Author Archives: daki

30emo

Inimesed ja inimeseks olemine 9 Replies

Läheneva 30 vanusenumbri kukkumise kass on sel aastal kohale jõudnud eriti varakult. Eile ja täna ärkasin ma TÕELISE emoga, sest ma lihtsalt ei suuda seda ära händlida.

Ärge saage must valesti aru, eks, mul ei ole põhimõttelist probleemi vananemise või 30 OLEMISEGA. Džiisus, te ikkagi räägite siin praegu inimesega, kes EI SUUDA ÄRA OODATA, millal ta pensionile jääks, et lõpuks ometi saaks legitiimselt laiselda ja ei peaks mitte midagi tegema.

Küll aga on mul tõeline probleem sellega, et mul on alati ebarealistlikud ootused seoses oma sünnipäevaga. Ja kuna number on kuidagi eriline, siis sel aastal on need lootused totaalselt laes ja MA KASSIN NAGU VANA KASSUR juba tuhandendat päeva järjest.

Sest ma ei suuda välja mõelda, mis vormis seda pidu pidada, nii et täidetud saaks kõik tingimused:

  1. Ma peaks saama kutsuda sünnale KÕIKI endale olulisi inimesi, sh vanu Tartu-sõpru.
  2. Nad peaks kõik kuhugi ära mahtuma ja kaugelt tulejatele peaks olema võimalus pakkuda öömaja. Ja arvestada tuleb ka sellega, et paljudel on lapsed või pluss ühed, kes ka peaks kõik kuhugi ära mahtuma.
  3. Pidu ise peaks olema muidugi grandioosne ja fabuloosne, soovitavalt sisaldama väikest paraadi, kloune, bändi, mustkunstnikku ja strippareid. Ja võibolla kummilosse (no neid, mis lastel on) ja batuute. Okei, ühest batuudist piisab.
  4. Peo eelarve seejuures on mingi HEAL JUHUL sada eurot. Sest ma rott ju.
  5. Ahjaa, ja ideaalis oleks see kõik üllatuspidu, mida ma ise korraldama ei peaks ja kaasneks veel suur WOW-efekt ja õnnepisarad, et mu sõbrad on fantastilised. (Mitte et nad seda niikuinii juba ei oleks…)

Näete nüüd ise, et ma seisan täiesti võimatu ülesande ees. Kuna ma elan praegu ka sellises kohas, kuhu, ma olen kindel, ei viitsi kõik isegi tulema hakata (sest siit öösel koju saamine on transpordi puudumisel raskendatud ja sel juhul peaks keegi olema kaine rool, no ja siis olen mina eraldi kassis, et inimene peab passima kainena, kui ta äkki tahaks ka võtta klaasikese ja siis ta hakkab ju mingi hetk ära kibelema, ja siis ma olen selle pärast eraldi kassis), siis kodus pidamine tähendaks, et ma peaksin tegema mingi ERITI selektiivse külalistelisti, jätma välja plussühed, keda ma hästi ei tunne. Aga see oleks lihtsalt asshole move ja ma ei taha olla SEE TŠIKK, kes hakkab paaridele ütlema, et õu kle, tule süntarile, aga ära oma ELUARMASTUST kaasa võta, sest noh, ma olen teda aind ühe korra näinud ja mul kodu seinad pole kummist.

Siis on variant siiski kuskil mingi laud kinni panna ja osta mingid snäkid. Aga ma ei suuda isegi välja mõelda mõnd ägedat kohta, sest jumal teab, millal ma viimati kuskil väljas käisin. No ja siis ikkagi tuleks lapselogistikale mõelda, sest, ah, ma ei taha isegi sellesse laskuda hetkel, aga tõenäoliselt pean ma arvestama sellega, et Milake on siiski ka sel õhtul minuga ja öiset hoidjat mul hetkeseisuga pole (kuigi õnneks on vanavanemad, nii et ses mõttes pole asi katastrofaalne).

Vahepeal ma mõtlesin, et tahaks lihtsalt mingit eriti ägedat kompleksi kinni panna, kus oleks bassein ja mingid ööbimiskohad ja nii, no siuke talvine pool party, aga vt punkti 5.

Siis mõtlesin, et lükkaks üldse suvesse selle pidamise, aga jajah, mäletan ju küll, ükskord Birx lubas ka suvel pidada ja pidamata see pidu jäigi, teiseks olen ma nii hull kuupäevapede, et see pole ikka õige sünna ju, kui inimene on sündinud 11.02 ja siis peab süntarit, ütleme, 18.06. MA OLEN TALVELAPS. Veebruar is my thang! 

Oeh, elu on ikka kohe nii palju keerulisem, kui mingis osas ei ole inimene täiskasvanuks saanud ja tujutseb nagu mõni eit oma sünna pärast.

Nii et praegu ma mõtlesin, et ei tee üldse midagi. Lähen kinno nagu Jess “New Girli” viimases VÄGA TEMAATILISES osas. Ja siis tõmbun kookonisse ja istun ja nukrutsen, et miks ma nii feil olen.

Ja järgmine päev läheb elu edasi.

Sounds like a plan.

hea inimene

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 7 Replies

Ma olen avastanud, et kõige rõõmsamaks teevad mind juhuslikud kohtumised ja juhtumised igapäevas. Näiteks see Comarketi müüja, kel oli nii tohutult hea tuju, et me jäime põgusalt vestlema. Ei millestki erilisest, viskasime natuke nalja ja ma läksin poest välja, lai naeratus näol.

Või siis see Elroni klienditeenindaja, kes meile ühel hommikul “Õnnelikku päeva!” soovis ja hiljem kõikidele teistele reisijatelegi rõõmsaid soove sõnas. Ta oli lihtsalt nii tore ja positiivne, et ma pidin teda selle eest kiitma.

“Aga kuidas ma saan MITTE olla rõõmus, kui mul siin rongis on sellised armsad särasilmad! Nad on ju ainult meile rõõmuks!” naeratas ta Milale osutades.

Või siis see kord, kui me käisime õhtul kohalikus poekeses ja ostsime muuhulgas ka mullitaja. Väljas ukse ees hakkasime Milaga mulle puhuma, paistis kuu ja oli külm ja mullid olid kuidagi eriti maagilised ja ilusad. Me naersime, Mila jooksis läbi mullide ja kohalikud punaste ninadega onud, kes poest väljusid, kaheliitrised õlled näpus, jooksid ka naerdes läbi mullide, habe härmas. Ja ausalt, ma olin korraks õnnelik, et sain selle habemiku päeva natuke maagilisi mulle tuua.

Rääkisin sellest Lemmikuga*.

“Ma ei saa aru, see on ju nii imelik, onju? Et mind teeb mingi bomži naeratus rõõmsaks?”
“Einoh, kas just imelik… Sa ju oledki selline,” ütles Lemmik mõtlikult.
“Issand… Kas see tähendab… Appi, kuule, kas see tähendab, et ma olen… HEA INIMENE?” küsisin ma, silmad kohkumusest suured.
“Nojah noh!” ütles Lemmik ja hakkas naerma.

Ma hakkasin läbi naeru karjuma.

See on päris jube avastus ju. Et äkki sa oled kogemata hea inimene. APPI!!! Mida ma NÜÜD tegema pean siis?

Elu on üks hädaorg, ma ütlen noh.

—

*Jah, mul on Lemmik. Ta tõesti on mu lemmik, nii mitmel tasandil. Ja ma olen temaga koos väga, väga õnnelik.

unedes ma kolin

Argielu, Läbi fotosilma 6 Replies

Ükskord tegin ma oma külmkapist pilti, või noh, siis kui see külmkapp oli veel minu ja Ruumi oma. Sest ma tahtsin rääkida sellest, kuidas meil olid alati kapis kõige imelikumad asjad. Pärissööki nii vähe kui võimalik, tavaliselt õhtusöögi jagu, kuid külmkapi ukseriiulid olid alati täis erinevaid purke ja purgikesi.

“Mm, condiments!” mõmises Ruumi. “Mul on suva, kui mul süüa ei ole, aga mul PEAB olema seda Siberist toodud härjapõlvlaste meisterdatud sinepit!”

Niisiis tegin ma selle pildi, et näidata ja võibolla ka üles lugeda, mis meil kõik kapis leidub.

condiments

Aga siis… siis juhtus elu. Nagu ikka. Ja nüüd on mu külmikusahtlid suhteliselt tühjad ja ma tahtsin ükspäev hakata condimentside riiuli ees Selveris nutma, no ja naerma ka, sest esiteks on mul fantastiline võimalus neid jälle hunnikute kaupa kokku osta, aga noh, enam ei saa neid ju Ruumiga jagada.

Ega kuulata, kuidas ta köögis oma söögiga räägib.

Nii palju asju.

Kõige sellega seoses on mul üks korduv unenägu. Paar kuud tagasi, kui eks teatas, et Ruumi peab välja kolima, et ta saaks Nõmmel oma asju ladustada, hakkas mu aju tööle nii, et ma nägin umbes igal öösel unes, kuidas ma elan kuskil ja otsin taga kadunud tuba. Et ma tean, et kuskil on see tuba olemas, aga ma olen ära unustanud, kus. Sest mul oli HÄDASTI seda tuba vaja. Sest ma ei tahtnud, et Ruumi ära koliks või et eks oma asjad sisse tooks, sest see kõik tähendas ju tegelikult seda, et ma loobun Nõmme korterist ja kolin ka ära. Sest no way ei ela ma edasi niimoodi nagu senini. Selles ebakindluses ja selles kõiges. Et pole ei liha ega kala. Et jagame mingit kinnisvara. Milleks.

Ei.

Kui kõik, siis kõik.

Ja kui me Ruumiga maha istusime, et asja arutada, sain ma lõpuks aru, et milleks. Milleks hoian ma kinni sellest korterist, kus aknast puhub tuul ja köögi remont ei saa iial valmis, sest kaasomanik keelab teha remonti nii, nagu mina seda tahaks.

Milleks.

Kellele.

Ja siis juhtus juba kõik veidi kiiremini.

Siis ma hakkasin unedes nägema, et ma kolin. Kolisin ärkvel olles ka, umbes ühe päevaga pakkisin kõik pasa kokku, natuke jäi maha, natuke ei mahtnud auto peale ja sellest veel natuke on praeguseks jäädavalt kadunud ka. Natuke teeb kurvaks, muidugi. Või noh. Isegi palju, vahepeal.

Ja unedes ma kolin igal öösel. Ma ei saa magada, sest ma muudkui kolin. Eri versioonides, eri kohtadest eri kohtadesse.

Ja täna öösel oli mul FANTASTILINE võimalus saada kombouni – ma kolisin JA otsisin taga kadunud tuba.

FFS!

Samas, eks.

Hetked nagu praegu.

Jäänud on umbes kaks kotti Mila riideid sorteerida. Ja veel mingi nipet-näpet. Välja mõelda üht-teist. Leida nagid ja neile kohad. Noh, siuke… nipp-näpp.

Ja ma ärkan ja mul on köök. Päris köök. Mul on pliit, kuhu teha soovi korral tuld, aga mitte kohustuslikus korras. Mul on laudpõrandad ja aknast tuleb palju valgust ja akna taga on lumi ja männid ja koerad ja rongid ja vaikus ja sinine taevas, vahepeal ka täiskuu ja lumesadu, vahel isegi need kaks korraga.

Ärkan ja mõtlen, et kui ma igal öösel unedes ei otsiks taga kadunud tube ja ei koliks pidevalt, siis ei olekski mitte millegi üle kurta. Absoluutselt poleks.

Kergendus on sõnulkirjeldamatu. Et üks etapp sai nüüd läbi. Läks teistmoodi kui plaanitult, venis kohutavalt pikaks ja valuliseks, aga lõpuks on asjad selged. Nõmme pole enam kodu.

Nüüd on meil uus kodu.

 

Hetki kolimiselt

Argielu, Kooskasvamine 6 Replies

image

Käsil on suuremat sorti kolimisaktsioon. Mila on uues kodus, uudistab aknalaudu ja ühtäkki…

“Emme!”
“Jah, mis on?”
“Kärbes!”
“Või nii.”
“Kärbes ei tööta! Kärbes ei tööta!”

Pidin end katki naerma. Kärbeste mittetöötamise põhjustest räägin talle ehk mõnel teisel korral…

Tätoveeringu lugu: No Fear

Argielu, Läbi fotosilma 23 Replies

Ma mõtlesin pikalt, kuidas täpselt oma kehale Mila saabumine ja tema olulisus ära märkida. Alguses mängisin mõttega, et äkki seoks kuidagi tema sünnikuupäeva, nime, tähtkuju või nimetähedki, aga no mida sa sellest Sõnnist kaunist välja oskad võluda. Hiina kalendri järgi on ta Kassi aastal sündinud, aga no kuulge, mu kehal on juba piisavalt kasse, palju võib neid üks inimene ikka endale peale tätoveerida. Niigi peetakse mind teatud ringkondades napakaks kassimooriks.

(Aga mitte muidugi Mallu ringkondades. Tema mõistab mind. Mu hingekass!)

Mõtlesin kaua ja vahepeal tundus, et mõte jääbki teostamata. Kuni ükskord Liisu juures K2-ga istusime ja naersime, kuidas Mila iga asja peale “Ei karda!” ütles.

“Novot, selle sa peaksidki endale tätoveerima,” arvas K2.
“Ei karda?”
“Nojah, näiteks “No fear”, tramp stamp’iks, siis on nagu topelttähendus,” irvitas K2.

AGA mõte oli iseenesest ju hea! My beloved Ingrid, kes mulle ka küüsi teeb, usub, et sõnad, mida sa endale peale tätoveerid, saavad osaks sinust ja su elusaatusest, seega tasub need hoolikalt läbi mõelda. Ja “No fear” on ju tegelikult väga hea sõnum, mida endal kanda.

Ma olen liiga palju kartnud, eriti viimased aasta-kaks. Kartnud koputusi uksel ja seda häält, mis teeb telefon, kui mulle tuleb e-kiri. Kartnud vastu võtta võõraid numbreid ja minna trepist alla (sest mis siis, kui ma kukun?!). Kartnud kõrvalteelt lähenevaid autosid, kui ise olen peateel ja kartnud homset päeva ja kartnud alatasa ebakindlat tulevikku ja kartnud eksameid ja tähtaegu ja kartnud uksi avada, sest iial ei tea, mis nende taga võib peituda.

Mõni aeg tagasi ma otsustasin, et ma enam ei karda. Umbes sel ajal sai ka selgeks, et just need sõnad ma endale tätoveerida ka lasen. Sest omal kombel on just Mila õpetanud mind mitte kartma.

Aga mida küll peab tegema üks õnnetu hing, kes on hüljanud Tartu ja oma tätuu-Antoni? Hakkasin siis siit-sealt uurima, et ei tea, kas Tallinnas ka sellist teenust pakutakse. Kirjutasin siia-sinna, aga kuidagi ei võetud vedu. Kuni Ingrid ütles, et õu kle, ma lähen jaanuaris tegema, tule kaasa, pane aeg, räägi läbi. Pööfi!

inxu

Ingrid olemas pööfi.

Ja siis helistas ta ühe korra veel ja ütles, et pärast teda vabanes just samal päeval üks aeg, teed ära? Muidugi!

Nii me siis läbi lumest lörtsiks ja siis omakorda vihmaks muutuva sademe Mama’s Pride stuudiosse suuna võtsime. Kohe sisse astudes oli selge, et Ingridi ihutätoveerija Erm on üks andekas inimene.

20140110_134547_Anne_Gaze_Sand

Ermi kunst.

Üldse on tema stuts väga mõnna, kuigi selline… dark.

darknessNoh, ja edasi läksid asjad juba loomulikku rada mööda. Kõigepealt pikali…

at OBGYN office…ja siis tööle!

mmm surinsurinMiks just see koht ja vasak käsi? Sest ma kannan Milat just selle käega. Siki arvas küll, et sealt nahk jube õrn ja tundlik, aga tuleb välja, et ma  olen ikka üks tundetu inimeseloom küll, no absoluutselt ei saanud arugi, et peaks valus olema või misasja. Lihtsalt niiiiiii mõnna oli! Issand, kuidas ma olin seda igatsenud!

Ja lõpptulemus:

see ei alga o-ga

Kolmkümmend kaks kuud

Kooskasvamine, Külalispostitus Leave a reply

Mu armas väike päkapikk, sel korral palusin, et sulle kirjutaks hoopis su tädi Liis. Siin see kiri on.

kaksikudKallis Mila,

kas Sa mäletad seda aega, kui Sa olid väike täpp oma emme kõhus ja ta neid kirju kirjutama hakkas? Mina mäletan. Minu meelest on täiesti fantastiline, kuidas ühes pisikesest täpist ja õrnast aimdusest kasvab Päris Inimene ja veel fantastilisem on minu meelest see, kuidas täiesti tavalisest inimesest kasvab Ema.

Sina ei saa kunagi teada, milline oli sinu ema enne sind aga mina tean ja nägin seda metamorfoosi. Nii nagu ma olen näinud Sinu esimesi sõnu ja samme, olen ma näinud tema emaksolemise omasid. Ma olen igal kuul poetanud mõne pisara neid kirju lugedes, mida ta Sulle kirjutab. Miski, mida mina Retile teinud ei ole (kuigi ma olen teinud nii mõndagi muud).

Kui ma vaatan Sinu ja Reti pilte, siis olen ma alati hämmelduses sellest, kui sarnased te olete. Mingi joon, mingid tõrksad silma tükkivad juuksed, mis takistavad teie kiiret rütmi muudab teid nii lähedasteks, nagu te oleks kaksikud. Eks te oletegi. Reti sünnist saati teineteise jaoks olemas olnud, sest teil mõlemal on hullud emad, kes peavad kogu aeg tööd tegema. No ja nii te kaklete ja olete sõbrad selles kaheaastase hoomamatus „MINU – EI MINU“ taktis, mis ometi jätab palju ruumi armastusele ja üksteiselt õppimisele. Alatasa võrreldakse lapsi, kes mida ennem tegema või ütlema hakkas, aga teie areng on läinud vaieldamatult sarnases rütmis.

Mulle väga meeldis väljend „kõvaketas läks tööle“. Üks asi on see, kui beebile jõuab kohale, et ta on inimene ja teine faas on see, kui kaheaastane saab aru asjade loogilisest järjekorrast. Sul on juba iseloomu ja Sul on oma mõtted ja teod, mida Sa vaikselt salaja nihverdad vahel emmegi eest varjatult. Sa oled ISE, samas oled Sa empaatiline ja mõistev. Sa oled iseseisev, selle koha pealt küll Retist ees, sest temal on venna turvaliselt kõrval.

Iga kord meile tulles on Sul kaasas midagi, mille Sa suure tõenäosusega maha unustad, sest asjade vajalikkus tekib ja kaob. Küll aga on Sinu jaoks püsivad olnud inimesed ja ma loodan, et sa saad oma lapsepõlvest kaasa selle turvatunde, et Sinu „tädid ja onud“ (rääkimata emmest) ei jäta Sind isegi siis, kui Sa tahad kakskümmend minutit nutta, sest esimesena pandi jalga vasaku jala sokk või sest Reti ei loovuta oma männikäbi. Ja Reti juurde oled sa alati oodatud.

Sinu tädi Liis

aastakokkuvõte

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 9 Replies

(2011, 2012)

1. Mida sa tegid aastal 2013, mida sa polnud varem teinud?

Kandideerinud kohalike omavalitsuste valimistel. Aitäh kõigile, kes mulle oma hääle usaldasid! PS! Ma sain vist rohkem hääli, kui näiteks Peeter Võsa.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Möödunud aastal kirjutasin Delfis, et luban vähem vinguda ja proovida muuta mitte asju, mis pole mulle meelt mööda, vaid seda, kuidas ma neisse suhtun. Olen vähem vingunud. Peamiselt seetõttu, et ajud on suht tümaks tehtud. Seda teist poolt – püüan jätkuvalt. Lähikuudel rohkem kui kunagi varem. Sel aastal ei oska midagi eriti lubada – äkki lubaks, et püüan olla inimestele nii palju toeks kui vähegi võimalik, sest mulle on oldud toeks nii tohutult palju, et ma ei tea, kuidas seda tänuvõlga isegi hakata otsast tasuma.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Siki! Jälle! Mallu! Lõpuks! Ja Keiu ju näiteks ka, ja siis oli ikka neid põnne ju.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Selles osas on olnud rahulik aasta, kuigi ootamatult suri kunagine klassivend, kes oli üks neist vähestest, kellega kooli ajal poistest rohkem suheldud sai.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2014, mis puudus aastal 2013?

Hingerahu. Turvatunne. Et lahutus vormistatud saaks.

6. Mis riike külastasid?

Rootsis ikka, Soome vist ei jõudnud… Austria, Ungari, Holland.

7. Mis kuupäev aastast 2013 jääb igaveseks su mällu? Miks?

2. november. Jätsime lõplikult maha minu ja mu ema lapsepõlvekodu. Alles hiljem selgus, et sel päeval muutus elu nii mõnes teiseski mõttes kardinaalselt.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Oma firma! Magistrisse sissesaamine… kui nüüd selle semestriga ikka ühele poole ka saaks…

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Et ma olen kinni hoidnud millestki, millest oleks võinud ammu loobuda. Et ma olen lasknud endaga käituda nii, nagu minuga on käitutud.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Oktoobri lõpp ja novembri algus olid ajad, mil ma olin täiesti ribadeks. Ja täna muide ka hakkab haigusepoiss ligi hiilima.

11. Möödunud aasta parim ost.

Elektriline põrandahari.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Naabrinaise. Liisi. Preili Triinu. Oma ema. Ja kõikide nende teiste, kes on olnud… absoluutselt fantastilised.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Ha. Ha-ha. Ha-ha-ha. No mis te ise arvate?:)

14. Kuhu läks enamik su raha?

Toidupoodi. Kütte muretsemisse. Firma alla.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Biffy Cyro. Bill Bailey. Robbie Williams. Suvine tripp Kesk-Euroopas.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2013 meenutama?

Lykke Li “I Follow Rivers”, Lana Del Ray “Summertime Sadness”, Daughtry “Start of Something Good“, Foo Fightersi “Times Like These”

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Tundub, et umbes sama.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam. Mitte küll just rahaliselt, aga nii paljude muude asjade poolest.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Maganud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Tundnud hirmu.

20. Kas sa armusid aastal 2013?

Armusin.

21. Kui palju üheöösuhteid?

I do not kiss and tell. Unless there’s wine.

22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?

“Graceland”, “Orange is the New Black”, “Doctor Who”

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Olen piisavalt vana küll, et aru saada, et viha on emotsioon, mida ei tohi kaasas kanda, muidu see sööb sind elusalt. Andesta ja lase minna. Andesta ja lase minna. Andesta ja lase minna.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Caitlin Morani “Kuidas olla naine”, Russell Brandi “The Booky Wook”

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Imagine Dragons, The Boxer Rebellion, Bastille

26. Mida sa tahtsid ja said?

Olla õnnelik.

27. Mis oli selle aasta parim film?

No kurat, mul nende filmidega nii sitt suhe ju… Kas see loeb, kui ma ütlen, et “The Day of the Doctor”?

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Sain 29. Istusime tšikkidega ja mängisime erinevaid mänge. Naabrimees oli vist siiski ka. Oi, K&K ju ka. Mõnna, vaikne, rahulik.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Kui oleks vaid rohkem aega ja stabiilsust.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Naabrinaise riidekapp.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Sõbrad ja perekond.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl ju ometigi, mis küsimus see selline on.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

No kuulge. Ma polnud ju ainus, kes tahtis eneka teha, kui nägi, kuidas ekraanil Tallinn taas oktoobri lõpuks roheliseks värvus.

34. Keda igatsesid?

Oma perekonda.

35. Kes oli parim uus tutvus?

No see, et Preili Triin mu ellu tagasi tuli, on olnud lihtsalt oosõm. Ja üldse kogu see #naistejuttude värk on päris coolio. Aga no parim… on hoopis üks koer.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2013 õpetas.

Andesta ja lase minna. Ja armasta. Armasta nii palju kui võimalik.

aasta 2013 küsimustes

hoomamatu 7 Replies

Vahepeal on mul tunne, et kõik vastused on olemas, et enam küsimusi polegi järele jäänud. Aga siis saan aru, et see on vaid väär hetketaju, sest kohe järgmisel momendil teeb elu käänaku ja sul on taas palju rohkem küsimusi kui vastuseid.

Aastalõpud on selles suhtes veidrad. Istud kuuse all, vaatad endale hinge ja mõtled, et… Vot siis. Sel aastal selline lugu. Uus ehk tuleb teisiti? Või annab see, milline on aasta viimane päev, ka uuele vastiku sitamaitse juurde? Või loeb siiski see, kellele sa täpselt südaööl otsa vaatad? Kas loeb see, keda kallistad, keda suudled, kellele esimest korda “Head uut aastat!” soovid? Kas annab hoopis tooni see? Või sootuks see, kellelt tuleb see esimene uusaastakõne läbiülekoormatud liinide? Või saab uus aasta tooni esimeselt sõnumilt, e-kirjalt, külaliselt järgmisel päeval?

Või üldse, mis toonid on olnud su selle aasta päevades? Mis värvi on olnud su hommikud? Mis karva on hilisööd, kui akna peal suitsetad ja väljas sajab laia valget lund? Mis lõhna peale sa hommikuti ärkad? Kuidas lõhnab see kael, kuhu vastu oma nina surud? Mis oli su lõppeva aasta lemmikparfüüm? Kust selle ostsid? Või hoopiski, kes selle kinkis?

Kuidas lõhnas kevadtuultes esimest korda kuivanud pesu?

Millisest lõhnast said aru, et kevad on käes? Aga suvi? Millal tajusid oma väikese armsa ninaotsaga, et suvi on lõppemas? Millal tundsid esimest korda õhus talvelõhna? Mäletad seda tunnet, seda, mis oli sõrmeotstes, kui lükkasid lund, seda lund, mis ei sulanud enne juunikuud ja siis tuli vaid viivuks siin aastalõpupimeduses, et taas kaduda? Mäletad, kui mõnus tunne see oli, sõrmed lumesaha pideme ümber pigistatud, soe ja külm samaaegselt?

Millised üldse on su eredaimad mälestused möödunud aastast? Kas oli see paadisõit mööda Doonaud, riesling pokaalis ja sume päike paljaid õlgu paitamas? Või oli see hoopis üks videvikutund diivanil, kaisutades, mitte millestki olulisest ja kõigest olulisest kõige olulisemaga rääkimine? Või hoopiski ehk see õhtusöök sõpradega, see, kus sa lõpuks istusid laua all, pea sõbranna süles ja te naersite end oimetuks? Või siis see kord, kui sõbrad su üle nalja viskasid, nii, et kõigil pisarad silmist jooksid, ning hiljem zombiwalkides lahkusid – ja sa vaatasid, mõtlesid: see ongi armastus? See hetk, kus sa mõtlesid, et kas sulle ka ikkagi kunagi veel eluteel midagi sellist ette veeretatakse? Et saad kellegagi koos läbi elu zombiwalkida?

Või siis on eredaimad hetked – kahjuks – ikkagi kõik need kõige kohutavamad? Need röökimised, need nööked, mõnitused, pilked, anonüümsed kommentaarid ja vihased kirjad? Ahistamine? Vägivald? Terror? See hetk, kui sa istud politseiuurija juures ja küsid: “Palun öelge mulle, mida ma teen, ma ei oska enam midagi teha, palun, aidake mind?!” See hetk, kus sulle öeldakse, et TEGELIKULT sa ei pea kartma, kuula, kullake, mitte keegi ei pea elama nii nagu sina, surmahirmus, üle õla vaadates, sa oled väärt paremat? Nii palju paremat!

See hetk, kus sulle öeldakse, et ära hoia enam suud kinni, vägivald toitub ainult vaikimisest, see hetk, kus sulle öeldakse, et ka vaimne vägivald on vägivald ja… sa ei pea kartma – kas sulle jääb see hetk meelde? Kui eredaim? Või kui kõige vabastavam? Aga kui palju kordi tegelikult sulle seda juba öeldud on, aga ikka sa mõtlesid, ootasid, andsid inimesele aega, sest, noh, tegelikult sa saad ju aru, see on valu, mis paneb nii käituma… Palju oli neid hetki, kus sa mõtlesid, et see õudus ükskord lõppeb, ükskord lõppeb ju kindlasti? Ja siis ta ei lõppenud – aga, mõtlesid sa, küllap ta varsti ikka lõppeb, tuleb veel natuke vastu pidada… Aga miks? Miks mitte varem? Miks sa kartsid? Miks sa hoidsid kinni mälestustest või… millest sa kinni hoidsid? Sellest justkui-stabiilsusest?

Aga siiski, nii palju on ju ka häid küsimusi, mida sa oled endalt sel aastal küsida saanud, kas pole? Mitu korda sind kallistati nii kõvasti, et jah, jällegi, hakkasid õnnest naerma, aga hing jäi kinni ja välja tuli vaid vaikne õnnelik piuksatus? Mitu korda tuli su tütar su juurde, tegi enne magamajäämist musi, silitas pead ja ütles: “Emme, namastan…” Mitu korda sa jälle väikeste sugulaste võrra rikkamaks said? Mitu korda toimusid grandioossed elumuutused su kõige kallimatega, mis raputasid hinge lahti, aga siiski, lõpuks, jõudsid välja õigesse kohta…? Mitu korda sa ärkasid kohvilõhna peale, kuulasid, kuidas ema allkorrusel toimetab, kuulasid, kuidas tütreke teatab: “Mila ärkas!”, kuulasid, kuidas lund ei saja, aga jõulud on siiski…

Mitu korda käisid tünnisaunas? Mitu korda kütsid päev läbi pliiti? Mitu korda käisid jooksmas, mitu korda võistlemas? Mitu korda adusid, et sind ümbritsevad nii fantastilised inimesed, et sa ei saa üldse aru vahepeal, mida sa oled oma elus õigesti teinud, et oled nad kõik ära teeninud? Mitu korda naersid ukse taga nii, et tuppa oli kuulda? Mitu korda mängiti sulle kitarri, mitu lugu sulle kirjutati, mitu lugu ise kirjutasid? Mitu raamatut valmis, mitu läbi lugesid, mitu eksamit läbi kukkusid, mitu positiivsele hindele sooritasid?

Mitu korda seisid auditooriumis lektorina? Mitu korda istusid samas tudengina? Mitu korda suudlesid päikesetõusu ajal linnahalli katusel? Mitu korda eksisid vanalinna ära? Mitu korda eksisid kuskile välismaale? Mitu korda lennujaamas vale eskalaatori peale astusid? Mitu korda avastasid, et istud Amsterdami katusekorrusel ja räägid juttu Julian Assange’i vaat et bestikaga? Mitu korda stand-upi vaatamas käisid ja end hingetuks naersid? Mitu korda leidsid end hiljem peaesinejatega õlut joomas? Mitu korda, mitu korda, mitu korda…

2013, jah, see number ei olnud väga ilus, mitmes mõttes. Ja ometi on asjad kuidagi rohkem paika loksunud. Uude aastasse lähed ikka õhinaga, sest nüüd on selge, terad-sõklad ja kõik muu selline. Sul on su spaidermänid ja supermänid, sul on nii palju, mille eest tänulik olla.

Ja sa elad veel.

Me elame veel.

Head vana aasta lõppu, mu kallid!

(Möödunud küsimusi: 2005, 2006, 2008, 2009, 2010, 2011, 2012)

 

checking it twice

Argielu, Kooskasvamine 6 Replies

Pakkisime Milaga kingitusi. Kõik oli fantastiline, Mila oli ülielevuses ja teadis lõpuks täpselt, et see kingitus läheb vanaemale ja see tädi Sikile ja see ‘Obile ja ja ja

Hiljem rääkisin Sikiga.

“Tead, me siin pakkisime kingitusi, nii äge oli…”
“Oot, mis, sa pakkisid Milaga KOOS kingitusi?”
“Nojah, tead, ta oli nii elevil, nii äge jõulutunne on sees ja…”
“Sa pakkisid Milaga koos kingitusi?”
“Nojah, mis on siis?”
“No siis ta ju teab, et need kingitused on teie perest!”
“No ja siis? Muidugi teab, väga hästi teab! Kõik on selge,” pakatasin ma uhkusest oma paljuarenenud tütre üle.
“Daki. JÕULUVANA.”
“…kräpp.”

Ühesõnaga, ma olen ikka totaalne feil. Umbes nagu sel korral, kui ma unustasin Milale midagi sussi sisse osta ja otsustasin siis, et half-assin ja panin sussi sisse ühe mandariini ja õuna.

Hommikul ärkas Mila üles, jooksis sussi juurde, kallas selle sisu voodile ja teatas rõõmsalt: “Ma tean küll, kuhu need käivad!”

…ja viis mandariini ja õuna puuviljakaussi rõõmsalt tagasi.

Feiliväheseid pühi teilegi:)

23

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 22 Replies

Mõned päevad on sellised, et sa istud pliidi ees ja teed suitsu ja mõtled, et kurat, ongi terve päev tuli all olnud ja alles nüüd lõpuks on tunne, et kuskil on soe.

Mitte, et füüsiliselt olekski külm olnud, ammu ju juba sai ahi kuumaks ja tuul ka ei puhu otse aknasse, aga vahel kohe on nii külm, nii külm, et see külmus on igalpool, justkui.

Ja siis on sellised päevad, kus väljas on nii pime ja kell pole veel kolmgi. Sa pesed kaks päeva seisnud nõusid ja mõtled nendele jõuludele, kui sa olid 23 ja said kingituseks selle vokkpanni. Sellesama, mida sa praegu pesed. Kõik need aastad, kõik need vokkroad.

Ja sa mõtled, et kuhu kurat see aeg on läinud. Kuhu see aeg läheb? Samamoodi pliidi alla nagu kõik need ajalehed ja reklaamlehed ja puud kuurist, kus alati võiks olla rohkem puid, aga tellida on ju mõttetu, sest sa ei tea ühelgi päeval, kauaks sa siia jääd, kauaks sa seda kohta veel koduks kutsud, millal peab jälle kolima.

Pesed selle vokkpanni ära ja mõtled, et

kurat, tunne on ikka ju, nagu oleks 23. Ainult et nüüd ootad eluarmastuse, karjääri või – mis kurat see oligi, mida sa ootasid, kui sa olid 23? vot, enam ei mäletagi – või kõige selle asemel, mida sa ootasid, kui sa olid 23, nüüd ootad sa oma last koju.

Mõtled, et äkki sinna aeg läkski.

Olid koguaeg suhtes või tülis või suhtes ja tülis, vahepeal oli ju armastus ka, olid jõulud ja abiellumised ja luhtunud abielud ja jälle jõulud ja jälle abiellumised, vahel sinu, vahel kellegi teise omad. Olid koguaeg reisil või kodus, olid koguaeg rase või prerase või postrase. Olid koguaeg depressioonis või olid koguaeg selles seisundis, mis on depressiooni vastand, või siis nende kahe vahepeal. Ja jälle olid jõulud ja abiellumised ja suhted ja tülid ja sõbrad ja vahepeal sa enam ei saanudki aru, mida sa ootasid.

Mida sa ootasid kõik need aastad?

Ootasidki seda õhtut, kuhu oled jõudnud, et pesumasin käib ja päev otsa on tuli pliidi all olnud, ootasid seda, et eelmine kuivanud pesu on ikka veel restil, sest sa ei suuda või ei viitsi – milleks, kui see saab jälle mustaks ja jälle tuleb see masinasse panna ja sealt restile. Samahästi võiks ta seal restil ju koguaegki olla, noh, ja ongi.

Ootasidki seda õhtut, kus oled päev otsa – ja päevad enne seda – oodanud, et laps jõuaks koju. Ootasidki seda õhtut, kus ta veel ei olnud kodus, aga pelmeenid keevad ja sa unustad nad pliidile ja lõpuks on üks rõve püdel mass ja sa mõtled, et ah, mäletad ju küll, kui ma olin 23, siis ma tegin igal õhtul erinevat rooga, lugesin punkte ja käisin esmaspäeviti kaalujälgijates kaalumas.

Kunagi ootasid sa veel midagi – eksameid, et eksamid läbi saaks, seejärel suve, siis jälle kooli, siis uusi eksameid, siis seda, et arvuti kõvaketas ometi ära ei surek, aga iga kord ta siiski ju suri. Ootasid, et see teatud kursavend ometi sind märkaks, ja kui ta seda tegi, ootasid jälle midagi muud, või kedagi muud, ise ka ju ei teadnud.

Nagu sa praegu teaks.

Ootasid ja ootasid, koguaeg ootasid. Ootasid pubides ettekandjat ja vihastasid iga kord. Siis ootasid sööki ja olid tige, sest näljased inimesed on tigedad ja kurat, no kurat, kui kaua võib üks inimene neid kuradi pelmeene teha, ah?

Õige jah, need pelmeenid.

Ikka veel püdel mass.

Siis ootasid, et tuleks ometi välja esimene raamat, ta tuligi, tuli teine ka ja siis nad jäid tulema ja enam ei osanud sedagi nagu oodata, kuidagi tavaliseks sai see ääretu privileeg, et sul üldse raamatud on. Ja tundsid end süüdi. Siis ootasid, et saaks magada, sest sa ju ei maga, kunagi sa ju ka ei maga. Senimaani ootad, et saaks magada ja nüüd saad magada siis, kui last ei ole, aga siis ju ei saa ka magada, sest siis ootad last ja nii ei saa ju magada.

Aga pidevalt ikkagi ootasid jõule ja sünnipäeva ja seejärel maikuud, et saaks sirelitesse pea matta ja olla korraks õnnelik, tunda hetkeks, et sel suvel on kõik teisiti. Siis ootasid, et saaks lõpuks grillima või piknikule, et saaks sõpradega koos naerda. Siis ootasid, et jaanid tuleks, et saaks pere ja šašlõkki ja natuke lollusi teha. Siis ootasid, et oh, oleks ometi need augustikuu sumedad ööd, et saaks kellegagi tähti vaadata ja siis juba hakkasid ootama korraga jõule ja krõbekülma oktoobrikuud, et oleks kuldne ja päikseline ja külm samal ajal, et saaks kanda sõrmedeta kindaid ja et ükskord ikkagi tuleks see lumi ju ka.

Ja lumi tuli, ja tulid jõulud, ja tuli aastavahetus ja jälle sünnipäev ja siis sa enam ei olnud 23, avastasid sa ühel hetkel. Seistes kraanikausi ääres, pestes nõusid, mis iial otsa ei saa, sa ei ole enam 23 ja sa ei oska enam midagi oodata, kui siis vaid ehk seda, et saaks ükskord see õudus läbi ja et sa ei tunneks nii. Et ei tunneks, et tahaks surra ja rõõmust naerda samaaegselt, et ei tunneks, et oled kohe-30 ja pole oma elus mitte midagi saavutanud, kõik, mis sa arvasid, et oled saavutanud on hologramm ja lahustub kohe su ümbert, sest kohe jälle, come new year, pakid sa tõenäoliselt jälle oma asjad ja lähed ja ainus, mida sa oma elus oled saavutanud on see, et sa ei oska kirjutada akadeemilist teksti, sest sa oled loll, ja see, et sul on imetore laps, keda sa ootad koju, sest selline see elu juba on.

“Be patient. Good things come to those who wait,” ütleb silt seinal ja Juri Gagarin naeratab oma teadvat naeratust ja kuigi sa tead, et ta oli alkohoolik ja ta suri nii õnnetult, et ta oli üks õnnetu mees, on ta siiski kuidagi nii mõnus ja turvaline ja su suhe Juriga on püha ja aus ja tema teab kõike, ta teab absoluutselt kõike

sest ta vaatab siit seinalt alla su peale ja näeb

absoluutselt kõike.