Tag Archives: evidence

kõnekeskus

hoomamatu 5 Replies

Mila matkib mõnda aega juba telefoniga rääkimist. Alguses rääkis ta lihtsalt telekapuldi või talle mängimiseks antud vana mobiili SUUNAS, siis hakkas seda ka kõrva juurde tõstma, tähtsa näoga aeg-ajalt midagi “kõnele” vahele öeldes. Iga kord, kui see juhtus, ma ootasin, et ta võtaks pastaka ja teeks tõsiselt noogutades mõned märkmed.

Viimased ajad on ta aga hakanud kõikvõimalike muude esemetega kõnesid pidama. Surub aga näiteks pliiatsi õla ja kõrva vahele, kõnnib mõtlikult mööda tuba ringi ja on näha, et tegu on VÄGA TÄHTSA kõnega ja kui teda segada, saab ta väga kurjaks.

Täna hoidis ta õlaga kõrva ääres kinni pulkjat võtmehoidjat. JR oli just koju jõudnud, hetkeks oli päevas paus ja jälgisime Mila asjaajamisi.

“Kas ta… kas ta peab parasjagu mingit KÕNET selle võtmehoidja abil?”
“Mm… Tundub küll.”

Vaatlesime vaikides teda veel mõni aeg.

“Mila kuule,” hüüdsin ma lõpuks. “Kellega sa räägid?”

Mila heitis mulle pilgu, mis pidi mõista andma,  et tal ei ole praegu aega minu triviaalsetele küsimustele vastata.

“No okei,” leebusin ma, oma viga mõistes. “Aga tervita minu poolt igal juhul.”

Mila pöördus, vaikis poolelt lauselt, pööritas silmi ja kogu tema keha ütles: “Võta end kokku, naine. See on VÕTMEHOIDJA. Võib-olla peaksid sa ravile minema, kui sa arvad, et keegi VÕTMEHOIDJA abil helistab…”

OK, minu paha. Muidugi on see kõigest võtmehoidja, ma tõesti ei tea, miks ma segadusse sattusin.

 

reisikirjalaadne toode

hoomamatu Leave a reply

Et ma süümekatesse ära ei sureks, püüan nüüd kiirelt Inglismaa muljed kirja saada. Jumal teab, millal jälle aega blogida, ees ootavad megakiired ajad. (Ja ühtlasi pöördelised ajad.)

Niisiis. Inglismaa.

Esimesed päevad hängisin ma (ühe oma pikaajalisema sõbranna) Marise juures Peterboroughs ja tegin MITTE MIDAGI. Issand kui fantastiline see oli! Ma sain käia jooksmas PÄEVAL (mitte siis, kui laps on magama läinud). Ma sain magada täiesti suvaliste kellaaegadeni (mis oli mingil põhjusel alati 11:22), süüa suvalisi asju (okei, Maris toitub väga läbimõeldult) (kuigi käisime muidugi mäkis ka), olla üleval suvalise ajani, nautida kõikjalt kostuvat briti aktsenti ja kümmelda mõnulainetes iga kord, kui mõni võõras inimene mulle jutu käigus “love” ütles.

Ja “love” ütlesid KÕIK KOGU AEG!

Imeline.

Kolmapäeval võtsime jalad selga ja trippisime kahekesi Manchesteri. See oli üks kohmetumaid telesarju, mis ma oma elust loonud olen. No tõesti, see oli ikka omaette koom, kuidas kaks ema on järsku vabalt jooksma lastud ja ei tea nüüd, mida ära teha. Sõna otseses: vahepeal hämmeldas lastevaba elu meid niivõrd, et pidime kõik põhjalikult läbi arutama, mida järgmiseks teha. No et kas minna läbi selle või tolle värava. Istuda sellele või teisele rongiistmele.

Naeruväärsuse tipp saabus millalgi Manchesteri keskuses, kui me lollide nägudega telefoni GPSi vahtisime ja aeglaselt ühe koha peal keerlesime, et aru saada, kuhupoole nool meid minna käsib. (Olgu öeldud, et hotell sellel hetkel paistis juba, oleks me vaid silmad ekraanilt tõstnud.)

Grandioosne plaan oli kolmapäeval pidutseda nagu me oleks 16 ja järgmine päev täiesti süümekavabalt maha magada. Aknata hotellituba on ju selleks ometi ideaalne. Kuna aga me Manchesteris kedagi ei tundnud ja piisavalt lõviks polnud veel end meikinud, et suvalisi tüüpe minna lantima, siis otsisin ma fesarist inimesi, kes meiega paar pinti viitsiks teha. (Saatsin välja täpselt kaks kirja suvalistele inimestele, kelle Manchesteri otsisõnana kasutades leidsin. Sain mõlemale küll vastused, kuid mitte abi kõrtsimineku osas.)

Siis otsustasime me asjale täiskasvanulikult läheneda ja tegime väljaminekust interneti joomismängu. Küsisime nõuandeid, kuidas võõrale linnale lähenema peaks ja ühtlasi lubasin iga. kommentaari. peale. võtta. ühe. viskišoti.

(Viski oli õnneks väike.)

Ilmselt ei oleks ma pidanud imestama, kui ma ühe Manchesteris resideeruva blogituttava kõne peale talle (sisuliselt siiski võhivõõrale) rõõmsalt teatasin, et kohtugem linnas ja ühtlasi võiks ta teada, et olen pesuväel. Sealt edasi läks ainult pidusemalt. (Blogituttava pärast olen senini mures, sest kardan, et õhtu minuga põhjustas pöördumatu kahju.)

Või noh…

Tõestasime, et kolmapäeva õhtul on brittidele joomine kui mitte keelatud, siis vähemalt pole soovitatav. Kõik kõrtsid olid kinni või kohe suletamas. Tänavalt õnnestus külge haakida ainult kahtlane bomži-tüüpi kutt, kilekott tühja taarat täis, kellest lahti saamiseks hüppasime suvalise takso peale ja käskisime meid viia kuskile, kus

a) on pidu
b) saab alkoholi
c) jääb ellu

See ellujäämine oli meil üsna vastuvaidlematu nõudmine.

Noh, selgus, et neile tingimustele vastavad kaks imetillukest Zavoodi-tüüpi ööklubi, mis asuvad lisaks kõigele üksteise kõrval. Tillerdasime natuke sealkandis, kuid Maris eelistas viibida kohas, mis ei kurdista ja mina, noh, mul oli selleks hetkeks pidu juba kõikjal.

Nii leidiski Manchesteri öö meid istumas 24/7 kiirtoidukast, kus me omaniku loal (“I don’t see nothing! Here are empty cups.”) oma järelejäänud viskile lõpu peale tegime, mehi klatšisime ja õhtu lõppenuks lugesime.

Kuid siiski…

Umbes kell 5 hommikul nõudsin ma siiski “seiklusi, või vähemalt pahandusi” ja Maris istus minuga kannatlikult Picadilly platsil. Kaasas oli meil üks õlu ja fotokas ning minul dekoltee. No mina ei tea, meedia on täis lugusid sellest, kui ohtlik on tänapäeva maailm ja kuidas neiud satuvad igal sammul pahandustesse, piisab neil vaid nina välja pista. Noh, meie pidime POOLTEIST TUNDI pingil istuma, kuni lõpuks mingi kahtlane tüüp ligi tükkis. POOLTEIST TUNDI. Häbiväärne. Kus on minu pahandused, kui ma neid nõuan? Või diskrimeeritakse mind mingitel muudel alustel?

Tüüp oli muidugi otse multikast välja astunud, sätendava kauboikaabu, ratastel kohvri, nahktagi ja kahtlase kotikesega (kus hiljem selgus olevat tuhksuhkur ja kanep, ja on päris tõsi, et ma pole iial kohanud inimest, kes tuhksuhkrut rekreatsioonilistel eesmärkidel kaasas kannaks) leedukas, kes käitus nagu sütel, lakkamatult hüpeldes ja leedu keeles räppides. Tüüp osutus lõppeks ohutuks ja naljakaks, aga noh, kui ma tahtsin “pahandusi”, siis umbes selliseid (kontrollitavaid ja tegelikult mitte eriti tõsiseid) pahandusi ma ju mõtlesingi.

Kell 11 ärkasime tuletõrjesireeni peale, mille ma unesegasena alla võtsin (evakueerumine ei tulnud mõttessegi). Tund hiljem olid pahased hotelliturvad meil ukse taga, kelle eest mina end ratsionaalsushoos vannituppa peitsin. Me muidugi ei taibanud enne järgmist õhtut, et tegu oli korralise kontrolliga ja et ma oleks võinud alarmi lakke jätta ja no vetsu peitmisel polnud mingit mõtet.

Niisiis täiesti aktseptaabel koduperenaiste õhtu väljas: paar drinki, meestemured, burksiputka ja sätendava kaabuga leedukas. Harilik noh.

Ainult et Manchesteris.

Tagasilend oli omaette seiklus, sellest järgmine kord.

kuidas daki vabanes kollahambasusest

hoomamatu 6 Replies

Foto: Kalev Lilleorg, Naisteleht

Mul on eluaeg olnud tumedad hambad. Isegi enne seda, kui kohvi, sigarettide ja veiniga tutvusin, olid mu hambad tumedad. Ja muidugi tegi see mind väga õnnetuks. Esimest korda tahtsin hambaid kliinikus valgendada enne oma (esimesi) pulmi, kuid siis oli lihtsalt nii hullumeelne aeg, et ei jõudnudki. Hiljem polnud enam raha.

Ja kuna mulle meeldib kõik oma elus ajakirjanduslikku vormi keerata, siis otsustasin ma, et katsetan neljal eri viisil kodus, kuidas on kõige parem käepäraste vahenditega hambaid valgendada. Kirjutasin katsetuse tulemused üles ja nüüd on ka Nipiraamat lettidele ilmunud, kust te saate minu hambasaagast lugeda.

Kuna aga ei mahtunud ära mu lisakast loo juurde, avaldan selle siin. Ja soovitan seejuures soojalt sama murega inimestel külastada veebilehte Julge naeratada! Just sealt saad endale tellida kuulsaid Cresti valgendusribasid, mis tõesti kõigi koduste vahendite juures kõige parema tulemuse andsid. Pealegi olid mu teised meetodid küsitavad at best, sisaldades lisaks sidrunile näiteks ka sütt pliita alt. Ma proovisin selleks, et teie ei peaks:)

Aga tulemuseks on mul siiski valgemad hambad! Aitäh Gert Kristjanile ettevõtlikuse eest Cresti maale tooma hakata!

Niisiis, millega veel saab kodus hambaid valgendada?

Maasikad. Huffington Post kirjutab, et maasikad sisaldavad teatud ensüümi, mida kasutatakse ka mõnedes valgendavates hambapastades. Nad soovitavad maasikad purustada ning saadud plöga minut-kaks hammastel hoida, siis veega loputada. (Mina muidugi sööks maasikad lihtsalt pärast ära.)

Õunad, seller, porgandid. Dr Jeffrey Gross selgitab, et need köögiviljad on looduslikud plekieemaldid. Nimelt suurendavad nad ila teket, mis toimibki puhastavalt. Lisaks räägitakse, et porganditega hammaste hõõrumine teeb need valgemaks. Lisaks sisaldavad nimetet viljad palju C-vitamiini, mis ennetab igemehaigusi ja tapab halba haisu tekitavad bakterid.

Jogurt, juust, piim. Piimatooted sisaldavad laktooshapet, mis ennetab igemehaigusi ja aitab kaasa hammaste üldisele tervisele. Abiks on isegi piimaga kohvi joomine, et kohvi hambaid tumestavat mõju leevendada. Lisaks hambaemaili tugevdamisele ja puhastamisele on kõvad juustud (näiteks cheddar) head hambavalgendajad, kuna puhastavad neid ka füüsiliselt teistest toiduosakestest. Ning muidugi on suur roll hammaste heaolu jaoks piimatooteis sisalduv kaltsium.

Kõrs. Joo vedelikke, mis on teada-tuntud hambatumendajad, kõrrega! Kohvi on läbi kõrre ilmselt üsna veider imeda, kuid viinamarjamahla, karastusjooke ja punast veini on täitsa asjalik kõrrega varustada. Pealegi on kõrrest joomine ju ka lihtsalt nii lahe!

Vesinikperoksiid. Tegu on sama ainega, mis sisaldub hambaarsti juurest saadavas valgendussegus. Lahjenda vesinikperoksiidi veega (1:1) ja loputa sellega paar korda kuus suud. Hoia segu suus umbes minut, sülga siis see välja ja lase veel üks minutijagu mõjuda, enne kui suu korralikult ära loputad. Tegu on antiseptikuga, mis mitte ei tapa bakterite teket, vaid ennetab seda. Samuti ennetab see erinevaid infektsioone.

Valgenduspulk. Eesti apteegid on hambavalgendusvahendite koha pealt üsna vaesed, lisaks tavalistele poelettidelgi leituvatele pastadele jääb silma vaid valgenduspulk Yotuel (29 eurot), mis sisaldab ksülitooli, fluoriidi ja kaaliumi. Apteeker, kelle käest pulga kohta küsisin, ütles aga kindlalt, et pulk on üsna kasutu ja tema soovitab ikkagi vesinikperoksiidipõhist valgendust tohtri juures.

***

Valgendamine hambakliinikus:

*Soodapesu 55 eurot
*Valgenduskomplekt kodus valgendamiseks 164 eurot
*Hammaste valgendamine ühel lõualuul 64 eurot
*Hambasisene valgendus 45 eurot

Allikas: Viru Hambakliinik

 

he never came

hoomamatu 4 Replies

Istusin Manchesteri lennujaamas, kergelt hüperventileerisin, guugeldasin rongiaegu ja tegin käigult plaane ümber, kui sain telefonikõne.

Sellise kõne, mille peale oskasin ma ainult öelda: “Mida, kurat, see jumal nende uste ja akende kohta ütleski. Avab, sulgeb? Ei jõua selgusele jõuda, aga midagi ta nendega teha nagu tahaks? Midagi sellist.”

Maris ainult naeris.

Ehk siis ma ei saa detailidesse laskuda, aga see oli üks lahedamaid telefonikõnesid üle saja aasta ja kurb on see, et tõenäoliselt ma ei saa seda pakkumist vastu võtta, aga kui saan (või ei saagi), siis vähemalt saan ma sellest varsti rääkida.

Olen Inglismaal. Inglismaa on lihtsalt üle mõistuse lahe.

 

Seitseteist kuud

hoomamatu 7 Replies

Kallis Milake, täna sa said seitseteist kuud vanaks, ühtlasi möödus seitse aastat mu kalli vanaema surmast, kes on sinu vanavanaema, kellega kohtumine sul jäigi ära. Sellest on mul väga-väga kahju, ma oleksin nii väga tahtnud talle sind tutvustada.

Aga ükskord, kui sa olid veel paarinädalane, käis vanaema mul unenäos külas, ma näitasin talle sind, sa magasid parasjagu. Hiljem kõhutas vanaema me Kõupli-korteri aknal, täpselt nii, nagu ta ikka vanasti oma magamistoa aknal Karlovas kõhutas. Ja ma veel mõtlesin, et küsin talt, kuidas talle siin meeldib, kuid ärkasin siis üles…

See elukuu on olnud meie jaoks üks raskemaid, võiks öelda. Nimelt olen ma üritanud sinu kõrvalt hakata täisajaga tööd tegema ja see on meile mõlemale väga keeruline olnud. Mina pean õppima leppima tõsiasjaga, et ma peangi tegema tööd sinu (ja enda) uneajal, ning et kui tarvis, panen arvuti käest ja nii ongi. Sina tuled esmajärjekorras, alati. Ma loodan, et sa siiski tead seda.

Lisaks oled sa hakanud aina rohkem aega oma teise vanaema juures hoius veetma, mis tähendab, et vähemalt on tekkinud sulle päevadesse uusi ja huvitavaid seiklusi; seiklusi, mida mina sulle enam pakkuda ei oska või… Ma ei teagi. Ei, meil on ikkagi ka seiklusi, kuigi tõsi on, et need käivad enamasti rütmis: “Las emme proovib enne selle asja ära lõpetama, siis läheme, ausalt….!”

Ma olen püüdnud end rahustada, et sajad tuhanded emad žongleerivad samade asjadega edukalt ning nende lapsed ei vaja tulevikus teraapiat rohkem kui mõne teise ema lapsed. Aga ikkagi süda valutab. Tahaks nii väga, et ma oskaks ja suudaks pakkuda sulle kirkaid ja värvilisi päevi, samas aga tahaks nii väga, et ma saaks omi asju ka teha, sest siis, ma tunnen, olen ma palju parem ema – siis, kui ma tunnen, et mul on ka muid asju, mind vajatakse ka muuks kui pudrukeetjaks…

Ja lisaks kõigele oli see elukuu, kus me külastasime esmakordselt ka lastehaigla traumapunkti. Tahaks öelda, et see oli traumaatiline elamus, kuid polnud sugugi. Mina olin algusest saadik veendunud, et sinna pole vaja minna, kuid me läksime ikkagi. Igaks juhuks. Ainuke traumaatiline hetk oli hoida sinu kätt röntgeni all, sest ma püüdsin seda tega sinuga – inimesega, kes on nõus mul käest kinni hoidma ainult rangelt kontrollitud tingimustes ja tavaliselt peab mängus olema ka mõni trepp. Aga pilt sai tehtud, su pisikesed luud olid kõik täiesti terved (kui ei oleks olnud, siis ma oleks hakanud kahtlustama sul seda geneetilist haigust, kus inimesed valu ei tunne, sest ükski inimene, kel on mõni luu katki, ei võta seda nii tšillilt kui sina sel pärastlõunal olid), kogemus käes.

Parim kogemus vist üldse, mis selle majaga seostuda saaks. Lastehaiglaga.

Oeh, ma tunnen, et see kiri on kuidagi raske ja tumedatooniline. Ma armastan sind iga päevaga aina rohkem, ma ei suuda ette kujutada, kuidas on nii, et sind pole alati mu elus olnud… Ja ometi lähen ma kahe päeva pärast reisile, kus ma pean veetma nii palju päevi ilma sinuta, et ühel käel ei jagu selleks sõrmigi. (Kahel käel, tõsi küll, jagub.)

Kuidas…?

Ja samas see puhkus on mulle nii vajalik, mu aju karjub mu peale, mu süda karjub mu peale, mu sõbrad enamasti ei karju mu peale, aga räägivad tungival toonil ja see on veel hullem (umbes nagu I’m not mad, I’m just… disappointed…”). Seega, ma lähen. Püüan leida pileteid varasemaks, kindlasti. Aga võimalik, et ei leia. Ja siis…

Mu süda tõmbub tombuks, kui ma sellele mõtlen. Ja tahaks konstantselt nutta. Kuidas küll? Kuidas saab kaks asja, mida mul on vaja – eemal olla ja sinuga olla – olla nii valulikud, nii vastukäivad, nii vältimatud, nii… keerulised valikud nii lihtsas eluolukorras… Sajad tuhanded emad lähevad iga päev reisile. Ma ei saa aru, kuidas ma nii eriline pussy olen, et seda ei suuda.

(Kas sõna pussy on selles kirjas kuidagi kohatu?)

Oeh.

OEH.

Milake, sa oled kõige kallim, mis mul üldse on.

Ma tänan sind nii väga, et sa mul olemas oled.

Armastusega,

(hülgur)emme

and the air is pure menthol

hoomamatu Leave a reply

Installisin endale lõpüks telefoni äpi, mille kaudu blogida. Püüan siis vähemalt mingeid lühiposte teha, kui muu jaoks jõudu ja aega ei ole. Nii halb tunne on teid ju alt vedada.

Selles postis on pilt ja lugu. Pilt on minu uhkest uuest sõrmusest, mille kinkis ämm ja uhkest kleidist, mille sain Mallult. Küünelakk selle suve lemmiktoonis – piparmünt. (Ja, issand, ma näen välja nagu ülessoojendatud surm. Sorry about that.)

Ja lugu… Noh, lugu on tripp tagasi minevikku. Aga nii kuradi hea lugu on ju ka.

Menthol

clinical trial

hoomamatu Leave a reply

Üks sürrimaid tundeid maailmas on see, kui sa tunned, et su ajukeemia on täiuslikus tasakaalus: kõik töötab, neuronid liiguvad nagu vaja, serotoniin ja dopamiin on omavahel sõbrad ja teevad koostööd, ideid kukub varrukast rohkem kui bomžil kirpe, lubad 5000tähemärgilist artiklit ja teed kogemata 10000…

…ja samas on kõik muu nii sitasti.

Muidu on ikka vastupidi. Et kui on “auk”, siis sa ütled endale, et kõik on ju tegelikult korras, sul poleks õigust nii tunda, saa üle, näljahäda, terroristid, sõjad, savisaar, surm… ja sina lihtsalt mossitad siin, sest sulle tundub, et sa ei suuda oma nahas enam elada. Kurat, mõni inimene elab palju vähema või halvema nahaga kui sina ja kas tema on depressioonis ja augus siukse tühiasja pärast? No vaevalt küll. Korjab oma naha kokku hommikul voodist ja läheb, naeratus näol, põldu harima. Paljajalu. Nii et suck it up!

Praegu on mul täiesti vastupidi. Ajukeemia on kenas tasakaalus, ma küll ei mäleta enamikke asju ja ajan päevad segamini. Õigemini, mulle tundub, et pidevalt on üks ja seesama päev. Kirjutad, paned ideid kirja, püüad leida aega kohtumisteks, kirjutad, helistad, kirjutad, püüad last kõhust alustades ära süüa, teed süüa, kütad ahju, sordid riideid, kirjutad, koristad, vahepeal vahatad midagi mis näppu jääb, siis jälle ideekaardid, blogipostid, suuremad grandioossed plaanid ikkagi midagi SUURT ära teha oma oskuste ja annetega… Kõik on üks suur seesama päev.

Ma tunnen end hästi ja mul on tegelikult kõik nii väga sitasti. Ikka ammu pole vist nii olnud. Teismeeas ehk.

Tööga on enam-vähem, praegu ei saa veel midagi kindlat öelda, ainult seda, et kui üldse kellegi hambad varna lähevad, siis kõikide nende hiirte, kellele ma igal hommikul palja jalaga peale astun. (Pussakas vist jätab nende laibad teistele hoiatuseks vedelema kõikvõimatutesse kohtadesse.) Tööd jagub, rohkem kui ära jõuan teha. Raha ei jagu, aga ons teda kunagi üldse jagunud.

Aga arvuti on perses. See, millega ma peamiselt oma tööd teen. Praeguse arvutiga langeb kvaliteet süldades. Telefon on perses. Ei saada sõnumeid, lülitab ja katkestab, vahel heliseb, siis jälle mitte… Kindlasti on auto uuel ja huvitaval moel perses, Kindle kah perses, kõrvaklapp töötab, aga ainsuses…

Kõiksugused pereküsimused on paisunud draamadeks, mida ma lahendada ei oska ega suuda.

Suhted on kõik segapuntras, mulle tehakse liiga ja mina teen liiga.

Mu sõpradel on kõigil elus pöördelised ajad ja ma ei oska kuidagi nende jaoks adekvaatselt olemas olla. Kõigil mind ümbritsevatel on ühel või teisel viisil sitt ja mida sitemad on meie suhted muudel põhjustel, seda suurem sitalaviin kokku tuleb, nii et selleks, et shit can hit the fan, peab mõni siia hoovile tuulegeneraatori püsti panema. Tavalisest fanist jääb kaugelt väheks.

Seega astun ma järgmisel reedel hetkeks oma elust välja. Ma tean, et ma nutan iga päev oma lapse järele ja kujutlen, kuidas ta jääb mind alatiseks vihkama. Aga ma loodan, et ma saan teha täieliku restardi ja tagasi tulles…

Ma tean ju TÄPSELT, mida teha, kust otsast seda sitta rookima asuda. Ma ei tea, mida ma seni olen oodanud, võib-olla pole mul jõudu olnud, võib-olla on see mingi enesekaitsereaktsioon, võib-olla ma ei oskagi asju kunagi adekvaatselt lahendada, võib-olla ma olen lootnud, et kõik saab korda… võib-olla ma olen lihtsalt üks pussy. See kõige vastikumat tüüpi pussy – see kes ainult vingub kui sitt tal on, ja kui sõbrad talle ütlevad, mis selle sitale lõpu teeks, ta vaid noogutab ja tuleb vingub nädala pärast sama targalt edasi.

Ma seisan oma senise elu lävepakul, seinad mu taga varisevad (appi, lisaks pussyle olen ma veel mingi emo kah!), tolmu lendab, ees ootavad ainult uued õudused…

…ja ma tunnen end täiesti normaalselt. Täiesti. Mingi… antidepressioon. Ei, mitte maania, see on teine asi. Lihtsalt depressiooni vastand.

Äkki mõni clinical trial annaks mulle mu uurimise eest raha?

roosa tooli saabumine

hoomamatu 4 Replies

Kunagi, kui ma demonstreerisin oma fabuloosset kirjutamisnurka, jäi pildile ka poolik tool, mille vedasin koju sünnipäevakingitusena Mööbeldaja kauplusest (asub Telliskivi tänaval ja on tõeline kullaauk, ma ei väsi seda kiitmast). See oli kaetud rohelise sametiga ja raam oli rõlgelt roheline, nii et oli raske aru saada, kas tegu plastiku, puidu või mingi hübriidiga. Maitea, plastikpuit? Puitplastik? No selline ta igal juhul välja nägi.

Siis valisin emme lõpututest kangavarudest kreisi 60ndate vaimus kanga, millest emps uue katte õmbles. Tükk aega oligi ta mul selline poolik.

Lõpuks võtsin ma end kokku ja läksin ostsin potska värvi. Ma teadsin, et ma tahan värvi, mis mitte lihtsalt ei ütleks, vaid lausa RÖÖGATAKS: “MA OLEN ROOSA VÄRV, mõistad?!” Värvikaart valmistas väikese pettumuse, kõik värvid tundusid liiga tuhmid, kõik toonid liiga igavad.

Aga Silver keerutas mulle osavalt värvi kokku ja kui ma selle lõpuks kodus avasin, avastasin, et sain täpselt selle tooni, mida olin igatsenud.

RO-maigaad-OSA!

Pintseldasin raami üle ja püüdsin natuke ka seda toolipõhja rohelust katta, aga kui keegi on kunagi püüdnud sametit värvida, siis ta umbes kujutab ette, kui vastik see võis olla mulle, kes ma sametit väga katsudagi ei taha, saati siis pintseldada… Õagh.

Aga tulemus on nii nunnu, et ma tahaks kõik ülejäänud asjad elamises ka roosaks võõbata. Tagasi hoiab mind ainult teadmine, et kui kõik oleks roosa, siis see poleks sugugi nii eriline.

Muuhulgas on mu uus staarlamp ka pildile jäänud. Vinnasin selle tuppa hoovi pealt prahihunnikust, mis tekkis kui meile uusi kuure hakati ehitama ja naabrid kõik kuuridesse kogunenud tavaari õue kuhjasid, kust see peagi prügimäele läks. Lisaks lambile leidsin ma sealt muidugi veel asju, mida päästa.

Praegu mõtlen, et peaks lambikupli ka roosaks värvima ehk…?