Tag Archives: rant

in ja out 2010

hoomamatu 12 kommentaari

Ja natuke lõbusamatel toonidel. Asjad, mis sel aastal meele heaks või mõruks tegid. (Ei pruugi olla selle aasta leiutised tingimata.) Nimekiri võib täieneda!

Out 2010

  • Uggsid. Uh, kuidas ma ei salli Uggse!
  • Ja Crocksid. Uh, kuidas ma ei salli Crockse!
  • Inimesed, kes kannavad pidevalt kõrvaklappe – ka siis, kui nad kellegagi räägivad. See on ääretult ebaviisakas.
  • ID-pilet. Väidavad, et maksab 375, saad telefoniarve, tuleb välja, et maksab 445 (sest unustasid mainida käibemaksu või tegid seda sel kombel, et loll blondiin ei saanud aru, et lõpphinnas ei kajastugi lõpphind)
  • Bensiinihind. No kaua võib!
  • Autod, mis lagunevad kätte ära.
  • Et ma ei saa enam mojitosid juua.
  • Seksiseaduse eelnõu.
  • Minu juuksed (also known as tiidud). Iga kord, kui ma mõtlen, et enam ei saa mu juuksed hullemaks minna, siis nad üllatavad mind. Kiilakaks ajada end ei ähvarda, küll aga pixie cutiga (aga siis, kui hormoonid ei sega mõtlemist).
  • Palavus. Õnneks olin ma kõige suurema palava ajal Kanaaridel, kus oli inimlikum kui siin, AAFRIKAS OLI JAHEDAM KUI EESTIS, saate aru jah?
  • Kolimine.
  • Tropid naabrid.
  • Gmaili ja Chrome’i teemadevähesus. Kas ma pean selle pisiasja pärast tõesti Firefoxile tagasi pöörduma?!
  • Seadused ja fakt, et ma ei oska neid lugeda.
  • Parkimine ja fakt, et seda ei saa kusagil teha.
  • Seened ja fakt, et ma ei jõudnud seenele.

In 2010

  • Muusika nendelt: Owl City, Hurts, Train, Lily Allen, Disturbed, Biffy Clyro
  • Metro võikud!
  • Tartu lugematud kiirtoiduputkad, mis tulid nagu seened pärast vihma
  • Ookean ja kõik sellega seotu – soolasus, fakt, et ma sain seal ujuda, nunnud kalad
  • Mojitod. Oi kui head on mojitod – nüüd, kui ma lõpuks neid õigesti tegema õppisin!
  • Pasa-Petsi tagasitulek Tartusse. Sest muidu ma poleks iial teada saanud, et tegu on nii tupsununnu inimesega.
  • Pasa-Petsi hittlugu “Daki”
  • ajakiri Anne&Stiil. Ma ei tea, miks, aga A&S on tõusnud absoluutseks favoriidiks Eesti kuuajakirjade sääs
  • Lumi!
  • Piimakohv. Varem ma ei joonud piimakohvi (nii palju).
  • Elulised küsimused: kui mind vähendataks sõrmepikkuseks, kas ma siis hakkaksin asju valjemini kuulma? Kuidas tita kõhus ikkagi hingata saab? Miks inimesed kasutavad sisematerjale selleks, et ehitada välistreppe (ja siis imestavad, miks need talvel PÕRGULIKULT libedaks muutuvad)? Kas elektroonikaasjade sisselülitamisnuppudel olevate sümbolite 0 ja | taga on ka mingi loogika?
  • Loomad: Gaius, Siki uus must kuusu, Naabrinaise vutid jpm
  • Stand Up Comedy tulek Eestisse (mh ka paljude ilusate meeste Eestisse importimine)
  • Diskod ja nende tegemine.
  • Avantüristid ja nende tulek minu ellu (ja sellega seoses hästi paljude teiste toredate inimeste tulek ellu).
  • Mojitod. Kas ma juba ütlesin mojitod? Kurat, kuidas tahaks ühte mojitot!

endise superistuja päevikud

hoomamatu 10 kommentaari

Tähendab, ma ei pruugi olla osav muudes asjades, aga ühes olen ma osav olnud – ma võisin alati mõõdutundetult istuda. Igas asendis, une pealt – istumine on MINU TEEMA*. Mul on välja töötatud erinevad istumise stiilid, mis sobivad erinevateks olukordadeks: bussi- ja rongisõiduiste, mugav lennusõiduiste, asjalik töötamisiste, mugav arvutilösutusiste**…

Ja nüüd tuleb välja, et mult võetakse seegi viimane lohutus!

Sest ma ei saa enam istuda. Mul hakkavad KÕIK KOHAD VALUTAMA. Peamiselt muidugi hakkavad valutama puusaliigesed ja kõik muu, mis jääb sinna alla general areasse. Kõigepealt hakkab valutama sabakont. Siis selg. Siis kael. Ja kui ma tõusen, et ringutada ja end natuke väänata, avastan ma esimesi samme tehes, et ÕUMAIGAAD MA EI SAA ENAM KÕNDIDA, sest nii valus on!

Selline nokk-kinni-saba-lahti-olukord on. Mul on ebamugav pikalt kõndida (kah seal puusaliigeste general areas), seistes lähevad jalad kiirelt paiste ja hakkavad valutama, istudes hakkab aga ka kiirelt valus ja hommikuti voodist või pärast pikemat lebotamist diivanilt tõusta on kah paras piin. Kusjuures need hädad on tulnud viimase… nädalaga vast. Okei, seda kõndimisebamugavust ja jalavalu tundsin juba Münchenis, aga seda, et ma istuda enam ei saaks, see tuli nüüd.

Ehk siis ajal, kui ma enam ei ole leidnud igapäevaseks joogaks ruumi või aega. Ma nimelt ei saa võimelda, kui keegi kodus on, mul on vaja selleks üksindust ja rahu. Veel vähem saan ma hiilida töö ajal kuhugi koosolekuruumi, et harjutusi teha – kuigi ma tean, et seda tehakse ja soovitatakse. Aga mina ei oska nii. Isegi, kui mu harjutusprogramm on vaid 30 minutit, on mul vaja vähemalt tundi, et end hästi ja lõõgastununa tunda. Ma tahan rahus kuulata muusikat, siis end sirutada-venitada-joogatada ja pärast rahus pesemas käia, teed juua, mõtiskleda.

Kohe kindlasti ei saa ma “omaette olla”, kui köögis käib kappide paigaldus ja härrased abikaasad ja äiad arutlevad, kas kõige rohkem saavad inimesed surma siiski tööõnnetuste või hooletuste tõttu.

Elu juba on üks Padaorg, eks ole…

Mul on tunne, et ma pean hakkama jõuga endale õhtuti tunnikest vaba aega võtma, et joogaga end natuke paika panna, aga no kuidas sa ütled teisele inimesele, et õu, ära tule pärast tööd otse koju? Kui keegi MULLE nii ütleks, siis algaks ilmselt kolmas maailmasõda. Ja mul pole endal kah eriti kuhugi minna. Ma tean, et peaksin end kokku võtma ja mõne spordiklubi välja valima, aga üksi esimest korda võõrasse spordiklubisse minna on FUCKING TERRIFYING. Kusjuures ma ei saa aru, miks see nii on – alati, kui ma olen selle esimese korra üle elanud, siis ma saan aru, et polnudki nii õudne, aga enne olen ma hirmust kangestunud.

Oeh. Nüüd pean ma aga toolilt püsti tõusma, sest mu ass valutab ja tegema ühe tiiru koridori peal.

—

*Mulle tundub, et ma ei peaks üldse imestama, kui mu ass varsti maailmaimeks kuulutatakse…

**Jajaa, ma tean, mida iste meditsiinis tähendab…

drive me

hoomamatu 5 kommentaari

Ma olin varem Tallinnas autoga sõitnud küll. Ükskord 2007. aasta maikuus võtsin ma rendiauto, et Tartusse pulma sõita ja siis sain ma Tallinnas sõita küll. Olümpia juurest linnast välja ja pärast tagasi.

Ja paar korda olin ma ka Narva mnt-lt sisse tulnud ja siis Ülemiste parklas Abikaasaga kokku saanud ja tema järel Mustamäele sõitnud – või siis juhiistme talle loovutanud.

Aga see abitus ei saanud jätkuda, oh ei! Esimest korda visati mind olude sunnil pea ees lumetormi kolimispäeval, kui ma üksi Tartust kahe kisava ja nutva kuusuga tulin ja esimest korda üksinda siia kasti poole orienteeruma hakkasin, olles siin vaid enne kaks-kolm korda käinud (ühe korra trammiga, ühe korra sama teed ja ühe korra hoopis teist teed kaudu).

Õnneks on see hea, et kui juba Kopli tänava otsa üles leiad, siis edasi on lihtne. Aga no et seda otsa üles leida ja õigest kohast üle trammitee sõita, see tuleb õigel hetkel ära tabada. Ja egas ma siis ju tabanud. Avastasin, et auto libiseb päris hästi vastsadanud lumel, kuigi rehvid on meil sel aastal ikka väga head. Õnneks teisi autosid polnud.

No vot. Ega ma siin Tallinnas sõitmise juures muud väga ei kardagi, kui ära eksida. Et kuna ma ei tea, kuhu ma lähen, siis ei tea ma õigel hetkel reastuda ja ongi pekkis – egas siin ju keegi vahele lase ja trügida ma (väga) ka ei oska.

Esimene mõte oli osta geps, teine mõte oli “Raha ju pole!”, kolmas mõte oli – sitta kah, trammid on ju.

Aga teate, kui ma ikka päevas sõidan tund aega trammiga (pool tööle, pool tagasi), siis ei kisu enam miski väega nädalavahetusel trammi peale. Kunagi mulle tõesti meeldisid trammid hullult – siis, kui ma nendega vaid mõned peatused sõitma pidin ja ei pidanud läbi elama seda GUILT TRIP TRAVEL reisibüroode eripakkumist, kus iga memm ja taat on võtnud oma kohuseks su peale karjuda, kui istekohti pole või siis äärmiselt passiivagressiivselt su kõrval seista, niheleda (!) ja valusalt ohata.

Et kahe peatuse pärast maha minna.

ENIHUU. Nüüd ma siis ikka vaikselt olen sõitnud. No kui ikka vaja on, siis tuleb ju sõita. Ja õnneks ma juba umbes tean, millal kuhu reastuma peab, kui ma tahan Selverisse, Kristiinesse või Mustamäele.

Kesklinn on veel vallutamata.

Ja ma ei tea, kas see on see lumi ja tõsiasi, et keegi NIIKUINII ei näe, kust rajad jooksevad, siis polegi reastumistega väga hullu olnud. Muidugi olen ma paar korda avastanud, kui lumekorra alt teemärge vilksatab, et oih, sõidan kahes reas korraga, aga samas kõik teevad seda, sest sahad, noh, lumi ja muu taoline, teadagi.

Ega SÕITA polegi hull, kui tead, kuhu lähed. Parkimine on see… kuidas nüüd öeldagi… hallitanud vaarikas. Sa võid ju teada, kuhu sul vaja saada on, aga kui seal, kuhu sul vaja saada on, pole kuhugi parkida, siis on kellad. Tartus ikka teadsin mõnd nurgatagust või miskit, aga siin ei tea ma midagi. Ja kui ma tahakski tasuda parkimise eest, siis sedagi ei saa, sest kohad on ikka täis. Nii et suht Jackson Bollocks on sellega.

Mul oli muidu mingi point ka, aga ma olen juba unustanud… Vist see, et mulle ei meeldi see korraldus, kus ma olen sõltuv ühistranspordist või kahest katkisest autost, mis kordamööda otsustavad seisma jääda. Mulle meeldiks vabadus jalutada kõikidesse vajalikesse kohtadesse, kuigi, no olgem ausad, ega ma seda Tartus nüüd just ka ei teinud, aga vähemalt oli mul see VÕIMALUS.

Lisaks sellele seisab mul ees nüüd see õudne taak leida endale siin sobivas läheduses perearst, kelle juurde saaks vajadusel vankriga jalutada. Sest no ausõna, vankrid ja trammid ei käi kokku. Ma kummardan nende emade ees, kes neid kahte igapäevaselt sobitada suudavad.

Ja nüüd pean ma jälle auto välja ajama, millel on muideks piduriklots läbi, et poodi saia järele minna, mille ma enne ära unustasin. Jalutuskauguses on tegelikult küll üks pood, aga see on see koht, kuhu ma õhtupimedas üksinda ausalt öeldes ei kipu.

(Kartusest kirjutan mõni teine kord.)

džast pööfikt

hoomamatu Leave a reply

Okei, ma ei saa kurta, et ma oleks nüüd just VÄHE kontsertitele saanud. Nyrok Cityt olen ma muidugi oksendamiseni näinud ja kuulanud, Mikal sain ka käia ja ainult Biffy Clyro jäi ära, sest ma ei suutnud ette kujutada, et sõidan kontsertile ja siis veel õhtul tagasi Tallinnast, et tööle minna (see oli see periood, kus ma ainult magasin).

Aga see on lihtsalt ebaaus praegu! Cut Copy tuleb Tallinna 14. märtsil.

Saate aru jah? See on nibin-nabin kuu ja mõned päevad enne mu tähtaega. Kui kõik läheks nii, nagu ma plaanin ehk et kui ma olen esimese poolega 3 kilo juurde võtnud, siis võiks ka teise poolega sama palju lisanduda*, aga teadupoolest nii need asjad ei tööta ja ilmselt ei saa ma sinna minna, sest Abikaasal pole veel C-kategooria lubasid, et mind transportida.

Pfft. I’m so going to sue someone.

*also known as wishful thinking

“All sinu südant, me tütre süda lööb…”

hoomamatu 14 kommentaari

Hoiatus: peamiselt rasedajutt ja muu hala.

Niisiis. Kõik mu unenäod ja sisetunded olid õiged – arsti arvamust mööda on Põrnikas naissoost Põrnikas. Mind ei üllata see muidugi üldse, sest kui üldse on mul kunagi millegi suhtes tugev sisetunne olnud, siis selle suhtes. Ja ükskord oli mul tugev sisetunne, et Kopli välisukse võtmed ei keera ja ma ei saa sisse ja ma ei saanudki sisse ja seisin tund aega ukse taga (sest ei saanud välja helistada ja abikaasa oli öösel tööl).

Aga see sisetunne on muidugi natuke teistsugune, kui see võtmete-lugu. Siis ei meeldinud mulle, et mul oli õigus. Ja külm oli ka.

ENIHUU. Ma olen jõudnud sellisesse awkward raseduse faasi, kus ma ei saa enam kõhtu sisse tõmmata ja nüüd tundub kõrvaltvaatajatele, et sel paksul tüdrukul on veel lisaks probleemid selliste elementaarsete kehahoiakukontrolliküsimustega, nagu kõhu seeshoidmine. Või siis tundub lihtsalt, et ma olen liiga palju õlut joonud ja liiga vähe kõhulihaseharjutusi teinud. Ühesõnaga, ma näen välja paksem ja lötsim kui tavaliselt (sest tavaliselt saan ma vähemalt kõhtu sees hoida) ja ma avastasin Müncheni fotosid vaadates, et AINSAD mugavad püksindused, mis mul on (hallid paksud retuusid), teevad mu jalad paksuks nagu pakud*. Ehk et ma tunnen end suht ebamugavalt. Mitte, et ma sellega harjunud poleks – ma olen eluaeg end oma kehas ebamugavalt tundnud (eluaeg=täiskasvanuaeg, sest kuni 18aastani olin ma ilus ja kõhna), aga siis sain ma vähemalt TEHA midagi selles suhtes. Näiteks vihaselt trenni või näljutamis… noh, olgem ausad, tunde. Näljutamistunde. Sest näljutamispäevad pole mul kunagi välja tulnud.

Aga seda te kartma ei pea, et ma hakkaks maniakaalselt oma kõhtu pildistama või midagi. Kui tahate, vaadake Manni blogist, kui suur kõht mul (kogu selle rasva all) on, meil on sama tähtaeg:)

Ja ma ei viitsi pakkida. Ausalt. Üldse ei viitsi. Tahaks öelda, et ma vihkan kolimist, aga ma ei vihkagi kolimist niiväga, kui kogu seda jama, mis sellega kaasneb. Stressi ja lõputut jama, mis igast toanurgast välja voolab ja mis kuhugi ära ei mahu ja stressi ja kasside stressi ja asjade kokkupakkimist ja vanas kohas koristamist pärast kõike seda… Õh. Vastik.

Aga selle nädalaga saab kõik see läbi ja MA SAAN LÕPUKS OMETI HAKATA JÕULE OOTAMA!!!

Ja üllatus tuleb ka varsti dakiblogis! Kolmapäeval juba!

—

*Jap, ma üldiselt ei usu küll sellesse, et riided teevad paksuks, sest ikka rasv teeb paksuks, aga sel korral pean tõesti tunnistama, et mõned riideesemed kohe ON sellised ebaõnnestunud…

eurodest

hoomamatu 16 kommentaari

Abikaasa viis eile münte ära.

Ülalnimetatud kausi põhjast sain kätte ka tiba euroraha. 4.98, kui täpne olla. No ei ole normaalne summa, ükskõik kust otsast vaadata. Täpselt nagu rublaajal. Või Lätis.

Ja noh, kuigi tegelikult pole mul põhimõtteliselt eurode vastu midagi, siis mul on väga selle vastu midagi, et ma ei oska arvutada ja eurodega läheb olukord ainult hullemaks.

(Tikker kirjutas ka euroteemast, aga kuna Bloggeris puudub otsing – no kuidas te saate öelda, et Blogger on parem kui WP?! Ei saa ju!:) – siis ma ei leia seda posti üles enam.)

Tähendab, ma ei oska arvutada. Eriti ei oska ma arvutada numbritega 6, 7 ja 8. VÕIMATU. Ja noh, kui ma praeguseni olen veel kuidagi hakkama saanud, sest kõik summad lõppevad poes üldiselt nullidega ja nullidega ma oskan arvutada, siis edaspidi ilmselt hakkangi ma käima, kalkulaator pihus, sest näiteks ma ei oska peast öelda, kui mul on asjad summades 2.17, 5.98 ja 1.12, siis kas mul tuleb 10 eurost välja või mitte. See nõuaks ikka väga palju ajugümnastikat minult.

Muidugi ma saan ju tegelt aru, et eurod ei ole süüdi selles, et ma arvutada ei oska, aga kuna alati peab keegi teine asjades süüdi olema, siis me võime teha praegusel juhul näo, et ikkagi on eurod süüdi. SEST KEEGI PEAB SÜÜDI OLEMA! *raputab pahaendeliselt kõmiseva taeva taustal rusikaid*

ENIHUU. Mulle meeldib, et ma ei pea enam väljamaale minnes poodides käima nagu pimekana, kõike vaagides ja pikalt mõelde, et mis see nüüd eesti rahas teeb küll. Ja mulle meeldib, et sekeldamist on vähem. Aga mulle ei meeldi, et kurss on täiesti jabur! Kindlasti oleksid tähtsad ninad saanud teha nii, et kurss oleks näiteks 10. Või hädapärast 15. Aga suure tõenäosusega nad lihtsalt ei viitsinud.

Ja mulle ei meeldi sendid ja summad nagu 4.98 ja 1.12 või 6.57.

Või siis pigem mulle meeldiks osata arvutada… Ei, siiski, mulle ei meeldi sellised summad. Nad ei meeldiks mulle isegi siis, kui ma arvutada oskaksin.

Aga pohhuist nagu ma olen, siis ei viitsi ma end vaevata asjadega, mida ma muuta ei saa. Tuleb, siis tuleb. Ja Euroliidule ütlesin ma ju jah, nii et mis siin enam vinguda.

PS: Eurokalkulaator on tõeliselt kole. Mis värk sellega on, et ei saa teha asju, mis oleks ühekorraga funktsionaalsed ja samas ka ilusad? Umbes nagu ma käisin Klickis ükspäev väliseid kõvakettaid vaatamas.

“Kas teil midagi ilusa välimusega ka on?”
“Ei. Me rõhume kvaliteedile.”
“Et kui on kole, siis on kvaliteetne automaatselt?”

Pole vaja öelda, et tagasi ma sinna poodi ei lähe.

emapalk my ass

hoomamatu 17 kommentaari

Nojah. Seaduste lugemine on alati olnud minu jaoks suur eneseületus. Ma mäletan, kui kunagi Riigiteatajat lugesin ja pärast mitut tundi lõpuks hakkasin asjadest aru saama, siis oli võidutunne ületamatu. Aga emapalga seadus tõmbas mind lohku.

Nüüd ma juba tean, et oleksin pidanud otsima väljendit “jooksev aasta”, mitte “kalendriaasta”. Mind ajas kõige rohkem segadusse lause: “hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta”, millest mina oma blondiajuga lugesin välja, et kui Põrnikas sünnib 24.04 või misiganes see tähtaeg meil praegu ongi (see on kolm korda muutunud, mul pole enam meeles:), siis arvestatakse emapalka perioodi 23.04.10-23.04.11 järgi. Selle mõttega tõstsin ma ka oma Tallinnasse kolimise plaanid ettepoole ja tulen PPst ära 15.11 ja alustan uues kohas 6.12. Aga see kõik tähendab, et 15.11 saan ma tillukese lõpparve (sest sain puhkust ette sel aastal) ja see on ka mu viimane raha enne jaanuari. Mis ei olekski nii hull, kui see kõik ei oleks mu ainus võimalus veel viimaste kuudega emapalka kasvatada.

Nii et ma hakkan saama emapalka 2010. aasta põhjal. Aasta, kus ma läksin poole kohaga tööle veebruarist alles ja olen saanud väga väikest palka )pool kohta ikkagi, mis on superhästi sobinud mu suure unega viimasel ajal). Ja seesama aasta, kus ma andsin käsikirja ära suht väikese raha eest, sest leidsin, et ma ei tahagi selle eest palju saada. Pekki küll. Oleks teadnud, siis oleks ilmselt paar tuhat juurde saanud, kui oleks KÜSINUD. Aga ma ei küsinud ju, sest ma ei pidanud seda oluliseks (nagu ma sageli raha ei pea).

Oijah. Noh, oma viga, et enne kelleltki ei küsinud, mida see segane lausejupp tähendab. Ja et nii tormakalt kolin ja tööd vahetan, emapalgale mõtlemata (tegelt ma ju mõtlesin, aga mõtlesin, et see kolm kuud täistöökohal tuleb emapalgale vaid kasuks, mitte, et see mul kõik pekki keerab).

Kõige enam olen vihane iseenda peale. Täpselt selline asi, mis juhtub minuga. Tahad omast arust head, aga välja kukub nagu alati.

Aga positiivsest küljest vaadates – ikka parem, kui saada emapalka 2009. aasta põhjal, eks. Siis ma ju ei käinud üldse tööl.

Päh. Tuju on igaljuhul nüüd tänu sellele megakehv ja mul on kopp ees sellest nähtusest nimega rhinitis of pregnancy ehk siis ma tahaks ÜHTKI päeva elada nii, et ma ei peaks aevastama ja nuuskama. Lähen ja teen pärast tööd tiiru kaltsukates, äkki hakkab parem.

rants

hoomamatu 5 kommentaari

“Aga tegelikult on see ju kõik ikka põnev ka!”

Istun arstist teisel pool lauda, surun haigutust alla ja vahin hoovi peale pargitud autosid. Ei, mul ei ole siin üldse igav, ma armastan oma saiki, seda nunnut ümmargust doktorit, kes on mind viimased kolm aastat vee peal hoidnud, ma lihtsalt olen nii väsinud ja mõtlen, et ta ilmselt arvab, et olen langenud mingisse koomasse, sest ei suuda raseduse ega kolimise suhtes mingit entusiasmi üles näidata.

“Ei-ei, muidugi on see põnev! Sa saad valesti aru, ma lihtsalt… olen NII VÄSINUD,” haigutan jälle. Muidugi on põnev! Ma ei pruugi emaduseks valmis olla (kes on?), aga ma tean, et MINA olen valmis, lõpuks ometi. Ja ma ei taha jätta maha Tartut ega oma punase köögiga korterit ega lapsepõlvekodu ega isegi mitte oma armast ümmargust saiki, aga ma pean.

“Aga ära mõtle nii, et sa pead. Sa tegelikult ei pea ju, sa TAHAD.”
“Ei-ei, ma PEAN! Ma ei taha! Sest kui ma ei lähe, läheb meie suhe katki, sest kaugsuhetesse ma ei usu ja…”
“No aga ega sa ju ei taha, et su suhe katki läheb?”
“Ee… ei taha.”
“Novot. Järelikult sa EI PEA Tallinna kolima, vaid sa tahad.”

See on juba teine arst, kes seda räägib. Kah armas, kuigi minuga alles viimased kuud. Vaadake, maniakaal-depressiivse diagnoosiga inimeste jaoks on rasedus üks suur risk ja tänu sellele olen ma pideva jälgimise all. Aga keegi ei jälgi mind pingsamalt kui ma ise, otsides igast meeleolulangusest, haigutusest või uneta ööst järgmist ohumärki.

Aga see on teise postituse teema, palju pikema ja põhjalikuma posti teema.

Aga asjades, mida ma pean… Ma VIHKAN asju, mida ma pean! Mulle ei meeldi, et ma pean ja pean ja pean, aga elu on täis asju, mida sa kogu aeg pead. Ja isegi need kuradi Kegel harjutused – kuigi ma olen neid elu aeg teinud, siis nüüd ma PEAN neid tegema ja nad ajavad mu närvi. Lisaks ma avastasin, et ma olen neid kogu aeg valesti teinud. Saate aru jah? Kuidas üldse on võimalik KEGELI HARJUTUSI VALESTI TEHA?! Aga näete, on. Ja mina tegin.

/

Eile õhtul ei tulnud mul und, kuigi olin NII VÄSINUD. Aga NII VÄSINUD olen ma kogu aeg.

“See ei pruugi sul ära minna,” rääkis tänane arst. “Aga võta asja positiivselt: need on su hormoonid, mis nii teevad ja nii peabki olema.”

Järsku lõin ma näost särama.

“Jah! Ma tundsin end nii halvasti, kui Alaska-Mann kirjutas, et tema arst lohutas: “Ära muretse, kui sa oksendad nii palju – see tähendab, et kõik töötab, et su hormoonid on laes!” Ja mina mõtlesin päevi ja päevi pärast seda, et mis siis minul viga on? Miks mina ei oksenda? KUS KURAT ON MINU HORMOONID?! Aga… mul ikkagi on hormoonid!”

Väikesed võidud iga päev – mul ikkagi on hormoonid!

Lisaks sundisin oma tänast arsti lubama, et väsimus läheb üle (ta tegi seda naerdes ja ma arvan, et hoidis laua all sõrmi risti). Sest ma ausalt enam ei jõua.

Mh. Tegelikult ma tahtsin kirjutada midagi toredat ja positiivset, aga kõik need postitused (neid oli umbes seitse), mis ma eile und oodates valmis mõtlesin (ma olen selline, jah, et mõtlen postitustes), on praeguseks meelest läinud. Ah, jah, “Mina olen ookeanist” tahtsin kirjutada, aga praegu enam ei jõua. PS! Selle raamatu võib saada meie praegu käima läinud blogimängus endale! Vaata kirjastuse blogist.

Ja homme, kui jõuan, siis kirjutan, miks see on hea raamat ja miks see oli halb raamat. Sest ta oli natuke halb ka.

gimme back my bladder!

hoomamatu 17 kommentaari

Ettevaatust, järgneb rasedajutt.

Üldiselt, rase olla on väga igav. Kui ma ei peaks igapäevaselt oma punne vahtima, pidevalt vetsus käima ja ööpäev läbi rinnahoidjat kandma, siis ma unustaks ilmselt ära, et üldse Põrnikas olemas on. Aga juba ma saan tegelikult aru, et keha muutub ja need muutused ei pruugi mulle üldse kõik sugugi meeldida.

On vähe kehaosasid, mille üle ma enda juures uhkust saan tunda ja need on läbi aegade olnud tissid ja põis. Mul on fenomenaalne põis: ma võin ära juua neli Rocki, ilma et peaks vetsu poole vaatamagi. Ja mis on nüüd? Nüüd ma pean ÖÖ JOOKSUL ÜLES TÕUSMA, ET VETSUS KÄIA. ILMA ÕLUT JOOMATA! See on friiking ebanormaalne – ja ma tean, et see läheb ainult hullemaks. Ja kes ütleb mulle, et pärast kõike seda mu fenomenaalne põis mul veel alles on? Äkki ma jäängi selliseks… minipõieks? Sellega seoses arendan ma oma The Cough Bandiga välja uut hittlugu “Ma tahan pissile!”. Ma olen kindel, et see saab kõikide rasedate hümniks, kuigi see on liiga “positiivne”, nagu ütles Abikaasa. Ma ei tea, mis ta täpselt mõtles selle all, võib-olla seda, et kõik ei taha just LAULDA sellest, et nad järjekordselt seitsmesajandat korda selle päeva jooksul peavad tualetti külastama.

Ausalt, see on kuradi tüütu ja segab mu elu märkimisväärselt, sest nüüd ma pean päriselt tegutsema oma vanaema sõnade järgi, kes alati, enne kui me kuhugi sõitma hakkasime, meelde tuletas: “Kas sa ikka vetsus käisid? Käi pissil ka ära, muidu tuleb sõidu ajal häda peale!” Tegelikult, kui mõelda, siis ta teeb seda senimaani. Ja nüüd ma päriselt peangi enne iga väljaminekut vetsus käima. Like a freaking pussy.

Ja siis tissid. Mulle meeldivad minu tissid ja mulle meeldib aeg-ajalt dekolteega pluuse kanda. Või õigemini, pluuse, mis ei ole ilmingimata turtleneckid. Pealegi ei kannata ma kõrge kaelusega pullovere, sest need käivad vastu lõuga ja see on ärritav. Ja nüüd on aeg, kui ma pean selliseid asju kandma ja võin NORMAALSETEST (ei pea isegi olema mingi imedekolts) pluusidest vaid und näha, kui ma ei taha kaasinimesi miiniväljaga terroriseerida.

Oh, päriselt, mul on nii kahju, et ma pean kasutama tisse ja vinne ühes lõigus, päriselt! See on nagu pühaduseteotus.

Siinjuures ei ole kahekordistunud rinnahoidjanumber eriline lohutus, sest a) ma ei saa neid niikuinii näidata ja b) valus on ju. Valus, I say! Rinnahoidjatest ei hakka ma üldse rääkima, sest ma ei kannata rinnahoidjaid umbes samapalju nagu ma ei kannata kõrge kaelusega pullovere. Ma pole elus PIDANUD kopsukaid kandma ja nüüd pean ma seda tegema 24/7. Mis tähendab, et kõiksugune varu on juba ammendunud (palgapäev kahe nädala pärast ja siis olen ma aasta lõpuni rahatu) ja nüüd pean ma käima nende ilusatega, mis pole väga mugavad. Ja üleüldse on mul vist kokku mingi 5 või 6 paari kopsukaid, neist kaks on katki läinud selle aja jooksul. Oh, ma tean, et ilmselt ei saa paljud naised üldse aru, kuidas nii vähese varuga läbi saab ja võibolla ma ka natuke liialdan (või vähendan), aga üle kümne paari mul neid kindlalt pole. No võibolla on üheksa. Heal juhul.

Ma tean, et ma peaks ostma paar korralikku sportrinnahoidjat, ja ma ausalt jõuan kunagi selleni, las ma seni vingun.

Oih, vabandust, ma pean nüüd pissile minema.

This is pure whining.

hoomamatu 11 kommentaari

12. nädalaks olen ma jõudnud mingisse eriti tüütusse faasi, mis on, loodetavasti, ajutine. Enam ei vaju ma kell 9 magama, oh ei! Nüüd on nii, et hoolimata sellest, kui väsinud ma ka ei oleks (ja väsinud olen ma ikka kogu kuradi aeg), ei tule und enne 2-3 öösel. Teinekord vahin ma kell 4 veel kella. Tulevad meelde need kohutavad ajad, kui unetus oli osa mu igapäevasest elust ja nagu varemgi, imestan ma praeguseni, KUIDAS ma kurat vastu pidasin?!  Sest praegu on nii, et ma olen nii kurnatud juba sellest, et ma nädal aega maganud pole, et ma tõesti ei kujuta ette, et ma teeksin seda kuude ja aastate kaupa, nagu ma seda varem tegin.

Ühesõnaga, ma olen KURNATUD. Mittemagamisest, sellest, et ma ei tohi mitte midagi teha (give me that one this time) – näiteks kõhulihaseharjutusi – aga samas ma PEAN väga palju tegema. Kolimiseks pakkima, koristama, tööd tegema, pakke komplekteerima ja vedama ja mis kõige hullem: suhtlema! Ma lihtsalt ei jõua suhelda, eriti, kui keegi peaks tahtma suhelda hommikul (loe: enne pärastlõunat). Ma tahan ainult olla kodus ja vaikuses ja teki sees ja mitte midagi näha, teha, tunda, mõelda.

Võibolla hakkab low-faas ligi hiilima, see on ka võimalik. Aga kui inimene ei maga, siis on ka depressioon kergem tulema.

Ma olen kurnatud, kui hommikul kell heliseb. Panen kogemata tuunika valepidi selga: aaah! Ma olen liiga kurnatud, et seda ümber pöörata! Ma olen liiga kurnatud, et saapaid jalga panna ja esimest korda ma tunnen sügise vastu vastumeelsust, sest tahaks aega, kui sai lihtsalt plätud varba otsa lükata.

Lisaks lähevad kõik asjad valesti, mis ma teen. Ma teen maailma kõige totramaid trükivigu, ma ajan sassi tellimusi, ma võpatan vastumeelsusest, kui telefon heliseb, kui keegi uksele koputab… Lisaks olen ma muutunud Haja McHajameelseks, mis teeb normaalselt eksisteerimise veelgi raskemaks, sest ma pidevalt unustan asju ära, panen valesse kohta, teen valesti ja nii edasi.

Ja kõige tobedam on selle juures see, et mitte keegi ei saa aru.

“Miks sa SELLISE häälega oled?”
“Kell. On. 11.”
“No ja SIIS?!”

Abikaasa ei saa ammugi aru, miks ma ei taha midagi teha või miks ma ei näita üles mingit entusiasmi, kui ma pean minema Tallinna või kui tema ndvahetuseks siia tuleb. No minus pole seda jõudu praegu noh. Miks ma ei saaks niisama olla lihtsalt?!

Uh, oleks märksa lihtsam, kui mul ACTUALLY midagi viga oleks, näiteks oksendaksin nagu Mann. Sest kui inimene oksendab, siis saavad ju kõik aru, et tal on paha olla ja ta võib olla pikali ja üksi või misiganes. Aga kui sa ütled, et sa ei saa magada, siis visatakse sulle vaid “no ju siis organism ei vaja praegu nii palju und”. Bullshit! Muidugi vajab, see ei ole minu süü, et und ei tule lihtsalt.

Kui see kõik nii jätkub, siis ma muidugi ei taha ettegi kujutada, mis tunne on olla kurnatud ja 50 kilo raskem. Siis ma vist suren.

Lisaks on mul kopp ees sellest, et ma pean KOGU AEG rinnahoidjat kandma. Esiteks: mul pole eriti rinnahoidjaid, sest neid pole kunagi väga vaja läinud. Teiseks: need, mis mul on, on ilusad, mitte mugavad ja mõeldud ööpäevaringseks kandmiseks. Kolmandaks: tissid valutavad ja sellest on ka kopp ees.

/end pregnant whining/