Seoses uue aasta järjekordse originaalse lubadusega hakata ilusaks, kõhnaks ja võibolla ka heaks, soetasin silmi kinni pigistades ja hinge kinni hoides (töötu jaoks) hirmkalli trennikaardi, sest ikka väga koppa hakkas juba ette viskama, et ainukene sport, mida ma saan teha, on kasside tõstmine, jõunaer ja sitas sumpamine. Niisiis, otsustust täis lendasin kohale ja tegin läbi oma tavalise treeningtuuri, mille käigus avastasin, et fakit, olen nõrgaks jäänud küll – 40 kilo lakke suruda ja pärast jalg tudiseb all nii et vähe pole. Õnneks täna oli juba asjalikum.
Enihuu. Huvitav oli hoopis see, mida ma jõusaalis kuulsin. Võtsin oma papusid jalast, kui üks pisike tüdruk oma treenerile rääkis, kuidas tal on viie kuu pärast sünnipäev. “Ja tead, mida ma kõige-kõige-kõige rohkem sünnipäevaks tahan?! Pärlitega ja kullast ristimisketti!!!”
Ta oli nii vaimustuses ise, et ma suutsin ainult kulme kergitada ja jahmatusest tummalt maigutada – mismõttes tahavad 8aastased tüdrukud ristiketti? Kuidas nad juba nii… usklikud on? Või on see mingi usklike bling-bling, must have, millega pinginaabri ees koolis eputada? Hullult veider igal juhul. Ma olen nagu arvanud, et religioon on Eestis pigem suurte inimeste asi. Ma ei tea muidugi, miks ma nii arvasin, iseenesest pole ses ju midagi imelikku, kui last usuga varakult tutvustama hakatakse. Igal juhul olin hämmingus.
Teine asi, mis jäi kõrva, oli riietusruumis, kus jälle väiksed piigad pärast ujumast tulekut mõtteid vahetasid. Peamine teema oli emme ja issi perekonnanimed – ehk siis küsimus: “Kas sul on sama perekonnanimi, mis emmel ja issil?” Nii nad siis seal loetlesid, kellel oli sama nimi isaga, kellel emaga, kellel hoopis selline süsteem, et neil üks nimi, emmel teine ja issil kolmas (ma eeldan, et issi oli siis kasuissi) – sama, nagu meie pere variant. Mind näiteks see erinevate perekonnanimede asi väiksena ei häirinud. Kui, siis ainult niipalju, et miks mul peab olema nii nõme nimi ja emmel on nii äge nimi ja miks ma ikka ei saa emme nime endale võtta.
Aga nendel tüdrukutel paistis olevat tõsiselt südamel, miks nad ei saa olla kõigi pereliikmetega sama nimega… Mul hakkas nende vestlust kuulates lausa kahju. Mis toobki mind sinna, et kui juba abiellumiseks ja laste saamiseks läheb, siis on kena võtta mehe (või naise) nimi ja anda see samal kujul edasi ka lapsele. Sest neile läheb see korda – isegi kui sulle ei lähe.
Ma olen siin ikka aeg-ajalt mõtet keerutanud, et ei tea, kas on mõtet, kui kunagi peaks jälle asjaks minema, taaskord kolmas nimi endale võtta. Mitte, et ma enda nimest nii vaimustuses oleks – jätkuvalt ei ole. Aga mul on juba ebausk ka sellega seoses, et kui ma peakski uue nime võtma, siis kindlasti läheb kõik pekki ja pärast on jälle jama kui palju. Lisaks see keeruline situatsioon raamatutega (Reintam, Lamp jne). Aga kui lastele läheb korda…
Nimi loeb, ilmselgelt.
