Mu sees on mingi kummaline vaikus ja ma ei saa aru, millega tegemist on.

Astroloogiliselt oleme me muidugi hetkel ajas, kus ühest küljest ongi sissevaatamise aeg (tervist, igasuvised retrograadid + vahelduseks ka Veenuse Rx), aga teisalt peaks olema ka rämedate elumuutuste aeg (Põhjasõlmed vahetavad märke ning järgmise 1,5 aasta suunad hakkavad selguma). Ja kui üldiselt elan ma üsna kooskõlas erinevate astroloogiliste protsessidega (Kuukalendrit võib minu tsükli järgi paika panna küll), siis praegu on juba nädalaid kestev vaikus ja ma ei saa üldse aru, milles asi on.

Mõnes mõttes on see minu häiritus sellest vaikusest ka vist natuke selle toksilise “areneme ja kasvame” kultuuri osa, kui IGA SEKUND peab midagi õppima ja kui seda ei toimu, siis oled justkui läbi kukkunud. Ma saan ratsionaalselt aru küll, et vahepeal on täiesti okei lihtsalt elada ja mitte igast asjast õppetundi otsida või mitte igat asja ümber mõtestada, aga millegipärast siiski tundub, et kui ma juba pean end selliseks spirituaalseks pifiks, kelle jaoks juhuseid pole ja kes universumisse usub, siis järelikult on selles vaikuses midagi väära, järelikult on mingi paus juhtunud. Ja kas see paus siis on mõttega või lihtsalt oodatakse (ärge küsige, kes täpselt ootab, ega ma ise ka ei tea), mil ma lõpuks aru saan, kus ma valesti keerasin ja kus pean jälle õige raja peale keerama. Või siis milles täpselt asi on? Kelle poole ma saaks palun pöörduda ja andmepäringu esitada ses osas?

Võibolla on asi ka mu diagnoosis, sest kuigi ma olen aastaid medikeeritud ja üsna stabiilne, tunnetan ma alati ära, millal on kuskil seal all kergem maaniaperiood ja millal depressiivsem aeg. Ning jah, terve see sügistalv olin ma päriselt depressioonis, see ikka tuli nii FULL BLOWN hooga, et võttis hinge kinni. Kui ma ükskord taastusin ning korraks jälle kõrgematesse sfääridesse oma vaimse seisuga jõudsin, oli vabanemine imeline, mulle jälle meenus, mis tunne on, kui pea on selge, kui mõtted jooksevad, kui elu vastu on uudishimu ja kirg.

Ja siis saabus vaikus. (Enne saabus kuumalaine, siis saabus vaikus.)

See on kohutavalt häiriv.

Ma olin selleks nädalaks teinud endale ka palju plaane – pidin kokku saama mitmete sõpradega, kellega minema lõunale, kellega kohtuma pärast tööd. Lohutasin end, et olgu, sel nädalal läheb elu jälle käima, murran vaikusest välja. Kontoris on küll remondieelne segadus, aga mõned üksikud inimesed siiski on ka seal, ja kontoris on ikka parem kui kodukontoris. Vähemalt vaikuse/mittevaikuse skaalal.

Ja siis läks eile kontorist ära sõites mootorituli põlema, mis ühtlasi tähendas kõikide kokkulepete ülesütlemist ja minu sunniviisilist kodukontorisse taandumist, kuniks töökoda asja üle vaatab ja teada annab, kui suure hulga oma säästukontolt sel korral välja kandma pean.

Kuna ma juhustesse ei usu, siis tundub seegi nagu mingi meelega seatud asi. Et ma ikkagi pean praegu vaikuses istuma ja võibolla püüdma selgeks teha, kas on midagi, mida ma väldin? Mingid tunded, millele ma ei taha otsa vaadata? Mingi arusaamine, milleni ma veel jõudnud pole? St, eks neid arusaamisi ole ilmselt tuhandeid ja kõigini ei saagi korraga jõuda. Aga on näriv tunne, et ma olen midagi tähelepanuta jätnud.

Muidugi võiks selle introspektsiooni asemel tegeleda lihtsalt asjadega. Ma ei tea, teha sporti, veeta lapsega aega, koristada, värvida radikaid, teha “Kikimooride” kaevetöid, korrastada albumeid, lugeda… Eks ma muidugi üht-teist neist asjadest teen ka, aga see tundub nagu… distraction. Et tegelikult peaksin ma vaatama kuhugi mujale, aga mu pilgule ei näidata seda, mida ma nägema pean.

Lõppeks tekib küsimus, et kas inimesed, kes on neurotüüpilise(ma)d – kas nemad elavad sellise vaikusega koguaeg? Et kui ei olegi peas tuhandet mõtet ja asja, arusaamist ja märkamist, ahhaa-momente, vaimustumisi… Lihtsalt ärkadki üles, sööd võileiba, võtad arvuti, teed tööd, paned arvuti kinni, teed süüa, loed, lähed magama. Ja kõik on selline rahulik ja tasa?

Muidugi, tõenäoliselt on kõik väga normaalne ja tegemist on hariliku suvise madalperioodiga, karantiini järellainetusega, katastroofimaailmaga, milles elades püüame normaalsust leida ja hoida. Ses suhtes ei peaks vist enda suhtes väga karm olema, et koguaeg ei oska või suuda olla vaimustuses ja optimistlik (ja täpsustan, et ma pole ka pessimistlik, mul reaalselt on tühjus, neutraalne tühjus). Aga mina ju ise tean, et ma pole praegu päris mina ise…

…mis muidugi nüüd tekitab minus väikese arusaamise, et terve sügistalv polnud ma mina ise ja ongi vist liig nõuda, et ma oleksin tagasi mina ise selles tähenduses, kes ma enne seda sügistalve olin. Selleks ma tagasi ei saagi, liiga palju juhtus. Äkki siis see ongi mingi kookoniperiood, kuniks pusletükid paika kukuvad ja juured uues minas natuke paremini paika saavad?

Ah, kes teab. Vanasti oli nii, et kui ma blogisse kurtma tulin, siis järgmine päev oli selgus käes. Vaatame, kas sel korral ka nii läheb. Fingers crossed.