Tag Archives: intestines

aastakokkuvõte 2023

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Sel aastal kirjutan oma traditsioonilist aastakokkuvõtet Saaremaal. Perekond valmistub vaikselt näärideks – meil on alati kombeks omavahel ära jagada, kes mida lauale teeb-toob. Minu õlule jäi, nagu ikka, mu mandariinikook, ja kuna selle tegin juba eile valmis, siis saangi hetkel siin diivanil kassi kaisus oma blogidakindust korraldada.

Meeleolult on selleaastane aastavahetus meeldivam. Suured mured, mis hakkasid kummitama möödunud sügisel, pole kaugeltki veel lahenenud, aga ühest küljest olen ma vist selle olukorraga harjunud, teisest küljest ma tean, et ma teen kõike endast olenevat, et neid lahendada. Lisaks tegin ma taas karjääris väikese kannapöörde ning juba tunnetan, et tänu sellele jääb mu elus stressi palju vähemaks. Kindlasti ei tähenda see, et tööd oleks vähem, kuid töö iseloom on teistsugune. Aga sellest ma kirjutan ehk mõnes teises postituses.

Pealegi tulime me just reisilt ja kuigi kere on väsinud, siis meel on… tunnen, et meeles on mingid sõlmed end lahti kerinud nende viimaste nädalate jooksul. Ja ma tunnen, et mul on kergem hingata.

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011201220132014201520172018201920202021, 2022)

1. Mida sa tegid aastal 2023, mida sa polnud varem teinud?

Ma sõin esimest korda austreid. Ma veetsin jõulud Prantsusmaal. MA KÄISIN PARIISIS. Ma käisin pereteraapias. Ma aitasin korraldada suurkontserte The Weeknd ja Depeche Mode.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Üle mitmete aastate (no julgelt 15 aastat olen seda lubanud) jõudsin ma lõpuks Pariisi. Tõsi, ma ei ööbinud seal, aga ma nägin ära kõik põhilise – Triumfikaared ja Champs-Élyseés, Eiffeli torni ja imelised vanalinnahooned.

Lisaks lubasin enda kallal tööd jätkata ja valguse poole sammuda. Jah, oli hetki, kus ma vajusin täiesti pimedasse mülkasse, oli üks eriti valus hetk, mil ma purunesin hüsteeriliselt suisa kildudeks, aga ma olen end jupphaaval tagasi kokku lappinud. Lisaks luban tegeleda paremini oma tervisega, sest et suvel selgus, kui käest mul see tegelikult on. Õnneks eksisteerib moodne meditsiin.

Uutest lubadustest… ma tahan olla parem sõber, parem õde, parem tütar, parem ema. Ja parem partner iseendale. Ma loodan, et ma suudan lõpuks oma südame (jälle) avada.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Jaa! Üks übernunnundus tuli siia ilma juurde.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Oleksin peaaegu saanud öelda, et ei, kuid maale jõudes selgus, et üks armas Ronnie on läinud koerte vikerkaaremaale. Kerget käppa, armas sõber! Kuulsuste surmadest raputasid kõige rohkem Dooce’i ja Matthew Perry lahkumised.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2024, mis puudus aastal 2023?

Siin jääb soov samaks: soovin, et alati oleks natuke rohkem vaba raha, ja natuke rohkem stabiilsust koduses elus soovin ka. Aga eriliselt ma soovin, et mu tütar oleks õnnelik.

6. Mis riike külastasid?

Prantsusmaad.

7. Mis kuupäev aastast 2023 jääb igaveseks su mällu? Miks?

18.12.2023 – algas mu elu loodusmuuseumis.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Palju töiseid projekte õnnestus. Podcastikogukonnad on mul imelised. Aga vist ikka loodusmuuseumisse jõudmine on üks suurimaid kordaminekuid.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Jätkuvalt tunnen, et olen emana läbikukkunud.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Tervis, selgus suvel, oli väga-väga käest ära. Koroonas olin ka jälle. Selg on täitsa pekkis, kuid füsioterapeut on mul jätkuvalt imeline.

11. Möödunud aasta parim ost.

Mul ei meenu ühtki materiaalset asja, küll aga ehk Taylor Swifti Eras Touri filmi esilinastuse piletid. See elamus, mis ma sain ja mille sai mu tütar… See, kuidas ma olin tunnistajaks sadade noorte inimeste ühtekuuluvustundele ja hetkelistele sõpruste tekkimisele… See oli imeline.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Siki ja Alex – he ovat nyt naimisissa. Ja muidugi mu lähiring: Lisette, Heidi, Katu, Andra, Inku. Imelisi inimesi mu elus on palju ja ma olen ääretult tänulik.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Pedofiilide. Vihakõnelejate. Vaktsiinivastaste. Maskieitajate. Paremäärmuslaste.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Söögile ja autoparandusele.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Suvised pulmad. Ja paar korda olin ma elevil, sest tundus, et ma saan deidile, aga kõik need õhupallid visisesid kiirelt tühjaks.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2023 meenutama?

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Kurvem.

ii. kõhnem või paksem? Kõhnem.

iii. vaesem või rikkam? Vaesem.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Oma tervisele tähelepanu pööranud. Olnud arukam ema.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Viibinud meeleheites.

20. Kas sa armusid aastal 2023?

Ei.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Null.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

Eriti sarju ma viimasel ajal ei vaata, olen rohkem Youtube’i kolinud oma meelelahutusega. Aga kindlasti “Good Omens” ja “Doctor Who” tagasitulek olid tipphetked. Väga elasin kaasa Watcherile (Ryan, Shane ja Steven Lim) ja “Project Fear” pundile.

No ja muidugi kõik mu enda podcastid ja projektid on jätkuvalt mu lemmikud:  Kikimoorid“Eesti roimad koos Andres Anveltiga”, “Sodiaagisosinad”“Kosmose peatus”“Mis värk sellega on?”

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Nope.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Lugesin peamiselt nö erialakirjandust (para, krimi, horo), ja mu voodi ümber on hunnikutes lugemata raamatuid. Aga kõige rohkem mõtlesin vist Dooce’i raamatule “Valedictorian of Being Dead”, mida lugesin vahetult tema enesetappu. See raputas mind väga. Samuti Matthew Perry “Friends, Lovers and the Big Terrible Thing”.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Sel aastal jõudsid Food taas mu Spotify Wrapped esikohale, aga Taylor Swift ei olnud kaugel maas. See lihtsalt on hardcore Swiftiga kooselamise kõrvalmõju, kuigi ma tõesti armastan Swifti nüüdseks ka ise. Ta on lihtsalt geniaalne. Aga avastustest tooks hoopis esile nn TikToki-muusika. Näiteks avastasin enda jaoks Carlos Ukareda (olin pikalt veendunud, et ta on kuskilt välismaalt). Aga mu lemmik-lemmik lugu üldse, mis paneb mind pea alati nutma ja ajab ihukarvad püsti, on “If I Were a Fish” Corookilt ja Olivia Bartonilt.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Värsket hingamist, mingit suuremat sorti muudatust.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Ma vaatan väga vähe filme, aga sel aastal sattusin kinno päris palju. Suurima elamuse pakkus muidugi “Savvusanna sõsarad”, ma lihtsalt ei suutnud pisaraid peatada.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Sain 39 ja tegime dinneri T1 selles supervaatega baaris. Paraku tehti seal palju vesipiipu, mis ei klappinud hästi rasedaga seltskonnas, aga jätkupidu vanalinnamüüris oli fantastiline.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Kui ma poleks jätkuvalt pidanud pidevalt kasutama sõna “koolitõrge”.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Nõiamoorikleidid for the win.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Ausalt öeldes vist Heidi ja Lisette ja Siki kõige rohkem.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Taylor Swift takes the cake sel aastal.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

“Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit.” See oli mu ülemöödunud aasta vastus ja jään selle üle, täpsustades vaid, et Ukraina sõda pole poliitika, vaid see on terror. Sel aastal lisan siia veel Laura Mallene paar päeva tagasi avaldatud artikli kiriku kaitse all toimuvast perevägivallast. Sees ikka räigelt kihvatas.

34. Keda igatsesid?

Ma igatsesin kõige rohkem vist oma sõpru ja peret.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Uusi tuttavaid oli küll, aga vist kõige lahedam oli päriselus näha neid tuttavaid esimest korda, kes on olnud tuttavad läbi ekraani või podcastimaastiku juba mõnda aega.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2023 õpetas.

Ütle hästi. Kui sa märkad midagi, mis on ilus või hea, siis ütle seda. Loo maailma nii palju positiivsust, kui sa vähegi suudad.

kõik, mis on vaja teha

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Lugesin eelmisel nädalal läbi Heather B. Armstrongi “Valedictorian of Being Dead” raamatu ja juba sellega pihta hakates mõtlesin, kas see on mu vaimsele tervisele hetkel parim valik. Senini kahtlen, aga vähemalt annab see hea võimaluse eilse vaimse tervise päeva tuules depressiooniteema üles võtta.

Ma olen depressiooniga heidelnud (ja sellele alla jäänud) aktiivselt taas viimase aasta. Umbes-täpselt nüüd saabki aasta täis, kui esimest korda üle pikkade aastate kippusid pähe sundmõtted, mis otseselt ei olnud seotud sellega, et ma ei tahaks enam elada, kuivõrd sellega, et ma enam ei jaksa ja maailm oleks ilma minuta palju parem koht, sest ma lihtsalt ei saa hakkama.

Minu seekordne depressioon on, nagu öeldakse, situatsiooniline. Niikaua, kuniks see konkreetne situatsioon minu elus, mis depressiooni põhjustab (?) läbi ei saa, niikaua pean ma kannatama või siis… leidma endas jaksu ja ajumahu, et õppida sellega rahumeelselt elama. Aastaga pole see veel õnnestunud ja kui nüüd tuleb otsa teine samasugune aasta, siis ma ei tea, kas selle aastaga ka õnnestub. Kuna see Situatsioon kaalub palju ja mõjutab mitte ainult minu elu aastateks, siis ei saa ma seda mingil juhul ignoreerida, ennast sellest ära lõigata, ega ka sellest avalikult rääkida. Lihtsalt mõistke, kui ütlen, et raske on.

Heather ehk Dooce kirjeldas oma raamatus, milline raskus oli tema jaoks lahe lapse üksikvanemaks olemine. Kuidas ta ärkas hommikuti ja murdus kohe koorma all, mida ta nimetas All The Things That Need To Get Done. Ja ma mõistan teda superhästi. Mu hetkeline lahendus on see, et ma püüan hommikuti mitte mõelda, sest kui ma hakkaks mõtlema Kõigele, Mis Vaja Teha, siis ma murduks samamoodi. Mu ainus variant on vedada end sammukaupa läbi erinevatest rutiinsetest situatsioonidest (jah, ka Situatsioonist), mis kas lahenevad soodsalt või vähemsoodsalt. Panna kirja kalendrisse kõik asjad, mis ma vähegi kirja saan panna, sest muidu ma lihtsalt ei orienteeru enam selles kõiges, mis on päevades vaja tehtud saada.

Palju räägitakse ka mental loadist, mis enamasti peredes on naiste peal. Meie puhul, minu peal. Mu aju on täis erinevaid pisiasju alates sellest, kus on juuksehari ja käsitöötarbed ja lõpetades järje hoidmisega, mida on vaja autoga teha ning millal viia kass operatsioonile. Millal on vaja vetsupaberit, kas hommikusöögiks on midagi, mis kuupäeval piim pahaks läheb, kas hakkliha kehtib homseni ja kas see tuleb täna ära teha, mida teha söögiks, kus on riided, kas laps saab üles või ei saa, millal on raamatukogu lahti, kas stuudiumisse olen täna ikka vaadanud või ei ole (tegelt sellele küsimusele annab ärevus kohe vastuse – kui ärevus laes, siis on vaatamata). Ja kuhugi võiks mahutada oma asjad ka. Mis päeval selle saate salvestus, mis päeval tolle saate salvestus. Kui täna salvestame selle, eetris peab olema tol ajal, siis millal pean hiljemalt toimetama, et saade üles saaks. Kas eeltöö on tehtud. Kas patreon jookseb.

No ja muidugi võiks vahel vaadata neid siniselt vilkuvaid aknaid, kus murelikud sõbrad uurivad, kas minuga on ok ja kas mind saab aidata ja kas Situatsioon on tagasi. Oskan vaid ohata, sest olen Situatsioonist nii palju rääkinud, selle läbi analüüsinud erinevatest nurkadest, abiks pöördunud kõikide instantside poole, aga lõppeks on nii, et mina ja Situatsioon istume hommikul kell 7 ikka kahekesi vastamisi ja mitte keegi teine mulle siin appi ei tule. Ikka ise pean selle Sisyphose kivi mäest üles veeretama. Ja aina rohkem ma tunnen, et mul ei ole enam jaksu.

Dooce oma raamatus kirjeldab põhimõtteliselt seda tunnet, selle erinevusega, et kui mul on konkreetne Situatsioon, siis tal oli *žestikuleerib kõikehaaravalt* elu. Mida ta ei händlinud ära. Kuigi tal oli tugev toetusvõrgustik, kes käis abis, oli ta ajukeemia ikka nii pekkis, et ta ei händlinud ära. Kuniks ta hakkas saama eksperimentaalset ravi, mis tõesti, tundus, et tõi talle tohutu leevenduse. Muidugi ei lahenda ravi su elu või Situatsioone, aga ta annab sulle vähemalt vaimse paindlikkuse ja jõu sellega adekvaatselt tegeleda. Nii läks minuga möödunud aastal, kui ma taas olin sunnitud antidepressandid vastu võtma. Situatsioon ei lahenenud, nagu näha, on see tagasi, taskus kättemaks (sest olin septembri alguses julgenud kaks nädalat kergendunult hingata ja isegi üle pika aja tunda, et äkki on mul kunagi jälle võimalik olla õnnelik), aga ma suutsin eluga jälle hakkama saada.

Järgmisel nädalal saan helistada arstile ja vähemalt ma tean, et mulle on olemas töötav lahendus. Mitte Situatsiooni osas – see näibki lootusetu, hetkel veel eriti. Aga võibolla ma tunnen end varsti jälle natuke paremini. Et ma suudan jälle hingata. Sest praegu on seinad mu ümber kokku vajumas ja ma olen nende alla jäämas ja tundub absoluutselt feilija asi öelda, et ma ei saanud jälle hakkama. Mis tekitab massiivset süü- ja häbitunnet.

Dooce tegi enesetapu selle aasta mais. Ta valis selleks tulirelva, mille ta oli oma elukaaslase Pete’i eest salaja ostnud. Vaatasin tema matuseid ja Pete ütles, et hoolimata edukast ravist, mida Dooce oma raamatus kirjeldas, läks kõik ikkagi allamäge. Ja kiirelt. “I stopped counting at 12,” ütles ta enesetapukatsete kohta ühes aastas. Üle 12 suitsiidikatse aasta jooksul. See naine oli tough as nails, aga lõpuks ta vandus ikkagi alla. Nii rets võib olla depressioon. Muidugi lisandus sellele ka muid asju: alkoholism, mida ta hiljuti tunnistas; väidetavalt oli ta ka ebajärjepidev ravi osas… Aga lihtsalt kogu see raamat, kogu tema lugu, eriti lõppu teades… See murrab mu südame ja ometi on see nii lähedal, et kui sirutaksin käe ja paneksin silmad kinni, tunneksin kogu seda valu oma kontideski. Nii hästi tunnetan ma seda kõike praegu.

Paljud meist võitlevad oma deemonitega ja kannavad oma koormaid, millest teised midagi ei tea. Kellel on omad asjaolud, kellel omad Situatsioonid. Nii lihtne on eemalt öelda, eks, et võta kergemalt, ole tsill, kui seda lihtsalt pole võimalik teha. Kui lihtsalt on üks Situatsioon, mis jätkub; või on ajukeemia, mis keeldub koostööd tegemast.

Ole oma lähedastele toeks – kui sul on selleks endal jõudu ja jaksu. Ja kui mõni su sõber ei jaksa sinuga aega veeta nii nagu varem, siis anna talle aega. Juhul, kui ta seda vajab. Võibolla vajab hoopis, et sa hinnangutevabalt, püüdmata lahendusi pakkuda, ta ära kuulaksid. Võibolla ta vajab konkreetset abi, mida sa saad pakkuda – sooja õhtusööki, mille sa ise tema eest ära teed. Abi koristamisel. Hoiad tema beebit, kuniks ta rahus duši all käib. Ja kui sa oled nagu mina, kes hetkel ei jõua, siis… püüa ennast vähem süüdi tunda.

Ja ma tean, kui super raske see on. Aga püüame ikka.

september

Argielu Leave a reply

Sel suvel olen ma palju Taylor Swifti kuulanud. Muidugi, öelda “palju” on suhteline – kindlasti pole ma teda kuulanud nii palju kui Mila, kellel on peas kõik lood, kõik albumid, kõikide albumite taustalood ja selgitused. Aga kuna mul on talle close proximity, siis olen Taylorist osa saanud ja õppinud hindama tema lüürikat ja tunnete sõnastamise oskust. Rääkimata kõigest muust, miks ta badass on.

Üks mu praeguseid lemmiklugusid temalt on “August”. See kuidagi nii kõneleb mu hingega, kuigi sel suvel ma polegi magusvalusalt kellegi järele õhanud. Selles osas on see suvi olnud mõnevõrra teistsugusem kui paljud-paljud eelmised suved. Küll aga on mul tunne, et ma sain tuttavaks mingi poolega iseendast, mida ma veel ei tundnud – või kuhu polnud pilku pöörata tahtnud – ja pärast pikki täiesti üksi oldud hetki olen valmis temaga ka hüvasti jätma.

Endaga tuttavamaks saamise juures on alati palju ärevaks tegevat, aga on ka palju avastamisrõõmu. Olen küll lähedal märgilisele sünnipäevale (eks need nullidega lõppevad sünnipäevad on alati märgilised), ja võiks ju mõelda, et tunned end juba üsna hästi, aga muidugi on see arvamine üsna naiivne. Iga kogemuskihiga lisandub midagi uut ja mingite kihtide äravõtmisega paljastub vanu asju, mida uue nurga alt uurida.

//

Septembri saabudes hingasin ma ka korraks sügavalt välja ja sain aru, et olin vähemalt pool suve hinge kinni hoidnud. Mu pausil elu sai restardi ja iga mööduva päevaga – eriti kui seda päeva saab kenaks ja kordaläinuks lugeda – tunnen, kuidas sellest kookonist, millesse olen end poolvabatahtlikult mässinud, tükikesi maha kukub. Oh, kohe kindlasti olen ma veel enamuses kookonis, aga siia paistavad üksikud valguskiired, kookoni raskus on hakanud õlult vähehaaval langema ja see tunne on päris imeline.

Sellegipoolest muidugi oli suvi üks mõnus aeg. Nii mitmeid mõnusaid kohtumisi ja olemisi, nii mõnigi lahe üritus (kes saaks siis kõige lahedamate kontsertide korraldustiimis olemist unustada!), Naissaar ja merehaigus, ooperipäevad ja vihmas tantsimine, varahommikusse veninud aiapeod ja palju-palju kasse ja koeri. Kasse muidugi alati rohkem.

Ja remonti! Nii palju erinevaid väikeseid koduprojekte – alates kingituseks saadud ürdiaiast, millest lõpuks arenes köögiaknalauale täielik võsa lõpetades kolataksoga, kes viis ära mitmeid vanu mööblijuppe, millele enam uut elu anda ei saanud. Palju on veel pooleli (sest alati on), aga ma olen oma progressiga siin üsna rahul.

//

Ning siis tuli see terviseasi. Ma teadsin, et see terviseasi tulemas on, aga päriselt ikkagi see ära vormistada, arsti ehmatust analüüse lugedes näha – see oli vabastav. Hirmutav ja vabastav. Pärast käisin veel ühel tööasjal ja sain aru, et pisarakanalid on täitsa laskevalmis, pidin oma tähelepanu jõuga mujale tõmbama, aga täna arstiga rääkides saime plaani paika ja nüüd pole muud kui tegema hakata. Ennetades küsimusi: ei midagi hullu, suures perspektiivis väikesed asjad, aga mulle ometi tundub mingi murdepunktina. Võibolla mingil hetkel olen valmis sellest ka rohkem rääkima – ennast teades, küllap ma olen – aga ma pean kõigepealt raviga pihta hakkama. Ja lubama endal natuke kurb olla.

Nii et praegu on sellised lood. Siit nurgast, sealt nurgast, keskpõrandale kokku. Võibolla jää hakkas liikuma, võibolla ei hakanud. Enamasti on tunne, et hakkas. Küllap me näeme.

ma jätan su maha

Kooskasvamine 5 Replies

Kuna Dolly põlev-ja-vahel-kustuv mootorituli sundis mind terveks nädalaks kodukontorisse, siis olen kuulnud ja kuulanud palju Klooga igapäevahääli.

Meie kõrvalmaja, endist ohvitseride maja, ehitatakse mitu aega juba ümber hooldushaiglaks (okei, Google’i kaardil on märgitud kauni sõnaga “pansionaat”). Muidugi on see andnud ainest omajagu võllahuumoriks, et küllap mul nii hea siit otse üle tee kunagi minna ja lapsel hea mugav vaatamas käia.

Olnud aga elanud ligi kümme aastat nii, et minu akendest ei vaata sisse mitte ükski (asustatud) hoone, olen ma pidanud nüüd ka endale meelde tuletama selliseid pisiasju, nagu riiete kandmine siis, kui näiteks väljas on pime ja köögis tuli põleb. Ja vahel ka muul ajal, sest ühel päeval vahtisime elutoaaknast tõtt katusel mingi töömehega, enne kui ma aru sain, et mul ju pole siin kardinat ees ja äkkkkiii tasuks riidesse panna. Enda kaitseks võin öelda, et lilled olid vahel, äkki midagigi säästis seda õnnetut meest traumast.

Aga mitte sellest…

Viimased päevad on mulle kõrva jäänud mingi lapse südantlõhestav röökimine. Meie maja kõrvale on rajatud ka moodne mänguväljak ja seikluspark, ma olen erineva valjusastmega kisaga juba täitsa hästi harjunud. (Enim muidugi, nagu vist absoluutselt igas eas, kui sa just ise pole 15-18, häirivad teismelised, kes sinna ka õhtuti kogunevad.) (Vahel mu enda oma ka, jah.)

Aga see röökimine on olnud teistmoodi. Seda on saatnud kellegi ema kriisked vahele. Kuna ma neid karjumisi olen õppinud väga hästi blokeerima, siis ma pole eriti süvenenud karjumise sisusse, peamiselt on see olnud “Tule! Lähme!” – “Ei tahaa!” stiilis. Iga hädasolevat last oleme me seaduse järgi muidugi kohustatud aitama, aga esiteks püüan ma hoida ka seda joont, et pole minu asi arvustada põngerjate emasid, kui mul puudub igasugune kontekst selle kohta, miks laps kõvahäälselt reageerib, seal võib olla tuhat täiesti tavalist põhjust, miks see nii on. Teiseks olen 99% veendunud, et tegemist pole väärkohtlemise olukorraga, muidu ma sekkuks. Tegemist on (tõenäoliselt) lihtsalt olukordadega, kus jääb kannatusest ja tööriistadest natuke puudus ja neis olukordades on ühel või teisel hetkel ilmselt kõik vanemad. Kolmandaks pole ma isegi veendunud, kas need paar karjumist, mis ma kuulnud olen, on sama perekond.

See aga meenutas mulle ühte südantlõhestavat juhtumit, mille tunnistajaks mõni aeg tagasi Keila Selveris olin. Jagasin seda toona ka oma TikTokis, sest olin lihtsalt nii šokeeritud. Kell oli tol õhtul juba omajagu, ehk 21 kandis. Ma ei tea, miks ma ise nii hilja poes olin, aga seal oli ka üks väga väsinud olemisega ema ja tema napilt ehk kaheaastane tütar. Oli näha, et laps on väsinud ja ülestimuleeritud – ma muidugi hinges alati vaikselt džaadžin vanemaid, kes last nii hilja üleval hoiavad, aga see on minu pet peeve ja igal perel on õigus oma asju sättida kuidas nad soovivad. Pealegi ei tea ma, kas sel emal oli üldse võimalust last kuskile jätta, äkki ta oli sunnitud ta kaasa võtma.

Igal juhul, laps oli endast väljas, karjus. Kuniks ema röögatas: “Kui sa vait ei jää, lähen ma minema ja jätan su siia maha!”

Ja…

…kõndiski minema. Laps jäi kohkunult vait, mina jäin kohkunult seisma. Vaatasin natuke, kuidas see täiesti šokeeritud ja ehmunud laps riiulite vahel oma ema püüdis leida. “Emme! Emme…!”

Läksin ta juurde ja ütlesin, et aitan tal ema üles leida. Et kõik on korras ja ema ei jäta teda maha. Et me kindlasti leiame ta üles. Et ärgu ta muretsegu.

Muidugi me leidsimegi ema üles, ta heitis mulle tigeda pilgu. “Ärge öelge oma lapsele palun kunagi enam nii, et te jätate ta maha,” ütlesin, teades, et sellest ütlusest pole mingit abi ja pigem muudan ma ühe väsinud ja kurva/tigeda inimese veel vihasemaks. Aga ma lihtsalt ei suutnud ka mitte midagi öelda. Ta ei vastanud midagi, ongi vist hea, ega ma konflikti otsinud.

//

Üks raskemaid asju, mida ma olen pidanud emaks olles õppima, on endale rahunemisruumi võtmine. Et see ruumi võtmine ei teeks haiget või ei jätaks minust maha musta tigedat pilve, mis tekitab lapses ebakindlust, hirmu ja kurbust. See ei ole alati mul õnnestunud, ja ausalt, sel hetkel, kui viha või frustratsioonilaine üle pea lööb, on SUPERraske aru saada, et SINA oled täiskasvanud ja SINUL on kohustus oma emotsioonid kontrolli alla saada ja SINA pead selle olukorra lahendama. Inimese eesajukoor areneb vist kuni 27. eluaastani ja sellega on seotud palju igasuguseid tähtsaid funktsioone, sh emotsioonide kontrollimine (ütleb ta oma allikaid kontrollimata). Me ei tohiks kunagi eeldada, et lapsel on sama võimekus stressirohkete olukordadega hakkama saada kui täiskasvanutel, pealegi ei tohikski me panna seda kohustust nende õlgadele.

Üks kõige esimesi mälestusi, millele ma alles hiljuti reikimeditatsioonis ligi pääsesin, oli vanusest alla üheksa kuud. Ja üks esimesi emotsioone, mille ma seal mälestuses läbi elasin, oli paaniline hirm, et ma jäängi ÜKSI, et mu ema ei tule kunagi tagasi. Ajal polnud tähtsust, sest aega ei osanud ma siis veel hoomata. Oli lihtsalt üks hetk, mis tundus igavikuna, kui ma olin üksi oma võrevoodis ja kedagi teist ei olnud ja see tunne oli KOHUTAV. Ja ma tundsin seda tunnet nüüd, täiskasvanuna, turvalisuses ja oma praeguste teadmiste juures, ja see ikka oli täiesti südantlõhestav, nii et pisarad lihtsalt purskusid.

Nii et jah. Iga kord, kui ma kuulen mõne lapse meeleheitliku nuttu, millest aimdub seda paanilist mahajätmishirmu, tõmbub minu sees mu enda sisemine laps valust kössi. Aga võibolla sellest kõigest teadlik olles oskan ma ise edaspidi kriitilistes olukordades paremini käituda… Ma loodan.

smallish breakdown of the mentaal ja hing

Kooskasvamine 6 Replies

“Kuniks sa Kloogal elad, armastus su ellu ei tule!” lajatas Lisette ühel ööl, kui olin korraks kerge breakdown of the mentaali saanud.

Oli üks neist öödest, kui eksistentsiaalsus tundus nii raske kanda ja kõik senised seiklused ja asjad, mis panid tundma elusana, tundusid olevat aastasadade kaugusel mu praegusest reaalsusest. Oli vaid palavavõitu augustiöö, kurnatus kontides ja hingepugenud üksildus.

Ja see polnud isegi üks neist öödest, kui ma ei saanud magada, sest jälle läks autol mootorituli põlema ja ma higistasin eelarvenumbreid kokku lüüa!

Olgu vahemärkusena öeldud, et Dolly Parton, kes on ausalt väga tubli auto, on siin teinud viimasel ajal iga kahe nädala tagant seda, et paneb oma mootoritulekese põlema. Esimesel korral öeldi, et mingi paak tahtis restarti. Teisel korral käis mu tubli Saaremaa tööpoiss paaril kiiremal paarutamisringil (“Pidurdama sa oled õppinud, enam pole kettad roostes! Aga gaasi andma ikka pole õppinud!!! Sul on DIISEL, sa pead PAARUTAMA! Vajuta kohe KORRALIKULT!”) (Üleüldse tundub mulle see täielik insenertehniline feil, et ehitatakse sellise mootoriga autosid, millega on keskkonnasäästlik sõit mootorile kahjulik. Vabandage, aga ma EI SOOVI paarutada. EI SOOVI anda lappi. EI SOOVI kiirendada nullist sajani esimese käiguga, et “torusid puhastada”. Ma soovin rahulikult sõita.) (Jah, ja ma tean küll, et siis peaksin ostma bensiiniauto.) (Viimased sulud, ma luban, aga tegelikult muidugi tahaks hübriidi, aga kus ma siin maal kortermajas seda laadin, vabandage.), ütles, et välja tuli korralikult musta suitsu, aga et nüüd peaks olema korras.

Kaks nädalat hiljem ehk üleeile läks aga jälle tuleke põlema, ja eks me siis näe, mis esmaspäeval teeninduses öeldakse. Tähendab, faktikorrektne oleks ka lisada, et see tuli kustutas end ise nüüdseks juba ära, aga ärevust see siiski ära ei võta, et miski on PARANDAMATULT PEKKIS ja pean oma säästukonto kohe tühjaks tegema.

Aga millest ma tegelikult…

Ahjaa, armastusest, nagu ikka.

Ma olen vallaline olnud kaks ja pool aastat ja kui päris aus olla, siis just see kord, kui Dolly päris põhjalikult korraks end siruli viskas ja parandustöid vajas ja ma seejuures saarele kinni jäin (sest seal pole varuosi ja tuleb oodata, aga mul olid ju kassid toita mandril ja oodata ei saanud), oli peamine tõuge, mis viis mind arusaamani, et kuigi ma olen suhtes, siis vean ma ikka kogu seda killavoori omal õlul. Inimene kõrval oli tõesti tore ja hea, üks parimaid, kes on olnud, aga kui ma ükskord sundisin end üle sellest mulle kõige raskemast asjast ja palusin päriselt abi, siis… ma ei saanud seda. Ja vältiva kiindumusstiiliga inimesele omaselt viskasin käed taeva poole ja ütlesin endaette: “Fain, kui pean üksi, siis teen edasi kah kõike üksi, suurt vahet ju tegelikult pole.”

Nüüdseks saan aru, et tegelikult on muidugi vahe küll, aga on nagu on.

Heidil läks sel nädalal vetsupott katki ja ta on jauranud mingit tagavarajullat taga otsida ja on STRESSIS. Nagu kohe, STRESSIS. Kui me sellest eile enne “Kikimooride” salvestust rääkisime, ütles ta poolvabandavalt, et nojah, ma saan aru, sina tegeled koguaeg selliste asjadega üksinda. Just nagu ma naudiks seda, et ma pean üksinda tegema! Tõsi, nagu ma Instagramis juba kirjutasin, siis alguses oli palju neid hetki, kui ma kogesin võidurõõmu. Voh, sain hakkama! Tegin ihuüksi ära magamistoa, lapse toa ja elutoa remondi! Sain hakkama! Olen saanud hakkama puude ja gaasiballoonide tassimisega, mööbli tassimisega ja kokku panemisega, vetsupoti loputuskasti sisu vahetamisega, lugematute elektrikatkestustega, mis on jätnud päevadeks köögi pimedaks. Igast asjadega olen hakkama saanud, enamikust ei taha rääkidagi. Aga mida aeg edasi, seda rohkem see võidurõõm nende asjade saavutamise üle kahaneb. Praeguseks on alles jäänud vaid tõdemus, et muidugi ma saan hakkama ja muidugi olen INDEPENDENT WOMAN. Aga väga heal meelel jagaks natuke kogu seda hakkamasaamist.

Tulles postituse alguse juurde, siis… Kogu see breakdown of the mentaal öö keerles selle ümber, et ma sain aru: ma tõesti elangi praegu ainult oma lapsele. Ja et nii ongi, kuniks ta saab 18. Eks ma olen seda enne ka välja öelnud ja endale öelnud, aga see ARUSAAMINE rabas mind sel ööl kuidagi eriti lõplikult. Et nii ongi. Hetkel elame me Kloogal, sest siin on tõesti parim elukeskkond ja parim kool selleks, et püüda need kooliprobleemid, mis on tekkinud, ületada. Ma tõega usun, et ainult selles koolis saame seda teha, sest Klooga kool on üks tõeliselt imeline kool. Selliseid toetavaid inimesi ja õpetajaid pole minu silmad veel näinud! Ja kõik see õppesüsteemide innovaatilisus, kokkuhoidmine, tugi.. Jah, praegu peame me olema siin.

Sealt johtuvalt ongi nii, et minu peamine ülesanne hetkel (peale selle, et hoida üleval ka karjääri, mis aitab meil katta finantsilised vajadused ja pakub mulle mingit väljakutset ja arengut) tulla iga päev koju, teha süüa, tegeleda õppeasjadega, lapsega, ja minna magama. Ärgata üles, teha läbi hommikune äratus-söök-riided-kooli-rutiin, minna tööle. Tulla koju, teha süüa, tegeleda õppimisega ja lapsega, minna magama. Rinse, repeat. Rinse, repeat. Suvi on olnud väga vajalik paus sellest rutiinist, aga seda just see on. Paus.

Ja kuniks mu laps nõutab haridust ja otsib oma kohta siin maailmas ja sätitab oma eluteed, siis on minu suuremad eluteesätitamised samuti pausil. Ma ei saa ja ei taha minna täpsemalt detailseks, miks see nii on (sest on palju peresid, kus lapsed joonduvad vanemate järgi, mitte vastupidi, ja see on väga okei, meil lihtsalt see on hetkel nii). Kuid see päris tõdemus, et tõesti, päriselt nii ongi, sadas mulle tonni tellistena sel nädalal kaela ja tõmbas korraks hingetuks.

//

Käisime “Barbiet” vaatamas. Muidugi ma nutsin pool ajast nagu mingi loll, sest see film üleni oli nii… valus ja liigutav ja valus ja fuck the patriarchy, ausalt noh, aga see üks tsitaat… Teate küll, mida ma mõtlen.

“We mothers stand still so our daughters can look back to see how far they have come.”

Mul hakkasid pisarad kontrollimatult voolama, suu väändus selleks nutuvõruks – teate küll, see võru, mis tuleb, kui püüad nuttu alla suruda – ja ma tundsin end nii väga selles tsitaadis sel hetkel ära.

Muidugi, see tsitaat ja arusaamine üldse on tegelikult problemaatiline ja on ka väär öelda, et ma seisan paigal või et ma ohverdan kuidagi oma elu emaks olemise nimel. Ma teen väga palju ägedaid asju, mul on projektid, mis sütitavad minus iganädalaselt kirge, mul on super sõbrad, hingeasjad, spirituaalsed ettevõtmised, karjäär, mis on kõike muud kui paigalseis. Ma püüan aktiivselt koguaeg olla rohkem kui ma olin varem, ja näidata oma lapsele eeskujuga, kui palju on võimalik saavutada – üksinda. Ja et kui mina suudan, suudab tema ammugi.

Aga täpselt nagu minu ema omal ajal, pean minagi mõned asjad panema pausile või kuskilt enda vajadusi vähemaks tõmbama. Olgu selleks kontserdilemineku ära jätmine, sest suvelaagrid ja lõbustuspargis käik võtsid ära selle eelarve; või olgu selleks aktiivne deidielu. Mis ei tähenda, et ma seda kõike ei tahaks, tahaks ju küll. Tahaks käia keeltekursusel – aga see algab ajal, kui pean olema kodus (vt õhtusöök ja õppimine). Tahaks vahel flirtida, aga kui energiat pole, siis pole mõtet pooltühja sidrunina ka sellega tegeleda. Tahaks, et ei peaks kõige eest vastutama, aga keegi teine seda minu eest ära ei tee.

Kogu mu pikal jutul polegi vist erilist mõtet, kui et oma ajajoonel see hetk ära markeerida. Ma olen paika pannud plaani, mul on omad tähtajad, mida ma järgin – kui ajaks X seda või teist ei saavuta, siis peame mõtlema totaalsele elumuutusele, kolimisele jms. Aga see aeg X on veel tulevikus ja seni me jätkame samas rütmis nagu varem.

Not standing still but yet, standing still.

eksteemad

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Otsustasin suve algusest hakata kokku lugema, palju suve lõpuks koguneb ekse ja eksteemasid, kes kuskilt välja ilmuvad ja ühendust võtavad.* Eile meenus, et pidingi ühele tagasi helistama, kes sattus helistama täpselt sel hetkel, kui tegin soome keelt ja kui Duolingos on double pointside aeg, siis hell to the no ma vastu võtan sel ajal kellegi kõnesid. See on minu tööjärgne lõõgastusaeg, see on aeg, et ükskord, ÜKSKORD välja murda sealt Diamond League’ist, ja võibolla ükskord ka aru saada, et soome keeles käib sõna on ka mitmusesse.

Igal juhul, meenus, et pidin talle tagasi helistama. Õigemini, ta meenutas seda ise veidral kombel – olin parasjagu poes, kui kerkis mälupilt eelmisest õhtust: olin just telefoni ära panemas, kui nägin, et ta saatis voisi. Oli see unes või ilmsi? Läksin otsima, nägin, et oli ära kustutanud.

Pole ju midagi intrigeerivamat kui kustutatud sõnumid!

Selgus paraku, et sõnum ei olnudki mulle mõeldud, küll oli tal hea meel minust kuulda.

“Kuidas sul läheb? Hästi?”
“Jaa, mul läheb väga hästi! Ja sul?”
“Normaalselt. Tore, et sul läheb hästi.”
“Mulle meeldib, et sa mulle helistasid. Ja tore, et sa ikka veel nii palju naerad.”

Kõne oli lühike ja armas, hiljem aga mõtlesin, et vist mõlemad teadsime, et meil ei lähe kummalgi väga hästi. See oli üks neist kõnedest, kus sa lihtsalt pead ütlema, et kõik on hästi, sest te pole (enam) nii lähedased, et detailidesse minna; ja lõppeks polegi vahet. On nagu on, elame edasi. Suures plaanis kindlasti ongi ju hästi, kuidas iganes me seda hästit defineerime.

Muidugi on kogu see eksiteema Veenuse retrograadiga seotud ja mu sõbrad teavad küll, et ma jauran sellest üle mõistuse palju, aga ma lihtsalt näen, et see on nii teemas praegu. Pealegi opos minu Päikesega, aga see pole hetkel tähtis…

Ühesõnaga, Veenuse Rx ajal on normaalne, et muuhulgas ka igast eksid ja eksteemad välja ilmuvad. Eelmisel korral (detsember 2021) tegin ma ise paljudele oma eksidele ja eksteemadele Veenuse retrograadi ja saatsin neile need “kahju, et meil nii läks, aga loodan siiski sulle parimat” kirjad. Kergendus oli mõne inimesega päris suur – sain aru, kui kaua olin mingeid ütlemata sõnu endas kandnud. Ja mu ekside ja eksteemade auks pean ütlema, et nad kõik vastasid mulle heatahtliku graatsiaga, mille eest olen ütlemata tänulik.

Teisalt – keegi pole meile võlgu mitte midagi. Ka mitte closure’it. Eriti kohe pole seda meile võlgu inimesed, kes on rohkem meie peades kui meie eludes elanud; või inimesed, kellega sa oma kujutlustes suhteid lood ja armastust välja mängid, ise võibolla aru saades küll, et sel pole mõtet ja vaid teeb haiget, aga lõpetada kuidagi ka ei oska.

Ning jah, teile teen ma ka praegu väikest Veenuse retrograadi, sest mida üks tunnetest kirjutav blogija taastulemine endast muud ikka kujutab.

Tagasi closure’ite juurde tulles, siis… Kas me üldse kunagi saame täielikult asjad lõpetatud. Ma pean end küll superäralõikajaks ja edasiliikujaks, aga tegelikult elavad kõik need suhted, mittesuhted, tundepojad ja tunded nendes ajamomentides edasi, kus nad kunagi alguse said – ja mul on sellega täiesti okei. Elage, olge, tore on teile tagasi vaadata, tore, et tegite minust selle, kes ma täna olen. Peaasi, et hetke-Daki ka mõistab, et mingid asjad kuuluvad sinna, kuhu nad kuuluvad. Minevikku.

Muidugi on päris palju ka inimesi, kellega on tunne, et kohtutud sai valel ajal. Kui vaid oleks olnud see või too teistmoodi! Ja samas usun ju seda ka, et pole olemas sellist asja nagu vale aeg, et kõik juhtub põhjusega just sel hetkel, kui ta juhtuma peab. Et ju siis nii pidi minema, ju ei olnud teie kohtumine kismet, ju oleks ta saanud su jaoks rohkem olemas olla või oleksid sina saanud rohkem oma seinu alla lasta, või oleks-poleks… Ning siis mõnikord näed telefoniekraanil tuttavat nime või numbrit ja saad jälle öelda: “Jah, mul läheb hästi, kuidas sul?”


*Hetkel on arvuks 4/x.

aasta pikim kuu

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

Mu sees on mingi kummaline vaikus ja ma ei saa aru, millega tegemist on.

Astroloogiliselt oleme me muidugi hetkel ajas, kus ühest küljest ongi sissevaatamise aeg (tervist, igasuvised retrograadid + vahelduseks ka Veenuse Rx), aga teisalt peaks olema ka rämedate elumuutuste aeg (Põhjasõlmed vahetavad märke ning järgmise 1,5 aasta suunad hakkavad selguma). Ja kui üldiselt elan ma üsna kooskõlas erinevate astroloogiliste protsessidega (Kuukalendrit võib minu tsükli järgi paika panna küll), siis praegu on juba nädalaid kestev vaikus ja ma ei saa üldse aru, milles asi on.

Mõnes mõttes on see minu häiritus sellest vaikusest ka vist natuke selle toksilise “areneme ja kasvame” kultuuri osa, kui IGA SEKUND peab midagi õppima ja kui seda ei toimu, siis oled justkui läbi kukkunud. Ma saan ratsionaalselt aru küll, et vahepeal on täiesti okei lihtsalt elada ja mitte igast asjast õppetundi otsida või mitte igat asja ümber mõtestada, aga millegipärast siiski tundub, et kui ma juba pean end selliseks spirituaalseks pifiks, kelle jaoks juhuseid pole ja kes universumisse usub, siis järelikult on selles vaikuses midagi väära, järelikult on mingi paus juhtunud. Ja kas see paus siis on mõttega või lihtsalt oodatakse (ärge küsige, kes täpselt ootab, ega ma ise ka ei tea), mil ma lõpuks aru saan, kus ma valesti keerasin ja kus pean jälle õige raja peale keerama. Või siis milles täpselt asi on? Kelle poole ma saaks palun pöörduda ja andmepäringu esitada ses osas?

Võibolla on asi ka mu diagnoosis, sest kuigi ma olen aastaid medikeeritud ja üsna stabiilne, tunnetan ma alati ära, millal on kuskil seal all kergem maaniaperiood ja millal depressiivsem aeg. Ning jah, terve see sügistalv olin ma päriselt depressioonis, see ikka tuli nii FULL BLOWN hooga, et võttis hinge kinni. Kui ma ükskord taastusin ning korraks jälle kõrgematesse sfääridesse oma vaimse seisuga jõudsin, oli vabanemine imeline, mulle jälle meenus, mis tunne on, kui pea on selge, kui mõtted jooksevad, kui elu vastu on uudishimu ja kirg.

Ja siis saabus vaikus. (Enne saabus kuumalaine, siis saabus vaikus.)

See on kohutavalt häiriv.

Ma olin selleks nädalaks teinud endale ka palju plaane – pidin kokku saama mitmete sõpradega, kellega minema lõunale, kellega kohtuma pärast tööd. Lohutasin end, et olgu, sel nädalal läheb elu jälle käima, murran vaikusest välja. Kontoris on küll remondieelne segadus, aga mõned üksikud inimesed siiski on ka seal, ja kontoris on ikka parem kui kodukontoris. Vähemalt vaikuse/mittevaikuse skaalal.

Ja siis läks eile kontorist ära sõites mootorituli põlema, mis ühtlasi tähendas kõikide kokkulepete ülesütlemist ja minu sunniviisilist kodukontorisse taandumist, kuniks töökoda asja üle vaatab ja teada annab, kui suure hulga oma säästukontolt sel korral välja kandma pean.

Kuna ma juhustesse ei usu, siis tundub seegi nagu mingi meelega seatud asi. Et ma ikkagi pean praegu vaikuses istuma ja võibolla püüdma selgeks teha, kas on midagi, mida ma väldin? Mingid tunded, millele ma ei taha otsa vaadata? Mingi arusaamine, milleni ma veel jõudnud pole? St, eks neid arusaamisi ole ilmselt tuhandeid ja kõigini ei saagi korraga jõuda. Aga on näriv tunne, et ma olen midagi tähelepanuta jätnud.

Muidugi võiks selle introspektsiooni asemel tegeleda lihtsalt asjadega. Ma ei tea, teha sporti, veeta lapsega aega, koristada, värvida radikaid, teha “Kikimooride” kaevetöid, korrastada albumeid, lugeda… Eks ma muidugi üht-teist neist asjadest teen ka, aga see tundub nagu… distraction. Et tegelikult peaksin ma vaatama kuhugi mujale, aga mu pilgule ei näidata seda, mida ma nägema pean.

Lõppeks tekib küsimus, et kas inimesed, kes on neurotüüpilise(ma)d – kas nemad elavad sellise vaikusega koguaeg? Et kui ei olegi peas tuhandet mõtet ja asja, arusaamist ja märkamist, ahhaa-momente, vaimustumisi… Lihtsalt ärkadki üles, sööd võileiba, võtad arvuti, teed tööd, paned arvuti kinni, teed süüa, loed, lähed magama. Ja kõik on selline rahulik ja tasa?

Muidugi, tõenäoliselt on kõik väga normaalne ja tegemist on hariliku suvise madalperioodiga, karantiini järellainetusega, katastroofimaailmaga, milles elades püüame normaalsust leida ja hoida. Ses suhtes ei peaks vist enda suhtes väga karm olema, et koguaeg ei oska või suuda olla vaimustuses ja optimistlik (ja täpsustan, et ma pole ka pessimistlik, mul reaalselt on tühjus, neutraalne tühjus). Aga mina ju ise tean, et ma pole praegu päris mina ise…

…mis muidugi nüüd tekitab minus väikese arusaamise, et terve sügistalv polnud ma mina ise ja ongi vist liig nõuda, et ma oleksin tagasi mina ise selles tähenduses, kes ma enne seda sügistalve olin. Selleks ma tagasi ei saagi, liiga palju juhtus. Äkki siis see ongi mingi kookoniperiood, kuniks pusletükid paika kukuvad ja juured uues minas natuke paremini paika saavad?

Ah, kes teab. Vanasti oli nii, et kui ma blogisse kurtma tulin, siis järgmine päev oli selgus käes. Vaatame, kas sel korral ka nii läheb. Fingers crossed.

armastuskirjad eksile

Inimesed ja inimeseks olemine 5 Replies

“Mis tunne sul on, kui Kristinka Instagrami postitab stoorisid sellest, et “Naistejuttudel” läheb nii hästi ja sind alati ära täägib?” küsis A. ühel õhtul, kui olime väljas drinkidel.

See lause iseenesest on juba nii eksitav, et lubage, ma selgitan konteksti. Kogu see drinkideasi sai kalendrisse pandud kui just mitte veel siis, kui ta rase oli – A. siis, mitte Kristinka – aga peaaegu nii pika etteteatamisega küll. Et ükskord tuleb aega, jõuab aega, kui A. pole enam rase ja saab tulla üheks korraks õue. Ja mina, kes ma pole rase olnud juba 13 aastat, ei tohi kasutada ükski kord vabanduseks seda, et ma elan maal ja ei viiiiiiitsi ju linna tulla õhtul. Nii et me panime mitu kuud varem selle päeva kalendrisse, mina veel sätitasin nii, et oleks päev enne puhkusele minekut, viimane puhkuse-eelne päev pidi niikuinii mööduma kodukontoris rahulikult arveid tehes ja memo kirjutades ja viimaseid otsi sõlmides.

Siis aga selgus, et hoopiski tuleb võibolla tähtsale pitch’ile minna ja pidin kahjatsustundega (ausalt, ma arvan, et väänutasin meeleheitest ka käsi) A.-le teatama, et vot kahjuks jäävad meie dringid kas üldse ära või maksimaalselt põgusaks, sest ma pean kindlasti jõudma kaheksasele rongile – hiljemalt!!! – et olla reedel kenasti pitšivalmis (mitte segamini ajada teise hariliku valmidusega, bitchivalmidusega). A. haaras (tõenäoliselt) paremalt voodoo-nuku ja hakkas sellesse nõelu ajama, või otsis sahtlist välja sõbrannanduslepingu, et sellega Tartu-Võru rahukohtusse hakata kõndima, sest selline jutt oli absoluutselt MITTE AKTSEPTAABEL.

Mina muidugi mõistsin seda ja mõistsin ka, et okei, töö on tõesti tähtis ja nii; ja Elroni rongid käivad tõesti täiesti ebamõistlikult Klooga vahet (viimane läheb linnast kell 21.17! 21.17 ei lõppe teatrietendusedki! Mitte et ma teatris käiks, aga ASI ON PÕHIMÕTTES); aga kas ma tõesti siis loobun deidist sõbrannaga, keda ma niigi näen kord kvartalis HEAL JUHUL?

(Õnneks kõik lahenes nii, et pitch lükkus edasi ja ma jõudsin viimase rongi peale ka kenasti, ja nüüd, suure ringiga, oleme me taas loo alguses.)

“Hmm,” pühkisin huulelt higi, sest tegemist oli ühega neist rõvedatest päevadest, mida suurem osa eestlasi näib armastavat ja hellitlevalt suveks nimetab. Me muidugi istusime ka asfaldidžunglis, kohas, mille nimi puhtjuhuslikult, on kah Tšungel. “Tead, sellega on nagu Tartuga. Ja Tartuga on mul selline suhe nagu eksiga, kelle ma ise maha jätsin, ja kel läheb nüüd ilma minuta nii hästi. Ja tegelt oled nagu sitaks rõõmus selle üle, et tal läheb hästi. Ja sa tead, et sa ISE jätsid sa maha – olgu siis põhjuseks kas elu paratamatused või tõsiasi, et te olite lahku kasvanud – aga ikka teeb vahel veits haiget, kui sa näed, kui hästi tal läheb ilma sinuta.”
“Oh, päris hästi öeldud,” ütles Maia, sest ma tahan siin ära märkida, et Maia oli ka seal laua taga ja ma polnud teda näinud mitu aastat.

Nüüd, Triinu kommentaarile eelmise postituse all vastates, mõtlesin sellele. Et tahaks Lõuna-Eestisse armastuskirju saata, aga ise olen ma end sealt nii ära lõiganud. Ja päriselt ka on valus Tartus käia, päriselt ka on valus näha, kui kuradi äge seal kõik on, ja see kõik on ilma minuta. Ja tegelt on nii hea meel selle üle, Tartu on täiega väärt seda, et ta niimoodi õitseks ja õilmitseks. Väga veider on see emotsionaalne side kohtadega.

Podcastist rääkides, siis “Naistejuttudega” on natuke vähem emotsionaalne see side. Kristinkat armastan palavalt ja tean, et ta teeb seda saadet edasi nii, nagu see saade peab edasi minema. Mina – igivallaline – olin juba ausalt ära tüdinenud neist suhtejuttudest, sest eks teoorias ole ma alati kõva olnud, praktikas vähem ja praegu pole nagu praktiseeridagi midagi. Tähendab, suhteid on palju, mida ma praktiseerin ja kultiveerin ja kus ma teadlikult intiimsusesse ja lähedusse panustan. Aga ma mõtlesin hetkel paarisuhet.

Pealegi tähendas meediamajast lahkumine, et ma siiski pidin enda loodud brändid maha jätma, see on üks keeruline õiguslik küsimus (või isegi vähemkeeruline) – ja tegelikult oleksin ma võinud igast asju jätkata, kätt poleks ette pandud. Aga ma lõpetasin, sest ma ei tahtnud enam, ma olin väsinud. Tahan teha oma krimi ja para ja krimi ja para ja veits eso ja… Ja kirjutada tegelt tahaks, eks.

Sest natuke tekkis “Naistejuttudega” ka see efekt, mis kunagi tekkis Dakiblogiga – et endal hakkas enda häälest halb juba. Et kaua võib üks mutt mölada. Palju on mul ikkagi öelda kõige kohta? Tuleb muidugi välja, et PALJU, aga kas alati kõike peab siis ütlema, rääkima, kirjutama?

Praegu tundub podcastide plaanis olevat paras tasakaal. Saan teha neid asju, mille suhtes on tõeline hüperfookus ja superuudishimu (“Kikimoorid” ja sodiaak ja kosmos), paraja tasakaaluga loba osas (“Mis värk sellega on?”). Aga tundes ennast, siis küllap ma varsti mõne uue podcasti jälle leiutan.

Armastuskirjade osas aga, mida Lõuna-Eestisse saata, pean natuke aru pidama. Välitöödele minema, nii-öelda.

Elame-näeme.

millal sa ükskord

Argielu 16 Replies

“Millal sa ükskord uuesti blogima hakkad?” lajatas Mallu laupäeval, kui tema ülimõnusal rohelisel diivanil juttu ajasime ja õhtut öösse veeretasime. Kortsutasin kulmu. Nojah, ma ju ammu plaanisin. Lubasin endale, et kui tööd vahetan ja kirjutamisjaks enam online’i täis kirjutamise peale ei lähe, siis oi kuidas hakkan jälle blogima!

Siis oli see sisseelamisaeg ja avastamine, KUI intensiivne päriselt ärimaailm olla võib. (Ma nagu arvasin, et olen selleks valmis, sest kui sa elad uudistetoimetuse rütmis, tundub sulle, et su elu ja töö ongi väga intensiivne ja kuigi ma ei olnud enam aastaid trükitähtajapiff, tekib siiski meediamajas töötades mingi veider mull – sina justkui oled seal mullis sees ja kõik teised on väljas, keegi teine ei saa aru, kui tähtsat tööd sa tegelikult ikkagi teed ja kui suur ja tähtis asi see ajakirjandus ikkagi on. Alles mullist välja saades perspektiiv natuke muutub.) (Ja mitte, et ma ei tahaks öelda, et ajakirjandus pole tähtis, absoluutselt on, neljas võim ja nii, demokraatia alustala, meelelahutus on samuti tähtis ja üleüldse on normaalne, et inimene leiab oma töös üles selle tähtsuse, miks ta seda teeb ja mida ta maailmale annab, aga see mull, see on üks omalaadne asi, mis meediamajas tekib, ehk kirjutan sellest mõni teine kord.)

Ühesõnaga, siis oli see sisseelamisaeg ja hanked ja raportid ja SLAIDID-SLAIDID-SLAIDID ja kõik oli intensiivne ja äge ja põnev ja blogi mõte ununes sootuks.

“Jah, Mallul on õigus, hakka ometi uuesti kirjutama,” ütles ka K., kui täna tema juures vastuvõtul käisin. Aknast paistis Keila keskväljak, inimesed tõttasid töölt koju, ja ma mõtlesin jälle kõigile neile vabandustele, miks ma pole kirjutada saanud.

Sest siis oli meil see talv, millest vana Daki oleks kirjutanud küll, siin oli palju meeleheidet ja hingevalu ja vana head depri-poissi ka, aga vot ei saanud kirjutada, sest mängus on ka teised inimesed, kes ei saa nõusolekut selleks anda, et ma nõnda avalikult kirjutaksin; pealegi nagu ei taha ka. Võiks ju mõelda, et olen selle KAHEKÜMNE AASTAGA, mis mul blogimise algusest kohe täitub, natuke arenenud ja oskan teistsuguseid tekste luua ja elu teistmoodi mõtestada, kui läbi pideva vigina ja hädaoru.

Aga no mida ma pean tegema, kui see elu on siuke hädaorg, eks ole.

Sõitsin K. juurest koju ja mõtlesin ka sellele, et olin ju Epule lubanud, et teen proovipeatükid. Olen nii palju sellele mõelnud, see projekt tundub, nagu võiks tõesti olla minu lugu rääkida, ja lõpuks andsin ka oma jah-sõna (vähemalt proovipeatükkideks), aga takerdusin kummalise probleemi otsa.

Ma nimelt… ei osanud enam kirjutama hakata.

Üks osa on seotud sellega, et mul on maru kehv mälu. (Selleks, hea lugeja, on tegelikult blogi pidamine väga kasulik. Saab asju näiteks järele vaadata. Aga olen ma siis selle peale viimastel aastatel väga mõelnud!) Aga teine oli… vist puhas kirjutamiskramp? Nii et ma sain aru – ma vist pean lihtsalt blogima hakkama. Sest kirjutamine, nagu ma alati kõigile ütlen, on oskus nagu iga teine ja oskused võivad minna rooste, kui pidevalt ei harjuta. Muidugi on mu töös ka ikka omajagu kirjutamist, aga (ilu)kirjanduslik tekst on ikka teine asi. Mitte, et blogi oleks ilukirjandus, aga no saate aru küll. Käeharjutused ja nii.

Nii et ma ei tea, kas see on nüüd mu tagasitulekupostitus, aga vähemalt kahel inimesel on nõudlus mu blogi järele. Kahe inimese nõudlus pole küll teab mis suur, aga ühel kolmandal inimesel on veel nõudlus.

Minul endal. Vist.

Nii palju asju on vaja läbi mõelda ja lahti sõlmida, ja varem on selleks alati kirjutamisteraapia sobinud. Äkki sobib nüüd ka.

kõige-kõigemad 2022

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Küsimised peavad jäävad uusaastapäevaks, aga kõige-kõigemad jõuame ära jagada.

2015, 201720182020, 2021

Kolm kõige paremat hetke 2022

Kui Naaskel esimest korda rinnal nurru lõi

Naaskel tuli meile Viljandi varjupaigast, kuuesest pesakonnast. Kolm olid mustakirjud, kolm punased. Ja ma nii väga tahtsin punast! Leidsime Kertuga imekombel kiirelt kodud ka ülejäänud tibudele (kuigi tõsi, selleks siiski tegi raskema töö Kertu ära), ja see väike värisev ja susisev Naaskel tuligi meie juurde. Esimese asjana pani ta kohe peitu ja see peitusemäng käis meil umbes viis päeva. Siiski õnnestus mul ta juba esimesel või teisel õhtul saada siiski rinnale ja nurruma ja see tunne oli võrratu! Siis sain aru, et kuigi ta on arglik, saab temast suur nurru- ja süleloom. Sussu, muide, pole senini suurem asi sülekass. Noh, nüüd on meil siis Naaskel neid ülesandeid täitmas.

Kui ma sain korraks hingata

Kuulasin “Kosmose peatuse” eelmise aastalõpu ennustusesaadet ja seal ütlesin (kuigi kollektiivile): “Oktoobris tundub sulle, et sul on väga raske ja sa ei saa enam hakkama. Sellisel juhul aga küsi abi emalt või kelleltki teiselt, kes sinu jaoks emarolli kehastab. Ta tuleb ja aitab. Tal võib isegi olla must kass!” Ja mu ema tuligi mulle oktoobris appi, jättes oma musta kassi kasuisa hooldada. See nädal oli nii vajalik – ma sain korraks hinge tõmmata ja üle pika aja tundsin, et äkki ma ikkagi saan selle kõigega hakkama. Nojah, eks me näe, kas saan ka, aga see hetk, kui sain korraks kaoses hingata, oli imeline.

Üks aprillipäev ja -õhtu

Me kondasime mööda metsi ja mereäärt, õhus oli nii tugevalt kevadet, et mantliga oli päikese käes palav. Ja siis kerisime me end mereäärses majakeses diivanile, rääkisime, seal oli vein ja hiinakas ja tarokaardid ja edasilükatud suudlused ja nende ootamine, ja siis nendesse uppumine. See oli üks ääretult ilus muinasjutt.

Kolm kõige sitemat hetke 2022

Hingetuks röökimas

Ma istusin autosse ja sõitsin, mu sees oli nii palju pettumust ja viha ja kurbust, et ma lihtsalt röökisin ja röökisin. Röökisin, kuniks hääl oli kähe ja enam midagi välja ei tulnud. Sõrmenukid roolirattal olid valged, sest pigistasin vihaselt ja kõvasti, ja siis röökisin veel, et lõpuks see röögatus pisaratesse sumbuks.

Sügistalv

Kogu see sügistalv oli üks pikk sitt hetk, pikk ja veniv, nätske ja lämmatav, otsa ja äärt sellel pole. Üle kümne aasta on esimene kord, kui mul pole jõulutunnet. Ja üle ma ei tea, mis aja, on esimene kord, kui mul pole kodus kuuske. Ma olen katki.

Luupainajad

Sel aastal olen pidanud harukordselt palju võitlema luupainajatega. Viimati üleüleeile.

Kolm lubadust iseendale aastaks 2023

Pariis

See vist ei üllata enam mitte kedagi, mind ennast ka mitte.

Usu

Ma loodan, et leian tee tagasi oma usuni.

Kannata

Ma loodan, et kui ma kannatan, siis lõpuks läheb paremaks.

Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee

Ma enam ei alusta köögiremondiga.

Ma väga tahaks loota, et ma ei tunne enam sellist lootusetuse ja raevu kombot, nagu olen tundnud. Näen vaeva, et selle tundeni enam mitte jõuda.

Proovin mitte öelda jah, kui keha ütleb “ei”.

Kolm tiitlit, mida tahaksid jagada aastal 2022

Aasta kassipoeg: Naaskel!

Aasta ellujääja: Nele

Aasta elupööraja: Lisette

… kui suudad, siis 1 sõna iseloomustamaks su elu viimase 12 kuu jooksul:

Kaos.