Tag Archives: evidence

eeskoja inspiration board

hoomamatu Leave a reply

Remont seisab, või õigemini, liigub edasi teokiirusel. Niisiis mõtlen ma iga kord läbi eeskoja minnes, et see on kõige väiksem ruum ja sellest võiks ju alustada. Et äkki saab kõige kiiremini valmis. Vaja on vahetada põrand (aga meil on lauad olemas), soojustada, värvida. Ja mul on juba umbes välja mõeldud, kuidas seda imepisikest ruumi, mida lõhuvad veel kaks ust, sisustada. Umbes nagu siin:

Allikas Miaau.com

Aga erinevalt sellest koridorist saab meie omas kindlasti olema jalatsiriiul ja tahaks ka jalatsikappi, sellist lihtsat, mille saaks seinale kinnitada ja mis dubleeriks võtmekausi-lillevaasi-pudipadi-hoidjana. Ja peeglit esialgu plaanis eeskotta panna pole, sest mu kosmeetikalaud (jei! mul on jälle kosmeetikalaud!) tuleb kontorisse välisukse kõrvale, ning sealsest peeglist saab end enne väljaminekut tšekkida, et ei juhtuks mingeid fopaasid.

Ja tegelikult on mul plaanis eeskoja seinale panna hoopis võtmekapp, mille ma teen ühest kuuride lammutamise käigus leitud mingi-aegsest lõhkeainekastist. Aga see projekt hetkel ka ootab aega ja inspiratsiooni. Aga võtmekauss jääb kindlasti ka, ma olen kausipede, kõik kohad on pudi-padikausse täis.

Siin siis eeskoja inspiratsioonitahvel. (Mu kujutlustes nägi see fäänsim välja, üllatuslikult ma polegi mingi fotošopiproff.) (Klikates näeb suuremalt.)

1. Seinakell (Home&You) – 29.00 PLN

2. Jalatsikapp (Ikea) – £45

3. Võtmekauss (etsy.com) – $22

4. Riidenagi (Kodusisu.ee) – €37.69

5. Korktahvel – (etsy.com) – $30

6. Jalatsiriiul (Ikea) – £55

7. Pia Pikkori maal “Celebration I” (piapikkor.com)

8. Vaip (Home4You) – €18.50

[signature]

Toiduklubi: pork belly ehk ruuduline seakõht

hoomamatu 1 Reply

Kui Mallu mulle esimest korda Nõmmele külla tuli, otsustasime me aega veeta produktiivselt ehk kokata ja sidrasid juua. Oli imeline hilistalvine päev, ilmselt mingi täiesti suvaline. Lumi oli sulanud jäämägedeks, räästad tilkusid ja taevas oli üle pika aja jälle nii sini-sinine.

Ahjaa, see oli vist üldse… teine või kolmas kord, kui me Malluga kohtusime. Aga noh, armastuse vastu ei saa.

Niisiis tegin ma pliidi alla tule ja saatsin Mallu lapsega turule, kuhu ta ka vapralt läks, kuigi kontsad ei tahtnud jääkamaral üldse haakuda. Vedas koju ta sea kõhutüki ja üleüldse, kas te ikka teate, et ma ei ole peaaegu kunagi “toorest” liha ostnud? Ikka ostan ma hakkliha või kanafileed või stroogonovi, no ma lihtsalt ei osta väga liha. Mulle tundub, et ma ei viitsi sellega jännata, nii et Mallu juhtis mind hellalt käest hoides ja sidrapurki julgustavalt ulatades täiesti uuele territooriumile.

Niisiis. Pliidi all tuli, puitbrikettidega. Vahepeal helistas Mallu S.-le, kes olla pork belly valmistamise kunsti aastaid lihvinud. S. sai muidugi minisüdari, kui kuulis, et me seda PUUPLIIDI ahjus teha tahame, kus meil pole õrna aimugi, mis võiks olla temperatuur ahjus. Käskis meil kohe eos plaanist loobuda, aga selleks ajaks oli juba hilja, sest liha kärssas ja me valasime ta veega üle ja ikka tuli mega-faking-hea see asi.

Esmaspäeval saabus kogu mu vere- ja muude sugulaste delegatsioon RHCP kontserdile, seega tabas mind geniaalne idee nüüd ise pork belly tegemist proovida. Elektriahjus ja puha. Ja mis võiks olla mõnusam pärastlõunasest tiirust Nõmme turul!

…kus oli KÕIKIDEST müügiputkadest sea kõhutükk miskipärast just otsa lõppenud. Kuni lõpuks…

“Tere! Ma küsin kohe ära, kas teil sea kõhtu on?” hõiskasin ukselt, käruga mademel kiikudes.
Kõige lihunikum lihunik, keda ma olen eladeski näinud, vaatas mulle otsa ja mühatas: “Mesasja? Õhku?”
“Ei-ei, kõhutükki tahan!”
“Õhutükki?”
“Siga. Kõht. Tükk. Kamaraga.”
“Ahah, ikka saab!”

Vedas. Hinda nähes pidin muidugi pikali kukkuma. Mis AJAST asjad nii palju maksavad?!

Aga tegin nii, nagu targad (näiteks Jamie Oliver) soovitasid ja teate, pole minu silmad eladeski varem näinud ilusamat liha, kui see, mis 2,5 tunni pärast mul ahjust välja tuli. I-me-li-ne!

Pork belly ehk ruuduline seakõht

Vaja läheb: umbes 1,5kilone tükk kamaraga sea kõhutükki (ilma kondita), 2-3 sibulat, 1 küüslauk, 2 porgandit, 2-3 vart sellerit, paar vart tüümiani, kastme tegemiseks vett

Valmistamine: Lõika kamarasse terava noaga ruudustik, kuni pekini, aga katsu lihasse mitte sisse lõigata. Hõõru siga soola ja pipraga, vaata, et ka ruudud ilusti täidet saaks. Siis maitsesta liha ka teiselt poolt ning aseta ahjunõusse, kamar ülevalpool. Kuumuta ahi megakuumaks, no vähemalt 220 soovitas Jamie, mina panin niipalju kui sain – 250. Las liha röstib ahjus umbes pool tundi, kui kamar kenasti mullitab ja pruunistuma hakkab, siis keera kuumus 180 kraadi peale ja lase tal veel tund aega olla.

Senikaua valmista ette juurikad – koori sibul, poolita. Lõika porgandid neljaks, nii et saad porgandikagid. Haki seller umbes sama pikkadeks juppideks. Eralda küüslauguküüned, aga ära neid ära koori.

Võta ahjust liha ja ettevaatlikult aseta alusele. Viska ahjunõusse juurikad ning tüümian, aseta liha neile peale ja pane veel tunniks ajaks ahju. Selleks ajaks peaks liha krõbeda kamara all sulav ja mõnus olema. Võta liha ahjust, aseta serveerimisnõusse ning kata fooliumiga, kuni valmistad kastme. (Mul fooliumi polnud, seega ei katnudki millegagi.) Vala juurikatele ja rasvale juurde suurem klaasitäis vett, sega ja pane pliidile, kuni pakseneb. Sega veel, kurna kastmekannu ning liha ongi serveerimiseks valmis!

Meie sõime kõrvale juurikad ka ära ning värske kartuliga ning klassikalise tomati-kurgi-hapukooresalati juurde maitses kõik imeliselt.

Mm… pork belly…
[signature]

Tätoveeringu lugu: pingviin

hoomamatu 3 Replies

Septembris 2007 aastal olin ma hingeliselt ribadeks, just Tartusse kolimas ning lõpetamas üht eluetappi ning alustamas teist suurt ja tähtsat. Olime hiljaaegu Piia ja Nadjaga otsustanud bestikateks hakata ja nii me Piia ülicoolis Karlova korteris kogunesimegi, et Piiale tätoveeringu tegemisel moraalselt toeks olla.

Ja kuidagi juhtus nii, et hommikul ärkasin ma üles, puusakondile pingviin tätoveeritud. Nimeks panin ma talle Bloody Pumpkin, sest ta on ju ilmselgelt Halloweeni pingviin, kes on end inglist printsessiks riietanud. Igati sümboolne muidugi, kui end üldse mõne loomaga samastada, siis just matsaka pingviiniga, kes on endale inglitiivad selga tõmmanud ja arvab, et võlukepike ka actually töötab ja et petabki kõik ära.

Ühtlasi tuletab see mulle meelde, et kõik muinasjutud lõppevad ükskord.

Ja muidugi on tore, et on olemas ka seos “Fight Clubi” ja hingekoopaga.

Kõike seda ma sel hetkel muidugi ei mõelnud. Piia tätokas sai valmis, mõned kavandid jäid üle ja nii ma sinna põrandale viskusin ja püksid rebadele ajasin. Nüüd on ka vähemalt mul üks pidasin-pidu-ja-ärkasin-tätokaga lugu olemas. Ja nagu ikka olen ma ise selle pildiga megarahul ja ma kujutlen, et kui mul oleks… ee… otsin sõna… crush, kellel oleks sama koha peal mõni lahe pilt, siis ma jumaldaks seda. Minu oma pole keegi veel jumaldanud (peale minu enda). Jumaldamist on üldse elus kuidagi väheks jäänud…

Siin all on PÄRISELT puusakont. Kuskil. Mõne kihi naisetäidise all.

[signature]

sünnitasin hülge

hoomamatu 1 Reply

Milakese esimene lennureis läks nagu oodatud – suurepäraselt, kuni lapsel oli huvitav. Igasugused ootamised, mida lennukiga reisides väga palju ette tuleb, muutusid muidugi kiirelt katsumusteks ning ma jooksin mööda erinevaid asutusi ringi ja ajasin last taga. Higi voolas ojadena ja kui ma seda oma lennusõbrale O.-le kurtsin, vaatas ta mulle oma suurte siniste silmadega otsa, pilgus mõistmatus: “Higi? Palavus? Vabandust, millest sa räägidki?”

Kohale jõudes selgus, et see pole ainult mina – KÕIGIL oli palav. (Välja arvatud O.-l, ilmselgelt.)

Aga õnneks teavad lennufirmadki, et lastega reisida pole naljaasi, seega tatsusin kõigist rõõmsalt ette ja võtsin koha põhimõtteliselt pilootide süles, kelles üks hakkas kohe – I kid you not! – pardihäält tegema.

OK, on VÕIMALIK, et ta tegi seda häält Milale, AGA IKKAGI.

Umbes sel hetkel, kui minu taga istuv mees hoogsalt Milaga peitust mängis ja ma juba veits tüdima hakkasin, tuli stjuuardess ja teatas: “Vabandage väga, aga Kuressaare kohal on nii paks udu, et me peame tagasi sõitma.”

Ma vaatasin talle otsa ja hakkasin laia häälega naerma, sest ma olin TÄIESTI kindel, et ta teeb nalja. Siis ühendas mul ära, et vaevalt ta siia nalja on tulnud tegema ja juhe jooksis kokku. Mis edasi? Autoga Saarlandi? Või oodata, äkki kunagi ikka saab üle mere? Aga Milal tuleb millalgi uinak ju peale ja pealegi olen ma ise nii MEGA väsinud, sest öö jäi sisuliselt vahele…

Kui maandusime, üritasin meeleheitlikult aru saada, kus põrgus me siis oleme. Kuidagi palju kadakaid Tallinna kohta.

Stjuuardess: “Vabandage, aga me oleme Kuressaares…”

Algatasin spontaanse aplausi, sest olin lihtsalt NII õnnelik, et ei pidanud tagasi Tallinna minema.

Kuressaare lennujaama puhvetist sain ka ühe suurepärase pakkumise.

Mina: “Üks mullivesi, palun!”
Müüja: “Gaasiga või ilma?”
Mina: “…”

//

Õhtul pärast Tähtsaid Päevasündmusi (neist võib-olla mõni teine kord) läksime mere äärde, kus vesi supp ja paadis aerud. Seal selguski tõsiasi, et olen lapse asemel sünnitanud hülge. See oli lihtsalt uskumatu – või õigemini, SEL HETKEL oli see nunnu ja naljakas, kuidas Milake veest küll ei saanud ja muudkui viskles ja ujuda püüdis. Kui üleeile Liisuga Pikakari rannas käisime, siis oli asi juba naljast kaugel, sest seal on lainemurd tekitanud sellise toreda astme, mis on kaetud kividega ja pärast mida tuleb poolemeetrine langus liivani. Ehk siis ma küürutasin ja karglesin nagu napakas seal kivide otsas oma hülgepoja järel, kes AINULT merre üritas joosta, pea ees, jalad ees – vahet pole. Liis seisis kõrval, Milaga umbes sama vana Retikas puusal (sest Reti kartis merd) ja ütles lihtsalt aeg-ajalt: “Su laps. Ta on TÄIESTI segi peast.”

 

sõbrased ja muud

hoomamatu 2 Replies

Kätte on jõudnud mu lemmikaeg suvest. Aeg, mida ma hellitlevalt kutsun “pilveajaks”. Ma ei tea, miks see nii on (meteoroloogid kindlasti teavad, ja füüsikud ehk, võib-olla ka muud targad inimesed?), aga maailma kõige ilusamad pilved hakkavad taevasse jõudma juuli teisest poolest. Vahelduva eduga on neid pilvi näha oktoobrini, kuigi siis on nende vatt närtsinud nagu palavas käes sulanud suhkruvatituutu, aga ikkagi nii mõnusad ja pehmed on need aasta teise poole pilved.

Ja ma käin ja tripin ja mõtlen sellele, et TEGELIKULT, for fuck’s sake, on ju ilmatuma hästi asjalood. Okei, mul pole päristööd ja mu suhe on kräpp, aga TEGELIKULT on ju hästi? Mõtlesin sellele tol esmaspäevaõhtul, kui ootamatult tuli põgusast trehvunksist über-16aastaste pidu ja mingi hetk me istusime Liisi voodil ja osad meist olid poolenisti ainult riides ja ma vaatasin oma naisi ja mõtlesin… Kuidas see nüüd juhtus? Mul on järsku jälle tekkinud mu oma naiste turvavõrgustik. Oh, loomulikult on teisi hästi olulisi naisi, keda ma näen harvem või kes lihtsalt Tallinnast ära kolisid, aga selle üle ei tohiks ma mitte kurta, sest tõde on, et kui ma oleks saanud, oleks mina kah Tartusse jäänud. Ainult et nüüd ei taha ma sinna enam tagasi minna, sest… Noh, mu naised on ju siin!

Või vähemalt suur osa neist.

Mõned on Tartus ka ja mõned isegi Saarlandis, AGA IKKAGI.

Istusin seal ja – ma ei mäleta, millest me rääkisime, aga mulle tundub, et seksist – ja avaldasin valjuhäälselt oma tänu, et nad kõik mu naised on. Maailma kõige ebaloogilisem kooslus istus seal voodil tol õhtul ja nad kõik on minu! Minu kooslus! Igaüks nii erimoodi, aga nii erimoodi nunnu ja ootamatult asendamatu.

Ehk siis: laav juu!

Ja kui mul on minu naised, siis ma saan kõigega hakkama. See, et mul kadus ootamatult jalge alt pind ja ka kõik mu naised (paar aega tagasi), pole kindlasti mu närvikava arengule kaasa aidanud. Aga nüüd ma ausalt püüan. Ehitada oma närvikava ja olla olemas, nagu minu jaoks on olemas oldud.

Naised. Te ikka nii imelised.

Ahjaa. Uudissõnaks sai esmaspäevast “sõbras” – sõber, kes on ühtlasi vahelduva eduga tõbras. Näide: “Tom on ikka eriline sõbras küll – lubas mind sellele tšikile tutvustada, aga magas ise taga hoopis…!” Sõbraseid talutakse ja armastatakse isegi – seda kõiki nende sõbrase-staatusest teadlik olles. Sest sõpru, eriti sõbraseid, armastatakse ju ka kõigi koos nende vigadega.

etapivõit

hoomamatu Leave a reply

Ma ei tea, kas ma olen juba seda maininud (ilmselt olen), aga Mila hakkas kallistama.

Ta lihtsalt tuleb ja jookseb ja haarab kaela ümber kinni ja kallistab. Kallistab-kallistab-kallistab. Hingetuks. Ta tegi seda emmele ükspäev ja ma mõtlesin: “See. SEE on hetk, mille pärast lapsi teha.” Kui sinu jaoks kaks maailma armsaimat inimest kogevad SEDA hetke.

A jube häiriv on, et ta pidevalt mööda mind üles üritab ronida.

Pluss me kohe lähme esimesele lennureisile. Tema jaoks esimesele. See kestab küll vaid pool tundi, AGA IKKAGI.

Pluss vol 2: mul on nii palju muid lugusid ka rääkida, aga… Ülehomme ehk?

juuli stiil

hoomamatu 5 Replies

Tartusse võtsin kaasa hunniku riideid, millest lõpuks kandsin vist kaht eri komplekti (ja 80 protsenti ajast oli selleks koduriiete komplekt).

Aga lähikonda olid tekkinud sekkarid, umbes nagu seenekesed pärast vihma. Ning lõpuks, kui emme tagasi jõudis oma reisilt, võtsin ma tema ja Mila käe otsa ja läksime tegime väikse tuhnimistiiru.

Fun fact: ma kunagi JÄLESTASIN second hande. Sest mingil ajal, kui see polnud veel popp ja hipster, oli see meie pere jaoks vaat et ainus riidepood, mida saime endale lubada. Ja 90ndate lapsed ei olnud eriti armulised nende teiste laste vastu, kes käisid kaks aastat koolis samade jalanõudega või kandsid riideid, mis olid ilmselgelt kaltsukast ostetud.

Igal juhul.

Kahes poes jõudsime käia, sest Tartu kaltsukad on OOSSÕÕÕM! Päriselt noh. Kui ükskord Kats ütles, et davai, teeme Tallinnas kaltsukatuuri, et ta näitab mulle kõige lahedamaid poode, siis… No olid lahedad poed küll, aga ei midagi erilist. Ilusaid ja ägedaid hilpe pidi ikka tuhnima ja leidsid pigem hea õnne peale.

Aga Tartu kaltsukates on KÕIK asjad ilusad ja ägedad! Leia ainult õiges suuruses ilus ja äge asi!

Pluss! Hüüumärk! Ühes neist oli laste mängunurk! Okei, Mila ei püsinud seal eriti ja käis mööda poodi tänitades ringi: “Emme! Emme! Emme. Emme. Em-me. Emme. Emme!”, mis häiris vist mind rohkem kui teisi, aga ikkagi.

Nii juhtuski, et soetasin endale juba teise kleidi sel suvel. Oh, mul pole vist eluski ilusamat kleiti olnud. Ma ei hakka isegi siia hüüumärki panema, te ilmselt mõistate.

Ja õnneks on suvi mõnusalt jahe, nii et saan oma lapsekandmisbiitsepsid kenasti bleiseri alla peita, mis muuhulgas jätab mulje, et ma olen pärisnaise-kujuga. Ja muidugi retuusid. Neid ma polegi veel kiitnud – ostsin Kaubamajast, maksid rohkem kui ma iial tahaks ühegi riietuseseme eest maksta, mis isegi tervet keha ära ei kata, aga nad on end tõesti õigustanud. DEN miljon, isegi mingi nahkaplikatsioon on ääres. Coolio.

Ning et oma uut hot summer outfiti aktsentueerida, laenasin emme käest nõukaaegseid plastpärleid, millest hiljem ta needsama türkiissinised endale lubas võtta.

Fun fact #2: vihkasin üsna hiljutise ajani türkiissinist värvi. Ja nüüd ostsin isegi küünelaki, millele oli peale kirjutatud “Urban Turquoise”.

(Jeesus, ma olen ise ka üllatunud, et mul riietuse teemadel NII palju rääkida on…)

Uueks lemmikuks sai ka kapist peidust leitud vanaema ridikül. Mul pole õrna aimugi, kust mu kallis kadunud vanaema selle omal ajal sai, aga kuulge, kutid! Osati ikka vanasti asju teha! Sadasin põlvili ja koti sang tuli küljest. Naks-naks, sang tagasi, kott korras! Lisaks on see kõvast materjalist, no ikka tõeline RIDIKÜL, nii et loodetavasti jääb mu e-luger nüüd kolmandat korda natuke pikemaks ajaks terveks…

Ning muidugi plätad. Ma üldiselt pole suurem asi suvesõber, aga seda ootan ma küll igal aastal pikisilmi, et saaks ükskord välja minna nii, et torkad midagi jala otsa… mitte ei küüruta palavas mingeid paelu siduda. Pärast seda, kui ma Tenerifel KÕIK plätad ära lõhkusin, mis mulle jalgu jäid, tegin väljamineku ja ostsin 5euroste plätade asemel Eestisse jõudes 15eurosed plättkingad. Ehk normaalse talla ja natuke peenema kujundusega plätad. Või nagu kingad, aga sellised, mis toimivad varbavahedena.

Igal juhul, kaks aastat juba mu lemmikud.

Niisiis, august, ootan sind pikisilmi! Saab lõpuks ehk ka salle kanda!

(Ahjaa, ja soeng kasvab jätkuvalt välja, sest juuksuri jaoks raha pole. Lasin Mallul mulleti maha lõigata ja teesklen, et mul peabki olema peas bob. Ühtlasi lähen iga päevaga aina rohkem juudi vanamehe nägu. Oo need vallatud kõrvalokikesed…!)

kümme pildikest lapsepõlvekodust

hoomamatu 3 Replies

Vahel juhtub nii, et kui ma olen vaid 2-3 tundi maganud, arvab mu keha ühtäkki: “Oo! Päev! Alustame! Täiega! Issand kui palju megahäid mõtteid mul on! Noh, letsgo-letsgo-letsgo! Mis te uimerdate siin!”

Täna juhtus nii ja selle asemel, et laibana maas vedeleda, lakke vahtida ja paremast endast unistada, võtsin ma kaamera ja hakkasin päikest mööda emakodu jälitama, sest ma sain järsku aru, kui palju on siin detaile, mis mulle on alati enesestmõistetavad tundunud, kuid millest alles neist eemal olles oskad puudust tunda. Muide, kui Andra siin külas käis, õhkas ta: “Issand, kas saab olla veel lahedamat korterit! See on ju megaromantika-Karlova-korter! Ma kolin Tartusse ja ostan selle korteri ära.” (Mille peale mina ütlesin, et osta-osta, see on juba mitu aastat müügis.)

Enihuu. Detailid. Käisin, pildistasin ja mõtisklesin. Mu lapsepõlves on olnud…

Romantilised pitskardinad ja üldse kardinad on olnud oluline osa minu üleskasvamisteekonnast. Ema, vana nobenäpp, õmbles igaks puhuks uusi kardinaid, nii käis aastaaegade vaheldumine ja pühade tulek meie peres alati kohustusliku kardinavahetuse taktis. Nüüd tunnen ma sellest ettevõtlikkusest puudust – õigemini mulle tundub, et ma pole veel piisavalt end kuskil sisse sättinud, et oma kodule igal aastaajal uus ilme anda. Aga see kindlasti juhtub! Kardinatega on algus juba tehtud – romantilised pitskardinad ootavad aega, mil kardinapuud ükskord üles saavad…

Müstiline öökull elas pikka aega elutoa seinal. See kuulub tegelikult kasuisale ja ausalt öeldes ei taibanud ma enne tänast, KUI VEIDRA asjaga on iseenesest tegu. Öökull. Kelle silmadeks on kell. Mida hekki. (“Keda põõsast?” küsiks K. selle peale.) Igal juhul on öökull jätkuvalt töökorras, ainult viis minutit ajast taga. (Hahahah. 60ndad helistasid ja ütlesid, et öökull on 50 aastat ajast taga.) (Sorry. Ma ei suutnud vastu panna.) ENIHUU. Öökull muide töötab ka täiesti funktsionaalse äratuskellana, mida sai seadistada ainult kasuisa ise, sest ainult tema ulatas nii kõrgele. Nii et me kõik olime harjunud öökulli piiksumist rändom hetkedel ignoreerima. Kinni teda ju niikuinii ei ulatunud panema.

Rosetid, praod ja kõrged laed. Senini armastan ma lõputult kõrgeid lagesid. Nõmme-kodus ahistavad mind kahe toa madalale toodud laed, kuigi nendega tegelemine on prioriteetide hulgas viimasel kohal. Siiski unistan ma päevast, mil saan hommikul silmad lahti lüüa ja kõrrrrrgesse lakke pilgu visata. Tubades oli meil alati avarust, isegi kui inimesi elas neis tubades palju. Mina ei oska hästi seda avarust taasluua, olen loomult hoarder ja koguja, mulle meeldivad nipsasjad ja lihtsalt asjad. Aga lagedes meeldib mulle puhtus ja avarust ja kõrgus. Kui oskaks rosette teha, siis hakkaks kohe pihta. Ja mõranenud värv – see teeb vanad puumajad ainult hubasemaks…

Selle kapi otsas me Sikiga mängisime.  See kapp seisis vanaema tugitooli taga, ahju kõrval ja sinna sai tugitooli seljatoelt hästi ronida. Ma ei mäleta, mis mänge me seal mängisime, küll aga mäletan ma, et mingi hetk me arvasime Sikiga end küünalde keelt oskavat. Vahtisime küünlasse ja muudkui tõlkisime üksteisele. Umbes nagu viipetõlgid AK uudiste all kunagi tegid (nüüd on neil vist oma saade). Ainult et küünal viipas ja meie muudkui jutustasime. Ühest sellisest kapist on mul veel üks mälestus – et sinna sisse oli kirjutatud kellegi sünnikuupäev, veel kahes ajas – uue ja vana kalendri järgi…

Kui ma olin väike, istusin ma tunde selle ahju kõrval ja puurisin pilgu sellesse kritseldusse. Ma olin mingi aeg veendunud, et tegu on salajase kunstiteosega. Mulle meeldis seal kriipsude vahel näha naisesiluetti või hoopis lossi kõrgel mäe otsas või hoopis linna või armastajapaari. Ma ei tea senimaani, mis kritseldus see on või kuidas muidu veatu ahi selle glasuurplaadi pealt kriimustatud on. Peaks ema käest küsima, äkki tema teab?

Lapsena ei pidanud ma seda nõukaaegset mööblit suurt millekski. Kõigil olid samasugused sektsioonid ja mingi aeg arvasin ma kindlalt, et kui kunagi ise hakkan mööblit ostma, eelistan ma raudselt heledat. Mõned jupid ongi heledad mu mööbli hulgas, kuid tegelikult olen avastanud, et mulle meeldibki pigem tumedaks toonitud puit. Ja nüüd ma imetlen neid keerutatud kapinuppe! Appi kui ilusad nad on!

Ahjud on ilmselgelt minu jaoks ääretult olulised. Mulle on tõesti meeldinud keskküttega korterite juures see mugavus, et võib päevadeks kaduda ja ikka sooja tuppa sisse astuda, aga ahiküttega kodu on kodu lõhnaga. Seal on sootuks teine õhk ja nii õudselt mõnus on kuulata elava tule praksumist. Ma olen eluaeg unistanud kaminast. See on ainukesena mu elust veel puudu. Aga noh, eks ma siis peangi rohkem Naabrinaisel külas käima.

Nõmmele kolides teadsin, et pean avaruse osas möönduse tegema. Nõmmel on armas ja hubane, aga ka kitsas. Tänavad on nii kitsad, et sageli pole seal kõnniteidki, kõik võimalikud ja võimatud kohad on majakesi täis ehitatud. Ja mulle täiega meeldib see. Aga samas tunnen ma ema juures teravalt, et avarust on elus vähe viimasel ajal. Ma olin valmis selle ohvri tooma, sest esimesel korrusel elamise mugavus ja omaette sissepääsu luksus kaaluvad avaruse hetkel üles, aga see ei vähenda seda mõnu, mida Tartus aknast välja vaatamine pakub.

Ja ma armastan aknalaudadel istumist… Need aknad on üldse väga olulisel kohal mu elus – suviti käisid poisid teinekord akna all, issand kui põnev see oli! Ja kuigi praegu on mul kodus see luksus, et saan vajadusel aknast sisse ronida, on siiski üks nostalgilisimaid mälestusi see klõps, mida teeb tilluke kivi, kui see hämaras vastu aknaklaasi visatakse. Millal viimati mul keegi akna all käis? Ei mäletagi…

update

hoomamatu 3 Replies

Mila õpib naiseks olemist peamiselt Mallu pealt. Huviga. Pluss! Lõpuks on tšikil juuksed kasvama hakanud ja paistab, et need lähevad lokki. Unelmate laps!

Tulin Tartusse puhkusele. Õigemini – tulin Tartusse, et emme saaks puhkusele sõita, aga ka minu jaoks on see üsna puhkuselaadne olukord. Kui kolmapäeval saabusime, trippis Mila peatumata kuus tundi mööda maja ringi ja lihtsalt NAERIS omaette, umbes nagu filmides kurikaelad naeravad, kui plaanid korda lähevad. Niimoodi maniakaalselt. Ma kujutlen, et ta oli megarõõmus lihtsalt vahelduse üle. Mõelda! Täiesti teistmoodi toad! Täiesti uued inimesed, keda pole üle kuu aja näinud! Täiesti uus kass! Suured peeglid! Kardinad! Aknad, millest ulatub välja vaatama!

See on õudselt lahe, et Milal on jälle käes periood, kus ta sotsialiseerub rõõmuga. Täna näiteks tuli Andra ja kuigi ta oli siin vaevalt et pool tundi, täitis ta juba Mila päevanormi kategoorias “Värskendavad näod”. Ma kaalun tõsiselt Mila tallinlaseks registreerimist (praegu ta ju tartlane), et saaks ta Tallinnas lasteaiajärjekorda panna, sest see tšikk vajab seltskonda, see on enam kui selge.

Aga kõige tagatipuks jäi mu paljajalgne ja karastatud kaaslane haigeks. Palavik. Nii et nüüd on mu puhkuselaadne olukord muutunud pantvangikriisiks, sest ma ei saa minna poodi (sest haiget last ju kaasa ei võta) ja mul pole vaat et mitte kedagi siin, keda lapsevalvesse jätta. Või õigemini, ilmselt oleks, aga mul ei tule absoluutselt pähe, kes see olla võiks. Sest nagu teada: ei viitsi mina eriti võõraste lastega hängida ja by default eeldan, et teisedki ei viitsi. Kuigi elu on näidanud, et päris paljud ju siiski viitsivad.

Ja lisaks kannab see postitus eesmärki kutsuda teid endale külla, millalgi uuel nädalal ju võiks? Kokkame, jutleme, teeme pilte ja oleme armsad? Mis?

tätoveeringu lugu: selg

hoomamatu 5 Replies

Kui ma olin 16 ja tättuu-Anton veel kodus tagatoas tätoveeringuid tegi, tabas meie sõpruskonda tätoveeringuvaimustus. Kõigepealt tegi endale tätoka Hade, siis otsustasime meie Maschaga mitte alla jääda. Mascha tegi käe peale skorpioni ja Hade toonane girlfriend tegi tramp stampi, kuigi me siis ei teadnud keegi, et seda nii nimetati. Selleks ajaks oli mul juba hieroglüüf olemas ning ma olin ääretult üllatunud, et Hade gf tätoveerimist nii valulikult üle elas. Me olime talle moraalseks toeks ja kui mu mälu mind ei peta, siis sai rohkem kui üks julgustuspits võetud.

Igaljuhul, tagasi suvesse 2000, kui ma Antoni Vaksali korteris tagatoas istusin ja hieroglüüfi välja valisin. Tähendab see nimelt head õnne või õnnistust, inglise keeles oli alla kirjutatud lucky. Interneti andmetel hääldatakse seda “fu”. Aastaid hiljem konföörmis üks hiina keelt õppinud tütarlaps, et mulle pole tõesti nuudlid selja peale kirjutatud. Nii et hästi läks.

Ma olin 16 ja mul oli käimas vaat et esimene suhe, mis tagantjärele mõeldes suhte mõõtu välja ei anna. Kolme koosoldud kuu jooksul kohtusime me võibolla 4-5 korda, ühel neist kordadest ootasin ma ärevusega, et saaks talle oma tätokat näidata. Kuti reaktsioon oli ääretult leige.

Tänks, djuud.

Ääretult leige oli ka mu ema reaktsioon, kui ta mu tätokat mingi hetk kartulivagude vahel küürutades märkas. Ja isa nägi seda juba sügise poole ning kuna ma oskasin seljavälgutamise ajastada MAAILMA KÕIGE AWKWARDIMALT ehk visates vanatädi matustel kolme peotäit mulda, siis leidis isa, et elu ja kaduviku küsimustega võrreldes on üks teismelise tätoveering vaevalt et mainimist väärt.

Millalgi ma otsustasin, et tahaks seljale midagi rohkemat. Kuna ma 16aastaselt ei osanud ette mõelda, et hakkaks mingit kontseptsiooni taga ajama, siis saime Antoniga kokku ja koos aretasime välja mingi idee lainetest, pilvedest ja kirsiõitest. Pilt on jätkuvalt poolik, sest kuna Anton nüüd peab kesklinnas peent tätoveerimissalongi, on ka hinnad võrreldes diivanitätoveeringutega tõusnud. Pealegi on mul põletavamaid tätoveeringuid ootamas kui selle selja lõpetamine. Näiteks tuleb ära märgistada tõsiasi, et maailmas on olemas Mila. Kuidas täpselt, seda pole ma veel välja mõelnud.

Ja ma olen täiesti kindel, et ma olen kunagi varem endast avalikustanud “pornomaid” pilte ka, näiteks päevitustes või… Aga ikka on mul tunne nagu oleks see foto mingi eriti suur vägitegu. See on ju kõigest selg, kuidas mulle TUNDUB, et tegu on rämeda aktiga?

Fu.

Pildi tegi Mallu. Kes siis veel.