Tag Archives: rant

rahrah

hoomamatu 11 kommentaari

Uh, mõni päev kohe on selline, et ajab nii kohutavalt närvi. Või õigemini, pisiasjad ajavad närvi (ja kui keegi siin hormoonidenalja teeb, siis MA HAMMUSTAN PEA OTSAST). Näiteks mingi tropp, kes on meil siin töö juures värava ette parkinud. Just vaatasin – mingi moor ronis autosse, no ma TEAN, et naised on tegelikult paremad autojuhid kui mehed (sest mehed on sageli liiga enesekindlad ja sellest tulenevalt hooletud või liiga uljad), aga kui sellist eriti haiget olukorda näen, ajab südame täis küll.

Noh, näiteks ükskord tulin Sõbra Selverist ja täpselt sel hetkel, kui jõudsin valgusfoori taha, lõpetas see töötamise. No keset päeva, eks, tehti mingeid töid. Ja suht võimatu on üle Turu tänava seal ilma foorita saada. Õnneks minu taga avastasid kaks autojuhti, et tagurdaks ja tõmbaks paremasse ritta, sealtkaudu saab vähemalt minema. Mina siis hingasin kergendunult ja lükkasin tagumise käigu sisse… Ja pilku peeglisse visates avastasin, et täie lauluga sõidab mulle perse mingi moor, ise taevast imetledes! No täitsa perses, siis mõtlesin küll, et peaks hakkama kurikat autos kaasas kandma – haaraks selle kaasa ja läheks räägiks paar sõna sellest, MIKS on autodele installitud tagurdamistuled.

Ja neist, kes tühjadel tänavatel 30-40ga sõidavad ja isegi aru ei saa, miks neile signaali lastakse, tuleks vist lihtsalt tagasi autokooli saata (alguses tahtsin kirjutada, et tuleks seina äärde panna, aga jäägem siiski tsiviliseerituks).

Nii. Ja siis on meil siin töö juures on mingi totaalselt mõttetu müür, mis teeb sissesõitmise ja väljatagurdamise millekski, mida võiks võrrelda millegi läbi ussi m*i ajamisega. Tänu sellele olen ma kaks korda Tupsu ära kriimustanud ja nüüd ükspäev kriimustasin* veel Sinise Numpsu kah ära. Aga õnneks leiab vist sinisele poest värviparandust, teine auto on meil mingit iks-värvi, mis pole isegi mitte värv, vaid miski, mis juhtub, kui pruun ja punane omavahel kaklema lähevad (ühesõnaga, auto on tups, aga värv on rõve ja tänu sellele on kriimud senini katmata).

Tegelikult ajas mind närvi see naaber, kes meil siin teisel pool seina on ja lihtsalt telefoni RÖÖGIB. Iga. Faking. Päev. Tunde järjest. Ta ilmselgelt teeb mingit müügitööd ja ma saan aru, et mõnel inimesel on lihtsalt selline vali hääl, mis läbi maja kajab. Või siis arvab ta jätkuvalt, et kuna ta räägib inimesega, kes on KAUGEL, siis tuleb KARJUDA. Igal juhul, kuna see on miski, mille vastu ma ei saa (ma ei saa ju talle öelda, et kuule, ära tee enam oma tööd), siis on see mind vaikselt iga päev hulluks ajanud. Huvitav, ma olen siin üle poole aasta töötanud, aga alguses see ei häirinud mind üldse. Aga nüüd käib meil iga päev passiivagressiivne võitlus. Ma tulen tööle: õnnis vaikus. Juba unistan neist produktiivsetest tundidest, mida vaikses ja päikselises kontoris mööda saan saata, toimetades ja kirjutades…

Ja siis see hakkab. Kõigepealt kuulen, kuidas ta telefon heliseb (ÄRRITAV helin ka, kusjuures) ja siis hakkab pihta: “Halloo!!!!! JAA!!!! No KUIDAS sul küll LÄHEB?!”

Et vähegi mitte kuulda, mis teisel pool seina (tegelt teisel pool ust, meid eraldab üks uks), panen muusika mängima. Ja mida valjemini mees seletab, seda kõvemaks pean mina muusika panema. Kui ta just telefoniga ei räägi, siis kuulab ka tema muusikat ja nii me siis krutime siin: tema krutib kõvemaks ja siis pean jälle mina kõvemaks panema; mis tähendab omakorda, et jälle peab tema kõvemaks panema… Nii see võitlus käib. IGA PÄEV. Ja kuna ma ei tee suitsu enam, siis olen ma niigi närviline nagu ühte kartulikotti pandud marutaudis rebasekari ja mul pole isegi neid minuteid, et välja suitsu tegema põgeneda. (Ja ühtlasi rahuneda.)

Ah, ja mulle just meenus (sest see JUST juhtus): tema telefon hakib ta kõlaritesse vahele, mis tähendab, et igale kõnele eelneb ja järgneb see tõ-tõ-tõnn-tõnn-tõnn…

Ainsat leevendust saan kaks korda kuus, kui meil on koosolek, sest meie koosolekud on sellised, kus kõik räägivad korraga, nii et ma kujutan ette, et see on minu poolt väike kättemaks talle kõigi nende päevade eest, mis ma kaalun kõrvatroppide ostmist, sest on võimatu lihtsalt keskenduda, kui keegi kogu. aeg. möliseb. Või siis kaalun relva ostmist, et endal ajud välja lasta, sest JAH MA OLEN NII MEELEHEITEL. Kohati.

Kusjuures, mind apsaluutselt ei häirinud sellised asjad, kui ma suures toimetuses töötasin. Võibolla sellepärast, et kõik töötasid sama eesmärgi nimel. Aga mul on tõesti sügavalt suva sellest naabrimehe tööst ja see lihtsalt häirib mu rahu. Pealegi mu kolleegid on mulle alati meeldinud, olgu nad kui veidrad tahes, aga kuidas ma saan midagi arvata inimesest, keda ma pole kunagi näinud ja kes vaid mu päevadesse EBAMEELDIVALT sisse lõikab. Ma tean temast vaid, et ta on vastik ja annoying ja ta räägib liiga kõvasti. Minu poolest võib ta olla tegelikult väga tore inimene, ma usun, et ongi**. Aga see ei päästa mu päevi.

/

Aga ainus, kuidas ma saan tema vastu võidelda, on muusika. Viimase nädala kuulasin Jazzamori ja Bebel Gilbertot, aga täna tuli võtta kasutusele raskerelvastus ja minna üle Disturbedi ja Limp Bizkiti peale. Noh, ma pean alati vihatujumuusikat kuulama, kui ma vihane olen, pealegi ma loodan, et see viib mu steitmendi paremini läbi seina kohale.

—

*Kusjuures, eriti närvi ajavad need kriimustused sellepärast, et need on mu AINSAD liiklusõnnetusena arvesse minevad juhud kogu selle kaheksa aasta jooksul, mis mul load on olnud. No TRA küll.

**Jap, ma saan aru küll, et ilmselt see naabrimees vihkab mind samasuguse kirega, aga ju see ongi praegu mingi karma ringkäik.

esmaspäevane

hoomamatu 7 kommentaari

Visiitabielu juures on hea see, et…

Midagi pole head!

Olgu, tegelikult ma valetan. On head küll, kui saada üle sellest pühapäeva õhtul algavast, esmaspäeval jätkuvast lahkuminekudepressioonist. Just, pühapäevad ja esmaspäevad on kõige raskemad, siis ei taha inimesi näha ega eriti suhelda, sest ainuke, millele suudab mõelda, on see, et KÜLLONNÕME ja miks me peame erinevates linnades elama.

Aga siis tulebki juba teisipäev ja kui kuidagi saab sellest õudsest kolmapäevast üle (kolmapäevad on minu esmaspäevad), siis võib juba jälle elama hakata. Siiski on see kõik üsna väsitav, aga enne aasta lõppu või järgmise algust ei hakka ma ikkagi Tallinnasse kolima ja samas mõte kolimisest tekitab mul juba nii suure hulga stressi, et ma lükkan selle mõtte kuhugi tagaajju peitu.

Tegelikult on muidugi hea, et ma saan palju oma isiklikku ruumi, seda on nii palju, et ei ole millegi üle kurta. Ja kuna mul viimasel ajal pole eriti söögiisu, siis ei pea ma üldse muretsema sellepärast, kas ja mida õhtuks süüa peaks tegema. Tahan, söön õhtuks jäätisekokteili ja ongi hää.

Aga sellega need head asjad üldiselt ka lõppevad. Ma vist isegi ei oska enam kaisus magada, nagu selgus sel nädalavahetusel, sest suurema osa ajast veedan ju üksinda. Ja kui ma varem olin väga uhke oma võime üle kõigega üksinda ja ISE hakkama saada, siis praegu on kurikuulus ISE tagasi tõmmanud ja ma enam ei taha ISEtada. Tahan teha asju koos, noh, kas seda on siis liiga palju palutud? Ma ei taha ISE poekotte tassida, prügi välja viia, nõusid pesta, koristada, pesu kuivama riputada. Tahan koos teha ju! Mis mõte on üldse abielus olla, kui ikka tuleb kõike teha aina ise ja ise?

Ah, tegelikult on see kõik üks mõttetu ving ja hala. Varsti ongi jälle reede ja siis saab jälle kaissu ja koos asju teha. Ma tegelikult tahtsin vist üldse kirjutada sellest, et esimest korda üle pika-pika aja pole ma kuu keskel miinustes (st raha mul ikka pole, aga vähemalt pole arve mitme-mitme tuhandega miinustes nagu tavaliselt) ja et äkki ma lõpuks hakkan vastutustundlikuks täiskasvanuks, aga siis mulle meenus, et ma pole kaks nädalat koristanud ja vastutustundlikust täiskasvanust on asi ikka päris kaugel.

Ahjaa, ja siis tahtsin ma veel küsida, mis aasta täpselt sarjas “ENSV” on? Brežnevi surmaga ju algas, see oli 1982? Aga eile mängis taustaks Nena “99 Luftballoons”, mis on 1984. aasta lugu… Oot, just vaatasin Wikipediast järgi, anti välja 1983. see lugu.

PS: Ja mis värk on Rahva Raamatu kodulehega?

Tšu-tšu-frei!

varastamisest

hoomamatu 12 kommentaari

Aunt Beckyga juhtus just asi, mida ma pole kuulnud, et Eestis oleks blogijate hulgas juhtunud – tema tekst varastati ja esitati ühes blogis enda oma pähe. Tähendab, ma olen kindel, et vargusi on ette tulnud, aga ma ei taha hästi uskuda, et meie keelekeskkonnas jääks püsima blogi, mis oleks üleni varastatud tekste täis. See naine (eeldusel, et varas oli naine) pidas lausa kaht blogi, kus ta varastatud tekste enda omadena presenteeris ja eriti veider oli asja juures see, et ühes blogis oli tal väidetavalt seitse last, teises kolm. Ja kõik lapsed olid erinevad.

Nii et ilmselt oli see blog üleni varastatud asju täis.

Ma arvan, et varastatud tekstidest koosnev blogi Eestis kaua ei püsiks, meie blogikogukond on siiski üsna väike ning kehtib olukord, kus keegi tunneb alati kedagi, kes tunneb kedagi, kes loeb ja teab, kust tekst pärit.

Mul oli just äsja endal huvitav kokkupuude vargusega. Jüri Pino just ütles: “Inimene ei tohiks kunagi nii edev olla, et oma nime internetiotsingusse toksib. Urr teab, kuhu võid sattuda.” Ma muidugi väldin juba pikemat aega oma nime guugeldamist, sest sealt tuleb ainult halba ja õudust ja närvivapustusi. Ma elan pigem oma naiivses roosas maailmas edasi.

Küll aga guugeldasin ma “Ööd kollases autos”, et näha, kas kuskil on seda veel arvustatud peale ajakirja Naiste (see arvustus oli väga äge, muuseas). Ja leidsin täitsa huvitava asja: keegi reidikasutaja, piltide järgi paistis üsna noor plika olevat, oli kopinud “Ööde…” esimese peatüki oma reidiblogisse ja väitis, et see on tema oma. Noh, muidugi, tema enda tekst oli täis kirjavigasid ja harilikku tiinekateksti, mida tänapäeval grammatika pähe esitatakse, ja mõned üksikud, kes “tema” sissekannet kommenteerisid, olid ka ära märkinud, et autoriõigused on olemas ja et vargus on inetu.

Kuna mul endal reidikontot ei ole, siis ei saanud ma muud teha, kui adminnidele kirjutada ja muret kurta. Ning üllatus-üllatus, täna saingi teate, et tekst on maha võetud. Suurepärane. Ma muidugi tahaks selle tüdrukuga kohtuda ja talle otsa vaadata, aga samas: me kõik teeme tatina lolle asju, kas pole? Ja mõnes mõttes on see isegi natuke meelitav, et talle meeldis mu tekst nii väga, et oleks tahtnud ise samasugust kirjutada. Noh, meelitav niimoodi veidi kummastavas mõttes.

On mul endalgi ette tulnud, et ma pole korralikult allikale viidanud, seega ei saa öelda, et ma oleks patust puhas, kindlasti pole.  Aga ometi ei tuleks ma selle peale, et oma blogisse kellegi teise blogija tekste varastada. Muidugi saan ma väga palju mõjutusi kõigest, mida ma loen – need kohatised suurtähed mu tekstis on näiteks täiesti konkreetselt Dooce’ilt üle võetud komme, samuti kipun ma üle võtma inimeste lauserütme, kelle tekste ma armastan. Aga seda ma ei pea varguseks, on ju võimatu lasta end MITTE mõjutada. On ju selge, et miski siin maailmas pole enam originaalne, kõik on millegi mõjutus, enamasti mitme mõjutuse koostöö.

Kuid ikkagi oli üsna jahmatav, et sellised asjad toimuvad, ja nii nahhaalselt veel. Mul ei ole suurt usku Google’i süsteemi, mis halvast blogist teatamistega tegeleb (reports siis), tahaks kohe näha, kas see olukord laheneb või jääbki varastatud tekstidega blogi edasi üles rippuma.

Ohjah, sellised lood täna siis.

queen of passive agressive

hoomamatu 7 kommentaari

Ma arvan, et ma olen passiivagressiivsuse kuninganna. Ma kardan kohutavalt konfrontatsioone, aga sellegipoolest vihkan ma päris paljusid inimesi (või õigemini, nende käitumist, mis ajab mind närvi), nii et kuna ma kellelegi näkku midagi öelda ei julge, siis jätan ma igale poole kurje kirjakesi. (Selles mõttes sooviks ma väga, et ma oleks samasugune nagu Dad from Shit My Dad Says raamatust, kes on kõige vähem passiivagressiivne inimene MAAILMAS. Hea raamat on, soovitan lugeda, enne kui sellest tehtav sari kõik ilusa ära rikub, sest sarjas mängib peaosa William Shatner ja kuigi Shatner on AWESOME, on sarja treiler kohutavalt jura.)

Ükspäev näiteks läksime turule ja nagu alati oli parkimisega hullumaja. See on muidugi omaette teema, miks Tartu avaturu juures pole korralikku parkimissüsteemi, AGA.

No ja siis mingi vend oli parkinud end ristseliti üle tee, umbes meeter äärekivist. Ja mida mina tegin? Jätsin talle passiivagressiivsusest nõretava kirjakese kojameeste vahele, sõnadega: “Hästi pargitud, tropp.” Ja mõned viited liikluseeskirjale. Ma muidugi saan aru, et ma olen eriti vastik inimene seda tehes, aga kui ma seda ei teeks, siis läheks ma vist peast lolliks ja saaks sada breakdown of the närvi.

Samal ajal jätkub alumiste naabrite terror, kes kisavad ja lõugavad üksteise peale hommikust õhtuni. Joovad vist kah vahelduva eduga, aga see pole enamasti mandatoorne. Kisada võib niisama kah, ja kisavadki. Teisipäeva hommik algas minu jaoks kell kaheksa, kui mutt allkorrusel laste peale lõugas. Ja õhtused helid on ALATI mehe ja naise ja laste kooskisamine, umbes nagu ühislaulmine, kui ühislaulmine toimuks põrgus.

Kuna politsei kutsumisest pole abi olnud, siis viskas mul kopsu üle maksa ja mõtlesin, et mis muu aitaks, kui üks tugevalt sõnastatud kiri nende postkastis! Ma olin muidugi üliviisakas, alustasin kirja sõnadega “Head naabrid!” ja lõpetasin “Mõistvale suhtumisele lootes”. THAT SHOULD SHOW THEM, RIGHT?!

Ohjah. Ei aidanud see midagi, ikka käib kisa edasi hommikust õhtuni, ilmselt vaikides vaid ajal, kui lapsed ja mees koolis-tööl on.

Vot, oleks mees, siis saadaks mehe ukse taha neil korda looma, aga meest ju pole, kuradi visiitabielu maivõi. Ja päevasel ajal vist politseid kutsuda ei saa?

Nii et jätkuvalt kannatan alumiste naabrite terrori all ja lähen vaikselt peast hulluks. Mis muidugi teeb mõne kuu pärast toimuva kolimise igati lihtsamaks. Oh, kuidas ma igatsen elada oma majas, kus oleks pisike aiake ja MITTE ÜHTEGI JOODIKTERRORNAABRIT.

Huvitav jah, et kõik kohad, kus ma rohkem kui aasta olen elanud, on tulnud koos terrornaabritega. Kui Pargis sai vähemalt kasuisa ahjuroobiga alumiste ukse taha saata, siis nüüd pole midagi teha. (Pole ju ahjuroopigi.)

Nüüd aga istun ma lootoseasendis lauale ja hakkan zeni esile manama.

HILJEM: Hahahahaaa, sain just reklaamkirja, saatjaks “Naaber”, subject “Aeg on vahetuseks soodne!” Tõesti on, hea meelega vahetaks naabreid.

/

Et natuke postitust nunnumaks muuta, siis räägin vahelduseks karvastest asjandustest ka. Pussakas on ära õppinud triki. Nimelt tõuseb ta tagumistele käppadele ja hakkab pai otsima, kui ma koju tulen. Ta püsib niimoodi päris kaua, nii et ma juba mõtlen välja plaani, kuidas seda ära kasutada, et ta püsti seisab. Näiteks õpetan teda ise endale krõbuskeid valama, sest nüüd ta ju ulatab kapini, mille peal ma neid hoian.

Ja Miuks, noh, Miuks on ikka Miuks. Ronib nii võimatult sülle kogu aeg, pressib end kohtadesse, kuhu ta ilmselgelt ei mahu ja alati solvub, kui hommikusel paituurile Pussakas ka tuleb. Ja vahepeal mängib pööraselt nähtamatute mänguasjadega.

road rage

hoomamatu 9 kommentaari

Niipea, kui saabub 1. september, lähevad autojuhid peast lolliks. Umbes nagu nad alati kaotavad pea ja selge mõistuse, kui saabub esimene lumi (sest lumi on Eesti oludes alati tohutu üllataja). Viimased kaks päeva olen ringi sõitnud, peas mängides mõttega, et võiks olla olemas selline süsteem, et sa valid mingil ekraanil auto numbri ja süsteem ühendab sind selle autoga, ehk siis sul on võimalus kaasteelistega suhelda. See süsteem võiks töötada umbes kümne meetri raadiuses, olen ma välja aretanud. Ja oi, kuidas ma suhtleks.

Näiteks.

“Kuulge, punase Honda juht! Mida te küll mõtlete?! Kas te EI NÄE, et fooris on punane, on siis vaja ristmikule sõita?”

või

“Härra Audi-juht, ma kohe tahaks teada, miks te 35ga sõidate, kui ühtegi autot teie ees pole, taga on aga terve rodu ootamas?”

või

“Halloo, kaubikuonu! Mis häda on teil perses, et te peate niimoodi eessõitva auto otsas sõitma? Kas ei saaks jätta mingitki pikivahet? Näete, alles oleks ülekäiguraja juures talle tagant sisse sõitnud, suure pidurdamisega tõmbasite isegi külje ette! Aga ikkagi ei õpi, ikka sõidate samamoodi, nina pees edasi. Mis teil häda on?”

Ja samamoodi tahaks ma kisada teinekord neile juhtidele, kes MINU perses sõidavad. No ausalt, mis pind küll kuskil torgib, et peab olema kohe niimoodi mul sabas, kaks meetrit vahet! Abikaasa ütles, et mingi uurimuse järgi on osadel inimestel lausa psühholoogiline häda, et nad peavad sõitma võimalikult väikest pikivahet hoides. Ma ei tea, äkki nad igatsevad oma ema või midagi, aga no TÕE POOLEST.

Kolmapäeval jäin isegi tööle hiljaks, sest inimesed läksid peast napakaks, ummistasid ristmikke ja venisid liikluses.

See autost-autosse süsteem oleks kindlasti väga tore, aitaks ehk vähendada road ragei, aga samas oleks see võibolla ka väga paljude kakluste allikaks. Sest jumal teab, kellega sa mölisema satud, äkki peatab auto kinni ja võtab kurika välja? Ükskord juhtus meil nii, et Tallinnas sõitis üks bemm nina perses kinni. Selle peale tegi õemees talle paar hoiatust, vilgutades piduritega. Kui normaalsed inimesed saavad sel juhul aru, et võiks veits tagasi tõmmata (ma teen ka seda vahepeal neile, kes ei mõista vahet hoida), aga see bemmivend läks peast puhta lolliks, hakkas meid jälitama, aeg-ajalt kõrvale sõites ja rusikaga vehkides. Jälitaski Tallinnast välja (asi juhtus ise Tartu mnt-l enne bussijaama), kusjuures veel tegi mingi triki, et sõitis meist ette ja jäi lennujaama juurde tee äärde ootama, kuni me mööda sõidame. Ja siis jälitas Jürini välja, kus me tanklasse tõmbasime ja olime valmis juba konfrontatsiooniks. Siis vahtis natuke ja pani ikka ajama. Ja sellest, et tegelikult oli TEMA süüdi ja oleks võinud mõistlikumalt liigelda, ta aru ei saanudki.

Nii et võibolla polekski see süsteem nii hea, sest ma olen kindel, et patoloogilisi hulle ei paranda miski ning nad arvavadki tõsimeeli, et nemad teevad kõike õieti (just “õieti”, sest nad ilmselt ei tea ka, mis vahe on sõnadel “õigesti” ja “õieti”). Need on vennad, kes lasevad Tallinn-Tartu maanteel 160ga, saavad Kosel trahvi, kimavad edasi ja saavad Pallastvere ristis uuesti trahvi (true story).

Ning patoloogiliste napak-parkijate vastu see ei aitaks, isegi passiiv-agressiivsed kirjakesed, mida ma teinekord akendele neile jätan, ilmselt ei aita. Küll aga aitavad need minu närve ja südametunnistust, et ma tegin vähemalt MIDAGIGI.

Uuuuuuh. Nii, hakkas kergem küll. Ohutut liiklemist kõigile!

Ahjaa, muuhulgas liitusin ka aktsiooniga Septembris Ei Joo. Jätsin hüvasti mojitodega, mida ma ALLES õigesti tegema õppisin (it was a sad, sad day), aga see-eest teen tutvust alkoholivabade õlledega. Tahaks kohe näha, mis nägu Underis selle peale tehakse.

asjad, mida ma tahaks autojuhtidele meelde tuletada

hoomamatu 11 kommentaari

Mul tavaliselt alati teeb tuju heaks autojuhtidevaheline solidaarsus ja viisakus – sellest on hea näide tuledega vilgutamine, kui kuskil on patrull või tuled ei põle, või siis see, kui keegi laseb sul vahele keerata, kuigi temal on eesõigus. Ja mulle meeldib, kui selle eest tänatakse  – esimesel juhul käeviipega, teisel juhul kah käeviipega või siis ohutulesid korra vilgutades. Ma pean neist kirjutamata reeglitest rõõmuga kinni ja mul on hea meel, kui seda teevad ka teised. On aga ühed teised reeglid, need KIRJA PANDUD reeglid, mida sageli näikse unustatavat. Ja siinon mõningad, mida ma plaanin välja printida – ehk teinekord saab mõnele jagada.

  • Kallis sõber autojuht. Linnas kehtib meil kiirusePIIRANG 50 km/h.
  • Samuti tähendab see, et 50 km/h võib täiesti sõita, kui on head ilmastikutingimused, ruumi on, tee on vaba jne. PIIRANG ei tähenda, et sa peaks pidevalt 35 km/h sõitma.
  • Pikivahe hoidmise rusikareegel: linnas sees KIIRUS MEETRITES JAGATUD KAHEGA* (st kui sõidad 50 km/h, siis hoia vahet 25 m), väljaspool asulat KIIRUS MEETRITES (sõidad 90 km/h, hoiad vahet 90 m).
  • Parklates KEHTIB PAREMAKÄEREEGEL!!!
  • Ka siin, paneelmajade hoovis, kehtib paremakäereegel, sest paremakäereegel kehtib kõikjal ÕUEALAL. See tähendab, et mul on eesõigus kui ma sinu paremalt käelt tulen, tundugu minu tee sulle pisem või väiksem või misiganes.
  • Pöördel. Antakse. Jalakäijatele. Teed.
  • Parkimisjooned POLE soovituslikud.
  • Suunda on kohustuslik näidata vähemalt KOLM SEKUNDIT enne manöövri sooritamist. Jah, see kehtib ka ümberreastumisel!
  • Kollasega ei tohi manöövrit ALUSTADA. Jah, sul on õigus manööver lõpetada, kui oled ristmikule välja sõitnud rohelise tule ajal. Rõhk sõnal “rohelise”. Mitte helepunase või tumekollase või kollakasrohelise ajal.

*Okei, see on mul mälu järgi meeles ja ma pole päris kindel, kas esimene ots on LEs kirjas, väljaspool asulat kindlasti on LEs kirjas.

hommikutest, vol miljon

hoomamatu 12 kommentaari

Tähendab, ma kohe ei saa mitte aru, mis värk mul nende hommikutega on. Miks ma ei võiks toimida nagu tavaline inimene, kes ärkab, on rõõmus ja rõõsa, sööb-kohvitab ja läheb tööle?

Aga eiiii, minul käib asi nii. Kell heliseb 9.00. Lükkan edasi poolele. Kell heliseb 9.35. Lükkan edasi kümnele. Kell heliseb 10.00. Lükkan edasi poolele ja VANNUN endale, et täna tulen koju jõudes KOHE VOODISSE magama. Kell heliseb 10.35, ajan kargu alla, pesen hamba, lükkan riide ja sõidan, silmad poolkinni, tööle.

Ja siis juhtuvadki sellised asjad, nagu näiteks täna hommikul (samas ei tohi ka unustada, et kolmapäevad on minu esmaspäevad), kui ELSi mees juba ootas ukse ees ja ma üldse ei mäletanudki, et meil kontor valve alla käib. Trampisin sisse, hakkasin asjade ja klientidega tegelema ja kui ükskord turva naeratades uksel oli, pidin piinlikkusest ja ehmatusest maha surema. No on ikka idioot see Daki, arumaisaa.

Miks peab IGAL friiking HOMMIKUL olema nii, et ma ei saa keha ega vaimu enne lõunat tööle? Jah, ma TEAN. Kõik räägivad mulle, et kell 9-10 ärgata on ju totaalne dekadentlus ja päevavargus, et normaalsed (ja lastega) inimesed tõusevad HEAL JUHUL kell 7, et enamikel inimestel algab tööpäev kell 8 ja nii edasi. Aga saate aru, mul ei ole vahet, mis kell tööpäev algab, kui ma pean KELLA HELISEMISE peale tõusma, on esimesed tunnid päevast totaalselt rikutud.

Niisiis, kuidas olukorda parandada? Sest mul on totaalselt kopp ees sellest, et ma pool päevast, selle esimese poole, veedan stressates ja vihane olles ja seda kõike sel lihtsal põhjusel, et KELL HELISES. Kõlab nagu äärmiselt stabiilne inimene, kas pole? “Jah, doktor, mul pole mingeid probleeme vihaga… on see äratuskell? Ah? Ütle mulle ausalt, kas see on äratuskell?! AAAARGHHHH!!! KHAAAAAAN!”

Pfft. Mulle meenub, kuidas Siki ütles kunagi: “On ju täiesti võimatu, et inimesel oleks hommikul sitt tuju.” Ma ei taha taas tagasi tulla selle neetud geenidejutu juurde, sest ma saan iga kord emme ja Siki käest selle peale võtta, aga no miks peab olema nii? Ah? Ja ma pean mainima, et mu töö on ülimalt chill ja äge ja kõik oleks maailma parimas korras, kui hommikune ärkamine käiks kuidagi… mitte läbi pideva võitluse.

Nagu Marco ikka ütles: “This is war. Life is war.”

This is war indeed. Sõda unega ja sunnitud ärkamisega.

Äkki on see mingi vana viga, mis on külge jäänud depressiooniaegadest? Sest, noh, kui sa oled depressioonis, on arusaadav, et ärkamine on valulik ja vihatud. Aga ma ju pole (enam, hetkel) depressioonis! Miks ma siis ei võiks hommikuid nautida nagu iga teine inimene?

Pfft veel üks kord.

Arvutiränt ehk osad asjad ei muutu kunagi

hoomamatu 16 kommentaari

Ühesõnaga, eks. Arvuti. See on igati oluline vidin, ei saa ma enam mööda sellest ning netiski tuleb ikka üsna tihedalt aega veeta. Seetõttu nõudis vana arvut ammu juba ümbervahetamist, jooksis kokku, ei jaksanud enam töötada ja kuumenes üle, nii et ainuke viis, kuidas ma teda puhkeasendis hoida sain, oli NII ja aeg-ajalt pidin ma suurt toaventilaatorit kasutama arvutijahutuseks.

(Vabandust, ma korra eksisin oma Twitpici pilte vaatama, päris äge hakkas.)

Okei, teemast edasi.

Mäletatavasti oli mul selle arvuti saamise lugus tõeline Nibelungide saaga, mis hõlmas endas kolme kuud eelmise arvuti paranduses olemist ja muud rõõmu. Aga kaks aastat töötas asenduseks saadud nunts täitsa hästi, lihtsalt nüüd hakkas vanaks jääma. Aga muidugi, kuskilt pole ju võtta uue arvuti raha, ootasin pikisilmi “Ööde…” honorari, aga avaldamine venis ja venis, nii et lõpuks võtsin Inimese käe otsa, tema võttis oma krediitkaardi käe otsa ja umbes poolteist kuud tagasi ostsin endale uue nuntsi, kelle kohe Dakinaatoriks ristisin (nagu näha, pole ma nimede väljamõtlemises eriti osav).

Algus oli paljulubav, ta oli pisike, kerge, ilus, punane ja mis peamine, UUS. Ja Samsung, inimesed rääkisid, et Samsung on hea. Korra poes veel kaalusime, et kas võtta see, Inimene tegi õige märkuse, et peaks äkki natuke võimsama võtma, aga mina naiivselt arvasin, et a) tänapäeva tehnika juures peaks ju see mind rahuldama ja b) ega ta ikka saa hullem olla kui vana arvuti.

Boy was I ever so wrong! Jamad hakkasid Tenekal, kus ta ei tahtnud enam videofaile avada. St avas (VLC pleieriga), aga heli ei jõudnud järele. Või siis tuli heli, aga pilt seisis. Ühesõnaga, IKALDUS.

Okei, see mind eriti ei häirinud, sest mul oli seal muudki teha kui filme vaadata.

Aga nüüd, tagasi jõudes, on Dakinaatorit tabanud mingi totaalne ajusurm, mis tähendab, et ma kakun juukseid ja olen peast hullumas.

Eile näiteks tegin ma konkreetselt 16 restarti (või isegi rohkem), sest asjad jooksevad kinni viis minutit pärast arvuti käivitamist. Küll ei venita välja Google Chrome, küll jookseb failiaken kokku, sest ma üritan failile PAREMA HIIREKLAHVIGA KLÕPSATA. Ilmselgelt on talle menüü kuvamine üle jõu käiv ülesanne. Ja oleks, et see Not Responding siis ära kaoks või et oleks võimalus Task Manageriga programmid sulgeda. Ei, neljal juhul viiest ei reageeri arvut üldse Ctrl+Alt+Del kombole ning ühel juhul viiest ta avab Task Manageri, kuid ei suuda mitte-respondivaid programme sulgeda. Ning tõeline kirss tordi peal on olnud aken Windows Is Not Responding, seda tuleb nüüd ka üsna sageli.

Eile (ja täna) sain ma tööd teha AINULT Safe Mode’is arvuti käivitades. Totaalselt jabur. Videofailide avamisest saan ainult und näha.

Ühesõnaga, on asju, mis iial ei muutu: mina ja tehnika, see kombinatsioon on ikka tõeliselt super. Ja mõelda, ise veel toimetan ajakirjas Digi Naisteka-külgi. Pfft! Võiks ju mõelda, et ma sellega mingit head karmat koguks…

Nüüd on mul siis valikud, et ma viin arvuti poodi tagasi ja vaatan, kas nad võtavad selle parandusse (kuigi ma ei kujuta ette, mida siin parandada oleks), annavad uue ja parema (ja ma pean peale maksma) või ostavad tagasi (ma ei tea, mis tagasiostupoliitika poodidel on, kas see on üldse reaalne?). Ma ise mõtlen, et paneks XP peale, loodetavasti jookseb ta siis paremini. Windows 7 Starter on ikka TOTAALNE JAMA, muuhulgas ei lase see isegi taustapilti vahetada ilma MyColoursit tõmbamata. Haige värk. Ja ma uskusin Birxi, kes kilkas, et Windows 7 on NII ÄGE.

Äkki ongi mõne parema arvuti peal ja siis, kui pole Starter, aga see, mis siin toimub, on ikka… noh, totaalne jama noh.

Kui mul õnnestub arvuti tagasi müüa, siis plaanin ma Facebooki sõbralt osta Mäki. VOTT. Väidetavalt saada seda ka neljakohalise summa eest.

Uh. Hakkas kergem küll, kui sai end siin maha laadida. Kommentaarid on avatud: mis on teie soovitus (ja ütlemine, et Windows on enivei pask, ei aita antud juhul)? Või millised on teie haiged kogemused tänapäeva tehnikaga? Andke tuld!

esimene nädal

hoomamatu 4 kommentaari

Uh. Esimene gluteeni-kaseiini-suhkruvaba nädal on läinud üle kivide ja kändude. Esimene suur kiusatus oli oma külmkapp, kust vaatasid vastu kohukesed ja jogurtijoogid. Kohukesed sõin kohe ära, jogurtijoogid jäid puutumata.

Teine väljakutse oli nädalavahetus. Õnneks oli liha lubatud ja värsket salatit sai ka kõvasti ja kuigi emps oli ostnud jogurti- või keefirimarinaadis kana, siis pistsin selle süümekaid tundmata pintslisse. Ning kui Siki ostis šokolaadipiima, siis pidin ma otsad andma: no NII HULLULT oleks tahtnud noh! Lõpuks siis võtsin kaks lonksu, hakkas parem küll.

Pühapäeval-esmaspäeval toitusin reedel kokku keeratud frikadellisupist, hommikuti ikka leiba pasteediga (sest muid valikuid pole). Ja praekartulitest. Siis said kartulid otsa.

Eile leiutasin supertoidu: tatrapudru praetud sibulate, päikesekuivatatud tomatite, pesto ja suitsuvorstiga (tegelt ma selle koostist pole uurinud, aga vist võib? suhkrut ikka ei panda sinna ju?), mida teen ka täna ja siis on tatar otsas.

Ja raha on ka otsas (3 krooni on rahakotis).

Nii et mis saab homme, seda ma tõesti ei tea. Isegi hommikusöögiks pole leiba enam, nii et suure tõenäosusega tuleb see sai sügavkülmast välja võtta… Ilgelt kehv on mingeid spetsdieete pidada, kui pole raha, eks ole. Nii et kuna ma ei tea, kas ma seda lihtsalt füüsiliselt saan endale lubada, siis peab vist panema vähemalt homme dieedi pausile ja õhtuks ikkagi makarone tegema. Neid on ju kapitäis, nagu ikka.

Pfft.

Hiljem… Leidsin kapist läätsi! Ja purgi purustatud tomateid! Homme siis läätsesupp. Päästetud.