Tag Archives: random

Tere, kallis blogilugeja…

hoomamatu 6 Replies

…kirjutan sulle miljonendat korda. Nimelt peaks me hakkama sel nädalal aktiivselt tegelema ehitusmeeste otsimisega, aga kui ma Neti ehitusalase kataloogi lahti võtsin ja firmasid läbi sortima hakkasin, läksin ma KOHE hulluks.

Niisiis. Kas kellelgi on olnud häid kogemusi mõne Tallinna ehitusfirmaga? Võib olla ka FIEga tegemist, kuigi ideaalis võiks meil olla kaks meest peal: üks, kes jagab sanitaartööde asja ja teine, kes siseviimistluses kõvem käpp. Sest meie uude korterisse on vaja sisse ehitada vannituba, aga me tahaks samal ajal ka ära lasta teha köögiseinad ja ehk ka põranda, kui eelarve lubab.

Samas võib anda ka hoiatusi, kui mõne firmaga on olnud kindlalt kehvi kogemusi.

Ootama jäädes,

Daki & co

kuusk ja muu

hoomamatu 16 Replies

Majja saabus kuusk, Mila reageeris oodatult. Täna seisis ta tükk aega sõnatult – mis on tema puhul täiesti harukordne, tavaliselt on ta häält alla trepikottagi kuulda – ja vaatas, kuidas ma kuuske ehtisin. Alles siis ta läks ja proovis seda ära süüa. Kui see ebaõnnestus, läks ja proovis kassitoitu ära süüa. Juba miljonendat korda nende päevade jooksul.

Iginälgurist juba rääkisin, see hakkab natuke tüütuks muutuma. Ma lohutan end sellega, et õige pea ei pea ma enam mingite püreedega (väga palju) jamama ja saab ta pärisinimese toidu peale üle viia. Piimavärk muidugi jätkub veel mõnda aega.

Oijah, tegelt ma pealkirja pannes tahtsin hoopis jõuludest kirjutada, aga tahan hoopis titest rääkida. Vot nii. Deal with it.

Umbes kuuekuuselt läks Mila üle uuele toitumisrežiimile. Nimelt ei tundnud ta enam söömise vastu vanal kombel erilist huvi ja kuigi ta kõht oli putrudest-püreedest täis, hakkasin ma muretsema, et ega tal piimast saadavaid kasulikke aineid puudu ehk ei jää. Niisiis tutvustasime uut süsteemi – varahommikul RP, kell 9 puder + segu, kell 12 lõunasöök + segu, kell 15 RP, kell 18 õhtusöök, kell 20 täislitakas segu ja magama.

Nüüd vaikselt on ära kadunud ka veel need kaks RP korda, mis tähendab, et laps on võõrutatud. Ja ma ütlen ausalt – võõrutamine on ilgelt kole sõna ja ma isegi vist natuke kartsin seda, aga see tegi meie perele NII PALJU head. Esiteks ei muretse ma enam selle pärast, kas laps saab ikka kõike, mis vaja. Teiseks jäid ära need närvesöövad imetamisüritused ära, mis mind viimasel ajal frustratsioonist nutma ajasid. Ja kolmandaks saan ma üsna rahulikult nüüd mõningaid rohte taas võtta ja katsetada, mis tunne on öösiti päriselt magada. For the record, ei ole eriti veel maganud, aga küll seegi kätte jõuab. Kunagi.

Ma lootsin pool aastat teda imetada ja seda ma ka tegin. Laps kasvab mühinal, täna ütles arst, et annab aastase mõõdu välja. Turvahällist kolis turvatooli üle, mis tähendab, et lõpuks on muutunud ka pikemad autosõidud minu jaoks natuke inimlikumaks (kohutav on üksi pikka otsa teha, kui sa ei näe, mis laps taga teeb). Kasutusel on hetkel kõik riided, mis üldse on varutud ja probleemiks hakkavad kombekad kujunema, sest suuremad kombekad pole enamasti kinniste jalaotstega ja no TÕE POOLEST ei viitsi ma veel jalatsitega jamama hakata.

Lõpuks sai põrandalt ka madratsikate ära koristatud, mis paar nädalat ta kukkumisi püüdis. Ära on ta õppinud ka vannituppa ronimise (see on kõrgemal tasapinnal) ja mulle tundub, et ta järgmine siht on iseseisvalt põrandalt diivanile saada või diivanilt aknalauale ronida. Ja LOOMULIKULT on tema peamine eesmärk ära süüa kõik asjad, mis vähegi käeulatusse satuvad.

Ja mingil salapärasel põhjusel on ta viimased neli-viis päeva maganud hommikuuinakud jutti üle tunni, ükspäev isegi kaks ja pool tundi. See-eest oli ta eile üleval poole kümneni (!!! tavaline uneaeg on ikka kell 20), aga ikkagi ei saa ma aru, mis tema uinakutega nüüd siis lahti on. Ma isegi ei julge ühtegi mõtet sõnadega kas tõesti… alustadagi. Elame, näeme.

//

Mul tegelt oleks nii palju kirjutada igast asjust, aga ma olen end tühjaks kirjutanud. Tööasjad, noh. Üllatusega avastasin, et ma oskan seda veel küll. Vaja oli lihtsalt kätte võtta ja need paar tundi päeval kirjutamiseks leida.

Ootan jõulutunnet. Lume osas olen alla andnud. (1:0 Naabrinaise kasuks)

P-Tallinn

hoomamatu 5 Replies

Olgugi, et me saame oma kodu võtmed alles aasta lõpuks (kui hästi läheb) ja olgugi, et sinna vannitoa ehitamisega võib minna veel tükk-tükk aega, hakkan ma juba vaikselt mõttes Põhja-Tallinnast lahkuma. Siin elatud aasta+ jooksul on ta ikkagi ju – kui mitte koduseks, siis tuttavlikuks ikka saanud.

On asju, mida ma Põhja-Tallinnas kindlasti igatsema jään. Siin on avarus, mis Nõmmel puudub. Kindlasti hakkan ma puudust tundma neist ööpäev läbi avatud putkadest, mis on pimedas ja inimtühjas öös teinekord nii mõnusalt julgustavad. Et kui on tunne, et oled maailmas täiesti üksi, siis seda putkat nähes sa tead, et maailmas on vähemalt üks inimene kindlasti veel – see kioskitädi.

Ja kindlasti jään ma igatsema trammiga läbi P-Tallinna loksumist, kui trammist käib läbi terve läbilõige Eesti ühiskonnast. Trammis on alati põnev. Alati seal keegi joob, alati keegi kakleb, kuid mida linna poole, seda viisakamaks läheb kontingent, kuni trammi täidavad ülikonnastatud valgekraed, kes siis kesklinnas vahetuvad Keskturule sõitvate penskarite vastu.

Aga on asju, mida ma P-Tallinnast igatsema ei jää. Näiteks…

Tuul. Džiisas, see Tallinna tuul! Muidugi, tuul on Tallinnas kõikjal, ka Nõmmel, aga siin, kus kahel pool on meri, või isegi suisa kolmel pool, on tuul kuidagi eriti undav ja lõputu. Tuul on alati. Suve nagu polekski olnud, ma mäletan ainult tuult.

Bomžide protsessioon Regalia poest sotsabikeskusse ja sealt supikööki ja tagasi. Ja need kaunid vaikelud murul, kui saabub kevad ja päikse käes saab enda ihuliikmed välja sirutada, olgugi need kängunud, kärnas või mõnel juhul ka olematud.

Naabrid. Oh need naabrid, mu õnn ja õnnetus üheskoos! Kõrgelt haritud heal ametikohal inimesed, kes ei ole selgeks õppinud, kuidas ust linki alla vajutades sulgeda. Need naabrid, kelle meelest on normaalne saata lapsed koridori jalkat mängima. Need naabrid, kellele tuli korduvalt kutsuda politsei. Need naabrid, kes aknast õllepudeleid autode pihta loobivad. Need naabrid, kellel on vann (puhtalt kadedusest ei meeldi nad mulle) (okei, välja arvatud ehk H.) (aga ainult sellepärast, et ta on koer) (okei, ikka tema enda pärast ka). Toredaid naabreid on loomulikult rohkem, kui ebatoredaid, aga teate ju küll ütlust tõrvatilga ja meepoti kohta. (Nõmmel on kindlasti uued ja teistmoodi hullud, aga that’s life.)

Rekkad. Kui ma olen üldse midagi südamepõhjast siin elatud aasta jooksul jälestama hakanud, on need rekkad. Miljonid rekkad, mis kihutavad igapäevaselt meie akna alt läbi, tapvatel kiirustel, koormaid täis. Mürisevad, kolisevad, ehmatavad, vingutavad, tossutavad. Mis viib mind järgmise punktini…

Lärm. Ma ei loo endale illusioone selles osas, et ka Nõmmel on palju liiklust, aga vähemalt meie kodus on olnud need korrad, mis me oleme seal käinud, mõnusalt vaikne. Siin on vaikusetunde ööpäevas 2-3, kui enam/veel ei sõida trammid, kui enamik rekkaid on ööunele keeranud (mõned sõidavad siiski ka öösel) ja kohalikud baarid on viimased külastajad endast välja süljanud ja nad on lärmates korteritesse edasi jooma suundunud. Siis on need paar hetke vaikust. Ning algab jälle kõik, algab uuesti: tuleb kolinal tramm, siis järgmine. Kihutavad autod, rekkad, kisavad lapsed, haukuvad koerad, undavad trollid.

///

Õudselt imelik tunne on muidu. Püüan kuulata, mida mu mõtted ütlevad, aga sees on vaikus. Mulle ilmselt pole veel ikka kohale jõudnud. Kurb on natuke ka, aga see vist on üleüldine kurbus. Peamiselt on ju siiski õudselt äge.

kiire vahepala

hoomamatu 10 Replies

Järsku on hakanud megakiire. Kaks kirjutamisprojekti, mõlemal enne-jõulused-tähtajad. Jõulukingitused. Peod. Juuksuriskäigud. Autoparandused. Tähtsad Asjaajamised. Kingipakkimised.

Mõtted jooksevad ülehelikiirusel peas ringi ja annavad peksa kõigile neile mõttepojukestele, kes julgevad iitsatada, kui väsinud nad ikka on. Mu ajus käib aeg-ajalt tõsine veresaun. Aga nagu kiire-kiire-tee-tee-mõtted ütlevad enda õigustuseks: “No mida nad siis tulevad meie õuele kaklema!”

Elust peaaegu-kaheksakuusega. Ta on hullem kui iginäljane Miuks. Kui ma söön võileiba ja Miuks siiberdama tuleb, saab ta vähemalt ära ajada või ta kassitoiduga eemale meelitada. Äärmisel juhul pekiga. Aga Mila! Issand, tema reaktsiooni kõikidele söödavatele asjadele vaadates võiks arvata, et teda on viimased kaheksa kuud AINULT näljas hoitud. Hoolimata sellest, kas ta just on nahka pistnud pudeli piima ja kausitäie putru, küünitab ta oma käed iga asja järele, mida meie parasjagu süüa julgeme. Ja ta ei jäta enne oma kiibitsemist, kui ta on maitsta saanud. Nii on ta juba söönud/maitsnud pomelot, mandariini (korra ka mandariinikoort kogemata), pool banaani (mille ta pärast välja oksendas), kartuliputru soustiga, ahjukana. Jookide kohta käib sama, hommikukohvi rahulikult joomisest ei tule enam midagi välja, sest ta ju tahab ka.

Elust peaaegu-kaheksakuusega. Hommik algab klobinal kasside tagaajamisega, kuna mina putru ja piima teen. Siis toimub kiire tankimine ja jätkub elamine kahel jalal. Kõiki kohti, kust vähegi on võimalik end üles vinnata, on ülesvinnamiseks kasutatud. Kui ta ära väsib, tõstan ma ta enda juurde diivanile ja ta toetub seljatoele, mõtlikult aknast välja vaadates. Ja aknalauda närides.

Elust peaaegu-kaheksakuusega. Ööd on vahel harva magamiseks, enamasti aga roomamiseks või seismiseks. Ka LÄBI UNE. Kuni voodipäits ette tuleb. Eile leidsime ta näiteks sellisest asendist:

Jah, ta magas põlvili, pehv lae poole. Ja üsna võimatu on teda tagasi magama saada, kui ta hommikupoole ööd ärkab ja avastab, et liikumine IS DA BOMB ja seda peaks kohe harrastama hakkama.

Muidu on hästi. Pühadeootus on hinges, õhus on tunda muutusi ja tööalaselt on vähemalt algus tehtud.

Kuidas teil läheb?

nädal numbrites

hoomamatu 1 Reply

177 korda olen sel nädalal karjatanud, et ma olen NII VÄSINUD!

2 tundi olen saanud eile ja täna kauem magada kui tavaliselt

0 abi oli sellest üldisele väsimusolukorrale

50 korda päevas mõtlen, et pean blogima ju ka ja

50 korda päevas tuleb alati midagi vahele ja kui on aega, siis on

0 asja meeles, mida kirjutama pidi

38 korda on Mila kukkunud suvalistes kohtades (näiteks näoga patja või kõhuga pappkasti peale) ja nutta üüranud

15 000 tähemärki olen umbes suutnud tööasja kirjutada, mida on

umbes 8000 tähemärki vähem, kui eesmärgiks seadsin

19 korda on Naabrinaine selle nädala jooksul karjatanud: “Vihm-m! Mu lemmiksade!”

19 korda olen mina mõttes vastu karjatanud: “LUMHI!”

[summa liiga suur, et avaldada] euro eest ostsin jõulukingitusi

49×5 eurot läksid maksma Red Hot Chili Peppersi piletid

9 korda olen sel nädalal läbi kuulanud Ewert and The Two Dragonsi plaati

3 lugu sealt plaadilt on väga head

2 jummala igavad

1,5 tundi magab Mila päeva jooksul keskmiselt which sucks

3. advent on täna, maas on

0 lund

2 postitust olen jõudnud ainult sel nädalal teha ja needki on üsna igavad

4 päeva on jäänud loosimise lõpuni ja Liana lubas, et kui

100 kommentaari täis saab, siis ta saadab mulle kah kingituse, mis on

100 protsenti kõige ägedam asi maailmas

65 kommentaari on sellel postitusel praegu

160 000 km sai täna Möirakarul täis

1 uus koer on lisandunud tutvusringkonda

2 kassi magavad ainult päevad läbi

0 kraadi on praegu väljas, võiks olla

10 kraadi

miinustes

13 päeva jõuludeni

0 head ideed on, mida siia veel lisada

 

flowchart

hoomamatu 8 Replies

Juba pikemat aega olen ma mõelnud, et oleks vist aeg hakata Milat lapsehoidjaga tutvustama. Töötamise vajadus muutub aina tugevamaks ja ideaalis võiks varsti jõuda selleni, et ma saan päevasel ajal paar korda nädalas Mila paariks tunniks kellegi hea hoidja* hoolde jätta. Kuna tal on praegu aga peal jälle võõrastamisperiood ja hülgamishirm, siis pole ma väga tõsiselt otsinguid viitsinud alustada.

(*Miks on hoidja parem kui vanavanemad? Või noh, kas just parem, aga mõnes situatsioonis ma eelistaksin seda. Vanavanematel nimelt on oma elu ka (ühel neist see pool aega Moskvas, kahel enamiku ajast tööl/teises linnas), pealegi on neil ju teisigi lapselapsi. Ja ausalt öeldes on endal ikka palju parem tunne teenust osta kui kelleltki teenet paluda (mitte et see teene ebameeldiv oleks, aga ikkagi). Aga sellest mõni teine kord.)

Aga kuidagi juhtus nii, et üks sõbrants otsis tööd ja meil tuli just peale jõulupidudehooaeg.

Ehk siis täna jätan ma magava lapse esimest korda kellegi võõra hoolde (kui vanaemasid mitte arvestada). See võib minna kõik väga rahulikult – KUI ta ei ärka. Või kui ärkab põgusalt, aga ei saa aru, et ma kuskil ära olen/on kellegi võõraga. KUI ta sellest aga aru saab, siis võib asi lõppeda… noh, minu jaoks lühikese peoga. Aga ta on ennegi olnud ju öösiti minuta või meieta ja alati on hakkama saadud. Vist ainult paar korda on asi olnud dramaatiline, aga neil kordadel olime ise süüdi, et ei andnud lapsele kohanemisaega ja lahkusime liiga järsku. Ja kui ta oli veel päris titt, siis oli asi muidugi eriti lihtne.

Aga et ikka TÄIESTI adekvaatselt ja rahulikult asja võtta, siis tegelesin ma just pool tundi lapsehoidjale flowcharti joonistamisega.

Ma nüüd lähen ja reageerin edasi oma adekvaatsusega.

Vähemalt sajab lund. Asi seegi, asi seegi…

lõpuks…

hoomamatu 2 Replies

…tuli lumi (Naabrinaine süüdistab selles mind) ja loomulikult õnnestus mul jääda maailma kõige hullema lumetormi sisse (tahtsin lund? sain!) eile keset Tallinn-Tartu maanteed ja keegi polegi sellest tormist midagi kuulnud. Äkki ma kujutasin seda endale ette?

…lõpuks hakkasin kirjutama. Kvaliteedis pole kindel, aga sõnad tulevad paberile küll.

…lõpuks on lootus, et must saab varsti jälle normaalne inimene.

teine advent

hoomamatu 7 Replies

Kaks asja.

Esiteks: liitusin uue moeröögatuse, Pinterestiga. Võite mu “korktahvlitega” tutvuda siin.

Teiseks: ühed kalleimad, aga suurepäraseimad lõhnaküünlad, mis ma iial olen ostnud, on Yankee Candle’i kaubamärki kandvad. Ei, keegi ei anna mulle selle ütlemise eest raha (ega tasuta küünlaid) (kahjuks), aga neid saab on Tartus Lõunakeskusest ja Tallinnas Ülemistest. Kitchen Spice on kõige jõululõhnasem küünal ever.

Lund ikka ei ole. Elulootus hakkab kustuma.

Naabrinaine ja moodsad sõnad

hoomamatu 14 Replies

Ma vahepeal katsetan erinevaid catch phrase‘e. Ma mäletan aega, kus mul oli tugevalt peal “Burn!” faas või kus ma iga vähegi sobiva asja peale ütlesin: “That’s what SHE said!” See viimane tekitas Katsis väga palju küsimusi ja kui me talle ükskord ära seletasime, mis see tähendab, siis kõverdas ta põlglikult iga kord nägu, kui ma jälle “That’s what SHE said!” karjatasin.

Sest Kats, mu sõbrad, on siiski DAAM.

Hiljaaegu olen ma katsetanud uut catch phrase’i. Proovisin seda ka eluspubliku peal eile. Asi toimus umbes nii (selguse huvides on kaks stseeni kokku tõstetud).

Mina (räägin telefonis Katsiga): “Naabrinaine käskis sulle edasi öelda, et ta tegi kooki. Tule siia! Ja et eile…”
Naabrinaine: “Eile ma tegin moosi ja friikartuleid!”
Mina: “…eile tegi ta moosi. Aga kooki on! Tule siia!”
Naabrinaine: “JA FRIIKARTULEID TEGIN KA.”
Mina: “Ja friikartuleid tegi ka.”
Kats: “Okei, ma tulen siis läbi. Peaasi, et kooki saab.”

Naabrinaine istub maha, laual on umbes viis koogitaldrikut.

Naabrinaine: “Kelle oma see on?”
Mina: “DMi?”
Naabrinaine: “DM, kas sul on kooki?”
DM (toast): “Ei!”
Naabrinaine: “Siis on see DMi oma.”

DM tuleb toast tühja taldrikuga, suu kooki täis.

DM: “Ma mõtlesin, et mul ENAM ei ole kooki. Enne küll oli.”
Mina: “No kelle oma see siis on?”
Naabrinaine (võtab taldriku ja hakkab sööma): “Järelikult on see minu oma.”
Naabrimees: “Jah, ega lapsed ei peagi midagi saama…”
Naabrinaine: “LM sõi täna lasteaias.”
DM: “Ja mina söön koolis!”
Mina: “No näete. Järelikult on…”
Naabrimees: “…lastel kõht täis.”
Naabrinaine: “Ja mina ei pea midagi tegema. Ha!”
Mina: “PARENTED!”
Naabrinaine: “Misasi?”
Mina: “Parented. See on mu uus catch phrase.”
Naabrinaine: “Mis see tähendab?”
Mina: “No seda ei saa tõlkida. No umbes nagu OWNED. Aga PARENTED.”
Naabrinaine (muundub ühtäkki 80aastaseks mutiks): “Misasi? Õuled? Mis owl? Nagu öökull või? Misasi?”
Naabrimees (kah 80aastane ühtäkki): “Õõuuleed…?”
Mina: “Näh! Teiega ei saa üldse! Ma lähen parem blogisse, kus inimesed mu sõnamänge hinnata oskavad! VOH!”

Mul on uut catch phrase’i vaja.

loomad ja triibud

hoomamatu Leave a reply

Alati, kui ma hakkan vaatama kuu jooksul monthly style postituse jaoks kogunenud asju (olgu, KAKS korda on nii juhtunud), siis olen ma rõõmus, et nii palju ägedaid shotte on kogunenud. Saadan need arvutisse, kustutan telefonist ära (sest ma tegelt ei talu, kui mul on sada miljonit sarnast pilti telefonis ja ma ei suuda kunagi ära oodata, et ma nad juba arvutisse saaks ja telefoni puhtaks saaks) ja siis avastan, et kaks või kolm pilti jäid saatmata. Kuuest. Või kaheksast. Ko kurat küll. KAKS korda olen nüüd sama reha otsa astunud! Oleks, et enne vaataks ära, mis pildid saadetud said, aga ei… Kohe vaja asuda kustutama…

Niisiis. Läksin Etsysse, sest Etsy teeb mul alati tuju paremaks. Vaatasin ilusaid asju, otsisin inspiratsiooni, panin neid ritta, mõtlesin lumest ja kodust ja triipudest ja igatsesin jõule. Ma vist polegi saanud mahti öelda, et ma ootan jõule juba sel aastal juulikuust saadik. Aga ootan! Ja nüüd lõpuks ongi nad käes. Hommikul sadas penoplastilund ja isegi kuuske käisime vaatamas juba.

Ühesõnaga. Pilte pean siis nüüd juurde tegema, nii hirmus uni on, et asjalikku kirjutada ei jõua, aga vaadake parem Etsyst ilusaid asju. Neist ükskõik mida võib vabalt mule jõuludeks kinkida. Triibud! Loomad! Triibud!


Arctic Fox Figurine by …

$36.00

Flirty Strapless Black …

$98.00

JOHNNY CASH man in blac…

$100.00

Christmas tree earrings…

$18.00

Workhorse bag in cherry…

$185.00

Play with Me Cat (cat l…

$39.00

Squirrel Silhouette Fel…

$8.00

Keep Calm and Wine On (…

$6.99

Funny striped bee hat ….

$18.00

Brian the Red and White…

$20.00

Striped Owl Throw Pill…

$22.00

Letterpress Recipe Card…

$46.00

SALE- Striped Boat Neck…

$15.00

Penguin Necklace, Le Op…

$40.00

Stunning re-designed 19…

$967.00

Treasury tool by Red Row Studio.