Tag Archives: evidence

kes siis puid metsa viib

hoomamatu 4 Replies

Ühel hommikul ärkasin üles ja märkasin, et aju oli kontoriuksele jätnud üheseltmõistetava teate: “Tulen hiljem, täna vastuvõttu ei toimu.”

See oli kaks päeva tagasi ja ma senini ootan, kuni bossid välja ilmuvad, sest MA OLEN MAKSUMAKSJA, MA NÕUAN TEENINDUST!

Seniks aga kaks pilti.

Kõigepealt käisime metsas ja ma võtsin kaasa ühe kuusepuu…

Seejärel puhastasin ma ta ära, kunagi värvin üle ka, ja nüüd istub ta kuusejalas ja hoiab mu lõputut hulka käekotte ning ilmselt hakkab ka sallipuuks, kui jälle salliaeg tuleb.
Heh. Heheh. “Sallipuuks”…

Kuusteist kuud

hoomamatu 1 Reply

Kallis Mila,

täna said sa kuusteist kuud vanaks. Iga kord tulevad need kuupäevad nii kiirelt kätte, et mulle tundub see kõik ühe pika 2. kuupäeva jadana. Alles oli ju 2.08? Ja alles oli ju 2.05?

Päevad sinuga on jätkuvalt intensiivsed. Imelised ja frustreerivad samaaegselt. Viimasel ajal on peamiseks frustratsiooni põhjuseks sinul see, kui sa avastad, et sa ei saa ühe või teise asjaga rahuldaval tasemel hakkama. Näiteks kui kast, mida sa lükkad, ei taha minna üle lävepaku või kui pudelikork, mida sa keerad, ei taha hästi keermesse minna. Või kui sokid, mida sa jalga panna üritad, ei taha mitte jalga minna. Või kui kleit, mida sa selga tõmmata üritad, jääb pähe kinni. Sinus on NII PALJU frustratsiooni, et vahepeal ma kardan, et sa lõhked.

Sul on veel huvitav viis oma frustratsiooni ja ärritust välja näidata. Kui sa ei taha, et ma su sülle võtaks ja kuhugi antud kohalt teisaldaks, tõmbad sa end kaarjaks nagu vibu. Või teine variant: lased end lötsiks nagu puder. See kõik tundub väga ohtlik ja ilmselt ongi. Ma ikka mõtlen, mis saaks, kui sa ükskord niimoodi sülest kukuksid. Et kas sa siis lõpetaks pulgastumise-pudrustumise? Samas, kui me käisime Red Hot Chili Peppersi kontserdil, siis nägin ma stseeni, kus turvamees üritas platsilt eemaldada üht pisikest purjus aasia tüdrukut, kes täpselt samu taktikaid kasutas – vahepeal end lötsiks lastes ja siis jälle vibuks tõmmates, kuni turva ta üle õla viskas ja minema viis.

Nii et mõned asjad on vist universaalsed ja kollektiivlihasmälus.

Lisaks on sul teinekord kombeks laup vastu seda asja suruda, mis sulle frustratsiooni valmistab. Ükskord panid sa arvutikaane kinni, kui sealt parasjagu “Shaun the Sheep” käis, ja ei saanud enam lahti. Siis sa huilgasid, laup vastu arvutit surutud, ärrituses, kuni ma olukorra lahendasin.

Ja vahel, kui sa oled minu peale närvis, tuled ja paned sa lauba minu lauba vastu ja teed nõudlikult ja pahaselt “Aaaäah!” Surudes kõvasti-kõvasti. Ja kui viha on lahtunud, teeme eskimomusi, sa nühid oma nina vastu minu nina, võtad siis kaela ümbert kinni ja ütled: “Kalli-kalli!”

Need hetked. Need on hetked, mil ma saan aru, miks inimestel on teinekord rohkem lapsi kui üks.

Mulle muidugi piisab sinust täiesti. Iga päev vaatan ma sind, sa vana armsus ise, ja mõtlen, kuidas on võimalik, et sa pole TERVE MU ELU olemas olnud. See ikka tundub nii uskumatu. Aga mul on ääretult hea meel, et sa oled. Su pisikeste jalgade padin, kui sa tuulekiirul ühest korteri otsast teise jooksed. Su lokki kiskuvad pehmed juuksed. Su komme igalt poolt aelemisvõimalusi leida, olgu selleks diivanipadi või voodipesuvahetus või üleelusuurune karvane mänguasi. Su keskendumine, kui sa püüad erinevaid oskusi selgeks saada. Su ärritumine, kui sa ei valda uut oskust täiuslikult. Su pühendumus, kui sa matkid mõnda minu tegevust, olgu selleks hambapesu või põrandapühkimine. Su otsustavus, millega sa keeldud mul tänaval käest kinni võtmast, sest ega sa ju mingi titt ole. Su armulikkus, millega sa lubad end mul jälle aidata, kui trepiastmed allaminekuks liiga kõrged on.

Sa oled üleni nii valmis inimene, et on hämmeldav, kui sa mõne uue asja selgeks saad ja ma mõistan, et sa ju ei oskagi veel kõike.

Armastan sind lõputult, oskad sa siis pudelitele korki ideaalselt peale keerata või mitte.

Muah!

Emme

Hiljem lisatud: meenus veel kaks väga olulist seika, mida tahan sellest kuust talletada.

Esiteks on sinuga poeskäigud kujunenud lõpuks mänguks, mitte pole need enam igavikupikkused lapsepiinamised, kellel ei lubata midagi teha ja kes peab paigal istuma. Nüüd on meil oma mäng – mina lükkan sind kärus ja teen vahepeal “hullu sõitu”, mis sind naerust rõkkama paneb ja niimoodi – vahepeal “kihutades”, seejärel jälle asjalik olles – on poeskäik suur lõbusõit meile mõlemale.

Ja teiseks õppisid sa osutama ja ütlema “naba”. Nojah, sinu keeles on see rohkem kui “aba”, aga vaieldamatult leiad sa küsimise peale üles nii enda, minu kui issi naba. Umbes sama osavalt oskad sa näidata küsimise peale lambi poole (sõnaks on “pa”). Olen üritanud sind õpetama Mila ütlema või näitama, aga endast sa veel sel määral ei huvitu.

Nojah, naba ongi ju nii palju põnevam! Eriti see, kuidas mina kiljun, kui sa mu naba taga ajad.

väike suur inimene

hoomamatu 4 Replies

Milaga on päevad muidugi seiklus. Näiteks ühel hommikul lõi ta mul telefoniga silma siniseks, sest julgesin lammas Shauni multat vaadates HETKEKS silmad kinni panna. Hommikul kell 8.

Suurepärane.

Eriti suurepärane oli paar päeva hiljem töövestlusele minna. Selleks ajaks oli silmaalune omandanud sellise seksika lillakas-rohelise tooni.

Elu on tõesti seiklus.

Aga see-eest on sõnavarasse lisandunud kaks olulist sõna: “pai” ja “kalli-kalli” koos vastavasisuliste liigutustega.

Siis avastasin ma paar päeva tagasi maal vanaema juures käies, et Mila saab täiesti iseseisvalt trepist NÄGU EES alla. Vahel vajab sirutab käe, et mu peale toetuda, aga all in all läheb ja tuleb ja läheb ja tuleb ja trepid pole enam mingi takistus.

Tänane hommik aga üllatas mind sellega, et Mila kõndis mulle ISE vastu, kui tema hõigete peale ärkasin ja voodist võtma läksin. See on nüüd nii suur verstapost, et ma kohe ei oskagi kuhugi risti teha. Mul on LAPS. Mitte titt. Uskumatu.

Ühtlasi tähendab see, et mitte miski pole enam turvaline. Oeh, lastehoiuvariant, saabu varsti!

augusti stiil

hoomamatu 2 Replies

Tundub, et see suvi on kleitidesuvi olnud. Mallu tõi mulle selle KappAhli kleidi, mis talle Paavli kaltsus silma käi. Mis mul muud üle, kui visata truu must pintsak üll ja minek! Ausalt, ma pole veel leidnud kleiti, mille bleiser või pintsak downgrade’iks. Pigem ikka vastupidi – pintsak kipub kõikjale sobima!

See suur plastikust kollase lillega sõrmus on leid Tartu kaltsust, maksis vist 2 eurot, ja on NII megamõnus, aga ma alati kipun ta korteri peal ära kaotama. Kust ta praegu on, ei oska ma näiteks öelda.

Kingad on umbes kümme aastat vanad, ei mäleta, kust või mis ajenditel need ostetud said, aga senini nad käravad. Tunduvad väga ebamugavad, kuid tegelikult ühed mugavaimad “kontsad”, mis mul on. (Mul on üldse umbes viis paari kingi, nii et…)

Täna skoorisin Telliskivi tänava mööbeldajast kahe euroga neli paberist “lambikuplit” ja kolme euroga seinalambi, mille ka kohe ära installisin ja LÕPUKS saan ma jälle voodis lugeda! Mm… pure bliss. Oot, ja peamine: 1.60 euroga sain sealt täiega cooli käekoti! Mööbeldaja on üldse üks ässamaid poode, mida ma tean. Ma tulen sealt alati tagasi seljatäie mööbli ja junkiga, sest no muudmoodi pole lihtsalt võimalik.

Tagasi pildi juurde tulles… No see roosa sein on lihtsalt imeline. Ma tahaks alustada blogisarja, kus peategelaseks on see roosa sein. Ja mina teen seal ees erinevaid asju. Siin näiteks tšekin, kas mu jalad on alles.

Mila nimesaamise lugu

hoomamatu 7 Replies

Ma polegi vist jõudnud selle aasta-pooleteise jooksul kirjutada, kuidas Milake endale nime sai.

Lugejad, kes olid minuga ka raseduse ajal, mäletavad, et iga Milale kirjutatud kirja lõpus meeldis mulle õhku loopida aina pöörasemaid nimesid, mille üle me parasjagu neil hetkil kodus nalja viskasime. Noone, Indur, Mahmut, Olümpiada… Neid nimesid oli küllaga.

Samal ajal kulisside taga kaalusin mina peamiselt kaht varianti: Leena ja Mia. Mõlema kohta arvas JR, et kuidagi lühikesed ja ebasobivad. (Samas, Mia-Leena oleks ju ka päris hea variant, ma praegu näen!) Siis jäi pikaks ajaks sõelale Emilia, küsisin isegi Millie käest, ega tal imelik poleks, kui ma oma lapsele sama nime panen, mis tal juba on. Ta oli lahkelt nõus.

Ja siis ükskord, kui meil oli Naabrinaise juures jälle Igakolmapäevane Sünnituse Esilekutsumise Õhtu, ütlesin ma hajameelselt: “Tegelikult mulle õudselt meeldib Emiliana nimena.”

Mille peale Naabrinaine küsis: “No aga miks sa seda siis ei pane?”

Tõepoolest, miks mitte?

Tükk aega lugesin seadusi ja muretsesin, et äkki ei lähe läbi. No et pole piisavalt eestipärane või nii. Aga läbi ta läks ja sünnituse ajal kuulatud Emiliana Torrini lood jäävad alati mulle tähendusrikasteks. Väga tähendusrikasteks.

Peamiselt meeldis mulle nimi Emiliana aga seetõttu, et sellest saab igaüks sobiva hüüdnime leida – mina saan oma Miia ja Miina, emme kutsub teda hoopis Emmiks või Emmaks, Mallu ütleb Miltšik või Miilotška. Variante on veelgi: Milli, Liana, Emm, Emili, kasvõi Emilia…

Ja teisalt on see nimi jällegi (minu meelest) piisavalt lihtne ja üldse mitte nii sürr kui mõni Trixibell, samas on ALATI olnud mul sellega seletamist (“Nagu Emilia, aga NA on lõpus…”). Vot siis, ise mõtlesin, et ei ole vähemalt mina üks neist vanemaist, kes mingi keeleväänduse nimeks topivad, aga tuleb välja, et olen küll. Aga noh, kes on kuulnud Emiliana Torrinist (või rohkem kursis hispaania päritolu nimedega – mis siis, et Islandi lauljatar), see ei imesta.

Emilianast sai aga Mila mõni päev pärast tema sündi, kui Naabrinaine saatis messi: “Otsustasin just praegu ära, et hakkan su last Milaks hüüdma.”

Ja nii jäi.

Ning nüüd ma mõtlen, et miks ma KOHE Mila ei pannud nimeks?! Oleks ma vaid teadnud, et see nimi hoopis nii tema on…

remontika, episood 398: “Seiklused savikrohviga”

hoomamatu 10 Replies

Ükskord ammu läksime Majatohtrisse ja ostsime mingi suvalise jupi pilliroomatti ja kolm kotti savikrohvi.

Siis sai raha otsa.

See oli umbes… kevadel? Ma ei tea, lumi oli vist maas. Ammu, ühesõnaga.

Ühel õhtul x aega hiljem otsustasin ma, et okei, hakkaks siis pihta. Võtsin pilliroomati ja redeli ja klammerdaja ja pärast pisukesi dramaatilisi stseenikesi abielust (“No mis sa hakkad nüüd siin vastu õhtut! See pole ju kümne minuti töö!”)… võtsin asja järgmisel päeval uuesti ette ja tegin täpselt viie minutiga ära.

Siis see asi seisis mul seinas pikka aega, kuni ühel õhtul eelmisel nädalal kupatasin Mallu appi mulle kappi nihutama, et saaks lõpuks krohvima asuda. Ja siis me krohvisime täna nagu KAKS LOLLI. Muidu läks kõik väga libedalt (märg krohv on päris libe, kui jala alla jääb), krohvimine ISE ei võta peaaegu üldse aega, aga kogu see segamine ja asjatamine ja hiljem kogu selle savi juustest, põrandalt, riiete küljest ja näost ära saamine on see peamine.

Nüüd on neljandik seinast tehtud. Või noh, vaja veel teine kiht peale kanda, enne peab sein ära kuivama jne. Krohvimine on tõesti imelihtne! Kui keegi ainult pidevalt krohvi ette annaks ja pärast kõik ära koristaks…

Et aga kogu elutoasein tehtud saaks, oleks vaja umbes poolteist rulli pilliroomatti (50€/rull) ja umbes 9-10 kotti savikrohvi (10€/kott)… Mnjaa. Oli mul alles geniaalne idee savikrohvi oma paleeseinte tegemiseks kasutada! Noh, muidugi, nüüd olengi asja revideerinud-kalkuleerinud ja praegune plaan on kasutada köögis lubikrohvi (odavam + sobib niiskesse ruumi paremini) ja seintel, mis pole välis- või naabritega ühendavad seinad, tapeeti. Ning soojustamist vajavad seinad saavad esialgu soojustuse+saepuruplaadi ja siis saaks küll juba rahul olla ja edasi vaadata, kas ja mida.

Ei tea, kas peaks mingi heategevusoksjoni korraldama? Daki seinad talveks krohvitud? Või noh, oleks tore, kui selle ühegi saaks. Teised tegemata seinad (kontor ja köök) tahavad niikuinii soojustust ja saepuruplaati, krohvimisega polegi nii väga kiire.

Igal juhul, pikemalt saab lugeda meie krohviseiklustest Naistelehe Nipiraamatust (ja kui seal on ära ilmunud, kirjutan soovi korral detailsemalt ka, juhuks kui kellelgi endal sama plaan ja otsib vihjeid-kogemusi), seniks paar meeleolukat pilti.

Plaks-plaks ja raha tuleb!

Kus ikka naised savisegu valmistavad? Vastus: käepärastes anumates.

Esialgu tundus küll, et siia ma jäängi mätserdama…

…aga oh imet! Vähem kui tunni ajaga oli juba tehtud!

Ja juba esimene kiht on nii lahe, et kui teine ka panna, ära silendada ja ehk mõni värvgi peale tõmmata… Mm… savikrohvseinad… mu lemmikud!

Ja lõpetuseks savimaski!

 

new shoes!

hoomamatu 5 Replies

Ükspäev läksin ma Nõmme keskusesse panka, kõndisin, rääkisin telefoniga ja mõtlesin, et jubemegaebamugav on. Ei tea, kas plätadel tald katki läinud?

Lõpuks taipasin maha vaadata, et mis mul siis jalas on. Avanes järgmine pilt:

Tähendab… Mida kuradit? Ma saan aru, et ma pole sageli just eredaim pirn lühtris, aga no fuck’s sake, KAHE ERI JALANÕUGA VÄLJA MINNA?! The fuck is wrong with me?!

Muidugi avastasin ma seda täpselt panga ees, nii et ma astusin kontorisse, naerust koomas ja paari lausega tellerile olukorda lähemalt tutvustades kajas varsti terve offis naerust. Hüsteeriline.

Continue reading

päikeseprillimaniakk

hoomamatu 2 Replies

Ma olen meeletu päikeseprillimaniakk. Mõnel naisel on kingad, mõnel kotid, mõnel pesu – minul on prillid (ja käekotid). Proovisin nad kõik kokku koguda ühele pildile, aga mõned paarid on ikka kadunud kuskil. Kahed on autos, jooksuprillid on ka kuskil…

Aga siin siis osa mu kollektsioonist:

Prillid #1 sain ma kunagi isa käest, kes need vist kuskilt maast leidis. Ma ei kandnud neid mitu aastat nende ebardliku kuju pärast, aga sellel suvel on nad mu lemmik-hipsteriprilliks kujunenud.

Prillid #2 on minu jätkuv katse leida endale sobivad lenduriprille. Need sellekevadine ost, vist Lindexist.

Prillid #3 on ka vist kuskilt leitud, igal juhul on need mu lemmikud, kui tahan kehastuda ufoks. (Seda tuleb sagedamini ette, kui arvata võiks.)

Prillid #4 on tõenäoliselt pärid Camdeni turult. Selline raamikuju on minu kantpea puhul kindla peale minek. Ainult et ära on tüüdanud need lõputud rodud kandilisi raame…

Prillid #5 on hetkel mu vähimlemmikud. Sai need kunagi häda pärast ostetud R-Kioskist, mis Õhtulehe toimetusega samas majas asus, sest olin oma päiksekad mingil põhjusel koju unustanud. Ja ma käin ju igal võimalusel päiksekatega.

Prillid #6 on ka sellekevadine ost, vist Selverist, aga umbes kuu ajaga lagunesid nad ära ja ei taha enam hästi ees püsida. Pluss jälle see ebaõnnestunud katse leida sobivaid lendurikaid.

Tahaks uusi päikseprille…

elutuba – eile, täna, homme

hoomamatu 1 Reply

Pooleliolevas korteris on ilgem tüütus elada, kuid just täna sain aru, et sel on omad plussid.

Näiteks olen ma saanud vaadata ja olla ja mõelda, kuidas mööblitükid asetsema peaksid, et oleks kõige mõnusam ja funktsionaalsem. Sellest parima pildi annab elutuba, mis on ehk meie neljast toast kõige keerulisem. Nimelt on ta kõige pimedam, kuigi pärast osade seinte lõhkumist, ukse lisamist ja akna tegemist köögiseina on ta kõvasti valgust juurde saanud. Teiseks on ta hakitud ning pea igas seinas on aken, uks või mõlemad. Täna tabas geenius ja tõstsin järjekordselt elutoa ümber, nüüd on mul pilt väga selge, kuidas siin olla võiks. Ning alles neljandal katsel saabus see selgus!

Meie elutuba on paljaks kistuna selline:

See, kuhu on kirjutatud ahi, märgistab siis seda ahju, mis meil on otsapidi vannitoas. Vannitoa (ja köögi) plaani näed sellest postitusest, enam ei viitsinud sellega jamada. Ahju olemasolu tähendab, et seda ei ole suurt mõtet mingi suure mööbliesemega kinni katta. Esialgu, kui siia kolisime, panin ahju äärde diivani, sest siis oli külalistel hea mõnus soe seal magada. Teleka lasin vedada nii kaugele kui vähegi andis ehk siis akna alla, sest ma olen maniakaalne mööbliümbertõstja ja mul on füüsiliselt VAJA, et mu telekas poleks ühes toanurgas kinni. Täpselt jagus tasuta kaablit sinna nurgani. Ideaalis tahaks, et telekas üldse oleks kontoris, aga selleks peaks juhtmetega jamama ja ma ei viitsi. Niisiis, esialgu oli elutuba selline:

Ei osanud ma asjadele õigeid kohti leida ja kõik kohad olid mingeid ehitusjääke ja kaste täis. St on senimaani, aga lõpuks hakkab mingi elamine kujunema.

Siis tõid Naabrimees ja Naabrinaine mulle MEGARASKE täispuidust diivanilaua, mis täitsa ära kulus, sest meil on nüüd kaks diivanit (punane ja hall) ja vaja oli ka teist diivanilauda, et jaguks nii kontorisse (mis dubleerib külalistetoana ja kuhu läks lahtikäiv diivan) kui ka elutuppa. Mallu juhtus sel õhtul siin olema ja insta tekkis meil idee kõik ümber tõsta, sest ilmselgelt ei saanud tuba nii jätta – magamistoa uks ei lasknud diivanilauda diivani ette paigutada. Mingi aeg hiljem pagendasin ka kummuti elutuppa, kui magamistuppa lõpuks garderoob üles seati. Ka jõudis vannitoa ukse ette vitriinkapp, mis enne oli köögis, aga mille ma sealt ära vinnasin, kui köögipõrandat tegema hakkasin ja külmkapp saabus. Kuna aga ikka veel pole köögis seinakappe, siis asendab ta praegu kõiki neid puuduvaid kompkasid. Tulevikus aga saab sellest eluto auhkus.

Niisiis sai Malluga koos jõutud vahepealse kompositsioonini:

Täna ma hakkasin mingil põhjusel ümber tõstma (ilmselt olin hullunud haige lapsega kodus olemisest) ja avastasin, et kuigi Kats näiteks pakkus mulle sada erinevat varianti, kuidas mahutada sellesse veidrasse ruumikombosse diivan, telekas, vitriinkapp ja suur söögilaud, et üht lahendust ma polnudki läbi mõelnud. Mis oleks, kui paneks diivani akna alla! Ja töötab hetkel täiesti suurepäraselt.

Ja nüüd on mul selge ka, kuidas võiks hakata elu/söögituba välja nägema siis, kui saabub ükskord söögilaud ning kööki kappe saab, et vitriinkapp lõpuks oma nime uhkusega kanda saab. Enne on vaja aga ära teha see sein, kuhu ma veits juba pilliroomatte juba kinnitanud olen ja mille jaoks aegamisi savikrohvi kokku ostan. See sein (vannitoaukse vastas) on meil naabritega ühine, seega soojustada pole vaja, aga heliisolatsiooni oleks ikka tarvis. Minu loogika ütles, et pilliroog+krohv peaks andma täpselt selle, mida vaja.

Pluss mulle meeldib krohv.

Seinad vannitoa-, magamistoa- ja kontoriukse ümber ilmselt tapetseerin.

Ja kui ükskord saabub aeg, kui mul on normaalne telekas, mitte selline kobakas, siis ilmselt ei peaks ma pead vaevama, kuidas seda riiuli otsa ja/või seinale paigaldada. Aga praegu leidsin, et lae all on optimaalseim koht. Kunagi. Tulevikus. Ehk et saaks praeguse telekalaua võtta elutoas diivanilauana kasutusele ja leida praegusele suurele lauale koht näiteks kontoris. Väike kapike, kus hoian käterätte, võib endale uue koha leida, aga praegu ei osanud veel öelda. Ja ilmselgelt tuleb sellest aknast, mis on köögiseinas, letikoht, ühele ja teisele poole baaripukid. August seinas ja ideedest köögis võid lugeda pikemalt sellest postitusest.

Tundub, et peaks töötama. Kõik uksed saavad käia, samas ei jää ükski uhke mööbliese (vitriinkapp, punane diivan) millegi varju ja saavad omaette domineerida ja funktsioneerida. Söögilaud on kõige kahtlasem, sest ma pole teda ise näinud ja ei tea, kas jääb väga häirima ta sellise koha peal. Samas, praegu meil on niigi seal pisike koridor, sest suur kapp võtab ruumi… Lisaks saab diivanil rahus päevasel ajal raamatut lugeda ja ahi ei ole kaetud soojust segavate värkidega.

Mm… Elutuba. Ei jõua ära oodata…

Viisteist kuud

hoomamatu Leave a reply

Mu kallis Milake,

paar päeva tagasi said sa 15 kuud vanaks ja ausalt öeldes ei pannud ma seda tähelegi. Kuid ometi on sellel elukuul sinuga nii palju uut juhtunud.

Näiteks hakkasid sa kasutama uusi sõnu, neid tuli sul paari päeva jooksul juurde terve hunnik. “Tere”, korralik ja arusaadav “aitäh”, “päh”, “issi”, “pa-pa”, mis tähendab lampi ning muidugi ei ole kuskile kadunud su staarsõnad “kass”, “emme” ja “anna”. Sul on kombeks lihtsalt niisama “emme” hüüda, kümneid kordi järjest, eriti avalikus kohas. Umbes nagu sa üritaksid kajalokaatoriga mu asukoha paika panna. See käib kohati tõeliselt närvidele, sest see on nii tüütu – sa ju ei taha enamasti midagi, vaid lihtsalt hõigud hõikumise pärast. Ma kohati igatsen juba päevi, kus “emme” asemel “kass” oli, siis ma vähemalt ei tundnud kohustust reageerida…

Lisaks sellele tuli sul paari nädala jooksul juurde kuus (6) hammast, mida ma märkasin täiesti juhuslikult tänu sellele, et sa tagumisi hambaid mõnuga kokku kõlksutasid ja siis uurima asudes nägin, et veel mõningad on tulemas. Good for you, nüüd peaks varsti kõik hambad suus olema ja siis on mõneks ajaks rahulik – kuni need jälle ära hakkavad tulema.

Sel elukuul lendasid sa esimest korda lennukiga ning käisid esimest korda kirikus. Kirikus sa tõesti käisid – ei püsinud sekunditki paigal, jooksid inimeste jalge vahel ringi, nõudsid häälekalt endalegi küünalt pihku ja tegid kõiksuguseid lapseasju.

Ja olid seejuures muidugi nii ääretult armas.

Ning veel avastasin ma, et ma polegi sünnitanud endale last, vaid väikese hülgepoja. Sa ARMASTAD vett. Sul pole absoluutselt mitte mingisugust hirmu, kui siis vaid väike ebalus suurte lainete suhtes. Aga sa võid end lainetes hingetuks joosta, kukkudes vahel näoli vette, tõustes taas ja absoluutselt võttes seda maailma kõige loomulikuma asjana, et sa vahepeal vee alla kaod. Minu süda jääb neil hetkil seisma ning ma püüan olla sust alati samm ees, et sind püüda, aga vahel on see võimatu. Paistab, et sulle on midagi meelde jäänud meie kunagistest basseiniskäikudest ning ma lohutan end sellega, et ükskord lennutas treener sind basseini äärelt alla, kust ma sind veel alt kinni püüdsin. Nii et see väike merre käimine on selle kõrval kukepea.

Milake, sa oled kange nagu vana männijändrik. Kui sa ikka ei taha tänaval käest kinni hoida, siis sa ei hoia, tähendagu see kasvõi seda, et viskud siruli asfaldile ja lased end lödiks ning enne ei liigu, kui sulle antakse vabadus liikuda ilma käest kinni hoidmata. Või kui sa oled otsustanud, et sa tahad ringi vaadata, mitte vankris istuda – oh seda kisa, kui ma sind kärru püüan aheldada. Õnneks on su jändriklikkus lühiajaline: kui sa näed, et vastuvaidlemisvõimalust pole, lepid sa üsna kähku olukorraga ja püüad sellest võtta parima.

Ja IS-SAND kus sa võid ronida! Just praegu tulid sa minu juurde diivaniseljale sellise ringiga: pissipoti ääre pealt stepperile, stepperilt kohvilauale, kohvilaualt diivanile, siis diivani seljatoele ja ennist, kui ma hetkeks selja pöörasin, suutsid sa kahe sekundiga diivanilt mikrolaineahju peale ronida, et maiustada paari aprikoosiga, mis seal peal kausis olid. Su lemmikajaviiteks on ronida meie voodist magamistoa aknalauale ja seal kõõludes jälgida, mida teevad naabrilapsed või nende koer.

Vahel ma vaatan sind ja mõtlen, kuidas küll sa nii iseseisvaks oled saanud. Ühtäkki hakkasid sa tassist jooma – see tähendab, JUUA oskasid sa sealt juba pikemat aega, aga kui joogiakt oli lõppenud, lasid sa tassi käest kukkuda või vehkisid sellega nii, et kõik kohad märjad. Aga ühel päeval märkasin ma, et sa panid hoolsalt tassi lauale tagasi – ja nüüd ongi nii. Oh, muidugi ajad sa teinekord tasse ümber, lihtsalt selleks, et näha, mis seal sees on, aga sa oskad juua. Kahvliga asjatamine tuleb sul aina paremini välja ning hambapesu on sul käpas vist esimesest hetkest kui sulle hambaharja pihku andsime.

Mida lähemale tuleb aeg, mil sina ei täidagi kõiki mu päevi, seda kurvem ja ootusärevam ma olen. Ma tean, et ma ei tohiks tunda ebakindlust, sest sul on vaja ema, kes saaks kõigega alati hakkama ja kes pakub sulle parimat kasvukeskkonda ja kelle peale sa saad alati loota, aga ikkagi on tulevik hetkel ebakindel ja ma tunnen end sinu ees seetõttu väga süüdi. Ma näen, et neil hetkil, kui mul on raske ja tahaks lihtsalt silmad sulgeda ja MITTE OLLA, saad sa väga hästi aru. Sa tuled minu juurde, paned käe ümber kaela ja nina vastu nina ja nii me oleme. Ning mu süda murdub veelkord tuhandeks killuks, sest ükski aastane ei peaks tegelema oma ema lohutamisega…

Aga vahepeal tuled sa ka niisama, kui sul emme tuju peale tuleb, ja kallistad. Ühel päeval sa kallistasid isegi oma vanaema ja see oli niivõrd eriline hetk, et mul tulid pisarad silma.

Ja sina, muidugi, oled ääretult eriline.

Armastades,

emme