Käisin täna hommikul raadiost, millest pärast pikemalt kirjutan (raadio tekitab minus alati huvitavaid mõtteid), aga saadet saab järelkuulata siit.
hakkame kinkima!
Liana tegi ilusa üleskutse: hakkame blogilugejatele kingitusi tegema! Kopeerin tema blogist:
Reeglid:
3 esimest, kes avaldavad siin blogis soovi, saavad minult aasta jooksul kingituse. Vastutasuks peab ta ise samasuguse asja korraldama oma blogis.
Niisiis saavad kolm esimest hõikajat minult spetsiaalselt neile mõeldes tehtud kingituse.
Ma seda lubadust ei anna, et ma midagi oma kätega valmis teen, aga mingid kingitused mõtlen ikka välja;)
kuidas must diskor saab
Ühesõnaga, ühel õhtul läksime kõik Kiira-Käära Käsitöö- ja Riistvõimlemisklubi liikmed rõõmsal meelel Undergroundi, sest oli lubatud fabuloosset videodiskot. Aga võta näpust: lürpisime seal imeodavaid jooke (neljapäeviti on naiste special) ja ootasime ja ootasime, aga diskot – tudkit. Tuli välja, et kõik olid haigeks jäänud.
Siis tuli meil suurepärane idee: aga kui meie peamised kodused õhtud Komsomolitaride seltsis on möödunud niikuinii vaheldumisi Youtube’is ja Wikipedias surfates (“Mis maal elavad valge naha ja mustade silmadega inimesed? Mis rass see on?!” ja “Kas juuksed kasvavad siis pärast surma edasi või ei?” ja “Millesse see Boyzone’i liige surigi?”), siis oleme me kindlasti võimelised ühel õhtul ise Youtube’i diskot tegema, noh nii naistelt naistele või nii.
Ausalt, see juutuubimine on täitsa käest ära läinud, ükskord sattus Siki meiega olema ja pidi peast lolliks minema, sest ei suutnud seda pidevat surfamist taluda.
No igal juhul. Saigi idee Rollile välja käidud ja täiesti imekombel oli ta sellega nõus. (Siinkohal ma natuke kahtlen ta mõistuses, sest no kes annab Dakile diskoripuldi kätte? Ah? Milline vastutustundlik täiskasvanu teeks seda?!)
Ja nüüd ma olengi viimane nädal muudkui pleilisti kokku pannud, täiendanud ja kustutanud, arvutanud ja tausta otsinud (kes oleks võinud arvata, et mulle nii paljud šoti bändid meeldivad?) ja neljapäeval ongi see Suur Õhtu.
Kui ma siin ükspäev kekutasin K.J.-ile, et jajah, ma olen nii awesome, et kõikide nende suurte ülesastumiste ja esinemistega (tulekul: 11. märts Vikerraadio, 23. aprill raamatubuss Katariina Jeega mööda Eestit PrimaVera raames) ei oskagi ma enam esinemishirmu tunda, siis nüüdseks, kui jäänud on kaks päeva, on ikka tugev esinemishirm ikka sees. Sest kõigepealt olen ma muidugi väga kindel, et kedagi ei tule kohale. Teiseks ma olen kindel, et miljon inimest tuleb kohale ja kõik tahavad mind munadega loopida. Kolmandaks olen ma kindel, et kohal on aind püsikunded, kes kuskil nurgas midagi tähele panemata õlut lürbivad ja vaid aeg-ajalt, kui eriti sitt lugu tuleb, mulle hävitavaid pilke saadavad.
No on absoluutselt võimalik, et kõik need kolm stsenaariumit toimuvad – no näiteks võib juhtuda, et erinevad reaalsused otsustavad just sel õhtul mööda stringe kokku ujuda ja siis ma lähen üldse peast lolliks.
Aga igal juhul on mu point see, et tulge mulle toetust avaldama. Ma luban, et mängin rokki, ja mängin poppi, ja mängin natuke rokimat elektrot ka, ja mängin retrot ja mängin glämmi ja üleüldse tahtsin ma maailma kõiki häid lugusid mängida, aga vaat, see pole võimalik. Kui just see reaalsuste põkkumine ei toimu. Siis on kõik võimalik.
Koht: Underground
Kell: 21:00
Pidu: Lady’s Night feat VJ Daki
Üritus on ofkoors tasuta.
Hirmuvärinates vasakule ära.
Toiduklubi: Chinglish-apelsinikana
Apelsinikana chinglish* moodi
Noh, selge see, et siin eestimaistes või üldse läänelikes tingimustes ei saa teha autentset hiinakat (tähendab, ma olen kindel, et nt Cambridge’i pisikestest vürtsipoodidest leiaks isegi kõik vajaliku), aga vahepeal tuleb NII SUUR HIINAKA ISU lihtsalt, et sure või ära. Otsisin siis Tastespottingust hiinapäraseid (chinglish: chinese+english) retsepte, leidsin apelsinikana oma, mida vastavalt võimalustele muutsin. Mul tuli asi välja ülituline, nii et siin on versioon, mis peaks sobima ka neile, kel ON VEEL MAITSENÄSAD ALLES. Ja kas ma olen öelnud, kui superlehekülg on Tastespotting?
Vaja läheb: kaks kanarinnafileed või umbes 350 grammi kanafileed, poolteist klaasi vett, 2 supilusikatäit sidrunimahla, 4 spl apelsinimahla, 1/3 tassi riisiveiniäädikat, tugev sorts sojakastet, maitse järgi mõnd tulist kastet (mul oli Hot Sauce nimeline), 2-3 purustatud küüslauguküünt, ühe apelsini koor (riivitud), sentimeetrine jupike purustatud ingverit, kaks kimbukest rohelist sibulat, 2-3 spl pruuni suhkrut (ära üle pinguta, muidu tuleb liiga magus), taimeõli, 1 punane tšillikaun (siin läksin ma alt, ma panin kaks) või kui sa ei taha vürtsi, siis asenda ühe paprikaga, 1 lusikatäis maisitärklist
(Retseptis oli ka kaks ratasteks lõigatud porgandit, mille unustasin osta, nii et kui on, pane aga juurde, mina ei pannud, sest, noh, unustasin, aga tuli nii ka hea.)
Valmistamine: Prae suupärasteks tükkideks lõigatud kanafilee tükid taimeõlis mõlemalt poolt pruuniks, tõsta kõrvale. Samal pannil kuumuta vesi, sidruni- ja apelsinimahl, äädikas, soja- ja tuline kaste. Kui kuum, lisa suhkur, purustatud küüslauk ja ingver, apelsinikoor ja hakitud sibul. Lase mõned minutid podiseda.
(Siinkohal peaks nüüd lisama porgandid ja neid segus praadima paar minutit.) Seejärel lisa pipar/paprika ja kanatükid. Lase segu õrnalt keema ning lase tal vaikselt podiseda, kuni kana on korralikult läbi küpsenud. Lisa maisitärklisele paar lusikatäit vett ning sega korralikult läbi. Lisa tärklisesegu kiirelt segades pannile ning tee kindlaks, et mõlemad segud on korralikult segunenud (hahahaa, segu-segu-segunenud-segud). Lase veel paar minutit pannil olla ning serveeri riisi või nuudlitega. (Mulle riis ei meeldi, nii et läksid nuudlid.) Garneeringuks võid kasutada külmast veest läbi lastud rohelise sibula ribasid, mis vees lõbusalt rulli keerduvad.
TV-boyfriends
Mul on läbi aegade olnud väga palju TV-poiss-sõpru, alguse sai see “Highlanderist”, jätkus “Buffyga” ning sealtmaalt alates on ainult mu obsessioon hoogu juurde saanud. Siin on minu praeguse hetke seitse kõige kuumemat TV-boyfriendi.
Shawn Spencer
Shawn Spencer ehk James Roday sai auväärse nimetuse eile, kui ma “Psychi” vaatasin ja järeldusele jõudsin, et selline klounaad läheb mulle väga-väga-väga peale. Lisada sinna veel juurde SuperJuuksed ning mõnusalt habetunud lõug, lakkamatu huumor ja poisilik sarm ning ongi ideaalmees valmis. Kõige õudsem on TV-poiste juures alati see, kui sa taipad, et raibe, nad on ilmselt täpselt samasugused päriselus. Siis tundub lihtsalt maailm äärmiselt ebaõiglane.
Rick Castle
Nathan! Fillion! Nathan Fillion! NATHAN FILLION!!! Ma ei tea isegi, kuidas seda crushi rohkem põhjendada, kui et… Nathan Fillion! Ta on jälle täpselt selline mees, kelle puhul ma TEAN, et ta raibert on päriselus sama cool ja humoorikas. Mulle meeldib ta asümmeetriline nägu, veidi vildakas naeratus, omapärane huumor ja… noh, head juuksed. Kuigi tuleb vist tunnistada, et “Fireflys” meeldis ta mulle isegi natuke rohkem. Aga siiski on mul nõrkemiseni hea meel, et ta praegu mu elus Twitteri ja “Castle’i” abil tagasi on. Nathan Fillioniga on meil muide see diil ka, et me käime üksteisel üsna palju öösiti unedes külas. Ja iga kord, muidugi, lõppeb see uni ära ja ma ärkan, nukker ja kahetsedes: jälle oli uni…
Derek Morgan
Derek ehk Shemar Moore on praeguseks juba natuke lahtuma hakkav armastus. Ma ei mäleta, mis hetkel see täpselt oli, aga ühel momendil ma lihtsalt KADUSIN tema pruunide silmade sisse ja ei suutnud oma vaimustust variata, kui ta tõsise näoga ringi jooksis ja pahalasi püüdis. Tema esindab siin nimekirjas sellist ürgmehelikku alget: ideaalne keha, tugevad põhimõtted, laiad õlad, temast lausa lekkiv alfamehelikkus… Siinkohal muidugi ei saa ka üle ega ümber tema kuus- või kaheksapakist, kuidas iganes seda pesulauda nimetama peaks. Ja see kord, kui teda kuskil rannas alasti pildistati… No ütleme, et see lisas ainult õli tulle. Aga ta on selline kutt, kellega, ma kujutan ette, oleks väga raske päriselt mingit suhet aretada. Seda siis selles Imaginaarses TV-maailmas, kus Daki omast arust vahepeal elab…
Gregory House
House ja Hugh Laurie on küll erinevalt nt Nathanist/Rickist ja Shawnist/Jamesist üsna erinevad inimesed, aga temast ei saa ei üle ega ümber. Alates naeruväärselt totrast Bertie Woosterist lõpetades St Barleigh’ga – iga tema roll on olnud omamoodi nauditav. Aga siiski tuleb tunnistada, et kõige rohkem on ta mu südamesse pugenud just nüüd, hõrgult vananenuna, halliseguse habeme ja soola-pipra-juustega. Ning tema tegelaskuju, misantroobist õelusekott dr House, on lihtsalt oma äraspidisuses nii armastusväärne. Pluss on täiesti uskumatu, et mõni mees võib NIIMOODI vananeda – noorena oli ju täiesti tüüpiliselt… mittemidagiütlev inglise bloke, kellest nüüd on saanud… SEX GOD.
Bernard Black
Rääkides misantroopidest ja ainesõltlastest… Bernard ja Dylan Moran on ja jäävad igaveseks mu südamesse kui mu meessoost alter egod (ainult naljakamad ja andekamad). Ma mäletan, et kui ma esimest korda ETV pealt “Black Booksi” peale sattusin, pidin ma segadusse ära surema: wut? mis see tähendab nüüd? joovadki nii või? Ja kui tuli välja, et jah, joovadki, ja on seejuures veel uskumatult armsad ja segased, siis roniski ta mu südamesse ning ei kavatsegi sealt enam lahkuda. Pluss: JUUKSED! Ma armastan neid juukseid! Issake, mingi neli korda oleme üritanud Dylan Morani laivi vaatama sõita? Aga ükskord ma sinna lähen. I promise!
Berg
Berg napilt poleks jõudnud, sest olgem ausad, see sari (“Two Guys and A Girl”) on mingi üle kümne aasta vana. Aga ikkagi. Noor! Ryan! Reynolds! Ning jälle on mul tugev tunne, et see vend lihtsalt ongi selline päriselus: humoorikas iroonik, kutsikasilmade ja kaheksapakk-kõhuga. Ja kuigi tema järgmised rollid (oh, näiteks Hannibal “Blade Trinitys”) on olnud somewhat pettumust valmistavad…okei, nüüd ma valetan, sest Blade oli NII SUPERHEA pluss PALJAS RYAN! Mis ma öelda tahtsingi? Et järgmised rollid pole alati olnud nii stiilipuhtalt ägedad nagu Berg, on ta siiski esiteks sellest ajast alates saanud superstaariks ning abiellunud ühe mu lemmiku, Scarlett Johansseniga (pärast seda dreadful kõrvalepõiget Alanis Morissettiga), aga minu jaoks jääb ta igavesti ja alatiseks Bergiks – natuke kohmakaks naljahambaks. PS! Samas sarjas mängis ka 12 aastat noorem Nathan Fillion!
Vince Noir
Vince Noir ehk Noel Fielding on jälle üks neid geeniusi, kelle olemasolu on lihtsalt nii raske uskuda. Ma olen lugenud temaga igast intervjuusid ja kõigist tuleb välja, et… et ta, noh, ongi selline. Piiramatu fantaasiaga, natuke lapsemeelne, sürreaalne ja… appike, ma ei usu, et ma seda jälle ütlen, aga heade juustega. (Naljakas, ma ei teadnudki enne, et mulle head juuksed nii olulised on. See on vist see, et mida endal pole, siis tahad.) Noeli ma muidugi näen ka ülisageli unes, eriti pärast seda, kui olen õhtul enne magamaminekut “Mighty Booshi” või “Never Mind The Buzzcocksi” vaadanud. Temaga on muidu see imelik lugu ka, et ta tegelikult poleks üldse nagu minu maitse. Mulle meeldib, kui meestel on ikka liha ka kontide küljes ja kogu see emovärgindus hakkab mulle üsna tugevalt vastu. Aga Noel on teistsugune. Millegipärast, jah, on ta teistsugune…
Honorable mentions
Michael Weston ehk Jeffrey Donovan (“Burn Notice”)
Charlie Crews ehk Damien Lewis (“Life” ja NB! Ainus punapäine näitleja!)
võidab see, kel surres rohkem ilusaid kingi
Vahepeal kaotan ma poodides pea. Ma olen vahel tõesti üks neist inimestest, kes superhüperpäevadel poodide korvides sobravad ja endale pihutäite kaupa viiekrooniseid juuksekumme näiteks ostavad.
Tõele au andes ostan ma siiski alati asju, mis mul vaja läheb, ükski asi pole elun seisma jäänud. Kui välja jätta mõned (okei, paljud) käekotid, mis mingi hetk katki lähevad ja mida ma ei viitsi parandusse viia või millest ma lihtsalt ära tüdinen.
Aga ükspäev meenus mulle üks moment lapsepõlvest. Mäletate, koolides olid mingil ajal vahetusjalanõud kohustuslikud? Novot, ja mul olid ikka aasta või isegi kaks järjest ühed ja samad vahetusjalatsid. Kuni ma neist välja kasvasin või kui neid enam parandada ei andnud. Aga uskuge mind, kui ma ütlen, et jalatseid on peaaegu lõputult võimalik parandada.
Ja ühel koolipäeval jooksin ma rõõmsalt sõbrannade käevangus inglise keele tundi. Mul olid jalas sinise-valgetriibulised sokid ja need hirmkoledad (praegu mõeldes) pruunid, mustade lipsukestega seemisnahast jalanõud. Ning üks minu klassi poistest läks must mööda, vaatas mu kingi, ja küsis siis, mõnitus hääles: “Issand, Dagmar, kas sul ONGI ainult üks paar kingi või?!”
Appi, ma pidin häbi pärast maa alla vajuma. Ma ei mäleta, mis ma vastasin (ilmselt umbes midagi stiilis: “Ise oled loll!”), aga igal juhul ma ei saanud ju öelda: jah, mul ongi ainult üks paar kingi, MIS SIIS?!
Sest noh, tol ajal põdesin ma ikka kohutavalt seda, kui vaesed me olime ning et mul ei olnud kunagi ilusaid asju. Aeg-ajalt sain ma sünnipäevaks uue paari teksaseid ja vau, kui uhke ma siis olin. Emme üritas mind järjepanu kaltsukatesse vedada, aga neid kohti jälestasin ma ikka päris pikka aega hingepõhjani. Muidugi, 90ndate alguses olid kaltsukad ikka tõelised kaltsukad – haisesid koirohu ja kantud rõivaste järgi ning riided olid üldjuhul humanitaarabi korras välismaalt tulnud 80ndate räbaldunud kolerõivad.
Mu emmel muidugi oli hämmastav võime ka nende kaltsuhunnikute hulgast endale ilusaid hilpe leida, aga mina ei suutnud. Ning päriselt üle sain ma oma kaltsukavastikusest alles hiljuti, peamiselt Katsi eeskujul, kel samuti on mingi imetabane oskus leida sekkaritest superkaupa.
Siis mingil ajal üritasin ma ise endale riideid õmmelda. Nagu ikka enamiku minu ettevõtmistega – tahet ja optimismi jagus, ärategemisoskust mitte. Nii ma kandsingi stretškangast pükse, mida iga päev õmblustest lappima pidin, sest meil polnud overlook-masinat. Või siis kandsin seelikust ümber tehtud nahaimitatsiooniga musti pükse, mis samuti õmblustest rebenema kippusid (ja mitte kaalu pärast, siis olin ma ikka tubli kõrend).
/
Nüüdseks olen ma kingahullusest üle saanud, mis mind kuskil keskkooli lõpus, ülikooli alguses tabas. Kui päris aus olla, siis ma kannan suviti veel sageli ühtesid musti rihmikuid, mis sai ostetud kuskil 11ndas klassis (mis oli… oh õudust, pea kümme aastat tagasi!). Ja mingil hetkel ma lihtsalt avastasin, et tennised on niivõrd palju mugavamad, et kingade kokkukuhjamisel ei näinud enam mõtet.
Nüüd olen endale JÄLLE andnud lubaduse sel kevadel kontsad oma ellu tagasi tuua. Kui keegi mäletab, siis sama lubaduse andsin eelmisel kevadel. Ja vist feilisin, kui välja jätta üks kord, kus ma kõrgete platvormkingadega Võrru sõitsin (vt pilti) ja pärast end ära ei suutnud kiruda, et miks ma küll autojuhtimiseks nii valed kingad valisin.
Ehk siis kogu mu jutu mõte on see, et… Kõik on kinni lapsepõlves! Ja ma tahaks uusi kingi!
start every day with a…
Hommikul magasin rämedalt sisse. Nägin unes, kuidas ma kasvatasin kasutütart nimega Lux (vaatasin enne magamajäämist eile “Life Unexpected” sarja) ning kuidas me viiest erinevast üliohtlikust bobikelgurajast alla sõitsime, puude vahel kihutasime ja…
…ja siis tuli Härra ja toimus mingi põgenemine…
…ja siis ma lõin silmad lahti, lükkasin kassikarja enda pealt ära ja hakkasin paaniliselt telefoni otsima, taibates, et kui ma veel ei ole tööle hiljaks jäänud, siis kohe jään.
Tööle jõudsin, vihastasin kohe. Muidu on superluks asukoht meil (Londoni hotelli kõrval, Undergroundi vastas), aga täpselt selle tänava ääres, kus on kõige kallim parkimine. Mis, kusjuures, on veider, sest isegi Raeka taga on mingi B-tsoon vist. Igaljuhul on seal odavam.
Vihastasin naabrite peale, nagu igal hommikul, sest mulle on jäänud täiesti müstikaks, miks nad umbes kahe auto jagu ruumi hoovis blokeerivad, nii, et ma hädavaevu ära mahun ja/või ei mahu üldse. Täna ei mahtunud muidugi üldse. Jätsin siis jälle sõbraliku kirja kojameeste vahele ning hiljem sain tädidelt teada, et sellel asjal on põhjus ka, pole ainult kiusu pärast – lumelahmakad katusel. Vot oleks võinud ise selle peale tulla, aga igal hommikul vihastades lihtsalt on silme eest mustaks tõmmanud ja ühtki loogilist seletust pole pähe tulnud. Blondiin, raisk.
Hakkasin esimest korda kevadet ootama. Eile ootasin eriti kõvasti, kui Siki autot külmas lörtsitormis lükkasime. Ja öösel ootasin eriti kõvasti, kui külmast värisedes pleedi peale kakkusin (ja kahtlustasin palavikku; õnneks vist siiski polnud).
Isegi, jah, minu jaoks on see tali natuke liiga pikaks veninud.
Kaitstud: paroolist ja muust
Toiduklubi: Maroko-pärane lambaliha
Eilsel vabariigi aastapäeval tuli tuju ja asjaolude kokkulangemise tõttu valmistada hoopis lambaliha – tädi tõi jälle liha, puhast, eestimaist ökoliha ning laual ootas ammu juba üks Vahemeremaade kokaraamatust pärit retsept valmistamist.
Maroko-pärane lambaliha
Vaja läheb: 500 g kondita lambaliha, 4 lusikatäit poolitatud mandleid, oliiviõli, 1 keskmine sibul, 3 küüslauguküünt, 400 g purustatud või ploomtomateid, 4 lusikatäit rosinaid, 1 teelusikatäis suhkrut, näpuotsatäis purustatud nelki, näpuotsatäis jahvatatud kaneeli, 100 grammi šampinjone või muid seeni, soola-pipart
Valmistamine: Lõigu liha tükkideks, haki sibul. Viska poolitatud mandlid kuumale kuivale pannile ning rösti. Aseta nad kõrvale, pane pannile oliiviõli ja pruunista liha. Maitsesta soola-pipraga, lisa sibul ja purustatud küüslauk. Prae kolm-neli minutit.
Seejärel lisa tomatid, mandlid, rosinad, suhkur, kaneel ja nelk, maitsesta. Lase lihal keskmisel kuumusel 35 minutit valmida, seda aeg-ajalt segades (mul õnnestuski natuke põhja kõrvetada). Viis minutit enne lõplikku valmimist lisa ka viilutatud seened. Serveeri koos basmati riisiga.
Pildil on toit pasta-taldrikus, sest sain selle komplekti sünnipäevaks ja tahtsin edvistada.
Kaia-Kaire Hundi ja minu Nepaalist
Eile nägin unes Bikashi. Me istusime katusel (ma eeldan, et see oli Megi lastekodu katus, sest paistsid mäed ja äike, suur-suur äike) ja rääkisime väljamõeldud keeles Kaiast. Ma mäletan, et ma natuke kartsin, et nüüd tuleb Kaia-Kaire ja näeb meid rääkimas, ja ma natuke kartsin, et äike jõuab meieni ja me peame alla minema.
Siis hakkasid kassid kaklema ja ma ärkasin üles, väljas tuiskas sadada ja äikest ei paistnud kusagilt…
Neljapäeval oli meil esimene vestlusõhtu Lutsu raamatukogus – me hakkame neid kord kuus tegema, näiteks aprillis tudengipäevadel vestleme Avantüristidega. Aga sel korral oli avaüritus ja kohal oli Kaia-Kaire Hunt – “Minu Nepaali” autor ja üks soojemaid ja armsamaid inimesi, kellega mul on olnud au viimasel ajal tutvuda.
Ma olen teda küll ainult paar korda kohanud, aga tal on mingi imeline aura.
Ja “Minu Nepaal” on üks äärmiselt soe raamat. Lugesin kuskilt arvustusest, et tekstiliselt on Nepaali-raamat ehk kõige nõrgem “Minu…”-sarja raamatutest ja see võib olla tõsi, tundub, et toimetajatöö on olnud nõrk. Aga see laeng, mis raamat annab, see on üks võimsamaid!
“Minu…” raamatutega on üldse nii, et iga raamat mõjub erinevalt. On torkiv Mongoolia-laeng, on rahulik ja pehme Soome-laeng, on koleeriline Ameerika-laeng, on kohmetu-humoorikas Eesti-laeng, on asjalik Moldova-laeng, on segane Hispaania-laeng, on terav Itaalia-laeng. Nepaali-laeng oli kõikehõlmav, nii kõikehõlmav, et seda on raske kirjeldada.
Kui ma lugema hakkasin, ei osanud ma arvata, et see kõik nii hinge läheb. Sisututvustus on ausalt öeldes üsna igav – jälle seesama “ei tahtnud ettemääratud elu orjaks jääda”-jutt, mis on mind kohati ära tüüdanud. Ja märksõnadelt on “Minu Nepaal” sarnane “Minu Argentinaga” – kurbade saatustega lapsed, vabatahtlikutöö, aga see ei mõjunud nii tugevalt. Kuid nüüd, kui ma istusin Lutsu raamatukogu saalis ja kuulasin Kaiat rääkimas, vaatasin pilte seinal – nüüd ma tundsin seda, et miski on paratamatult minu sisse end söönud. Vaatasin Megi laste pilte ja pisarad tulid silma: ma oleksin tahtnud neid kallistada kõvasti-kõvasti…
Ma tahtsin kõigest sellest pikemalt kirjutada, aga nüüd tunnen, et ei oska… Lihtsalt et… Kaia-Kaire on uskumatu inimene, tema lugu ei ole ehk uskumatu – tänapäeval on minek nii tavaline – aga see on uskumatult suur, soe ja võimas.
Meil tuleb veel üks vestlusõhtu, märtsi alguses Tallinnas – ning ma ei jõua seda ära oodata. Nagu oleks narkomaan – et saaks veel ühe Nepaali-laksu!
Ahjaa. Siin on selle MTÜ andmed, mis Eestist Megi lapsi aitab. Kui soovid aidata, siis:
MTÜ Terve Maailm
a/a 221041342043
märksõna annetuste puhul on: Nepaali lapsed
Kaia-Kaire, aitäh! Sa oled liigutanud südameid.
Kuidas teile “Minu Nepaal” meeldis?