nii ei ole aus!

Määratlemata 2 Replies

Hakkasin lugema ootamatult (ses mõttes ootamatult, et mõtlesin, et natuke sirvin köögis ja siis jäin kaheks tunniks istuma) Marta Karu “Umbes ülehomme” raamatut ja olen juba jõudnud lohutamatult nutta uluda, kui koer ära suri ning piilusin natuke ette ja nutsin natuke veel, sest ma juba sain enne piilumistki aru, et jubepalju on kurbi kohti tulemas.

Üldse pole hea ettehoiatamata sellist raamatut üksindaolemise õhtul lugeda! Nii kurvad ei tohi raamatud olla! Ja ma isegi ei mäleta, millal ma viimati raamatut lugedes nutsin… Jah, ma olen nutnud ema kirjutatud raamatuid lugedes ja Remarque ajas mind kunagi nutma. Aga ikkagi. Ebaaus.

Ma nüüd pean kohe mitu osa “According to Jimi” peale vaatama, et meelest läheks ja rahulikult magada saaks.

asjad, mis mind raadiote juures närvi ajavad

Määratlemata 7 Replies

Kuna ma olen viimase paari nädala jooksul väga palju raadiot kuulanud / pidanud kuulama (trennis, autos, koduköögis), siis on hakanud mind tõsiselt häirima paar asja, mis tegelikult mahuvad pea kõik ühisnimetaja alla “ühed ja samad neetud lood”:

  • *Powerhit Radio mängib iga päev, iga jumala päev kella kahe ja kolme vahel seda neetud “Pokerface’i” lugu. Alguses mind isegi väga ei häirinud, sest see meenutas mulle meie Slovakkia-reisi, aga nüüd on lausa piin trennis olla sel ajal, kui see raadiost tuleb. Iga jumala päev samal ajal!
  • *Star FM arvab, et iga päev on kohustuslik mängida vähemalt kaks 2 Quick Starti lugu
  • *Sun FM arvab, et iga päev on hea päev snowtube’imiseks ja et iga päev on vaja öelda täpselt ühte ja sama lauset: “Sõnum maksab küll 10 krooni, kuid see pole ju suur raha, et neli sõpra Otepääle kaasa võtta!”
  • *Star FM arvab, et The Killersit ja Kim Heroldit kurgust alla surudes muutuvad head lood veel paremaks. EI muutu!
  • *et “ilma toetab” (wtf?! mis kuradi lausevärd see üldse on?) peaaegu alati mõni kiirlaenufirma, piiks-faking-piiks-ja-kohtutäiturid-tulevad

Kindlasti oli veel midagi, aga ma juba olen jõudnud unustada. Noh, igatahes. Peab rohkem iPodi hakkama jälle kasutama.

(õudus)filmisoovitus: “El Orfanato”

Määratlemata 8 Replies

Kuna mul on plaan oma 25. sünnipäev pidada 13. ja reedel ning teha seda õudusfilmide stiilis, siis hakkasin üksõhtu netis surfama, et häid riietumisideid saada. Kuskilt jäi aga silma möödunud aastal tehtud õudusfilm “El Orfanato” ehk “The Orphanage”, tirisin selle ja täna vaatasime ära.

Väga hea film oli. Kui sulle meeldis “The Others”, siis meeldib see ka. Just sarnase õhustiku pärast – suur vana maja, surnud ja elavad lapsed, nähtamatud sõbrad, nukud, disfigured laps, orbudekodu, salapärased vanadaamid paksude prillidega, pahaendeline meri ja koobas ja nii edasi. Rohkem polegi ju hea õudusfilmi jaoks tarvis – lapsi ja nukke ja vanu maju.

Tegelikult oli seal ka paar päris head karjumiskohta, paar päris head “iu-iu-iu-iu-iu-iu”-kisamiskohta, päris palju kriipisid hetki ning üleüldine rusuv meeleolu, mis ühel õigel õudukal olema peab. Kõik perfektses tasakaalus.

Ja isegi lõpp oli omamoodi õnnelik. Omamoodi. Mitte “The Othersi” moodi. Filmi saab netiavarustest ilusti tõmmata, aXXo-variant on ingliskeelsete subtiitritega. Muidugi saab minu käest ka, kui keegi tahab.

Ning kui kellelgi on head õudusfilmi-kostüümiideed (midagi peale Jasonite ja Texase kreissaevendade või Ringu telefonitüdrukute – sest see juba läks vist B-le), siis võib soovitada. Muidu ma pean vist Buffyna minema.

Hiljem… Nüüd ma muidugi vaatasin otsa värske “Fringe´i” osa, kus, hoidku meid jumalad, inimeste suust ronisid välja suured kämblajämedused nälkjad, kellel olid teravad ogad ja värgid ja muidugi olid nad limased. Ja tulid välja suust! Iu-iu-iu-iu-iu-iu-iu-iu! Täna ma raudselt näen unes midagi eriti koledat.

Värske meem

Määratlemata 1 Reply

V. ja Nirti andsid mulle edasi meemi.

Reeglid:

1. Leia oma vanadest blogikirjutistest teemad, milles kajastuksid järgmised sõnad/ teemad ning lingita need. Sõnad oleksid: pere; sõprus; armastus; mina ise; mida iganes (vabavalikuline teema, mida tahaksid esile tuua).

2. Anna viiele blogipidajale meemi “teatepulk” edasi. Kaks neist peaksid olema Sinule uued blogitutvused.

Kaasasin otsingusse ka oma “vana” blogi, ehk siis arhiivi, mis ei ole avalik, kuid kopisin sealt olulised lõigud.

Pere.

21.12.2007: Ebaoriginaalselt jõuludest.

Jõulud on alati olnud minu aeg. See, kus ma ei lase end kõigutada kõigi nende arvamusest, kes jõule mikski ei pea, kus ma olen südantlõhestavalt rõõmus ja olen nõus isegi line-dance´i tantsima, mis siis, et näen tobe välja… Lihtsalt, on selline aeg. Päevad lähevad pikemaks, pime aeg on üle elatud, just õige aeg meelde tuletada, kes ja mis on olulised ja miks… Ning öelgu teised, mis tahavad, jõulude ajal on selline aeg… Meil pole kunagi olnud suuri perekonnajõule (v.a mõnes mõttes eelmisel aastal) ja ma kohutavalt igatsen seda… Tahakski suurt ja rõõmsalt nägelevat perekonda. Nõbusid, kes kisuvad koera sabast, natuke nutuse näoga pisikesi titasid, kes beebitoolist kommi järele küünitavad… Õnnelikult naeratavaid vanavanemaid, kes oma suurt perekonda ringi sabimas vaatavad… Jah, just sellist Hallmarki-jõulu tahan.

Ma olen alati unistanud, et mul on kunagi suur pere. Ja et ma olen matriarh, nagu Hispaanias kombeks. Istun lauaotsas ja muudkui õpetan, lapsed ja lapselapsed ja lapselapselapsed on must juba natuke tüdinenud, aga lõpuks, kui kõik lauda istuvad ja üksteisele otsa vaatavad, saavad nad aru, kui hea on, kui sul on suur pere… Kui sul on palju inimesi, kes sind tingimusteta armastavad…

Ja muidugi on väljas lumi, maja on jõulutuledes, kõik saavad just õiged kingitused (kuigi pojapoeg on natuke nukker, et ta sai jälle villased sokid ja mänguauto, kui ta tahtis Wiid hoopis… või misiganes on 60 aasta pärast Wii vaste…), kõik vaatavad tagasi möödunud aastale ja näevad, kui palju targemaks on nad saanud…

Ja siis tuleb jõuluvana, keda lapsed ei karda, kohe üldse mitte. Ka ei ürita nad talle altkäemaksu anda, nagu mina väiksena… Salmid on kõigil peas ja hiljem me laulame kõik koos, keegi ei häbene oma olematu lauluhääle pärast, vaid on siiralt rõõmsad, et saavad laulda, suure pere keskel, väljas muudkui sajab lumi ja mu keskmine poeg on hommikul kuri natuke, sest ta auto ei käivitu, kõik puha lume all ära külmand… Ja ma ütlesin talle, et visaku tekk peale mootorile, aga ei, kes siis vanaema ikka usub… Kõik puha uued ja moodsad autod, ega need ju ära külmu…

Ning siis on jõulud läbi ja me jääme vanamehega jälle kahekesi, oma koerte ja kassidega. Miuks ja Pussakas, kes on eiranud kõiki looduse seadusi, kõhutavad kamina ees, on vana-aasta ja me lööme vaikides, aga muheledes hõõgveiniklaase kokku… Ja väljas sajab ikka lumi, kusagil kaugel laseb keegi raketti ja ma saan öelda: «Kui nüüd veel järgmised jõulud ka ära näeks…»

Sõprus.

9.01.2009. Aasta 2008 fotodes. Selles postituses on kõik öeldud ja näidatud.

Armastus.

1.12.2007. Davai paigrajem ljubov.

Siplevad jalad. Soe käsi põlvel. Häälekõma teisel pool seina. Kell kümme tänavanurgal kohtumine. Kasside nurr jahedas ööõhus. Villased sokid.

Teadmine, et kõik läheb paremaks.

Ja siis võib ülehomme juba uus ja parem elu alata. Nagu ta igal esmaspäeval algab. Mängime armastust ja õnne ja ilusatjahead. Mängime edasi ja paremini kui enne.

Mina ise.

2.03.2008. Kohalik päike.

Ja kui siis ühel hetkel küsib keegi, aga et Daki, mis on see, mida me Daki kohta teadma peaks? Siis ei oskagi midagi vastata. Tundub kontekstiväline ja võõras. Et mis nüüd minust. Mind peaaegu enam ei eksisteerigi.

Mõtled, et kas asjad, mille järgi oled sa ennast viimased n+1 aega defineerinud, on olnud luul või päriselt. Mõtled, kas asjad, mida sa oled arvanud end oskavat, on ikkagi oskuspärased. Mõtled, kas inimesed, kes tunduvad olevat, päriselt on. Mõtled, kas sina, kes sa tundud oma peas olevat, päriselt oled. Ja siis mõtled, et mis häältest nad räägivad, hääli ju pole.

Võtad end kihtidena lahti ja paned jälle kokku ja jooksed kokku ja võtad kokku ja lükkad kokku ja eemale ja võtad jälle tagasi ja ongi jälle nullpunkt, see kardetud nullpunkt.

Oled nagu meeleheitel koduperenaine ja paned pisarad oma neetud chicken casserolei sisse ja ei saa parem. Tundub, et kõik kaugeneb ja keegi ei saa sust aru, sest kõik teised on together või vähemalt ei raputa miski nende idi, ego ja superego nii nagu… Jah, nii nagu. Kolmikpunktid on tavalisest punktist paremad.

Vaba teema: kassid!

22.07.2008. Pussak ja Fotomeenutusi.

Teatepulga annan edasi: Birx, Evu, Sepp (see oleks kindlasti põnev!) ja kaht uut tutvust mul polegi, ausalt öeldes. Pole juba pikka aega uusi blogisid avastamas käinud… Seega… Ma ei tea, kes on hakanud alles mulle viitama ja tahavad seda meemi teha, siis hõigake kommentaarides! Ma siis tulen ja uurin teie blogisid ka:) (See kõlab nagu ähvardus… aga ei ole nii mõeldud, ausalt!)

Toiduklubi: Suure Pere Veiseliha-köögiviljasegu

Määratlemata 2 Replies

Ma absoluutselt armastan veiseliha. Ja ma absoluutselt armastan kõiksuguseid köögivilju. Ja ma absoluutselt armastan kõike seda kokku keerata ning vaadata, mis välja tuleb. Enamasti tuleb välja terve suur potitäis midagi väga head.

Täna keerasin kokku suure köögiviljamixi, millest peaks suurele perele kenasti õhtusöögiks jaguma, meie elame sellest ehk kaks päeva või nii (oleneb, kas Birx tuleb sööma või mitte).

Suure Pere Veiseliha-köögiviljasegu

Vaja läheb: veerand kapsast (ribastatud), 1 suurem porgand (seibideks lõigatud), 1 sibul (rõngasteks lõigatud), 3 varsselleri vart (tükeldatud), purk musti ube (pestud ja kurnatud), 100 g kaalikat (tükeldatud), 4-5 kartulit (tükeldatud), 290 g veiseböstroogonovi (ma ostsin juba pakis valmis ja ribastatud variandi, aga odavam on osta valmis tükk ja ise liha suupäraseks lõikuda), peotäis rohelisi ube, peotäis šampinjone (neid mõlemaid on mul külmutatud kujul kapis), 2-3 küüslauguküünt, (ja ma ei suutnud vastu panna) purk purustatud tomateid

Valmistamine: valmista ette köögiviljad. Viska liha pannile ning lisa maitseained (mina panin sidruni- ja küüslaugupipart ning natuke tšillihelbeid – ma tean, jälle ei suutnud vastu panna). Lase lihal kaane all korralikult valmida.

Seni lao potipõhja köögiviljad, alustades aeglasemini valmivatest. Kõigepealt kapsas, porgand, kartul ja kaalikas. Siis vala peale vesi ja oota, kuni see keema läheb. Lisa puljongipulber või -kuubik (või kaks). Kui silmaga näha, et köögiviljad on juba pehmemad, lisa sibul, seller ja lase rahulikult podiseda. Vahepeal tšeki liha ja ära lase tal liiga kuivaks tõmbuda, võta õigel ajal kuumus alt. Nii kümne minuti pärast (või kontrolli köögiviljade valmidust näiteks kaalika peal – kas on juba valmis või vajab veel podisemist) lisa kiiremini valmivad asjad – oad, šampinjonid, purustatud tomatid (ma panen küüslauguküüned purustatud tomatite hulka, aga sa võid need hoopis purustada ja näiteks lihaga koos pannile panna). Siis lisa potti ka liha ning sega korralikult. Lase veel umbes kolm kuni viis minutit podiseda, et maitsed ilusasti seguneks.

Kaalujälgijainfo: üks portsjon annab umbes 3 punkti.

mini-me

hoomamatu Leave a reply

Tegin Jaanika eeskujul kah endale oma Meez-avatari. Pakskass on muidugi Miuksu.

Meez 3D avatar avatars games

Ja kuna tüdrukud ei kasva kunagi suureks ning hullult äge on nukkudele riideid selga panna, siis muutsin ma oma Meezi selliseks, nagu ta (st mina) eile Fixi “Tsirkuse” järgi karates oli. Umbestäpselt sama tobe, pudeli asemel oli ainult jäätee käes.

wtf of the day

Määratlemata 4 Replies

Unes nägin, et Epp helistas Elijah Wood’ile ja me arutasime, kas peaks hääldama elaiah või elaidža ja ma väitsin, et viimast moodi, sest ma just olin ühes filmis näinud, et elaidža öeldakse.

Wood aga ei võtnud telefoni ja nii jäigi Epul tema raamat välja andmata.

Aa, ja siis ma nägin veel, et Kroku on üldse mees, kes korraldas Kuressaares mingi orienteerumismängu, kuhu Inimene läks, aga mind ei viitsitud kaasa võtta, sest ma ei jõua joosta nii kiiresti kui vaja on.

Mees-Kroku oli aga hoopis autoga ja nad jätsid mind ikkagi maha. Bastards.

Palju õnne, rokiklubi!

hoomamatu Leave a reply

Täna saab rokiklubi nelja-aastaseks. Selleks puhuks otsisin arhiivist välja vana sissekande, mis kirjeldab rokiklubi avamispidu. Täna läheme me muidugi ka täielises kooseisus kohale, sest kodu on kodu on kodu.

/

20. jaanuar 2005 kirjutab 20aastane (palun seda teksti lugedes meeles pidada) Daki:

sõnulseletamatu rõõm, mida võib põhjustada ainult muusika. ja lugemine. samas hõljun ikka veel kainuse (või peaks kasutama sõna selguse?) ja purjusoleku roosades sfäärides. ei saa kuidagi maapeale. peavalu lükkan tablettide abil edasi. sest magada ei tohi. peab õhtuni üleval olema. et ikka oleks mingigi rütm öö ja päeva vahel.

eile oli. oi, oli. alguses ei saanud vedama, siis ei saanud enam pidama. ja kusjuures, uskumatu oli. tõeline rock’n’roll ja dekadents, armastan. rohkelt alkoholi. palju vanakooli ja uuekooli rocki. inimesed. oo, millised seinast seina inimesed. riietused. näod. stiilid. roll oli tõeline rokihiid, võiks öelda. väga, kordan, väga šeff, jaa. ja nad sõitsid mingi vana mootorrattaga. mille bensiinipaak pärast lagunes ja kõik aurudega üle kallas, see oli õudne kahjuks. seega on mul täna veel tõeline bensiinimürgitus ja kardan järgmine kord bensiinihaisu tundes tõelised krambid saada.

aga muidu oli väga šeff, nagu pidigi olema. baarmäni saime birxiga letile ronima (“tee üks blowjob, lauri!” – “siin või tagaruumis?”), mida ma nägin küll esimest korda. et ta niimoodi letile roniks. aga enivei, ma olen, birx, sulle 4 blowjobi sees ;)

hiljem oli seesama baarmän väga segi, pakkus avalikult välja võistluse “kes ütleb mulle koksi, mida ma ei tea, saab selle minu kulul” ja kaotas birxile haledalt (kokteil “roheline apelsin” ehk siis tavaline pisang apelsinimahlaga), mille järel ta jõi ära minu absindi ja kukkus klaasidesse. siis eskorditi ta kuhugi vasakule. me birxiga naljast kõveras. õelad, nagu me oleme.

mingi hetk tekitas roll mulle tõelise paanika, hõigates mikrofoni, et “tüdrukud on plaaninud mulle üllatust, aga nad ei julge…” ja “üllatus”, ma sain teada, tähendas mind trummide taga. õnneks ma suutsin ära põgeneda sellise jobutuse eest. õnneks.

aga sly oli tõeline rõõm, olgugi, et lõpuks veits uimas(-ne) rõõm. nüüd on ta rõõm soomes, jälle. kurtis mulle eile, et miks tema peab koguaeg käima siin, miks meie tal külas ei käi. lubasin minna kevadel. mingi hetk me sikiga karjusime teineteise peale. mingi hetk tegi keegi mu tätokast pilti ja oli ise jube uhke selle üle. et tabas mind omast arust off guard vmt.
mingi hetk karjatas keegi mulle: “issand, sul on ju nii ilusad silmad!”
ja mu eks filmis seal bändi, mille peale mina küsisin “kas sa oled piisavalt kaine selleks?” ja mille peale tema sõber minult küsis: “oled sa piisavalt kaine, et seda küsida?” ja seda lauset pildusime me terve õhtu jooksul teineteisele.
siis saabus birx, koos temaga rõõm ja üldse. siis me avastasime, et L-tähe kujuliselt asetatud pöial ja nimetissõrm näitavad mehe peenise suurust, õigemini nende sõrmede diagonaal. niet kui ma oleks mees, siis oleks mul väiksem kui birxil. goddamnit. aga enivei, mõnda aega pakkus meile lõbu proovida seda teooriat tõestada. ehksiis, kuna mul oli seal… khm.. kuidas nüüd öeldagi? mul oli võimalus seda teooriat testida eelnevalt kontrollitud valimi peal. käisin ja palusin neil oma sõrmi L-kujuliseks panna, ise hindavalt uurides ja erinevate mälupiltide vahel surfates. teooria sai suhteliselt tõestatud. kuigi, oleks vaja suuremat valimit. aga noh, missealikka. me polegi teadlased ju. kuigi, võiks ju =D seksiparadigma, ütleks märt. ma arvan.

tänane päev läheb susumi yokota helide saatel, olemine on äärmiselt kehv. tomatimahl ja gaseeritud vesi on sõbrad. ja paratsetamool.

i love you, and some of you are even interesting.

ja eilset päeva iseloomustab Kurt Cobaini tsitaat: “If it’s illegal to rock and roll, throw my ass in jail!”

/

Lõppu temaatiline muusikapala. We’re gonna rock! Twisted Sister – “I Wanna Rock”.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/1-twisted-sister-i-wanna-rock.mp3]

Toiduklubi: Lemmik kanavokk

Määratlemata Leave a reply

See retsept on vist esimene, millest sai alguse minu huvi idamaade toidu ja kokanduse järele. Ma mäletan, kuidas me vaatasime emmega ühel pühapäevahommikul TV3-st kokandussaadet, mida juhtis ilmselt Marti Koppel, kes on Eesti telekokkadest (kuigi talle ei meeldi, et teda nii kutsutakse) üks minu lemmikumaid tänase päevani. Ta on mõnus ja vahetu ning tema retseptid on lihtsad ja isuäratavad ning ta on teinud mulle teleka vahendusel selgeks põhialused. Kui põhialused on omandatud, on ju nii lihtne edasi juba omal käel eksperimenteerida. Just sellest saatest emme retsepti maha kirjutas. Nüüd on muidugi originaalversioon kuskile kadunud ja ilmselt pole antud retsept kõige täpsem, vaid aastatega meie maitsele kohanenud, kuid siiski.

See kanavokk ongi just selline: väga basic. Sellele võib lisada ükskõik, milliseid juurikaid, kõike, mille järgi parajasti neelud käivad – ube, herneid, maisi, sibulat, mida iganes. Ning enamasti ma eksperimenteeringi sellega, mis parajasti kapis on. Vokk on selles suhtes hea toit, saab kõik jäägid ära kasutada. Ometi on just see variant, kõige lähedasem algsele, oma maitselihtsuses kõige parem ja jäänud mu favoriidiks. Ei midagi üleliigset, ei mingeid omavahel konkureerivaid maitseid, vaid üks lihtne ja suussulav mekk.

Lemmik kanavokk

Vaja läheb: 300 g kanafileed, üks punane, üks kollane ja üks oranz paprika, väike porgand, üks punane tšilli, porru valge osa, paar küünt purustatud küüslauku, väike jupp ingverit, 10 ml valget kuiva veini, worchesteri kastet, sojat, tabascot, spagette

Valmistamine: ribasta paprikad, porgand ja porru. Purusta küüslauk, haki ingver. Lõigu kana suupärasteks tükkideks. Haki tšilli väikesteks tükkideks. Viska küüslauk-ingver pannile (ei pea olema vokk-pann, sobib ka suur tavaline pann), kuumuta natuke ning lisa kana ja tšilli. Sega, kuni kana on ühtlaselt valge. Seejärel lisa porgand, natukese aja pärast paprikad ja porru. Prae ja sega hoolega kõrgel kuumusel. Umbes viie minuti pärast lisa valge vein, kui soovid rohkem kastet, ka vett. Maitsesta soja ja worchesteriga, tilguta natuke tabascot, lisa soovi korral pipart (soola pole vaja, soja annab soolalaksu kätte küll). Sega ja prae veel, kuid ära lase paprikal-porrul muutuda liiga pehmeks – muidu nad kaotavad oma mõnusa krõmpsu konsistentsi ja kauni välimuse.

Serveeri spagettidega. Kui oskad, söö pulkadega:)