Tag Archives: melanhoor
TBT: passive aggression
TBT – throwback Thursday ehk neljapäevane pilk minevikku.
Postitus, mis on kirjutatud 20. veebruaril 2006 kell 22:44
Ma lõhkusin selle lühiajalise idülli, tõusin voodist ja läksin kööki, et vaadata lund, teha viimane sigarett ja absint.
On teatud tüüpi ilu, mida sa hakkad nägema alles harjudes. Enne kaob see eelarvamuste või valede või tõdede või elu tavalise vingugaasi sisse. Või sa lihtsalt ei taha näha. Või ei oska. Ilusid on igat tüüpi, tead.
Ja mõned asjad lahtuvad igaveseks, nagu põlenud suhkur absindis ja vees. Või mõned momendid või tunded, eitamises on jõud.
Köögis on veel nõrk koirohu lõhn. Põrandad on külmad, vaikus on lõhestatud, klaver pole päris, vaid kõlarites, ööd on sama lühikesed koguaeg ja raamatuid tuleb koguaeg juurde. Nagu ka tolmu.
Aeg on ju ometi abstraktne ja peaks olema mõõtmatu ja me kõik kanname kelli.
Organiseeritud rämps on ikkagi hunnik rämpsu.
Ja nii väga tahad olla peategelane, aga oled alati kõrvaltegelane või episoodiline osatäitja. Mõtled oma väikeste sõnade üle, näiteks kus on kohane kasutada sõnu ”kaardistama” või milline on ”vabaühenduse” täpne definitsioon, käid tööle ja koju samu tänavaid pidi, vaatad alati kella 14:25 ja mõtled, et päev ei saa kunagi läbi. Kell 18:19 mõtled, et ei suuda kunagi olla üheksani üleval ja kella 23 paik hakkad tobedusi kirjutama ning igatsema neid öid, kui said olla süüdimatult seitsmeni hommikul üleval.
Lõigud iga päev puruks mõne vana kirja või foto või riideeseme ja teraapiast on asi ju tegelikult kaugel. Sama kaugel kui destruktiivsest käitumisest.
Elad ilukirjandust ja oled tegelane väga halvast muusikavideost, one hit wonder heal juhul, aga enamasti mitte sedagi. Käed on ikka jalgu puudutades liiga külmad ja buss läheb ikka minut enne seda, kui sa peatusesse jõuad.
Vaatad neid lahkumisi ja sõidad mööda sõprade majadest ja mõtled, et küll homme on aega näha või helistada, aga koguaeg on homme ja mitte kunagi ei ole täna.
”Ma ei taha masinaid hävitada, aga ma tahan, et masinad ei hävitaks mind.”
Või siis äkki ei taha inimesi hävitada, aga ei taha, et inimesed hävitaksid sind?
Kohvi saab alati liiga kange ja kõikjal on mustrid, raha on koguaeg otsas ja Inglismaa pannakse lukku, enne kui sina lennukile jõuad astuda.
Tahad, et asfalt oleks suveöiselt soe ja betoon väreleks nähtamatust soojusest ja kaste teeks püksisääred märjaks, mitte pruun lumi. Ja ometi on ju kõik ikkagi kõige parem just selles hetkes, kus sa parasjagu oled, mäletad, sa ütlesid seda just, loetud päevad tagasi, sa just ütlesid seda.
Kumba sa küsid endalt, kas:
millal sa tegid viimati midagi esimest korda?
või
kui homme lõppeks maailm, siis mida sa teeksid?
Kutsu end korrale.
18.2/21.8
21.8 astusin ma järjekordsesse abiellu, 18.2 neli aastat hiljem astusin ma sellest välja. Valuliselt, vastikult, see kõik oli kõige õudsem, mida ma üldse oleks suutnud iial ette kujutada ja ma ei näe, et see veel lõppeks, kuigi ametlikult on asjad ühel pool. Peaaegu. Materiaalsed asjad on veel jäänud.
Ja Mila.
Ja Mila.
Ma tahaks öelda, et ma ei kahetse midagi. Et see abielu on muutnud mind selleks inimeseks, kes ma olen praegu. Et see abielu tõi kaasa midagi sellist vaimustavat, nagu seda on Mila.
Aga…
…on nii palju asju, mida ma ei saa öelda. Sest ma pean olema see inimene, kes ei ütle. Kes hoiab selja sirge ja nutab omaette autos, omaette aknast välja vaadates, kes ei vasta sõimukirjadele, kes üritab olla “targem annab järele”.
Sest Mila on seda väärt. Ta on väärt kõike muud kui seda, mis täna juhtus.
See-eest aga on Veevalajate puhul abielulahutus sagedane nähtus. Sellel on ka oma seletus. Kui olukord muutub väljakannatamatuks, siis jahtuvad uraanlanna tunded silmapilkselt. Ta jätab teid üleöö maha ega tule enam iial tagasi. Ta ei otsi lahutust ja see ei paku talle mingit naudingut, kuid samal ajal ei šokeeri lahutus teda ka sel määral kui tema sentimentaalsemat laadi suguõdesid. Kuna Veevalajat juhib muutuste planeet Uraan, on tema elureeglid muutlikud. Kuigi ta on kogunud enda ümber ilmatu hulga sõpru, on ta sedavõrd iseseisev ja sõltumatu, et jätkab kõhklematult oma teed üksi, kui olukord seda tingib.
Linda Goodman, “Päikesemärgid”
30emo
Läheneva 30 vanusenumbri kukkumise kass on sel aastal kohale jõudnud eriti varakult. Eile ja täna ärkasin ma TÕELISE emoga, sest ma lihtsalt ei suuda seda ära händlida.
Ärge saage must valesti aru, eks, mul ei ole põhimõttelist probleemi vananemise või 30 OLEMISEGA. Džiisus, te ikkagi räägite siin praegu inimesega, kes EI SUUDA ÄRA OODATA, millal ta pensionile jääks, et lõpuks ometi saaks legitiimselt laiselda ja ei peaks mitte midagi tegema.
Küll aga on mul tõeline probleem sellega, et mul on alati ebarealistlikud ootused seoses oma sünnipäevaga. Ja kuna number on kuidagi eriline, siis sel aastal on need lootused totaalselt laes ja MA KASSIN NAGU VANA KASSUR juba tuhandendat päeva järjest.
Sest ma ei suuda välja mõelda, mis vormis seda pidu pidada, nii et täidetud saaks kõik tingimused:
- Ma peaks saama kutsuda sünnale KÕIKI endale olulisi inimesi, sh vanu Tartu-sõpru.
- Nad peaks kõik kuhugi ära mahtuma ja kaugelt tulejatele peaks olema võimalus pakkuda öömaja. Ja arvestada tuleb ka sellega, et paljudel on lapsed või pluss ühed, kes ka peaks kõik kuhugi ära mahtuma.
- Pidu ise peaks olema muidugi grandioosne ja fabuloosne, soovitavalt sisaldama väikest paraadi, kloune, bändi, mustkunstnikku ja strippareid. Ja võibolla kummilosse (no neid, mis lastel on) ja batuute. Okei, ühest batuudist piisab.
- Peo eelarve seejuures on mingi HEAL JUHUL sada eurot. Sest ma rott ju.
- Ahjaa, ja ideaalis oleks see kõik üllatuspidu, mida ma ise korraldama ei peaks ja kaasneks veel suur WOW-efekt ja õnnepisarad, et mu sõbrad on fantastilised. (Mitte et nad seda niikuinii juba ei oleks…)
Näete nüüd ise, et ma seisan täiesti võimatu ülesande ees. Kuna ma elan praegu ka sellises kohas, kuhu, ma olen kindel, ei viitsi kõik isegi tulema hakata (sest siit öösel koju saamine on transpordi puudumisel raskendatud ja sel juhul peaks keegi olema kaine rool, no ja siis olen mina eraldi kassis, et inimene peab passima kainena, kui ta äkki tahaks ka võtta klaasikese ja siis ta hakkab ju mingi hetk ära kibelema, ja siis ma olen selle pärast eraldi kassis), siis kodus pidamine tähendaks, et ma peaksin tegema mingi ERITI selektiivse külalistelisti, jätma välja plussühed, keda ma hästi ei tunne. Aga see oleks lihtsalt asshole move ja ma ei taha olla SEE TŠIKK, kes hakkab paaridele ütlema, et õu kle, tule süntarile, aga ära oma ELUARMASTUST kaasa võta, sest noh, ma olen teda aind ühe korra näinud ja mul kodu seinad pole kummist.
Siis on variant siiski kuskil mingi laud kinni panna ja osta mingid snäkid. Aga ma ei suuda isegi välja mõelda mõnd ägedat kohta, sest jumal teab, millal ma viimati kuskil väljas käisin. No ja siis ikkagi tuleks lapselogistikale mõelda, sest, ah, ma ei taha isegi sellesse laskuda hetkel, aga tõenäoliselt pean ma arvestama sellega, et Milake on siiski ka sel õhtul minuga ja öiset hoidjat mul hetkeseisuga pole (kuigi õnneks on vanavanemad, nii et ses mõttes pole asi katastrofaalne).
Vahepeal ma mõtlesin, et tahaks lihtsalt mingit eriti ägedat kompleksi kinni panna, kus oleks bassein ja mingid ööbimiskohad ja nii, no siuke talvine pool party, aga vt punkti 5.
Siis mõtlesin, et lükkaks üldse suvesse selle pidamise, aga jajah, mäletan ju küll, ükskord Birx lubas ka suvel pidada ja pidamata see pidu jäigi, teiseks olen ma nii hull kuupäevapede, et see pole ikka õige sünna ju, kui inimene on sündinud 11.02 ja siis peab süntarit, ütleme, 18.06. MA OLEN TALVELAPS. Veebruar is my thang!
Oeh, elu on ikka kohe nii palju keerulisem, kui mingis osas ei ole inimene täiskasvanuks saanud ja tujutseb nagu mõni eit oma sünna pärast.
Nii et praegu ma mõtlesin, et ei tee üldse midagi. Lähen kinno nagu Jess “New Girli” viimases VÄGA TEMAATILISES osas. Ja siis tõmbun kookonisse ja istun ja nukrutsen, et miks ma nii feil olen.
Ja järgmine päev läheb elu edasi.
Sounds like a plan.
aasta 2013 küsimustes
Vahepeal on mul tunne, et kõik vastused on olemas, et enam küsimusi polegi järele jäänud. Aga siis saan aru, et see on vaid väär hetketaju, sest kohe järgmisel momendil teeb elu käänaku ja sul on taas palju rohkem küsimusi kui vastuseid.
Aastalõpud on selles suhtes veidrad. Istud kuuse all, vaatad endale hinge ja mõtled, et… Vot siis. Sel aastal selline lugu. Uus ehk tuleb teisiti? Või annab see, milline on aasta viimane päev, ka uuele vastiku sitamaitse juurde? Või loeb siiski see, kellele sa täpselt südaööl otsa vaatad? Kas loeb see, keda kallistad, keda suudled, kellele esimest korda “Head uut aastat!” soovid? Kas annab hoopis tooni see? Või sootuks see, kellelt tuleb see esimene uusaastakõne läbiülekoormatud liinide? Või saab uus aasta tooni esimeselt sõnumilt, e-kirjalt, külaliselt järgmisel päeval?
Või üldse, mis toonid on olnud su selle aasta päevades? Mis värvi on olnud su hommikud? Mis karva on hilisööd, kui akna peal suitsetad ja väljas sajab laia valget lund? Mis lõhna peale sa hommikuti ärkad? Kuidas lõhnab see kael, kuhu vastu oma nina surud? Mis oli su lõppeva aasta lemmikparfüüm? Kust selle ostsid? Või hoopiski, kes selle kinkis?
Kuidas lõhnas kevadtuultes esimest korda kuivanud pesu?
Millisest lõhnast said aru, et kevad on käes? Aga suvi? Millal tajusid oma väikese armsa ninaotsaga, et suvi on lõppemas? Millal tundsid esimest korda õhus talvelõhna? Mäletad seda tunnet, seda, mis oli sõrmeotstes, kui lükkasid lund, seda lund, mis ei sulanud enne juunikuud ja siis tuli vaid viivuks siin aastalõpupimeduses, et taas kaduda? Mäletad, kui mõnus tunne see oli, sõrmed lumesaha pideme ümber pigistatud, soe ja külm samaaegselt?
Millised üldse on su eredaimad mälestused möödunud aastast? Kas oli see paadisõit mööda Doonaud, riesling pokaalis ja sume päike paljaid õlgu paitamas? Või oli see hoopis üks videvikutund diivanil, kaisutades, mitte millestki olulisest ja kõigest olulisest kõige olulisemaga rääkimine? Või hoopiski ehk see õhtusöök sõpradega, see, kus sa lõpuks istusid laua all, pea sõbranna süles ja te naersite end oimetuks? Või siis see kord, kui sõbrad su üle nalja viskasid, nii, et kõigil pisarad silmist jooksid, ning hiljem zombiwalkides lahkusid – ja sa vaatasid, mõtlesid: see ongi armastus? See hetk, kus sa mõtlesid, et kas sulle ka ikkagi kunagi veel eluteel midagi sellist ette veeretatakse? Et saad kellegagi koos läbi elu zombiwalkida?
Või siis on eredaimad hetked – kahjuks – ikkagi kõik need kõige kohutavamad? Need röökimised, need nööked, mõnitused, pilked, anonüümsed kommentaarid ja vihased kirjad? Ahistamine? Vägivald? Terror? See hetk, kui sa istud politseiuurija juures ja küsid: “Palun öelge mulle, mida ma teen, ma ei oska enam midagi teha, palun, aidake mind?!” See hetk, kus sulle öeldakse, et TEGELIKULT sa ei pea kartma, kuula, kullake, mitte keegi ei pea elama nii nagu sina, surmahirmus, üle õla vaadates, sa oled väärt paremat? Nii palju paremat!
See hetk, kus sulle öeldakse, et ära hoia enam suud kinni, vägivald toitub ainult vaikimisest, see hetk, kus sulle öeldakse, et ka vaimne vägivald on vägivald ja… sa ei pea kartma – kas sulle jääb see hetk meelde? Kui eredaim? Või kui kõige vabastavam? Aga kui palju kordi tegelikult sulle seda juba öeldud on, aga ikka sa mõtlesid, ootasid, andsid inimesele aega, sest, noh, tegelikult sa saad ju aru, see on valu, mis paneb nii käituma… Palju oli neid hetki, kus sa mõtlesid, et see õudus ükskord lõppeb, ükskord lõppeb ju kindlasti? Ja siis ta ei lõppenud – aga, mõtlesid sa, küllap ta varsti ikka lõppeb, tuleb veel natuke vastu pidada… Aga miks? Miks mitte varem? Miks sa kartsid? Miks sa hoidsid kinni mälestustest või… millest sa kinni hoidsid? Sellest justkui-stabiilsusest?
Aga siiski, nii palju on ju ka häid küsimusi, mida sa oled endalt sel aastal küsida saanud, kas pole? Mitu korda sind kallistati nii kõvasti, et jah, jällegi, hakkasid õnnest naerma, aga hing jäi kinni ja välja tuli vaid vaikne õnnelik piuksatus? Mitu korda tuli su tütar su juurde, tegi enne magamajäämist musi, silitas pead ja ütles: “Emme, namastan…” Mitu korda sa jälle väikeste sugulaste võrra rikkamaks said? Mitu korda toimusid grandioossed elumuutused su kõige kallimatega, mis raputasid hinge lahti, aga siiski, lõpuks, jõudsid välja õigesse kohta…? Mitu korda sa ärkasid kohvilõhna peale, kuulasid, kuidas ema allkorrusel toimetab, kuulasid, kuidas tütreke teatab: “Mila ärkas!”, kuulasid, kuidas lund ei saja, aga jõulud on siiski…
Mitu korda käisid tünnisaunas? Mitu korda kütsid päev läbi pliiti? Mitu korda käisid jooksmas, mitu korda võistlemas? Mitu korda adusid, et sind ümbritsevad nii fantastilised inimesed, et sa ei saa üldse aru vahepeal, mida sa oled oma elus õigesti teinud, et oled nad kõik ära teeninud? Mitu korda naersid ukse taga nii, et tuppa oli kuulda? Mitu korda mängiti sulle kitarri, mitu lugu sulle kirjutati, mitu lugu ise kirjutasid? Mitu raamatut valmis, mitu läbi lugesid, mitu eksamit läbi kukkusid, mitu positiivsele hindele sooritasid?
Mitu korda seisid auditooriumis lektorina? Mitu korda istusid samas tudengina? Mitu korda suudlesid päikesetõusu ajal linnahalli katusel? Mitu korda eksisid vanalinna ära? Mitu korda eksisid kuskile välismaale? Mitu korda lennujaamas vale eskalaatori peale astusid? Mitu korda avastasid, et istud Amsterdami katusekorrusel ja räägid juttu Julian Assange’i vaat et bestikaga? Mitu korda stand-upi vaatamas käisid ja end hingetuks naersid? Mitu korda leidsid end hiljem peaesinejatega õlut joomas? Mitu korda, mitu korda, mitu korda…
2013, jah, see number ei olnud väga ilus, mitmes mõttes. Ja ometi on asjad kuidagi rohkem paika loksunud. Uude aastasse lähed ikka õhinaga, sest nüüd on selge, terad-sõklad ja kõik muu selline. Sul on su spaidermänid ja supermänid, sul on nii palju, mille eest tänulik olla.
Ja sa elad veel.
Me elame veel.
Head vana aasta lõppu, mu kallid!
(Möödunud küsimusi: 2005, 2006, 2008, 2009, 2010, 2011, 2012)
23
Mõned päevad on sellised, et sa istud pliidi ees ja teed suitsu ja mõtled, et kurat, ongi terve päev tuli all olnud ja alles nüüd lõpuks on tunne, et kuskil on soe.
Mitte, et füüsiliselt olekski külm olnud, ammu ju juba sai ahi kuumaks ja tuul ka ei puhu otse aknasse, aga vahel kohe on nii külm, nii külm, et see külmus on igalpool, justkui.
Ja siis on sellised päevad, kus väljas on nii pime ja kell pole veel kolmgi. Sa pesed kaks päeva seisnud nõusid ja mõtled nendele jõuludele, kui sa olid 23 ja said kingituseks selle vokkpanni. Sellesama, mida sa praegu pesed. Kõik need aastad, kõik need vokkroad.
Ja sa mõtled, et kuhu kurat see aeg on läinud. Kuhu see aeg läheb? Samamoodi pliidi alla nagu kõik need ajalehed ja reklaamlehed ja puud kuurist, kus alati võiks olla rohkem puid, aga tellida on ju mõttetu, sest sa ei tea ühelgi päeval, kauaks sa siia jääd, kauaks sa seda kohta veel koduks kutsud, millal peab jälle kolima.
Pesed selle vokkpanni ära ja mõtled, et
kurat, tunne on ikka ju, nagu oleks 23. Ainult et nüüd ootad eluarmastuse, karjääri või – mis kurat see oligi, mida sa ootasid, kui sa olid 23? vot, enam ei mäletagi – või kõige selle asemel, mida sa ootasid, kui sa olid 23, nüüd ootad sa oma last koju.
Mõtled, et äkki sinna aeg läkski.
Olid koguaeg suhtes või tülis või suhtes ja tülis, vahepeal oli ju armastus ka, olid jõulud ja abiellumised ja luhtunud abielud ja jälle jõulud ja jälle abiellumised, vahel sinu, vahel kellegi teise omad. Olid koguaeg reisil või kodus, olid koguaeg rase või prerase või postrase. Olid koguaeg depressioonis või olid koguaeg selles seisundis, mis on depressiooni vastand, või siis nende kahe vahepeal. Ja jälle olid jõulud ja abiellumised ja suhted ja tülid ja sõbrad ja vahepeal sa enam ei saanudki aru, mida sa ootasid.
Mida sa ootasid kõik need aastad?
Ootasidki seda õhtut, kuhu oled jõudnud, et pesumasin käib ja päev otsa on tuli pliidi all olnud, ootasid seda, et eelmine kuivanud pesu on ikka veel restil, sest sa ei suuda või ei viitsi – milleks, kui see saab jälle mustaks ja jälle tuleb see masinasse panna ja sealt restile. Samahästi võiks ta seal restil ju koguaegki olla, noh, ja ongi.
Ootasidki seda õhtut, kus oled päev otsa – ja päevad enne seda – oodanud, et laps jõuaks koju. Ootasidki seda õhtut, kus ta veel ei olnud kodus, aga pelmeenid keevad ja sa unustad nad pliidile ja lõpuks on üks rõve püdel mass ja sa mõtled, et ah, mäletad ju küll, kui ma olin 23, siis ma tegin igal õhtul erinevat rooga, lugesin punkte ja käisin esmaspäeviti kaalujälgijates kaalumas.
Kunagi ootasid sa veel midagi – eksameid, et eksamid läbi saaks, seejärel suve, siis jälle kooli, siis uusi eksameid, siis seda, et arvuti kõvaketas ometi ära ei surek, aga iga kord ta siiski ju suri. Ootasid, et see teatud kursavend ometi sind märkaks, ja kui ta seda tegi, ootasid jälle midagi muud, või kedagi muud, ise ka ju ei teadnud.
Nagu sa praegu teaks.
Ootasid ja ootasid, koguaeg ootasid. Ootasid pubides ettekandjat ja vihastasid iga kord. Siis ootasid sööki ja olid tige, sest näljased inimesed on tigedad ja kurat, no kurat, kui kaua võib üks inimene neid kuradi pelmeene teha, ah?
Õige jah, need pelmeenid.
Ikka veel püdel mass.
Siis ootasid, et tuleks ometi välja esimene raamat, ta tuligi, tuli teine ka ja siis nad jäid tulema ja enam ei osanud sedagi nagu oodata, kuidagi tavaliseks sai see ääretu privileeg, et sul üldse raamatud on. Ja tundsid end süüdi. Siis ootasid, et saaks magada, sest sa ju ei maga, kunagi sa ju ka ei maga. Senimaani ootad, et saaks magada ja nüüd saad magada siis, kui last ei ole, aga siis ju ei saa ka magada, sest siis ootad last ja nii ei saa ju magada.
Aga pidevalt ikkagi ootasid jõule ja sünnipäeva ja seejärel maikuud, et saaks sirelitesse pea matta ja olla korraks õnnelik, tunda hetkeks, et sel suvel on kõik teisiti. Siis ootasid, et saaks lõpuks grillima või piknikule, et saaks sõpradega koos naerda. Siis ootasid, et jaanid tuleks, et saaks pere ja šašlõkki ja natuke lollusi teha. Siis ootasid, et oh, oleks ometi need augustikuu sumedad ööd, et saaks kellegagi tähti vaadata ja siis juba hakkasid ootama korraga jõule ja krõbekülma oktoobrikuud, et oleks kuldne ja päikseline ja külm samal ajal, et saaks kanda sõrmedeta kindaid ja et ükskord ikkagi tuleks see lumi ju ka.
Ja lumi tuli, ja tulid jõulud, ja tuli aastavahetus ja jälle sünnipäev ja siis sa enam ei olnud 23, avastasid sa ühel hetkel. Seistes kraanikausi ääres, pestes nõusid, mis iial otsa ei saa, sa ei ole enam 23 ja sa ei oska enam midagi oodata, kui siis vaid ehk seda, et saaks ükskord see õudus läbi ja et sa ei tunneks nii. Et ei tunneks, et tahaks surra ja rõõmust naerda samaaegselt, et ei tunneks, et oled kohe-30 ja pole oma elus mitte midagi saavutanud, kõik, mis sa arvasid, et oled saavutanud on hologramm ja lahustub kohe su ümbert, sest kohe jälle, come new year, pakid sa tõenäoliselt jälle oma asjad ja lähed ja ainus, mida sa oma elus oled saavutanud on see, et sa ei oska kirjutada akadeemilist teksti, sest sa oled loll, ja see, et sul on imetore laps, keda sa ootad koju, sest selline see elu juba on.
“Be patient. Good things come to those who wait,” ütleb silt seinal ja Juri Gagarin naeratab oma teadvat naeratust ja kuigi sa tead, et ta oli alkohoolik ja ta suri nii õnnetult, et ta oli üks õnnetu mees, on ta siiski kuidagi nii mõnus ja turvaline ja su suhe Juriga on püha ja aus ja tema teab kõike, ta teab absoluutselt kõike
sest ta vaatab siit seinalt alla su peale ja näeb
absoluutselt kõike.
Daki targutab: Koledatest inimestest
Avastasin, et osad minu Delfi Naistekale kirjutatud kolumnitest on kaduma läinud. Ja nüüd siis panen järjepanu neid siia üles. Siin on teine minu kolumn sarjast “Daki targutab”, ilmus see veebruaris 2012.
Kui ma esimest korda pärast sünnitust sõbrannadega välja läksin pead tuulutama, tegi üks suvaline jörm mulle märkuse. Vaatas mind, vaatas siis mu (megailusat) sõbrannat, vaatas uuesti mind ja viskas: “Noh, mis see on mingi naiste värk, et peab olema üks ilus sõbranna ja teine paks sõbranna? Et nii on kergem lantida või?”
Ma vaatasin talle lolli näoga otsa ja esimest korda elus ei läinud mulle absoluutselt korda, mida mingi suvaline jörm minust arvab, sest, kurat võtaks, ma SÜNNITASIN kuu aega tagasi ja JÄIN ELLU. Mind hämmastas tol korral mu totaalne apaatsus ja enesekindlus. Naeratasin mehele, ei öelnud midagi tarka ega tabavat, ja jalutasin lihtsalt minema. Tema on ka järgmisel päeval tropp, aga mina lähen koju oma lapse juurde ja see ongi maailmas kõige olulisem.
Mulle õudselt meeldiks öelda, et ma olen alati nii eneseteadlik olnud, aga loomulikult pole see tõsi. Mulle on alati korda läinud, mis mulje ma jätan ja milline välja näen, sest ma olen kasvanud oma iluduskuningannast õe kõrval ja teadmine, et ma olen see “koledam, aga vähemalt tark” õde, on mu geenidesse sisse kirjutatud. Ma olen näinud korduvalt, kuidas minu silmarõõmud hoopis mu õesse armuvad ja enne abiellumist elatud vallalisuse-aastad ainult kinnistasid seda teadmist.
Ja ega ma tegelikult üldse ei vingugi. See on ju normaalne, et inimesed on erinevad ja igaühes on midagi ilusat. Me kõik ei saagi olla kaunitarid, aga alati on maailmas vähemalt üks inimene, kes sind just täpselt sellisena armastab. Kõige pullim on see, et tavaliselt on neid inimesi isegi rohkem. Kuid kõik see teadmine alati ei aita, kui on mõõnahetk. Vaatad peeglisse, ohkad ja kujutled, kui kaunim oleks elu, kui sul vaid oleks peenem lõuajoon või täiuslikud hambad.
Täna pole mul peeglisse vaja vaadata. Vaatan oma tütre särasilmadesse, vaatan, kuidas ta üleni õitsele lööb, kui ma ta hommikul voodist võtan ja tunnen ja tean, et mina olengi täiuslik. Just talle olen ma täiuslik.
Emadus on toonud mulle mingi lõputu rahulolu, mida ma varem asjatult kõikjalt mujalt otsisin – üheöösuhetest, pidutsemisest, hilise ööni töötamisest. Mitte, et ma ei tunneks vajadust parem inimene olla, astuda homsesse asjaliku ja targemana kui tulin eilsest – see on muidugi alles. Aga see sügav rahulolu, teadmine, et ma teen just täpselt seda ja niipalju, kui ma suudan, see on tulnud alles emana.
Ometi… Jõulude paiku sattusin ma olukorda, kus rääkisin juttu ühe purjakil noorsandiga. Niisama, nagu ikka peosituatsioonis ette tuleb. Ühtäkki saabus meie juurde noormehe sõber, kes ülbelt teatas: “Noh, hakkame juba minema või? Mis sa raiskad siin aega, vaata, milline kole ta välja näeb!”
Ma jäin täiesti tummaks. Mitte sellepärast, et tema öeldu oleks kuidagi eriliselt haiget teinud, see oli lihtsalt nii kohutavalt ootamatu. Mis mõttes tullakse mulle oma maja ees lihtsalt solvanguid loopima? Ja mis peamine – täiesti tühja koha pealt! Loomulikult seisin ma, mokk töllakil nagu mingi loll, ja ei osanud a-d ega o-d öelda. Nooruk, kellega ma rääkisin, tundis vajadust mu au kaitsta ja minust nad sinna kraaklema jäidki. Vist isegi löömaks läks, ei tea, ei jäänud vaatama. Hiljem mõtlesin veel mitu päeva selle vahejuhtumi üle. Et mis mõttes on okei tulla ja lihtsalt kellelegi öelda, et sa arvad, et ta on kole? Mis ajast see aktsepteeritav on? Mis toimus selle noormehe peas? Mida ta saavutada tahtis? Ja kõige olulisem: kas ma tõesti olen siis NII kole, et seda peab kohe välja ütlema?!
No näete. Tahaks hirmsasti kanda rinnas uhkelt silti: “Olen endaga rahul ja armastan end sellisena, nagu olen”, aga ikka ei oska. Hoolimata sellest, et mu elu on hetkel parem, kui ta iial varem olnud on. Hoolimata sellest, et mu keha tegi läbi raseduse, sünnituse ja imetamise kadalipud ja on mind jätkuvalt suurepäraselt teeninud. Hoolimata sellest, et mind enam (väga) need venitusarmid ei morjendagi. Noh, olen kole siis olen, ega ma sellepärast kuidagi sitem inimene ole!
Aga midagi jäi ikka kripeldama. See teiste inimeste arvamus – olgugi mingi suvalise tölli oma – on ikkagi kuidagi oluline. Selles osas ei ole ma targem 16aastasest endast. Ma ei tea, kas ma üldse kunagi jõuan selleni, et mind jätab teiste subjektiivne arvamus mu koledusest külmaks. Ja ma ei tea, kas ma peakski täieliku ükskõiksuseni jõudma. Teisteta ei saa, selge see. Ja kui aus olla, siis mina ei tunne isiklikult ühtki koledat inimest. Tuleb vist tõesti äraleierdatult nentida, et ilu, see vana saadanas, on ikka vaataja silmades.
pimm ja pamm
“No te tõesti olete haige, pole midagi öelda,” ütles perearst leebelt, mu seljalt stetoskoopi eemaldades, mis tilkus higist. “Kas kirjutan lehe ka?”
Kui mul poleks olnud tunnet, et ma KOHE SUREN ÄRA NÜÜD KOHE MA EI TEE NALJA MA KURAT SUREN KOHE ÄRA!!!, siis ma oleksin hakanud laialt naerma. Kellele ma selle lehe esitan, ei tea? Tähtaegadele?
Selles mõttes on täiesti müstiline, mida selline üksitõmblemise elu tähendab. Mõnnasid külgi on ka palju, muidugi, aga kui ikka nädalaks rivist väljas oled, siis tähendab see seda, et… noh, lühidalt: KATASTROOF.
Ma olen oma asjadega nii jännis ja ma isegi ei tea, kust otsast alustada. Pusin aegamööda, aga mitte miski ei muuda fakti, et homme peavad kõik asjad valmis olema, ERITI need, mis pidid olema valmis eelmisel esmaspäeval.
Teine asi, mis on neil aegadel jube raske, on see teadmine, et koguaeg on see üks oluline eluaspekt, mis on lihtsalt nii pekkis. Nii pekkis. Nii pekkis. Ja see ei saagi kunagi läbi. Ükskõik, kui hästi kõik muud asjad ei oleks, on see üks suur murepundar, mis ei lahene, vaid läheb aina hullemaks iga päevaga. Ma kõigun ikka veel kahe maailma vahel, ka aasta hiljem pean ma iga päev seda lahkuminekuõudust läbi elama, sest see ei saa läbi. See kestab. Ja kestab. Ja kestab.
Aga lõppkokkuvõtteks kinnitatakse mulle, et ükskord saab kõik mööda. Saab mööda hea, saab mööda halb. Tuleb uus hea, tuleb uus halb. Nagu ikka, eks.
Lisaks kõigele on mul mingid imelikud mälestused, mille kohta ei oska ma enam öelda, kas need on päris või mitte. Näiteks olen ma kindel, et olen hiljaaegu kirjutanud kuskil sellise lause: “Olukord on sitt. Olukord on nii sitt, et see pole isegi enam tuleviku väetis.”
Aga kus ma seda kirjutasin? Või ma nägin seda unes?
Ja siis ma tuletan endale päevas sada korda meelde kõiki neid häid asju, mis elus on. Kiljatan, kui näen tihast, sest tihased on fakin oosõm. Ja jõuluasjad! Poes! Juba! Nii äge! Või siis need kardinad, mis ma täna prokrastineerimise eesmärgil ette panin. Need on väga ägedad kardinad.
Ja siis ühed kuked, need on ka ägedad. Need kuked, kes hommikul kell viis kirevad.
Nad on ikka väga, väga lahedad.
hüvasti, kollane kass
Ma pole kirjutama jõudnud mitmel põhjusel, aga need ükski pole olulised.
Oluline on hoopis see, et esmaspäeval jätsin ma hüvasti oma lapsepõlvekoduga.
Ema pani Pargi tänava müüki juba vist seitse aastat tagasi. Ratsionaalsetel põhjustel: selle ülesvuntsimiseks polnud meil raha, alumisel korrusel elavad parmud ei panustanud ammugi millessegi muusse kui aktiivselt maja mahapõletamise katsetesse ning minu ja Siki elud triivisid Tartust aina kaugemale.
Ostjat leida oli keeruline, just nimetet parmude pärast, sest mis mõtet on uuel perel maja ülemine korrus üle võtta, see korda teha, kui all istuvad sul ikka joodikud, kes lärmavad, eikuidagi tegemistes kaasa ei löö ja pigem saboteerivad kõiki su üritusi.
Lõpuks läks korda ja leiti arendaja, kes oli valmis ootama ja läbirääkimisi pidama, kuniks ka parmud lõpuks alla andsid, pakutud summa vastu võtsid ja…
Edasi läks nagu läks.
Nüüdseks on asjad pakitud ja kui ma pühapäeva öösel garaažilt tulin, oli see viimane kord, kui ma oma lapsepõlvekodus iial ööbin. Ma olin üleväsinud, emotsionaalne, ma ei suuda senini hoomata, kui suur see kaotus on.
Muidugi olen ma õnnelik, et lõpuks asjad liiguvad, ma olen ema ja kasuisa uue alguse üle õnnelik ja elevil. Aga raske on ikka.
Kõik need jõulud, kõik need pulmad, sünnipäevad, matused, lahkuminekud, armumised, aknal istumised, aknale jooksmised, hiilimised, tulemised ja minemised, tagasi kolimised ja ära kolimised… Mis kõik on selle majaga seotud… Neid on palju, nad on olulised, nad on põimitud mu ellu ja jäävad igaveseks minuga.
Ma seisin maja ees, asjad oli pakitud, tegin paar viimast pilti. Kasuisa seisis mu kõrval ja järsku ma ei suutnud, ma murdusin ja hakkasin luksudes nutma.
“Näe, see aken,” osutasin ma käega ülemise korruse poole. Tarbetult, sest kasuisa teab niigi. “Kas sa mäletad, kuidas vanaema alati akna peal kõhutas ja vaatas õue?”
“Jah…”
Ma nutsin ja nutsin, püüdsin end ära rebida, sundida lahkuma. Oktoobripäike oli nii ere ja valus, ilm oli imeilus ja paratamatult meenus mulle oktoobrikuu kaheksa aastat tagasi, kui vanaema läks, et mitte iialgi enam selle akna pealt välja vaadata. Ka siis oli ilm super, vananaistesuvi näis kestvat igavesti ja ma rändasin mööda Tartut, pooleldi unes, püüdsin pargipinkidel lugeda ja aru saada, kuidas selle kaotusega hakkama saada.
Tõde on, et ainult aeg aitab.
Ja uued algused muidugi ka.
On raske kujutleda, et eelmised jõulud jäid meie pere viimasteks, mille pidasime Pargi tänavas. Esimesed jõulud, kui Milakesele tuli päris jõuluvana! Esimesed jõulud, kus meil olid lapsed, minul ja Sikil mõlemal. Ja nüüd on järsku need ka viimased jõulud…
Hüvasti, kollane kass. Ma loodan, et sa saad suurepäraseks uueks koduks paljudele teistele, kes kõik suudavad hinnata, kui eriline on ärgata suvehommikutel ööbikulaulu peale ning oskavad imetleda jõe pealt tõusvat udu, mis aeglaselt üle Karlova katuste kodu poole sõuab.
Meil on nüüd uued kodud.
tänavanurgad
Täna oli selline hetk.
Me kõndisime mööda tänavat, kiirustades. Lapsehoidja ootas, laps ootas, aeg oli üle läinud, auto kaugel. Ja järsku ma näen: pisarates, lõdisev, umbes 8aastane poisike tänavanurgal.
“Kas me saame sind kuidagi aidata?” jäin ma keset autoteed seisma, hetkeks segaduses. Teate ju küll – lapsed, eks, tormad võõrale ligi, jumal teab, mida kahtlustama hakatakse.
“Jah…” nuuksus poiss, ja mu süda murdus koheselt. “Elekter läks ära ja-ja-ja… Ja ma ei saa kellelegi helistada ja… Ja ma nii ehmatasin!”
Otsisime välja oma mobiilid, panime poisile jope selga ja lasime tal oma vanematele helistada.
Tõesti, korraks oli kadunud elekter. Sealt ka, kus meie olime, ja isegi MEIL oli natuke hirmus, kuigi muudel põhjustel. Noh et äkki hakkab alarm tööle ja mis siis teha, sest koodi ei ole ja üleüldse, eks. Elekter kaob, kasvõi hetkeks, natuke on selline raputab-reaalsusest-välja tunne. Ja sel poisil oli eriti raputav. 8aastane, üksinda kodus, ja järsku – litaki! Kaob ainus turvatunne – telekas. Kõneaega pole ja sa ei oska midagi muud teha kui tänavale joosta ja tänavanurgal nutta.
Liiklus kihutas mööda, me seisime seal, ta lõdises ja ma tahtsin teda nii väga kallistada, aga nagu ei julgenud ka, ikkagi võõras laps ju ja nii.
Noh, vähemalt oli jope seljas.
Nüüd.
Jumal teab, kaua ta seal ilma meieta seisnud oleks. Nojah, olgem ausad – ka Jaanus Rohumaa tõttas mööda, korraks seisatas, hindas olukorda ja ilmselt veendus, et poiss saab juba abi. Ja tõttas edasi. Mul oli muidugi natuke piinlik ka, et äkki oleks pidanud selgitama, miks me võõraid poisse tänaval jopedega katame. Aga äkki ta mõistis, et oli just samas olukorras, kus meie hetked tagasi, ja et õnneks me olime seal, hetked tagasi. Kui poleks olnud meie, oleks olnud tema.
Me muidugi teadsime, et elekter on juba tagasi, pakkusime, et äkki räägime ise ta vanematega, aga polnud vaja. Saatsime poisi tuppa, ta näitas elektrikapi ette, selgus, et korgid on sees. Kontrollis – jah, nüüd töötab kõik jälle!
Lühikesest vestlusest selgus, et poisi isa, see, kellega ta rääkis, elab Lasnamäel. Tema ei tule, aga ema tuleb varsti.
Nii me ta sinna jätsime.
See poiss natuke kummitab mind. Ma olen liiga väsinud, et liialt minna neisse põhjustesse, miks, aga ikka kummitab. Mu süda murdub mõttest, et kunagi peaks minu laps niimoodi tänavanurgal nutma, ja samas – kui palju kordi olen mina tänavanurkadel nutnud. Mitte küll äraläinud elektri pärast, aga… Teinekord samasuguste triviaalsete asjade pärast – ja teinekord see üks väike triviaalne asi, see võib tunduda TERVE MAAILM. Kogu su turvatunne kukub kokku, sa oled väike ja õnnetu ja ei oska midagi muud teha, kellelegi helistada ei ole…
Seisad siis seal tänavanurgal.
Tegelikult ma olin enamuse tänasest päevast üsna positiivne. Aga praegu ongi selline mixed emotions aeg, kui palju eri asju on koos, kõik nõuavad hingelt oma ja lõppeks istud südaöösel fesaris, vahid avatud tšätiaknaid, kuhu sa oled kõikjale pannud karjatused, et nii, kullakesed, nüüd on mul LÕPUKS aega suhelda ja mul NII VÄGA oleks vaja…
Ja, noh, tänavanurk.
Aga lõpuks on oktoober ja mul hakkab jälle natuke aega olema. Blogi jaoks ka. Ja mul on nii palju asju, mida ma tahan jagada!
Stay tuned, my loves!