Tag Archives: evidence

bubble toes

hoomamatu 5 Replies

Üks Nõmmel elamise võlusid on see, et ma saan käia 90% ajast paljajalu. No lisaks sellele, et ma saan aknaid actually AVADA ja see ei tähenda, et ma oma last rekkapasa ja heitgaasidega tapaks (nagu eelmises kohas). Pluss: aknad saavad öö läbi lahti olla ja me saame kõik magada! Värskes õhus! Imeline!

(Samas on sel oma uued parakad, ega ma mitte nalja pärast ole proovinud megalt varjata, mis Nõmme kandis ma elan, sest küll ja küll juhtumeid, kus inimesed kirjutavad blogis, et nad on puhkusel ja tagasi tulles ootab ees tühjaks tehtud elamine.)

Igal juhul, ma käin nii palju kui võimalik paljajalu ja loomulikult Mila ka.

Ma ei teagi, miks. See polnud mingi teadlik otsus. Nii kaua kui ma mäletan, on olnud normaalne, et lapsed käivad suvel paljajalu. Ja et suvise igaõhtuse rutiini juurde käib jalavann. Nii on alati olnud, oli minu lapsepõlves ja on ka Mila lapsepõlves. (Õnneks!)

Sain aru, et see polegi üldtunnustatud praktika, kui ükspäev Milaga õue minnes JR meid mõlemaid läbi võttis. Või noh, peamiselt mind.
“Aga ta võib endale midagi jalga astuda! Pane talle kingad jalga!”

Huvitaval kombel juhtus see, et kui me maja nurga taga Mila vanaisat kohtasime, lõi tema nägu särama: “Issake kui tore! Laps on paljajalu! Seda ei näe enam väga tihti tänapäeval! Ehk on sel kõigel seos sellega, et Mila pole peaaegu üldse haige?”

Nii et jah, me käime vähemalt aias paljajalu. Ma ei saa ÜLDSE aru, kuidas see kellelegi üldse veider tundub. Aga tuleb välja, et tundub.

Noh, vahel panen siis südamerahustuseks talle ülipikke pükse jalga. No et kõik ei näeks, et laps – nagu mingi hobo – tegelt paljajalu. PS. Kas ma seda lugu olen juba linkinud? Kui pole, siis kuulake. Mm….

remondifaas: unistamine

hoomamatu 6 Replies

Sattusin FBs ringi konnates kunagise noorpõlvesõbra pildialbumeid vaatama. (Mingil põhjusel kutsusime me teda kõik Sääseks, kuigi ta tegelik nimi oli hoopis Vladimir, mille ma saingi ilmselt alles nüüd, feisbuki-ajastul, teada.) Nimelt tal selline huvitav eriala või hobi, et ta käib ja joonistab asju seintele. Ning need on ülivägalahedad. No vaadake ise:

Nüüd ma tahaks endale ka kuskile seinale mõnusat linnavaadet:

Ja miks ei võiks ka Mila toas mingi lahedalt temaatiline pilt seina kaunistada?

Üks lahedamaid asju kaosekorteri juures on see, et KÕIK on veel võimalik! Mul on umbkaudne nägemus, milline ma tahaks, et mu kodu oleks, aga detailid on kõik veel sama lahtised kui juhtmed meie köögiseinas.

Vaatasin siis veel netis inspiratsiooniks ringi, issand kui ilusaid asju on ikka maailmas olemas!

Kusjuures, Mila toa seinad on praegu kahvatukollased, aga ma mõtlen, et ühte seina võiks tahvelvärvi panna ja ülejäänud erksamaks ja rõõmsamaks teha. Ja mööbel ja vaip tuleb kunagi roheline, see on mu plaan. Näiteks nagu siin:

Vot, oleks mul natukenegi kunstiannet või silma kodukujunduse osas, siis võtaks ma kindlasti ette kuskile mõne suursuguse mustri joonistamise, nagu näiteks siin:

Aga kuna mul andeid pole, siis leppisingi ma hoopis Vladimiriga kokku, et ta tuleb kunagi ja joonistab mulle midagi ülicooli kuskile seinale. Nüüd tuleb vaid välja mõelda, mis see olla võiks. Ja seinad võiks ka juba ükskord ära teha.

Kuid ikkagi on see faas nii lahe, kus kõik on veel võimalik. Mõnus.

Toiduklubi: Segasummasupp läätsedega

hoomamatu 2 Replies

Kuu lõpp. Õigemini küll kuu algus, aga rahad hakkavad saabuma alles ülehomse laevaga, seega võtsin täna külmiku lahti, vaatasin otsa tühjusele ja otsustasin, et vahelduseks peabki midagi lihavaba ja kerget sööma. Okei, oad ja läätsed on tegelikult paras täide juba, seega suviselt kergeks seda suppi nimetada ei saa. Aga jäägid said kasutatud ja endal hing kergem selle Mallu juures söödud chocolate brownie pärast, mis maitses nagu paradiis ja kümme kilomeetrit jooksu.

Segasummasupp läätsedega

Vaja läheb: kaks paprikat, kaks porgandit, purk purustatud tomateid, porru roheline osa, kaks-kolm küünt küüslauku, 1 tšillikaun, purk punaseid ube, sorts laimimahla, sidrunipipart, kaks peotäit punaseid (kiirkeedu)läätsi, vett, peotäis peterselli ja/või muid ürte

Valmistamine: tükelda porgandid kuubikuteks. Viska potti koos oliiviõliga, lase praaduda, lisa juurde porrurõngad. Sega. Lükka laps pliidi juurest eemale. Puhasta paprikad, tükelda, lisa potti ja sega, lõigu juurde küüslauk ja tšilli. Mingi hetk lisa oad, tomatid, vesi ja läätsed. Maitsesta sortsu laimimahla ja peotäie peterselliga, soovi korral viska juurde sidrunipipart, ma panin pooliku laual vedelenud puljongikuubiku ka, mis tatrapudruteost üle jäänud. Ja las ta sul haudub madalal kuumusel natuke, sina pane laps magama ja vahepeal käi jooksmas ning ürita põõsastes võimelda, kuid põgene, kui allergiahoog ära tahab tappa. Kosuta end mõnusa supiga ja õnnitle end järjekordse tervisliku päeva õhtusse tüürimise eest.

Ja siis söö Mallu juures taldrikutäis koogikujulist šokolaadi ja koju jõudes võta klaas punast veini.

Cause that’s how we roll!

Neliteist kuud

hoomamatu Leave a reply

Kallis Milake,

täna said sa neliteist kuud vanaks. Mis tähendab, et tegelikult oled sa “natuke üle aasta” – on see, mida ma ütlen, kui sinu kohta küsitakse. Ja sinu kohta küsitakse PIDEVALT. On täiesti hämmastav, kuidas häbelikud vanemad hakkama saavad, sest võõrad tahavad aina sinust rääkida. Ja sina muudkui tahad aina võõraste juurde minna. Näiteks lähed ja seisad restoranis kellegi laua juurde ja vaatad neid pingsalt. Ma kujutan ette, kui KRIIPI see neile võib tunduda. Tavaliselt ma lasen sel natuke jätkuda ning mingi hetk tulen ja tõstan su eemale, ette-taha vabandades. Sest ma tõesti ei tea, mis võib inimesi solvata, küll aga mäletan ma, kui kriipi oli see, kuidas LM mind sinu vanuses vahtis: ainiti ja tunde, tundus.

See sa meil oled, suur vahtija.

Ja asjataja. Sul on koguaeg mingid asjad käsil. Ma ei suuda su asjadel enam ammu silma peal hoida. Kas täna on see päev, kus sa ei anna käest ühtki korgiga pudelit või purki, enne kui oled end hingetuks keeranud? Või on täna see päev, kus sa püüad lauale ronida? Või on täna see päev, kus sa harjakesega mööda elamist ringi käid? Või hoopis see päev, kus sa oled jälle mu rahakoti tühjaks tõstnud ja ma pean oma kaarte mööda põrandat taga ajama?

Peamine on siiski see, et sa oled NII MÕNUS. Sa jooksed minu poole, haarad mu jalad embusse ja kallistad, lihtsalt niisama. Lihtsalt sellepärast, et tuli emme tuju peale. Ma salvestan need hetked oma peas faili “ära iial unusta” ja panen sinna riiulisse, kus on asjad, mis tumedaid perioode üle aitavad elada: mojito retsept, kassipojad, esimene kord surfilauaga merel, Foo Fightersi kontsert, Mila kallistused, see tunne seistes esimest korda oma Nõmme kodu trepil, ülikooli lõpetamine, Naabrimehe sünnipäev (flop-flop!)… Ühesõnaga, panen need sinna faili, kus on ees ootamas kõik oosõm asjad, mis minuga elus on juhtunud, aga see, kuidas sa tuled ja jooksed mu poole, see on raudselt üks kõvemaid asju, mis on iial minuga juhtunud.

Sel elukuul hakkasid sa ühtäkki rääkima. Enam ei häälitse ainult niisama, vaid suudad öelda mõtestatud asju. Ahjaa, ja küsima hakkasid. On päevi, kus sa ripud mul küljes nagu ahvipoeg ja muudkui osutad näpuga asjadele, küsides: “Kesse? Kesse?” Minu roll on siis neid asju nimetada, mille kohta sa küsid: “See on kass. See on lamp. Arvuti. Põrand. Lagi. Lamp. Emme. Kass. Auto. Buss. Lill. Võilill, täpsemalt. Forsüütia. Petersell. Musträstas. Koer. Rohi. Muld. Oks. Naabritädi. Prügikast.”

Ja nii edasi.

Ma ei tea, palju sulle sellest kõigest meelde jääb, aga ju ikka midagi jääb, sest vahel üritad sa sõnu järele korrata, kuigi sageli ebaõnnestud. Sõnadest ongi sul selged vaid mõned, aga see ei takista sul neid pidevalt ja kõige kohta kasutamast: emme, anna, kass, issi, vanni, kaka, ‘taha, mamm-mamm (tähendab nii sööki kui jooki). Ma ei tea, kust see viimane sul tuli, sest ma üritan suga piinlikult mitte titekeeles rääkida (sest ega sa mingi imik ole), aga ikka kuskilt võtsid sa selle mamm-mamm ja nüüd ongi nii. Mamm-mamm! Päevad läbi, mamm-mamm! See on uskumatu, kus sa võid süüa ja juua. Lõputult, enamasti otse kätega või siis kahvliga lihtsalt taldrikule koputades.

Ning sulle meeldib mürada ja aeleda. Ma võiks lõputult sinuga mängida, sind kiusata ja loopida ja väntsutada ja kuulata, kuidas sa naerust rõkkad. Ja samas võid sa olla nii tohutult frustreeriv! Sa teed nimelt asju, mida ei tohi teha, viskudes vihaselt karjudes maha, kui sind näiteks lillepeenrast välja tõsta. Ja sa tõused ja lähed jälle, teed JÄLLE seda, mida ei tohi. Ma olen nii väsinud sinuga võitlemast ja ma tean, et see kõik on alles algus…

Oh, ja täna avastasin ma ootamatult, et sulle on kaks hammast vahepeal juurde kasvanud. Hea vanemdamistöö on see, ma ütlen. Märkasin neid ainult tänu sellele, et läksin spets otsima, sest muutusin juba natuke rahutuks, et kaua sa selliseks kuuehambaliseks jääda kavatsed. Noh, nüüd oled siis kaheksahambaline: üleval kuus, all kaks. Nii et sa jätkuvalt tõestad seda, mida ma olen sinu puhul alati arvanud – hambad tulevad (ja kunagi ka lähevad), see ei ole kellegi jutt või asi, et titt on viril, sest “ju hambad tulevad”. Päh! Sa oled viril, kui sa oled väsinud, sa oled viril, kui sul on igav (ja sul on väga tihti igav), sa oled eriti tige, kui sind sunnitakse tegema asju, mida sa teha ei taha (minna õuest tuppa, mitte minna lillepeenrasse, mitte panna kätt ahju). Sa oled viril, kui sa oled näljane ja siis, kui ma minema lähen. Siis pole sa mitte viril, vaid lausa endast väljas. Sa haarad minust, pigistad oma sõrmekestega kõike, mis näppu satub – olgu see pluus või olgu see mu nahk. Peaasi, et ma ei läheks!

Nagu sa ei teaks, et ma TULEN ALATI TAGASI.

Sa ju tead seda! Ma tulen. Alati. Tagasi.

Ma armastan sind, mu väike trullu.

Emme

voodijutt

hoomamatu 6 Replies

(Nagu paljud asjad siin blogis, on seegi post ispireeritud Ekspressi samanimelisest suverubriigist, kus tuntud inimesed räägivad oma suhtest voodiga. Millised on sinu suhted voodiga? Kirjuta oma blogis ja lingi mulle! Teeme meemi!)

Voodi on olulisim koht üldse.

Voodi on koht, kus juhtuvad imelised asjad.

(Mitte ainult SELLEST ei räägi, sa vana vallatu!)

Ma ei oska magada, aga ma armastan magada. Aasta aega tagasi kuulsin ma söögi alla ja söögi peale soovitusi: maga siis, kui laps magab! Jajah, kerge öelda, raske teha, kui sul on laps, kes magab järjest 20 minutit. Ja NÜÜD, kui ma olen ta lõpuks saanud nii kaugele, et ta päriselt magabki 2-3 tundi lõunaund, vaadatakse ming kui elu luuserit, kui ma ütlen, et koos lapsega lõunat magasin. Justkui PRAEGU pole mul enam mingeid vabandusi väsinud olla, sest PRAEGU on mul ju juba laps, mitte enam vastsündinu! Aga tõsiasi, et ma ei maganud järjest umbes pool aastat, näikse olevat unustatud. Või vähemalt ei tohi ma seda enam vabandusena kasutada.

Aga samas: vähemalt ma saan magada. Natukenegi. Ma tahaks küll, et tuleks ükski kord, kus ma saaks SEGAMATULT näiteks 10 tundi jutti magada… Et ei oleks ühtki mähkmevahetust, hommikuputru, riietamisi, õue minekuid, mänguasjadega pähe tagumisi ja muud taolist. Kui see aeg kunagi tuleb, siis ei teagi, mida suurest rõõmust ära teeks.

Mulle meeldib voodis aga isegi siis, kui ma ei maga. Ma armastan voodis lugemist, tükk aega ei saanud ma seda teha, sest jagasime tuba lapsega, aga nüüd on jälle mul see võimalus ja see on totaalselt oosõm. Ma armastan, et kui ma õhtul (või varahommikul, kuidas kunagi) teki alla poen, tulevad kassid ja katavad mind üleni ja me lihtsalt lebame ja lööme nurru. Ma armastan seda tunnet, mis saab tekkida ainult siis, kui sa pole pikka aega oma voodis ja oma patjadega maganud. Ja see hetk, kui sa lõpuks lähed ja viskud jahedate linade peale, see hetk, kui sa tunned pea all oma patju, täpselt õige kõrguse, konsistentsi ja pehmusega… Mmm…

Mul on kolm patja. Nimelt ei suuda ma enam väga pikka aega magada nii, et mul poleks üks padi üle pea. See on vist mingi päritud omapära – ma mäletan end kunagi tädi vaadates imestamast, et kuidas ta küll seal padja all hingata saab… Ja nüüd imestatakse seda minu puhul. Aga vabalt saab! Ninale tuleb lihtsalt väike rada patja sisse uuristada. Ja külili olles pole üldse propsi.

Seetõttu on mul üsna võimatu võõrastes kohtades magada. Isegi kui rohud aitavad uinuda, ei aita nad magamas hoida, sest padi. peab. olema. üle. pea. See on minu isiklik turvavõrk, kaitse kurja maailma eest, peidab valguse ja summutab helid. Samal põhjusel meeldib mulle vee all ujuda – kõik lärm sumbub ja muutub nii pehmeks…

Niisiis, ma pole eriti hea magaja. Umbes kord nädalas juhtub, et rohud ei tööta. Lihtsalt ei tööta. See selgub muidugi alles varahommikul ja siis on juba hilja midagi ette võtta – rohi, mis töötaks, on nii pika after lifeiga, et selle võtmisel poleks koidu eel mingit mõtet. Ma olen mõelnud, et ei tea, kas see ongi minu organismi eripära? Et üldse saada magada, pean ma olema nii kurnatud, et seda on raske ette kujutadagi? Mis mehhanism see on, mis on minu sees katki ja mul uinuda ei lase? Millal see kõik hakkas? Ma mäletan aegu, kui suvalisel hetkel magama vajumine polnud mingi probleem…

Aga voodi on sellegipoolest jube mõnus.

Mulle meeldib, kui linad on värskelt vahetatud. Jahedad, lõhnavad, mõnusad. Mulle meeldib magada Mila kaisus, ma tavaliselt hoian ühte ta jalga oma peos – ma ei teagi, miks, äkki kardan ma teda ära kaotada? Mulle meeldib tajuda, kuidas Mila ärkama hakkab, kuidas ta läbi une midagi räägib, niheleb ja kätega vehkima hakkab. Mulle meeldib lõunaunne jääda, nina tema kuklasse surutud.

Mulle meeldib üksi ka magada. Või kaisus. Tegelikult – ei, kaisus nii väga ei meeldi. Mul hakkab palav ja mul peab tekk ainult poolenisti peal olema. Aga mulle meeldib põimida jalad teise inimese jalgadesse. See on hiiglama mõnus. Ja mulle meeldib, kui ma tunnen läbi une, kuidas mulle tere-hommikust-musi tehakse, arvates, et ma veel magan ja ei saa aru. Mulle meeldib, kui hommikul on esimesed sõnad, mis ma kuulen: “Sa maga edasi, ma lähen ise…” Mulle meeldib hommikuid vihata ja sama kirglikult öid armastada. Mulle meeldib see hetk, kui ma saan aru, et niisama mõtisklused on muutunud unedeks. See üürike periood enne sügavat und, kus enam sina ei juhi oma mõtteid, vaid mõtted juhivad sinu kujutlusi ja sa saad sellest aru. Mulle meeldib lucid dreaming ja võimalused, mida pakub su oma kujutlusvõime. Mulle meeldib mõelda, et unenäod on tegelikult meie enda elude paralleelreaalsused ja et kõik asjad, mida sa unes näed, kusagil ka juhtuvad – varem või hiljem.

Mulle meeldib unes armuda. See on appi-kui-mõnus, karjumapanevalt mõnus. Ma mäletan, kui ma nägin kunagi unes oma tütart – siis, kui ma veel rasestuda ei plaaninudki. Ma nägin teda unes, nägin ta nägu ja kui ma hommikul ärkasin, ei suutnud ma ära kirjeldada, mis TUNNE on oma tütart ARMASTADA, kui võimas see on! Nüüd veendun, et unenägu oligi tõde.

Mulle meeldivad isegi luupainajad, sest ekstreemsed kogemused on mu kirg ja hobi. Uned on ju sageli ekstreemsemad kui reaalsus iial olla saab.

Vanasti nägin ma palju lendamist ja vee all hingamist unes, nüüd näen ma mingeid triviaalseid päevasündmusi, mis võiksid samahästi päriselt juhtuda – niivõrd igavaks on muutunud mu unenäod. Või siis olen ma pidevalt liiga väsinud, et neid mäletada.

Ja kõige mõnusam koht meie kodus magamiseks on muide hoopis Mila toas, kus senini maas madrats, mis sinna külalistest jäi. Seal me kaisutame end lõunauinakusse ja seal ta mind enim erinevate esemetega pähe taob. Seal vaatan ma lakke ja mõtlen, kuidas võiks mu kodu kunagi välja näha. Seal kuulan ma Nõmme vaikust ja öösiti on seal lebades tunda öiseid kaubaronge, hästi kergelt, aga on tunda.

Kunagi, kui me olime veel noored ja armunud, pidasime me lõputult voodikoosolekuid ja jutustasime padjajutte. Need on ühed mu armsaimad mälestused meie suhtest. Kuidas me lihtsalt lebasime, vaatasime teineteisele otsa ja rääkisime… Nüüdseks on voodikoosolekud muutunud harvemateks ja lühemateks, on tunne, et kõik on ju juba räägitud. Ma tahaks seda tunnet tagasi, mis siis oli. Voodikoosolekute kvaliteedi põhjal, muide, saab väga hästi hinnata suhte sobivust ja tulevikku. Inimesed, kellega padjajutud pole klappinud, on ka lõppeks sobimatuteks osutunud. Sest on ju selge, et enne voodisse jõudmist ei näe sa päriselt partneri tõelist palet, siis on ta ikka ilustatum ja meelisklevam. Pärast voodisse jõudmist voodikoosolekut pidades on aga sootuks teine tera…

Pilt on tehtud viis aastat tagasi, kui Pussakas oli alles beebi ja Miuks veel sale, mina noorem ja kortsuvabam. Enam ma, muide, silmaklappidega ei maga. Ei teagi, miks.

Millised on sinu voodijutud?

boutros boutros

hoomamatu 5 Replies

Pildike autosõidult. Nagu ikka, eelneb sellistele vestlustele pikk vaikus, nii et need algavad sitcom’idele omaselt täiesti rändom koha pealt. Kui mu elul oleks laivpublik, siis nad sel hetkel teeks kohtlase naerukõhina. (Sest see on NATUKE naljakas, aga mitte väga.)

Mina: “Kes oli Boutros Boutros-Ghali?”
JR: “Ee… Ta vist oli ÜRO peasekretär.”
Mina: “Hmm…”
JR: “See, kelle järel tuli Kofi Annan.”

Ühine naerupahvak.

Mina: “Miks ta nimi Boutros Boutros oli? Kas üks Boutros oli ebapiisav?”
JR: “Ma ei tea. Umbes nagu selle Läti presidendiga oli, et keegi ei teadnud…”
Mina: “…kas ta oli Vaira-Vike…”
JR: “…või lihtsalt Vaira.”
Mina: “Mulle tundub, et ta oli Vike-Freigberga. Aga päris kindel pole.”

(Nutitelefone ju kellelgi pole, et järele vaadata.)

Mina: “Boutros Boutros-Ghali ja Kofi Annan…”
JR: “Jap. Sellepärast oligi kõigil vist mida-keppi-hetk, kui kaks selliste nimedega meest ÜROs tegutsesid.”
Mina: “Võib-olla see Boutros Boutros on umbes nagu Nikolai Nikolajevitš.”
JR: “Võib-olla tõesti.”
Mina: “Kas ma saaksin ka ÜRO peasekretäriks? Või on see võimatu unistus?”
JR: “Ei usu, vast ikka saaksid. Aga selleks pead ilmselt pikka aega õigetes ringkondades liikuma.”
Mina: “Ahnii. Või et kui ma praegu pihta hakkan, siis on lootust 50aastaselt ÜRO peasekretäriks saada?”
JR: “Täpselt.”

Hiljem kodus. Mila tõstab parasjagu köögikappi riisikottidest tühjaks.

JR: “No kui sina ÜRO peasekretäriks ei saa, siis Mila kindlasti saab.”
Mina: “Miks?”
JR: “Noh, ta juba praegu üritab meie riisi nälgivatele Aafrika lastele viia.”

put your running shoes on

hoomamatu 8 Replies

Niisiis, pärast seda, kui kõik hakkasid hullunult jooksmisest kirjutama, nagu see oleks uus must või midagi, otsustasin anda jooksmisele VEEL ÜHE võimaluse. Ma olen jooksmisele sadu võimalusi andnud, peamiselt on see lõppenud sellega, et ma jõuan “Run 10k” programmiga umbes… kolmanda nädalani ja enam ei viitsi tegeleda selle minutite lugemisega. Noh, ja kuna Naabrinaine lippas juba siin möödunud kuul viis-kuus kilta, nii et polnud teist nägugi, loobusin programmist ja hakkasin lihtsalt jooksma. Enne ostsin veel Rootsi kruiisilt mingid alega jooksutossud ka, maksid nii vähe, et kahju ei olnud.

Okei, ma tegelt juba aprillis käisin paar korda, aga see oli rohkem siuke uisutamine pimedas. Päriselt olen nüüd tosin korda jooksmas käinud, see tähendab aktiivselt umbes kuu-poolteist. Esimese hooga (kui neid aprillikuiseid mitte arvestada) jooksin natuke üle kahe kildi, mis oli ikka VÄGA suur saavutus, sest Ropkas, ma mäletan, mõõtsin ma kildise ringi ja suutsin vaevu-vaevu selle läbida. Pigem oleks aus olla ja öelda, et ma ei läbinudki. Roomlesin rohkem.

Noh, eks see esimene kordki 2 kilti oli mitme kõndimispausiga – näiteks sellest sillast üles, mis Nõmme turu juures on, ja kõik need koerad ja… ja üleüldse. HEA ET MA ELLU JÄIN. Mis ma ikka vabandan siin. Kuigi tuleb tunnistada, et õiged jooksujalatsid teevad tõesti jooksmise tunduvalt lihtsamaks. Nagu ka õige jooksumuusika. Kõige parem alguslugu on Ewer and The Two Dragonsi “In The End (There’s Only Love)”. Siuke õige biit, et hoog sisse saada.

No ja nii ma vaikselt olen jooksnud. Kui tahan, siis kõnnin. Kui ühe korra Naabrinaisega käisime, siis natuke kõndisin ja venitasin, tema jooksis sel ajal edasi-tagasi. Aga rohkem meeldib mulle üksi joosta, sest ma kunagi ei tea, kaua ma jõuan ja kuidas ma teha tahan. Selles mõttes on erinevate tasemetega inimestel vist raske koos joosta, kuigi ma mäletan, et JR-iga käisime me küll kunagi õndsatel lapsevabadel aegadel koos jooksmas. Noh, okei, ta jooksis siis, kui ma südari olin saanud, veel paar kilti otsa.

Mingi hetk, jube järsu, tuli murrang. Et ma ei pidanudki enam kõndima. Sain pidevalt joostes läbida kildi, poolteist, vahel kakski. Oo, mõtlesin ma. Milline ime! Tuleb tunnistada, et pidevalt on ikka surm silme ees, aga Naabrinaine kinnitab, et see jääb nii pikaks ajaks. JR küll lohutab mind, et varsti läheb kergemaks. Eks näis.

Täna jooksin ma järjest 3,3 kilti, ilma ühegi kõndimispausita ja isegi sellest faking mäest jooksin üles. Küll megaaeglaselt, aga ikkagi. Jooksin! Alguses mõtlesin, et palju ei jõua. Et teen väikese kiltsase ringi, mul on siin umbes juba selge, milliseid tänavaid pidi kui pikk ring tuleb. Aga siis jõudsin esimese ärapööramise koha juurde ja mõtlesin, et lähen järgmisest. Jõudsin taas ärapööramise koha juurde ja otsustasin edasi lasta. Ja nii see läks, kuni koduväravas mõtlesin, et noh, paarsada meetrit jõuaks ikka veel. Aga enam ei viitsinud, tahtsin süüa ja vett.

Dooce on jooksmist kirjeldanud kui bipolaarset armukest, kes vahel ei võta oma rohtusid korralikult ja sa kunagi ei tea, mis päev täna on – hea või halb. Umbes nii ongi. Ma ei oska absull ette ennustada, kas ja kuidas ma sel konkreetsel päeval joosta jõuan, kuigi nüüd vähemalt on selge, et no kilt ei ole mingi props ükskõik millisel päeval. Aga see on ikkagi kõik väga suur asi mu jaoks. Ma olen alati osav olnud jõutrennis, aga jooksmine on hoolimata mu neljaliitrisest kopsumahust jäänud mulle mõistmatuks ajaviiteks. Eks ta praegu on ka parajalt mõistmatu, aga kuna ma muud teha ei jaksa praegu, siis on vähemalt seegi. Tunne, et olen midagigi teinud.

Jaanipäevale võtan kah jooksuriided kaasa, saate nüüd siis aru või! Uskumatu. Ja korra juba mõtlesin, et ei tea, kas sügisjooksule regamine oleks liigne optimism…

Ilmselgelt pole MINA oma rohtusid korralikult võtnud. Avalikule jooksule? Mina? Džiisas. Hull peast.

landmarks

hoomamatu 3 Replies

Täna hommikul hakkas Mila rääkima. Täiesti konkreetselt. Võttis niiskete salvrättide paki, tuli minu juurde, lõi mind nõudlikult lapiga ja teatas (sorri): “Kaka.”

Hiljem läksime vannituppa, vaatas vanni ja teatas: “Vanni!”

Ma olen harjunud sellega, et ta ikka aeg-ajalt ütleb mingeid asju, mis kõlavad nagu päris sõnad. Vahel on isegi kontekst õige, aga päriselt aru ei saa, kas ta ise aru saab, mis ütles. Niisiis ma küsisin üle: “Tahad vanni?”

“Jaa! Vanni!”

Eks ma siis tõstsin lapse vanni, mis mul muud üle jäi.

Ja kõige tagatipuks hämmeldusime me JR-iga hommikul, et kuidas küll Mila teisest toast oma küünekääridega tuli, ma oma teada olin need laua peale tuhatoosi tõstnud. (Seal pole tuhka, ainult staff.) Hiljem selgus tõde. Nimelt pole Milale enam mitte mingi props end toolile vinnata ja sealt lauale ronida. Asjatama.

Jep. Beebipõlv on ametlikult läbi.

Ja issand, mu laps on NII MÕNUS! Ma täna muudkui käisin ja surusin teda endale vastu ja ümisesin: “Mila… Sa nii mõnus…” Talus seda hämmeldunud naeratusega, nagu ikka. Ja siis sõnas kurvalt: “Kass…”

Kass indeed.

ää ullule pilli küll a’a!

hoomamatu 3 Replies

Olen Tartus. Või õigemini, Lõuna-Eestis. Muuhulgas olen kohtunud kahe suure musta koeraga keset metsi südaööl, peaaegu kruusateelt välja sõitnud, rääkinud Siki ja emmega “Merevaigu” olulisusest ja noh, OLNUD TARTUS.

Natuke tahaks juba koju. Kõik need kassid ja mu armas Nõmme kaos.

Üks mõte oli veel. Pärast seda, kui Kärdu mu seljatätoveeringut nähes suured silmad tegi, sain ma aru, et kuigi ma jagan blogis oma ihu ja hinge, pole ma mingil põhjusel väga oma tätoveeringuid jaganud. Niisiis algatan ma projekti: võtta üles kõik mu tätoveeringud (soovitavalt lahedate piltidena) ja neid jagada. No et kui leitakse kunagi mingi laip, siis on mind vähemalt nende järgi võimalik tuvastada. Sest jumal teab, millal ma suren, eks. Ükskord veel midagi mulle pähe kukub, ma ütlen.

Ja lõpetuseks tahtsin jagada lugu, mis võib olla anekdoot, aga ma ei ole päris kindel, sest ma pole iial kindel mitte milleski, kui A. mulle jutte räägib. Täna näiteks ta teatas, et GER-POR mäng jääb ära, sest vihma hakkas sadama. “Võimalusel jätkub mäng kultuurimajas.” Ja et Ronaldo ei mängi, sest “tal on mingi paise”.

Öelge siis nüüd veel, et õemehi peaks USALDAMA.

Igaljuhul, olla Võro mees elus esimest korda teatrisse läinud. Istuvad hardas vaikuses, vaatavad etendust, kui järsku laval näitleja pateetiliselt: “Laena mulle kannelt, Vanemuine!”
Vaikus. Vaikus.
Näitleja uuesti: “Laena mulle kannelt, Vanemuine!”
Vaikus. Vaikus. Vaikus.
Näitleja kõigest hingest: “Laena mulle kannelt, Vanemuine!!!”
Mees tõuseb püsti, vaatab ringi ja rehmab käega: “Vanemuine, ep ma tia, kut sa oled, a ää ullule pilli küll a’a!”

spontaanne giveaway

hoomamatu 1 Reply

Kuna täna ja homme olen ära kusagil Lõuna-Eesti avarustes, siis korralikku posti ei tule, aga ma üldse viimasel ajal harva nädalavahetuseti blogima jõuan. (Ühtlasi olen avastanud süntaksimängud. Et need mulle meeldivad.)

Aga avastasin ootamatult, et dakiblogi Facebooki-lehel on ainult kaks laikijat 300st puudu, seega kui 300 täis saab, annan ära sellise arvutikaanele mõeldud kaunistuskleepsu. Parim muidugi Mäki peal, aga sobib ilmselt ka teistele (mittemustadele) arvutitele.

Ärge jumala eest sheerima küll hakake, see on ikka ilge, kui nii juhtub. Aga äkki mõni juhuslikult näeb ja vajutab kah like ära, mida on näiteks kaua edasi lükanud (sest ei ole vaja ju, et igasugused fesaris teaks, mis blogisid te lugemas käite!). Enivei, nädala alguses vaatan, kas 300 on täis, ja teen random.org abil loosimise. Kui sulle endale kleeps ei sobi, saad sõbrale anda.

Pildil poseerib Mallu koos mu arvutiga, millel on hetkel samasugune kleeps. Boonuseks Mallu hullusilmad!