Ja Daki Lamp. I’m officially the oldest I have ever been.
Tag Archives: intestines
this is fine.
Puhkuse viiendal päeval ärkasin ma kell 7 (eelnevalt kell 3, 4, 5 ja 6 – aga seda teen ma koguaeg, hoolimata sellest, kas on puhkus või ei) ja mõtlesin, et teen unerestardi, aga enam magama ei jäänudki. Vähkresin kaks tundi voodis ja mõtisklesin selle üle, et kas tõesti olen ma puhkuse viiendaks päevaks oma unevõla kustutanud ja et kas ma olen kriisis.
Kell 9 jäin uuesti magama (järelikult unevõlg veel üleval), olles veendunud, et jepp, ma olen kriisis.
Kriise on kahesuguseid. Selliseid, mil ma tean väga selgelt, miks ma kriisis olen ja mida ma tegema pean, et sellest üle saada, ja siis on selliseid nagu praegu, mil ma ei saa üldse aru, mis minuga lahti on, saati siis teaks ma, mida edasi teha.
Nii olen ma terve nädala selles kriisis marineerinud. Mul oli puhkuse ajaks plaanitud hunnikute viisi kirjutamist, aga käsi ei tõusnud ühtki tähemärki kirjutama. Meenusid mu esimese peatoimetaja sõnad – ta nimelt uskus, et inimesele on antud elus teatud arv tähemärke ja ühel hetkel võib see täis saada. Ja nii olen ma terve nädala mõelnud, et kas mu tähemärkide arv on täis saanud igavesti või vaid ajutiselt. Tõsiasi, et ma täna blogi kätte võtsin, vast näitab, et ajutiselt?
Siis on tõenäosus, et tegemist on iga-aastase sünnipäevaeelse kriisiga. 34 ikkagi, mõtelge. Ma küll ei tea, mida ma plaanisin selleks vanuseks ja palju ma sellest saavutanud olen, aga kohe kindlasti ei plaaninud ma, et ma ikka veel olen vallaline ja by the looks of it seda teekonda ka samamoodi edasi seilan. Seega võib käsil olla ka harilik deitimiskriis, mis mind ikka vahel tabab. Tavaliselt sulgen ma siis kõikjal oma kontod, kustutan Tinderi ja lihtsalt oigan neli nädalat jutti selle üle, kuidas deitimine on ÉPOUVANTABLE! Kuidas see on väsitav, kuidas see sisaldab endas mõttetul hulgal logistikat, kohutavat ajugümnastikat (juba üle kahe vestluse käimas hoida on kohati tõeline ületamatu raskus mu jaoks – ma ei suuda isegi sõpradega igapäevaselt tšättida, jumalauta), ressursid muudkui kuluvad ja tõenäosus ressursse taastada, see on väga väike.
Ma tahaks, et oleks mingi lihtsam viis, deitimise asemel võiks eksisteerida mingi parem ja ressursisäästlikum versioon, aga – tuleb läbi ajada sellega, mis on. Või siis see osa ootele panna.
Nii et ma panen vist deitimise jälle ootele, sest ma lihtsalt ei jaksa sellega tegeleda. Õigemini, tavaolukorras ju jaksaks, aga kui jälle on mingi nimetu hingekriis, siis ma pean sellega ju esmajärjekorras tegelema, eks ole.
Vahemärkusena – rääkisin K2ga ükspäev oma deidielust ja ta lihtsalt naeris telefoni tükk aega ja ütles siis: “Tead, see põlevas toas koeraga gif? Vot seda kujutlen, kui sa oma deidielust räägid.”
Aga kuna tänaseks on ilmselge, et this is not fine, siis ma teen häääääästi teadliku otsuse muudele asjadele keskenduda mõni aeg. Umbes nagu need tšikid, kes abielluvad iseendaga – ainult et vähem (iseendaga) abiellumist ja rohkem mõtestatud tähemärke erinevatesse käsikirjadesse ja rohkem töösse sukeldumist (kuigi nii mõnegi hinnangu kohaselt teen ma niigi seda liiga palju).
No ja kuna ma kaalusin varianti, et tegemist on sünnipäevakriisiga, siis umbes pool tundi kujutlesin ma, kuidas ma olen sünnipäevaks kuskile laua kinni pannud ja istun seal tund aega ihuüksinda ja mitte keegi ei tule ja SIIS juba polnud mul lihtsalt unerestart ja kriisi üle mõtisklemine, vaid reaalne pisaratega võitlemine ja MIKS MA TEEN ENDALE SEDA AHHHH.
Tegelikult muidugi on nende kriisidega see ka, et neid tasub hinnata. Ilma kriisita ei teaks, et peaks midagi muutma ja tavaliselt, kuigi muutmised on hirmus rasked, muutuvad asjad ikkagi paremuse poole. See kehtib kõikides eluvaldkondades ja mul on mitmel rindel vist praegu see tunne, et peab muutusi tegema – kuidas ja milliseid, ma veel muidugi ei tea. Ja võib ka olla, et mul on lihtsalt kerge talvemasendus, kuigi olen üsna viisakalt võtnud sel aastal D-vitamiini ja püüdnud ikkagi jooksmas edasi käia ja suhteliselt tervislikult toituda (näiteks avastasin täna, et olen kuhugi kaotanud neli kilo kogemata). Ja eks see pidev rabelemine väsitaks igaüht, ma ei tea, miks ma arvasin, et see asi kunagi lihtsamaks läheb. Ei, spoiler alert, elu ei lähe kunagi lihtsamaks. Väsitab, raibe.
Aga kui hommikul kaks tundi end mõnusasse uima mediteerida püüdsin (ei õnnestunud väga), siis püüdsin ikkagi meenutada seda, et tänulik tasub ikka olla. Olgugi, et mulle ei meenunud just üleliia asju, mille üle tänulik olla antud hetkel, siis midagi ikka, midagi ikka.
Lugu ka.
kõige-kõigemad 2017
Istun. Tartus. Kõrval istub Epp, loeb lehte, teiselpool kõrval istub vein, ootab, seljataga istub kass, nusserdab kuklas natuke, ja siis jälle läheb omi asju ajama. Päkapikkudel on kõik kingitused pakitud, jõulud tegelikult ongi juba käes, ennist sadas laia jõululund, ma istusin natuke üksinda oma lapsepõlvekodu ees, kurgus ja hinges üks magusvalus klomp, ja – hea oli. Hea on.
Avastasin, et olen eelmisel aastal hüljanud peaaegu kõik oma traditsioonilised aastalõpumeemid, seega hakkan nüüd jälle pihta, sest on sisevaatluste aeg. Hästi palju olen mõelnud neil aegadel sellele, kes ma olen ja kuhu ma lähen – jaa! Isegi rohkem kui tavaliselt.
Seega, võtkem esiteks ette meem “Kõige-kõigemad”.
Kolm kõige paremat hetke 2017
Ma olen püüdnud neid hetki püüda igast päevast, tegelikult. Tehagi teadlikult tänulikkusharjutusi, eriti neil päevil, kui tundub, et kõik kukub koost. Ja siis juhtub see maagiline asi eluga, et kui sa muudkui harjutad, siis need hetked… Neid parimaid hetki tuleb kokku nii palju, igaüks omamoodi. Aga püüame kuidagi siis eristada.
See hetk, kui ma lahustusin
Neid hetki tuleb tegelikult ette, aga mõnel emotsionaalsemal perioodil on neid kuidagi nagu rohkem. Kus sa lahustud täielikult sellesse, mis on parasjagu käimas, olgu selleks moment kallima käte vahel või moment kallitega stuudios, kus sa avastad, et oled justkui omamoodi transis. Või ka lihtsalt hetked, mil ma lahustun oma päeva ära, naeran, pisarad silmis; või tajun, kuidas hing pulbitseb ideedest, pea pakatab mõtetest… Neid hetki ma hindan nii väga.
See hetk, kui tuli The Kõne
Ma olen oodanud seda hetke 33 aastat (või natuke vähem). Ja The Kõne tuli. Veel on asjad töös ja välja ei hõika, aga… Muutub. Miski väike, aga samas nii suur asi mu elus muutub.
See hetk, kui sa saad aru, et sa lähed korda
See võib olla suvaline hetk. See võib olla kellegi tänukiri, kellegi mõtted, mis postkasti potsatavad. Keegi täägib ära. Keegi naerab su nalja peale. Keegi ütleb: “Hästi tehtud!” Keegi ahmib õhku, kui sa mõtiskled valjult, et kas ikka teed õiget asja. Keegi on, keegi teeb pai, keegi usub, keegi hindab, keegi saab sust aru või, vähemalt, saab aru mingist osast sellest, mis sa oled. See on ilmatuma suur kingitus.
Kolm kõige sitemat hetke 2017
See päev, tänu millele ma tean jälle, mis on paanikahood
Ma ei taha sellele mõelda, tänan küsimast. See tähendab – ma olen selle läbi mõelnud enda jaoks. Ma tean, mis õppetunni ma pidin saama. Suur pusletükk asetus oma kohale ja ma tean. Nüüd ma tean. Paremini, mitte kõige. Natuke lihtsalt tean rohkem kui varem. Aga et see kõik pidi füüsiliselt väljenduma, seda oleks tahtnud ennetada ja vältida.
See päev, kui mul oli surmahirm, et ma jään igaveseks ühest kallist inimesest ilma
Aga samas peaks vist seda surmahirmu iga päev tundma, kas pole? Sest kunagi sa ei tea ju, millal võid ilma jääda inimesest. Seega oli see suurepärane meeldetuletus, kui väga tasub hinnata seda, mis on, eriti inimesi, kelle olemasolu oma elus pead sa iseenesestmõistetavaks. Sest plaksti! Kõik võib muutuda.
Kolmandat hetke ei suuda välja mõelda, sest – ma tegelikult ei taha keskenduda negatiivsele.
Kolm lubadust endale aastaks 2018
- Jõuda Pariisi. (Nagu näha, pole ma suutnud senini oma eluunistust täide viia.)
- Edasi joosta.
- Aru saada, mis on järgmine samm.
Kolm tegu, mida enam iialgi ei tee
Oh, ma ikka veel ei oska nii. Ma nii väga tahaks öelda, et ma enam ei armu nõnda ülepeakaela – aga niipea, kui ma seda ütlen, armun ma taas, ja jälle tavaliselt ülepeakaela.
Aga ühte vist küll tahaks. Mitte inimestele haiget teha. Lihtsalt kuidagi elada nii, et mu olemasolu iseenesest juba ei teeks haiget. Sest vahel jääb see mulje mulle ja sellega on raske, see on koorem.
Tõenäoliselt siiski aga paraku saab seda ikka ette tulema.
Kuulge, sõbrad. On jõulupühad.
Minge nüüd ja kallistage oma kalleid. Või kui ei saa kallistada, siis olge lihtsalt tänulikud kõigi nende kallite eest, kes teie eludes on.
Alati teie,
Daki
hääletu pühapäev
Iga kord olen ma juba novembrikuus valmis, et detsember läheb täiesti pööraseks, aga sel korral tundub, et on läinud kuidagi eriti pööraseks. Ma isegi ei suuda hoomata kõiki neid asju, mida ma olen viimastel nädalatel teinud, kui palju esinenud, kui palju suhelnud, et eile õhtul kadus mul viimanegi hääl, täna tuleb kurgust vaid vaevatud piiksatusi – keha vist annab hardcore märku, et palun puhka, palun puhka natukenegi.
Selline mäslemine on tore. Mulle meeldib see ja ma toitun sellest, aga ka positiivne stress on stress. Eile, pärast suuri pidusid (ja “Naistejuttude” otse-eetrit!), pärast veel viimaseid hingest-hinge rääkimisi pikendatud perekonnaga, pärast seda, kui me panime ühe kõrvaklapi minu kõrva ja teise Mila kõrva ja mängima Queeni (“No pane seda valges maikas meest, kes juba surnud on, aga kellele laval meeldib nalja teha ja särk seljast võtta!”), enne seda, kui rong kodupeatusesse jõudis – siis oli mul lõpuks hetk oma mõtteid kuulata.
See juhtub, kui maakera ühtäkki nii hirmsal kiirusel pöörlema hakkab, et enam ei kuule oma mõtteid. Sa oled küll täis suurt armastust, seda armastust, mida sa oled ammutanud, kui oled sosistanud bussis töökallimaga salajutte puhudes, või seda armastust, mida januselt kallistusest haarad, ja seda armastust, mida eetrist tajud, kui tundlad korraks nähtamatult eetri poole püsti ajad; oled täis kõike seda armastust, mida elu on tegelikult täis, aga mõtted, neid pole olnud aega mõelda.
Ja siis läheb laps magama ja sa kõnnid nagu kuutõbine mööda korterit, seisad magava lapse voodi kõrval ja mõtled, muudkui mõtled. Huvitav on ka see, kuidas magava lapse vaatamine on nagu palsam marraskil hingele. Kuidas üks vaatepilt võib nii terviklikult haarata ja täita sind lootuse ja rõõmuga ja lükata perspektiivi rohkem paika. Et jah, nii palju asju on, mis teevad haiget ja mida sa ei saa parandada, peadki lihtsalt ootama. Jah, nii palju asju on, mis võiks olla paremini; ja ikka veel muidugi tead sa, et oled natuke katki ja et paranemist tuleb lihtsalt oodata. Aegamisi, küll seegi saabub. Aga kuidagi magava lapse vaatlemise rõõm, see on nii puhas ja siiras ja selles on peidus kõik maailma saladused, kui sa vaid oskad kuulata ja märgata.
Kummaline aasta lõpp on. Eelmisel aastal samal ajal tundsin ma, et kohe. Kohe-kohe juhtub midagi suurt. Jah, üht-teist juhtuski, eks ta oli vist selles hetkes ka suur, ja ehk siis tegelikult ka see õppetund oli omamoodi täitsa suur. Andis mulle lõpuks ühe puuduva pusletüki, et miks ma teen asju just nii nagu ma teen, ise mõnikord täiesti aru saamata, kuidas ma ikka ja jälle muudkui samade ämbritse sisse astun ja rehade otsa koperdan. Et selles mõttes on ikkagi olnud kordaläinud aasta, sest mis see elu muud on kui üks pusletükkide omavahel sobitamine, aru saamine, milline on nurgatükk ja milline ääre oma ja milline käib täpselt pildi keskele.
Ning suur lootus, et kunagi sa oskad seda pilti vaadata ja mõista, isegi kui mõned tükid puudu jäävad.
Sel korral on olnud nii palju lärmi mu peas ja mu ümber, et ma ei olegi osanud tajuda, milline seekordne aastalõpp on. Klammerdun mingite positiivsete asjade külge, teen tänulikkuseharjutusi ja reastan seda, mis on elus hästi, mida on õigesti tehtud. Klammerdun ja siis lasen jälle lahti, meenutan, et fuck your feelings, tegelikult on elu lihtne, hästi lihtne.
Ja lõppeks, ikka tunnen, et olen liiga sõltuvuses oma tunnetest, armastan ikka liiga palju ja sügavalt, pöörase kirega kõiki neid inimesi, kes mu elus on, sest nemad mu elupilti ju teevad ja loovad, see on ikkagi suur õnn.
Aga kuskil, tunnen, miski on käeulatuses, kombatav, kohe varsti ma hammustan midagi läbi, see tunne on ka. Mida, veel ei tea. Miski läheneb, aga ma ei tea, mis see on. Viimati oli sarnane tunne – halvaendeline – alles üsna hiljuti ja siis toimuski suur plahvatus, hoopis selline, mida üldse ei oodanud. Praegu on natuke teistmoodi ärevus. Midagi juhtub kohe-kohe, ma ei tea, mis see on, ja mul pole aimugi, kas ma olen selleks valmis.
Ma tean, et see tuleb, sest see mõte, mida ma öösel kuulasin, mis peas valjult mantrana käis, oli hoopis: “Tahaks, et kõik kulgeks ja laabuks. Ja rahu.”
Tavaliselt on nii, et saabub midagi hoopis teistsugust, kui ma olen jõudnud midagi nõndaviisi mõelda.
Eks siis vaatame, Emake Elu. Kas näitad trääsa või mõnd oma imelistest vikerkaartest, mida sa suudad ootamatutel hetkedel kokku keevitada.
Ei, ma ei ole valmis.
Aga ära ka ei ütleks.
lahkuminekufaasid
Ma pole vist ainuke inimene, kellele lahkuminekud väga ei meeldi. Ausalt öeldes maksaks ma head raha, kui ma kohtaks kedagi, kes saaks siiralt öelda mulle, et oi, talle küll hirmsasti meeldivad lahkuminekud.
Jah, muidugi ma saan aru sellest, et suhted lõppevad ja peavadki lõppema, et inimesed saaks edasi liikuda ja ikka püüelda edasi õnne poole. Ja et vahel on lahkuminekut väga-väga vaja. Ja nii edasi ja nii tagasi, ma tean, muidugi.
Aga lahkuminekut sakivad nii väga äässi, isegi siis, kui sa tead, et see oli hädavajalik. Võib-olla eriti siis, sest ratsionaalsel tasandil saad sa aru, et see, mis toimus, oli paras kräpp ja ongi parem, et see läbi sai, siis MIKS KURADI PERSET SA END IKKAGI NII SITASTI TUNDMA PEAD AHHHH.
No ja siis eriti sakib see osa, et sa nagu hakkad end juba hästi tundma, šokk ja lahkuminekulogistika (kelle sokid, kelle pann) on ära tehtud, sa juba liigud edasi ja oled juba tundnud end teatud hetkedel isegi õnnelikuna, mis mõni aeg tagasi tundus täiesti saavutamatu eesmärk – ja siis juhtub midagi suvalist, mis ei olegi seotud su originaallahkuminekuga, aga ajab sind emotsionaalselt endast välja ja siis pauhti! TERE TULEMAST, SA ELAD JÄLLE ÜLE OMA FAKING LAHKUMINEKUT.
Siis on veel see ka, ma panin tähele, et kui aeg on mööda läinud ja miski emotsionaalne turbulents sunnib sind niikuinii oma tunnetes ja elus inventari tegema, siis tuleb see kuradi lahkuminekusibul ja PALJASTAB SULLE MIDAGI! Tadaa! Õppetund! Sähke! Aina koorub siit sibulast aina toredamaid kihte! Palju õnne ja võtke heaks ja olge tänulikud!
Mis kõik oleks väga kena ja tore, kui esiteks elu kohe ka ütleks, kuidas nüüd see õppetund omaks võtta ja kuidas teha nii, et sa enam ei koperdaks täpselt samasse ämbrisse. Et kuidas nüüd edasi liikuda selle uue teadmisega. Ja et kuidagi võiks nii ka olla, et see osa, mis sind puudutab – sest miks sina siis ikkagi tõmbad ligi neid suhtemustreid ja põhimõtteliselt deidid elu aeg ainult kahe mehega (minu puhul siis nartsissistist X-ga ja vägivaldse Y-ga) (ah, ärge üldse hakake otsima mingeid paralleele või nimeseoseid, üldse pole oluline, põhimõtteliselt lapsepõlvest räägin siin) (ja ärgum keegi end ka puudutatuna tundku, sest ma olen deitinud ka väga paljude väga heade meestega, kellega pole mingil põhjusel töötanud asi või olen ma ise olnud loll jne) (no ja siis see ka, et hästi paljud suhted on toimunud mu peas vaid eks) – no ühesõnaga, et see osa võiks olla ka kuskil kenasti lahti kirjutatud. Et saabub sulle till-tall ukse taha postiljon või DPD kuller, käes kenasti lipsustatud pakike, kus sees siis juhendid, kuidas edasi elada ja mida enda juures muuta, et sa enam NII KURADI LOLL POLEKS.
Siis tuleb see lahkuminekufaas, kus sa lubad endale, et sa neverever ei deidi enam kellegagi. Kui sa oled bi või kaldud heteronormatiivsest siia-sinna, võib sul juhtuda ka see, et sa otsustad, et mõnda aega vaatad ainult teisest soost inimesi kui neid, kellega sa muidu deitisid. Siis sulle aga meenub, et kurat, sul Tinderis ikka mäts alles selle eksiga ja vaja kähku minna ikka see ära kustutada (mis siis, et sa lubasid Tinderit enam iial mitte tõmmata ja sa ei saa seda kuradi leegiikooni enam näha kah ilma ropsimata), ja siis, arvake ära, muidugi, jah, kaks tundi hiljem tinderdad rõõmsalt ja mõtled, et oh, äkki polegi kogu maailm värdjaid täis.
Vahele mahub igast muid faase ka (sellest esimesest “Never again!” faasist kuni selleni, mis rändomhetkel juhtub, et mingi õppetund tabab litakaga vastu nägu), näiteks see faas, kus sa pead läbi tegema selle suht tüütu sotsiaalmeediapuhastuse, sest fuhh. Siis see faas, kus sa pead poolvõõrastele selgitama, et aa, jaa, ma jälle vallaline. Siis see faas, kus sulle meenub, et appi, seks eksisteerib ja äkki peaks sellega ikka kuidagi tegelema, aga kuidas jne. Ja siis tugev eitusfaas. Ja siis hästi palju vastikuid või vähemvastikuid väikseid hetki, mis kõik ikkagi on seotud selle va sibulaga. Näiteks see päev, kui sa end megapurju jood. Siis see päev, kui sa suitsetamise maha jätad ja hakkad jälle jõudu tegema. See kord, kui sa lähed kuskile, kus sulle meenuvad mõned head hetked, aga nüüd juba läbi selle uue filtri et “issand, kuidas ma seda ometi läbi ei näinud”. See päev, kui ootad deiti ja eks kõnnib vastu ja sa pead ära jooksma, sest iu. See päev, kui leiad mingi asja, mille peaks tagastama, aga otsustad ära visata, sest ei jaksa enam. See päev, kui kordagi ei mõtle sellele, ja siis see päev, kui saad aru, et hullult pikk aeg on mööda läinud ja sa pole üldse sellele mõelnud.
No ja siis minu puhul on veel ka selline hetk, nagu mul oli reedel, kui ma tegin üht intervjuud ja ma kuulasin selle naise lugu ja koguaeg ainult noogutasin: “Jah! Jah! Jah! Issand, mul on lõpuks nimi sellele asjale, mis ma teen! Ma tean nüüd, mille poole vaadata! Jah! TÄPSELT SAMA KAS ME VÕIKS HAKATA PARIMATEKS SÕBRANNADEKS PALUN NÜÜD?” (Seda viimast ma siiski ei öelnud, sest EGA MA IDIKAS OLE.
Kõige-kõige rohkem häirib mind aga lahkuminekute juures see, et pole mingit maagilist aega, mille sa pead ära ootama ja tead siis, et oled sellest üle, mis juhtus. Mõnikord läheb selleks aastaid. Igasugused seksjalinna “üle saamiseks kulub pool aega sellest, mis te koos olite” valemid ei tööta – kahjuks või õnneks, sest vahel on ju suhted nii pikad ja mõtle, oled kellegagi kümme aastat koos ja siis pead veel viis ootama, et üle saada? Kamoon, ära võib surra nii ju.
ÜKSIKUNA!
(Ahjaa, see faas on ka, väga püsiv, kus sa oled veendunud, et sa jääd igaveseks üksikuks ja sured nii, et kassid söövad su näo ära ja kui CSI tuleb korterit uurima, et kas kuritegu jne siis selle lilla valgusega vaadates saavad aru, et selles majas pole keegi vähemalt 20 aastat seksinud.)
Appi, kuidas ma ikka teinekord jälestan seda, et iga asi on millekski vajalik ja iga sitt, mis juhtub, õpetab sulle su enda kohta midagi. No ja muidugi see, et arene, arene, arene! Ainult ise saad need õppetunnid läbi teha, ainult sina ise. Miks pean alati mina?! Miks keegi teine ei pea, ahhhhhhhh?!
Olgu, aitab nüüd sellest jauramisest. Saate aru küll, eks. (Kuulasite ju “Naistejutte”, teate, mis häälega ma umbes neid “kriise” läbi elan, ikka poolenisti enda üle naerdes.) Et muudkui elad rahulikult oma elu ja vahepeal isegi hõljud kuskil mõnusas eetris, kus kõik on hästi ja siis litaki, hakka aga jälle muudkui õppima ja arenema. Ilgelt väsitav.
Ja ebakonkreetne, ütleks. Tahaks ikka kohe konkreetseid vastuseid ka.
adrenaliin
Käisin täna jooksmas – pärast mingit täielikku veidrat horrorhaiguslööki, mis nädala alguses tabas ja mille palavikuuimas sain ma kõiksugu huvitavaid nägemusi ja mõtteid läbi elada – ja püüdsin mitte mõelda, püüdsin kuulata podcasti ja õigete kohtade peal naerda (nagu ikka), aga ei tulnud üldse välja.
Aga heas mõttes ei tulnud välja. Kui muidu oli jooksmine see aeg päevast, mil ma sain end täiesti välja lülitada, siis nüüd on mulle tekkinud üks uus konkureeriv eeter, milles hõljudes võin ma kõik muud mõtted välja lülitada. Ja siis muul ajal, kui ma puhtalt seal eetris hõljuda ei saa, pean näiteks tegelema tööga või kodumajandusega või autosõiduga või kasvõi jooksmisega, siis see eeter lipsab ikka sisse, jookseb taustal ja sähvib nägemustena päeva sisse, nii et vahepeal pean sügavalt hinge tõmbama ja endale meelde tuletama, mis tegevus parasjagu tegelikult käsil on.
Selles mõttes on tunnetemaailm ikka hästi veider. Ma olen nagu alati arvanud, et oskan emotsioonidega hakkama saada, et muudkui aina õpin ja saan paremaks enda kujundamisel, aga siis tuleb ootamatult mingi plahvatus, mis lööb pea ja senised arvamised täiesti segi ja hakkad jälle otsast peale, aga teisalt nagu ei taha ka – ei taha analüüsida või mõelda või täpselt neid tundeid siis tükkideks lahti võtta, lihtsalt hea on, et nad olemas on, et neisse saab ära uppuda ja lohutust otsida ja sähvatuste paistel end soojendada.
Ja selles mõttes veel ka naljakas, et kui vahepeal muutub elu või siis sina selles elus märkamatult ja pikaldaselt, muudkui aga astud oma igapäevarada ja teed oma asju, ning alles pärast tagasi vaadates mõistad, et pole enam see inimene, kes olid x aega tagasi.
Ja siis mõnikord on nii, et tabab välk ja sa enam ei mäleta, kes sa eilegi olid, uus reaalsus tuleb ja võtab kere ja ajukäärud ja nahaaluse üle, hõlmab kõik, mida teadsid, ja sa ei tea, miks see juhtus, veel vähem olid sa selleks valmis, veel vähem oskaksid sa sellega midagi nüüd pihta hakata, aga nii on ja tegelikult on nii kena olla nõnda ka.
Niisiis jooksin ja mõtlesin ja vahepeal keerasin podcasti tagasi, sest ei olnud tähele pannud, mida räägitakse, siis avastasin, et polnud träkkerit tööle pannud, aga mis sellest, siis jooksin järvest mööda ja naeratasin, peaaegu nähes seal seisvat armunud paari ja naeratasin veel, mõeldes elu värvikirevusele, siis keerasin veel podcasti tagasi, ja siis mõtlesin ja tulen panen emotsiooni kirja. Aga et teen seda nii, et see üks kommentaator, kes mul siin õiendas, et ma olen nagu tüüpiline paks, kes suure hurraaga hakkab midagi tegema, aga siis jätab pooleli, saan ka mainida, et ma jooksen veel. Jooksen-jooksen. Enam programmi ei tee, mõtlesin, et võtan selle 10k ette järgmisel kevadel – kui olen suutnud ikka läbi talve joosta enam-vähem regulaarselt.
Sest nüüdseks on saanud jooksmisest kui mitte enam see aeg või tegevus, mille käigus saan ma mõtted välja lülitada, siis vähemalt on see midagi, millega kihelust vaigistada. Teate küll seda kihelust – seda elus olemise kihelust, mida ei oska sõnadessegi panna, aga mis paneb varbaid konksu tõmbama ja köögis tantsima ja vahepeal hingetult voodile langema ja tänaval hüpates kandu kokku lööma.
Selle kontrolli all hoidmiseks sobib jooksmine samuti tõesti väga hästi.
aeg on kohvitassi taga uueks sündida
Ma olen viimastel nädalatel mõelnud hästi palju tühjuse peale. Et kuidas on tühjus ja kuidas mõnikord see tühjus on hästi-hästi hea, sest see on tegelikult ju ikka täidetud. Täidetud täpselt just sellega, mis antud hetkes toimub, ees ja taga on tühjus, aga selline hea, turvaline tühjus.
Et mis on möödas, see on möödas. Nagu Loore Lind kirjutas – et on üks film su elus olnud, see film sai nüüd läbi, vaatadki nagu kõrvalt (kui vahel meenub, et see konkreetne film oli), kehitad õlgu, ja pöördud tagasi täpselt sellesse hetke, mis on.
Ja tulevik samamoodi – suur lai valge tühjus. Sest kõik on juba paigas, kõik asjad on juba seatud, edasi tuleb panna vaid jalg jala ette, suund on sees, siht on selge, lihtsalt tuleb teha maailma kõige lihtsamat asja – elada. Ning siiski ka üllatusteks valmis olla, sest kui ma üldse olen midagi siin elus õppinud, on see, et elu värvikirevus, see raibe ikka lajatab vahel nii näkku, et ise ka ei saa aru.
Seega, tühjus ei ole sugugi alati halb asi, absoluutselt mitte.
Lisaks tühjusele on veel olemas see koht, mis on igapäevatühjuse vahel. Ma kutsun seda eetriks või vaakumiks. See on koht, kui toimub maagia. See on koht, kuhu võib ehitada õhulosse ja neid laiali puhuda, see on koht, kuhu lähed rändama, aga vaakumireeglite juures tasub ikka keerutada niisama, ühes õndsas hetkes, ei tasu mingeid filme kedrata, olgu need siis möödaniku- või tulevikufilmid. Ja seal vaakumis – mis peaks ju ka olema tühjus, sest maagia või fantaasiad teadupoolest, neid ju vana hea rats ei püüa – on ka väga-väga hea olla, kui igapäevajalutamised natuke rutiinseks muutuvad.
/
Siis olen ma veel mõelnud sellele, kuidas iseennast on ikka nii kerge ära lollitada. Või lasta lollitada. Ja kuidas mõnel teisel korral jälle eksimatult ikkagi võid tunda ära, sabatunde põhjal, mida peaks, mida ei peaks, isegi kui rats hakkab oma värki jaurama. Las ta siis jaurab, kõhutunnet tasub usaldada, keeruliseks läheb asi siis, kui sinu turvalisse tühjusse hakatakse sisse tungima ja tulevad võõrad mõtted ja plaanid ja sa otsustad end natuke painutada, kõigepealt painutad natuke siia, siis natuke sinna, ja lõpuks leiad end ootamatult olukorrast, kuhu sa üldse ei tahtnud jõuda. Ning siis, pauhti, universum sekkub, film lõppeb ja hetkega oled tagasi iseendatühjuses ja kuuled lõpuks jälle iseenda mõtteid ja tunne on, nagu oleks üles ärganud.
Ülesärkamisetunnete kohta on mul ka igasuguseid mõtteid, veel segasemaid kui neid, mis kirja said.
Aga seda tahtsin küll, sõbrad, öelda. Et vahel tuleb tuul ja puhub otse läbi ihu, tuleb lumehelves ja kukub põsele ja täiesti, täiesti tasub neid tühjuse- või vaakumihetki hinnata.
Sest praegune moment ongi ju kõik.
Ja nendel hetkedel meenub, kui ma olin 20 ja kuulasin liiga palju Ultramelanhooli ja ei mõistnud tegelikult mitte millestki mitte midagi – ja et praegu mõistan vaat et veel vähem.
kui aju sind kiusab
Klassikaline liftiselfi
Ma lindistasin hiljaaegu “Naistejuttude” episoodi ärevushäiretest ja sel ajal, kui ma seda tegin, heitlesin ma ühe suurima paanikahooga, mida lähiaastatest mäletan. Ma ei tea, kas seda häälest ka kuulda on, aga see päev oli minu jaoks tõeline eneseületus ja ma sain rahulikult hingata alles siis, kui olin ukse enda järel sulgenud, Mila oli magama läinud ja mind ümbritses vaikus ja pimedus ja ma meenutasin Kairi sõnu: “Õhk ei saa maailmast tegelikult otsa, õhk ei saa maailmast tegelikult otsa…”
Mul on käsil praegu natuke raske eluperiood ja kuigi ma saan asjadega suurepäraselt hakkama ja ratsionaalsel tasandil pole midagi häda, tööle on hea kerge keskenduda, sõpradega sotsialiseerun ka täiesti tavapäraselt – st et pole mingit krahhi kui sellist, ei ole köögipõrandatel lebamisi ja silmade peast nutmisi, ei ole üldse sellist “klassikalist” rasket aega, on lihtsalt üks hetk elus, mis tuleb lihtsalt üle elada ja iga päevaga läheb aeg aina edasi ja ma tean, et kui ma piisavalt ootan, siis ongi jälle kõik okei.
Niisiis, ja kuigi kõik on nii nagu ma just kirjeldasin, on mul paanikahood ja see on täiesti müstiline. Müstiline just sellel tasandil, et mul on ju peas kõik selge, sümptomid on täiesti selgelt füüsilised. Ma tean, et õhk ei saa maailmast otsa – ja ometi näen ma mõnikord hullumoodi vaeva, et üldse hingata. Näiteks täna jäin ühte loosse kinni, seal oli NII PALJU embed-koode ja see ei saanud ega saanud otsa ja voila, triggerdas mul sellise paanikahoo, et kõigepealt tundsin ma reaalset klaustrofoobiat, siis ma pahurdasin natuke, kuidas ma ÜLDSE EI JAKSA seda lugu enam teha, ja kui see valmis sai, siis salvestasin seda nii, et seisin laua taga püsti, sest ma EI SUUTNUD enam HETKEGI paigal istuda, sest seinad vajusid peale ja ma pidin iga hingetõmmet endale meelde tuletama, sest muidu lihtsalt hoidsin hinge kinni.
Selle peale muidugi helistasin arstile, aga noh, nii veider on. Just see osa, et ma saan ju aru, mis see on ja ma saan aru, et ma ei ole reaalselt suremas (mitte nii, nagu mõned aastad tagasi, mil ka arstilt EKG välja nõudsin, sest ma TUNDSIN, et mu SÜDA EI LÖÖ).
Kairi rääkis mulle saates ka sellest, kuidas mõttejõuga tegelikult saab hakkama, vahel. St võib saada. Ma muidugi ei mäleta sellest saatest palju, sest ma mõtlesin pidevalt sellele, et ma ei unustaks hingata ja et õhk ei saa otsa, ja et kõik on korras, ausalt, ausalt – aga mulle tundub, et praegu ongi nii. Et mind tabab lambist ärevushoog, ma saan aru, mis see on, ja kuigi füüsilised sümptomid on häirivad ja isegi prillid tekitavad sel hetkel klaustrofoobiat – tahaks kõik lihtsalt ära kakkuda, et saaks hingata ja et poleks seda külma higi – siis tegelikult ma händlin vist väga hästi.
Müstiline on see paanikavärk tegelikult. Kuskil hinges läks ikka midagi nii katki, mingi sügav diip asi sai raputada ja lõi vanad haavad lahti ning kuigi Daki ajule võib piisata kõikidest selgitustest ja ratsionaliseerimisest, siis kuskil on ikka mingi osa Daki ajust, kellele mõistuse häälest ei piisa, ja kes vahel flight or fight asja triggerdab, sest kuskil ma ikka tunnen, et ma olen ohus.
Ühtlasi – ma ei tihanud seal saates tunnistada, et mul just sel hetkel ärevushoog peal on. Ma vabandan selle eest, ma ei suutnud, kõik oli peas sel hetkel üsna sassis. Kuid see konkreetne hetk möödus ja nädalad mööduvad samuti, lihtsalt naljakas on avastada, et ärevushood on jäänud. Küll üsna malbed, aga siiski häirivad.
Või noh, kes on ka lubanud, et psühholoogilised hädad just ilgelt fun’id peaks olema. Mitte keegi, that’s who!
Muud asjad toimivad, nagu ikka. Piparmünditee on hea, sõpradega rääkimine on hea, töötada on hea, jooksmine ei tee enam tunnet heaks, aga toob nagu base level’ile, et vähemalt pole aktiivselt sitt. Magada eriti ei saa, aga küllap varsti saan. Koduriided on head ja kleidid on head ja Mila on hea ja kassid on head ja raamatud on head ja uued juuksed on head ja uued prillid on head ja uus pliidiraud on hea ja kütmine on hea ja see, et puhkust on veel nädal, on hea, ja see, et siis saan magamistoa ära remontida, on hea. Pere on eriti hea ja töökoer on hea ja tööinimesed on head ja pangaarveseis võiks alati olla parem, aga on ikkagi hea.
Nii et kuskil võiks keegi nüüd veenda seda osa mu ajust (ma tahan öelda hüpotalamus, aga tegelikult pole mul aimugi, ma olen lihtsalt liiga palju “Grey anatoomia” vaadanud), et mul ON KÕIK HÄSTI, PAANIKAHOOD ON TÄIESTI EBAVAJALIKUD THANK YOU VERY MUCH.
Ärevushäire saate panen ka siia lõppu, enne aga nende päevade kaasaröökimislugu.
hugman is sad
Milal on viimasel ajal tulnud selline komme, et õhtuti saab temast Hugman. Hugman likes hugs. Hugman is sweet and likes rainbows and butterflies and mummy and hugs and kisses and when Hugman no hug, Hugman sad.
Niimoodi ta mulle räägib, pikalt, inglise keeles, olles Hugman.
Selle sissejuhatusega tahtsin rääkida, kuidas ma olen jõudnud jooksmisega (vist) seinani. Ma olen nüüd poolelgi sunniviisiliselt, pooleldi teadlikult viilinud jooksmisest neli päeva, sest kaks korda enne seda, viimased kaks korda, olid tõeline piin. Ja kui ma ütlen piin, siis ma mõtlen piin. Mul valutasid jalad ja kopsud ja isegi, kui ma maagilise 15 minuti jooksu ära tegin, lootes, et kui ma ületan selle anaeroobse jooksu seina ja läheb füüsiliselt kergemaks, siis ei läinud. Üldse ei läinud. Oli vastik ja valus ja rõve ja ma ei jõudnud ÜLDSE. Polnud see tunne, mis oli varem, kui oli raske – et noh, on raske, aga teen ikka. Oligi konkreetne sein. Et ei jõua, üldse ei jõua.
Niisiis sundisin ma end pausile, sest mu iidol MrsB soovitas seda ka.
Ja teate, see on fucking terrifying. Hugman is sad and terrified .
Sest rohkem kui seda, et jooks on vastik, kardan ma seda, et ma ei jookse enam kunagi.
Ja ma tean, et kui ma sunnin end praegu, siis see lõppeb äkki veel sitema jooksuga, ja kui ma lähen sundimisega edasi, siis ma hakkan jooksmist vihkama (jälle!), ja ma ei jookse enam kunagi.
Aga kui ma ei sunni end jooksma ja rahus viilin, siis kardan ma veel enam, et end uuesti kokku võtta on võimatu.
Seega, Hugman is very sad.
Lisaks ma köhin, sest, noh muidugi, algas kümme päeva puhkust ja MUIDUGI võiksin ma nüüd haigeks jääda, see oleks ju hea vabandus ka.
Aga, saate aru, ma TAHAN joosta. Ma TAHAN, et oleks jälle hea.
Seega täna olen ma voodis, vaatan õudukaid ja söön sihvkasid (jepp, ma söön voodis sihvkasid), ja mõtlen, et kui ma homme ei köhi nii, või köhin vähem, siis ma ikkagi proovin seda jooksuasja. Sest, noh, igal kuradi juhul suudan ma selle peaaegu-kolmekildise jooksu ju ära teha, mis on mu lühim ja mugavaim ring. Ja et kui ongi rõve, siis… Siis äkki see kolmas rõvedus pole siiski veel kõik, mis mind jooksust eemale sunnib, eh?
/
Käisin kursavenna pulmas möödunud nädalavahetusel ja sporditoimetajast (ja muidu tublist sportlasest) kursavend ütles, et jooksuga ongi nii. Pead megalt kõike jälgima, rõvedaks võib jooksu teha vähimgi möödalask, näiteks valel ajal söödud söök või see, et pole vetsus käinud (seda öeldes ta muheles natuke) (ja siis lisas, et elab mu jooksule ikka kaasa).
See on tõsi, ma pole kunagi olnud oma kehaga nii kursis, nii in tune, ma suudaks peaaegu igal sekundil öelda, kui palju minuteid ma suudaks joosta või kui palju peaksin ootama, et proovida joosta. Nii et see on edasiminek, eks? Kas ei peakski olema the end goal see, et kogu see rabelemine aitab sul iseennast paremini mõista?
Aga see mentaalne pool, ikka megaraske on. Ausalt, ma ise olen ka üllatunud – kuidas varem oleksin ma selle teenitud puhkuse eest tänulik ja kuidas praegu ma olen hirmul.
Aga ma jooksen ju veel, eks ju?
Sest kui ma ei jookse, siis Hugman will be sad.
i feel like windows rolled down
Monday Blues.
Mõned aastad tagasi rääkis Naabrinaine, kuidas ta on jõudnud elus sellisesse faasi, et ta näeb umbes kümme aastat ette ja on megarahul, sest kõik toimib järgmised kümme aastat umbes samamoodi nagu praegu. Ja et see on suurepärane.
Ta ütles seda muidugi mingi omamoodi sügava tarkusega (ja tõenäoliselt ilmsestas seda mingi hea nali ka), aga ma ei mõistnud muidugi teda üldse. ÜLDSE.
Sest misMOODI saad sa esiteks teada, milline näeb su elu järgmised viis, rääkimata kümme aastat välja? Ja kuidasMOODI saad sa selle üle ometi rõõmus olla? Issand, kui igav! Kõik on ette teada! Pöörane! Ennekuulmatu!
Mina olin senini elanud nii, et kõige kauem töötasin ühel kohal no… maksimaalselt kaks aastat, enamasti alla selle. Olin pärast ülikooli lõppu kolinud miljon korda ja kirjutanud peaaegu kõigisse Eesti väljaannetesse (välja arvatud ehk Kalastaja ja see paadi-ajakiri) ning siiski ei kujutanud end kuskil pikemalt töötamas ette. Okei-okei, mul oli mingi veider obsessioon ajakirjaga Anne&Stiil, kus ma olin kindel, et töötan kunagi (ja kuhu ma senini pole vist lisaks Kalastajale kunagi kaastööd teinud), kuid siiski.
Fast forward umbes viis aastat ja ma saan TÄIESTI aru, mida Naabrinaine toona mõtles. Mul tuli see mõte pähe täna, kui jooksvalt korraga töötasin, kartulisalatit tegin ja nõusid pesin (sest ma olen avastanud, et ma olen superorganiseeritud inimene tegelikult, ma PEAN olema, sest kui ma pole ja ei tegele kasvõi igapäevase logistikagagi, siis laguneb tõesõna maailm koost, ma korra proovisin mitte logistikat teha ja maailm jäigi seisma) (ja okei, ma saan aru, et mu superorganiseeritus ei paista välja mu elamist või töölauda vaadates, aga ausalt, kaoses on täielik kord ja kui see kord sassi aetakse, võin ma hetkega hulluda).
Ühesõnaga, mul tuli pähe see mõte, et jah, ma olen jõudnud täpselt sellesse kohta, kus ma olen peadpööritavalt rõõmus, et puhkus saab läbi ja et ma saan tööle minna. Ma olen ülirõõmus mingite jaburate asjade üle nagu kontoriruumi seinte värv või peeglid tööliftis või teadmine, et aasta pärast on Õismäe ringist saanud naiss tee otse kesklinna ja et mul on igakuine büdžett ja mul on eesmärgid ja isegi, kui need väikesed eesmärgid (või, noh, suured, nagu näiteks see igipüsiv Oma Kodu) ei täitu täpselt nii, nagu ma hetkel plaanin, siis pole hullu kedagi, sest üldiselt olen ma täiega õigel rajal ja juhtuvad täpselt need asjad, mis juhtuma peavad.
Mind on veel hämmastanud see, et kui mu 20ndaid ilmestas lai kaardivägi erinevaid tuttavaid ja sõpru, sageli väga keerulisi sõprussuhteid (meessuhetest rääkimata), siis praegu olen ma juba mõnda aega oma eluga kohas, kus ma tunnen instinktiivselt ära inimese, kes mahub täpselt mu hingega kokku nagu pusletükk ja ma ei kõhkle hetkegi, kui ma räägin inimesele, keda ma reaalselt tunnen ehk alla aasta ja sellest tõelist sõprust klassikaliselt polegi jõudnud veel vormuda (peale tunde, et ta on mu hingehoor), et ma räägin talle kõhklemata täiesti pöörastest isiklikest asjadest. Ja ma ei kõhklegi, sest ma julgen usaldada – või õigemini, ma teen neid usaldusvalikuid kuidagi palju kergemini ja märkamatumalt kui varem tegin. Ma mäletan, kuidas on olnud inimesi, kellega kümme aastat tagasi ma püüdsin leida viise olla sõber ja ei osanud, kuid nüüd ma hoopis arvan, et ongi nii – mõned inimesed klapivad ja teised mitte ja see on täiesti okei. Üksteisest kasvatakse välja või üle ka, aga see on muidugi teine teema.
Ja naised on kuidagi väga olulised mu elus neil päevil. Mõned mehed ka, aga neid tunnetan ma kuidagi oma seljataguse kaitsjana, olgu see era- või tööelus. Ma olen ääretult tänulik, et mul see uus kaardivägi on, aga naised, naised annavad sel viisaastakul kuidagi mu ellu vunki ja jõudu. Ja, muide, see tuleb vahepeal isegi täiesti ootamatust kohast! Näiteks kevadel oli mul täiesti pöördeline päev ja ma sain kõne vanalt sõbrannalt (keda, voh, nimetan hinges ka sõbrannaks, kuigi pole aastaid näinud) ja see kõne oli nii pöörane ja märgiline, et vahel, kui elu teistpidi pööraseks kisub ja usk hakkab kaduma, et kõik kunagi hästi lõppeb, siis mõtlen ikka tema sõnadele: “Lase hirmust lahti.”
Muide, sel aastavahetusel andsin ma vaid ühe uusaastalubaduse: tegutseda hirmuvabalt. Ei mingit fear based mõtlemist enam. Ja kuigi see tähendab, et ma asetan end vahepeal emotsionaalselt olukordadesse, kus ma pean painduma ja kasvama ja arenema ja that shit is hard ja märksa mõnusam oleks voodis üksi sarju vahtida, siis tegelikult, TEGELIKULT on… elu nii hea noh.
PS. Tööl käia on ka ikka ilgelt äss. Mul on nii hea meel, et mineviku-Daki suutis selle ilge vaesusaja ja vabakutselisejama vastu pidada ja kooli ära lõpetada ja ellu jääda, sest oleviku-Daki on talle selle panuse eest väga tänulik.
PPS. Lähen õhtul veel jooksma ka, olen juba seitsmenda nädala teise päeva juures! Kui täna ära jooksen, siis on jäänud veel neli (4!!!!!) korda ja ma peaks olema võimeline jooksma pausita viis kilta. Ma ei suuda ausalt uskuda, et ma seda pooleli ei jätnud.
Muusikat ka, see on ridiculously positiivne lugu, ma ei mäleta, kas olen seda siin jaganud juba, aga igal juhul kuulan ma seda alati, kui olen heas tujus või halvas tujus ja noh, mõlemal juhul töötab.