Kaitstud: pegens
Toiduklubi: riisihautis à la Epp
Käisin ükskord Epul külas ja ta võttis just parasjagu ahjust riisihautise. Maitses imetabaselt hästi, seega otsustasin kodus väikese variatsiooniga järgi teha. Kuigi ma tavaliselt riisi ei söö (no ei tea, miks, pole nagu isu selle järgi), siis seda rooga sõin isukalt ja kiidan takkagi. Ma usun, et puuahjus tehtuna on see palju maitsvam, endal on elektrikas ja tegin sellega. Kuna ma ei kirjutanud üles, palju täpselt mida läks, siis arvestage sellega – kui mõni ühik tundub tegemisel vale, siis korrigeeri julgelt. Eriti mööda ei saa aga seda toitu tehes panna, see on lihtsalt niivõrd lihtne!
Riisihautis seente ja singiga à la Epp
Vaja läheb: 300 g riisi, portobello seeni, austerservikuid, šampinjone, 200 g suitsusinki või suitsupeekonit, soola, ühe sidruni mahl.
Valmistamine: Võta ahjunõu ja vala riis põhja. Kalla see üle veega, nii et riis oleks korralikult kaetud (ma panin vett ja riisi võrdselt, riis ju paisub ja imab endasse kõik, kui valmib). Pane ahi 200 kraadi peale soojenema. Haki kolm-neli suuremat portobello seent ja mõned austerservikud suuremateks tükkideks – need tõmbuvad valmides kokku, nii et ära väga väikseks haki. Haki ka šampinjonid. Tükelda sink või peekon mõnusateks kuubikuteks. Lisa seened ja liha ahjunõusse, maitsesta meresoola, sidrunipipra ja sidrunimahlaga. Pane nõule kaas peale ja aseta ahju. Käi vahepeal kontrollimas, kuidas riis elab. Umbes poole tunni peal tõsta nõu hetkeks välja ja sega hautis korralikult läbi. Lisa veel sidrunimahla, kui soovid.
Roog on valmis, kui riis on pehme (mul läks umbes tunnike).
Tartu rahu ball
Olles selle inimese naine, kes ma olen, on mul hea võimalus osa võtta igast esindusüritustest. Nii oli mul eile juba teist aastat au osaleda Tartu rahu aastapäevaks korraldatud ballil.
Ballid on ilusad, natuke maagilised ja armsad. Kõik on end üles löönud, vanadaam kammib veel riietehoius hoolikalt oma vanahärra hallikasvalgeid juukseid, silub piduliku kampsuni sirgu ja lähevadki käsikäes kontserdile. Õhus on magusat hõngu, kõikide parfüümid segunevad mesimagusaks ning saatev sumin tekitab hetkeks tunde, et oled mesilaspuusse sattunud. Aga siis tuleb vaikus, kaamerad surisevad, kusagil on kellegi kõrvaklapid liiga valju peale seatud ja kostub imeõrnalt operaatorite omavaheline jutt – ja siis juba ongi presidendi marss ja järgneb hümn, mis paneb ihul kõik karvad tõusma – väga võimas on seda mitmesaja inimesega koos seistes laulda. Ja kui tahta, võid kõikjal näha vabariigi sümboleid… Valged rõdud sinise sametkattega, mustad kõlarid. Kõlarite peal tähed EV. Valged juuksed, must ülikond, istumas sinisel toolil… jne.
Presidendi kõnega olete ilmselt juba tutvunud ja kuulnud, kuidas ta tõi näiteks Firefoxi, mis pani kergel muigama ning rääkis pikalt Gruusiast, gaasiprobleemidest ja kriisiajast. Viimasest jäi mulle meelde tema lause, mis mõjus kuidagi väga julgustavalt: “Meil pole võlukepikest, aga me elame need ajad üle.” Ja elamegi, eile ei kahelnud selles ma hetkegi. Kõik ju peab paremaks minema, eksju!
Ja kui Ilves gaasiprobleemidest rääkis ja manitses monopolide eest, tonksas mind Inimene ja osutas kava tagaküljele, kus kirjas sponsorid. Muuhulgas ka Eesti Gaas. Ma mõtlesin, et nüüd ma enam naeru pidama ei saa…
Kontsert oli fantastiline, kui jätta välja Tallinna Poistekoori keerulise seadega, aga väga masendava tooniga laulud. Eriti kift oli umbes 12aastase Kaarel Juurma Urmas Alenderi laulu “Minu Eestimaa” esitlus – milline hääl, milline kandvus, milline enesekindlus! Aplaus ei tahtnud vaibuda. Väga võimas oli ka Tallinna Vanalinna Hariduskolleegiumi meesteansambli “Eile oli raske päev” (tegelt ka!) esituses “Rahu” ja “Ja elab rõõm” – viimane võttis jälle kananaha ihule.
Külmlauad on aga alati ühesugused. Igal pool – olgu selleks Valgevene saadikute vastuvõtt Eurovisonil või meie oma Tartu rahu aastapäevaball. Ikka on väiksed singirullid, kalapateed, lõheribad, viinamarjad, juust, mingid head asjad pulga otsas (kala? juust? ei saanudki aru) ja austrikarpidesse ehitatud… värgid. Enamasti maitseb aga see suhteliselt ühetaoline külmlaud suurepäraselt, sest kõht on alati seks ajaks üsna tühi.
Ahjaa, me muidugi tulime ju Tartust Estoniasse. Polnud seda lõbu, mis eelmisel aastal, samasse linna ballile minna (haah, riimus!).
Ja tantsida saime ka, kuigi meil oli selleks vähe aega. Aeglane foks, üksteise otsa komistamine, naermine ja musitamine, mõned kiiremad tiirud rocknrolli saatel, veits tangotamist ja rumbatamist ja juba pidimegi lahkuma…
Ballid panevad mind alati end printsessina tundma. Mis siis, et printsessirõivaisse sain alles Estonia saunaruumis ja hiljem oleks südamerahuga oma kleidi sinna maha unustanud. Kaunis on vahepeal olla kaunis ja käia kaunites kohtades.
Muusikat ka, Ruja “Rahu”. “Rahu” mängitakse igal aastapäevaballil.
[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/07-ruja-cd3-rahu.mp3]whoa
Oi, kus mu eelmine sissekanne sai kommentaare. Vaidlesin kohe vastu ka oma kommentaaris, ja vastasin teistele niisama.
Ise käisime nädalavahetusel Saaremaal (jeejeeejeejjeeejejeee!) ja ma olen ikka veel nii psyched, et kohe ei oska olla paigal. Nii hea, nii mõnus, nii kodu, nii õige on Saaremaa.
Tegelt tulin ma küsima, et misvärk selle Supernaturali viimase osa lõpuga oli, kus oli kiri, et “In Memory of Christopher F. Lima” ja “In Memory of Tim Loock”. Kui ma viimase kohta veel leidsin midagi (teinud mingeid Playboy asju?!), siis esimese kohta ainult teksti, mis tundus olevat mingi masina välja “mõeldud”. Ja Loocki kohta samal lehel samasugune deemonlik jutt. What gives? Mis värk on, tegelt ka?
Homme, kui on aega, siis pilte ja pikemat juttu – tahtsin rääkida, et täiesti haige on minu meelest see (sorry, Afa, ma olen täiesti sinuga vastandarvamusel ses asjus) poliitikute invakaardiga sõprade peedistamine (uurige enne seadust, kui mölisema hakkate: seaduse järgi võib invakaart olla ka inimesel, kes “silmaga vaadates on terve”, keegi ei ole kohustatud igast ajakirjanikele oma tervislikku seisundit ette kandma, pealegi võib invakaart olla ka invaliidi hooldajal), kurat võtaks, inimeste tervislikud andmed on inimeste enda omad ja ei pea keegi neid avalikkusele ette kandma!
Ah, teine kord, mul on praegu liiga hea tuju ja rõõm ja asjad ja ärge siis unustage, et 13 ja reede ja tulge minu sünnipäevale, palunaitäh. Ikkagi tagurpidi 52 – soliidses eas juba.
Ja sorry, et mu blogi iseenesest laulma hakkab, homme parandan ära.
not as rich ehk minu kokkuhoiunipid
Mõtlesin siin asjadele, mida varem endale lubada sain ja mida enam ei saa. Teema tuli jutuks juhuslikult, kui jutu sees mainisin Inimesele, et kõige rohkem tunnen ma vist “mõttetutest luksusest” puudust solaariumis käimisest. Tõsi, mulle ei hakka see solaarium peale ja olen ikka kahvatu nagu õige emolaps kunagi, pakub see ometi soojust ja mõnusat olemist, mis sellisel pimedal ajal ära kulub (jah, isegi mina vajan päikest vahepeal).
Niisiis, viimase aastaga on asjad muutunud. Olgu, ei olnud ju ennegi nii, et raha oli jalaga segada ja peoga loopida, aga teda vähemalt oli või vähemalt tuli teatud kindlal ajal uuesti, as opposed to praegune olukord, kui teda lihtsalt pole ja lihtsalt ei tule ka. Lihtsalt pole ja kõik. Ma unistan vahepeal, et saan töö ja mõne aasta pärast on lõppenud kõik mu laenukohustused ja… Ja siis… Mis siis? Noh, ilmselt ostan rohkem orgaanilist toitu kui praegu. Või midagi muud sellist lihtsat.
Aga siis nimekirjas, nagu mulle meeldib. Mis on muutunud töötava vs töötu inimese elus:
Läksin üle säästuoperaatorile. Jah, okei, alles praegu läksin, umbes eile, aga ikkagi on see käik tark võrreldes EMTi mõrvarlike hindade ja arvetega. Keskmine arve tuhat krooni kuus (seda juba mitu-mitu aastat kusjuures) – seda ei saa endale lubada. Vaatame, kas säästuoperaator aitab. Väidab küll, et kõned Birxile ja Sikile on nüüdsest tasuta (ja vist emmele ka), eks näeb, kas räägib tõtt.
Ei osta enam raamatuid. Raamatukogus ka ei käi (st käin TÜ omas, aga seal on ilukirjanduse sektsioon tühi koguaeg ja parimad asjad väljas. Lutsu pole jõudnud veel, ei teagi, miks), laenan sõpradelt-tuttavatelt kokku (Birx! Kaua ma ootan seda va Rauda?!). Süda tilgub verd, kui raamatupoes käin. Tahaks uusi Pratchetteid ja seda “Söö, palveta, armasta” raamatut ja igast muid asju ka, aga ei saa lubada.
Ei osta enam pesu/riideid/kosmeetikat. Viimase hilbu ostsin Slovakkiast mingilt aastalõpualelt – T-särgi hinnaga 50 krooni. Ja muidugi need lumepüksid ka, aga need ei loe. Ah, valetan. Viimased hilbud ostsin Slovakkiast tagasi tulles Terranovast – kaks kampsunit saja krooni eest ja mõnekümnekroonised maikad. Raha eest, mis reisist üle jäi. No ja siis selle hommikumantli kaltsust. Tegelikult, kui nüüd vaadata, siis ikka ostan küll. Aga see on praegu sattunud nii, ma võin kinnitada, et nüüd on vähemalt mitmeks kuuks rahu majas. Endamisi unistan, et kui saabub valge laev või saan tööd ja kõik võlad on makstud, siis ostan endale ühe paari pesu. Sellist, mis omavahel klapib ja mis EI kanna peal Snoopy pilti (liiga palju Snoopy pesu on mul…).
Ja kosmeetika – oh puh-lease! Mul on mingi vana ripsmetušš, mida annab veel edukalt peale määrida, kui vajadus on ja natuke puuderkreemi ja igapäevaselt – eh, kes mind ikka vaatab. Kosmeetika on rikastele ja tibidele ja muidu korralikele naistele. (Ok, see on kadedus, mis räägib, tahan küll tegelt seda uut Ardeni ripsmekat ja nutan Kenzo lõhna järgi…)
Ei luba enam endale ekstravagantseid toite. Ei mingeid sushisid, ei mingeid teokarpe. Vahel harva luban mõnisada grammi lõhet, aga ei mingit suurt lõhekülge ahjus laiutamas. Ikka heik ja muud külmutatud värgid. Toit tuleb suurtes pottides, et jätkuks kauemaks ja peab olema ette planeeritud, et, noh, jätkuks kauemaks. Ja oleks soodne. Jäätist olen küll sööma hakanud, aga see on puhtalt Inimese süü.
Ei käi väljas söömas-joomas. Väljas söömas käime ikka väga pidulikul puhul, enamasti, ja mitte rohkem kui kord paari kuu jooksul. Joomas ja tšillimas, ehk siis nii, nagu varem sai ZumZumis B-ga istutud, ei käi enam ammu. Undergroundis on lauajalka (täpsemalt võimalus vaadata, kuidas teised mängivad, sest mind ei lasta kunagi), mis hoiab raha kokku ja sooduskaart. Mis viib mind järgmise punktini…
Käin kohtades, mille sooduskaart mul on. Kaalun tõsiselt Maxima Aitäh-kaardi muretsemist, kuigi esmapilgul see veel palju ja kasulikke soodukaid ei anna. Täna jätsin oma Partneri koju ja nutsin Selveris verepisaraid, kui nägin soodustusi – mis mul täna saamata jäid. Tõsi, üht sooduskaarti väga ei kasuta – tangime ikka odavast automaattanklast ja väga harva Statist.
Vahetasime auto välja. Bensiiniõgardi asemel sõidame säästumasinaga. Tõsi, võiks sõitmise pealt kah kokku hoida, aga praegu hetkel ei saa. Momendist, kui mul trennikaart läbi saab ja mul pole raha, et järgmine osta (mis tingimata juhtub), ei pea enam äärelinna käima ning saab auto rahus ära parkida.
Kassiliiva kasutan graanulite asemel. Õnneks/kahjuks enam neid häid graanuleid tavapoodides ei müüdagi, nii et mul pole vaja palju mõelda – võtan selle neetud Natusani ja vahetan sedavõrd tihedamini. Seega ma ei tea, kas see on tegelt kokkuhoid. Graanulid maksid rohkem, aga pidasid kauem…
Ei käi enam juuksuris/solaariumis. Juukseid lasin lõigata viimati suve alguses ja nüüd nüsin ise. Samas olen ma ise oma juukseid pea elu aeg lõiganud, see vahepealne “täiskasvanu periood” siis välja arvata. Solaariumis kah ei käi, määrin aga isepäevitajat ja võtan päiksevanne, kui ilm ilus on. Kannatab veel elada.
/
Aga on ka asju, mille pealt ma ei saa kokku hoida. Kasutan ikka oliiviõli salatite ja itaalia toitude tegemisel. Kasutan ikka ohtralt värskeid puu- ja köögi- ja juurvilju toidutegemisel. Ravimite pealt ei saa kokku hoida (nagu tänane edukalt tõestas, aitab tõsiste, aju plahvatama panevate ja elutahet ära võtvate krampide vastu ikka ja ainult topeltannus ibumaxi ja nospad. Siin ei ole mingeid herbal tea‘sid), hea tee või kohvi pealt ka mitte. Kassid saavad jätkuvalt toakassidele mõeldud spetsiaalset toitu, mitte kõige odavamat rämpsu. Ja internet-telekas võiks ikka ka kodus olla, ilma ei saa. St ilmselt saaks, aga. Selle pealt ei hoia kokku.
Vot nii. Nüüd ma joon tassi teed ja naudin valuvaba olekut ja lähen varsti jälle voodisse.
Millised on teie säästunipid?
Ja palun, siin on teile viimase “Grey anatoomia” lõpulugu – Powderfinger “Drifting Further Away”. Sest ilus nutukas lugu on. PS. Sellest, kuidas Jeffrey Dean Morgan ja Danny-liin mind seal ärritavad, räägin teine kord. Ja sellest, et Javier Bardem ei ole õnneks uus (või järgmine või eelmine) Jeffrey Dean Morgan. (Jah, vaatasin viimase Woody Alleni filmi ära, aga sellest teine kord, nagu öeldud).
[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/powderfinger-drifting-further-away.mp3]kuidas ma parkimistädile tünga tegin
Tuli eile meelde üks juhtum eelmisest nädalast, kui ma parkimistädile tahtmatult tünga tegin.
Lugu selline. Oli paberiasjaajamist ning vaja passipilte. Läksin siis sinna Soola tänava pildilasse, et enda nägu fotode peale lasta panna. Kahjuks on vana kaubamaja taga parkimissüsteem muutunud, nüüd on seal see totaalhaige Europark-või-misiganes. Ja see masin (vist) ei lase normaalselt müntidega maksta. Mul polnud väiksemat raha kui kahekümneviiekas, nii lükkasingi selle masinasse ja sain umbes kolmeks tunniks parkimispileti.
Piltidega läks aga kähku ja pealegi anti mulle tund aega vaba aega, enne kui need kätte saan. Käisin siis kaltsarites aega parajaks tegemas (sain Humanast üliodavalt tutika peene ja siidise hiinamustrilise hommikumantli, mida saab pealegi mõlemat pidi kanda) ja põrutasin õigeks ajaks Soola tänavasse tagasi. Viskasin oma pileti aknale ja lidusin fotolasse ja üle tee minnes näen, kuidas parkimistädi kurjalt pooljoostes mu autole läheneb, taskust juba kviitungiraamatut otsides. Kui tagasi välja jõudsin, seisis ta uskumatu näoga mu auto kõrval, et midakuradit, kuidas see pilet siia tekkis.
Noh, ega ma paha pärast taht talle tünga teha, aga kukkus nii välja. Aga Europark on nõme, näiteks pole ma praeguseni aru saanud, kuidas seal Ekraani kõrval Alexela tankla parklas parkida tohib. Europargi märgid keelavad igasuguse tasuta luuslangi laskmise, aga maksta kah kuidagi ei saa (mobiiliga vist ainult, aga ma ei saa ju kunagi välja helistada).
A muidu on hästi, tänan küsimast. Tuju on hea ja esmaspäeval lähme jälle ballile ja saab tantsida ja üldse on tore kõik. Tööd tahaks ainult, kuigi praegu ongi hea, et seda pole – saab naisi* kirjutada!
—
*Naisi tähendab siin nii ajakirjale “Naised” järjejuttu kui ka raamatut “Naistest, lihtsalt”.
pühap-
Lugesin Marta Karu “Umbes ülehomme” läbi (meeldis, äkki kirjutan natuke pikemalt hiljem), siis võtsin “Minu Moldova” ja lugesin natuke veel. Siis vahepeal sirvisin blogisid ja lõpuks mõtlesin, et midakuradit ma siin teiste asju muudkui loen, me ju pidime hakkama korralikult kirjutama, et kevadeks raamat valmis saada. Õnneks pidi Inimene õppima ja riidekappi ei hakanudki kokku panema (seisab jätkuvalt esikus karpides, naljakas – üks kapp mahub pappkarpidesse), ühesõnaga, oli ideaalne kirjutamisaeg.
Et aga prokastineerida veelgi, vaatasin hoopis oma romaanialguse üle ja muutsin kõik tagasi olevikku (see on vist viies kord aega muuta; iga kord ma jooksen mingi koha peal kokku ja mõtlen, et ei, ikka minevikus peaks kirjutama või ei, ikka olevikus peaks kirjutama) ja see pole teadupoolest sugugi lihtne, koguaeg peab mõtlema, kas ja kuidas ja mis peaks jääma ikkagi minevikku.
Siis poole peal olin ma suht kindel, et nii jääbki, rohkem ei jõua… Võtsin igaks juhuks ühe looalguse ette, kassid keerasid end mu kõrvale voodisse tuttu ja…
Järsku ma avastasin, et ohsa, juba hakkab looma, hakkab ilmet võtma. Ehk aitas kaasa tõsiasi, et seal loos on meestegelane nimega Anton – Marta Karu raamatus oli ju ka Anton ja noh, siis on veel pärisAnton ehk onuAnton, kellega me plaanime sajandi vägevaimad šõukaklust. (See sisaldab batuuti, laskesuuski, toiduõli ja hantleid.) No igal juhul Antoni nimega oli täna hea vibe.
Ach ja, üks hull video ka, täiega metsik (kuigi ilmselt lavastatud ja koordineeritud ja harjutatud). Anton, nii ma teengi sinuga seal batuudi peal!
Aga mis ma nüüd tahtsingi… Ahjaa, hea nädalavahetus oli. Ja et Dooce’i blogist leitud aussie’’de bänd Cut Copy on übernummi peomuusika. Jri, kuula seda.
[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/cut-copy_in-ghost-colours_09_hearts-on-fire.mp3]varasemad sünnipäevapaanikad
Jah, nii nagu ma arvasin, olen ma igal aastal korraks saanud sünnipäevapaanika. Surfasin vanades postides ja vaatasin, mida mu haige aju on kokku genereerinud.
12.02.2007
Öösel helistasin Birxile ja küsisin, kas on tõsi, et vananedes lähevad häbemekarvad halliks. Ta vastas mulle imestunult, et muidugi lähevad, kas ma siis «Seksi ja linna» ei vaata või. Tundsin hetkeks muret oma vanuse pärast aga pool tundi hiljem juba mõtlesin, et märksa vahvam oleks olla 24. 23 on ikka tegelikult täiesti mitte midagi ütlev number. Aga võib-olla lithsalt mulle meeldivad paarisarvud. 25 ma ka ei tahaks olla. Parem siis juba 26.
12.02.2005
kokkuvõte. ma olen tüdinenud oma sünnipäeval masendumisest juba. ausalt. aga ma ei oska seda ära ajada.
ja teine asi, millest ma tüdinenud olen ka. sünnipäevahommikul üksi ärkamisest ja -õhtul üksi magama minemisest.
Aga Killersil on uus video väljas, “Spaceman”. Ja ma ei suuda ära otsustada, mida oma õhtuga pihta hakata. Hurjuhh!
up and coming
“Issand. Ma saan 25.”
“No ja siis? Ma olen ammu juba 25.”
“Vaata, et sa kingid mulle midagi ilusat ja mõttetut…”
“Ruudulise pleedi? Sussid?”
“Ei, noh, see oleks ka hea, aga… Kingi näiteks mingeid ehteid või mõni lõhn… No et ma saaks end ilusana tunda.”
“Sa oled praegu ka ju ilus.”
“Ei ole, mul on kortsud! (sic)”
“Mul on ka kortsud.”
“Aga sa pead nüüd valmis olema selleks, et siit edasi ei lähe enam paremaks, läheb ainult halvemaks.”
“…”
/
Hiljem jäi mees magama ja kassid norskavad, üks ühes toas, teine teises, ja ma istun ja loen blogisid ja mõtlen, et midakuradit, 25 on jumalast vähe ju, arvestades. Aga samas kirjutasin ma, kui hakkasin 21 saama, et olen juba vanamutt. Ma ei saa aru, kas ma olen siis kogu aeg enda arust liiga vana olnud? Müstika.
Tegelikult on täitsa hästi. Ma ei ole kunagi plaaninud, vist, midagi selleks ajaks. No et ma peaks nagu olema saavutanud midagi 25aastaselt. Muidugi võiks ma praegu juba doktorit teha, ja võiks olla käinud juba kõigil mandritel, aga oleks-schmoleks.
Olen plaaninud ainult nii, et 26aastaselt tahaks emaks saada. Ma ei tea, miks see 26 just.
Sünnipäev läheneb hirmuäratava kiirusega ja ma olen selle üle väga rõõmus, kuid ennustan vähemalt üht väikest paanikahoogu. (Sisaldab ilmselt peegli ees istumist ja enda näost kortsude otsimist.)
Ma tahaks olla juba 60.