Kuna ma eriti raadiot ei kuula, siis avastasin alles läbi Poola sõites ja kohalikke raadioid kuulates uue armsa lauljatari – norrakast Maria Mena ja tema loo “All this time”. Uskumatult armas hääl on tal. Ja ta ise on ka nii armas, et tahaks kohe suureks kasvades temaks saada (kuigi ta on must noorem). Huvitaval kombel on tal juba viis albumit väljas ja ma ei olnudki varem temast kuulnud… Egas midagi, tuleb tasa teha…
Note to self: hiljem rääkida sellest, mida ma trenni riietusruumis kuulsin.
Kes vingus blogides, et Eesti vana-aastaõhtu programmid olid igavad? Vaatasin praegu “Tujurikkujat” ja pidin end katki hirnuma. Noh, muidugi, Ott Sepp on alati äge olnud, Avandi kah. Aga Jim oli oma episoodis muidugi hindamatu. “Mina jäin holokaustist ilma, sündisin sellisel ajal noh. Aga kuskilt peab ju pihta hakkama! Praegu on päris hea võimalus…”
Eesti otsib neonatsi, nomaivõi.
Kunagi augustis, kui istusin Epu külmas toas, arvuti põlvedel ja pidasime loomeplaane, tuli mul ootamatult mõte – mis oleks, kui koguks kokku toredate ja andekate noorte novellid ning paneks need ühte raamatusse? Ideepoeg sündis ilmselt siis, kui olin läbi vaadanud oma vanu CD-plaate, kus pealt leidsin enda 2004.-2005. aastal kirjutatud jutud. Tol ajal kirjutasin jutte peamiselt kingituseks, kui sünnipäevale või soolaleivale minnes polnud asjalikumat kinki võtta. Neist juttudest, mis ma olen nii ära kinkinud, on alles vaid murdosa, kahjuks on neid pea võimatu träkkida.
Niisiis, tänu enda viiele loole oli algne plaan raamatusse panna igalt autorilt kaks-kolm juttu. Algne tööpealkiri, “Melobordell”, tuli aga teadagi, minu ja Jimi kunagisest projektist, kus inimesed kirjutasid hot.ee/melobordell asuvale virtuaalsele novellikogumikule lugusid.
Augusti lõpuks oli meil projekt valmis ja kulkale esitatud. Nüüd hakkas suur ootamine ja lugude kogumine.
Kogumisprotsess oli vist üldse kõige põnevam kogu selle asja juures. Ma sain palju kirju ja lugusid, mis panid mõtted käima. Hämmastavalt paljud inimesed kirjutavad! Algses käsikirjas oli kokku üle 40 loo, kuid peagi sai selgeks, et a) asja tuleb harvendada ning b) tööprotsessi juurde tuleb kaasata kogenumaid inimesi, kes aitaks kogul valmida.
Selleks ajaks olime juba saanud ka rõõmsa uudise, et Kultuurkapital toetab meie ettevõtmist honorarisumma andmisega. Mis tähendas, et otsustasime igalt autorilt sisse panna ühe loo (kvaliteet vs kvantiteet) ja otsida juurde kogemustega toimetaja.
Nii liituski projektiga Berk Vaher, kellest sai toimetaja. Üheskoos Petrone Printi inimestega vaidlesime ja vaidlesime, kuni vaidlesime selgeks, et just need 19 lugu lähevad sisse. Tõsi, mõnest mulle väga südamelähedasest loost lõpuks loobusime, kuid siiski olen lõpptulemuse üle rõõmus. Väga kahju on aga, et näiteks Andra Teede ja Sass Henno lõpuks lugusid ei kirjutanudki, erinevatel põhjustel. Kuid siiski – lõpptulemus on tore.
Vaidlemisprotsess oli vist kõige valulisem üldse. Mitu korda võtsin kriitikat mõne loo pihta ise väga hinge ning solvusin, kuid hiljem läks see üle – mitu pead on ju ikkagi mitu pead. Kurb oli “välja visata” ka Martin Oja (vastikult geniaalne tüüp oled sa, aga ma olen seda sulle korduvalt juba öelnud ka) esialgne jutustus, mille kohta Berk arvas, et seda võiks hoopis pikemaks venitada ning raamatuna välja anda. No loodame, et see peagi ka tuleb!
Melobordellist läks lõpuks sisse (vist) ainult kaks lugu – Andris Reinmani “Öö, mil maailmas polnud muresid” ja Kara Lynni “Päkapikkudesse uskuda”. (Kara Lynn, muide, oli esitlusel kohal, kuid kukkus kokku – nüüdseks on ta aga taas terve minu andmete kohaselt. Tekitas meile väikse paanika küll ja selle käigus avastasime, et rokiklubis pole nuuskpiiritust. Hiljem Rolliga rääkides ütles ta, et muretseb selle nüüd sinna kindlasti.)
Seega oli vaja kogule uut pealkirja, “Melobordell” enam ei sobinud – eriti ei olnud enam sees lugusid, mis selle pealkirjaga haakuks. Nii sai kogu ristiemaks hoopis Liisa-Lotte Käärd, kellelt küsisin tema enda loole pealkirjavariante. “Tule…” hakkas meile kõigile aga oma lihtsuses nii väga meeldima, et otsustasimegi kogu nii nimetada.
Palju andis inspiratsiooni ka 1977. aastal välja antud raamat “Noori autoreid ’77”, kasutasime seda natuke ka kujundusel eeskujuna – samamoodi on meie raamatus autorite pildid ja nende endi kirjutatud tutvustused. Erinev on aga 77. aasta kogust üldine põhimõte – meil on siiski novellikogu, “Noori autoreid ’77” hõlmab endas nii luuletusi kui ka lühiproosat.
Esitlus… Esitlus oli vaikne ja rahulik, kuigi muidugi oleks võinud sellest ideaalis kujuneda metsik üritus, kus inimesi kohal nii palju, et neile pole enam isegi raamatuid müüa, rääkimata istekohtadest. Ilmselt sai saatuslikuks pühade-eelne nädal, tõsiasi, et tegu oli nädala keskpaigaga ning muidugi ka vähene reklaam. Kuigi mul endal tuli tunne, et puudu jäi vaid ostetud reklaami võimalused – kõik, mis tasuta ja vähegi pähe tuli, sai reklaamimiseks ära kasutatud… Aga ju siis jäi sellest väheseks. Eks järgmine kord olen targem. Ikkagi esimest korda korraldasin sellist asja – “Õun ära süüa?” ja “Daki.Elab.Siin” esitluse korraldas Pegasuse kirjastus hoopis. Ja see oli Tallinnas.
Aga ikkagi on hea meel, et üle kolmandiku autoritest olid kohal – Jim, Jüri, Natasha Bluu, Kara Lynn, Martin Oja (ta mängis koos Bergiga muusikat), Põim, Silja… Meie väikene juturing oli lõbus ja armas, kuigi näiteks Jüri tahtis anda vaid ühesõnalisi vastuseid ja Põim ei tulnud üldse lavale. Ma mäletan, et Jim küsis mult, kas mul on kergem kirjutada tõsielu (blog) või siis ilukirjandust… Ning natuke järele mõeldes pidin vastama, nagu vastas näiteks ka Natasha Bluu – et ma kirjutan alati iseendast, seega ei ole kumbki raskem ega kergem.
See, muide, on üks mu esimesi nõuandeid, mis mulle kirjutamise kohta anti. Kunagi, kui ma olin umbes kümnene, üritasin ma kirjutada mingit armastusromaani (ise täiesti sellest teemast midagi teadmata, muidugi) ja mu ema ütles: “Kirjuta alati sellest, millest sa midagi tead…” Olen seda nõuannet endaga kandnud ja seda järginud. Aitäh, emm.
/
Esitlusega seoses… Üks suur prohmakas sai veel tehtud – keegi ei teinud pilti! Häbematus, et sellise asja unustasin. Kuid meile jäävad mälupildid sellest, kuidas meie pisike seltskond seal ennejõulusel õhtul intiimses õhkkonnas nalja viskas, üksteisega autogramme vahetas, juttu vestis ja tantsis. Tore oli, tõesõna.
PS! Kutsun kõiki veelkord üles, kel raamat olemas ja/või esitlusel käisid. Jagage oma muljeid! Arvustage! Heitke ette! Kiitke! Kõik tagasiside on teretulnud!
Nüüd tuleb ainult välja mõelda, kuidas meediakajastust saada… Ometi peaks see mulle kui (eks)ajakirjanikule kukepea olema…
🙂
Vaatasin just nüüdsama aknast välja ja mida ma näen: pilt justkui mõnest filmist välja astunud. Naabermaja prügikasti juures seisab rollerivend, mootorrattakiiver peas, taskulamp käes ja vaatab prügi läbi. Väga hoolikalt, kõiki pabereid sorteerides. Helistasin siis Birxile ja tuleb välja, et meie majade juures ongi selline asi pühapäevaõhtuti traditsiooniks – käivad tüübid rolleritega ja sordivad prügikaste, enne esmaspäevast prügipäeva. Telefoniga rääkides piilusin uuesti ja nägingi, et rollerikustil on kaaslane, kel õlul miski metallkonstruktsioon. Sõitsidki koos minema.
Hämmastav.
Kuulsin hiljuti, et üks mu tuttav jäeti just maha. Tal oli suhe endast tunduvalt noorema tüdrukuga, kes oli alles 17. Miskipärast ei pannud see uudis mind kulmu kergitama (kuigi ma ilmselt kergitasin, sest, noh, ma teen seda. Kulmukergitamist, kui ma uudiseid kuulen.), selles ei olnud midagi üllatavat. Kuigi ma paari ei tundnud, polnud neid isegi mitte koos näinud. Ometi ma eeldasin (jah, ma tean, et ma lubasin vähem eeldada edaspidi, aga ikkagi), et see ongi normaalne.
Sest ma tean ju omast käest, et on. Kui sa oled 17, siis ongi su keskmine suhte pikkus kolm kuud. Vähemalt mul oli. Sellepärast oli mul väga raske aru saada neist paaridest, kes hakkasid 15aastastena koos olema ja olid seda kuni umbes 20steni. Veider! Sest kui sa oled nii noor, muutud sa ju praktiliselt üle nädala kardinaalselt. See kõik käib noor olemisega kaasas.
Kui ma sirvin oma tolleaegseid märkmikke, siis hakkab sealt silma üks põhiline joon – ma armusin üle päeva ja tunnistasin seda endale ausalt. Ma võin ausalt öelda, et olen olnud päeva või nädala armunud kõigisse oma klassivendadesse. Lihtsalt see oli nii – ühel hetkel hakkasid märkama, kui põnev üks või teine poiss on, ja armusidki sellesse tema omadusse ära. Õhkasid ja ohkasid, ning nädala pärast õhkasid ja ohkasid juba teise järele.
Enne, kui keegi silmi pööritab ja mind libuks nimetama tahab hakata, siis mainin kohe ära, et see kõik oli platooniline. Vähemalt minul. Mul ei “õnnestunud” kunagi päriselt ühegi oma klassivennaga* käia (kui välja jätta esimene pärissuudlus ühelt klassivennalt, kellesse olin ma (ilmselt tänu sellele) ka pikemat aega armunud), ma ei õppinud neid kunagi tundma nii palju, nagu õpitakse siis, kui päriselt käiakse – ehk siis tiinekate vaste suhtele.
Kui mina olin 17, oli mul samuti palju 3kuulisi “suhteid”, käimisi. Enamasti samamoodi, kui posti alguses toodud näites, endast natuke vanemate noormeestega. Kõik oli suhteliselt sama muster – alguses ootamatult armusid natuke, siis suudlesite natuke, siis käisite koos natuke pidudel ning jalutasite pärast käsikäes koju, natuke unistasite ja saatsite teineteisele rumalaid-armsaid SMSe ning siis ootamatult avastasid, et tüüp käib täiega pinda ning pole üldse see, kelleks sa teda alguses pidasid. Ning hopsti! Kolm kuud hiljem oligi kogu vasikavaimustus asendunud ükskõiksusega ning saigi lahku mindud.
Võib-olla just selle pärast lendasin ma nii pea ees sisse oma Päris Esimesse Pikaajalisse Suhtesse, mida sinagi, armas lugeja, väga hästi tead. Sest minu jaoks oli nii uus, nii huvitav ja nii armas ja samas uskumatu avastada, et kellegagi on võimalik nii pikalt, nii põhjalikult ja nii elumuutvalt koos olla. Ning järsku ei olnudki lahkuminek iga erimeelsuse juures lahendus. Sest järsku oli mängus terve elu, tulevik; järsku oli kõik… päris.
Ma natuke igatsen seda aega, kui sai üle päeva armutud, kui sai elu ja suhteid ja sümpaatiaid võttagi niimoodi – kergelt. Nüüd, täiskasvanuna (vähemasti ma – jälle – eeldan, et ma olen lõpuks täiskasvanuikka jõudnud, esimene pooljuubelgi lähenemas) ei saa enam nii. Kui armud ja oma tundeid näitad, siis käib sellega kaasas kohe ka suur vastutus. Eeldused. Ootused. Enam ei ole nii, et võid lennelda ühe meeldiva inimese juurest teise juurde ning arvata, et sellega ei kaasne tagajärgi. Alati kaasneb. (Ja mitte et ma seda teeks, seda lendlemist.)
Ning nüüd peab iga lahkuminekumõttegi juures juba mõtlema, kuidas ja miks ja kas ja milleks. Ei ole nii, et lihtsalt ütled bye-bye ja lendled järgmist sümpaatiat otsima. Kõike tuleb analüüsida, kaaluda, vaagida.
Väsitav on olla täiskasvanu. Kõik teeb rohkem haiget, kõik läheb rohkem korda. Miks, huvitav? Miks ei saa kõigest kergelt üle lennata, nagu liblikas – andke andeks klišee – õielt õiele.
Näiteks ei tea ma senimaani, tegelikult, kas mu eelmine lahkuminek oli õigustatud. Äkki oleks pidanud rohkem vaeva nägema? Aga kas see, kui sa näed vaeva, toob armastuse tagasi? Või äkki polnudki armastus kadunud, vaid lihtsalt kuskile peitu läinud ja seda olekski olnud võimalik pisukese vaevaga taastada?
Ma tean, et need mõtted on suhteliselt kasutud, ning ega ma ausalt öeldes eriti sellele ei mõtlegi. Lihtsalt hakkasin meenutama, mis tunne oli olla 17. Tõsi, oli palju segadust, palju ootusi, palju endavihkamist ja endaarmastamist. Kõik oli suur karussell.
Nüüd on… Nüüd on üks paikaloksunud inimene oma tahtmiste ja harjumustega, mida on raske teise järgi kohandada. Nüüd on ootused tulevikule, nüüd on unistused oma metsamajast ja millest kõigest veel. Kas ma olen liiga ruttu juured alla kasvatanud? Minuvanused ju tavaliselt on valmis viskama oma asjad spordikotti ja Albaaniasse kolima! (Albaanias, muide, on linnas kiirusepiirang 40.) Aga mida teen mina? Lähen murest lolliks, kui pean nädalaks oma kiisud üksinda jätma!
Ikka on nii, et uuel aastal vaatad end ja oma tahtmisi natuke üle. Aga praegu… Praegu tahaks tunda end jälle 17aastasena. Mitte vinduda mingite vihade otsas ning võtta asju kergemini.
Ja mul on hirmsal kombel oma tuttavast kahju. Sest ma usun, kuigi pole temalt küsinud, et tema ei võtnud seda, oma 3kuulist suhet, nii kergekäeliselt. Kuigi ilmselt ta praegu soovib samamoodi, et oskaks võtta kõike seda kergemini.
Ja ometi olen minagi ju veel twentysomething…
[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/jamie-cullum-twentysomething-02-twentysomething-wwwtorrentazoscom.mp3]—
*Jätame siinkohal välja, et Rüblik oli ka tegelt mu klassivend.
Pealpool pilvi paistab päike. Aga sinna ronida oli ikka suht raske… Viimased Slovakkia-jutud homme või kunagi.
Eelmine aasta jäid küsimused vahele, kuna olin sunnitult blogipausil. Aga tänavu… Tänavu saab küsida küll. Ainult et ma praegu, seda sissekannet hotellilobbys kügeledes kirjutades ei tea, kas ma tahan küsida. Aga proovime…
Mitu korda sa ütlesid: “Ma armastan sind.”? Mitu korda öeldi seda sulle vastu? Mitu korda hommikujaheduses end sirutasid ja jalad teise inimeste jalgade vahele põimisid? Mitu korda kassid su kaisus nurru lõid?
Mitu korda kolisid? Mitu korda said raamatuid lahti pakkida? Mitu korda alustasid mingit Wordi dokumenti, aga ei suutnud seda lõpetada? Mitu korda oma romaanialgust ümber kirjutasid? Mitu korda sa seda veel ümber kirjutama pead? Mitu korda pidasid soolaleivapidu? Mitu kilo mandariine ära sõid?
Mitu korda vaatasid aknast välja ja mõtlesid, et oled koju jõudnud? Mitu korda vaatasid aknast välja ja jätsid selle vaatega hüvasti, teades, et sa ei tule kunagi tagasi? Mitu korda Cambridge’is end hulluks naersid? Mitu korda sai tehtud toit nii vürtsine, et silmist tulid pisarad? Mitu korda supp üle kees? Mitu korda otsisid kapi tagant kadunud sokke? Mitu korda voodi lagunes?
Mitu pilti tegid? Mitmel pildil sa ise olid? Mitmel pildil sa naeratasid? Mitmel kurbust varjasid?
Mitu korda end magama nutsid? Mitu korda end kasutuna tundsid? Mitu korda läks kõik nii viltu, et sa ei suutnud enam, sa ei jõudnud enam? Mitu korda jälle hommikul silmad lahti tegid ja mõtlesid, et taas peab ellujäämise nimel võitlema? Mitu korda olid südamest tänulik, et kõige kallimad inimesed pole sind hüljanud?
Mitu korda istusid sumedal suveõhtul koos sõpradega suburbias aias ja mõtlesid, et see ongi Elu? Mitu korda lauajalkas pähe said? Mitu korda lauajalka peale solvusid, et see su sõbrad endale on võtnud? Mitu korda kaitsesid väravat nii hästi, et kananahk tuli ihule?
Mitu korda käisid ballil? Mitu korda käisid pulmas? Mitu korda käisid sünnipäeval? Mitu korda käisid välismaal? Mitu korda tegid sõitsid lihtsalt linnast ära? Mitu korda lubasid, et see on viimane suits? Mitu esimest suitsu sul oli?
Mitu korda istusid lumes ja lasid päiksel end soojendada? Mitu korda kasutasid maadlusmatil kägistamisvõtet? Aga mitu korda tegid krevetti? Mitu korda istusid Amsterdamis paadis ja unistasid end sajandite taha?
Mitu kilomeetrit sa kõndisid edasi? Mitu tagasi? Mitu tundi sarju sa kokku vaatasid? Mitu tundi muusikat kokku kuulasid?
Mitu korda läksid? Mitu korda tulid tagasi? Mitu korda lubasid, et jääd?
/
Mul ei ole suuri sihte aastaks 2009. Võib-olla oleks aeg nüüd mõned raamatud jälle valmis saada. Võib-olla võiks leida töö, või töö võiks leida mind. Ma jõudsin tagasi koju ja nüüd peab minema jälle ülesmäge. Eelmise aasta lõpus ma arvasin, et ei saa olle hullemat aastat kui 2007. 2008 begs to differ. Olgu, võtsin õppust. Enam ei eelda.
Optimismusesoont oleks tarvis mul hoopis. Aga tegelikult… Tegelikult on ju hästi.
Sõidad umbes tuhat meetrit mööda lumist nõlva kiikuva tõstuki õlul üles, laud käes. Natuke on hirmus, sest kõigutab ja tuul puhub ja inimesed on all nii väiksed, nii väiksed. Tõusmine ei paistagi lõppevat, tõstuk aina ronib ja ronib ülespoole. Liugled lõpuks tippu jõudes sujuvalt istmelt mäenõlvale, surud mütsi pähe, kinnitad laua ja tõmbad korraks hinge: kui kaunis see kõik on! Kui pikk tee on alla, seda ei ole võimalik sõnadega seletada…
Lükkad hoo sisse ja liugled, siuh ja siuh! Inimestest mööda, mäesuusatajatest mööda, teistest lauduritest mööda… Kõrvus vihiseb ainult tuul ja hinges on vabadus…
Reaalsus.
Istud kiljatades tõstukile, mis sind üles hakkab vedama. Umbes poole peal jääb tõstuk seisma – täpselt nii kauaks, et jõuaks tekkida juba väike paanika. Mis toimub? Kas me jäämegi siia? Õnneks mitte. Ronid ja ronid, lõpuks tuleb maha hüpata. Gaselliliku hüppe asemel sa hoopis koperdad ja saad tõstukiistmega ilge tou vastu turja, mis sind maha niidab, nii et laud lendab kus see ja teine ja ise jääd tähekesena lumme vedelema.
Okei, see on väike tagasilöök, mõtled. Vead end mäenõlvale ja hing jääb kinni: mida kuradit?! NIIIII KÕRGE! NIII JÄRSK! Kuidas ma siit veel peaks elusana alla saama? Ma ei püsi ju selle laua peal õieti püstigi! Aga noh, me oleme ju mägedevallutajad ikkagi! Vaatad kadeda pilguga osavaid laudureid, kes siuh ja siuh sinust mööda panevad, kui sina oma klambritega jandid. Õieti ei saa püstigi, kui juba tuleb külg ette tõmmata ja pidurdada – liiga õudne! Liiga järsk! Ja mingid puud lähenevad hirmuäratava kiirusega…
Järgmisel hetkel üritad juba umbkeelsele tõstukivahile seletada, et sorry, mees, ma ei oska, ma pean tõstukiga alla kah saama. Liiga kõrgele sattusin. Vaht lõpuks lööb käega ja viipab meid istmetele. Kobime silmad häbi täis alla tagasi, samal ajal kui poisid irvitades jälle üles sõidavad: “Noh, oligi kogu sõit või?”
All saab siiski natuke ka püsti liuelda, kuigi see süsteem toimib umbes nii: viis minutit tambid mööda pisikest nõlva üles. Minuti mässad klambritega. Kaks minutit istud ja kardad püsti tõusta. Pool minutit katsud lauaga püsti saada. Ei õnnestu. Libised hoopis kükakil allapoole. Lõpuks õnnestub kaks sekundit ka püsti alla kihutada, kuid juba on inimesed ees ja maandud lumes.
Korrata.
/
Selline oli tänane päev siis. Alguses tegelt võtsime suusad, aga suuskadega oli vabshee hull: esiteks olid saapad nii jäigad, kõrged ja tugevad, et võtsid kogu vere ja liikumisvõime jalgadest ära. Vahetasin siis lauasaabaste ja laua vastu, lauaga oskan vähemalt pidurdada end ära lõhkumata. Suusad-kepid ja kogu see krempel on liiga keeruline.
Vallutasime Vratna mäge jälle, või kuskil sealkandis ühesõnaga, kus eelminegi aasta. Ööbime jälle Žilinas selles kummalises hotellis, mille retseptsioon asub keldris koos kasiinoga. Aga vähemalt oleme täpselt kesklinnas, siin hea aastat vahetada. Ühe päeva peaksime veel mäel veetma (ilmselt uue aasta esimese) ja siis hakkamegi tagasi tulema. Ahjaa, homme lähme vist Ungarisse jaurama.
Inimesed on siin imelikud, kuidagi väga veider suhtumine. Mäel õnnestus tunnistada olukorda, kus kutt virutas oma tüdrukule rindu, sest too ei kuulanud teda. Õnnestus ka tunnistada olukorda, kus õnnetu algaja laudur ühele suusatajale sisse sõitis ja need omavahel lööma oleks hakanud peaaegu.
Autosid parkida nad ka eriti ei oska ja kõik lõhnab sageli pettuse järele – nad ikka koorivad tõesti igal võimalusel, mis sa neile pakud – hiinakas tahtsid koju toomise karbi eest küsida sada kohalikku raha (50 eeku), alles vaidlemise peale andsid normaalse summa tagasi. Ja rääkimata meie seiklustest alguses toredana tundunud landlady‘ga, kes meid ette hoiatamata välja viskas ja valetas agnecy‘le nii et suu suitses. Aga noh, mis seal ikka.
Väike ebaõnn on jälitanud, aga üldiselt pole hullu. Kui ainult hotellis soem oleks, krt. Radikad puhta külmad…
Startisime reede hommikul, suhteliselt vara: kell helises umbes kell 6, umbes kell pool 7 sosistas Inimene, et läheb paneb kohvivee tulele ja umbes kell pool 8 hakkasime kodust liikuma. Mõned olulised tiirud (Hetsa peale, V.-le haiglasse filmid) tehtud, hakkasime Võru poole sõitma, kus põhikampaania bussiga ja käruga ja jõuluõlledega ootas.
Noh, õlled olid muidugi neile, kel pühad liiga pikaks veninud olid.
Tee oli pikk, oi, kui pikk. Aga seltskond on see-eest super. Naermislihased on nii valusad, et hoia ja keela. Autos käis terve tee selline jutt, et anna aga minna. No tõesõna, selliseid lõuapoolikuid ikka annab otsida. Kogu selle 24 tunni jooksul, mis me Martini poole kütsime (see on see linnake, kus me elame ja laudame), oli vist tund aega, kui autos vaikus valitses. Ülejäänud aeg on kulunud mölale ja hirnumisele.
Lugesin ühe hooga läbi “Minu Alaska”, vaatasin natuke aknal, kuidas lumi sajab ja mõtlesin, et ilus on olla. Ja tahaks hirmsasti lume sisse ja sinna, kus on mäed… Aga, oot! Ma ju saangi! Reedel juba läheme!
Kingikott on ka nii ilus ja pühaliku väljanägemisega, et Pussakas isegi pole proovinud midagi sealt välja kaapida. Ainult ühe raamatu pakkisin liig suure rutuga ära, nüüd tahaks veel sirvida, sest und ju ei tule.
Ja und ei tule, teate, miks? Sest nii suur erutus on sees! Nagu väiksena, ei jõua homset (tegelikult muidugi juba tänast) päeva ära oodata!
Ilusaid pühi teile, mu kallid sõbrad!
Edit by Miuks: Someday you’ll pay for this picture!
Ongi homme. See, mida ma olen oodanud alates oma sünnipäevast. Ehk siis homsest võib jälle oma sünnipäeva ootama hakata.
Aga homme… Homme on – peab olema! – lumi. Homme on küünaldes sillerdav vaikne ja pühalik surnuaed. Homme on liiklusummikud surnuaiast koju sõites. Homme on suur kott kingitusi. Homme on isetehtud brownie’d (välja tulid!) ja apelsinipart, mis läks natuke kõrbema. Homme on kuuse ehtimine ja kallistused ja head soovid. Homme meenutame neid, keda enam ei ole, kuid kes alati on.
Homme on… Homme on jälle suured jõulud. Pere on suur. Homme me ilmselt laulame ja kui sõnad meelde ei tule, helistame Birxile ja paneme ta valjuhääldisse meie perega kaasa laulma.
Homme on. Ja siis me läheme Slovakkiasse ja siis ongi uus aasta.
Lihtsalt nii hea on olla. Kõik on tehtud, kingitused on pakitud, mees jõuab kohe koju ja… Ja ma hakkan jõulufilme vaatama. “It’s a Wonderful Life” ja “A Christmas Story”.
Klassika.
Ja nüüd laulab imekaunis Josh Gorban.
[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/josh-groban-o-holy-night.mp3]