Slovakkia: osa 1

hoomamatu 2 kommentaari

Startisime reede hommikul, suhteliselt vara: kell helises umbes kell 6, umbes kell pool 7 sosistas Inimene, et läheb paneb kohvivee tulele ja umbes kell pool 8 hakkasime kodust liikuma. Mõned olulised tiirud (Hetsa peale, V.-le haiglasse filmid) tehtud, hakkasime Võru poole sõitma, kus põhikampaania bussiga ja käruga ja jõuluõlledega ootas.

Noh, õlled olid muidugi neile, kel pühad liiga pikaks veninud olid.

Tee oli pikk, oi, kui pikk. Aga seltskond on see-eest super. Naermislihased on nii valusad, et hoia ja keela. Autos käis terve tee selline jutt, et anna aga minna. No tõesõna, selliseid lõuapoolikuid ikka annab otsida. Kogu selle 24 tunni jooksul, mis me Martini poole kütsime (see on see linnake, kus me elame ja laudame), oli vist tund aega, kui autos vaikus valitses. Ülejäänud aeg on kulunud mölale ja hirnumisele.

Continue reading

tahaks reega sõita

Määratlemata 1 Reply

Lugesin ühe hooga läbi “Minu Alaska”, vaatasin natuke aknal, kuidas lumi sajab ja mõtlesin, et ilus on olla. Ja tahaks hirmsasti lume sisse ja sinna, kus on mäed… Aga, oot! Ma ju saangi! Reedel juba läheme!

Kingikott on ka nii ilus ja pühaliku väljanägemisega, et Pussakas isegi pole proovinud midagi sealt välja kaapida. Ainult ühe raamatu pakkisin liig suure rutuga ära, nüüd tahaks veel sirvida, sest und ju ei tule.

Ja und ei tule, teate, miks? Sest nii suur erutus on sees! Nagu väiksena, ei jõua homset (tegelikult muidugi juba tänast) päeva ära oodata!

Ilusaid pühi teile, mu kallid sõbrad!

Edit by Miuks: Someday you’ll pay for this picture!

t-1 days

Määratlemata 7 kommentaari

Ongi homme. See, mida ma olen oodanud alates oma sünnipäevast. Ehk siis homsest võib jälle oma sünnipäeva ootama hakata.

Aga homme… Homme on – peab olema! – lumi. Homme on küünaldes sillerdav vaikne ja pühalik surnuaed. Homme on liiklusummikud surnuaiast koju sõites. Homme on suur kott kingitusi. Homme on isetehtud brownie’d (välja tulid!) ja apelsinipart, mis läks natuke kõrbema. Homme on kuuse ehtimine ja kallistused ja head soovid. Homme meenutame neid, keda enam ei ole, kuid kes alati on.

Homme on… Homme on jälle suured jõulud. Pere on suur. Homme me ilmselt laulame ja kui sõnad meelde ei tule, helistame Birxile ja paneme ta valjuhääldisse meie perega kaasa laulma.

Homme on. Ja siis me läheme Slovakkiasse ja siis ongi uus aasta.

Lihtsalt nii hea on olla. Kõik on tehtud, kingitused on pakitud, mees jõuab kohe koju ja… Ja ma hakkan jõulufilme vaatama. “It’s a Wonderful Life” ja “A Christmas Story”.

Klassika.

Ja nüüd laulab imekaunis Josh Gorban.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/josh-groban-o-holy-night.mp3]

Toiduklubi: Köögiviljasupp krevettidega

Määratlemata 2 kommentaari

Marta küsis mult köögiviljasupi retsepti, millest kunagi rääkisin ja mis vist vanas blogis ka olemas oli. Sellel on miljoneid variatsioone, mina panen alati vähemalt kaks sibulat ja teen selle suhteliselt vürtsise (üllatus-üllatus). See supp kuulub mu lemmikute hulka siis, kui on tunne, et sel nädalal liiga palju söödud – siis teen potitäie valmis ja elan sellest vähemalt kaks päeva. See sobib ka siis, kui on supiisu, aga tahaks midagi mitte päris lahjat, vaid tummisemat – siis panen juurde ka näiteks frikadelle või hakkliha või, nagu sel juhul, krevette.

Ma ei mäletagi, kust ma algse retsepti leidsin, ilmselt kuskilt kaalujälgijate asjadest, aga algse supiga on sel vähe ühist – ma näiteks ei söö väga suvikõrvitsat, mis vist algses supis oli. Ja üldse. Ma teen seda igal korral erinevalt, sõltuvalt sellest, mis kapis on. Siin siis seekordne.

Köögiviljasupp krevettidega

Vaja läheb: ühe porru valge osa, üks suurem sibul, paar küüslauguküünt, paarisentimeetrine jupp ingverit, üks porgand, purk purustatud tomateid, umbes viis-kuus šampinjoni, peotäis rohelisi ube (külmutatuid kasutan mina talvel), üks punane paprika, 200 g külmutatud krevette, kana- või kalapuljongit, oma meki järgi maitseaineid (ma kasutasin küüslaugupipart, sidrunipipart, austrikastet, sibulahelbeid, punase paprika pulbrit, valget pipart, meresoola, tšillihelbeid), oliiviõli

Valmistamine: Valmista ette köögiviljad. Mina panen keedukannu vee ka juba ette keema ära, on hea otse potti valada ja ei pea tervet igavikku ootama, kuni supp keema läheb. Igal juhul – haki porgand ja paprika kuubikuteks, porru seibideks, ribasta sibul ja seened, haki küüslauk-ingver. Krevetid võid pakist välja võtta ja kuskile sulama panna. Vala poti põhja natuke oliiviõli, viska sinna ingver ja küüslauk. Oota, kuni potist hakkab mõnusat lõhna tulema, seejärel lisa sinna porgand ja rösti. Enne, kui sul kogu kupatus põhja kipub kõrbema, lisa sorts vett ja sibul. Sega ja lase sibulal natuke pehmeneda, seejärel vala juurde vesi (olenevalt poti suurusest liiter kuni poolteist). Nüüd võid juurde panna ka muud komponendid – paprika, porru. Lase keema tõusta ja lisa purustatud tomatid, seened, rohelised oad, puljongikuubik, maitseained. Kaua keetma ei pea, nii 5-7 minutit, kuni porru ja paprika veel oma nägu on. Kõige viimasena, nagu ikka, tulevad mereannid, mida siis natuke keeta ja ongi valmis.

Enne serveerimist hakkisin peale veel rohelist sibulat. Jagus jällegi kaheks päevaks (praegu olen Mehhiko supi peal), suuremale perele peaks kah kenasti jätkuma. Nagu kõigi retseptidega, võib sedagi oma maitse järgi varieerida – lisada näiteks sellerit või brokolit, kapsast või suvikõrvitsat, herneid või ube (need viimased juba tõstavad toiteväärtust oluliselt, vähemalt kaalujälgijate reeglite kohaselt lisavad punkte).

Toiduklubi: Mehhikopärane kanasupp

Määratlemata Leave a reply

Ühesõnaga, olen haige, Inimene on perel külas ning nii me tšillime siin kassidega ja väikese hulga söögiga. Poodi ei jaksanud minna, raha ka õieti polnud ning kapp oli täis vaid ülejääke. Õnneks leidsin BBC GoodFood ajakirjast suurepärase Mehhiko kanasupi retsepti, milles sain ära kasutada kolmapäeval ahjust tulnud kana jäägid. (Seda saab muidugi ka värske kanafileega teha!) Suurepärane tuli, kahju, et kellegagi jagada ei ole…

Mehhikopärane kanasupp

Vaja läheb: oliiviõli, 1 hakitud sibul, 4 purustatud küüslauguküünt (ma võtsin 8, sest tahtsin tervendavat efekti suurendada), pool punast hakitud paprikat, 1 suurem puhastatud ja hakitud tšilli, purk (400 g) purustatud või ploomtomateid (minu kapis peab alati olema vähemalt üks purk purustatud tomateid), 1,5 liitrit kanapuljongit, ribastatud ahjukanajääke (umbes 300g) või 2 ribastatud kanarinnafileed, 2 laimi või 1 sidruni mahl ja kui on, siis juurde tortillasipse

Maitseained: jahvatatud köömneid, sidrunipipart, küüslaugusoola, austrikastet

Valmistamine: kuumuta õli potipõhjas, lisa sibul ja küüslauk. Sega ja kuumuta kuskil viis minutit. Võid seda aega kasutada nuuskamiseks. Seejärel lisa juurde tšilli, paprika, jahvatatud köömneid (pool kuni terve teelusikatäis), tomatid ja kanapuljong. Püreesta miksriga ning tõsta uuesti pliidile. Oota, kuni supp keema läheb ja lisa seejärel kana. Lase vaiksel tulel kuskil kümme minutit podiseda, lisa maitseaineid – mina panin sidrunipipart, küüslaugusoola, austrikastet, natuke punast karripastat panin ka, sest mahedust jäi nagu puudu.

Potitäiest jätkub, ma arvan, vähemalt neljale, mina elan sellega ilmselt mitu päeva ära.

haige, jätkub

hoomamatu Leave a reply

Jajah, olengi olnud nüüd kaks päeva haige. Palavikku õieti pole, aga ilge on olla, tatti voolab ojadena ja muidu olen üks kaunis printsess herneteral, hääl käriseb nigu vanal joodikul ja köhaga saaks kopsuhaigla edetabelisse.

Toitunud olen jääkidest ja suppidest, kahe retseptid panen üles kah. St kaht olengi jõudnud teha – jagus ilusti mitu päeva elada. Õigemini, peab veel teisipäevani välja venitama. Söögiga. Süüa saab muidugi ka veel enne teha, sest võtsin enda peale centerpiece-prae tegemise (teen selle päev enne valmis ja võtan ema juurde kaasa), muuhulgas otsustasin ka midagi magusat lauale teha. Muidugi lisaks traditsiooniks (vist…) saanud meekoogile, mille retsepti leiab Õhtulehest, artikli lõpust. Hullult hea kook on, tegelt ka. Ja lihtne teha.

Ehk siis kokanduseri jätkub ja jätkub. Vahepeal, kui natuke helgem on olla ja peab niikuinii asjalikumaks hakkama (homme), ka kirjandusjuttu. Nagu lubatud.

Igal juhul, selle aasta jõulumenüüs on siis minu poolt part apelsinikastmes (Duck a L’Orange) ja šokolaadibrownied šokolaadidipiga. Kui te veel ei tea, mida teha, siis üks hea sait, kuhu, tundub, on kokku koondatud kõik internetis leiduvad superretseptid proffidelt ja amatööridelt: TasteSpotting.

Ja homme kaks supiretsepti, kui aega ja jaksu on ja ei lähe meelest pilte sisse tõmmata. Panen üles ka kaks supiretsepti, millest siin neil haiguspäevil elanud olen.

Üldiselt aga, köhhpähh, hoidke must eemale, see on suure tõenäosusega viirus, mis mus elab ja õilmitseb.

haigetest asjadest

Määratlemata 6 kommentaari

Vastasmaja üheksakordse kolmandal korrusel on mingi eriti haige (ma arvan) jõuluatraktsioon. St ma arvan – ma täpselt ei tea, mis see on, aga suure tõenäosusega on see ikkagi jõuluatraktsioon. Nimelt vilgub kolmanda korruse aknas iga paari seki tagant tuli. Lihtsalt, tavaline kollane tuli. Põlema-kustu. Põlema-kustu. Täiesti haige. Ma ei saa aru, kuidas nad seal ilma hulluks minemata elada saavad. Lihtsalt – tuli vilgub. Ja ma olen näinud, et seal toas elab vist mingi noor tšikk, istub aeg-ajalt reidis, kui vaadata kuvariekraani värvi tema näolt vastu peegeldamas.

See on muide sama korrus, kus see Michael Moore’i näoga mees köögis maika väel iga jumala hetk suitsu teeb, kui ma aknast välja vaatan.

Aga kõige haigem, muidugi, on see, et ma tegelt istun üleval ja vahin “Päästja koolikella”.

Endal on ka piinlik, tegelt ka.

Kõige haigem sari vist ever.

Aga ikkagi vahin.

Toiduklubi: tervendav ja soojendav Tom Kha supp

Määratlemata 4 kommentaari

Kuna ma olen hetkel praktiliselt stay at home mom, siis muutub ka koos minuga mu blogi. Ehk siis: sisse tuleb rohkem kodundusteemat, ma arvan. Igal juhul, siin siis Tom Kha supi retsept. Tõele au andes on see Tom Kha variatsioon, sest mul ei olnud sidrunheina ega kalangijuurt (ma ei teagi, kas seda Tartus on saada). Ega koriandrit. Aga noh, peaaegu on õige:)

Mul on terve hunnik supiretsepte, mis sobivad süüa siis, kui olemine nõrk. Suppi on hea kerge seedida, aga see annab piisavalt toitaineid, et organismil oleks jõudu tervendada. Pluss vürtsikuse-efekt: see lööb lahti isegi kõige kinnisema nina!

See konkreetne supp vürtsine pole, kuigi annab teha (lisada tšillit rohkem, näiteks). Aga hea ja mõnus on ikkagi. Sobib eriti hästi neile, kes on tahtnud kookospiima võimalustega tuttavaks saada, kuid pole seda seni millegipärast söandanud.

Tom Kha supp (väikese variatsiooniga)

Vaja läheb: 400 ml kookospiima, 500 ml vett, kanapuljongikuubikut, 8-10 šampinjoni, 2 kanarinnafileed, 200 g külmutatud krevette, üks laim, 1 spl karripastat, jahvatatud või värsket ingverit, kalakastet, punast tšillit (mina tegin tšillihelvestega, võib kasutada ka värsket tšillikauna – vürtsi lisamiseks jäta seemned ka!)

Valmistamine: Lase vesi keema ja keera kuumus madalamaks. Kui vesi on natuke jahtunud, lisa kookospiim ja puljongikuubik. Sega. Haki seened ja kana. Lisa supile ingver, tšilli, kalakaste, karripasta. Sega paar minutit tasasel tulel, lisa kana ja keeda, mõne aja pärast lisa seened ja pigista laimimahl juurde. Viimasena lisa krevetid, lase paar minutit veel tulel olla. Ära krevette liiga kaua kuumuta, lähevad tuimaks ja kummiseks. Kaunista koriandri ja hakitud tšilliga.

Valma!

kodulugu

Määratlemata Leave a reply

Kõigepealt: aitäh kõigile, kes eile kohale tulid! Kahjuks oli tõesti vähe inimesi, kuid tore oli sellegipoolest. Esitlusest kirjutan homme pikemalt.

Täna on väike sünnitusjärgne depressioon, pluss kähe kurk ja üldgeneraalne väss ja uim olek. Depressiooni tegelikult väga ei ole, kuid raamatut pole senimaani väga põhjalikult julgenud sirvida – äkki kuskil on mõni viga, mis kahe silma vahele jäi? Ja üldse, alati on iga uue raamatuga sarnane tunne. Emotsioonikarussell – kas seda oli nüüd vaja? Aga muidugi oli! Äkki tuli halb? Aga ei tulnud ju! jne

Otsustasin pärast kiiret arstilkäiku end tom kha supiga turgutada ja keeran kohe diivaline külili naudisklema. Üke pika aja jälle õhtu, kus saab lihtsalt olla. Homme jälle ringijauramist palju.

/

Räägin nüüd köögijuttu. Viimasel ajal on mul tõeline pesapunumishoog. Osalt on süüdi selles koju tagasisaabumine – see on ju ikkagi meie pere kodu olnud aastakümneid! Ja ma saan naela seina lüüa, jälle! Ja mul on suur köök – jälle! Teisalt olen hakanud fännama kifte kodundusblogisid, nagu näiteks Simple Mom, kust saan pidevalt inspiratsiooni.

Kolmandaks on rahadega jõle kitsas, seega planeerin nädalajagu söögikordi ette ja olen hakanud korralikku menüükalendrit pidama. Nii säästab kõvasti raha ja aega.

Ning mis mu meele kõige rohkem rõõmsaks teeb – mul on jälle elektripliit! Vaidlesime Inimesega ükspäev hullumoodi, et kumb ikkagi parem on, kas gaasi- või elektripliit. Tema raiub muudkui, et gaasi. Mina ajan oma, et ikka elektri. Hiljem mõtlesin rahulikult järgi: mõlemal oma head ja vead, ainult et minu jaoks on elektripliidil häid omadusi rohkem. Ma pole just kõige eeskujulikum koristaja, kuid köögis ei salli ma, kui pliit pärast söögitegemist räpane on. Ja gaasipliidi puhatamine on ilge kepp, tõesõna. See, et elektripliiti on mugav puhastada, kaalub minu jaoks üles isegi selle, et gaasipliidiga saab paremini kuumust reguleerida. Pealegi läheb minu elektrikas kenasti kiirelt kuumaks, nii et probleemi pole.

//

Ja lõpetuseks pilte… Üritasin meie ilusast siniste vilkuvate ja lainetena põlevate küünaldega kuusest ka pilti teha, aga ei osanud. Nii et te peate mu sõna uskuma, kui ma ütlen, et meil on ideaalne jõulupuu! Mis siis, et Pussakas kaks kera ära lõhkus.

Meenutus lumetormist. Siis me elasime veel seal…

Pussur teeb lumega tutvust.

Suure lumetormi ajal. Tänavakoristusmasin sõitis mööda Riia tänavat vales sõidusuunas tagurpidi mäest alla.

Pussak sööb lund.

Ja lõpetuseks: vaade praeguse (ja kunagise – ma peaks seda vist kunagi lahti seletama) kodu aknast, hommikul pärast kolimist.