Lugesin eile Wikipediast sõna pet peeve tähendust ja hakkasin naerma, kui seal kirjeldati pet peeve’ina autojuhte, kes lisavad kiirust, kui keegi tahab rida vahetada. Ma olen vahepeal täpselt üks neist autojuhtidest – mind ajab nimelt kohutavalt närvi, et osad autojuhid “petavad” – võtavad sõitmiseks rea, mis on tühjem (sest see mingi hetk muutub pööramisreaks) ja loodavad siis niimoodi liikluses ette jõuda: kihutades tühjal real, kuni enam ei saa, ja siis trügivad vahele. Selle asemel, et normaalsete autojuhtide kombel kohe algusest peale sõita õiges reas.
Eriti häirib mind see tegevus Riia ja Soinaste ristil, kus, minu arust, kõik autojuhid teavad, et vasakpoolne rida muutub lõpuks vasakule keeramise reaks. Ning kuna otse sõitmise rida on sageli autosid täis, siis kimavad nad ette ja üritavad vahele trügida.
Okei, ma saan aru, et on ka autojuhte, kes ei tea, et rida saab varsti otsa, aga ma arvan, et neid on umbes kümnest üks. Ja siis on muidugi juhid, kes ümber mõtlevad, ka kümnest üks. Aga ülejäänud teavad väga hästi, et rida saab läbi ja loodavad vahele trügides biitida autoderivis sõitmist.
Nii et ma olen sageli see autojuht, kes teiste autojuhtide peale vaheletrügimise pärast vihastab. No ma ei kannata vahele trügimist! Õigemini, ma ei kannata vahele trügimist, kui ma ise pean ootama. Sest ootamist vihkan ma umbes sama palju kui vahele trügimist.
Nii isekas ja ülbe olengi.
Aa, ja siis vihkan ma veel neid autojuhte, kes, nähes, et kollane hakkab vilkuma näiteks sel hetkel, kui ma keset ristmikku olen, mulle ikka järgi sõidavad, lõpuks siis ristmiku sulapunasega ületavad. No kurat, mis sa trügid! Nii ohustad sa ju ennast ja teisi ja no kas tõesti ei kannata seda minutit valgusfoori all seista?
Aga jällegi, täna ma lõikasin ise kollaseid, sest benss on nii otsas kui otsas ja mu blondiinipeas töötas mõte “sõida kiiresti, enne kui benss otsa saab!” Umbes nagu öeldakse: koo kiiresti, et enne, kui lõng otsa saab, salli valmis saaks.
Ja muidugi on kõik asjad otsas, lisaks bensule. Otsas on enda ja kassisöök, otsas on isegi varuks kogutud kuivained ja alati kapis leiduvad purustatud tomatid. Otsas on küüslauk ja sibul. Otsas on isegi šampoon, nii et ma pean homme vist Birxi käest šampooni laenama minema. Ja pole vist vaja öeldagi, et raha on ammust aega juba otsas. Nüüd tuleb ainult loota tuludeklaratsioonile, mis saabub… hmm, heal juhul veebruari lõpuks? Otsas on ka kõnelimiit ja arvuti elu. Viimane tähendab seda, et praktiliselt midagi pole võimalik temaga enam teha, puhasta-paranda teda palju tahad.
Nii et üks ving vingu otsa. Kuigi tegelikult, kui välja jätta otsa lõppevad asjad ja pidevad üksikud õhtud, on asjad üsna head. Vähemalt märtsist lubab, et hakkab juba paremini minema.
Ainult et sõrmedes on imelik ärasuremise tunne. Ei tea, kas see võib külmast olla? Jube vastik.
Ja kõht on ka tühi.
Aga need on pisiasjad, Sherlock.
3 thoughts on “surrounded by bears”
Jah, see Riia-Soinaste ristmiku fenomen! 😀 Kui asjad saavad otsa, siis kõik ikka korraga. Nii on. Ja siis kohe lõppeb mõistus takkapihta . Trumm ja pulgad!
Täpselt-täpselt! Täna on just selline päev, et sõitsin kell 21 aurude peal koju ja juhe on nii koos, et isegi ei muretse enam, et süüa pole ja pead ei saa pesta.
Ühel päeval, mis juhuslikult oli sõbrapäev, ja mul ka suurt midagi süüa teha polnud, tõdesin “Kui sul pole midagi süüa, siis on vähemalt sõber, kellel on midagi süüa.” 😀