Vahepeal kaotan ma poodides pea. Ma olen vahel tõesti üks neist inimestest, kes superhüperpäevadel poodide korvides sobravad ja endale pihutäite kaupa viiekrooniseid juuksekumme näiteks ostavad.

Tõele au andes ostan ma siiski alati asju, mis mul vaja läheb, ükski asi pole elun seisma jäänud. Kui välja jätta mõned (okei, paljud) käekotid, mis mingi hetk katki lähevad ja mida ma ei viitsi parandusse viia või millest ma lihtsalt ära tüdinen.

Aga ükspäev meenus mulle üks moment lapsepõlvest. Mäletate, koolides olid mingil ajal vahetusjalanõud kohustuslikud? Novot, ja mul olid ikka aasta või isegi kaks järjest ühed ja samad vahetusjalatsid. Kuni ma neist välja kasvasin või kui neid enam parandada ei andnud. Aga uskuge mind, kui ma ütlen, et jalatseid on peaaegu lõputult võimalik parandada.

Ja ühel koolipäeval jooksin ma rõõmsalt sõbrannade käevangus inglise keele tundi. Mul olid jalas sinise-valgetriibulised sokid ja need hirmkoledad (praegu mõeldes) pruunid, mustade lipsukestega seemisnahast jalanõud. Ning üks minu klassi poistest läks must mööda, vaatas mu kingi, ja küsis siis, mõnitus hääles: “Issand, Dagmar, kas sul ONGI ainult üks paar kingi või?!”

Appi, ma pidin häbi pärast maa alla vajuma. Ma ei mäleta, mis ma vastasin (ilmselt umbes midagi stiilis: “Ise oled loll!”), aga igal juhul ma ei saanud ju öelda: jah, mul ongi ainult üks paar kingi, MIS SIIS?!

Sest noh, tol ajal põdesin ma ikka kohutavalt seda, kui vaesed me olime ning et mul ei olnud kunagi ilusaid asju. Aeg-ajalt sain ma sünnipäevaks uue paari teksaseid ja vau, kui uhke ma siis olin. Emme üritas mind järjepanu kaltsukatesse vedada, aga neid kohti jälestasin ma ikka päris pikka aega hingepõhjani. Muidugi, 90ndate alguses olid kaltsukad ikka tõelised kaltsukad – haisesid koirohu ja kantud rõivaste järgi ning riided olid üldjuhul humanitaarabi korras välismaalt tulnud 80ndate räbaldunud kolerõivad.

Mu emmel muidugi oli hämmastav võime ka nende kaltsuhunnikute hulgast endale ilusaid hilpe leida, aga mina ei suutnud. Ning päriselt üle sain ma oma kaltsukavastikusest alles hiljuti, peamiselt Katsi eeskujul, kel samuti on mingi imetabane oskus leida sekkaritest superkaupa.

Siis mingil ajal üritasin ma ise endale riideid õmmelda. Nagu ikka enamiku minu ettevõtmistega – tahet ja optimismi jagus, ärategemisoskust mitte. Nii ma kandsingi stretškangast pükse, mida iga päev õmblustest lappima pidin, sest meil polnud overlook-masinat. Või siis kandsin seelikust ümber tehtud nahaimitatsiooniga musti pükse, mis samuti õmblustest rebenema kippusid (ja mitte kaalu pärast, siis olin ma ikka tubli kõrend).

/

Nüüdseks olen ma kingahullusest üle saanud, mis mind kuskil keskkooli lõpus, ülikooli alguses tabas. Kui päris aus olla, siis ma kannan suviti veel sageli ühtesid musti rihmikuid, mis sai ostetud kuskil 11ndas klassis (mis oli… oh õudust, pea kümme aastat tagasi!). Ja mingil hetkel ma lihtsalt avastasin, et tennised on niivõrd palju mugavamad, et kingade kokkukuhjamisel ei näinud enam mõtet.

Nüüd olen endale JÄLLE andnud lubaduse sel kevadel kontsad oma ellu tagasi tuua. Kui keegi mäletab, siis sama lubaduse andsin eelmisel kevadel. Ja vist feilisin, kui välja jätta üks kord, kus ma kõrgete platvormkingadega Võrru sõitsin (vt pilti) ja pärast end ära ei suutnud kiruda, et miks ma küll autojuhtimiseks nii valed kingad valisin.

Ehk siis kogu mu jutu mõte on see, et… Kõik on kinni lapsepõlves! Ja ma tahaks uusi kingi!