Tag Archives: melanhoor

enchanté

Inimesed ja inimeseks olemine 4 kommentaari

Aeg-ajalt (tavaliselt sünnipäevade või kellegi teise pulmade või uute armastuslugude minu ümber tekkimise ajal) mõtlen ma sellele, et ma võiksin olla võluv naine. Et ma tahaks osata olla võluv. Mind on see vahepeal tugevalt häirinud, see minu olemus, see et ma olen nii lärmakas ja kohati kohatu ja naeran liiga palju ja kõvasti ja nooruspõlves väideti, et ma naeran nagu laudauks kääksuks ja see, kurat, on senimaani meeles.

Aga õnneks on meeles ka see, et üks kursaõde ütles, et mu naerul on oma DNA ja kui ta kunagi peaks veel seda kuulma, siis ta tunneb selle sekundiga ära.

Aga mitte sellest… (Vahemärkusena, mul on nii hea meel, et Marta on tagasi!)

Ühesõnaga, ma mõtlen vahel sellest, kuidas ma võiksin olla võluv naine. Mind ümbritseb palju võluvaid naisi. Ma vaatan neid imetlusega ja mõtlen, miks mina ei oska olla nii rafineeritud või nii kaunis, et see kiirgab läbi naha välja. Et inimesed mu ümber muutuksid automaatselt kohalolekust juba paremaks. Selliseid inimesi on, kes nii mõjuvad. Et sa tahad nende ümber või nende pärast olla parem inimene.

Ja ma ei oska seda omadust kirjeldada paremini. See on lihtsalt… see võlu, mis neis on. Nad tulevad ja võluvad su pealaest jalatallani ära. Sul on meeldiv nendega kohtuda ja olla ja sa hiljem hõljud kuidagi nende kumas, samas olles nii teravalt teadlik kõigist oma ebatasasustest ja ebatäiuslikkustest ja liiga valjust naerust ja kohatutest naljadest.

Ma mõtlen, miks mul ei võiks olla alati kõikidel mantlitel nööbid ees, aga alati on kuskilt midagi puudu või siis kukub kohe järgmine nööp kuskilt ära.

Ma mõtlen, miks mu teksapüksiääred nii sageli narmendavad ja miks see mind nii harva häirib.

Ma mõtlen, kas ma kunagi õpin ära mingid justkui-kohustuslikud iluprotseduurid, nagu kuivharjamine.

Ma mõtlen, kas mind hakkab kunagi rohkem häirima see, et ma söön täiesti süüdimatult voodis, või noh, ma elan täiesti süüdimatult voodis, kui mulle selleks võimalus antakse. See pole võluv, see paistab ainult filmidest võluv. Ja piltidelt. Reaalsuses on see lihtsalt nii kuradima mõnus ja dekadentlik, aga… mitte võluv.

Ning siis ma püüan vahepeal seda võluvuse-faktorit läbi hammustada. Et miks mõned inimesed… on, justkui püüdmata. Miks teistega tunned hoopis teistsugust sidet – näiteks miks mõni on sinuga sünkroniseeritud täiesti kummalisel kombel, jagate mingeid elurütme ka mere tagant.

Ma tahaks olla võluv, eriti vanusenumbrite vahetumise aegu.

Aga siis mõtlen, et sitta kah, tegelt võiks hoopis mul olla veel üks raamaturiiul, või siis, tänane geniaalne mõte – mul võiks AUTO PAGASSIS olla raamaturiiul! Ja et mul võiks olla veel selliseid kottkleite, nagu ma kunagi näiteks Liisilt sain ja kuhu kohe millegipärast augud sisse tulid. (Kahtlustan kasse, aga ilmselt on asi selles, et ju ma pole piisavalt võluv, et riided säiliks.)

(Sama juhtus kusjuures ühe hirmkalli rinnahoidjaga.)

Mõned inimesed lihtsalt ongi võluvad. Ju mul on mingid muud head omadused. Näiteks leian ma oma lapsele hommikul siiski sokid jalga.

Isegi kui on eri paaridest…

postitus aastast 2006 #tbt

Inimesed ja inimeseks olemine 3 kommentaari

Ilmunud algselt blogis 5. juulil 2006. Päevad pärast seda, kui olin esimest korda kolinud Tallinnasse, et alustada tööd Õhtulehes ja paar kuud pärast Rüblikusse armumist.

Kodutustest.

Väljas on ikka veel paplid, ainult et seda valget vatti ei tule enam tuppa, kui akna avad. Ma olen viimased päevad, umbes nädala, olnud nagu unes. Nagu unes.

Teate seda tunnet, mis vahepeal unenäos ringi kõndides tuleb  et kui ma kohe avan silmad, siis ma ärkan üles ja kõik on jälle endine, nii nagu peab? Ma kõndisin täna, näpus kotid stafiga, mida ma võibolla ei vajagi, ja mõtlesin: just nüüd, just nüüd ma avan silmad ja kõik need inimesed, need võõrad munakivitänavad, need saksahispaaniavenesoomeinglisekeelsed sõnad kaovad mu ümbert ja on jälle rongid ja pääsukesed akna taga ja Rüblik köögis, kohe tagasi tulemas ja Miuks istub akna peal ja piiksub pääsukestega vıidu.

Aga see ei tule tagasi. Miuks istub võõra diivani all juba teist päeva, asjad on kastides ja elu on nihkes, kõik on valesti. Ma olen kodutu, töötu (poolteist nädalat veel), kohe ka rahatu, kõik kallid on must kaugel ja ma ei saa selle kivist linna raskusega hakkama.

Ja midagi polegi veel juhtunud.

Ma olen kandnud kaste kolmandalt alla, alt kaubikusse, kaubikust välja, väljast kolmandale. Ma olen kandnud miljon kilo prügi ja saasta ja aastate jooksul kogutud elu, kõik väärt nüüdseks vaid prügikasti. Mu kehas on haruldased kohad, mis ei valuta ja ihupinda sinikateta kohtate sama sageli, kui Togo meeskonda jalgpalli MMi finaalmängus.

Sul on ilus keha, aga võõras lõhn.

Ma ei saa enam aru, mis mu elu on. Ma juba teadsin sel pärastlıunal paar kuud tagasi, kui ma läbi kevade Rübliku juurde jalutasin, et nüüd hakkab kõik minema aina enam nihkesse.

Ma olen alati olnud üksinda ja enam ma ei ole.

Ma olen alati olnud Tartu ja Tartu on olnud mina, aga enam ma ei ole.

Ma olen alati pidanud oma hambaharja kaasa võtma, ükskõik, kuhu ma ka ei läheks  ja nüüd on mul koht, kuhu ma seda kaasa ei võta.

Ja ma ei saa aru, kas nüüd peabki kõik nii minema. Et mu unistused on käeulatuses, mıned vaid 186 kilomeetri kaugusel, ülejäänud teostatavad. Kui ma vaid tahan, kui ma vaid jaksan, kui ma vaid ei kao iseenda melanhoora sisse ära.

Ma ju ei kao. Kõik on ju tegelikult hästi. Nüüd. Nüüd on kõik möödas. Nüüd saab jälle rätm tulla. Nüüd saab kivisest linnast kodu ja kõrged laed vaatavad mulle hommikul otsa; mitte enam see puumaja teine kor rus, Sass Henno “Mina olin siin”-kööktuba pitsapoe vastas, kuhu lakke ma ühel palaval laupäeva pärastlõunal kirjutasin ahjuvärviga suurte tähtedega “She fell into your room”.

[Sest et. Ma kukkusin ta tuppa ja Donnie Darko oli just sel päeval olnud ja ma kukkusin ta tuppa ja me lebasime põrandal ja rääkisime jaburusi ja ma mõtlesin, et ma pean selle üles kirjutama, sest mulle pole kunagi varem midagi nii ilusat öeldud ja ma muidu unustan ära  ja ma ei kirjutanudki üles ja ma unustasingi ja ärkasin hetkeks, kui linnud akna taga karjusid ja ta oli ikka veel seal, minu kõrval, minu küljes, minu vastas, minuga  ja on senimaani. She fell into your room. I fell into your room.]

Ja need emotsioonid. Ma ei oska nendega ka hakkama saada. Ma lähen kingi ostma ja ma suudan ainult Rüblikust rääkida. Ma olen rõvedalt roosa kogu aeg. Ma olen muutunud inimeseks, keda ma ei mõistnud (ja seetõttu ei kannatanud) terve oma eelneva elu.

“Ma ei ole kunagi naernud lihtsalt sellepärast, et ma olen õnnelik. Kuni praeguseni.”

“Sul on vikerkaaresilmad.”

“Sa oled lihtsalt nii super, et ma ei saa aru, kuidas sa minu oma olla saad.”

Ja muidugi see, kuidas ma teen esimest korda nii paljusid asju, mida ma varem olen suud kõverdades lugenud naistekatest või vaadanud romantilistest komöödiadest. Ja see kõik ongi päris, kõik ongi olemas, miski pole välja mõeldud, lihtsalt tuli ära oodata, mil see minuga juhtub.

Mul on nii kahju, et Portugal kaotab, aga ma olen nii unenäos, et sellest ei saagi väga midagi olla. Massiivne kivist linna masendus, massiivne üksindusemasendus ja kõik see. Kõik.

Ma tahan olla Miuksuga koos diivani all, kuni see kõik läbi saab ja kodutunne ja harjumine ja muu tagasi tuleb.

Ja mu arvuti on katki. Word ei tööta. Wifi ei tööta – tähendab, nüüd natuke töötab, aga ütleb, et limited. Sest meil on kodus wifivırk nimega skulls.

Ühesõnaga. Kõik saab heaks ju, ja ongi mõnes mõttes juba. Või koguaeg. Koguaeg natuke.

avameelselt võtab sõna bioloogiline kell

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 20 kommentaari

Mul on olnud tegelikult väga emotsionaalne nädal. Ma teadsin, et tuleb päevi, kus tuleb lihtsalt tuimalt läbi pressida ja mitte halbu asju endast läbi lasta, sest head kaaluvad niikuinii üles. Lihtsalt… no palju on hetkel, õigemini sel nädalal oli. Aga ma laadisin oma patareisid pidevalt – kõik need inspireerivad inimesed mu ümber, kõik need ägedad asjad, mida ma saan teha või tahan teha…

Neljapäev oli – juba ette teada – hommikust hilisööni asi-asjas kinni. Aga vahepeal läksin ja kallistasin sõpra ja sain jõudu juurde ja Eesti Muusikaauhindade jagamisel ma vist polegi kunagi käinud. Või vist siiski olen, sest ma olin kunagi isegi žüriis, aga igal juhul ma ootasin seda väga, sest pidulikud riided! Muusika! Auhinnad!

Ja tõesti oli võrratu. Kogu see sümfooniaorkester ja prožektorid ja kohati mulle tundus, et ma olen sattunud Muse’i konsale, näiteks. Oli mõnus ja tore ja palju ilusaid inimesi ja…

…siis hakkas Getter laulma.

Ja midagi minus murdus nii suure raksatusega, et pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid ja ma ei suutnud end peatada. Ma mõtlesin peamiselt Milale, aga mõtlesin ka endale, et tegelikult kui eriline kogemus see on, kellegagi koos lapse kõrval kasvada. Jah, meil läks teistmoodi, meie “lapsega koos” on teistmoodi ja küllap me saame selle õige pea sujuvaks ja selliseks, et Milal on ka hea.

Aga lihtsalt kogu see… ma isegi ei tea, mille pärast ma kõige rohkem emotsionaalseks läksin. Vist seetõttu ka, et tegelikult ma tean, et mul on varsti otsustamise aeg – kas ma hakkan kaaluma ühe lapse peale mõtlemist või… ei. Ja ma ei taha sellele mõelda, aga kurat kui raske vahepeal on MITTE mõelda, kui mingi tik-tik-tik sulle jalaga kuklasse taob ja sosistab: “Aga eluplaanid, sa pead need NÜÜD paika panema!”

Kui palju lihtsam oli kümme aastat tagasi, issand. Kõik see oli nii määramatus kauguses ja kui-juhtub-siis-juhtub-õigel-ajal oli suhtumine, mida sai endale veel lubada. Või siis ma-isegi-ei-tea-kas-ma-tahan oli suhtumine, mida sai endale lubada. Nüüd ma tunnen aina rohkem, et ma… väga enam ei saa mittemõelda. Või mitte omada arvamust.

Ja ilmselt tõi see lugu üles ka selle ühe stsenaariumi hingepiina, selle stsenaariumi, kus ma teengi seda kõike üksinda, algusest peale. Sel on väga palju plusse, aga…

…no vaadake seda esinemist! Mingeid asju ei saa asendada. Ja kuna siin juba avameelitsemiseks läks, siis ma ütlen ausalt, et ma olen ääretult ettevaatlikuks tehtud selle suhtes, et ma üldse julgeks kellegagi last jagada, sest see on päris kohutav, mis võib järgneda, kui suhe omavahel läbi saab… Aga ometi ma ju tahaks ka! Vahepeal ma olen nagu mingi nukker kangelanna taustal, kes vaatab poolkadeduse-poolimetlusega seda, et kaks vanemat jagavad… Müravad koos oma lapsega, näiteks. Sellised lihtsad asjad.

Ja võibolla ma ei saagi seda kunagi.

Oleks, et ma teaks, kas ma tahakski. Aga mingi osa on minust NAGU MINGI LOLL ja kukub töinama, kui laval lapsed isadele sülle jooksevad, sest ma olen 30+ naine, kes teeks meeleldi siit edasi karjääri, aga no jumala eest, kui üldse sünnitada, siis lähiajal, aga rasedus ja sünnitamine, fuhh, ja siis oleks neid ju kaks… Aga siis oleks neid ju kaks!

Noh, näete siis? Katsu sellisega vaielda või elada.

aasta 2014 küsimustes

Inimesed ja inimeseks olemine 2 kommentaari

Juba viimased üheksa aastat olen ma püüdnud aasta lõpus endale otsa ja hinge ja seljataha ja kuklasse ja varvaste vahele vaadata ja ausalt endalt küsida: kuidas läks? Mis sai tehtud? Mis jäi tegemata? On kordi, kus need küsimused korduvad – sest elumustrid korduvad. Kui ma vaatan neid möödunud küsimus-postitusi, siis siin on hulgas aastad, kus… ma alustasin küsimisega siis, kui ma polnud veel kohanud (kohanud-kohanud, tundsin teda ju ometigi ammu muidugi) oma esimest armastust/abikaasatki! Ja saati siis kõik see muu, mis on kõigi nende aastate jooksul juhtunud…

Ka aasta 2014 on olnud ääretult eriline. Ma ikka vahel mõtlen, et kas on mõni aasta, mille kohta ma võiks öelda: rutiinne. Oli täiesti rutiinne. Et ma ei kolinud kordagi, ei rasestunud, ei abiellunud, ei lahutanud, ei vahetanud tööd või… Polegi sellist aastat.

Sest jälle saan ma küsida ka sinult, mu sõber…

Mitu korda sa taaskord pappkaste pakkisid? Mitu korda heldimuse ja kurbusega raamatuid kokku lappasid? Mitu korda jooksid toa ja auto vahet, et kõik asjad õhtuks ära saaks? Mitu korda avastasid, minnes tagasi korterisse, kuhu oli jäänud veel paar kasti, et on puruks astutud su uhiuued veiniklaasid ja nipet-näpet veel? Mitu korda tundsid surmahirmu, mitu korda eluvabanemist?

Mitu korda võtsid ülipika nädalavahetuse lihtsalt selleks, et olla armastuse sees ja lihtsalt nii, et kuulata, kuidas keegi su kõrval hingab? Mitu korda tundsid neid käsi oma kehal ja said aru, et sa oledki kellegi jaoks maailma kõige ilusam inimene? Mitu korda sa istusid x-aegadel ja vaatasid imetlusega, kuidas maailma kõige andekam inimene tinistab kitarri ja lindistab ja laulab, ja sageli kasutab laulmiseks sinu antud sõnasid, või siis sõnu, mis muul viisil on MEIE jaoks olulised? Mitu korda sa nägid, kuidas tema sind salamisi jälgis, kui sa kirjutasid oma asju, keskendunult, unustuses…

Mitmeid kordi ärkasid sa üksi? Mitmeid kordi kaksi või kolmi või nelj-i? Mitu kassi elutses sel aastal su kodus? Mitu korda Pesaleidjas käisid kiisusid silitamas või tegid annetuse mõne armsa looma heaks? Mitu korda nutsid rõõmu- ja kurbusepisaraid, kui üks eriti õnnetu, surmasuust päästetud kass jõudis lõpuks Oma Koju? Mitu korda olid enne frustratsioonist pea kaotanud, sest kolm kassi on ikkagi liiga palju ja kuidas, kuidas jagada kõigile armastust, kui nad omavahel on nii tülis?

Mitu korda istusid vihmas ja vaatasid, kuidas inimeste unistused täituvad? Või mitu korda seisid vihmas ja ootasid Maikenit, et saaksid panna inimeste unistused täituma? Mitu korda jäid katkise autoga teele, mitu korda pidid täiesti üksi taas hakkama saama? Mitu korda pidid taluma oma isa natuke halvustavaid kommentaare, aga samas mitu korda te jällegi südamest südamesse saite rääkida?

Mitu korda sa olid siiralt rõõmus, et su lähedastel on lõpuks elu kõik joonel? Ja mitu korda sa istusid ja mõtlesid, et nendega võrreldes, ükskõik kellega võrreldes oled sa ikkagi elu lõpuni vist üks failure, keegi, kes iial ei saa hakkama? Mitu korda nutsid, mitu korda karjusid, mitu korda vaikselt pisaraid neelasid, mitu korda hakkasid ootamatult nutma sel hetkel, kui sul oli LIIGA HEA ja sa lihtsalt EI SUUTNUD SEDA KÕIKE TALUDA?

Mitu kinoseanssi? Mitu teatrikülastust? Mitu ID-kanali maratoni? Mitu kaotatud sidet sõpradega, mitu leitud uut sõpra? Mitu esimesest silmapilgust armumist? Mitu awkward Tinderi-kohtingut? Mitu uut üheöösuhet? Mitu uut kuulujuttu, mitu uut laimujuttu, mitu uut anonüümset trolli internetis, kes sind rändom põhjusel vihkavad?

Ja samas siiski – mitu oli neid päevi, kus sa ärkasid ja olid kõigega rahul? Või siis, vähemalt, tundsid, et kõik on händlitav – I can do this shit, this game is easy! Või siis, samas, mitu täiesti jalust niitvat elumuutust? Mitu päeva sa kõige kauem järjest nutta suutsid? Mäletad seda päeva, mil sa otsustasid, et sa enam ei nuta? Et sa armastad tingimusteta? Ja mäletad, kuidas pärast seda kõik muutus? Kui sa suutsid vabaks lasta?

Mitu uut avaldatud raamatut? Mitu täiesti awesome raamatuesitlust? Mitu imelikku autosõitu, mitu tünnisaunas istumist ja maailmaprobleemide lahkamist? Mitu veinipudelit sai avatud Hispaania lõunaranniku terrassidel? Mitu eeslipaid, mitu lambamusi, mitu uut koera su elus ja mitu purunenud rehvi?

Mitu uut sõbrannat, mitu kaotatud sõbrannat? Mitu korda sa ütlesid inimestele, et sa neid armastad? Mitu korda sa pidid eri allikatest kuulma, kui kohutav inimene sa siiski oled? Mitu korda sa pidid eri allikatest kuulma, kuidas inimesed, keda sa pidasid sõpradeks, on reetnud su usalduse lõplikult? Mitu korda sa nutsid ja väänlesid mõtte käes, et sa võibolla tõesti oled teinud oma inimesehinnangutes rängad vead?

Mitu artiklit kirjutasid sa nii, et pidid vahepeal sügavalt hinge tõmbama, sest kõik oli liiga terav ja karm ja värske? Mitu eid said oma töökandideerimistele? Mitu korda sa justkui ei kandideerinud, aga vestlusele minnes said ühtäkki aru, et tegelikult tahetaks sind vabalt juba esmaspäevast tööle? Mitu korda sa tundsid, et sa pole kellelegi vajalik? Mitu korda sa tundsid, et kõik on su ära unustanud? Ja mitu korda sa tundsid, et see kõik on vale ja pseudo, et tegelikult, tegelikult oled sa päris palju väärt?

Ja mitu korda vaimustusid sa oma erialast nii, et silmist lõi sädemeid? Mitu korda jooksid kooli poole, sest ei suutnud esitlust või loengut ära oodata? Mitu akadeemilist artiklit lugesid, mitu kirjutasid? Mitu lehekülge magistritööd oled jõudnud ära kirjutada?

Ja siiski lõppeks… mitu korda ütled oma lapsele päevas, et teda armastad? Mitu korda ütled oma lemmikutele päevas, et neid armastad? Mitu korda oled öelnud oma elupäästjatele, et sa neid armastad ja võimalusel püüad tasuda?

Siit edasi läheb kindlasti ainult paremaks. Peab minema.

Head 15ndat, mu kallid. Paaritud arvud on alati ägedamad kui paarisarvud.

(Möödunud küsimusi: 2005, 2006, 2008, 2009, 2010, 2011, 2012, 2013)

some nights

Argielu 3 kommentaari

Ja jälle ma ei maga.

Ma ei tea, mitmes päev see on, ilmselt pole neid palju järjest saanud, aga ikka on tunne, nagu ma poleks iialgi maganud. Neli-viis uneta ööd ja mõtled omaette: kuidas ma sain ometi niimoodi varem funktsioneerida? Neid perioode on olnud ju sitaks. Aga kuidagi olen ellu jäänud, ju jään ka sel korral.

Täna läks uni ära kell 3 ja ma püüdsin kõiksuguseid asju. Kuidas lülitada mõtted välja? Need mõtted, mis sulle sisendavad kõike seda, mis pole tõsi, nagu vägivaldne suhtepartner on need mõtted mu peas, kui magamatus on oma võtnud. Nad ütlevad, et sa ei jõua, sa ei saa, sa oled ummikus ja miski ei lahene iial. Samal ajal püüab ratsionaalne pool rahustada: sa ei saa HETKEL midagi teha. Jää magama, hommikul tegutsed. Aga tunnid tiksuvad ja sa saad aina enam aru, et hommik ka ei päästa, sest selleks ajaks oled sa juba jummala sooda ja mingi x-logistika orgunnimine – nagu mul siin neil päevil on, sest kaardiga ei saa rongis maksta ja viimane sula läks päkapikkude taskusse – käib selgelt üle jõu, hea kui põletavad töö- ja kooliasjad ära jõuad teha.

Üks hullemaid hetki on see, kui sa tajud, et sa oled mitu tundi voodis püüdnud liikumatuna lebada ja maailm su ümber hakkab ärkama. Kuskil paugatab uks, kuskil kaabib autorehv jääd. Vanasti käis selle juurde ka tänavakoristusmasin, aga Kloogal need ei käi, talvel saati mitte.

Siis püüdsin ma unistada. Ma mäletan, et kunagi suutsin ma end magama unistada. Eriti siis kui olin teismeline. Ma unistasin peamiselt autodest. Teinekord jälle poistest. Ja siis autodest ja poistest.

Ma unistasin VÄGA palju autodest.

Nüüd on peaaegu unistuste auto olemas, olgugi et remondis. Unistustepoisid on ka ju olemas, aga unistada ei tasu, sest siis sõnub ära. Millest siis unistada?

Mul polegi enam unistusi, vähemalt mitte unistamisväärseid. Muidugi olen ma kuskil hingesopis kindel, et minuga juhtuvad jälle õige pea kõiksugused fantastilised ja toredad asjad ja väikestviisi toimuvad need iga päev. Hommikuks saadetud lumeuputusepilt. Fantastiliselt kaunis jõulukuusk. Mokaotsast öeldud “sa oled lahe”. See, et Andres Anvelt vastab pea kohe mu kirjale sõnadega: “Teeme ära!”

Väikesed nunnud pisiasjad.

Aga unistada ikka ei oska.

Seega sel ajal, kui ma loen jäänud tunde kellahelinani, mõtlen ma hoopis kirjutades. Näiteks kirjutan seda postitust oma peas valmis. Siis mängin Family Guyd ja ehitan kogu linna ümber. Ja siis imetlen seda linna järgmised veerand tundi, kuni aku hakkab lõppema.

Ja siis ülejäänud aja mõtisklen elu võimalikkusest maal. Kuidas ma olen siin pea aasta elanud ja alles nüüd, seoses lasteaiandusega, olen ma hakanud järsku iga päev ütlema inimestele tere – ja mulle öeldakse tere vastu. Mul on ühtäkki tekkinud tuttavad näod – kes ei ole kohalikud bomžid või poemüüjad. Ja ma saan aru, kui rõlge sotsiaaleksperimendi ma enda peal siiski läbi viisin. KUI VÄGA on ühel inimesel vaja siiski seda tunnet, et ta kuulub. Et tal on anonüümne, kuid siiski, kogukond. Et tal on kellegagi small talki ajada. Et ta pole üks nähtamatu vari rongis või koduteel või poesabas, keda keegi ei tunne ja kellest keegi puudust ei tunne, kui ta ühel hetkel enam välja ei ilmu.

Kui ma nüüd aga kuidagi suudaksin uuesti unistama õppida.

Kuidas see käis?

Ja küllap ühel ööl ma ka magan kauem kui kolm tundi. Siis ehk tundub see reaalsus… reaalsemana. Tehtavamana.

made all our plans / down on the sand

Argielu Leave a reply

IMG_0926

Kuna ma juba olen loominguliselt sellesse fotojahti suhtunud ja mul on nii suur hunnik pilte, mida ma ei jaksa ette võtta, siis hakkan neid lihtsalt rändomli postitustesse panema. Selle pildi tegi aga Mila. Päev 9. Raamatud.

Mult täna küsiti, et mis sõltuvushaiguse käes ma vaevlen, et nii tihti Facebooki küll postitama pean. Asi, millele ma ise vahepeal mõelnud olen – küll natuke teises võtmes. Et miks ma siis ei võiks neid mõtteid ja linke päeva lõpuks kokku koguda ja tulla ja blogida siis, nagu kustuvale blogitähele kohane. Praegu aga käin lihtsalt sporaadiliselt siin, peamiselt olen FBs ja ise ka ei tea, kuhu oma online-kuvandi energia suunata.

Ja siis otsustan, tavaliselt, et kogu energia tuleks suunata rahaasjadele ja kooliasjadele.

Et siis nädala-kahe pärast jälle süümekaid tunda, et miks ma OMETI rohkem ei kirjuta.

//

Aga kooli on sisuliselt jäänud veel kaks kuud ja siis tuleb see kõige mõnusam (ja frustreerivam) osa, kus saab kogu energia panna magistritöösse ja ma EI SUUDA ÄRA OODATA, tõsiselt.

Ma nii väga tahaks, et see magistrikraad teeb mu elus ka muu muutuse, kui et ma hakkan jälle takkajärgi ülikooli järele nutma, umbes nagu pärast bakat oli mul mitu aastat väga raske üle saada sellest, et akadeemiline elu pole ikka mulle ja et tuleb “päris” maailma astuda. Mulle lihtsalt NII meeldib kogu see koolivärk, ja kogu mu erialavärk, ja ma tahaks, et ma suudaks kuidagi end organiseerida või et kusagil oleks kasvõi veerandit mu oskustest vaja, et ma saaks kuhugi päriselt ikkagi kinnituda ja hakata millegi ümber oma elu uuesti üles ehitama. Sest praegu mul on küll oma firma, aga…

Tähendab, ma kuulen viimasel ajal häirivalt sageli, et ma peaksin siiski 9st 5ni töö leidma. Ma ei olegi täpselt aru saanud, miks, ilmselt ainuke põhjendus on see, et ma tundungi kõigile nii megaluuser, et olen 30 ja lapsega IKKA VEEL kodus ja IKKA VEEL töötan suvalistel aegadel kodust, sisuliselt. Neil puhkudel ma tavaliselt hinges nutan, aga siis meenub mulle, miks ma oma firma tegin. Sest ma otsisin aastaid SEDA tööd. SEDA, kus ma saaks rakendada kõiki neid oskusi, mis mul on ja arendada uusi ja huvitavaid. Kus ma ei nühiks reporteripinki. Kus ma ei toodaks kollast. Kus ma saaksin teha sotsiaalmeediat ja samas ka kirjutada vabalt ja aega jääks üle ja iseenda kontrollida.

Praeguseks olen ma muidugi taas selles punktis, et ma VAJAN enda ümber inimesi, ma ei suuda kaua iseenda fantastiliselt ajuenergialt säravaid ideid genereerida. Ma hakkasin mõtlema, kellega ma kooliväliselt olen viimase paari-kolme nädala jooksul päriselt, näost-näkku rääkinud, ja mulle meenus… ainult Lemmik ja Mila ja Mila vanavanemad ja tädi.

Ülejäänud suhtlus käib netis ja on tore, ausalt, aga ma tahaks human contacti. Mitte tunda end nii mullis ja nii eraldatuna.

Ja samas tahaks ikka, et säiliks see suhteline autonoomsus. Aga et oleks kuhugi minna ja päriselt tunne, et mind ja mu oskusi ja teadmisi on sel maailmal vaja. Rohkem kui paari artikli või kolumni jagu… mida ma ometi tahan ka edasi teha.

//

Siis ongi vahel sellised hetked, et kaua ometi võib üks inimene end otsida. Õigemini, mul on end ammu leitud. Aga lihtsalt seda kohta, kuhu ma oma leitud endaga sobituks, ikka nagu pole.

Aga igasuguseid plaane on, kirjutatud muidugi liiva nagu Coastsi loos. Helgematel hetkedel on tugev tunne, et kevadel on hoopis uued tuuled. Tumedamatel hetkedel, jah, on tunne, et rabeled tühja. Et võta ometi see kassapidajatöö ja ära kobise.

(Kandideerin muide jälle nagu hull. Ühtegi vastust pole saanud:)

AGA! Praegu on ometigi veel paar päeva koolivaheaega jäänud ja mul vist lõppeks on üks vaba päev, kus ma saan lugeda LÕPUKS teadustöid oma magtöö jaoks.

This feels like true bliss.

40 kuud / 108 kuud

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

20141002_205718_Hagrid_Street_SmokeKallis vanaema,

täna möödub su surmast üheksa aastat. Ma arvutasin, see on kokku 108 kuud. 108 pikka-pikka kuud, mil sind pole olnud meiega. See on kolm korda kauem, kui Milake on olnud meiega. Tema sünnist möödub täna 41 kuud.

Ma olen mitu päeva mõelnud, mida ma sulle kirjutan. Aga ma teadsin, et kirjutan, sest ma näen kogu aeg Pargi tänavat unes. Kahe nädala jooksul vist, ütleme, seitse und. Kummalisel kombel pole ei sind ega vanaisa neis unedes, oleme mina ja kasuisa ja õde ja ema ja siis veel mõned võõrad, näiteks Dave Grohl, kes ei ütle sulle küll midagi. Aga pidevalt see unereaalsuses Pargi tänaval olemine, see… Miski kutsub mind sinna ja kuigi ma arvan, et need pole teie, siis miski siiski kutsub. Kas see suvel naabrite hooletusest (et mitte öelda ükskõiksusest) hukka saanud sirelipoiss, kes sai Pargi tänavalt toodud ja Mila jaoks Nõmmele istutatud? Kas puud võivad unedes kutsuda? Sest ma kuulsin, et Meie Sirel on ka Tartus maha võetud.

See teeb mind lõpmata kurvaks.

Inimesed kaovad ja kohad muutuvad. Sirelid, mis sa arvasid seal elu lõpuni seisvat, võetakse julmalt maha ja nii jääbki. Maailm liigub edasi ja keegi ei küsi, kuhu on maetud sinu süda või kust hakanud kunagi kasvama su juured. Kõik raiutakse maha ja läbi.

Kõigi nende üheksa aasta jooksul ma olen sind ja vanaisat väga-väga igatsenud. Ma mäletan, et paar nädalat enne su surma tulin ma uhkusega näitama sulle oma esimest esikaanelugu ja… sind ei huvitanud. Sa nagu ei saanud enam aru, et on olemas midagi veel peale su haiguse. Ma olin nii pettunud, nii vihane. Õhtul enne su surma istusin ma Birxi ja Tannuga Maailmas ja esimest korda rääkisin, kui õudne on su haigus. Kui jube see on, vaadata kõrvalt, kuidas sa sured. Et me ei saa enam midagi teha, ainult oodata. Ja kuidas sa oled muutunud, sa pole enam mu vanaema, sa oled Haigus. Sel õhtul, 1. oktoobri õhtul oli vanaisa tahtnud minna kooriga esinema ja sa ei lubanud. Kui ma sellest kuulsin – ma arvan, et ma käisin enne linnaminekut Pargi tänavalt läbi – vihastasin ma end siniseks ja ma usun, et ei tulnud sind isegi vaatama. Mu hilisteismelise maailmavõõras isekus ei suutnud hoomata Haiguse isekust. Ega seda, et võibolla oli sul PÕHJUS.

Sest, nagu selgus, oligi.

Öösel sa läksid.

2. oktoober 2005 koitis ja oli täpselt samasugune sürreaalselt ilus sügispäev. Puud olid samamoodi kirjud, päike soojendas ninaotsa ja ma tundsin, et mind on oma kehast välja kistud.

Sa oled mind ka kaua kummitanud – või ehk olen mina, minu süütunne kummitanud sind? Ma tundsin sind kaua, isegi aastaid veel enda kõrval. Ja, tegelikult, isegi sel kevadel viimati tundsin ma, et oled minuga. Aga nüüd juba selleks, et jõudu anda ja toeks olla. See oli vist isegi, nagu öeldakse, poolreligioosne kogemus, see kord kevadel, kui sa vanaisaga siin käisid. Siis, kui mul oli teid kõige rohkem vaja. Kui ma tundsin, et ma enam ei suuda selle hullusega, milleks on mu elu kujunenud, hakkama saada. Pärast seda hakkasid asjad lahenema ja senimaani pöördun ma enamasti just teie poole, kui hädasti abi on tarvis. Sa tead ju küll, kuuled ju küll.

Selle üheksa aasta jooksul on juhtunud nii mõndagi. Ma olen armastanud kordi kolm, mind on armastatud. Olen abiellunud ja lahutanud, vihastanud ja olnud vihatud, kirjutanud ja kirjutanud ja kirjutanud. Ja, mis peamine, ma olen siia ilma loonud juurde ühe fantastilise inimolendi, kellest on mul nii kahju, et te siin ilmas temaga kohtuda ei jõudnudki. Ma mõtlen sageli kõigele sellele, mida oleksin tahtnud sinu käest küsida. Kõik see, mida sa oma elus läbi tegid – kuidas sa suutsid? Kuidas sa suutsid nii palju kanda? Matta, kaotada, ja ikka olla nii leebe ja hea, ikka alati olemas. Mäletad neid õhtuid, kui istusime diivanil ja väljas läks pimedaks, Siki jalad olid su süles, et sa neid mudiks ja me isegi ei rääkinud vahel, lihtsalt vaikisime.

Mul on nii lõputult kahju kõikide halbade asjade ja mõtete eest, mida ma olen tootnud ja millega olen sulle valu põhjustanud. Aga ma loodan, et häid asju on siiski rohkem. Ja ma loodan, et kõik mu esikaaned ja raamatud ja esiklapsed – et tegelikult oled sa minu üle uhke.

Muide, paar päeva tagasi tabas mind arusaamine, et ma saan kunagi ühe tütre veel. Ja tema nimesse tuleb ka sinu nimi sisse.

Alati sind armastades,

Dagi

—

*Pilt ka fotojahi teise päeva teemasse: küünlavalgus. Pildil hoiavad vanaema ja vanaisa mõnekuust mind süles ja kuigi tundub, et mind on just välja võetud Žiguli pagassist, see siiski nii ei ole.

(VÄIDETAKSE MULLE vähemalt.)