daki.tahvel.info 6aastane

Määratlemata 2 Replies

Nüüd olen ma siis kuueaastane. Kuueaastane blogija polegi vist enam nii noor, blogimaailmas tähendab see hilist puberteeti. Võib öelda küll, et on igasugused etapid läbi elatud: mäslev ja vihane beebiaeg, üles-alla kõikuv kõurikuaeg, eneseleidmisaeg, ning nüüd – vaikne mõtisklemisaeg, suureks kasvamise aeg?

Ma mõtisklen siin üht- ja teistpidi, mida oma blogiga edasi teha. Vahepeal ikka tulevad need mõtted. Esiteks on kavas uus ja custom kujundus lõpuks teha, kaua ma siin ikka WordPressi teemasid kasutan, eksole. Ja mõtlen ikka, et võiks hakata kuidagi regulaarsemalt kirjutada, aga kuna ma täpselt ei tea, mida ma peaksin kirjutama ja mida mitte, siis ongi kuidagi soiku jäänud.

Igasuguseid toredaid aegu on tänu blogile olnud. Ma ei suuda ära kiita, kui palju armsaid inimesi on tänu blogile mu elusse tulnud. Samas on raske ka kirjeldada, mis õudusi on tänu blogile läbi elatud… Seda on ikka väga, väga raske teinekord inimestele seletada.

Ja muidugi on koos blogiga muutunud ka minaise, või siis vastupidi – koos minaisega on muutunud ka blog. Ma olen tervem, kui ma olin kuus aastat tagasi, ma olen kõvasti tervem. Aukukukkumiste aeg on vähenenud kahelt korralt kuus korrani poole aasta jooksul ja see on tohutu edasiminek. Aga natuke tuimemaks olen ka jäänud – enam ei ole ergud maailmale nii paljastatud nagu nad olid varem. Stabiilsus kaitseb.

Ilusat vabariigi aastapäeva teile, tupsud! Kas selle puhul Maroko-pärast lambaliha valmistada oleks ebapatriootlik?

Õhtulehe parim pildiallkiri EVER

Määratlemata 2 Replies

pildikas

Kõik on vist küll seda juba näinud, aga panen ikka siia ka, sest kogu aeg, kui ma seda pildiallkirja loen, puhken ma täie häälega naerma. Lihtsalt super. Super. (via leheneeger). Autor on Mr. Awesome – Ott Järvela. Ja lugu ise on siin.

surrounded by bears

Määratlemata 3 Replies

Lugesin eile Wikipediast sõna pet peeve tähendust ja hakkasin naerma, kui seal kirjeldati pet peeve’ina autojuhte, kes lisavad kiirust, kui keegi tahab rida vahetada. Ma olen vahepeal täpselt üks neist autojuhtidest – mind ajab nimelt kohutavalt närvi, et osad autojuhid “petavad” – võtavad sõitmiseks rea, mis on tühjem (sest see mingi hetk muutub pööramisreaks) ja loodavad siis niimoodi liikluses ette jõuda: kihutades tühjal real, kuni enam ei saa, ja siis trügivad vahele. Selle asemel, et normaalsete autojuhtide kombel kohe algusest peale sõita õiges reas.

Eriti häirib mind see tegevus Riia ja Soinaste ristil, kus, minu arust, kõik autojuhid teavad, et vasakpoolne rida muutub lõpuks vasakule keeramise reaks. Ning kuna otse sõitmise rida on sageli autosid täis, siis kimavad nad ette ja üritavad vahele trügida.

Okei, ma saan aru, et on ka autojuhte, kes ei tea, et rida saab varsti otsa, aga ma arvan, et neid on umbes kümnest üks. Ja siis on muidugi juhid, kes ümber mõtlevad, ka kümnest üks. Aga ülejäänud teavad väga hästi, et rida saab läbi ja loodavad vahele trügides biitida autoderivis sõitmist.

Nii et ma olen sageli see autojuht, kes teiste autojuhtide peale vaheletrügimise pärast vihastab. No ma ei kannata vahele trügimist! Õigemini, ma ei kannata vahele trügimist, kui ma ise pean ootama. Sest ootamist vihkan ma umbes sama palju kui vahele trügimist.

Nii isekas ja ülbe olengi.

Aa, ja siis vihkan ma veel neid autojuhte, kes, nähes, et kollane hakkab vilkuma näiteks sel hetkel, kui ma keset ristmikku olen, mulle ikka järgi sõidavad, lõpuks siis ristmiku sulapunasega ületavad. No kurat, mis sa trügid! Nii ohustad sa ju ennast ja teisi ja no kas tõesti ei kannata seda minutit valgusfoori all seista?

Aga jällegi, täna ma lõikasin ise kollaseid, sest benss on nii otsas kui otsas ja mu blondiinipeas töötas mõte “sõida kiiresti, enne kui benss otsa saab!” Umbes nagu öeldakse: koo kiiresti, et enne, kui lõng otsa saab, salli valmis saaks.

Ja muidugi on kõik asjad otsas, lisaks bensule. Otsas on enda ja kassisöök, otsas on isegi varuks kogutud kuivained ja alati kapis leiduvad purustatud tomatid. Otsas on küüslauk ja sibul. Otsas on isegi šampoon, nii et ma pean homme vist Birxi käest šampooni laenama minema. Ja pole vist vaja öeldagi, et raha on ammust aega juba otsas. Nüüd tuleb ainult loota tuludeklaratsioonile, mis saabub… hmm, heal juhul veebruari lõpuks? Otsas on ka kõnelimiit ja arvuti elu. Viimane tähendab seda, et praktiliselt midagi pole võimalik temaga enam teha, puhasta-paranda teda palju tahad.

Nii et üks ving vingu otsa. Kuigi tegelikult, kui välja jätta otsa lõppevad asjad ja pidevad üksikud õhtud, on asjad üsna head. Vähemalt märtsist lubab, et hakkab juba paremini minema.

Ainult et sõrmedes on imelik ärasuremise tunne. Ei tea, kas see võib külmast olla? Jube vastik.

Ja kõht on ka tühi.

Aga need on pisiasjad, Sherlock.

aftermath

Määratlemata 1 Reply

Sünnipäevad lähevad iga aastaga aina intensiivsemaks ja napakamaks. Kõigepealt tuleb muidugi tänada emmet, kes, kui ma tuppa astusin, kohe rõõmsalt mu uut sünnipäevakleiti vaadates teatas: “Mida vanem eit, seda lühem kleit!”

Ning siis tuleb muidugi tänada mu hulle sõpru, õigemini K.-d, kes sel aastal organiseeris mu sünnipäevale pool bändist Kassidele Iirised. See tähendas, et mingi osa õhtust vaatasime me kifte poisse, kes ennastunustavalt kitra tõmbasid ja armsaid lugusid mängisid.

Ja muidugi tänan ma üldse kõiki oma sõpru, kes olid valmis peoriietes laser tagi mängima ning hiljem valmis kujuteldamatus koguses alkoholi ära tarbima (sest drinking is a sport, not a fucking fashion show!) , ning kes hoolimata mu märkusest, et kingitusi pole vaja, ikkagi mulle kingitusi tegid ja üleüldse nii übersupercoolid olid.

Alaku see aasta! Lootus uus – ja ma arvan, et ma võin seda vabalt teisendada ka muule elule. Sest viimased paar aastat on tobe seisak olnud, aga nüüd, kui lootus uus, siis võiks aina paremaks minna. Juba vaikselt lähebki:)

Muah!

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/05-The-Saltwater-Room.mp3]

jalutamisest

Määratlemata 9 Replies
walking

Pilt pärit siit.

Marta kirjutas lummava postituse jalutamisest ja küsis selle lõpus, mida teised jalutades teevad?

Vanasti käisin ma rohkem jala ja jalutades… Sellest on muidugi kahju ja tegelikult on tegu lausa häbilooga, nii et peab andma endale lubaduse rohkem jalutamas käia.

Aga kui ma olin veel tudeng, siis kõige sagedamini jalutasin ma ema juurde. Seda Tähe tänavat on ikka käidud aastate jooksul kõvasti – kunagi käisime seda mööda vanaema-vanaisa juurde sauna nädalavahetuseti, siis käisin ma seda mööda Pargist 8. keskkooli, kui olin jälle kuupileti ära kaotanud (ma väiksena kaotasin väga tihti oma õpilaspiletit ja kuupiletit, mis olid ühtede kaante vahel).

Siis sai seda teed kõnnitud isa juurde ja teistpidi koju tagasi. Ja siis lõpuks sai seda tänavat kõnnitud ema juurde või kesklinna, kui bussipileti raha polnud.

See minu kodust ema juurde on täpselt õige pikkusega teelõik ja oi, kuidas mulle meeldib seda kevadest sügiseni käia. Talvel eriti ei meeldi, sest siis on inimesi vähem, akende ette on tõmmatud paksud kardinad, et külma võimalikult palju õues hoida… Siis on see tänav igavam.

Aga kevadel, suvel ja sügisel on Tähe tänav nagu imedemaa. Kevaditi on imepärane vaadata, kuidas aedadest kaob lumi, julgemad lumi- ja märtsikellukesed ajavad juba oma valged õied mullast välja… Ja siis läheb veel natu-natuke, kui tulevad tsillad, hordide ja hordide kaupa. Kõik põõsasteümbrused on siniseid täpikesi täis ja mõnes uhkemas ja õnnelikumas aias on ka sinililli. (Ma nimelt olen alati sinililli kuidagi ülimuslikuks pidanud, nagu ka märtsikellukesi – mul on alati tunne, et inimesed, kelle aias õitsevad sinililled ja märtsikellukesed, on kuidagi õnnelikumad ja neil on rohkem vedanud.) Pargi tänava saunamäe kased tõmbuvad hiirekõrvu ning kogu Karlova oleks kaetud nagu hele-helerohelise õrna tekiga.

Ja siis käib pauh! Kevad ongi käes! Maikellukesed lõhnavad, sirelid löövad õitsele ja käes on lemmikaeg. Siis mulle meeldib kogu seda lille- ja õierohkust sisse ahmida, uurida, mida inimesed sel aastal oma aedades teevad – kes on liigutanud oma ürdipeenart, kes on istutanud räästa alla pojengid. Ning kõik lõhnab nii hästi, inimesed tulevad vastu ja isegi parmud Kuu poe ees naeratavad, või vähemalt mulle tundub nii.

Aknad tehakse lahti, kevad lastakse sisse ning oi-kui-põnev on neist akendest sisse piiluda! Kes koristab elamist, kes peseb klaase, kes on kardinad pessu pannud, nii et elutoa alastus paistab möödakõndijale kätte…

Siis on üks spetsiaalne koht seal Tähe tänaval, mida me juba aastaid Kosmoseks kutsume, sest seal ristuvad Tähe ja Kuu tänav – on ju Kosmos, eks ole. See on kolmnurk, kus kunagi elas mu õde, kuhu pidin kolima ka mina (aga siis läksin ma Tallinna) ja seal elab Jri (vahelduva eduga). Siis ma piilun alati tuttavatesse akendesse ning meenutan mõnd korda, kuidas ma näiteks läbi suvesooja õhtu Rübliku juurest minema tormasin, sest mina tahtsin talle üllatust teha ja tulin salaja Tartusse, aga tema oli magama jäänud ja ei lasknud mind sisse… Oi, kuidas ma puhisesin vihast mööda Kuu tänavat praktiliselt joostes: või et tema oli magama jäänud! Ja kuidas ma õe voodisse pugesin ja natuke nutta tihkusin, sest endast oli nii hale…

Ja siis juba ongi see ilus torniga maja Tolstoi nurgal – ja see järgmine ilus torniga maja Eha nurgal – siis ma imetlen neid maju ja kujutan ette, kuidas ma ise nii imelises kohas elaksin: kui tore oleks omada viie aknaga tuba, näiteks, ja kuidas ma istuksin akna peal ning jälgiksin möödakäijaid, asjalikke kasse, kes, sabad sirgu, oma tähtsaid asju ajavad ning agulikoeri, kes hoovides nuusivad…

Suvel on Tähe tänavat käia laisem ja palavam, aga eriti mõnus on suveöödel, mis nii valged, nii valged, mööda seda koju jalutada. Siis on ainult oma sammude kõps-kõps, muusika kõrvus ning päevase palavuse järgi lõhnavad aiad ning mõni üksik kuutõbise koera haugatus. Vahepeal lähen ma ja istun kiriku juurde ning kuulan öise aguli hääli – vahepeal on kõik nii vait, aga vahepeal on kuulda, kuidas kusagil lähistel jagab mõni paarike maid, või siis on kuulda, kuidas hilja peale jäänud sammud tõtakalt kodu poole kiirustavad.

Ja märkamatult hakkab saabuma sügis. Ilmad lähevad aina jahedamaks ning taas on imeline aedadesse piiluda, sest valmis saavad ju ploomid, kreegid, õunad, kirsid… Siis panevad mõned inimesed oma majade ette suured kastid õuntega, juure silt: “Võtke palun!” Küll siis on tore taskud magusaid õunu täis toppida ning terve tee neid nautida. Aga sügis tuleb, tuleb paratamatult ning taas saabub lemmikaeg – päikseline vananaistesuvi, natuke krõbekülm, aga nii-nii värviline! Kõnniteed kattuvad iga päevaga aina enam värviliste lehtedega, milles saab lapselikult naerda rõkates sahistada, triibulised kindad käes ja roosa sall kaelas lehvimas.

Mulle meeldib jalutada üksinda, tegelikult. Kuigi ka Inimesega oleme me teinekord Tartu tänavaid mõõtnud, pihk soojas peos, ning need hetked on teistmoodi ilusad. Aga üksinda jalutamisel on oma võlu, saad jääda seisma, kui soovid, saad piiluda üle aedade ning murda endale kuskil üksik kibuvitsaõis, mida oimetuks nuusutada…

Mida teie jalutades teete?

/

Ma ei mäleta, kas ma olen seda lugu juba blogisse pannud, aga see on LEMMIKLUGU ÜLDSE! Aitäh, “Being Erica”, et sa mulle nii kauneid kanadalasi tutvustasid.

PaljuÕnneBirxu!

Määratlemata 4 Replies

Oh. Jälle olen oma blogi ära unustanud. Ma ei saa aru, elu nagu ju ka pole tekkinud, aga ikkagi kuidagi läheb meelest, et blogi on olemas ja et siia võiks kirjutada vahepeal.

Asjalood on nüüd sedasi, et… mul on lumelaud. Laud! Mul!

Natuke kriimuline, natuke kasutatud, aga supernumps. Mõtlesin talle natuke aega nime, aga kui Susan ütles, et laudadel on nimed juba olemas ja neid pole kena ära võtta, siis tuletasin kiirelt ametlikust Scott Galena nimest nime Galja. Pühapäeval käisime kergelt pohmellisena juba ka mäe peal proovimas, et kuidas on. Väga tore on, muidugi, ainult et lumi läks püksi. Küllap kordame veel, lumi ei paista niipea veel ära kaduvat.

Sünnipäevanädal on, muuseas. See tuli mulle meelde, kui eile Selveri kassas kaupa läbi lüües tuli pidevalt ette “sünnipäeva või”. Mõtlesin, vaatasin, imestasin – no kurat, ma küll mingit sünnipäeva võid ostnud pole. Hiljem siis, muidugi, taipasin tõde, kui tšekki uurisin. Sünnipäeva võit!

Ootan muidugi ka juba sünnipäevamasenduse saabumist, kuigi ma kahtlustan, et see oli mul juba jaanuaris ära. Praegu on lihtsalt jälle pisike stress see peo korraldamine, ühele ei sobi üks asi, teisele teine, kuigi mõtlesin, et sel aastal teeme vaikselt: üks laser tag ja hiljem mõned dringid. Aga juba on poleemika lahti. Eks siis näis.

Ahjaa, ja oma tööd armastan ma ka. Saan end iga päev päkapikuna tunda, pakkides inimestele raamatuid, ja see on hullult vahva, tõesti. Väga teraapiline.

Aga nagu näha, ei taha kirjutamine edeneda. Ja see on natuke problemaatiline, sest kuni aprillini peaks kõvasti kirjutada tulistama, kaks käsikirja aprilli alguseks valmis lubatud.

/

Ja täna on tähtis päev Birxul! Selleks puhuks olen välja otsinud kõik tema lemmiktsitaadid läbi aastate. Siin need on!

Palju õnne, tupsu! (pilt on tehtud täpselt aasta tagasi Värska sanatooriumis.)

pilt3-050

01/12/05

Birx: „Mul on kõige lähem tuttav Rootsis. Või isegi mitte Rootsis, vaid Tallinnas.” (selle kohta, mis saab, kui me Helsingi-Tallinna laevast maha peaks jääma)


17/02/05

Birx Dakile: „Aeg-ajalt on mul tunne, et sa suhtled muga ainult sellepärast, et ma Veevalaja olen. Sa arvad ilmselt, et mul on potentsiaali.”


04/11/05

Birx Dakile: „Nojah, sina ju orienteerud selle järgi, kummale lehepoolele on sammal kasvanud või midagi.”


19/10/05

Birx: „Vahepeal on mul tunne, et ta suhtleb muga ainult sellepärast, et ma blond olen.” (üritas Maiale seletada oma varasemat kildu)


31/10/05

Birx Tannule: „Jah, sul ei ole julgust tutvusi ära kasutada, aga mõnel inimesel lihtsalt on rohkem tutvusi kui sul.”


04/11/05

Birx: „Sul on Tannu ju, miks sul kellelegi helistada on vaja üldse?”

Tannu: „Jah… Mina lihtsalt olen.”


31/11/05

Birx tormisel merel merehaigusega võideldes: „Kui me peaks põhja minema, siis ei tea, kuidas mu ema auto üles leiaks… Ta ju ei tea, kuhu ma selle parkisin.”

Daki: „Ee… jaa… Ta kindlasti muretseks siis sellepärast, et ei tea küll, kuhu ta raisk auto parkis.”


3/12/05

Daki: „Kurat, kõik kohad on välismaalasi täis.”

Birx: „It’s Christmas.”

Daki: „Nagu see seletaks seda?”

Birx: „They come from Korvatunturi.”


07/12/05

Birx: „See omlett on nii nukker. Nagu… keegi oleks talle haiget teinud.”


2/04/06
Birxu Dakile: “Mõnitad ajakirjandust jälle või? You naughy-naughty girl!”


15/12/06
Daki: “Uksest välja minnakse ainult ühte moodi…”
Birxu: “Jajaa… Jalad ees.”


7/02/06
Birxu: “Ma tahan kindlasti “12 ahvi” näha. Ja ma vihkan oma peakuju.”


29/07/06
Birxu: “Pimedale haugile võib näida mu jalg teise haugina.”
(Paide tehisjärvest leiti hiigelkala ja Birxu oli mõni päev tagasi seal ujumas käinud. Puhkes üleüldine paanika.)


2/06/06
Birxu: “Vaata, mul lõhkes maailm nina all.”
Raul: “Tsivilisatsioon sai hukka.”
Birxu: “Väikesed mädainimesed.”


2/05/06
Birxu: “I want to die. Must collect enemies.”


21/02/06
Birxu: “Ma räägin anekdoodi alkohoolikust, nikotiinikus ja pedest…”

Daki: “Sa ei tohi meie kohta anekdooti rääkida!”


15/12/06
Birxu: “Mis see on, öösärk või?”
Siki: “See on mu lõpetamise kleit…”


10/12/07
Birgit says (16:08): minu arust on see nii, et mida vaesem sa oled seda näljasem sa tundud olevat

homeless cartoon character says (16:09): word, sistah!


Aastast 2008
Birx: «Väike Evu… Väike nagu see… vesilinnupiip!»

*

Patsy: «Birx on see noh… Samantha!»

Birx: «Mida kuradit!?»

*


Birx: «Kui ma oleks joonud praegu, oleks kõik öelnud, et Birx on purjus praegu. Aga dudkit, Vasja! Ma olengi selline hälvik!»

*

Daki: «Ma nägin siin poes ükskord Paavot ühe lapsega.»

Birx: «Ma tean ühte Paavot, kes ei saa kunagi lapsi.»

*


Birx: «Ma naeran nagu vana naine juba… Lähen näost märjaks.»

*


Daki: «Kuule, mis selle aasta olümpia tunnuslaul oligi?»
Birx: «Kust ma tean? Ma pole isegi ühtegi osa näinud!»

*


Aastast 2010
Birx: “Me oleksime palju paremad luurajad. Me oleksime ammu juba Obama kätte saanud.”

elu muusikas meem

Määratlemata 1 Reply

Triangel viskas mind blogipalliga (jeejee), nii et suure rõõmuga asun seda täitma.

1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea kui lingid sinutorru või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.

2. Anna kolmele kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ning teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtrisse. Või helistades kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga ka külla minnes. Sovetskoje Igristoje ja punased nelgid soovi korral.

3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.

Küsimus 1: Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?
Küsimus 2: Millist laulu sa iseenda matusel kuulda sooviks ja miks?
Küsimus 3:
Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk edasi.

Pulmabänd… Kui on kohe nii laialt valida, et ükskõik mis bänd ja mis lugu, siis… Hehee, ma võtaks palun Foo Fightersi “Best Of You”. Või siis Maroon 5 sobiks väga hästi pulmabändiks, siuke mõnus popp, mille järgi hea jalga keerutada. “Põhilooks” valiks nendelt siis hoopis “She Will Be Loved”. Corny, aga noh. Mulle meeldiks.

Matustelugu… Queeni “These Are The Days Of Our Lives”. “Who Wants To Live Forever” oleks ehk liiga depressiivne. Aga seda lugu kindlasti palun. Ja kui ei saa, siis ma tulen tagasi ja kummitan siin-seal.

Järgmised blogijad. Noh, Birx võiks teha seda. Temaga seostub mul The Beautiful Southi versioon loost “Dream A Little Dream” meelde, sest üürgasime seda laulda, kui kuus (või mõnedel andmetel ka viis) aastat tagasi tema tagatoas seintelt vana tapeeti kaapisime.

No ja MUIDUGI on üks ja ainus Birxi (ja Nadja ja Uri ja Petsi ja Antoni) lugu ka TGB “Walk Of Shame”. Mille mu napakad sõbrad mulle eelmiseks sünnipäevaks kinkisid. (Lugeda saab sellest siin.)

Kui Jri teeks meeme, siis ma tahaks väga, et tema seda teeks. Aga ta ei tee meeme. Kuid sellegipoolest – temaga seostub mul palju-palju lugusid, “Pearly Spencer” näiteks, aga kõige enam vist Placebo “Shit Brickhouse”. Oli ükskord meie suvilas, kui…

{{desc}}

=> Placebo – Brick Shithouse.

Aga ma tahaks väga, et Lisette seda meemi teeks. Temaga seostub mul üks lugu, mille ta mulle kunagi saatis (vist…) ja mis alati, kui pleilistis mängima hakkab, Lisette soojuse ja armsuse mulle meelde toob.