Ma olen jõudnud oma eluga kummalisse kohta. Hmm, kummaline pole vist õige sõna. Ma olen jõudnud täiesti uude elufaasi ja iseenesest pole selles midagi imelikku. Selline see elu ju ongi – läbid erinevaid faase, erinevad asjad on antud hetkel olulised, fookus muutub, panustad millessegi rohkem ja teise asja vähem.
Aga viimastel nädalatel, või isegi kuudel, olen ma aru saanud, et mu sees on valmimas üks kriis. Ma pean nimelt leidma viisi, kuidas teha endas rahu tõsiasjaga, et tõenäoliselt ei saa ma enam kunagi lapsi. Ja see tunne on kurb, mingil põhjusel hirmutav, aga ka rahustav. See on selline tunde-lõngakera, kus on koos väga palju erinevaid emotsioone ja seda on nii raske veeretada, sest ma ei tea, kust alustada. Ma leinan tulevikku, mida kunagi olema ei saa ja see on… pehmelt öeldes segadusse ajav.
Üks põhjus, miks see mulle nii raske on, on vist see, et mul polnud kunagi plaani. Jah, mul oli konkreetne plaan saada LAPS ja lapse ma ju sain. Aga sealt edasi mul plaan puudus. Mul polnud kunagi võetud eesmärgiks saada näiteks kaks või kolm või rohkemgi last. Kuna Mila ootus ja beebiaeg langesid mu elus kokku ühe kõige raskema ajaga, mida üldse olen läbi teinud, siis ei ole mul sellest ajast palju häid mälestusi. Nii võiks ju olla lihtne arvata, et selle loogika järgi ma ei peakski tahtma uut last. “Sul oli ju nii raske, mäletad?” ütlevad inimesed mulle sageli, kui püüan asjast juttu teha. Jah, mul oligi raske, HULLULT raske. Aga seda valusam on teadmine, et õnnelik rasedus ja pilttäiuslik perekond on asjad, mida ma mitte iialgi sel kujul ei koge. Ma nii tahaksin seda kogeda, aga seda pole kaartides ette nähtud. Ja kuna sel ajal, mil ma Milat ootasin või kui ta oli pisike, läks kogu mu aur ja tähelepanu puhtalt ellu jäämisele, ei osanud ma hinnata ega tähele panna ka kõiki neid mitte enam kunagi korduvaid hetki.
Niisiis, mul puudus plaan. Ma deitisin ja olin suhetes erinevate meestega, kelle lapsesaamissoovid olid erinevad. On olnud õhus variante, et ma veel saan ühe lapse. Aga need suhted ei jäänud püsima, ja jälle kohandasin ma oma tuleviku iseenda järgi ümber. Ma olin valmis – kui suhe oleks töötanud, kui see oleks püsima jäänud, siis ma oleksin olnud valmis järgmiseks lapseks. Ja kui suhe lõppes, siis ma leppisin taas tõsiasjaga, et seda konkreetset tulevikku selle inimesega ei tule. Ja ka last mitte.
Umbes aasta tagasi hakkasin ma isegi mõtlema spermapanga kasutamisele, nii suureks läks mu soov veel üks laps siiski saada. Vaatasin hindu, plaanisin, mõtlesin. Aga ikka jäi peale tõsiasi, et – mul on praegu täpselt nii palju, mida ma suudan kanda. Oh, ma ei kahtle, et ma ei suudaks hakkama saada rohkemate lastega. Aga ma naudin praegust siiski väga. Ja ma olen väsinum kui iialgi varem, seega ette kujutada, et mul oleks veel beebi ja ma alustaks kogu seda tralli otsast peale, on jube.
Ehk siis: ratsionaalselt ma tegelikult ei tahagi rohkem lapsi. Mind erutab mõte sellest, et “pool on juba tehtud”. Mila on 9, 9 aasta pärast kolib ta välja ja ma saan lõpuks ometi hakata nautima oma teist noorust. Kui ei pea kellelegi koguaeg süüa tegema, kui ei pea kõiki õhtuid sättima selle järgi, et kodus on väike inimene, kes vajab pidevalt abi, hoolt ja tähelepanu. (St ma annan aru, et juba üsna pea on ta veelgi iseseisvam ja ka seda, et abi ja hoolt vajab ka täiskasvanud laps, aga no saate aru küll.) Ma olen 36 ja pool, mu munarakud pole ilmselt enam kõige kvaliteetsemad. Riskid on tõusnud. Ja mitte vähem tähtis pole ka see, et ma olen oma karjääriga kohas, mida ma väga naudin. Kogu mu aeg läheb tööle ja kireprojektidele ja ma ARMASTAN seda. (Ja olen koguaeg nii väsinud.)
Nii et jah, ratsionaalselt ma saan ju aru, et kõik on hästi täpselt nii nagu on.
Aga see tühimik sees ikkagi tuikab valusalt. See tühimik, kus on peidus see mitte kunagi juhtuv tulevik veel ühe lapsega.
Üks huvitav aspekt on veel. Ma armastan oma meest väga ja me plaanime õhinal tulevikku, aga lapsed on meil mõlemal tehtud. See on okei, ma poleks temaga deidilegi läinud, kui ma poleks selle tulevikuga nõus olnud. Aga. Üks oluline aga. On väga kummaline kedagi nii väga armastada ja teada, et on üks väga tähtis, elumuutev asi, mida sa temaga mitte kunagi jagada ei saa… Ja samas on nii imelik leinata midagi, mida ju polegi olnud… Ma annan endale aru, et palju sellest valusast tühimikust on bioloogiline iha potentsiaalselt heade geenidega kaaslasega kiirelt veel järglasi teha – ja see vana hea bioloogiline kell – aga see ei tähenda, et need tunded oleksid kuidagi kergemad kanda.
Ühtlasi ma annan endale aru, et mu loos pole mingit traagikat, kõikide parameetrite järgi on kõik väga hästi. On elusid ja inimesi, kellel polegi valikut antud, või kes väga püüavad ja kunagi lapsi ei saa. Ja et naistena peame kõik leppima mingil hetkel sellega, et parim enne on möödas ja nii ongi. Ma olen lihtsalt üllatunud, et mul sellega leppimine kuidagi nii… valus ja kurb on. Jah, kurb on õigem sõna. Ma olen lihtsalt kuidagi kurb. Ma olen kurb ja ma leinan tulevikku, mida mul olema ei saa. Või vähemalt üritan, sest ega keegi pole öelnud, kuidas täpselt leinata midagi, mida sul kunagi pole olnud.
See kõik on okei. See pole ka mingi pidev raskus, vahel tabab vaid ootamatult ja otse kõhtu, nii et tahaks kägarasse tõmbuda. Aga mis seal ikka – kõik, mis on, on tegelikult väga hästi. Ja minevikku ju ei muuda.
Oeh, inimeseks olemine, ma ütlen. Ikka pidev üllatuste rada, poleks osanud oodatagi, et selline asi hinges kruttima hakkab. Aga näe 🙂
Armastusega on lood teinekord nii keerulised. Ma olen 36-aastane ja ma pole üldse kindel, et ma tean, kuidas armastamine käib, ometi armastan ma palju ja kohati julgelt, mul on elus palju-palju inimesi, kellele armastust jagub. Aga vahel satub teele keegi uus ja nii eriline, et võtab hinge kinni ja… Ja siis võib ära kammida.
Ma lubasin endale 13 aastat tagasi, et ma enam ei ela oma hingeelu nii avalikult kui olin seda varem teinud. Olen ettevaatlik, ei avalda, et üldse keegi mu elus on ja kui avaldangi, siis kohe kindlasti ei räägi ma sellest rohkem. Ei näita väljagi, et see oleks midagi erilist või kuidagi tähtis elu osa – see, et ma olen suhtes. Osalt oli selle otsuse taga muidugi mu esimene pulmadraama, järgnenud Tähismaade ja perekoolikate nõiajaht, mis pani mind seda otsust tegema ning endasse tõmbuma. Et mitte kunagi enam ei näita ma välja, et suhted oleksid mulle tähtsad, mitte kunagi enam ei näita ma välja, et ma üldse kedagi julgen armastada, sest kui see peaks otsa saama – ja armastused tihtipeale saavad – siis jätan jälle endast ebaõnnestuja mulje. Ei, Daki, sina pead olema TUGEV. Tugev ja iseseisev!
Ja iga järgnev suhe ja paratamatu ebaõnnestumine on seda kõike kinnitanud. Jah, ma teen õigesti, kui ei jaga. Sest siis on see privaatne, siis ei tea keegi, kui suur või kui väike on järjekordse ebaõnnestumise tähtsus minu hinge jaoks. Pean vaid käima ja eemaldama paar pilti Instagramist ja ongi kõik. Alati on neid vaid paar, ei rohkem. Sest neidki olen julgenud panna üles alles pärast kuid kestnud deitimist, sest siis on tekkinud mulje, et… Hmm, mis mulje. Et siis ma olen võtnud aeglaselt? Et siis ma justkui teen õigeid samme? Ja ometi-ometi on needki suhted purunenud, mõned suurema plahvatusega kui teised.
Mõned aastad tagasi oli üks armulugu, mis algas – nagu enamik mu elus – kirjutamisega. Me kirjutasime teineteisele pikalt, ikka kuu või peale. Kirjad tundusid õiged, pilt, mis ta endast maalis, tundus sobivat. Ma jõudsin kirjade põhjal fantaasiasse ära armuda ning sel hetkel, kui päriselt kohtusime ja ikkagi polnud õige lõhn, kirjutasin ma selle ärevuse ja loomuliku endorfiinidelaksu lahtumise peale. Ei osanud ma siis sisetunnet kuulata, sest fantaasia oli olnud õige. Ja lubadus ka, ma ju olen endale lubanud, et ma annan inimestele võimaluse. See käib käsikäes selle uue lubadusega, et ma ei lase teatud piire ja standardeid rikkuda, mis, muidugi, on tekitanud vastupidise probleemi, et mul on väga raske anda inimestele võimalust, sest ma ei tea täpselt, millal on tegemist olukorraga, mil mu vanad haavad hakkavad veritsema ja tekitavad mus vastupandamatu tahte põgeneda; või millal on tegemist olukorraga, kus ongi tegemist tegeliku piiride rikkumisega, mitte ainult mu enda vana traumaga, mis end päevavalgele tahab tirida.
Seesama armulugu lõppes nii suure plahvatusega – ja seda tõesti vahetult pärast seda, kui ta oli mu kätt palunud ja ma seda avalikustades päris palju pööritavaid silmi feisis nägin -, et kogu selle plahvatuse killud pole senini mu hingest välja saanud. See oli jõhker, see oli suur ja see oli mu enda tehtud. Selles mõttes enda tehtud, et ma andsin liiga palju võimalusi, ma ignoreerisin liiga palju ohumärke. Aga mul oli seda õppetundi vaja. See kõik tegi mu katki ja kohutavalt ettevaatlikuks, aga ma sain aru, mis see õppetund on. See õpetab mind ikka veel, sest ma olen HARUKORDSELT aeglane õppija. Suhete osas vähemalt.
Ma olen tahtnud elada ka netis võimalikult autentselt, peaks olema ju mu leivanumber end avada ja ehk selle läbi aidata ka mõnel teisel inimesel eluasjadest paremini sotti saada – või vähemalt olla see loll, kelle vigadest saab õppida. Kuid kõik need suhteasjad, neid ma ikka hoian hinge ligi, räägin neist küll üldsõnaliselt oma podcastides, kuid kirja panna pole ammu enam julgenud. Vähemalt mitte enam sellise bravadoga, mis oli minus, kui olin 22 ja esimest korda avalikult armunud.
Tegelikult on see kõik muidugi üks jabur bullshit, mille ma olen endale kokku keerutanud. Tegelikult on täiesti normaalne deitida ja suhe ära lõpetada, kui see ei tööta. Mis vahet seal on, kas see tuleb kohe pärast seda, kui kuulutad Facebookis, et inimene palus su kätt või tuleb see siis, kui sa pole isegi sotsmeedias vihjanud, et keegi tähtis su elus on. Tegelikult pole sellel mitte kuradi mingit vahet, meil kõigil on illusioon, et meie elud lähevad teistele korda, kuid päriselt oleme ise enda omade elamisega nii ametis, et kui märkamegi kedagi sotsmeedias armuvat ja seejärel lahku minevat, reageerime sellele hetkelise kulmukergitusega. No ja mõned muidugi tormavad perekooli, et seal asja arutada, aga TEGELIKULT ei ole ka klatšil mingit vahet. Ikka klatšitakse, kui oled blogija või podcaster või instagrammer või vähegi selline inimene, kellest sotsmeedias jälgi on, ja klatšitakse siis ka, kui sinust jälgi kuskil pole, aga külamutt näeb, et hoovi peale on uus valge auto tekkinud ja üle õue on kuulda heledat naeru, mida seal varem kuulda pole olnud.
Ja kui midagi niikuinii tehakse, siis pole sel ju absoluutselt vahet. Ainus, mida saad teha, on ikka elada enda elu võimalikult autentselt iseenda jaoks. Ja minu jaoks on praegu üks olulisemaid asju, mis selgeks õppida ja mida julgeda üldse proovida, haavatavus. Sest oi pekki kuidas see mulle ei meeldi, kui raske see mulle on! Sest siis peaksin ma ju tunnistama, et jah, ma olen kõva iseseisev tubli eesti mutt, kes kulmude peal ka vajadusel roomab, et elu käimas hoida – aga kõige selle juures olen ma veel ka pehme kiisupall, kes tahab pai ja kellelegi tähtis olla ja armastada ja olla armastatud. Mõistusega saan ma aru, et me kõik olemegi kihilised, meis ongi pealtnäha vastandlikud vajadused – olla iseseisev, aga olla ka hoitud – aga millegipärast seostub see minul nõrkusega ja mu enda twisted aju teeb sellest surmapatu, mida ma jumala eest näidata või tunnistada ei tohi.
Jah, “millegipärast”. Ma tean täpselt, mille pärast. Täpselt nende kõigi grandioossete pekkiminekute pärast see ju ongi. Need minu ebaõnnestunud abiellumised, need mu ebaõnnestunud deitimised, need mu armumised valedesse meestesse ja need mu inimeste ellu laskmised, kellesse ma polnud armunud, aga seda turvalisem olukord mulle tundus – pole armunud, järelikult ei saa ma nii hullult haiget. Pealegi tundub tore inimene.
Ja pekki on läinud ka need turvalised (või “turvalised”) asjad, sest kogu selle jantimise keskel olen ma mõelnud ainult oma tillukese ego peale, arvestamata, et mängus on olnud ka teised inimesed ja nende tunded. Või isegi kui ma olen neid arvestanud, pole ma ikka aru saanud, et see, et ma ei julge olla haavatav, panustab surmkindlalt sellesse, et ka need suhted millalgi läbi saavad.
Jällegi – on sellel siis mingit ülisuurt vahet, et suhted vahel läbi saavad? Mida kauem ma elan, seda rohkem ma saan aru, et need paarid, kes kaua koos püsivad, on teineteist leidnud 20ndates. Ja oi kui kerge on kedagi leida 20ndates! Kui kerge on siis tegelikult kellegi järgi painduda, kellegagi kokku kasvada. Kui hüppeliselt raskemaks see muutub, kui su elu ja iseloom välja kujunevad, kui sa 30nda eluaasta joone ületad. Ja kui sul kohe alguses polnud oidu valida natuke hoolikamalt, ja sa avastad end 30selt ikkagi vallalisena, siis deitimine ongi su saatus päris pikalt. Sest fookus on läinud aina kitsamaks, standardid on tõusnud, 20ndates inimeste elud lihtsalt ongi teistsugused, hinged ja südamed ka.
Ma olen päris pikalt arvanud, et ega ma enam armu. Kui, siis meestesse, kes on mingil põhjusel kättesaamatud (mul nimelt selline muster, mis muidugi ei tule mu blogi püsilugejatele erilise üllatusena) ja kohe kindlasti armun nõnda, et vastu ei armuta. Ja see tundus üsna okei saatus. Sest tunda mulle ometi meeldib, ka sittasid tundeid, sest eriti need viimased on ju melanhoora-loomingu väetis ja aines. Elu peab olema värvikirev, selleks aga et kõiki neid värve kogeda, peab ka vahel tumedamad ära kannatada. Ja see kõik on okei. Või vähemalt tundus okei.
Ning nüüd olen ma nii ülepeakaela armunud, et ma ei saa üldse midagi aru. Tähendab, saan küll. Ma saan väga hästi aru, kuidas see peadpööritav armumine toob mus pinnale kõike seda jama, mida ma olen aastaid alla surunud. Kõik need pekkiminekud ujuvad vaikselt pinnale, kisavad, et ma neile otsa vaataks ja lahti harutaks sõlmed, millega ma pole viitsinud tegeleda. Aga peaasjalikult saan ma aru, et ma pean hakkama selle haavatavusega tegelema. Mis siis, kui seegi suhe millalgi otsa saab? Jah, mis siis? Polegi ju midagi. Ja pole mitte mingit vahet, kas ma olen sellest blogis kirjutanud või instagramis jahunud. Mitte mingit kuradi vahet pole. Ainult see vahe on, et sellest rääkides olen ma iseenda suhtes ausam. Olen rohkem mina ise.
On üks podcast, mida ma armastan kuulata. Noh, neid on muidugi mitu(kümmend), aga üks neist on Disgraceland. Ja täna ma sattusin kuulama osa räppar XXXtentacionest (kuulake, see on väga hea!).
Ja siis läksin ma sinna internetiauku. Teate võibolla seda auku, see jäneseurg, kuhu sukelduda, uurida ja kuulata ja lugeda ja vaadata ja sattuda aina rohkem segadusse, kuniks umbes sa oledki veendunud, et 2Pac on veel elus.
St, ma ei usu, et X on elus, ja see pole üldse see, millest ma tahtsin.
Kuulasin XXXtentacione lugusid ja… need nii meeldisid mulle. Ja siis jälle kuulasin ja lugesin kõikide nende õudsete asjade kohta, mida ta tegi, ja ma… Ühesõnaga, ma ei tea. Ma kirjutasin just raamatu lähisuhtevägivallast ja nüüd ma kuulan – ja mulle meeldib!!! – lugusid, mille on kirjutanud mees, kes tegi oma naistega kohutavaid, sõnulseletamatuid asju. Ma ei oska siinkohal üldse seisukohta võtta, õigemini, ma tean ju ka, et ma natuke kuulan ja siis läheb üle, aga see hirmus rebestumine hinges ju jääb.
Mulle ei peaks meeldima selle inimese looming, kes ei suutnud olla inimene.
Jeesus, ma veetsin oma elust POOL TUNDI, et vaadata järjest, kuidas ta KAKLES. Sest, jah, sellest on internetis compliationid.
Ja mingil hetkel, ma avastasin, et vaatasin neid kaklusvideoid juba selle pilguga, et okei, ahah, siin ta tõmbab selle kaitse ja – kurat, misasja?!
Aga usutavalt see kõik pole mingi uus probleem või leiutis. Ajalugu on täis mehi, kes on teinud toredaid asju, loonud kauneid asju – ja olnud täielikud tõprapead.
Teisipäeviti ilmub Sõbrannas nn ajaloonaine ja vahel küsitakse mult, et aa ok, aga MIKS TE MEESTEST EI KIRJUTA? For reals, mul oli eelmisel aastal mingi tinderivend, kes päris siiralt küsis seda – selle peale, kui ma olin täie vaimustusega rääkinud talle ühe ägeda naise loo.
“Aa, nojaa, aga miks see lugu naisest oli? Miks TE MEESTEST EI KIRJUTA?!”
Ee… Sest terve ajalugu on meestest? Mehed on kirjutanud kõik? Ja äkki oleks aeg kirjutada naistest?
Ühesõnaga, tagasi teemasse.
Või noh, jah, see kõik on üks ja seesama teema. Asi, millega koguaeg on raske hakkama saada. Et maailm on täis, lühidalt, kohutavaid inimesi. Ja kuidas siis elada või olla.
Aga XXXi valguses jäin ma enim mõtlema vist sellele, et iga intekas, mis ma lugesin, iga video, iga snap, iga periskoop, iga live mida ma vaatasin – see karjus mulle näkku. TA ON NARTSISSIST!!! Ta on katkise ajuga, lapsepõlves vanemate ära rikutud nartsissist, kes ei suuda ega oska kunagi luua ühtki lähisuhet.
Kamoon, loos “Changes” ta ütleb sõnaselgelt
Baby I don’t understandthis You’re changing I can’t stand it My heart can’t take this damage And the way I feel can’t stand it
I mean, kui see pole puhas nartsu-ülestunnistus, siis mis see on. Muidugi ei talu ükski nartsissist seda, et inimesed nende ümber muutuvad, kasvavad, arenevad… Sest iga muutus ja kasv ja areng on isiklik solvang nende endi jaoks, sest see seab ohtu nende autoriteedi. Ning jah, nad ei mõistagi seda, et inimesed peavadki muutuma ja arenema ja kasvama.
Ma tundsin üht inimest, kes teatas suure uhkusega: “Ma ei kavatse MITTE KUNAGI muutuda!!!” Ta oli nii kindel endas, nii veendunud… Ja mul oli temast lihtsalt nii-nii kahju, sest mõelda kui õudne oleks see, kui me kunagi ei muutuks? Aga tulles nartsissistide juurde tagasi, siis…
…Mõtlesin, et sellest on mul kõige rohkem kahju. Et ma ei pannud raamatusse seda üht sõna sisse. Nartsissist. Äkki see oleks olnud võti kellelegi nagu see oli mulle.
Nimelt olen ma viimasel ajal – eriti just viimastel nädalatel, täitsa juhuslikult – jälle nii palju nartsude kohta lugenud ja mulle meenus üks kord, kui ma intervjueerisin üht inimest. See intekas kunagi looks ei saanudki – tehnilised viperused – ja pärast otsustasime, et nii ongi parem. Aga ma mäletan, et ta ütles mulle selle võtmesõna. Nartsissist.
See võti oli mul veel puudu, et teatud asjad lahti muukida. Et aru saada, miks ma teatud vigu korduvalt justkui teen.
Ja ma ei pidanud üldse palju XXXtentacionest teadma, et aru saada. Just see ta on. JEESUS KRISTUS ta ema ütles talle, et naisi võib lüüa, kui “olla selles osas džentelmen”, st enne tuleb naisele öelda, et kui sa kohe ära ei lõpeta, siis ma löön sind. SEST MA OLEN DŽENTELMEN.
Nartsud tulevad just sellistest peredest, kus armastus aetakse segi valuga, ja nad lõpuks ei oskagi paremini. Nende aju on harjunud teistmoodi, õppinud teistmoodi, nende aju saab oma serotoniinid ja endorfiinid draamast, vahel ka teistele valu põhjustamisest, nad ei oskagi kuidagi kellegagi päriselt haavatavad olla. Aga nad on nii head selle teesklemises!
Nii et kui ma seda lugu kuulan, siis see meeldib mulle omamoodi küll, aga samas ikka ronib mööda kukalt see rõve teadmine, nagu ma justkui näeks selle mehe sisse, kes selle loo kirjutas. Ja ma oskaks talle kohe vastata, et ohhhh, ah et mida ma kardan? Nartsissiste kardan. Vägivalda kardan. Viha kardan. See, mu sõber, pole armastus, millest sa räägid.
PS. See teadmine, mis mul nüüd on. See, et ma tunnen nartsu kaugelt ära (loodetavasti!). SEE EI TEE ELAMIST TÄNASES POLIITILISES KLIIMAS JUST KERGEMAKS, nõnda palju ma ütlen teile küll.
Aga seda, kas XXXtentacionet kuulata või mitte, sellele ma ei oskagi vastust anda. Mu moraalne kompass on katki. Ma olen ometi nautinud Bukowskit ja Thompsonit ja kindlasti sadu loojate loomingut, kes on olnud täielikud tõprad, vägivaldurid ja joodikud. Kust see piir peaks minema?
Lükkasime sel lumetormipäeval alumise korruse naabrinaisega maja eest lund. Tänavune talv on olnud selline, et nagu eriti lükata pole olnud vaja – sajab, sulab, sajab, sulab. Aga sel päeval oli sadanud juba nii palju – ja mõnel eelmisel veel – et meie maja sissesõidutee oli põhimõtteliselt küngas. Ja kui oleks tulnud sahk, mida siin ka vahel käib, oleks võinud see sahk meid hommikuks kinni lükata.
Sadas lund, alguses olin ma üksinda. Enne veel käisin korraks poes, nägin teise korruse naabrinaist parkimisplatsi lükkamas.
“Kas labidaid on veel?” “Ei, see on mu isiklik.” “Mnjaa, no olgu. Ma olen tavaliselt käinud siin niimoodi salaja lükkamas. Et vaatan, kas kuskil on mõni sahk ja siis öö varjus käin ja lükkan majaümbruse puhtaks.” “No vahi!”
Käisin poes ära, lund ikka sadas. Sadas suisa nii, et jäljed, mille olin kaks minutit enne metsa vahele jätnud, olid juba kinni tuisanud.
“Aga kuule,” sõnas teise korruse naabrinaine, kui talle veel jõudu soovisin. “Kui sa selline huviline oled, siis ma jätan saha sulle keldrisse. Võtmed ju leidsid nüüd üles.” “Jah, see oleks tore! Panen lapse magama, siis tulen. Salaja, öö varjus. Küllap sajab ka ju juurde, on, mida lükata.” “Just. Ja ära pane tähele, see käepide on natuke katki. Aga miski pole katki, kuni see veel töötab – nii ma ikka ütlen!”
Nõnda ma siis öö varjus, salaja, seda lund seal lükkasin. Võtsin alguses korralikult ette, ikka ilusad sirged vaod, ei mingit purjus põllumeest*. Lund muudkui sadas, käepide natuke logises, leidsin kindla asendi. Puhkepausidel vahtisin taevasse ja kuulasin, kuidas lumesajusahinane Klooga justkui ellu ärkas – kostis sahakraaps ühe maja juurest, siis sealt eemalt. Kummaline ühtsustunne tekkis. Kõik need lumelükkajad, selles imelises lumesajus üheskoos. Ja samas, muidugi, nii eraldi. Sest Klõuga üks eripäradest on see, et lastakse olla eraldi. Privaatruumi austatakse.
Kui alumise korruse naabrinaine hoovi pööras, tõstsin tervituseks käe. Võpatasin, kui ta muga rääkima tuli – noh, hiilis ligi nõnda, samal ajal, kui ma seal rühkisin lund ajada.
“Tead, tulen appi. Mida sa siin üksi rühmad.” “Eh, ma alles alustasin. See teise korruse naine, tema ajas kõik ülejäänu.” “Aga kui sahk hommikul tuleb, me ei pääse siit keegi välja. Vahetan riided, tulen.”
Ja nii jõudsimegi tagasi loo algusse.
Lükkasime lund, tegime oma süsteeme. Tema võttis pool, mina pool. Vahepeal loopisime natuke tänavale.
“Ei tea, kas nii võib?” “No autod sõidavad ju selle sirgeks!”
Nii palju oli seda lund. Ei olnudki tähele pannud, et seda talve juba nii palju olnud. Alles esimest korda päriselt pidi lund lükkama. Kuidas seda lund nõnda palju sai?
“Tead, kui ma siia kümme aastat tagasi kolisin, ulatusid lumehanged aknani,” rääkis esimese korruse naabrinaine oma pehme vene aktsendiga. “Aknani, kujutad ette!”
Ei kujutanud. Meie esimene korrus on üsna kõrge. No ikka julgelt üle minu pea ja mis siis, et ma olen jupats, ikkagi suhteliselt kõrge. Kaks meetrit ikka.
“Ma olin nii meeleheitel! Laps oli väike, minu Citröen ka. Iga päev nutsin ja ahastasin, et miks ma küll siia kolisin, mida ma küll teen, kas see ongi nüüd mu elu.” “Issand, sa räägid nagu minust! Mul oli viis aastat tagasi täpselt sama tunne!” “No vot. Kaevasin hommikuti välja, sõitsin läbi häda linna, palvetasin, et teele ei jääks…”
Toetusin labidale, noogutasin, näol äratundmine. Hinges ka. Sest – no täpselt!
Täpselt selline see Klooga meiesuguste üksikemadega on. Kui on auto väike, meeleheide on suur. Kui pangaarve väike, meeleheide veel suurem. Kui linn kaugel, vana elu maha jäetud – no mida sa hädaga teed. Kirud end ja oma elu, et kuidas sa küll siia sattusid. Ainult lumehanged, jupsiv auto ja väike laps, kes ei küsi, kuidas hakkama saad.
“Aga nüüd, kümme aastat hiljem – auto on suur ja hea, laps on ka suureks kasvatatud… Ja ma ausalt öeldes ei kujutaks ette, et ma elaks kuskil mujal,” lõpetas ta oma jutu. “Näe, ongi tehtud!”
Ja oligi tehtud. Sissesõidutee oli puhtaks visatud, lund sadas ikka veel. Kõndisime koos trepikoja poole.
“Tegelikult on Kloogal suurepärane elada. Ja üleüldse, mis auto – rongid käivad ju ka. Ma ei kujuta ette, kuidas elavad need inimesed, kes peavad Rummust või kuskilt tööle käima… Aga näed, saavad hakkama. Meie elu siin – puhas paradiis.”
Nõustusin. Nii on.
Aga vahel on nii hea teada, et keegi saab aru, miks on raske. Saab aru täpselt õigel viisil, kuidas on raske, sest tal on samamoodi olnud. On samamoodi rühmanud, on samamoodi rabelenud, on samamoodi meeleheites nutnud, sest on nii-nii raske. Lõpuks aga: mis siis, et on raske. Rabeled, mis sul muud üle jääb.
Ja endalegi ootamatult võib tulla päev, mil isegi psühholoog ütleb sulle, et ta ei taha sind enam näha, sest “mu ees istub tugev naine, kes saab kõigega hakkama, millega ainult soovib”.
See on seesama naine, kes alles neli aastat tagasi läks sisuliselt esimest korda tööle. Sama naine, kes on oma elu lugematu arv kordi uuesti alustanud, vahel tundes, et elu pole muud kui üks valestart. Sama naine, kes on pisaratega köögipõrandat pesnud. Sama naine, kes vahetab vetsupoti, kes elab ilma elektrita või põrandata köögis, kes hääletab end tee äärest autotöökotta, kui auto jälle teele jätab.
Sama naine võiks endale mõnikord aru anda, et kõigi teed ei olegi sirgjoonelised otse eduni. Õigemini, enamasti pole. Eksitakse ikka. Ja samas, kas saab elamist eksimiseks nimetada. Mis siis, et pealtnäha võiks ju olla 35aastaselt ja maja äärelinnas, 2,5 last, 10+ aastat abielus oldud.
Aga mina tegin teistmoodi. Olen siin oma lumehangede vahel ja tead, mis? Kah enamasti täitsa õnnelik. Kuigi seda on endal hetketi päris keeruline uskuda (ja nii väsinud olen koguaeg ka).
Kohe on mu sünnipäev ja mul pole isegi ühtegi tõsiseltvõetavat kriisi. Ausalt, ma nüüd ei teagi, mida sellenädalases saates ju rääkida!
*Naistejuttude kuulajad on ilmselt kursis tegelasega Purjus Põllumees.
Kuulasin Nublu uut loopoissi “Tujud mitte tunded” ja… Üldse ei meeldinud. See Nublu Kloogaranna-lugu on üks meie pere lemmikutest (olen näiteks ära mõõtnud, et Treppoja poest koju on täpselt 3,5 Kloogaranna-lugu), aga see viimane lendab nii kaugelt minu praegusest elust mööda, et mõistsin tänu sellele just ilmselgelt: tõepoolest, ma saan varsti 35. Mitte 25.
See lugu on täpselt see 20ndate eluaastate äng, kus päevad olid alati depressiivsed ja ööd maanilised. Kui endale sai vist julgetud tunnistada küll, et tahaks armastust, aga kui iseennastki armastada ei osanud – saati siis kedagi teist. Kui iseenda ninaotsast kaugemale ei näinud, kui järgmisest peost kaugemale ei näinud. Kui iseenda masenduses suplemisel oli mingi valusmagus võlu, sest vähemalt sündisid sellest suured tunded ja suured sõnad, aga lõppeks oli ikka üks inimeste tundeid ja südameid mööda käimine, mis alati lõppes Undergroundis või Zavoodis ja varahommikused melanhooramised olid need kõige ehedamad.
Mõtlesin eile sõbrannaga skaibireedet pidades, et on väga vähe neid inimesi, kellele saan praeguses elufaasis päriselt rääkida, mis minuga toimub – ja see pole üldse halb asi. Ühest küljest on juba igapäevatöö selline, mis nõuab kohati palju diskreetsust (ärisaladused!), teisalt aga olen vist ise õppinud suud rohkem kinni hoidma, sest tean küll, et a) eksin sageli, b) tean maailmast tegelikult õige vähe ja c) minu arvamus ei ole mingi määraja, seega tasub see välja öelda siis, kui tõesti on mõtet.
Tänane “Naistejuttude” saade on üks ehe näide sellest, kuidas keerutades ja otse ütlemata teemat veeretada. Aga see keerutamine või siis pigem on vist õigem öelda üldistamine – see muutub mingil hetkel väsitavaks ka. Tahaks ju võtta eluteel tehtud vigadest õppust, aga kuidas neid vigu sõnastada nii, et teistele inimestele haiget ei teeks? Sest olgugi, et teised inimesed on alati olnud seotud, siis õppetunnid on tulnud mul endal vastu võtta, enda elatud elu on ikka enda vastutada ja siis lõpuks jõuamegi olukorda, kus “kirjeldatud isikud on ilukirjanduslikud, sarnasus pärisinimestega juhuslik ja tahtmatu”.
Huvitav asi on vananemise juures see ka, et oma keha ei tunne kohati üldse ära. Mul pole kunagi olnud nii nõudlikku ja vastutusrikast positsiooni ja don’t get me wrong, ma armastan oma tööd väga, aga ma olen senini väga üllatunud oma füüsilisest reaktsioonist stressile. Nii näiteks oli mul neljapäeval üks ääretult nõudlik ja väljakutserohke päev ning ma tundsin veel eile õhtulgi FÜÜSILISELT, kuidas ma sellest adrenaliini- ja kortisoolilaksust taastun. Täiesti hämmastav! Samas muidugi õpin iga päevaga aina paremini stressi laiali jaotama ning sellest lahti laskma, aitab see, kui endale ise täpselt sõnastada, mis on vastutus ja mis on eesmärk ja siht.
//
Muidu on meil päevad rutiinsed. Mitte igavad, aga rutiinsed. Olen ammu avastanud rutiini elustava ja distsiplineeriva jõu, jäänud on veel vaid siia uusi rutiine lülitada, aga pidev elu parandamine ja iseendaga töö tegemine on kohutavalt kurnav, seega hetkel pean natuke pausi – eks ikka selleks, et varsti uuesti alustada. “Projekt: keha” ei saa ju kunagi läbi, aga hetkel lihtsalt ei ole tahtnud üldse mõelda enda ebatäiustele, pigem keskendunud muudele, põletavatele küsimustele.
Ja Milake, mu Milake – noh, tema käib koolis. Ja see on imeline. Mulle tegelikult ka meeldib enda (pealtnäha) igav elu nii väga, et kui midagi peale lisandunud aastate ja kogemuste ei muutuks, võiks nii lõpuni välja lasta. Jah, erinevalt tujude-loole ei lase ma enam enda tujudel oma õnnetaset nii palju määrata kui tegin seda varem. Oh, muidugi, tõepoolest – on olnud siin selline sügis, kus olen pidanud iseendaga küllaltki palju võitlema, murdma mingeid väljakujunenud mustreid ja laskma lahti uskumustest, mis mind enam ei teeni – aga see kõik on selline, mm, hingetöö, mida peab niikuinii tegema. Märksa enam igasugustest tujudest loevad tunded ja kui sa oled sedasorti (minusorti) inimene, kel on alati impulsikontrolliga probleeme olnud, siis tujude glorifitseerimine tundubki lapsik ja tobe. Mistõttu, noh, jõuame alguse juurde tagasi.
Kui olin 25, olid muidugi teised lood. Nii et ma vist täna tänu sellele loole tajusin ülierikuraditeravalt, et ma tõepoolest olen muutunud ja kasvanud, küpsenud ehk isegi, if you will. Mis on natuke kummastav tunne, tõsi, aga samas siiski ka haruldane võimalus tajuda, et elul on mõju, et su otsustel on kaal, et su tegevusel on tagajärg, ja et see vaev – see on olnud seda väärt. Kasvõi natuke.
Lõpetuseks panen hoopis eelmise nädala saate, sest siis oli kuidagi eriti rabe olla. Ja eks ma vist paljastasin ennast tahtmatult üsna palju – rohkem kui tavaliselt. Ning ma saan aru küll, et selle postituse toon on vist kuidagi melanhoolne, eks ta vist natuke ole ka, aga blogidaki meil harjunud ses stiilis kirjutama ju kah. Tervitused Mallule, kes ikka vahel meelde tuletab, et mul blogi on ja teile ka, mu sõbrad, kes mind pole veel ära unustanud. Muah! Elame veel!
Kuna lõpetasin deidipausi ja mul on suur kalduvus absoluutselt kõiki asju üle mõelda, siis hetkel mõtlen ma üle ka seda, et mu ellu on jõudnud uus tore inimene. Naljakas asi selle deitimisega – kui 20ndates võib sul olla suurim hirm see, et sa ei leia iial kedagi, siis 30ndates deitides täidab mõte sellest, et sa leidsidki kellegi, sind MEGASUURE hirmuga. Aga sellest mõnel teisel korral, sest täna tahan ma rääkida hoopis eelmisest suhtest üle saamisest.
Esiteks on tänane “Naistejuttude” saade just sellest, teiseks olen aga sellele palju mõelnud. Näiteks kommenteeris tuttav Facebookis selle teate all, kus ma sisuliselt andsin teada, et olen suhtes, ühesõnaliselt: “Jälle?” Ta ilmselt ei mõelnud seda üldse halvasti, aga see pani mind siiski mõtlema. Esiteks: mis on siis “aktsepteeritav” aeg, mil ma võiksin “jälle” suhtes olla? Selleks hetkeks, kui deidipausi lõpetasin, olin olnud vallaline kauem kui eelmine suhe kestis. Kas ma oleks pidanud kasutama mingeid muid aritmeetilisi võtteid, et kelleski ei tekitaks ebamugavust fakt, et ma olen jälle deitima hakanud? Näiteks… olla pärast kuuekuulist suhet vallaline vähemalt aasta? Kaks aastat? Või igaks juhuks viis aastat? Mis see aeg siis peaks olema, mil võib edasi liikuda?
(Vastan kohe ise: siis, kui sa ISE valmis oled.)
Niisiis, oma deidipausi lõppemise valguses olen palju mõelnud sellele, kuidas siis ikkagi teada, et ma olen tegelikult eelmisest suhtest üle saanud? Jõudsin järeldusele: olen. Mind muidugi ajab natuke paanikasse, et ma ei veetnudki sel korral kahte kuud köögipõrandal nuttes – ma sain asjast üsna kiirelt üle. Miks? Kuidas? KAS SEE KÕIK ON ILLUSIOON JA TEGELIKULT OLEN MA TÄIEGA RIBADEKS, KUIGI TUNNEN END JUMMALA OKEIS KOHAS OLEVAT?!
Aga sukeldugem! Millised on minu nõuanded, kuidas lahkuminekust üle saada?
1. Otsusta, et suhe on läbi. Minu puhul on aidanud sellele kaasa viis, kuidas suhted lõppevad (ma nimetan neid nähtusi lihtsalt plahvatuseks, sest ega need detailid olulised olegi) – kui suhe lõppeb nii põhjalikult, et seal lihtsalt polegi mingit võimalust, et “oh, äkki ikka prooviks uuesti” või “oh, äkki ikka saame asjast üle, kui natuke vaeva näeme”. Tõsi, mul oli üks hea sõber, kes mind natuke aitas neil hetkil, kui hakkasin kahtlema, et äkki ikka võiks asja läbi arutada (noh, et “rääkida ära ka oma nägemus juhtunust”), aga tema nõuanne oli selles mõttes üsna sirgejooneline – kui läbi, siis läbi, mis siin enam jahvatada. Oluline on muidugi aru saada, millal on tegemist olukorraga, kui edasine jahvatamine on teile mõlemale kahjulik või annab valesid signaale. On olukordi, kui nn closure talk on vajalik, sel juhul ma soovitan seda teha siiski paariterapeudi juures.
2. Eemalda eks sotsiaalmeediavõrgustikest. Ja see on asi, mida ma soovitan kõigile – eemalda! Eemalda! Eemalda! Blokeeri, kustuta – sul EI OLE vaja endale ise pidevalt haiget teha sellega, et tema pildid või staatused sulle ette hüppavad. Ka siis, kui suhe lõppeb üsna leplikel tingimustel, võta siiski kasutusele enesekaitsemeetodid, nt unfollow. Mul on ekse, kes on jätkuvalt mu sõbralistides, aga selleks, et ma saaksin nende tegemisi neutraalse tundega taas näha, läheb vähemalt aasta. Tunnetel peab olema võimalus jahtuda, ja igapäevane selle inimese nägemine ei aita lahkuminekust ülesaamisele kaasa. Selle punktiga käib kaasas ka oluline märkus: ära postita liigseid detaile sotsiaalmeediasse. Jah, ilmselt inimesed märkavad, kui sa olid eelmisel päeval kihlatud ja järgmisel päeval on kadunud igasugune märk sellest inimesest su kontodel, kuid sa võid ka lihtsalt öelda: “Jah, me läksime lahku, ma ei ole valmis/ ei taha sellest rääkida.”
3. Kindlusta suurepärane tugivõrgustik. On hästi oluline, et sul oleks inimene või paar, kellele helistada, kui sind on tabanud suhte lõppemise šokk (ja see šokk käib lainetena). Või isegi, kui see pole šokk, oled sa tõenäoliselt ikkagi väga liimist lahti ja oma uue elu ehitamine võtab teatud hulga aega. Mida kauem te olete koos olnud, seda keerulisem on leida uus rutiin. Kuidas saab lastega? Kuhu asuda elama? Kui sinu kanda polnud näiteks arved ja näidud, siis pead sa õppima hakkama saama ilmselt igapäevaste asjadega, et elu käimas hoida ja sul ei pruugi kõik need asjad pähegi tulla. Seega: leia keegi, kellele toetuda, kes vajadusel aitab hoida lapsi, kes vajadusel selgitab juriidilisi küsimusi või kes vajadusel kasvõi aitab leida ressursse, mida vajad – olgu selleks ohvriabi, nõustamine, psühhiaater või advokaat. Ja muidugi: leia inimene, kelle juurde minna või keda külla kutsuda, kui üksindaolekut on raske kanda. (Või kui sul tuleb peadpööritav vajadus end kohe heast Shiraz’st maani täis juua, siis ära tee seda üksinda.)
4. Anna andeks. See on üks väga raske, aga väga oluline asi, et sa saaksid edasi liikuda. Sul võib olla väga raske anda andeks inimesele, kes murdis su usaldust ja kes su südame kildudeks lõi, kuid veel raskem võib olla andeks anda iseendale, et sa… Need mõtted, mis pähe kipuvad, võivad olla igasugused. Miks ma ei näinud seda tulemas? Miks ma kohe ei näinud ohumärke? Miks ma end liiga kiirelt avasin? Miks ma lasin endale nii teha? Miks ma olin nii rumal? Miks ma, miks ma, miks ma OMETI EI TEADNUD PAREMINI!? Anna endale andeks. Sa talitasid selle infoga, mis sul sel hetkel oli. Inimese loomuses on usaldada, me kõik tahame olla hinnatud, väärtustatud ja armastatud. See, et sul oli see täiesti inimlik vajadus olla armastatud, on normaalne ja sa ei peaks veetma ühtegi hetke end selle eest karistades. Anna endale andeks. Ja millalgi tuleb hetk, kui sa suudad andeks anda ka talle. Ei, muidugi ei pea sa unustama, muidugi ei pea sa tehtule õigustusi leidma, muidugi võidki sa jääda igaveseks hukka mõistma seda, mis juhtus või mis tehti, kuid sa võid andeks anda, leida endas jõu soovida inimesele ikka parimat, püüda võtta juhtunut kui väärtuslikku õppetundi. Ja see on ainus viis, kuidas sa saad edasi liikuda.
5. Saa see õppetund selgeks. Läks natuke aega, enne kui ma aru sain, miks sel korral nii läks. Et kus oli see pimenurk, kuhu ma ei taibanud vaadata. Ja ma sain aru, et nii pidigi minema, sest mul oli see õppetund veel läbimata. Meil kõigil on teatud mustrid, teatud aiad ja teatud augud hinges, mida me teadlikult või alateadlikult täita püüame. Elu ongi üks pidev õppetund ning kui sa suudad aru saada, mis oli see põhjus, miks just sa ise selle õppetunni enda ellu kutsusid – see on juba suur asi. Ärge saage valesti aru, mingil juhu ei taha ma öelda, et ohvrid on ise SÜÜDI (kui tegemist on vägivaldse suhtega). Küll aga usun ma raudkindlalt, et igas asjas on oma õppetund ja me peame selle omandama, et edaspidi seda konkreetset viga osata vältida. (Ja küllap me teeme edaspidi uusi ja veelgi põnevamaid vigu:).
6. Ära klatši oma eksi seljataga (liiga palju). Ainult teie kaks teate, mis tegelikult suhtes toimus. Su sõpradel on kindlasti vaja teada teatud osi sellest – kas või selleks, et nad saaksid sind kaitsta ja vajadusel aidata, kuid igapäevased kõned teemal “Ja tead, mis ta veel ükskord tegi?!” on täiesti mõttetud. Kui sa tunned, et sul on vaja neid teemasid lahata, siis tuletagem meelde parimat dialoogi, mis ükskord mu psühhiaatrikabinetis aset leidis. (See puudutas üht varasemat lahkuminekut küll.)
“Mul on tunne, et mu sõpradel on täiesti kopp ees sellest, et ma koguaeg oma eksist räägin,” kurtsin ma.
“Oot, misasja, sa tüütad oma sõpru selliste juttudega?” imestas arst. “Ole nüüd, jäta oma sõprade hing ometi rahule! Sõbrad pole selleks, et neid pidevalt oma lõppenud suhte detailidega tüüdata.”
“…selleks olete mul teie?” muigasin.
“Häh, muidugi mitte!” rehmas ta käega. “Mina olen siin selleks, et vaadata, kas ravi toimib ja jälgida su üleüldist tervislikku olukorda. Kui rääkida tahad, mine psühholoogi juurde.” (Ja ma läksingi. Aitas.)
7. Leia endale mingi projekt. Ja anna sellele projektile nimeks: “Minu uus elu”. Lisaks sellele, et sa saad hakata jälle voodis rahus apelsine sööma (vt Carrie ja Big), et sa saad jälle rahus absoluutselt ainuisikuliselt otsustada, mida panna poes toidukorvi ja kraanikausis pole enam habemekarvu, on sul täiesti ainulaadne võimalus olla iseendaga ja hakata vaikselt avastama, kes sa oled. Hakata end üles ehitama. Ja et mitte ainult koguaeg iseendale keskenduda (see võib olla kohati valus ja raske, sest mõtted võivad ikka lahkuminekule minna ja sellele, kui valus sul on), tasub leida ka mingi muu, lisaprojekt. Minul sai selleks kodu renoveerimine, lisasin sellele veel kehaprojekti. Midagi, mis tekitab sinus elevust, midagi, millele keskenduda. Mine trenni, hakka katsetama uute põnevate retseptidega, värvi seinu, tee suurpuhastus…
8. Suurpuhastus. Ahjaa, sellele muidugi eelnegu kõigi eksiga seotud asjadest vabanemine. Mina tagastasin asjad paar päeva pärast lahkuminekut ja kõik muu, mis jooksvalt välja ilmus ja mulle teda meenutas, lendas jooksvalt prügikasti. Väga vabastav! Kui sul on ekse, kellega sa tead, et tulevikus säilib tema vastu soe tunne (aga sinna läheb aega, kui te suudate olla kas sõbrad või lihtsalt sõbralikud), siis tekita mingi kastike, kuhu panna pildid-kirjad, kingitused – misiganes asju sa tahaksid alles hoida või mis on liiga väärtuslikud, et neid ära visata. Ja pane see silme alt ära. Aga tean ka juhtumeid, kus eksiga seotud asjad on konkreetselt ära põletatud (ma ise pole seda vist kunagi teinud) – misiganes sul vaja on, et su kodu ja su enda elu feng shui oleks võimalikult eksivaba.
9. Sa võid vabalt deitida. Mul on üks sõbranna, kes nimetab järgmist kutti, kellega hookida up, palate cleanser’iks. Kui sa oled sedasorti inimene, siis sul võib olla füüsiline vajadus, et su keha oleks puudutanud viimasena keegi teine kui su eks. Seega, tõmba see Tinder, käi mõnel deidil, be safe, naudi väikest flirti – aga siis võta aeg, et olla sina ise ja aru saada, kes sa üldse tegelikult oled. Ära sukeldu kohe meeleheitlikku tagaajamisse, et leida endale järgmine baby daddy (juhul kui su bioloogiline kell kõrvulukustavalt taob), sest isegi kui su prints satuks su teele järgmisel päeval, oled sa ise veel nii katki, et see suhe on juba alguses hukule määratud.
10. Kirjuta kirju. Kui sind tabab ülevoolav soov talle näkku karjuda, kui haiget ta sulle tegi, kui valus sul on, mida ta kõike valesti tegi ja üleüldse, LIFE IS SHIT AND IT’S YOUR FAULT, siis kirjuta kiri – aga ÄRA SAADA SEDA ÄRA! Meil kõigil on lahkuminekujärgselt emotsioonide virvarr ja see on täiesti normaalne. Aga tegelikult pole mingit mõtet oma egoga lehvitama minna ning hakata õigust taga nõudma, et kes siis ikkagi rohkem süüdi on ja kes võidab võistluse selles, kel on rohkem valus. Jah, sul on valus. Jah, ta käitus sitasti. Aga ilmselt on ka tal valus ja ilmselt tema silmis käitusid sina sitasti. Lõppeks: so what? Omaenda sita peame me ikka ise läbi töötama ja tema (või tema peale karjumine) sind selles ei aita. Mis aga ei tähenda, et sul poleks õigus neid tundeid tunda, lihtsalt leia tervislik viis need välja elada. ÄRA SAADA NEID KIRJU ÄRA. ÄRA HELISTA TÄIS PEAGA. ÄRA TŠÄTI TÄIS PEAGA. Bloki ta number, kustuta meiliaadress, midaiganes – ära saada seda jauramist talle ära. Tuleviku-sina tänab sind.
11. Ja kui sa oled valmis edasi liikuma, siis püüa seda teha aeglaselt. Jah, ma ka ei tea, mis on “aeglaselt” ja ma ka tegelt ei tea, millal on “jälle” okei astuda järgmisesse monogaamsesse suhtesse. (Lisasin monogaamse, sest mitme inimesega deitimine on ka täiesti okei ja paljud teevad seda, aga vähemalt mina konkreetselt hetkel olen monogaamne.) Aga võta asja aeglaselt. Püüa aru saada, millised hirmud on alateadlikud. Millised omadused, mida sa uuele silmarõõmule omistad, on tegelikult vaid projektsioon või soovmõtlemine. Millised tema omadused on tegelikult täiesti okeid omadused, mis vaid tekitavad sinus vastandlikke tundeid, sest meenutavad kaude eksi. Aga saa ka aru, millised omadused võivad tegelikult olla ohumärgid – ja et sa oled ohtlikult lähedal kordamas eelmisi vigu.
12. Sinuga saab kõik korda. Ausalt saab. Kõik saab korda. See võib tunduda lõputu ja võib tunduda, et see valu ei saa iialgi läbi ja võib tunduda, et sa ei armasta kunagi ja võib tunduda, et ammugi ei armastata sind kunagi (mis on tõsi mõttes, et kuniks sa ise end ei armasta ja endaga rahu ei tee, ei saagi keegi sind armastada)… Aga aeg tõesti parandab paljud haavad. Mitte kõik, paljudest jääb armkude. Aga sa liigud edasi, sammhaaval. Püüa olla hetkes, püüa olla uhke enda üle iga üleelatud päeva üle. Loo endale rutiinid ja pea neist kinni – ning kiida end, kui oled suutnud edukalt millegagi hakkama saada, olgu selleks pisimgi asi. Jah, ükskord tuleb hommik, kui sa ei mõtle esimese asjana enam lahkumineku peale. Tuleb päev, kui õhtuks sa avastad, et sa polegi nutnud. Tuleb päev, kui sa ei mõtle kordagi eksi peale. Ja tuleb nädal, kuu… Ja sa saad aru, et see on möödas. Sa oled teiselt poolt välja tulnud.
Üks huvitavamaid asju elu juures on see, et ta juhtub nii märkamatult. Muudkui teed oma väikeseid asju, rühmad läbi igapäevase rutiini – ikka see hommikukohv, lasteaed, commute tööle, võileib, naer, nali, tõlk-tõlk-artikkel-artikkel-podcast, kohv, lõuna, veel tõlktõlktöötöö, commute koju, toidupood, lasteaed, õhtusöögi rabelemine, ise väsimusest poolsurnud, veel tööd, laps magama, kalasilmil lae vahtimine, rahutu uni, hommikukohv… jne.
Ja siis ühel hetkel ootamatult on kõik teistmoodi.
Ning midagi suurt ei peagi selleks juhtuma. Teed oma pisikesi asju, aga kuskil taustal rattad tiirlevad, otsused valmivad, masinavärk teeb sinust sõltumatult oma tegemisi – ja ongi käes see hetk, kui saad aru, et woah, tere, Elu, pole ammu kohtunud, kas ma pean nüüd võtma vastu mingeid otsuseid taas? Ahah et peangi? Ja et soovituslikult võiks need otsused olla sellised potentsiaalselt elumuutvad? AGA KAS TE SIIS EI TEA, ET MA VAID MÄNGIN TÄISKASVANUT JA MUL POLE AIMUGI, MIDA MA TEGEMA PEAKS?!
**
Mul on nii hästi meeles, kuidas kunagi ülikooliajal (BA, mitte MA) ütles üks armas kursaõde, kui tulevikuplaanidest rääkime, et tal pole erilisi ambitsioone. “Ma tahaksin lihtsalt teha oma väikesi asju,” ütles ta ja see mõte jäi mulle meelde, kuna haakus minuga nii hästi. See on täpselt see, mida mina tahan teha. Teha lihtsalt oma pisikesi asju. Ning vahel ootamatult mind tabab teadmine, et võibolla see, mida mina pean “pisikesteks asjadeks”, tegelikult teatud skaalal pisikesed polegi.
Näiteks olen ma nüüd veetnud umbes veerandi oma puhkusest mõeldes nii intensiivselt tööle, et natuke ausalt öeldes juba ajab närvi, et ma oma vähest järelejäänud puhkuseaega sellele raiskan. Aga, saate aru, ma pean sellele mõtlema, sest Elu. Ma pean tegema vist mingeid otsuseid ja tegelikult pole see mingi uus asi – igaks kevadeks olen ma end nii katki töötanud, et tean, et mind päästab vaid täielik väljalülitamine igasugustest tööga seotud asjadest.
Aga noh, läks nii, et sel korral ei saanud, pean ikka tööst mõtlema. Nagu ka eelmisel kevadel, mõtlen ka praegu, mis peaks olema mu järgmine samm. Sest ma juba pole sellist tüüpi tegelane, kes leiab mingi sobiva nahktooli, vajub sinna, ning siis teeb 20 aastat ühte ja sama, eriti midagi muud tahtmatagi (ehk väike palgatõus mõne aasta tagant, et toidukorvi PÖÖRASTE hindadega ikkagi järjel püsida). Kuigi ka see on täiesti aktsepteeritav “pisikeste asjade tegemine” ja ma isegi kadestan neid inimesi, kes pealtnäha kunagi seda kihelust ei tunne, mida mina (umbes igal kevadel) tunnen. Et kuhugi peaks edasi, midagi peaks veel, midagi võiks teistmoodi – ja samas ikkagi selles sfääris, et “tahaks teha oma pisikesi asju, aga äkki tuleb mõni uus äge pisike asi, mida veel saaks teha ja ära dakistada”.
Sest näiteks pole olemas töökuulutust, millele kandideerides saaks teha sellist tööd nagu mina teen. Ma olen kuidagi käigult oma töö endale loonud ja ma saan aru, et see on täiesti uskumatu privileeg. Ma olen juba viimased 3-4 aastat imestanud, kuidas see ikka saab olla nii, et kõik need asjad, mida olen terve oma elu jooksul teinud (mu CV võiks olla vähemalt 8 lehekülge pikk, aga ma olen loobunud seal loetlemast juba asju, mis enam ei tundu väga relevantsed, kuigi ometi loomulikult on andnud iga kord väärtusliku kogemuse), on osutunud täiesti asendamatuteks tegemaks just seda, mida ma praegu teen.
Ehk seetõttu ongi nii raske ette kujutada, mis see järgmine samm peaks olema. Ma ei ole vist end kunagi päriselt ajakirjanikuks pidanud, mäletan, et nimetasin end kunagi lugude jutustajaks, nüüd pean end pigem meelelahutajaks, kes siiski vahel ka jutustab olulisi (ja valusaid) lugusid, muidugi olen ma lisaks veel vastikult valjuhäälne femmar, keda ajavad valged keskealised heteromehed ja nende teatud tõmblemised ja arvamusavaldused kohati nii närvi, et ei saa vait olla… Aga ma pole ainult üks või teine või kolmas, ikka kõikide nende asjade kombinatsioon. Ja kui ma peakski minema vaatama töökuulutusi, siis ma lihtsalt ei näegi seal ilmselt midagi sellist, mida ma tahaks teha “järgmise sammuna” (kui tuleb see hetk see samm teha) – sest kõik need asjad, mida ma armastan tööna teha, on kuidagi sujuvalt töö käigus (hehe) kujunenud.
Noh, muidugi võiks ma jälle oma firma luua ja teha selle alt sadu erinevaid asju, aga kuniks mul on üks hing veel toita ja määratus koguses laene, siis on palgatöö siiski see, mida ma järgmised aastad teen.
Muidugi on võimalus, et mingil hetkel teen mingi täieliku kannapöörde karjääris ja need mu “pisikesed asjad” kolivad näiteks tagasi blogisse või leian ma muu viisi, kuidas oma loome- ja inimeste meelte lahutamise vajadust rahuldada (aga kujutage siis ette mõnda respektaablit firmat, kes tahakski ehk väga kompetentset kommunikatsioonitöötajat – aga kes vabal ajal armastab podcastis seksist rääkida).
Õnneks muidugi on tänapäevane töömaastik nii kirju ja tõsiasi, et ma jään täpselt sellesse kõige magusamasse millenniumilaste generatsiooni – haiglase vabadus- ja loomevajadusega, kuid samas piisavalt mõistlik ja konservatiivne, et aru saada, miks beanie bag ja lauajalka ei ole ilmtingimata asjad, mis peaksid olema lepingusse sisse kirjutatud – ehk tagavad selle, et misiganes mu teele ka millaski veereb, sobib see mulle ja mina sobin sellele…
Oh, mõelda, ja ma oleks peaaegu läinud siiski õppima proviisoriks. KUI MÕNUS oleks elu, ja KUI PINGEVABA – muudkui aga õpid ja arened ravimite vallas, nõustad ja aitad, kogud ravimifirmade tasuta pastakaid ja ee… okei, mul pole aimugi, milline on proviisori argipäev, aga ma usun, et nad ei pea vist igal kevadel maadlema läbipõlemiskriisiga, sest… lihtsalt öeldes, KUSKILT KIHELEB JA EI TEA, KUIDAS JA MIDA PEAKS SÜGAMA.
Aga, mis peamine, mu crew töö juures on da best ja tegelikult, lõppeks, nagu ütleks Merit Kopli: “Inimesed on ainsad, kes tegelikult on olulised.”
Kui te kuulate “Naistejutte”, siis võibolla olete te kursis sellega, et millalgi talvel otsustasin ma, et mul on deitimisest üsna villand saanud. See ei olnudki seotud ühegi konkreetse inimesega (või konkreetse inimese puudumisega), pigem tuli selline sügav arusaamine, et ma pean olema mõnda aega täiesti teadlikult iseendaga. Kui mõtlema hakata, siis ma isegi ei mäleta, millal ma viimati nii teadlikult iseendaga olin – ikka on olnud kuskil keegi, kes, kui isegi mitte voodit või reedeõhtuid, siis mõtteid hõivab.
Niisiis otsustasin ma, et Tinder kinni, tšakrad lahti – või mida säärast. No teate küll, kuidas see käib. (Või äkki ei tea, aga umbes nii see käis.)
Hakkasin täna mõtlema, mida ma siis lõppeks olen selle aja jooksul enda kohta teada saanud? Kas üldse olen? Proovime.
1. Ma sain teada, et ma ei oska iseendaga olla – ja et ma täidan tühimiku tööga. See on ilmselt põhjus, miks ma nii palju tööd teen. Ma lihtsalt ei oska iseendaga olla. See tähendab – mul ei hakka igav, mul on ikka midagi lugeda või vaadata või kirjutada, aga kui ma olen lihtsalt iseendaga ja isegi mitte emarollis, siis tekib hinge väga kiirelt selline näriv tunne, et ma ei ole kellelegi kasulik ja ma pean kiirelt olukorra parandama – töö on selleks kõige kiirem ja parem lahendus. Kusjuures, ma sain sellest aru üsna hiljuti, seega püüan ma nüüd teadlikult ikkagi tunde lugeda ja mitte ülemäära üle pingutada. Ja kui hääleke ütleb, et kui ma pole produktiivne, siis ma olen kasutu ja seega ebavajalik, püüan ma mõne parema mõtte asemele mediteerida. Õigemini peaks ma tegelema sellega, et aru saada, miks ma nii tunnen.
2. Ma sain kinnitust tõsiasjale, et mehed on tõesti nagu tulemasinad. Kui sul vaja on, siis ei leia sa käekotipõhjast ühtegi, aga kui sul vaja pole, hakkab neid välja kukkuma igast taskust ja sahtlist.
3. Ma sain aru, et ma olen täiesti monogaamne inimene. Vähemalt hetkel. On muidugi veider sellest aru saada siis, kui sa oled üksinda, aga… Ma ei oskagi seda seletada. Oma elu jooksul on mul olnud palju perioode ja veendumusi, muuhulgas olen ma olnud kindel, et monogaamsus pole jätkusuutlik. Aga olles teadlikult eemaldanud igasugused nö ahvatlused, sain ma aru, et see FOMO-tunne on täiesti fabritseeritud. Kuskil mujal polegi parem, kuskil polegi kedagi, kes oleks veel parem – ainus, mis on kõige parem, on see hetk just siinsamas praegu.
4. Ma sain aru, et lisaks tööle täidan ma tühimikke mõttetute obsessioonidega. Üheks peamiseks on toit. Mu suhe toiduga on läinud väga käest ära, kirjutasin sellest ka ning laupäeval ilmub podcast, kus ma sellest ka natuke räägin. Saade sai linti võetud mõni aeg tagasi, aeg on edasi läinud ja ma saan aru, et kui ma ettevaatlik ei ole, võin ma väga kergesti libastuda. Ühest küljest ma reaalselt VÕITLEN vajadusega tõmmata alla mõni äpp, et saaks hakata mikrosid ja makrosid lugema, aga miski ütleb mulle, et see on hetkel väga, väga halb mõte.
5. Kui ma tühimikest teadlikuks sain, sain ma aru, et tegelikult on kõik hästi. Nüüd on muidugi kohati uus paranoia, et iga põnev asi, mis mu tähelepanu köidab, on tegelikult uus ja särav vahend oma sisemistelt sõlmedelt tähelepanu ära pööramiseks, aga ma lepin praegu sellega, et päevas teadlikult 20 minutit iseenda mõtetega olemiseks peab olema hea algus. Lihtsalt olengi ja ei tee midagi (kui just postituse idee ei tule ja siis… oh look, new and shiny way to not think about my problems!)
6. Ma sain aru, et deitimist mitte forsseerides olen ma märksa õnnelikum – ja rikkam. Sõna otseses. Kohutavalt palju raha jääb üle, mida ma ei kuluta drinkidele või dinneritele või hilisõhtustele rongidele või taksoteenusele.
7. Ma sain teada, et jah, on võimalik, et ma tõesti MAGAN VÄLJA. See juhtus esmaspäeval, kui ma ärkasin kell 7 hommikul, sest olin eelmisel õhtul kell 21 magama läinud. Ja enne seda kaks ööd saanud kümme tundi magada. Ning et ma reaalselt olengi füüsiliselt välja puhanud. See kõik oleks olnud olemata, kui ma oleks endale mingid deidi organiseerinud sellesse nädalavahetusse.
8. Ja ma sain teada, et kõikidel mu tarkadel sõbrannadel on olnud õigus. Kui ta on sinust huvitatud, siis ta näitab seda välja ja ei mängi mingeid mänge. Sa ei pea lugema alltekste või päevi, millal on okei temaga suhelda. Ja ma sain teada, et erinevalt mõnedest mu sõbrannadest, kes arvavad, et selliseid inimesi pole, siis on küll. Maailmas on veel selliseid inimesi.
9. Lisaks sain ma teada, et mind over matter töötab väga hästi. Jah, ma tunnen füüsilisest lähedusest vahepeal puudust (ja, nagu ütles Carrie seksjalinnas – lihtsalt tahaks tunda mehe raskust oma peal), aga see on nii väike osa sellest, mis on mu vajadused selleks, et olla õnnelik. Ja kõik need vajadused on vähemal, enamasti rohkemal määral kaetud.
10. Ja ma olen unustanud, milline ma välja näen. Kui sa ei vaata pidevalt peeglisse ega uuri selfisid selle pilguga, kuidas sa võiksid järjekordsele huviobjektile tunduda (teate küll seda fiili, kui uus silmarõõm avastab su instagrami ja sa tunned füüsiliselt, kuidas ta su pilte uurib ja siis sa lähed ja püüad vaadata oma kontot võõraste silmadega jne), siis sa võid unustada, milline sa tegelikult välja näed. Ma olen reaalselt iga jumala kord peeglisse vaadates üllatunud ja sealt vaatab vastu täiesti võõras nägu. Mul on selle näo vastu täiesti neutraalsed tunded. Juustega pole rahul, aga juustega pole ma kunagi rahul, ülejäänud osa – meh. Las ta siis olla.
11. Ma olen avastanud, et ma ei karda enam. Kui suvelõpulahkuminek lõi mu parasjagu paigast, siis mingil hetkel ma avastasin, et ma ei karda enam. No hullusehoogusid ikka lööb välja mõnel tumedal hetkel, aga kui ma asjale selge pilguga vaatan, siis TEGELIKULT ma ei karda. Ma ei karda, et ma tõmban ligi hulle või ebastabiilikuid või abielumehi. Ma ei karda, et ma jään üksikuks. Ma ei karda, et ma armun uuesti ja võibolla lähen uuesti lahku. Ma ei karda, et ma armun uuesti ja ehk isegi abiellun uuesti. Ma ei karda, et ma ei saa enam lapsi. Ma ei karda, et ma saan veel lapsi. Ma ei karda ühtegi võimalikku tulevikku, sest ma olen juba praegu nii valmis. St oma eluga valmis. Mu elu on hea, kõik on hea. Mul on oma eluga veel nii palju teha, olgugi ta valmis… Ma ei oska vist hästi seda tunnet sõnadesse panna – mul on praegusega nii palju tegemist, et kõige suurem trikk on lihtsalt meelde tuletada endale – ole praeguses!
12. Sest seda avastasin ka – ma kipun ette ruttama. Iseendast ja antud hetkest. Ja sellele aitasid kaasa igasugused flirdid ja deidid – sest mida muud üks järjekordse deidi otsimine või ootamine ole, kui ikka praegusest hetkest ette ruttamine. Aga miks mitte ei võiks see kolmapäevaõhtu, mil laps on trennis ja töö on tehtud, süüa veel tegema ei pea, koristada ei viitsi – miks mitte ei võikski see hetk olla see, mis on kõige olulisem. Ja kas mitte see polegi see hetk, mida minevikudaki eri aegadel on niiiii väga igatsenud? Noh, nüüd on see käes. Ole hetkes, räh!
Maru melanhoor-post tuli vist, aga tegelt üldse pole. Ma sain sellest ka aru, et pean rohkem oma vanasid häid melanhoorahetki endale lubama, aga sellest mõnel järgmisel korral. Muah mu armsad!
Mallu nõudis, et ma vahelduseks jälle blogiks (õigupoolest olid tema sõnad midagi stiilis “kuidas julged mitte blogida!?”) ja ma tean, ma tean. Iga päev mõtlen, et peaksin kirjutama, aga siis jälle on tunne, et polegi suurt midagi öelda, ei juhtu ju eriti asju. Või kui juhtub, siis kirjutan nad tükkideks postikale.
Siis mõtlesin, et võiksin kirjutada purjus leedukatest ja sellest, kui väga ma neid vihkan, aga sain aru, et tegelikult peaksin rääkima hoopis sellest, kuidas mu suhe söögiga on muutunud kergelt haiglaseks.
Ma sain sellest aru mõni päev tagasi, kui otsustasime linti võtta “Naistejuttude” saate söögist. Kirjutasin mõni aeg tagasi sõbrale ühes kirjas, et ma sageli lähenen oma elule projektipõhiselt. Et kui miski asi mind elu juures häirib, või kui miski asi on uus ja huvitav, siis ma pühendun sellele projektile, kuni see on valmis. Või “valmis”.
Sel talvel on olnud ektseptsionaalne stress. Oli vähe, mida sain väliste stressorite osas teha – töö on ikka stressirikas ja ei saa kunagi otsa, igapäevalogistikat pole ikkagi kellelegi teisele üle anda ja tuleb ära teha… Seega pöörasin ma oma tähelepanu järjekordsele kehaprojektile. Ma olen muidugi kehaga siin projekti korras tegelenud juba mõni aasta. Aga talvel jõudsin vähe jooksma, kilod küll ei kogunenud, aga ega nad ka kuskile läinud ja ega vist kilodes polegi nii väga asi. Tahtsin lihtsalt mingit projekti. Olgu siis selleks “Tervislik elu”. Või midagi.
Niisiis hakkasin ma jälle kirja panema mikrosid ja makrosid, ajusid pingutama, kuidas süüa. Motivatsiooniks püüdsin ikka lugeda, kuidas “naine muutis oma hommikusööki ja kaotas 70 kilo” ja seejärel närvi minna, sest ok, ta muutis seda, et enam ei söönud hommikuks Big Maci, aga selleks, et kaaluda 70 kilo, käib ta IKKAGI kuus korda nädalas jõusaalis. Lisaks on mul professionaalne eraviisiline motivaator Jorgen, kes ikka Instas mulle erinevaid infokilde saadab ja ma olen talle selle eest väga tänulik.
Aga lõppeks on ikka nii, et jõudsin kuidagi punkti, kus sain aru: ma tegelikult juba teengi kõik suhteliselt õigesti. Ma ei mäleta, millal ma viimast korda limonaadi jõin. Ma ei ole ligi kümme aastat vist ühtki saiakest puudutanud. Leiba söön päevas kaks viilu. Magusat ei söö üldse. Soola ei kasuta. Ainus asi, kus on sees suhkur (v.a siis ehk peidetud suhkur pressikohviku lõunasöögis), on puuviljad ja mu teeseenejook. (No ja muidugi veinipoiss vahel.) Aga kõik toitumisnõustajad ikka pressivad, et ma peaksin sööma vahepalu ja piimatooteid, aga no ma ei taha piimatooteid. Ainus piimatoode, mida vahel tarbin, on juust, aga sedagi juba katse-eksitus meetodil tean, et ei saa liiga palju süüa, lihtsalt halb hakkab.
Mikro-makro näitab, et jah, mul on mingite ainete puudus kohati, aga üldiselt olen ikkagi põhitõdedele pihta saanud ja oma toidulaua selle järgi kujundanud. Proovisin eriti stressirohkel nädalal ka mittesöömist (mitte tahtlikult, ma lihtsalt unustasin või oli mul süda nii paha, et ei suutnud söögile mõeldagi). Avastasin kaks asja: mul ei õnnestu end kõhnaks näljutada (vähemalt mitte nii lühikese ajaga) (sest mitte midagi ei muutunud, ausalt, grammivõrragi) ja et kui ma ei söö, võin ma minestada. Ma pole elus minestanud, aga ühel päeval hakkas maailm keerlema ja ainult puhta tahtejõuga suutsin ma end läbi hingata sellest, et ma lihtsalt lasteaias kappide vahele siruli ei kukuks.
Pärast seda juhtu sain eriti teadlikuks sellest, et ma PEAN sööma. Ja mida rohkem ma tundsin, et PEAN sööma, seda vähem ma tahtsin süüa. Ma ei tahtnud enam söögitegemisele mõeldagi, veel vähem seda ette võtta. Kõik toredad lemmiksöögid ajasid paljalt mõttest iiveldama. Vaid suure surmaga ja sundimisega suutsin umbes üle päeva end siiski kokkama sundida (Milale tegin süüa muidugi niikuinii, aga meil ongi sageli erinevad söögid, sest ta ei armasta väga vürtsikat), aga niipea, kui Milatki polnud, langesin ma mingisse miinimumtarbimise koomasse. Söök tundus vastik, söögile mõtlemine veel vastikum. Lisaks sellele tundsin ma end kohutava läbikukkuja ja luuserina, sest KES ei suuda süüa ega normaalset dieeti pidada? Kas mul tõesti puudub siis igasugune tahtejõud?
Vahepeal jõudsin järeldusele, et ainus, mis ma tegelikult tegema peaks, on hakata korralikult trenni tegema. Aga kust ma võtan selle aja, tõesti? Mu päevad on ülitihedalt täis pikitud ja Mila ei ole veel nii suur, et olla üksi kodus sel ajal, kui ma kuskil trennis käin. Ja ma olen Milata kodus kord kahe nädala tagant. Ülejäänud ajal lahkume kodust koos ja kolmest pean juba linnast taas lasteaia poole tormama. Oleks tõesti variant teha tööpäeva sisse pikem paus ja selle võrra õhtul kauem töötada, aga õhtul töötan ma niigi juba suhteliselt kaua ja veel seda aega pikendada… Stressi osas see kindlasti kasuks ei tuleks, pealegi teatas Mila mulle ühel päeval, et kui on midagi, mida ta maailmas kõige rohkem vihkab, on see minu trükkimise heli… (Otse südamesse…)
Ja see kõik ajab nutma, sest ma tean inimesi, kel on veel rohkem lapsi kui üks, aga ikka on nad supervormis ja leiavad trenniaja, sest ilmselgelt on neil prioriteedid paigas. Ja kes siis keelaks mul kodus treenimast, eks! Ikka see vana hea motivatsioonipuudus.
Aga trenn trenniks, kõige rohkem häiris mind siiski see, milliseks muutus mu suhe söögiga. Ma olen alati arvanud, et kaalun nõnda nagu kaalun just seetõttu, et olen kõva stressisööja. Mulle on alati meeldinud süüa teha ja süüa ning nüüd juhtus see, et paari nädala lõikes muutus asi kardinaalselt. Ma ei tahtnud söögile mõeldagi, aga PIDIN. Ma hakkasin sööki vaat et vihkama, söömine muutus vastikuks, sest ma teadsin, et ükskõik, mida ma teen, teen ma midagi kindlasti valesti. Ma muutusin paari päevaga nii ebakindlaks, et see polnud enam “halva keha päev”, see tundus lõplik “halva keha elu”. Keha oli mind alt vedanud ja mina teda. Söön, ei söö, treenin, ei treeni – kõik on väär, kõike teen valesti.
Pärast saate lindistamist (panen selle hiljem juurde, kuna hetkel ei tea, mil eetrisse läheb) otsustasin, et aitab. Astun välja enda tekitatud mõtete nõiaringist. Muidugi on seda lihtsam öelda kui teha, aga ma lihtsalt pean. Eilsel kaunil rannapäeval käisime Kloogarandas ja veetsin liival tunnikese kehakliinikus õpetatud hingamisharjutusi tehes, laps ehitas kõrval liivalossi. Harjutused olid piisavalt rasked, et ma selle tunni jooksul ei mõelnudki vist millelegi muule ja õhtul tundsin ma end üsna rahulikult. Viitsisin isegi süüa teha! St mitte ei “viitsinud”, aga tegin ja seda tehes ei tundnud pidevat vastikustunnet. Seegi ju samm. Aga seda enam mõtlen, et miks meil pole Blue Aproni taolist teenust, kus sulle saadetakse kõik vajalik toit õiges koguses koju ja sina vaid keera kokku – ei pea ise mingeid mikrosid ja makrosid lugema ega pühapäeval orjama seitsme päeva roogasid ette teha või… Ah? Tehke ära keegi!
Ma muidugi ei tõttaks kogu seda (loodetavasti vaid) episoodi toitumishäireks nimetama, aga esimest korda elus mõistan vist palju paremini kõiki neid inimesi, kes selle häirega maadlevad. Kui kergelt võib juhtuda, et su aju genereerib mingi totaalse bullshiti ja sa ei suudagi seda lahti hammustada, kui õigel ajal jaole ei saa.
Ma ei tea, kas sain jaole või tegelikult ei tea, misasi see isegi oli (või kas sellest üldse võib minevikuvormis rääkida). Igal juhul oli mul tunne, et ma vajun mingisse pöörisesse, mida ma ei suuda peatada ega sealt välja ronida. Kõik fitness-staarid ja Insta motivatsioonijutud ajasid vaid silmad veekalkvele, sest teoorias tundub kõik nii lihtne! Reaalsuses aga oleks “Projekt: keha” ikkagi täiskohaga töö ja mul juba on kaks täiskohaga tööd – päristöö ja kodutöö. Ja ma lihtsalt pean praegu leppima, et on elufaas, kus tuleb olla tänulik nende hetkede eest, kui pääseb jooksmagi ning et ehk vaid paari aasta pärast tuleb selline suurem vabadus, mil mul ongi natuke rohkem isiklikku aega ka nö tavapäevadel.
Või siis veenan ma end ikkagi normaalseks ja hakkan kodus trenni vuhkima. See ei saa ju nii raske olla? Instagramis nägin, et pole üldse raske… 🙂
Lõppu paslik panna see lugu, mida nonstop kuulan, kui murduma hakkan.
Lähiminevikus oli üks raske päev. Tegelikult oli neid mitu, aga üks oli kohe eriti raske. Oli nii raske, et mul närvipingest ununes süüa, või õigemini, ma sõin küll hommikust, aga lõunat ei suutnud süüa, sest süda oli pingest nii paha. Lõpuks, kui jõudsin lasteaeda, tundsin esimest korda, mis tunne võib olla minestada. Toetusin vastu kappe ja hingasin end rahulikuks, kuni maapind taas jalge all stabiilseks muutus.
Koju jõudes istusin köögipõrandale maha, mõtlesin, et kas nutta natuke või ei, aga siis leidsin, et fuck. On olnud hullemaidki aegu ja ma saan teha stressiperioodi üleelamist enda jaoks lihtsamaks, kui ma end ise katki ei mõtle. Või vähemalt – kui ma püüan teadlikult end mitte maha tappa.
Niisiis, siin on memo mulle endale, mida ma pean lähinädalatel meeles pidama, et märts üle elada.
Ja nagu teada, vihkan ma märtsi niigi kõigist kuudest kõige enam, seega it will be a motherfcking challenge.
Söö, raibe!
Ma pean sööma. Ma ei tohi unustada süüa. Ükskõik, kui palju oleks süda paha sellest, et stress lämmatab ja on tunne, et kogu maailm kukub kokku, siis ma pean sööma. Vähemalt kolm korda päevas. Soovitavalt ka vahepaladega. See pole ju nii raske, ega ju? EGA JU?!
Mine magama enne südaööd
Mitmed uuringud on tõestanud, et unetunnid, mis sa saad enne südaööd, on märksa kasulikumad kui need, mis saad siis, kui lähed magama pärast südaööd. Mul õnneks üldiselt on ammu sisse harjunud minna magama enne südaööd, aga nüüd pean seda eriti meeles pidama. Mis on muidugi raske kohati, sest parim aeg päevast on see, kui laps on voodis ja ma saan lihtsalt tühja passida. Kohati tundub, et see ongi reaalselt ainus aeg, mis mul iseendale on (st tegelt ongi nii), ja pole siis ime, kui mul on suur kiusatus see pikemaks venitada.
Sa ei pea töötama nii palju
Pean! Ei pea! Pean küll! YOU’RE NOT MY MUM, pean küll! Umbes selliseid vestlusi pean peas iseendaga igapäevaselt. Kas see, et kell on pool üheksa ja mul on ikka veel tööasjad käsil, on ebatervislik? Aga kui arvestada, et ma peangi praegu tegema rohkem ja arvestada, et ma elan maal ja sõidan ja siis ma ju peakski tegema peaaegu koguaeg tööd? Ei? Ühesõnaga, ma pean õppima lubama endal vähem tööd teha. Ausalt, isegi boss ütles, et ma võin teha vähem. Aga miskipärast ütlen ma ise endale, et ma pean tegema veel rohkem. Something is broken in my brain.
Mine õue vahepeal
Jooksmine on praegu pausil, sest esiteks oli fakken külm, teiseks aga pole mul reaalselt olnud momentigi, mil ma saaks endale võtta selle 45 minutit. Tõsiselt. Mulle tundub, et äkki sel nädalavahetusel see õnnestub, kuigi pean ka töötama, aga Mila veedab siis aega isaga ja mul on ehk võimalus saada päriselt pikemaks ajaks õue. Täna kasutasin ära Mila jalkatrenni aega ja EI TÖÖTANUD! Käisin hoopis rannas trenni tegemas! Tuli küll pärast inimese tunne peale.
Ütle sõpradele, et sul on pekkis
See kõlab natuke kreisilt, aga mul on sõpradega paika pandud kriisiplaan. K2 ja Ruumi tsekivad vähemalt kord päevas inni, et kas ma veel elan. Ma palusin neilt seda pärast esmaspäevast intsidenti, kui mul tõsiselt tekkis tervisepaanika. Mu suurim hirm on, et minuga juhtub midagi ja me oleme Milaga vaid kahekesi ja keegi ei tea isegi mind otsida, saati siis muretseda. Ja seda muidugi mitte enda pärast, vaid ikka Miiluri pärast. Kui varem oli hirm, et kassid söövad näo, sest ma forever alone, siis praegu hirm, et minuga juhtub midagi ja me oleme vaid Milaga kahekesi. Nii et mul on sõbrad, kes on olemas ja kuulavad ära mu kurtmise, küsivad, kas minuga on korras ja vajadusel tuleksid ilmselt ka siia maailmalõppu kohale.
Ole tänulik
Maailma kõige tobedam asi muidugi, kogu selle new age’i ja MMS-terakeste ja muu sellise valguses, aga ma tõesti pean endale meenutama teadlikult, kui palju mul on, mille eest tänulik olla. Ja ma pean iga päev keskenduma sellele, mitte sellele, mis võiks olla teisiti. Sest tegelikult on hästi. Tööd on. Süüa kapis on. Lapsel puudust millestki ei ole. Sõbrad pole veel lahti öelnud. Perekond on mul suurepärane. Välja tuli üks ammu oodatud raamat. Kolleegid on imelised. Vitase plaat on täiega lahe, mille nad mulle sünnaks kinkisid, kuigi ma ei saa sõnagi aru, mis ta laulab. Mul on massaaži kinkekaart. Auto töötab (kuigi hakkas tuhandega roostetama, olgugi et sai just sedasama kohta tehtud). Kloogal elada on imeline. Mu laps on imeline. Ja ma võin küll üksi surra, aga MA EI SURE VEEL.
Kõik pole kaugeltki täiuslik, aga miski pole kunagi täiuslik. Ja mul on pandud arstiajad (et välistada, kas selle stressi varjus juhuslikult end hoopis hästieitatud depressioon ei peida) (ja et teha südamekoormustesti, sest ma reaalselt kardan surra vahepeal), ja ma püüan ja ma tean tegelikult, et ma ei peagi kogu maailma enda õlul hoidma.
Piisab, kui enda ja Mila oma hoian.
Ja teie, sõbrad, hoidke ennast ka. See fakken märts saab ükskord läbi!
Ja siis läksin ma sinna internetiauku. Teate võibolla seda auku, see jäneseurg, kuhu sukelduda, uurida ja kuulata ja lugeda ja vaadata ja sattuda aina rohkem segadusse, kuniks umbes sa oledki veendunud, et 2Pac on veel elus.
