Kätte on jõudnud mu lemmikaeg suvest. Aeg, mida ma hellitlevalt kutsun “pilveajaks”. Ma ei tea, miks see nii on (meteoroloogid kindlasti teavad, ja füüsikud ehk, võib-olla ka muud targad inimesed?), aga maailma kõige ilusamad pilved hakkavad taevasse jõudma juuli teisest poolest. Vahelduva eduga on neid pilvi näha oktoobrini, kuigi siis on nende vatt närtsinud nagu palavas käes sulanud suhkruvatituutu, aga ikkagi nii mõnusad ja pehmed on need aasta teise poole pilved.

Ja ma käin ja tripin ja mõtlen sellele, et TEGELIKULT, for fuck’s sake, on ju ilmatuma hästi asjalood. Okei, mul pole päristööd ja mu suhe on kräpp, aga TEGELIKULT on ju hästi? Mõtlesin sellele tol esmaspäevaõhtul, kui ootamatult tuli põgusast trehvunksist über-16aastaste pidu ja mingi hetk me istusime Liisi voodil ja osad meist olid poolenisti ainult riides ja ma vaatasin oma naisi ja mõtlesin… Kuidas see nüüd juhtus? Mul on järsku jälle tekkinud mu oma naiste turvavõrgustik. Oh, loomulikult on teisi hästi olulisi naisi, keda ma näen harvem või kes lihtsalt Tallinnast ära kolisid, aga selle üle ei tohiks ma mitte kurta, sest tõde on, et kui ma oleks saanud, oleks mina kah Tartusse jäänud. Ainult et nüüd ei taha ma sinna enam tagasi minna, sest… Noh, mu naised on ju siin!

Või vähemalt suur osa neist.

Mõned on Tartus ka ja mõned isegi Saarlandis, AGA IKKAGI.

Istusin seal ja – ma ei mäleta, millest me rääkisime, aga mulle tundub, et seksist – ja avaldasin valjuhäälselt oma tänu, et nad kõik mu naised on. Maailma kõige ebaloogilisem kooslus istus seal voodil tol õhtul ja nad kõik on minu! Minu kooslus! Igaüks nii erimoodi, aga nii erimoodi nunnu ja ootamatult asendamatu.

Ehk siis: laav juu!

Ja kui mul on minu naised, siis ma saan kõigega hakkama. See, et mul kadus ootamatult jalge alt pind ja ka kõik mu naised (paar aega tagasi), pole kindlasti mu närvikava arengule kaasa aidanud. Aga nüüd ma ausalt püüan. Ehitada oma närvikava ja olla olemas, nagu minu jaoks on olemas oldud.

Naised. Te ikka nii imelised.

Ahjaa. Uudissõnaks sai esmaspäevast “sõbras” – sõber, kes on ühtlasi vahelduva eduga tõbras. Näide: “Tom on ikka eriline sõbras küll – lubas mind sellele tšikile tutvustada, aga magas ise taga hoopis…!” Sõbraseid talutakse ja armastatakse isegi – seda kõiki nende sõbrase-staatusest teadlik olles. Sest sõpru, eriti sõbraseid, armastatakse ju ka kõigi koos nende vigadega.