Author Archives: daki

päkapikud

Argielu 1 Reply

Üks lahedamaid asju maailmas on vist kellelegi päkapikku mängida. Ainult et… Mila on veel natuke väike, et päkapikkude kontseptsioonist aru saada ning on üsna veendunud, et ju see mina olen, kes talle sussi sisse öösiti asju poetab. Mila kaheaastane tädipoeg on see-eest aga veendunud, et päkapikku mängib nende kass – sest miks muidu ta iga kord nii kahtlaselt seal sussi kõrval aknalaual istub? ÕIGLUSTATUD KAHTLUSED, ütleks ma.

Täna hommikul avastasin, et päkapikk oli Milale sussi sisse muidu väga kenas pakendis kommipaki pannud, ainult et poes suures tuhinas jäi märkamata, et tegu rummikommidega… Õnneks Mila väga ei pettunud, kui tal kommid söömata jäid. Endal oli lihtsalt ülifeil tunne. Superema! Aasta ema! Aasta põllumees ja aasta traktorist – kõik üheskoos ma olen!

KUS ON LASTEKAITSE SILMAD?!

Aga suur oli siis hoopis minu üllatus, kui mõni aeg hiljem Mila kuuse ümber siblides ja kitarri mängides (tal on see uus thing nüüd) kuskilt – ma ei pannud ka tähele, kust – kaks šokolaadi välja võlus. Kaks täiesti ausat šokolaadi, üks oli Bounty ja teine mingi see väiksem, jõuluvanapildiga.

“Kust sa need said?” uurisin, natuke murelikult. Sest, mis? Kas mul on mingi šokolaadi munev jõulupuu? Või olen ma ise lihtsalt totaalselt peast segi ja ei suuda enam meeles pidada, milliseid šokolaade ostan ja kuhu nad poetan?

Või on – OMG – tõesti mängus kasside karvased, kuid see-eest seda kahtlasemad käpad?!

“Päkapikk!” teatas Mila tähtsalt ning sõi mõlemast šokolaadist täpselt poole, andes ülejäänu lahkelt minule.

Mul ei ole isegi õrna aimugi, kust need šokolaadid majja said. Oli see Naabritüdruk, kes eile “kuuske imetlemas” käis? Ruumi, kes hetkel pole kuuske veel näinudki?

Paistab, et praegu tasub mul tõesti päkapikkude teooriat uskuda, sest alternatiiv on, et keegi käib minu selja taga mu elamises ringi ja… ee… poetab veidratesse kohtadesse šokolaadi.

Nojah, aga mures tasub ikka ju olla! Täna šokolaad, mis siis homme? Mandariinid? Kommikotid?

KINGITUSED?!

Kurat, need jõulud on ikka üks kahtlane värk, ma ütlen…

Kassid on talveunes

Argielu Leave a reply

image

Välja arvatud muidugi Pussakas, kes Ruumi äraolekust on ääretult häiritud ja istub tundide kaupa trepil lumes, teda oodates.

Või on asi selles, et ta passib linde. Kes teab.

Ps. Eile sain armsaima komplimendi Mallult. “Sa oled mu hingekass!”

Kolmkümmend üks kuud

Kooskasvamine 2 Replies

in a booth

Mu kallis väike päkapikk,

kolm päeva tagasi said sa kahe aasta ja seitsme kuu vanuseks. Meie päevad on natuke kaootilised, ehk liiga kaootilised, aga ma lohutan end sellega, et see on mööduv etapp ja et uuest aastast saad sa ehk juba lasteaeda.

Siis muutub elu juba kardinaalselt.

Sul on lapsi muidugi enda ümber vaja, mul on teinekord sinust nii kahju, et sul on selline loll ema, kes peab KOGU AEG tööd tegema. Ja ma pean tegema kogu aeg tööd seetõttu, et ma saan kodus olles seda nii vähe ja katkendlikult teha, mis tähendab, et töö ei saagi kunagi otsa.

Ja ma ei taha olla see ema, kes peab kogu aeg tööd tegema.

Ma tahan olla see ema, kes tantsib sinuga köögis, kui ta süüa teeb. Ma tahan olla see ema, kellele sa vanniparti kasutades vannis ootamatu veerünnaku teed. Ma tahan olla see ema, kelle otsas sa ronid niikaua, et emal on juba vaikselt kopp ees, et keegi ahvike pidevalt ta seljas elab. Ma tahan olla see ema, kellega koos sa voodil hüppad. Ja see ema, keda sa videokõnede ajal naerda kilgates kiusad, nii et see ema peab OMA emale hüüdma: “Emme, Mila kiuuuuuuuusab!”

(Mille peale su vanaema vastab naerdes: “No te kiusate ju koguaeg üksteist ja naerate selle peale nagu hullud…”)

Ma tahan olla see ema, kellele sa teed lõunaunele minnes pai ja ütled: “Tudu hästi, emme.” Ja ma tahan olla see ema, kes jääb sinuga tänaval seisma, et uurida, kuidas pannakse viiekorruselisele majale lamekatust või see ema, kes seletab sulle, mis on patsuti ja milleks seda kasutatakse. Tahan olla see ema, kes sinuga tänaval võidu jookseb, ikka käest kinni, sest mis võidujooks see muidu oleks! Tahan olla see ema, kes jaksab sinuga pool tundi enne väljaminekut riideid valida. Tahan olla see ema, kellega sa tahad õhtuti lõputult raamatuid lugeda, või see ema, kes mängib sulle kallikoletist. Tahan olla see ema, kellega koos sulle meeldib seintele joonistada kasse ja kirjutada laulusõnu. Tahan olla see ema, kellega koos sa jõulutulesid imetled ning see ema, kellega sa koos igatsevalt õhkad: “Varsti ongi jõulud…”, ise täpselt aru saamata, mis need jõulud on – aga aimates, et need on midagi väga erilist…

Ja ma tahan olla see ema, kes selle peale, kui taksojuht sinu leelotamise peale raadio megavaljuks keerab, sinuga hoopis raadiole kaasa hakkab laulma ning takso tagaistmel sellise tantsupeo korraldab, et sa ainult rõkkad naerda ja vaene taksojuht ei ütle hiljem meile head aegagi.

Ma ei tea, kas ma olen see ema. Olen, aga… ma olen kindlasti ka teinekord teistsugune ema. See, kes teeb tööd, see, kes sunnib sind magama kui sa ei taha magada, see, kes teinekord ei viitsi ja koguaeg on väsinud, väsinud, väsinud… Ma olen see ema, kes pidevalt läheb tööle või kooli, see ema, kes, peab kirjutama siis, kui sina tahad “Charliet ja Lolat” vaadata. See ema, kes sõidab trolliga linnast sulle hoidja juurde järele siis, kui juba on liiga pime, on hilja ja õhtusöögiks on eelmise päeva soojendatud supp, sest kohe ongi uneaeg käes.

Aga praegu ma olen see ema, kellele sa üritad klotsi suhu mahutada ning kes kohe hakkab sulle frikadellisuppi tegema.

Sest, sa mu väike päkapikk, ma arvan, et täna on meil mõlemal frikadellisupi isu.

#throwbackthursday

Läbi fotosilma Leave a reply

jumping stones

Hiiumaal, 2008

Sellest reisist, kus ma käisin oma isa ja tema parima sõbraga, kus me peamiselt telkisime ja tšillisime-hängisime erinevates ägedates kohtades, on mul meeles siiski kõige paremini üks varahommik, kus ma ärkasin telgis nii vänge haisu peale, et tahtis silmanägemise ära võtta. Ma lihtsalt põgenesin telgist välja, käsikaudu kobades ja tee peal komistades.

Siit moraal: vahet pole, kui suur telk on. Keskealiste meestega reisides on alati parem omaette telgis ööbida, eriti kui eelmisel õhtul on suurem kogus liha ära grillitud.

Daki targutab: Koledatest inimestest

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 6 Replies

Avastasin, et osad minu Delfi Naistekale kirjutatud kolumnitest on kaduma läinud. Ja nüüd siis panen järjepanu neid siia üles. Siin on teine minu kolumn sarjast “Daki targutab”, ilmus see veebruaris 2012.

Kui ma esimest korda pärast sünnitust sõbrannadega välja läksin pead tuulutama, tegi üks suvaline jörm mulle märkuse. Vaatas mind, vaatas siis mu (megailusat) sõbrannat, vaatas uuesti mind ja viskas: “Noh, mis see on mingi naiste värk, et peab olema üks ilus sõbranna ja teine paks sõbranna? Et nii on kergem lantida või?”

Ma vaatasin talle lolli näoga otsa ja esimest korda elus ei läinud mulle absoluutselt korda, mida mingi suvaline jörm minust arvab, sest, kurat võtaks, ma SÜNNITASIN kuu aega tagasi ja JÄIN ELLU. Mind hämmastas tol korral mu totaalne apaatsus ja enesekindlus. Naeratasin mehele, ei öelnud midagi tarka ega tabavat, ja jalutasin lihtsalt minema. Tema on ka järgmisel päeval tropp, aga mina lähen koju oma lapse juurde ja see ongi maailmas kõige olulisem.

Mulle õudselt meeldiks öelda, et ma olen alati nii eneseteadlik olnud, aga loomulikult pole see tõsi. Mulle on alati korda läinud, mis mulje ma jätan ja milline välja näen, sest ma olen kasvanud oma iluduskuningannast õe kõrval ja teadmine, et ma olen see “koledam, aga vähemalt tark” õde, on mu geenidesse sisse kirjutatud. Ma olen näinud korduvalt, kuidas minu silmarõõmud hoopis mu õesse armuvad ja enne abiellumist elatud vallalisuse-aastad ainult kinnistasid seda teadmist.

Ja ega ma tegelikult üldse ei vingugi. See on ju normaalne, et inimesed on erinevad ja igaühes on midagi ilusat. Me kõik ei saagi olla kaunitarid, aga alati on maailmas vähemalt üks inimene, kes sind just täpselt sellisena armastab. Kõige pullim on see, et tavaliselt on neid inimesi isegi rohkem. Kuid kõik see teadmine alati ei aita, kui on mõõnahetk. Vaatad peeglisse, ohkad ja kujutled, kui kaunim oleks elu, kui sul vaid oleks peenem lõuajoon või täiuslikud hambad.

Täna pole mul peeglisse vaja vaadata. Vaatan oma tütre särasilmadesse, vaatan, kuidas ta üleni õitsele lööb, kui ma ta hommikul voodist võtan ja tunnen ja tean, et mina olengi täiuslik. Just talle olen ma täiuslik.

Emadus on toonud mulle mingi lõputu rahulolu, mida ma varem asjatult kõikjalt mujalt otsisin – üheöösuhetest, pidutsemisest, hilise ööni töötamisest. Mitte, et ma ei tunneks vajadust parem inimene olla, astuda homsesse asjaliku ja targemana kui tulin eilsest – see on muidugi alles. Aga see sügav rahulolu, teadmine, et ma teen just täpselt seda ja niipalju, kui ma suudan, see on tulnud alles emana.

Ometi… Jõulude paiku sattusin ma olukorda, kus rääkisin juttu ühe purjakil noorsandiga. Niisama, nagu ikka peosituatsioonis ette tuleb. Ühtäkki saabus meie juurde noormehe sõber, kes ülbelt teatas: “Noh, hakkame juba minema või? Mis sa raiskad siin aega, vaata, milline kole ta välja näeb!”

Ma jäin täiesti tummaks. Mitte sellepärast, et tema öeldu oleks kuidagi eriliselt haiget teinud, see oli lihtsalt nii kohutavalt ootamatu. Mis mõttes tullakse mulle oma maja ees lihtsalt solvanguid loopima? Ja mis peamine – täiesti tühja koha pealt! Loomulikult seisin ma, mokk töllakil nagu mingi loll, ja ei osanud a-d ega o-d öelda. Nooruk, kellega ma rääkisin, tundis vajadust mu au kaitsta ja minust nad sinna kraaklema jäidki. Vist isegi löömaks läks, ei tea, ei jäänud vaatama. Hiljem mõtlesin veel mitu päeva selle vahejuhtumi üle. Et mis mõttes on okei tulla ja lihtsalt kellelegi öelda, et sa arvad, et ta on kole? Mis ajast see aktsepteeritav on? Mis toimus selle noormehe peas? Mida ta saavutada tahtis? Ja kõige olulisem: kas ma tõesti olen siis NII kole, et seda peab kohe välja ütlema?!

No näete. Tahaks hirmsasti kanda rinnas uhkelt silti: “Olen endaga rahul ja armastan end sellisena, nagu olen”, aga ikka ei oska. Hoolimata sellest, et mu elu on hetkel parem, kui ta iial varem olnud on. Hoolimata sellest, et mu keha tegi läbi raseduse, sünnituse ja imetamise kadalipud ja on mind jätkuvalt suurepäraselt teeninud. Hoolimata sellest, et mind enam (väga) need venitusarmid ei morjendagi. Noh, olen kole siis olen, ega ma sellepärast kuidagi sitem inimene ole!

Aga midagi jäi ikka kripeldama. See teiste inimeste arvamus – olgugi mingi suvalise tölli oma – on ikkagi kuidagi oluline. Selles osas ei ole ma targem 16aastasest endast. Ma ei tea, kas ma üldse kunagi jõuan selleni, et mind jätab teiste subjektiivne arvamus mu koledusest külmaks. Ja ma ei tea, kas ma peakski täieliku ükskõiksuseni jõudma. Teisteta ei saa, selge see. Ja kui aus olla, siis mina ei tunne isiklikult ühtki koledat inimest. Tuleb vist tõesti äraleierdatult nentida, et ilu, see vana saadanas, on ikka vaataja silmades.

igapäevaseid muresid

Argielu Leave a reply

Mina: “Kuule, kas sa oled veel kodus?”
Ruumi: “No mõni aeg olen veel, jah. Mis siis?”
Mina: “Ma käiks korra poes ära.”
Ruumi: “Aa, muidugi, mine-mine.”

Midagi ei juhtu.

Ruumi: “Aga no mine siis.”
Mina: “Nojah, aga… Ma ei viitsi ju.”
Ruumi (dramaatiliselt): “Ja kõik on koguaeg nii halvasti!”
Mina: “Jaa! Ja pood! See on NII KAUGEL.”
Ruumi: “Jah, mingi KAKS MINUTIT!”
Mina: “Ma tean!!! Kohutav!”
Ruumi: “Ja mis värk sellega on, et alati peab end riidesse panema, kui välja lähed?!”
Mina: “I know, right?! Värdjad!”
Ruumi: “Ja nibud ei või paista! What’s up with that?!”
Mina: “Maailm on hullumeelne.”

printsessidest

Argielu, Kooskasvamine 3 Replies

kallikeneSeoses Mila äkitsi KOHUTAVAKS KAHESEKS saamisega, on ellu tekkinud uued huvitavad probleemid. Ja ühel õnnetul korral olen ma pidanud üle elama ka selle kohutavuse, kui laps hakkab poes jonnima. Oo õudu! Okei, see kestis mingi kaks minutit, AGA IKKAGI.

Kuidas vanemad sellega hakkama saavad? Jube!

Õnneks on see poeasi olnud üks isoleeritud kord. Ju neid kordi tuleb veel, aga paistab, et selline käitumine on siiski pigem erand kui reegel.

Aga!

Üks suurepärasemaid asju mu elus on hetkel lapse riidesse panemine. Oh jeebus-jeebus! Kui on vaja kuskile kella pealt minna, siis on selge, et tuleb hakata umbes tund aega varem eeltööga pihta. Näiteks panna jalga sukapüksid.

Mila võtab sukapüksid jalast.

Kümne minuti pärast proovin uuesti, ise samal ajal muudkui rääkides, et oi, meid ootavad nii põnevad kohad ja kuna väljas on ju külm, siis tuleb ikka riidesse panna. Mila on erutatud. “Reti! Õue mängima!”

Mõtlen: jess. Töötab!

Ja kõik on superfantastiko kuni selle hetkeni, mil Mila mõistab, kuidas ma teda praegu riidesse üritan trikitada. “Ei taha riideid! Ei taha!” Ja võtab kõik riided seljast ära. Vahepeal jätab mõne üksiku veidra eseme külge endale, näiteks särgi pähe. Ja siis teatab, et tema on printsess.

Kuninganna samal ajal muutub juba natuke närviliseks. Hakkavad uued riietumisläbirääkimised. Vahel ma pakun, et äkki ta tahab siis ise riided selga valida. Tavaliselt lõppeb see mingi kohutava What Am I Wearing Today stiilis riidekomboga, mille tõttu oleks mõni hipsterist ilublogija kadedusest roheline. Aga kuna ma pole hipsterist ilublogija, siis ma kas a) löön käega ja loodan, et jope katab kinni või b) löön käega.

Aga vabandage mind nüüd, poole tunni pärast läheb buss ja üks siin just teatas, et tema läheb täna Reti poole kõige parema meelega öösärgis.

Sest ta on effing printsess after all!

 

pimm ja pamm

Argielu, Läbi fotosilma

pimm ja pamm

“No te tõesti olete haige, pole midagi öelda,” ütles perearst leebelt, mu seljalt stetoskoopi eemaldades, mis tilkus higist. “Kas kirjutan lehe ka?”

Kui mul poleks olnud tunnet, et ma KOHE SUREN ÄRA NÜÜD KOHE MA EI TEE NALJA MA KURAT SUREN KOHE ÄRA!!!, siis ma oleksin hakanud laialt naerma. Kellele ma selle lehe esitan, ei tea? Tähtaegadele?

Selles mõttes on täiesti müstiline, mida selline üksitõmblemise elu tähendab. Mõnnasid külgi on ka palju, muidugi, aga kui ikka nädalaks rivist väljas oled, siis tähendab see seda, et… noh, lühidalt: KATASTROOF.

Ma olen oma asjadega nii jännis ja ma isegi ei tea, kust otsast alustada. Pusin aegamööda, aga mitte miski ei muuda fakti, et homme peavad kõik asjad valmis olema, ERITI need, mis pidid olema valmis eelmisel esmaspäeval.

Teine asi, mis on neil aegadel jube raske, on see teadmine, et koguaeg on see üks oluline eluaspekt, mis on lihtsalt nii pekkis. Nii pekkis. Nii pekkis. Ja see ei saagi kunagi läbi. Ükskõik, kui hästi kõik muud asjad ei oleks, on see üks suur murepundar, mis ei lahene, vaid läheb aina hullemaks iga päevaga. Ma kõigun ikka veel kahe maailma vahel, ka aasta hiljem pean ma iga päev seda lahkuminekuõudust läbi elama, sest see ei saa läbi. See kestab. Ja kestab. Ja kestab.

Aga lõppkokkuvõtteks kinnitatakse mulle, et ükskord saab kõik mööda. Saab mööda hea, saab mööda halb. Tuleb uus hea, tuleb uus halb. Nagu ikka, eks.

Lisaks kõigele on mul mingid imelikud mälestused, mille kohta ei oska ma enam öelda, kas need on päris või mitte. Näiteks olen ma kindel, et olen hiljaaegu kirjutanud kuskil sellise lause: “Olukord on sitt. Olukord on nii sitt, et see pole isegi enam tuleviku väetis.”

Aga kus ma seda kirjutasin? Või ma nägin seda unes?

Ja siis ma tuletan endale päevas sada korda meelde kõiki neid häid asju, mis elus on. Kiljatan, kui näen tihast, sest tihased on fakin oosõm. Ja jõuluasjad! Poes! Juba! Nii äge! Või siis need kardinad, mis ma täna prokrastineerimise eesmärgil ette panin. Need on väga ägedad kardinad.

Ja siis ühed kuked, need on ka ägedad. Need kuked, kes hommikul kell viis kirevad.

Nad on ikka väga, väga lahedad.

märgid ehk kuidas mu peale möriseti

Argielu Leave a reply

PardipesaInimene otsib alati märke. Nii minagi. Näiteks registreerisin möödunud neljapäeval (7. kuupäev!) ära oma firma Pardipesa, taotlus rahuldati järgmisel päeval (8. kuupäev! Minu elutee number! Peab ju olema hea enne!), kõik see toimus novembrikuus (11! Kõige parem numbrikombo üldse!).

Reedel läksin panka, et ära teha firmale pangaarve. Telleri nimi oli Ausmees (!) ja sel ajal, kui me pabereid täitsime, loeti pangas münte, nii et kõike saatis sulnis rahakõlin (!). Naljatlesin, et ju see on hea märk. Ausmees nõustus.

Ja hiljem, kui telefoninumbriga käisin tegelemas, oli mu järjekorranumber 123 (!), mis ju on silmnähtavalt hea enne. Samahästi oleks võinud läbi Elisa kontori ükssarvikud sõita, olin ma sel hetkel veendunud.

Nüüd on asi nii kaugel, et tööd on nii palju (!), et pole jõudnud isegi korralikku kodulehte teha või isegi kuskil kellelelgi ÖELDA, millega ma siis täpselt tegelen. No et uusi kliente saada või nii. On see nüüd hea märk või mitte?

Ja eile käisin Milal hoius järel. Jalutades Solnoki peatuse poole lähenes eemalt kerges habemes mees (vrdl kerges jopes), kes natuke meenutas Simon Neili ja kuna ma ju JUST olin käinud Biffy Clyrol rokkimas, jäin teda kaheks sekundiks liiga kauaks vaatama. Ma harilikult ei otsi silmsidet, sest järgin siiski põhimõtet: don’t look monkey in the eye, monkey WILL attack.

Sest see on tõsi.

Ahv ründab.

Aga juba oli hilja. Mehe nägu läks – tahaks öelda, et laiale, aga õigem on vist himurale – naerule ja kui ta jõudis mulle lähemale, hakkas ta…

wait for it…

MÖRISEMA.

…

Jah.

Minu peale möriseti.

Nagu… MISASI see on?! See paneb mind kahtluse alla seadma kõiki inimsuhtluse põhialuseid. Okei, kunagi kui ma olin noor ja kuum, siis ikka juhtus seda, et mõni auto lasi signaali või töömees vilistas, aga esiteks ei lase keegi mulle juba kümme aastat signaali ja ei hakka iial oma hingeõhtu vilistamise peale raiskama (mitte et ma enam noor ja kuum ei oleks, OBVIOUSLY olen, ma lihtsalt pole seda tüüpi naine, ma pole vilistatavat tüüpi, heas mõttes, muidugi), kuid ometi leidub mingi tüüp saikot, kes võtab kätte ja iharalt muiates MÖRISEB.

Ma olin nii šokeeritud, et tahtsin esimese hooga kõigile sõpradele tekstida, siis aga leidsin, et lugu läheks liiga pikaks ja nüüd mõtlen, et ei tea, kas see mörisemine on mingi uus moeröögatus? Et äkki peaks ka hakkama inimeste peale mörisema?

Või siis võtaks kasutusele Bill Bailey eilse killu: “Sorry, can’t talk to you right now, having a cognitive dissonance.”

Kurat, ja praegu hakkasin ma mõtlema, et see kild ikka ei olnud nii. Oli või?

Appi, mu aju möriseb mu peale.

Nojah.

THIS IS WHAT YOU GET. Inimesed mörisevad tänaval ja hiljem ei mäleta enam ise mitte millestki mitte midagi.

Elu.

Aga et siis mis märgiks ma seda möirgamist võtma peaks? Et lähiajal on oodata animaalseid elamusi? Või et küllap ka Pardipesa möirgama hakkab? Või et hoidku ma parem heaga meestest eemale, sest nad on saikod?

Küsimused, küsimused, küsimused…