Täna 20 aastat tagasi kirjutasin ma oma esimese blogipostituse. Õigemini, päris esimene oli 20. veebruaril, aga mulle kuidagi meeldib vabariigi aastapäeva ka oma blogi sünnipäevaks pidada. Lugesin just neid esimesi, 20-aastase Daki kirjutatud tekste ja need oli kohutavalt masendavad. Hilisteismelise inimese äng, valu ja (siis veel diagnoosimata) depressioon. Sirvisin oma sünnipäeval – mida pidasin Kaiu rahvamajas, oma lapsepõlvemaal – vanaemale kingitud “daki.elab.siin” raamatut ja pole midagi öelda, ikka väga cringe on oma vanu tekste lugeda. Aga kuna ma tean, et väga paljud inimesed on sellega (ehk minu kirjutatuga, ehk minuga või minu eri versioonidega) aja jooksul samastunud ja neid on aidanud teadmine, et nad pole sarnastes tunnetes või mõtetes üksi, siis püüan ma mitte väga sellele mõelda, kuidas vana enda versiooni lähemalt vaatamine praegust mind tundma paneb.
Naljakas asi selle vanemaks saamisega. Viisin Milat lennujaama (ta läheb Siki perega Londonisse vaheajaks, mina jään koju puhkama ja üksindust nautima) ja rääkisime tee peal tema ärevusest ja sellest, kuidas tema maailma näeb. Ma sain temast hästi aru, sellest tundest, et tuleb vastata justkui kõigi inimeste ootustele ja kriitika peale oma käitumist muuta, kuniks sa lõpuks ei teagi, kes sa ise oled, sest sulle tundub, et sa pead olema keegi teine, et meeldida. Tahtsin talle nii väga öelda, et see tunne kaob lõpuks ära, ükskord leiad sa enda üles ja kõnnid oma kehas ja elus enesekindlalt – aga ma ei saanud seda öelda, sest esiteks ei saa ma seda ju garanteerida (otsime me ju tegelikult end terve elu) ja teiseks oleks see pisendanud tema tundeid.
Rääkisime veel sõjast ka. Mila läks täitsa leili, sest ta lihtsalt ei saa aru, miks sõjad olemas on. “Ma ei saa aru, sa oled TÄISKASVANUD INIMENE ja okei, ütleme, et sa tahad mingit maatükki, mis on kellegi teise oma, ja sulle öeldakse ei – siis ole NAGU TÄISKASVANUD INIMENE ja rahune maha ja lepi sellega. Sest muidu sa literally oled nagu mingi groomer või abuser, mis MÕTTES ei saa sa aru sõnast ei!?” Muidugi, sõda ongi ultimate abuse and violence, lihtsalt riikide tasandil, aga mõjutab ju meid kõiki.
Aga linnas oli kena, palju lippe ja palju rahvast, teel muuseumisse sattusin kõik-puhuvad kontrolli. Ei mäletagi, millal viimati puhuda sain. Soovisime head aastapäeva ja muuseumis jõudsime enne lendu veel kogu kambaga ekspo läbi käia ja tuur Maria unenäo ka ära vaadata. (Ausalt, tulge muuseumisse, seal on nii tore, sel nädalavahetusel on meil kogudest haruldased pingviinid ka välja toodud, aga muud näitused on ka ägedad ja no kohe eriti soovitan ma tuur Mariat muidugi.) (Ühtlasi, ma olen senimaani nii õnnelik ja tänulik, et saan loodusmuuseumis töötada. See maja, need inimesed, missioon ja igapäevatöö… ma lihtsalt olen nii õnnelik.)
Ja siis siuh ja säuh, oligi lennujaam ja vaatasin, kuidas nad turvaalasse kadusid. Teadsin, kui närvis vaene Milake on, aga kõik laabus, said kenasti läbi. Seda arutasime ka teel, et miks lennujaamad ärevust tekitavad. Taipasin, et mulle just ikkagi meeldib – mulle meeldib, kui on reeglid ja ma tean täpselt, mida ma tegema pean. Mulle meeldib olla muidugi PERFEKTNE reisija, kel on kõik asjad kolme sekundiga õigetel kandikutel ja valmis väravast läbi kõndima. Aga see on vist umbes sama, kui ma ükskord ühel toona viimasel visiidil psühholoogi juurde tundsin, et olen läbinud kursuse viielisena, sest p-loog ütles: “Ma näen enda ees võimekat naist, kes saab igas olukorras hakkama.” Jah, olid ajad…
//
Aga et siis 40. Täiesti hoomamatu on see vananemine. Mulle meeldib inimestelt küsida, kui vanad nad oma peas on. Mina olen vist kuskil seal 30ndate alguses oma peas, kuigi mõtlesin täna just tagasi sellele ajale ja seal oli ikka palju rapsimist ja meeleheidet, enda otsimist, leidmist ja jälle kaotamist. Mõtlesin sellele esimesele lahutusjärgsele peikale, kellega jäi afäär lühikeseks, aga kes aitas mul aru saada, et üksikemana1 on samuti võimalik deitida ja elu lahutusega ei lõppe. Mõtlesin sellele, et läksin lahku kolm aastat tagasi ja märkasin eile, et mu eks on mind TikTokis jälgima hakanud. Ja et see kolm aastat vallalisena on olnud vist üks mu kõige pikemaid selliseid perioode, kus ma pole praktiliselt üldse aktiivselt deitinud. Mõni üksik erand, mis kinnitab reeglit.
Ja kui rahus ma sellega olen. Eriti, kui ma mõtlen tagasi sellele noorele 20aastasele Dakile, kes blogima hakkas. Milline üksildus ja meeleheide, kõik see armastuseotsing, aga ikka ja jälle valest kohast. Olen palju vallalisust enda jaoks mõtestanud ja ümber mõtestanud, vahel on muidugi praegugi päevi, kus olen üksildane ja mõtisklen, et kas tõesti nii jääbki. Vahel on sellega lihtsam olla, vahel raskem. Aga enamasti siiski lihtsam. Latt on väga kõrgel, enneolematult – ja see ongi okei. Kui mu latt oleks 20ndates olnud vähegi kõrgemal kui põrand, oleks elu kulgenud hoopis teistmoodi. Aga ma ei saa for the life of me öelda, et ma kahetsen. Ei kahetse päevagi, sest muidu ma ei oleks siin nii nagu ma olen. See on olnud minu (väga käänuline) teekond ja ma olen tänulik.
See vist ongi praeguse ajastu märksõna. Tänulikkus. Eriti viimase 1,5 aasta valguses, kui on olnud koduses mõttes päris keeruline ja raske põhjustel, mida ma avalikult lahkama ei hakka. Aga ma olen tänulik, et mu elus on need inimesed, kes mu elus on. Et mul on toetav ja superäge perekond. Et mul on palju asju, mida ma saan teha suure kire ja põlemisega. Et mul on mu kodukoobas, kus ma saan pugeda kookonisse ja taastuda. Et mul on mu hõim.
Ja et Eesti on vaba. Varsti on rahu ka vabas Ukrainas. Nii lihtsalt peab minema.
Head vabariigi aastapäeva meile kõigile ja head kolmanda kümnendi algust dakiblogile ja head viienda kümnendi algust minule.
- Tehniliselt ma muidugi pole üksikema, sest mu lapsel on isa, kes aitab ja toetab. ↩︎
Ma olen viimastel nädalatel mõelnud hästi palju tühjuse peale. Et kuidas on tühjus ja kuidas mõnikord see tühjus on hästi-hästi hea, sest see on tegelikult ju ikka täidetud. Täidetud täpselt just sellega, mis antud hetkes toimub, ees ja taga on tühjus, aga selline hea, turvaline tühjus.