Piku sai valmis karbi, mis pühapäeval kõigi kommenteerijate-lugejate vahel loosi läheb.
Kui ma selle endale loosin, siis… kohtusse mind võib kaevata?
Jap.
Või kui tahad ikka endale, siis loe siit, kuidas Daki Sünnipäevapaketti endale saada!
Tag Archives: evidence
hair watch
Käisin poolteist nädalat tagasi pärast pooleaastast pausi juuksuris. See oli päris kohutav, mis mu peas toimus.
Kuna nüüd aga on üsna selge, et ma pean juuksed taas välja kasvatama, siis otsustasin projekti korras salvestada, kuidas nad siis täpselt välja kasvavad.
Ja siis, kui kunagi raha saan, nad jälle maha lõigata. HAHAHAA!
(Vabandust. Ma olen natuke… hullunud.)
milestone
Täna oli päev, mil Mila ise küsis potile ja ka actually istus sinna. Küsinud on ta juba mõnda aega, aga keeldunud istumast. (Kas on siin midagi imestada…) Ja ma pole ka sundinud, kuigi peer pressure on potitreeningu osas ikka päris kõva. Kellel käib laps potil juba sünnitusmajas ja kellel oskab paberiga peput pühkida 3kuuselt – olgem ausad, konkurents on karmim kui eliitkoolis.
Aga ta vähemalt istus. Küsis ja istus.
Kõige veidram? Ma tõesti ei pidanud selleks ise midagi tegema peale mitte millegi tegemise. Phuuh. Jätkan valitud kursil. Paistab töötavat.
current list of TV boyfriends/husbands
…because no one uses the word ‘boyfriend’ about Tom Selleck. See oleks lihtsalt solvav.
Nimekiri ise on ilmselt homme juba teine, nagu ikka stabiilsete, reaalsusega hästi kontaktis olevate isikute teleabikaasade nimekirjad tavaliselt on. Ühtlasi mõned sarjavihjed, kui keegi hädas.
Frank Reagan (“Blue Bloods”)
Jimmy McNulty (“The Wire”)
Malcolm Reynolds (“Firefly”)
Sherlock Holmes (“Elementary”)
Harvey Specter ja Mike Ross (“Suits”)
Huck (“Scandal”)
Peter Mills (“Chicago Fire”)
John Reese (“Person of Interest”)
Danny Castellano (“The Mindy Project”)
…Ei tea, kuidas muidu teised üksikemad seda üksikemandust muidu händelivad? Hästi? Mõni nipp? Enne kui ma kedagi neist vaestest kuttidest jälitama asun? Telereaalsuses? Ei?
Olgu siis. Järgmise nimekirjani.
Kakskümmend üks kuud
Kallis Milutška,
sel kuul said sa 21 kuud vanaks. Eelmisel kuul jäi sulle kirja kirjutamine vahele, vabandust! Elu on viimasel ajal kuidagi orav-rattas, päevad lähevad lennates ja juba kolme kuu pärast saad sa kaheaastaseks.
Kaks aastat.
Aga praegu oled sa kõigest 21. Ilmselt väljastas Baby Committee sulle mingi eriloa, mille alusel saad sa nüüd teha mingeid eriti kõvasid 21se beebi asju, mida 20ne beebi teha ei võinud. Näiteks oma mänguauto tagurpidi keerata ja sinna sisse istuda. 21 rokib!
Täna ma vaatasin, kuidas sa Biffy Clyro uue albumi saatel tantsisid ja mõtlesin: sa oled nii suur. Sa oled nagu päris laps, proportsioonis ja pikka kasvu, asjaliku näo ja veel-mitte-kadunud põselohkudega. Kuklas alati megakahu, mida on võimatu harjaga taltsutada, tukk kelmikalt püsti, kõrvadel pehmed lokid. Silmad hallikasrohelised, ninaots nöpsik, sõrmed alatasa midagi pusimas. Kui sa tantsid, siis viskad sa käed õhku, nõkutad jalgu, vahel teed kükki-püsti-kükki-püsti, siis jälle keerutada ja siis vehid jälle kätega. Kõike seda rütmist muidugi täielikult mööda, aga kuigi minupoolne perekond on täis hõbekõrisid ja aktiivseid akordioniste, olen mina, noh… Tsiteerigem siinkohal Mallut, kellele ma eile telefonis laulda püüdsin: “Daki, ära solvu, aga sul on megakole lauluhääl.”
Lauljat sinust ilmselt ei saa, joonistama oled sa aga väga agar. Lausa nii agar, et ainuke koht, mis on jäänud su kunstiteoseist puutumata, on kontori uus tapeet – ja ma plaanin selle ka nii jätta. Sorri, musirull. Küll aga meeldis mulle meie eilne maalimine, kus sa lihtsalt mu sinitaeva oranžiga kaaperdasid, hiljem läksin üleni värvise lapsega poodi ja mõtisklesin, et pole vist läinud mööda päevagi, kui sa pole joonistanud. Muudkui joonistad ja joonistad. Spontaanselt tekivad ka kunstiteosed, näiteks on mul voodi kohal Elvis.
Räägid sa rohkem kui iial varem. “Kukkus maha” on peamine, mida sa teatad, hoolimata sellest, et püüan sulle õpetada uut fraasi: “Viskasin maha.” See oleks natuke akuraatsem. Oled hakanud küsima potile, kuid istuda sinna veel ei kavatse. Noh, asi seegi, et küsid.
Oh, ja siis mu lemmik… Alles viimastel päevadel oled sa mind uuesti emmeks hakkanud kutsuma, õigemini ütled sa nüüd mulle “emmi”. Paar kuud aga oled sa mind järjepidevalt nimepidi kutsunud, ainult et… “Daki” sa öelda ei oska, küll aga oskad öelda “kaki”… Nii et meie hommikud algavad nii.
Sahm-sahm. “Kaki!” Sahm-sahm-sahm.
“Tahan ju vee-eel magada, kullake…”
“Kaki!”
Sahm-sahm. Klõpsti! tuli põlema. Ja siis vaatab mulle otsa särav nägu ja teatab rõõmsalt: “Kaki!”
Ja ma päriselt usun, et sa oled NII ÕNNELIK esimese asjana hommikul ärgates mind nähes.
Ja mina? Ma ei saaks olla õnnelikum esimese asjana hommikul ärgates sind nähes.
Hommikul näeme jälle!
Armastusega,
emmi
Writing nook, revisited ehk Uus töönurgake
Peaaegu aasta oleme Nõmmel elanud ning lõpuks võib öelda, et kontor hakkab vaikselt valmis saama. (Köök ja elutuba? Not so much.) Peamiselt tuleb tänada siinkohal muidugi Naabrinaist, kes lihtsalt kätte võttis, mu poodi saatis ja tapeedipanemispühapäevaku korraldas. Võttis kõigest kuus tundi, aga tapeedi saime pandud.
(Ja kui ma ütlen “saime”, siis ma mõtlen, et “Naabrinaine sai”. Mina rohkem liimisin ja keeldusin asju minema viskamast ja tegin Naabrimehega nalja.)
Viimased detailid on aga vaja veel paika panna ja riiulid, mis hakkavad üht seina katma, tuleb ka enne sebida/ehitada, nii et office great reveal jääb hetkel ära. Küll aga tutvustan ma teile oma uut töönurka (vana oli selline), mis sai täna ka enam-vähem paika. Tõstsin laua akna alt ära, samas näen sealt nurgast ilusasti aknast ikka välja.
Täna mõtisklesin, et peaks selle korstnajala ka ehk välja toksima, umbes nagu meil vannitoas sai tehtud… Roosa tooli olen lötsi istunud, algselt oli mäletatavasti tegu rohelise koledusega, mis aga väikese makeoveriga hipiunelmaks muutus.
Minu väike nunnunurk. Saan nüüd aru, et pildilt jääb mulje, nagu ma oleks kingad lambikuplisse torganud… Eh, pilt hoopis:) Lambi skoorisin naabrite kuurist, kes selle ära tahtsid visata (hea, et jaole sain!). Pilt on pärit Kingakaubamajast, kus ma teadupoolest ju töötan.
Sama stseen, teised filtrid ja natuke teine nurk. Mul sai inspiratsioon otsa, kuidas veel pildistada.
Kuna ma tahan olla tähtis, siis nüüd on mul eriti ametlikud paberisahtlid. Ja uus väike lilleke, mis varjab kogemata Siki fotot. Ja tšekkige mu lahedat tapeeti!
Motivational art.
Pildid tegin Samsung s3-ga, töötlesin Pixlr-o-maticu äpiga.
merry!
Kingivihje: “Leemuripoeg Ville teeb sääred”
Ma peaksin täna või homme arvuti tagasi saama ja õest õe kinnitusel peaks valu ka taanduma lähipäevil, nii et siis teen kalendriga tasa, luban! Maailmas on ju nii palju lahedaid asju!
Kunagi väga ammu sattusin lugema Kairi esimest pungaampsamise blogi ja armusin. Siis kuidagi läks nii – nagu mul ikka läheb – et hakkasime suhtlema ja kui Amsterdamis käisime, pidime isegi kohtuma, aga kuidagi ei klapitanud välja… noh, long story short, senini kohtunud pole, aga maailma lahedaim inimene tundub noh.
Ja teile tundub ka, kui te ta blogi loete. Kui veel ei loe, siis peaksite.
Kairi on üks lahedamaid ja omanäolisema kirjastiiliga blogijaid. (Peale tema meenuvad veel vaid ehk Epp, Marta, Nirti, kellel on selline väga tugevalt äratuntav oma stiil. Rents ka muidugi. Linkida ei viitsi SEST MUL ON KIPS.)
Ja kui Kairi mainis kunagi suvel, et tal tuleb lasteraamat välja, siis ma hinges hõiskasin, sest ISSAND KUI LAHEDALT TA KIRJUTAB!
Nüüd olen juba nädal aega lubanud tema leemuriraamatustkirjutada
Niisiis, raamat oli päevaga kõpsti postkastis ja Mila tegi imetlevalt: “Ooooiii…” kui ta seda nägi. Kohe esimesel õhtul püüdsin talle seda lugeda, aga ei saanud esimestest ridadest kaugemale, sest oli vaja pilte vaadata.
Järgmisel õhtul jõudsin esimese lõigu ära lugeda, aga siis vaatasime jälle pilte.
Lõpuks õnnestus neljandal õhtul peatükk loetud saada, aga seda tingimusel, et Mila vaatab samal ajal pilte. Täitsa huvitav oli nii lugeda, kui teine lehitseb.
Ja nüüd oleme jõudnud 1,5 peatükki läbi saada, peamiselt vaatame pilte. Ah et mis piltidel on? “Kass. Kass. Pai. Kau. Koe. Kass. Pai. OOooiiii…”
Aga ma soovitan seda raamatut vaid selle vähese (või palju) põhjal. Sest Kairi on absoluutselt fantastiline ja leemuripoeg Ville on otsiva meele ja muheda loomuga ja nii värvikat ja toredat keelt, mida kasutab Kairi, pole ma enne varem kuskil näinud.
No kui tema enda blogid välja arvata.
Laske lapsed leemuriga seiklema!
Üheksateist kuud
Kallis Mila,
eile said sa üheksateist kuud vanaks. Või nooreks. Ma ka ei tea. Üheksateist on päris suur number, kas pole?
Ühel varahommikul ärkasid sa vara ja ma võtsin su enda juurde. Mul oli üks neist öödest, kus und ei tulnud ega tulnud, ja nii ma lebasin, sina juba ammu uuesti suikunud, ja vahtisin lage.
Ühtäkki hakkasid sa sahmima, ajasid end püsti, tegid mulle matsuva musi, keerasid selja ja uinusid uuesti.
See. See on põhjus, miks üldse lapsi saada.
Möödunud kuu on meie päevadesse toonud mõned uued mängud, mida sulle väga mängida meeldib. Kõigepealt harjutad sa oma tulevaseks kaskadööri või tsirkuseartisti karjääriks, sest su lemmiktegevus on minu otsas turnimine. Sellest veel lemmikum on ehk see, kui sa mu õlgadel seisad. (Ma hoian sind muidugi kätest kinni, aga ikkagi on see päris spooky kui väga sulle kõrgused ja ronimine meeldivad.)
Minu lemmikmäng on aga see, kus ma pöördun oma tavatoimetuste ajal näoga sinu poole, mille peale sina hüsteeriliselt naerma hakkad. Tõeliselt mõnus mäng on see. Ma ei pea muud tegema, kui sulle ootamatult otsa vaatama ja juba sa rõkkad.
Siis on veel trampimise mäng, kus me püüame hästi kiiresti ühe koha peal jalgu vastu maad trampida. Vahel ühendad sa selle “Tule kaasa” mänguga, ehk et võtad mul käest, viid mu kuhugi ja siis me trambime.
Uusi sõnu, või, noh, “sõnu”, on ka muidugi juurde tulnud. “Kala” tähistab jalgu”, üsna hästi on selged “kau” (karu) ja “mõmmi”, “tudu” ja “kukkus”, “mah” (mahl) ja muud vanad lemmikud.
Ja mul on tunne, et sa lähed iga päevaga aina ilusamaks. Ükspäev tõid sa mulle ühest kastist (neid veel jagub meil siin) foto, kus oli peal minu 3aastane versioon. Järsku märkasin, kui minu moodi sa oled muutunud – selle vahega, et sa oled ilus.
Ning siis ärkad sa, juuksed tõelises harakapesas, silmad vidukil ja unised – ja ma näen jälle iseennast.
Oh, ja skaipida meeldib sulle tohutult! Kui sa vanaemaga skaibid, siis ei häbene sa mind lihtsalt kaamera eest eemale lükata, käsi näos. Sest SINA räägid. (Ühtlasi pidasime me sel hetkel maha ka vestluse, kus sai selgeks, et sul on täitsa hea meel, et ma sulle õdesid-vendi ei planeeri. Kuigi lapsed sulle meeldivad. Jagamine – not so much.)
Kõige armsam asi sinu juures viimasel ajal on aga hoopis see, kuidas sa üritad laulda ja tantsida. Vahel püüad sa minuga unelaulukest kaasa ümiseda, teinekord kõlab laul kaasa Mumford and Sonsile või Ed Sheeranile, vahel leelotad sa niisama oma klotside kohal küürutades mingit tundmatut viisikest. Või noh, “viisikest”.
Ma loodan, et sa leiad alati põhjust rõõmsalt viisikest ümiseda, mistahes elu ka ei tooks.
Armastades,
emme
Voodikaaslased
Millal on käes aeg, kus tema lemmikmäng on erinevate mänguasjade, kätte juhtunud esemete või minu tudule panek. Muuhulgas nõuab ta õhtuti voodisse kaasa erinevaid asju. Või siis lihtsalt keeldub asjust lahti laskmast ja nii ta nendega magama lähebki.
Alguses oli tegu lihtsalt lemmikkaruga, sel nädalal on ta aga lisaks kahele karile kaasa võtnud:
- esmaspäeval metallist vannikorgi, kaks kaisukaru
- teisipäeval vannikonna, vannipardi, savist jõuluehte (karukujuline), kaisukaru
Tal olid reaalselt käed hunnikus asju täis, millest ta keeldus lahti laskmast. Nii ma hiilingi pimedas ta voodi ümber ja korjan ära asjad, mille peale ta ilmselt ebamugav läbi une keerata oleks. Nagu Hambahaldjas, ainult et hammaste asemel on näiteks vannikork.
Elu õied, am I right.