Ma olin varem Tallinnas autoga sõitnud küll. Ükskord 2007. aasta maikuus võtsin ma rendiauto, et Tartusse pulma sõita ja siis sain ma Tallinnas sõita küll. Olümpia juurest linnast välja ja pärast tagasi.
Ja paar korda olin ma ka Narva mnt-lt sisse tulnud ja siis Ülemiste parklas Abikaasaga kokku saanud ja tema järel Mustamäele sõitnud – või siis juhiistme talle loovutanud.
Aga see abitus ei saanud jätkuda, oh ei! Esimest korda visati mind olude sunnil pea ees lumetormi kolimispäeval, kui ma üksi Tartust kahe kisava ja nutva kuusuga tulin ja esimest korda üksinda siia kasti poole orienteeruma hakkasin, olles siin vaid enne kaks-kolm korda käinud (ühe korra trammiga, ühe korra sama teed ja ühe korra hoopis teist teed kaudu).
Õnneks on see hea, et kui juba Kopli tänava otsa üles leiad, siis edasi on lihtne. Aga no et seda otsa üles leida ja õigest kohast üle trammitee sõita, see tuleb õigel hetkel ära tabada. Ja egas ma siis ju tabanud. Avastasin, et auto libiseb päris hästi vastsadanud lumel, kuigi rehvid on meil sel aastal ikka väga head. Õnneks teisi autosid polnud.
No vot. Ega ma siin Tallinnas sõitmise juures muud väga ei kardagi, kui ära eksida. Et kuna ma ei tea, kuhu ma lähen, siis ei tea ma õigel hetkel reastuda ja ongi pekkis – egas siin ju keegi vahele lase ja trügida ma (väga) ka ei oska.
Esimene mõte oli osta geps, teine mõte oli “Raha ju pole!”, kolmas mõte oli – sitta kah, trammid on ju.
Aga teate, kui ma ikka päevas sõidan tund aega trammiga (pool tööle, pool tagasi), siis ei kisu enam miski väega nädalavahetusel trammi peale. Kunagi mulle tõesti meeldisid trammid hullult – siis, kui ma nendega vaid mõned peatused sõitma pidin ja ei pidanud läbi elama seda GUILT TRIP TRAVEL reisibüroode eripakkumist, kus iga memm ja taat on võtnud oma kohuseks su peale karjuda, kui istekohti pole või siis äärmiselt passiivagressiivselt su kõrval seista, niheleda (!) ja valusalt ohata.
Et kahe peatuse pärast maha minna.
ENIHUU. Nüüd ma siis ikka vaikselt olen sõitnud. No kui ikka vaja on, siis tuleb ju sõita. Ja õnneks ma juba umbes tean, millal kuhu reastuma peab, kui ma tahan Selverisse, Kristiinesse või Mustamäele.
Kesklinn on veel vallutamata.
Ja ma ei tea, kas see on see lumi ja tõsiasi, et keegi NIIKUINII ei näe, kust rajad jooksevad, siis polegi reastumistega väga hullu olnud. Muidugi olen ma paar korda avastanud, kui lumekorra alt teemärge vilksatab, et oih, sõidan kahes reas korraga, aga samas kõik teevad seda, sest sahad, noh, lumi ja muu taoline, teadagi.
Ega SÕITA polegi hull, kui tead, kuhu lähed. Parkimine on see… kuidas nüüd öeldagi… hallitanud vaarikas. Sa võid ju teada, kuhu sul vaja saada on, aga kui seal, kuhu sul vaja saada on, pole kuhugi parkida, siis on kellad. Tartus ikka teadsin mõnd nurgatagust või miskit, aga siin ei tea ma midagi. Ja kui ma tahakski tasuda parkimise eest, siis sedagi ei saa, sest kohad on ikka täis. Nii et suht Jackson Bollocks on sellega.
Mul oli muidu mingi point ka, aga ma olen juba unustanud… Vist see, et mulle ei meeldi see korraldus, kus ma olen sõltuv ühistranspordist või kahest katkisest autost, mis kordamööda otsustavad seisma jääda. Mulle meeldiks vabadus jalutada kõikidesse vajalikesse kohtadesse, kuigi, no olgem ausad, ega ma seda Tartus nüüd just ka ei teinud, aga vähemalt oli mul see VÕIMALUS.
Lisaks sellele seisab mul ees nüüd see õudne taak leida endale siin sobivas läheduses perearst, kelle juurde saaks vajadusel vankriga jalutada. Sest no ausõna, vankrid ja trammid ei käi kokku. Ma kummardan nende emade ees, kes neid kahte igapäevaselt sobitada suudavad.
Ja nüüd pean ma jälle auto välja ajama, millel on muideks piduriklots läbi, et poodi saia järele minna, mille ma enne ära unustasin. Jalutuskauguses on tegelikult küll üks pood, aga see on see koht, kuhu ma õhtupimedas üksinda ausalt öeldes ei kipu.
(Kartusest kirjutan mõni teine kord.)
5 thoughts on “drive me”
GPS on tõesti kõige kindlam viis eksimist vältida, kuid kui liigud niikuinii samu teid pidi, siis jäävad teed kiirelt meelde. Kopli/Kalamaja/Pelgulinna piirkonnas on keerulisemad kohad Kalamaja ühesuunalised tänavad ning see kui jääd valele poole raudteed. Tahad minna Kalamajja, aga oled kuskil Pelgulinnas ja vastupidi. Õnneks on seal mõned suuremad magistraalid, mida peaks lihtsalt ära tundma (Sõle, Kopli, Tööstuse) ning nende järgi leiab alati vajalikud kohad üles, isegi kui peaks ring sisse tulema.
Mis parkimisse puutub, siis (kesklinnas) tasuta kohtade peale väga loota ei tasu. Küll aga on igasuguseid nurgataguseid jms. eraparklaid (citypark jne), mis ei pruugigi väga kallid olla. Näiteks südalinnas tasuta ajal (peale seitset) eriti kohti leida ei ole. Küll aga saab tasulisel citypark alal parkida sel ajal odavama tariifiga – 5kr/h, mis peaks igati soodne olema. Praegu on muidugi eriolukord seoses lumeuputusega, kuid küll see normaliseerub.
Andris, thanks, ma ikka mõtlen jätkuvalt gepsu peale. Ja ma mõtlesingi pigem seda, et kesklinnas ma oleks nõus maksma küll, aga ikka on kõik kohad kinni. Lumega on muidugi eriti hull.
Glacier, tänud, mul jäid sõelale praegu just kaks keskust – see Ranna ja siis Mere… mingi Mere-värk oli. Mõlemad Kopli polikliinikus. Rannat sel juhul väldin:)
Maiden, mulle ka juba jäävad sõrmused väikeseks ja võtan neid sageli ära… Oh jummel küll. Ma lausa tahaks, et mul oleks laps teise naisega, ma siis meelega käiksin trammis temaga koos ja õrnutseksin ja… Selle peale peaks pool populatsioonist südameinfarktid saama – ja ongi kuivem, puhtam ja muretum tunne…
Perearsti koha pealt – kui võimalik, väldi Ranna perearstikeskust (dr. Viira ja dr. Suurvarik). Olin ise aastaid seal nimekirjas ning need paar korda, kus abi vaja oli, ajasid masenduse peale. Lõpuks, kui tõsisemalt oma tervisega tegelema hakkasin, vahetasin perearstikeskuse Klein&Ollikaineni vastu – nad on küll kaugemal (Paldiski mnt-l, Selverist Haabersti poole), aga ma elan selle üle. Lapsevankriga on sinna vbla kauge käia küll…
Telliskivi Perearstikeskus jääb vist sulle väga kaugele?
Telliskivi PAK tuleks kõne alla vaid siis kui oled homöopaatia tulihingeline pooldaja.