Ma arvan, et ma olen passiivagressiivsuse kuninganna. Ma kardan kohutavalt konfrontatsioone, aga sellegipoolest vihkan ma päris paljusid inimesi (või õigemini, nende käitumist, mis ajab mind närvi), nii et kuna ma kellelegi näkku midagi öelda ei julge, siis jätan ma igale poole kurje kirjakesi. (Selles mõttes sooviks ma väga, et ma oleks samasugune nagu Dad from Shit My Dad Says raamatust, kes on kõige vähem passiivagressiivne inimene MAAILMAS. Hea raamat on, soovitan lugeda, enne kui sellest tehtav sari kõik ilusa ära rikub, sest sarjas mängib peaosa William Shatner ja kuigi Shatner on AWESOME, on sarja treiler kohutavalt jura.)
Ükspäev näiteks läksime turule ja nagu alati oli parkimisega hullumaja. See on muidugi omaette teema, miks Tartu avaturu juures pole korralikku parkimissüsteemi, AGA.
No ja siis mingi vend oli parkinud end ristseliti üle tee, umbes meeter äärekivist. Ja mida mina tegin? Jätsin talle passiivagressiivsusest nõretava kirjakese kojameeste vahele, sõnadega: “Hästi pargitud, tropp.” Ja mõned viited liikluseeskirjale. Ma muidugi saan aru, et ma olen eriti vastik inimene seda tehes, aga kui ma seda ei teeks, siis läheks ma vist peast lolliks ja saaks sada breakdown of the närvi.
Samal ajal jätkub alumiste naabrite terror, kes kisavad ja lõugavad üksteise peale hommikust õhtuni. Joovad vist kah vahelduva eduga, aga see pole enamasti mandatoorne. Kisada võib niisama kah, ja kisavadki. Teisipäeva hommik algas minu jaoks kell kaheksa, kui mutt allkorrusel laste peale lõugas. Ja õhtused helid on ALATI mehe ja naise ja laste kooskisamine, umbes nagu ühislaulmine, kui ühislaulmine toimuks põrgus.
Kuna politsei kutsumisest pole abi olnud, siis viskas mul kopsu üle maksa ja mõtlesin, et mis muu aitaks, kui üks tugevalt sõnastatud kiri nende postkastis! Ma olin muidugi üliviisakas, alustasin kirja sõnadega “Head naabrid!” ja lõpetasin “Mõistvale suhtumisele lootes”. THAT SHOULD SHOW THEM, RIGHT?!
Ohjah. Ei aidanud see midagi, ikka käib kisa edasi hommikust õhtuni, ilmselt vaikides vaid ajal, kui lapsed ja mees koolis-tööl on.
Vot, oleks mees, siis saadaks mehe ukse taha neil korda looma, aga meest ju pole, kuradi visiitabielu maivõi. Ja päevasel ajal vist politseid kutsuda ei saa?
Nii et jätkuvalt kannatan alumiste naabrite terrori all ja lähen vaikselt peast hulluks. Mis muidugi teeb mõne kuu pärast toimuva kolimise igati lihtsamaks. Oh, kuidas ma igatsen elada oma majas, kus oleks pisike aiake ja MITTE ÜHTEGI JOODIKTERRORNAABRIT.
Huvitav jah, et kõik kohad, kus ma rohkem kui aasta olen elanud, on tulnud koos terrornaabritega. Kui Pargis sai vähemalt kasuisa ahjuroobiga alumiste ukse taha saata, siis nüüd pole midagi teha. (Pole ju ahjuroopigi.)
Nüüd aga istun ma lootoseasendis lauale ja hakkan zeni esile manama.
HILJEM: Hahahahaaa, sain just reklaamkirja, saatjaks “Naaber”, subject “Aeg on vahetuseks soodne!” Tõesti on, hea meelega vahetaks naabreid.
/
Et natuke postitust nunnumaks muuta, siis räägin vahelduseks karvastest asjandustest ka. Pussakas on ära õppinud triki. Nimelt tõuseb ta tagumistele käppadele ja hakkab pai otsima, kui ma koju tulen. Ta püsib niimoodi päris kaua, nii et ma juba mõtlen välja plaani, kuidas seda ära kasutada, et ta püsti seisab. Näiteks õpetan teda ise endale krõbuskeid valama, sest nüüd ta ju ulatab kapini, mille peal ma neid hoian.
Ja Miuks, noh, Miuks on ikka Miuks. Ronib nii võimatult sülle kogu aeg, pressib end kohtadesse, kuhu ta ilmselgelt ei mahu ja alati solvub, kui hommikusel paituurile Pussakas ka tuleb. Ja vahepeal mängib pööraselt nähtamatute mänguasjadega.
7 thoughts on “queen of passive agressive”
Oh nii tuttav tunne…Kui ma vahel öösel olen sunnitud naabrite kisa peale üles ärkama, siis kujutan ette, kuidas lähen kirvega varustatult nende ukse taha ja…Igatsen oma maja, sest nii palju kui ma kuulnud olen, siis igas kortermajas on oma hull, kes just sinu peale/alla/kõrvale elama on sattunud. Kirjakestega võitlesin inimesega, kes mul postkastist lehti pihta pani, panin ka viisaka kirjakese “kallile naabrile” märkusega lehed pärast läbilugemist tagastada ja huvitaval kombel vargused sellega lõppesid.
Hmm, täitsa tore ju, et vahepeal see kirjasüsteem toimib! Aga terrornaabrite puhul vist tõesti aitab ainult kirves… Kurat, lastest on kahju, sellises kodus ei saa normaalse närvikavaga inimesed kasvada.
Ma vist olen selles suhtes erand – hakkan kohe õiendama kui midagi ei meeldi! Ok, kui auto on valesti pargitud, siis ei saa ju kohe õiendama hakata, siis võibolla tõesti kirjutaks kirjakese – sinu “Hästi pargitud, tropp” on väga hea! 😀
Olen tegelikult 1 parkimise kohta käiva PA kirja kirjutanud, eelmine talv, siis kui parkimiskohtadega oli niigi kitsas ja kui siis kühveldad maja ees lund ja korraks sõidad poodi ja keegi suure algustähega idioot on sinu kohale parkinud!! Siis viskas küll üle.
Ja no mis ma valetan, oleme väikse pundiga ka töö juures kirjutanud kirja naiste WCsse, kui selgus, et kellelgi on probleemid elementaarse hügieeni-viisakusega.
Aa, üks nali tuli küll meelde, mis on igapäevane, kui olukord seda pakub (ma ei tea küll kui passive-agressive see on): minu elukaaslane nimelt tunneb tungivat vajadust näiteks jälitada mõnda liiklushuligani-näide: sõidame, üks keerab järsult ette ja hakkab ees peeretama, või näiteks teeb mingi muu ohtlikku manöövri liikluses, mis justkui ohustaks meid ja autot. Siis hakkab jaht – kilomeetrid mööduvad kannul sõites, vajadusel signaalitades ja tulesid vilgutades, enne kui kas väsitakse ära või siis viha üle läheb. 😀 see on iga kord nii naljakas, samas ka piinlik. Aga olen kuulnud, et see vist on omane käitumine eesti meestele päris tihti.
Noh, ma võin meest laenata. Helista ja saadan mehe(heal juhul võid lausa kaks saada) koos mu kurikaga sulle, las lööb korra majja 😀 Ta oskab väga viisakaks jäädes väga hirmuäratav ja mõjuv olla.
Ja kortermajades(või lihtsalt majas, kus elab korraga mitu peret/eri päritoluga indiviidi elades saab alati mingi frukti endale naabriks, see on kirjutamata reegel. Esimeses Kastanis oli mul Milvi, kes pidevalt käis ja tänitas mu kallal, kui ma midagi tegin või siis rääkis lihtsalt surnuks, korra sain ropult sõimata ka. Jaamas oli mu esimene naaber mingi keskealine “härra”, kes kuulas öösiti mingeid udmurdi šamaaniviise, kammis end segi, tagus trummi ja paar korda oli ta väidetavalt isegi deliiriumis mööda maja ringi jooksnud. Uues pesas Kastanis suutsime juba teisel päeval naabri välja vihastada, sest parkisime kogemata veidi valesti, sest õhtul pimedas koju tulles ei leidnud paremat kohta (siiani harjumuspärane oli juba krabatud ja mujale ei osanud parkida).
Oeh, naabrid, õnn ja rõõm.
Ega neist eramajaski lahti ei saa, tõestatud.
Mul Türil on naabrimutt ca 80-90 ja peale seniilsuse ka veidi vaimuhaige vist (oletan). Käib ja sonib mööda aiamaad ringi, räuskab ja sõimab meid üle aia, räägib iseendaga jne. Tal õnneks korra kuus on selgeid hetki ka.
Ahjaa, kortermajadest rääkides – esimest korda elan kohas, kus naabrid ei karju, ei kuula kõvasti muusikat ja keda pole kunagi kuulda! Ja teate, nii hea on! Uskumatu! Ja iga kord kui lapsepõlvekoju satun, siis saan jälle paneelmaja “võlusid” imetleda/kuulata.
Saab küll päeval politsei kutsuda. Vanal ajal oli jah see reegel, et kell 23 on öörahu, aga tegelikult on sedasi, et KUI keegi ikka väga häirib, siis ei ole vaja hilisõhtuni oodata. Ma arvan, et sinu laaberdised kuuluvad küll seltskonda, kelle pärast politsei jalgele ajada (erinevalt ehk päevastest klaveriharjutajatest, imikutest ja vaikse remondi tegijatest).
Ise avastasin kunagi oma eelmise elupaiga trepikojas põõnava ja äärmisel tugevasti teadagi mille järgi haiseva asotsiaali. Loik külje all pealegi. Oli teine kuidagi (urr neid lahkeid inimesi võtku) lukustatud trepikotta pääsenud, end kavala inimesena üheksandale korrusele sõidutanud (kõige üleval…ehk pea otse meie ukse ees.. jäi vähematele inimestele ette) ja seal ta siis oli. Mine sedasi pisilapsukesega jalutama. Helistasin politseisse ja väga kähku kadus see põõnutaja koridorist ära.
Ära löö naabrit, räägi temaga.
Minul on küll alati rääkimine aidanud. Kusjuures, tülitsevate naabrite puhul aitab veel keset tüli kohale sadamine (siis peab küll teadma, et neil ei ole mingit relvastatud tüli, viimasel puhul on see politsei kutsumine abiks).