Tag Archives: melanhoor
sügised
Tegin täna suurest heameelest, et saan jälle kanda teksaseid (st et enam palavus ei tapa surnuks), veidra selfi. Teksad väga peale ei jäänud, aga ma tundsin end üle mitme päeva adekvaatsena. Et ma näen välja adekvaatne, võibolla treenimata silmale isegi ilus.
Nüüd jäin seda pilti õhtul vaatama. See tähendab, jäin ise endale silma vaatama. Jälle see forsitud naeratus, jälle need sügavkurvad silmad, jälle see sunnin-end-liikuma-ja-olema-normaalne-sest-nii-peab-ja-muidu-sõbrad-muretseks. Jälle see fake it till you make it.
Vaatan endale otsa, sõna otseses, ja küsin, mis edasi saab.
Eelmisel sügisel alustasin ma uut aastat magistriõppes, kahel-poolel töökohal, lahutamata-but-separated, korterinaabriga, kaheaastase lasteaiatuga, Nõmme mändide all, omas kodus, lõpuks ometi tundes, et äkki läheb paremaks lõpuks.
Sel sügisel alustan ma uut aastat viimasel aastal magistriõppel, oma firmaga (mis toidab minimaalselt ja ebaregulaarselt), lahutatuna, korterinaabri ja elukaaslaseta, kolmeaastase lasteaiatuga, Klooga mändide all, üürikodus, lõpuks ometi tundes, et tegelikult ei lähe kunagi midagi paremaks.
Miks kõik need asjad tsüklis peavad käima? Miks koguaeg ring viib sinnasamma tagasi?
Logistika, mis sügisel pihta hakkab, tundub hoomamatu. Täiesti hoomamatu. Kuidas Naabrinaine seda omal ajal tegi, jääb mulle alati mõistatuseks – aga ma ei hakka olema kunagi nii tubli ja täiuslik ja adekvaatne ja mõistlik kui Naabrinaine. Ma pean leidma mingi oma tasakaalu, kuidas hakkama saada sellega, mis mulle on antud ja hakkama saada selleta, mis mult on võetud või mille ise ära andnud.
Tegelikult ma tahtsin küsida, et soovitage ägedaid trenne palun, ja kui keegi oosõm autot oosõm hinnaga müüb, siis võib minuga kontakteeruda, sest ma nimelt hakkan autot ostma. Teoorias.
Ja Klooga on suveti ja suve lõpus kohutavalt lärmakas. Hea, et seda “külmalainet” nädal aega olnud on, saan lõpuks vaid üht akent lahti hoida ja teised kinni panna. Aga akna taga käib juba mitmendat päeva sõda, mis on asendanud need seltskonnad föönidel ja motikatel ja autodel, kes muidu alevi vahel ja järve ääres ännasid.
Vaikne on alles siis, kui tuleb lumi. Tahaks lund.
Tahaks, et hakkaks parem. Ja lumi teeb peaaegu alati paremaks. Kõik.
Kaitstud: letters of heartbreak
it’s worth it
Vahepeal ma… oot, ma alustan uuesti.
Väga sageli, eriti kui ma kohtun uute inimestega, saan ma arusaamatute pilkude osaliseks. Nad ei mõista, miks ma “kirjutan seksist internetis” (nagu mulle endale meeldib öelda) ja miks ma pean nii üliisiklikku blogi. Miks ma olen kõike seda avalikkuse silme all juba kümme aastat teinud. Enamasti nad kardavad – nad kardavad, et saavad osaks mu “lugudest”, “satuvad internetti”. Ma korrutan alati ja pidevalt ja kõikjal, et ma kirjutan AINULT ENDAST ja kui ma kirjutangi oma lähedastest, siis ainult nende nõusolekuga, enamasti pseudonüümide all ja (oma tütre puhul eriti) kasutades aastatega tekkinud sisemist filtrit, mis ütleb, mil määral teistest kirjutamine on okei.
Ma olen pidanud kordi ja kordi selgitama, miks. Mu perekond ei ole nagu mina. Mu sõbrad, enamasti, ei ole nagu mina. Nad ei tunne vajadust välise validatsiooni järele – mitte, et see oleks mul ainus põhjus. Nad ei ole nii edevad kui mina – mitte, et see oleks mul ainus põhjus. Nad ei hinga kirjutamist läbi naha sisse nagu mina – mitte, et see oleks ainus põhjus.
Ja kui mul diagnoositi maniakaal-depressiivne psühhoos, siis arvasid enamik neist, et see on asi, millest ei peaks või ei tohiks ma iial kirjutada.
Kui ma rääkisin mõttest, et kui ma üldse saan veel kunagi ühe lapse, siis ainult selle inimesega, kellega ma koos olen. Ja ainult sellel ajal, mis mu peas õige tundub – siis ütles mu ema: “Kas sa mäletad, kui raske sul oli? Kas sa mäletad, kuidas…?”
Ma mäletan, muidugi ma mäletan. Ma mäletan kõiki oma võitlusi ja oma läbikukkumisi ja haigetsaamisi ja haigettegemisi.
Ja ma ikkagi püüan leida viisi, kuidas sellest kirjutada, kuigi ma täna just Delfis kirjutasin põhjustest, miks ma eriti väga enam ei jaksa.
Aga siis tulen ma siia blogisse ja loen seda kommentaari:
Kui ma ise umbes aasta tagasi depressiooniga lõpuks võitlema hakkasin, siis olid sinu selleteemalised kirjutised põhiliseks jõuandjaks ja lootusekiireks.
Pean sind siiani üheks väga oluliseks osaks mu paranemisprotsessis. Täna olen palju õnnelikum inimene.
Aitäh sulle!
Ja kõik need pilgud, kahtlused, küsimused, kulmukergitused, heitlused… SEE on põhjus, miks ma kirjutan.
Kui on kasvõi üks inimene maailmas, kellele läheb see korda ja kelle ma olen suutnud õnnelikumaks teha lihtsalt sellega, et ma elan oma elu ja kirjutan sellest nii nagu ma kirjutan…
it’s all worth it.
PS. Robin Williamsi mälestuseks vaatan tema viimast (kahjuks ainult hooaja-pikkuseks jäänud) sarja The Crazy Ones. Soovitan soojalt.
Hüvasti, Robin Williams – depressioon nõudis järgmise ohvri
Just praegu jõudis minuni (ja paljude teisteni) uudis, et koomikageenius Robin Williams on surnud. Kahtlustatakse enesetappu, ilmselt poomist. Ta ei ole kunagi olnud mu lemmiknäitleja, kuid ma olen alati austanud ta talenti ja ausalt öeldes on kõige kõhedam hetkel see tunne, mis mind rabas, kui ma lugesin sõnu…
depression… suicide…
Mul ei ole olnud depressiivset episoodi juba väga pikka aega. Mingi päev ma just mõtlesin, et see on ikka uskumatu, kui hästi mul läheb – ja peamine, kuidas ma sellest aru saan, on tõsiasi, et ma ei pea sellele mõtlema.
Ma ei pea mõtlema, kuidas elada päeva üle.
Ma ei pea mõtlema, kuidas sundida end naeratama, kuidas sundida end lapsega tegelema, kuidas sundida end sõpradega suhtlema.
Ma ei pea mõtlema, kuidas saada end öösel magama (kuigi ma jätkuvalt ei maga õigesti või üleliia hästi), sest et ma lõppeks magan siiski piisavalt ja ma EI LÄHE HULLUKS.
Ma ei pea kartma kellahelinaid või uksekelli või telefone või e-maile, sest… Ma… olen… normaalne?
Ainus, millele ma pean mõtlema, on regulaarsed kohtumised arstiga. Ma ei pea isegi mõtlema oma rohtudele, sest 6+ aastat, mis ma neid võtnud olen, on nende võtmine nii elu osa, et kui ma peaks praegu võtma antibeebipille, siis ei oleks šanssigi, et ma “unustaks”. (PS. Ärge oodake titeuudiseid, mul on jätkuvalt spiraal.)
Jah, vahepeal kammib ära, aga ma pole mõelnud sellele, et ÄKKI OLEKS MAAILMAL JA KÕIGIL NEIL, KEDA MA ARMASTAN PAREM KUI MIND EI EKSISTEERIKS. Mul pole see mõte läbi käinud juba väga pikka aega. Viimati oli see ehk… Jah, siis oli see ühes teises võtmes. Siis oli see võtmes kui-mind-ei-eksisteeriks-äkki-see-kohutav-ajukepp-saab-läbi. Aga see ei olnud depression per se. See oli olukorrast tingitud hullus. See oli olukord, kus igaüks minu asemel oleks mõelnud samu mõtteid.
Aga Robin Williams meenutab valusalt, liiga valusalt, kui hästi on mul läinud. Mul on läinud hästi, et minu katsed oma elu lõpetada (jah, neid on olnud) pole läinud läbi. Mul on läinud hästi, et mul on toetavad sõbrad ja toetav pere, kes on minu jaoks olemas, kui ma ei tõuse nädalate kaupa voodist ja isegi enam ei nuta, sest et hing on tühi ja maailm pole enam isegi mitte hall, vaid lakanud eksisteerimast, sest muudmoodi ei händli lihtsalt ära. Mul on vedanud, et ma pidin elama ilma diagnoosi ja proper rohtudeta-teraapiata vaid… kuus-seitse aastat oma elust ja umbes sama kaua on mul olnud korralik toetussüsteem. Mul on vedanud nii paljude asjadega…
…ja ilmselt, tõenäoliselt, päris kindlasti vedas Robin Williamsil ka. Nagu ka Hunter S. Thompsonil, nagu ka Sid Viciousel või Juhan Viidingul (PS. Ma ei usu NEVEREVER, et Kurt end tappis) või Elliott Smith või kõik need teised õnnetud ja vähemkuulsad ja haiguse küüsis, mis neile pidevalt kõrva sosistas, et nad pole väärt elama. Oi, kuidas depressioon valetab. Oi, kuidas ta võib sul pea segi ajada…
Aga depressioon on HAIGUS. On väga oluline, et inimesed mõistaksid: see pole valik või trendivärk või väljamõeldis või karakteriviga. See on haigus.
Palun kuulake ja uskuge inimesi, kes teil ümber on. Ja eriti peaks kuulama vaikust. Sest depressioon muuhulgas ütleb ka seda, et sind ei kuula niikuinii mitte keegi või kui kuulabki, siis keegi ei usu, nii et pole mõtet suud lahti teha.
On mõtet. Alati on. Me kõik oleme kellegi jaoks ääretult olulised. Ja depressiooni vastu on olemas ravi.
Ärge seda unustage.
Ja nagu üks kord varemgi, ei suutnud ma kiire guugeldamise peale (sest enesetapjatel on ju lõputult aega, et numbreid netist välja kaevata) leida ühtegi ööpäev läbi avatud kriisitelefoni, kuhu vajadusel helistada, küll aga leidsin www.eluliin.ee. KUI SA TEAD MÕND TOETUSLIINI, MIS VÕTAB KRIISIKÕNESID PIDEVALT VASTU, ANNA SELLEST KOMMENTAARIDES TEADA JA KATSUME SELLE GOOGLE’ISSE SAADA! (Nii et see guugeldamisel ka välja tuleks!)
See on emopost
Niisiis.
Mu ema ja mu umbes kaks parimat sõpra on mulle öelnud, sisuliselt, et mu raamat on väärtusetu pask ja ei peaks ilmas eksisteerima. Nad varjasid seda kõike osavalt mingite somplimentide taha (Marianni TM), a la “Sul on seal päris häid kohti, AGA…”
Tra ja kui nõme on nii elada. Iga faking kord on nii. Ma avaldan midagi ja mulle olulised inimesed ütlevad mulle, miks see, mis ma teen, on pask. Ma lähen emosse, kaon, ei kirjuta, hakkan sunni tõttu jälle kirjutama, unustan eelmise “kriitika”, ja siis saan jälle. Jälle saan teada, kuidas kõik see, mis ma teen, on… teisejärguline. Mitte piisav. Saast.
Ma ise olin nii uhke oma raamatu üle. Ausalt. Minu meelest oli geniaalne kontseptisoon, geniaalsed lood… Aga näete, tuleb välja, et puhas sitt! Puudub sügavus, puudub tõde ja emotsioon!
Selles valguses on nii raske seda kuradi esikat plaanida ja mulle meenub, miks ma olen elus ainult umbes kaks esikat kümne (!) raamatu (ilmselt saastad raamatud siiski) kohta teinud. Sest see kõik on nii valuline. Sa tahaks tähistada midagi, mis sinu jaoks on kõva asi, aga enamik su lähedasi arvab, et parem oleks NEIL end üles puua, sest nii ei seostataks neid sinuga. Sest see, mis sa teed, muidugi, on ju saast, ja saastaga ei taha keegi seostatud ju olla.
Peamine põhjus, siiski, miks ma olen erilises faking kassis praegu, polegi mitte see, et ma kirjutan saasta ja mu eksistents on mõttetu, vaid hoopis see, et ma läksin täna välja Mallu raamatuesitlusele, nähes omast arust välja ERILINE PÜSS…
…ja siis ma kuulsin, et selja taga sosistati, et kas ma äkki siiski rase polevat.
Cheers, my loves.
Arhiividest: Tallinna-lugusid
Blogipostitus 17. juulist 2006, mil olin just Tallinna kolinud ja alustasin tööd Õhtulehes.
Ma peaksin sulle rääkima, millises kohas ma elan.
Noh, muidugi, seda sa tead, et mu und valvavad meerika saatkonna turvamehed. Ja et hoovi peal kasvavad paplid ja venelased ja torupill.
Kusjuures, mul on tunne, et need vene noored, kes akna all nonstop karjuvad, ei magagi kunagi. Muidu on olnud nii, et kell 23 nad jäävad vakka. Võib-olla see kuri tädike, kes mu tol päeval, kui oma miljoneid kaste üritasin mõttejõul kolmandale saada, täis sõimas, paneb ka nemad paika, kui öörahu aeg käes on.
Täna hommikul, kui ma kell pool 7 kella edasi keerasin (sest esimese tööpäeva ärevus hoidis mind umbes kolmeni üleval), röökisid nad ikka veel akna all valjuhäälselt mulle mõistetamatut juttu edasi.
Valjult. Valjult.
Nad istuvad täpselt minu akna all, sest seal on selline betoonrinnatis, kus hea vedeleda.
Siis eile juhtus veel see ka, et ma valasin oma sülarile kogemata veint ja ta läks bezerk, avas ja sulges ebavajalikke aknaid ja kui ta oskaks rääkida, oleks ta teinud eile ilmselt sellist häält: ”Boing ding tsurrrrrrrrr kahhelkivi! Kelle vend? Trrrrrr…”
No ma ei tea. Ma ei julgenud seda hommikul enam sisse lülitada. Aga ehk töötab siiski… Novot.
Ja siis on meil nurgapood ka. Seal töötab kaks müüjat ja poeomanik. Poeomanik istub koguaeg leti taga ja jälgib kullipilgul kliente ja müüjatare. Üks müüja on “kole kui öö” (ma ei tea, keda ma tsiteerin, aga keegi ütles nii, võib-olla ma ise, kuigi ma ei tea, ma tavaliselt ei ütle nii) ja käitub, justkui oleks seal esimest päeva. Ta liigutused on aeglased, ta küsib omanikult või teiselt müüjalt järele, mida ta täpselt tegema peab ja vaikib palju. Ka siis, kui ta teab, palju ma maksma pean ja ma seisan, rahakott näpus, tahtes talle raha anda – ka siis ta vaikib, pikka aega, justkui rõhutades fakti, et tema teab summat, mille mina võiks ise ära arvata.
Teine müüja istub sageli poeomanikul süles ja ükskord nad musutasid ka. Poeomanik sõi vahepeal krõmpsudes küüslauguleibasid.
Poeomanik näeb välja kui tõsine mägede poeg, talle on otsa ette kirjutatud “Afganistan” ja ükskord tõusis ta toolilt püsti, et mulle borši ulatada.
Muidu see pood on lahe, seal on päris korralik veinivalik ja juurikaid saab ka. Kuigi ma pole veel julgenud sealt neid osta, kartes, et nende kaalumine ja müümine on müüjale liiga palju, liiga keeruline ja jooksutab tema süsteemid lõppeks kokku.
Siis on veel meie tänavanurgal alkoholipood, mis on avatud Tallinna-tavade kohaselt 23ni. Seal maksin ma ükskord kaardiga (ka nurgapoes saab kaardiga maksta, mis on äärmiselt tänuväärne) ja ootasin üle kümne minuti, et terminal pangaga ühendust saaks.
Müüjad on tõredad, aga seal müüakse minu marki suitsu, mida ei saa öelda nurgapoe kohta.
Lisaks võib saja meetri raadiusest leida kolm sekspoodi, ühe sõõrikubaari, ühe pitsabaari (kust aknakirjade kohaselt vıib saada ka grillkana) ja vähemalt kuus ilusalongi. Ja ühe mahetoodete poe, kust väga harva saab ka juurikaid (müüjate kinnitusel).
Juurikatega on üldse põnev lugu. Ma mäletan, et Maali ütles, et hakkas tänu minule tervislikumalt sööma. Rüblik räägib sama juttu. Et kuidagi veider on, peamise kartuli ja liha kõrvale on tulnud mingid müstilised juurikad ( “Mis see on? Mida tähendab “bataat”?” või ”Mida porru teeb?” või ”Kuidas ma seda tšillit puhastan? Kas ma võtan seemned ka välja? Kas ma neid ära ei või süüa?”).
Ühesõnaga, esimese tööpäeva ärevus jätkub. Ma ikka veel ei tea, mis ma täpselt tegema pean või kus miski asub või kes keegi on. Aga mul on kruus ja kohvi on siin majas palju ja mitut sorti ja kõik on puhkusel.
Miuks, muide, on harjunud. Mis tähendab, et süüa tahab ta koguaeg ja nõuab seda häälekalt. Daki, muide, ei ole ikka veel harjunud, aga küll seegi tuleb.
Leinamisest
See kevadsuvi on olnud lahkumiste poolest raske. Esimene kaotus tabas meie pere mai lõpus ja ma ei taha ega oska sellest praegugi veel rääkida, sest pole seda veel läbi elanud, see pole kohale jõudnud.
Aga täna öösel läks mu isapoolne vanaisa. Me olime selleks justkui valmis, ja justkui ei olnud ka, sest ta on olnud haige ikka väga-väga kaua ega, me räägime siin kümnetest aastatest. Ja see, et ta on haige, on olnud normaalsus. Justkui ei uskunudki, et surm võib kunagi tulla. Kuigi see oli raske kõigile ja ikka käisid läbi need mõtted, et surm oleks mõningane kergendus… et siis kohe end nende mõtete mõtlemise eest siunata. Sest KES mõtleb nii?
Ilmselt tegelikult paljud.
Ma tulin siia kirjutama, lootes, et see kuidagi midagi lahti sõlmib, sest mu tunded on segased. Natuke organisatoorseid mõtteid, seda loomulikult ka, on käes aeg, kus tuleb juba ise matuste korraldamisse panustada. Aga ma ütlen ausalt – ma ei olnud kunagi oma vanaisaga lähedane ja ma olen nuhelnud ta kaela mitmed patud, eriti pärast kõiki neid tunde, mis sai veedetud suhteteraapias, kui püüdsime lahkuminekut kuidagi normaliseerida ja leevendada (ei töötanud väga). Aga targemaks sain ma seal küll ja nimelt selle, et kõik need suhtemustrid, kõik head ja halvad – neist väga suur osa tuleb vanematelt. Ja nemad võtavad “tarkused” (ja tarkused) kaasa oma vanematelt. Ja ma olen terve elu süüdistanud just seda vanaisa nii paljudes asjades…
Sest ta on teinud palju haiget. Väga palju haiget. Aga samas – me KÕIK teeme väga palju haiget, kas pole?
Ma ei oska kuidagi leinata. Kui suri mu teine vanaisa, oli nii palju lihtsam see leinaprotsess. Mu tunded tema vastu olid selged, ma hindasin ja armastasin teda väga. Aga kuidas leinata kedagi, kes on su veresugulane, su lihane vanaisa, aga kelle suhtes oled sa pea elu aeg tundnud võõristust, kellega ei seo sind pea ükski soe mälestus? Kuidas seda tehakse?
Ma peaks töötama, aga ei suuda. Ma peaks lõpetama oma jaanipuhkuse ja vastama kirjadele ja avama kalendri, aga ma ei suuda.
Sest ma mõtlen, kuidas leinata. Ja ma ei tea vastust.
1987/2014
arhiividest: 26. mai 2005
Siis, kui kirjutasin oma bakasaurust. Tänasel päeval on ÕISiga paremad lood.
ma arvan, et oma lõppsõnas, mida teatavasti lõpetajatel lastakse kaitsmisel öelda, on mul päris suur hulk nimesid üles lugeda, keda tänada.
kui mul seda seal teha ei lasta, siis teen seda siin. hiljem.
kirjutada on hetkel nii raske, kuigi melobordelli tähtaeg hingab kuklasse ja ma pole senise kahe kirjapandud asjaga sugugi rahul.
jim ja jri on head.
mind never stops exploding.
täna ehk saab kaante vahele (ootaootaoota heakskiitvat ekirja). ma tahan rõõmu tunda, aga ma ei saa (oska?).
ma ei julge osakonda minna, sest ma kardan, et mulle öeldakse sealt: ”aga sa ju ei saa lõpetada nende tulemustega” (vt ka esimene f, ühe ainega jamad, paranoia)
ma ei julge oma tulemusi õisis ka vaadata, sest nende saabuvate a-derodu kõrval (tarkur?) on kaks väga häirivat kohta: üks olemasolev f ja teine soon-to-be-f. teise asjus ei ole mul kuhugi pöörduda ka.
kas on väga naljakas, kui ma linnas klapid peas käin? seal on ju mkirofon ka küljes.
mu ema arvas, et need klapid teevad mu imelikuks. talle ei meeldi, et ta tütar on stereohiir from outerspace. mul on ju need suured poolhaiged retroprillid ka.
õde käskis täna aknad ära pesta. äkki teekski seda?