Hommikul magasin rämedalt sisse. Nägin unes, kuidas ma kasvatasin kasutütart nimega Lux (vaatasin enne magamajäämist eile “Life Unexpected” sarja) ning kuidas me viiest erinevast üliohtlikust bobikelgurajast alla sõitsime, puude vahel kihutasime ja…
…ja siis tuli Härra ja toimus mingi põgenemine…
…ja siis ma lõin silmad lahti, lükkasin kassikarja enda pealt ära ja hakkasin paaniliselt telefoni otsima, taibates, et kui ma veel ei ole tööle hiljaks jäänud, siis kohe jään.
Tööle jõudsin, vihastasin kohe. Muidu on superluks asukoht meil (Londoni hotelli kõrval, Undergroundi vastas), aga täpselt selle tänava ääres, kus on kõige kallim parkimine. Mis, kusjuures, on veider, sest isegi Raeka taga on mingi B-tsoon vist. Igaljuhul on seal odavam.
Vihastasin naabrite peale, nagu igal hommikul, sest mulle on jäänud täiesti müstikaks, miks nad umbes kahe auto jagu ruumi hoovis blokeerivad, nii, et ma hädavaevu ära mahun ja/või ei mahu üldse. Täna ei mahtunud muidugi üldse. Jätsin siis jälle sõbraliku kirja kojameeste vahele ning hiljem sain tädidelt teada, et sellel asjal on põhjus ka, pole ainult kiusu pärast – lumelahmakad katusel. Vot oleks võinud ise selle peale tulla, aga igal hommikul vihastades lihtsalt on silme eest mustaks tõmmanud ja ühtki loogilist seletust pole pähe tulnud. Blondiin, raisk.
Hakkasin esimest korda kevadet ootama. Eile ootasin eriti kõvasti, kui Siki autot külmas lörtsitormis lükkasime. Ja öösel ootasin eriti kõvasti, kui külmast värisedes pleedi peale kakkusin (ja kahtlustasin palavikku; õnneks vist siiski polnud).
Isegi, jah, minu jaoks on see tali natuke liiga pikaks veninud.