aastakokkuvõte 2019
Nii hilja peale pole mul küll ühelgi aastal vist kokkuvõtted jäänud, aga – kolleegidega on klaasid kokku löödud ning aastale tagasi vaadatud, surnuaial on käidud, munad on täidetud, liha on ahjus ja hetkel on moment, kui ma tõesti saan lõpuks võtta hetke ja tõmmata hinge. Aastalõputaktis.
Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011, 2012, 2013, 2014, 2015, 2017, 2018)
1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa polnud varem teinud?
Ma nägin polaarpäeva. Ma olin varem näinud polaarööd, aga -päeva – mitte.
2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
No kas ma jõudsin Pariisi? Võite sada korda arvata. Aga suhte osas – ma pidasin kinni sellest lubadusest, et ma enam ei tee allahindlusi. Ja ma arvan, et ma tõesti pole teinud. See pole olnud alati kerge – ikka on valus, kui pead endale tunnistama, et inimene ei tunne sama, mida sina tunned – aga lõppeks ma olen suutnud uskuda, et edasi liikumine on olnud õige. Sest vähemalt hetkel olen ma küll väga rahul, et ma olen jõudnud siia, kus ma olen.
3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?
Hmm, ma arvan, et vist mitte. Samas – kõik need aastad kuidagi sulanduvad juba üheks…
4. Kas keegi su lähedastest suri?
Jah. Veebruari lõpus suri mu vanama. Ma ei ole sellest vist tänaseni aru saanud.
5. Mida sa sooviksid omada aastal 2020, mis puudus aastal 2019?
Aega võiks olla rohkem. Aga ma tean küll, et seda ma pean ise endale võtma, sest aega on meil kõigil täpselt sama palju.
6. Mis riike külastasid?
Sel aastal vist ma väga ei reisinudki… Rootsis käisin paar korda. Valgevenes. Riias. Põhja-Norras. Ida-Virus! Hmm, paistab, et ma sel aastal välismaal ei käinudki. Ühe korra – esimest korda elus! – jäin lennukist ka maha ja üks reis jäi seetõttu ära. Mul on senimaani kohutavalt piinlik sellepärast.
7. Mis kuupäev aastast 2019 jääb igaveseks su mällu? Miks?
28. veebruar – siis lahkus vanama. Oluliseks sai ka 17. november, aga kui oluliseks, seda näitab aeg.
8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?
Ma tahaks uskuda, et selle aasta suurimad kordaminekud on seotud minu inimestega. Et ma olen suutnud olla neile toeks, kes on seda vajanud; jaganud õnne nendega, kes on tahtnud oma õnne minuga jagada; et olen armastanud neid, kes on lubanud end armastada ja teinud seda kogu hingega.
9. Mis oli su suurim läbikukkumine?
…ja on inimesi, keda ma pole õigel hetkel tähele pannud. Pole tähele pannud, et neil on olnud raske ja et ma oleks saanud teha asja paremaks. Ja olen sellest kohati liiga hilja aru saanud.
10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?
Ma olin aasta lõpus nii mega haige, et seda on senini tunda, kuidas mu põskkoopad valutavad. Ja gripisüstile ka reageerisin nii hullult… Ehk siis, jah, tervis annab märku, et ma pean hoo maha võtma.
11. Möödunud aasta parim ost.
Ost: auto!!!! Ma täitsin oma uue aasta soovi ja mul on lõpuks töötav auto! Kingitus: Spirit Box. Ma isegi ei hakka rääkima, mida see minusugusele ghost hunter hullule tähendab.
12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?
Siki.
13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?
Neid inimesi on ka sel aastal kahjuks väga palju. Ma isegi ei hakka rääkima poliitikutest, ma näen kahjuks silmakirjalikkust ja väiklust liiga palju. Solvumist, kriiskamist, rusikatega vehkimist pärast kaklust, ebamõistlikke nõudmisi ja vingumist… Seda on nii palju.
14. Kuhu läks enamik su raha?
Autoostu. Diivani ostsin ka!
15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?
Mu roima-podcast koos Andres Anveltiga! Ma viisin täide oma unistuse ja tegin Eesti esimese roima-podcasti!
16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2019 meenutama?
17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:
i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.
ii. kõhnem või paksem? Ma ei ole kõhnem, aga ma paindun kindlasti paremini, kuna ma olen alates kevadest joogat teinud ja näib, et ma ei peatu.
iii. vaesem või rikkam? Rikkam.
18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?
Võtnud aega.
19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?
Töötanud 🙂
20. Kas sa armusid aastal 2019?
Jah!
21. Kui palju üheöösuhteid?
Võiks öelda, et üldse neid ei olnud.
22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?
Rick&Morty, Grace&Frankie, hästi palju elumuutvaid dokumentaale. Curiosity Streami investeerimist ei kahetse.
23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?
Jepp.
24. Parim raamat, mida lugesid?
Eia Uusi “Tüdrukune” – selle tahaks suruda igale mehele näkku. Esther Pereli “Armastus ja petmine” on imeline sisevaade suhete hingeellu. Ja Anais Nini “Henry&June” ajas mind kohati närvi, aga on siiski fantasiline lugemine. Sisuliselt on võimalik lugeda saja aasta vanust blogi.
25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?
Dolly Parton!
26. Mida sa tahtsid ja said?
Auto!!!! Jeesus, mul pole sõnu kirjeldamaks, kui väga mu elukvaliteet on tõusnud.
27. Mis oli selle aasta parim film?
Kas ma üldse olen sel aastl filme näinud?! Ma just käisin kinos prantsuse filmi “Tõde” vaatamas, aga see ei olnud ilmselt parim film… Ma tahaks öelda, et “Christmas Carol”, see BBC uusversioon, aga see polnud päris film…
28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?
35 tuli Triinude Toiduministeeriumis, mida ma absoluutselt soovitan kõigile. Olid kohal kõik kallid, isegi mõned sugulased! Ja hiljem vedas Andra mind mööda traditsioonilisi kohti ja me saime aru, et me oleme selleks kõigeks juba liiga vanad.
29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?
Mõned lisatunnid päevas ja mõned rohkemad päevad nädalas, kui ei peaks tõusma äratuskella peale.
30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?
Kleidid ja Gerry Weber to the max.
31. Mis sind mõistuse juures hoidis?
Jooga.
32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?
James Blunt.
33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?
Ma ei taha sellele vastata, sest world is going to shit. (Vastus sama eelmisest aastast)
34. Keda igatsesid?
Milat, nonstop.
35. Kes oli parim uus tutvus?
Neid oli palju! Meie tiimi tuli nii palju uusi ägedaid inimesi ja ka eraeluliselt oli mul palju toredaid deite. Neist üks muidugi kujunes mõnusamaks kui kõik teised…
36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2019 õpetas.
Pane inimesi tähele. Julge süda lahti teha.
kuusesaaga
Kui te juhuslikult olete kursis sellega, kuidas ma käin viimastel aastatel metsast kuuske toomas, siis kindlasti teate, et peaaegu iga kord ma saen endale kätte. St mul on selline saag, mille tera ei püsi hästi käepidemes ja kipub liikuma ja nii väga sageli juhtubki, et kogemata avastan: jälle käed verised.
Milale on see muidugi korraliku trauma tekitanud ja ta annab mulle pidevalt kuuma sellega. Maigaad noh, ÜHE KORRA saed elus kätte ja pead seda nüüd iga aasta kuulama!
Ok, võibolla oli seda rohkem kui üks kord.
Igal juhul, selgi aastal hakkasin Milat varakult ette valmistama, et nüüd õige pea lähme kuusele järele.
“Nojah, vaata et sa siis jälle kätte ei sae,” oli tema üsna stoiline vastus.
Jeesusnoh.
Lõpuks jõudis kätte kuusepäev, mis muidugi oli jälle muude tõmblemiste vahele ära pressitud. Olin just haigevoodist (I mean, ma olin ikka MEGAhaige, ma pole mitu aastat nii haige olnud, käisin kohutava algava haigusega veel Kohtla-Nõmmel laivi tegemas, järgmised päevad reaalselt SURIN, aga kuna tööl ka hästi kiire aeg, siis ega ma kaua saanud rivist väljas olla) end välja ajanud. Aga teate ju küll, kuidas sellega on, kui pole end korralikult veel terveks ravinud – treppidest kõndimine on VALULIK, hingata ei jaksa… Aga paraku oli see ainus pärastlõuna, mil õnnestus valgel ajal tunnike röövida, et metsa jõuda, seega nii me ühel neljapäeval selle tralli ette võtsime.
Mila autosse, saag juba oli autos, RMK-le kuuse eest ammu makstud, minek.
Sobiva kuuse leidsime kiirelt ja kuna sel korral oli mul piisavalt oidu töökindad kätte panna, siis ma EI SAAGINUDKI kätte. St ainult minimaalselt – verd välja ei saanud, natuke ainult marraskil.
Kuusk autosse, tagaaken lahti, kuuselatv aknast välja, koju.
Jõudsime üsna õnnelikult kuusega tuppa, otsisin välja kuusejala ja siis mul meenus – kurat. Möödunud aastal nimelt pidin ostma uue kuusejala, sest vana – vanaisa tehtud – oli keldris ja keldrivõtmed sel hetkel parasjagu kadunud. Uus kuusejalg oli aga selline, mis ilmselgelt tehtud ülekaaluliste kuuskede jaoks, sest need kruvid lihtsalt ei lähe piisavalt kokku, vaid jätavad umbes kena 15sentimeetrise diameetriga augu. Minu kuuseke aga oli umbes 7sentimeetrise läbimõõduga.
Istusin siis heitunult maha ja mõtlesin, et mida ma nüüd ometi teen. Proovisin korraks papiga polsterdada – tean küll, et papp vettib läbi, aga me nii vähe kodus oleme Milaga sel detsembril, et oluline oli kuusk vaid mõneks päevakski püsti saada. Ei õnnestunud see papinali. Eelmisel aastal, muide, peaaegu õnnestus. Siis sidusime veel vist niidiga kuuse kuidagi paika, et ta viltu ei vajuks.
OK, aga sel aastal mu ju on keldrivõtmed. Kogusin oma viimased jõuriismed kokku ja käisin keldris. Kuusejalg aga oli kahest aastast keldris vedelemisest täiesti kinni roostetanud.
Mul oli ausalt nutt kurgus. No mida ma teen noh! Istusin oma kahe lollaka kuusejalaga elutoas, jõulumuss üürgamas ja tundsin, et ei saa kohe mitte millegagi enam siin maailmas hakkama. Kõik kohad valutasid, jaks oli täiesti läinud, kuusk seisis nukralt vastu seina toetatult…
Õnneks suutsin enda uhkuse alla suruda ja sõbrale helistada – no lihtsalt, et kurta. Sõbral õnneks aga oli suisa kaks kuusejalga üle ja oli lahkesti valmis laenama, nii et meie kuusepoiss sai lõpuks üles ja ehitud ja jõulumussi asemel saatis seda kõike James Blunt (Mila nõudmisel) (ausalt noh!) ja päeva lõpuks suutsin ma isegi fitlappida ja veel mõned asjad ära teha. Greit saksess.
Ainult et terveks pole ma senini saanud, kuid mis sest ikka, lõpuks ju ikka saan. Eks?
me peame rääkima kassidest
Kui sa oled olnud mu blogi lugeja, siis sa tead, et mul on kassid. Õigemini, ma alustasin oma blogiga aastal 2014 ja sama aasta sügisel leidsin ma maast musta känkra, kellest sai Miuks. Mõned aastad hiljem otsustasin ma lisada perre veel ühe puntra, temast sai Pussakas.
Aastaid on mööda läinud, kõvasti. Miuks oleks tähistanud just 15. sünnipäeva, kui ma oleks selline inimene, kes kasside sünnipäevasid tähistab. Igal juhul, ta on vana, ta on paks ja ta on ikka veel minu pere väga hinnatud liige.
Aga ta on vana. Ja kuigi ma kasvasin üles kassidega, ei elanud keegi neist vanaks. Minu jaoks on elu vana kassiga midagi täiesti uut. Pussakas, muidugi, on ka vana – 13, kui täpne olla. Aga Pussakas on alati olnud kõbusam ja temal nagu need kortsud ei paista nii väga välja. Mu arust on ta koguaeg selline olnud – pretensioonikas, häälekas, vahel megatüütu, iseloomuga ja elav.
Miuks aga on vana.
Ma märkasin vist esimest korda seda päriselt eelmisel suvel. Siis, kui meil oli see kohutavalt palav (jeesus, kas ma olen kunagi juba maininud, kui väga ma vihkan palavust ja suve? Öäk!). Temale mõjus see ka halvasti. Ta oli täitsa lõpnud. Ei liigutanud rohkem kui hädapärast vaja ning mulle tundus, et tema kognitiivsed võimed hakkasid minema kiirelt allamäge (ps. Miks allamäge on halb asi? Allamäge minek on ju lihtne ja mõnus, ülesmäge on ilgelt tüütu ja rõve – miks ülesmäge seostatakse eduga?).
Igal juhul, ma olin mures. Arvasin, et ega talle üle aasta enam jäänud ole. Aga siis läks jahedaks ja ta arendas endas uue veidra harjumuse. Nimelt ta nüüd sprindib.
Jah, vana paks Miuks sprindib. Tavaliselt siis, kui ta tuleb vetsust. (Põgeneb haisu eest?)
Siis ta võib teda täiesti rekordkiirusi ja ma pole kunagi aru saanud, mis kuradi asi see on. See on kohutavalt naljakas – kõht vänderdab siia-sinna, väiksed minikäpad klabistavad mööda põrandat, ise väga keskendunud ilmega… Sprindib ta tavaliselt diivanile või tugitoolile, aga siiski. Sprindib! Sõbrad, ta sprindib! Miks ta seda teeb, ma ei tea. Mingit mängu sellest ei arene. Mingi aplombiga see ei lõppe. Lihtsalt… Padin ja kõik.
No ja siis see ka, et kuigi ta nimi on Miuks ja see on alati teda hästi iseloomustanud – sest miumiu suudab ta suurepäraselt teha – on ta muutunud KOHUTAVALT häälekaks. Ta kräunub KOGU kuradi AEG. Okok, see kõlab, nagu mul oleks kodus mingi kassipiinurmasin, aga see pole päris see ka. Ta on rahul ja õnnelik, aga ta lihtsalt kräunub maru tihti. Ma lõpuks isegi guugeldasin, miks kassid kräunuvad ja sain mingi vastuse. No umbes nagu beebidega, et nad nutavad, kui on nälg, külm, ebamugav jne. Ja kui kõik vajadused näivad rahuldatud ja nad ikka nutavad (kräunuvad), siis o ilmselt asi stressis.
Kasside kohta oli seal kirjas, et mõned kassid on nagu neeed inimesed, kes käivad ringi ja muudkui vannuvad omaette: “Kuradi vana perse, fakk maivõi…” Noh, otsustasin, et Miuks on ilmselt see. Et ta lihtsalt käib ja vannub.
Ja muudel juhtudel ka. Talle näiteks meeldib väga magada vannitoa põrandal, sest see on hea soe. Ja iga kord, kui vetsu minna, ta igaks juhuks kräunub. JAH MIUKS NAGU MA EI NÄEKS SU HIIGELSUURT KOGU KESET PÕRANDAT TÄNKS ET TEADA ANDSID ET SIIN OLED
Muidugi kõige häälekamalt ta karjub toidukausi juures, just nagu teda hoitaks pidevalt näljas. Ma vahel ikka lähen selle õnge ja panen terve paki märga toitu ette – et pärast siis käia ja püüda oksesse mitte sisse astuda. Sest, vaadake, tal on söömishäire. Tal on mu arust see koguaeg olnud ja ma seostan seda selle tänavaeluga, mis tal oli. Tal ei saa kunagi kõht täis. Oksendab ära ja on võimeline jälle sööma. Mistõttu ma muidugi väga piiran seda, kuidas ja mida ta sööb – ja, noh, elan siis selle kräunumisega.
Süüa võib ta üldse kõike. Ma olen tabanud teda söömas suppi, salatit, kala, vorsti, kana, lilli, kas ma ütlesin juba, et suppi ja ennist just tulin tuppa ja nägin, kuidas ta oli peadpidi äädikakrõpsude pakis.
Aga muidugi on nad mõlemad kohutavalt armsad. Kui see okse- ja kräunumisevärk välja jätta. Samas, mul on olnud kunagi beebi ja ma olen pihkudesse sitta püüdnud, nii et ses mõttes on elu ikka puhta lill, aga vahel ma mõtlen sellele, et inimesed, kellel pole loomi (või lapsi), ei tea ikka üldse midagi sellest, mis on päriselu. Või, noh, saate aru küll. Päriselu-šmäriselu, ma pean silmas seda, et läheb ikka väga palju vaja, et panna mind kulmu kergitama või rõvedusest oigama, sest elu vana kassi, väikse beebi või vanainimesega – need kõik on iseloomult üsna sarnased asjad. Sest ma üldse ei hakkagi rääkima sellest, kuidas seedekulglaga on vanaduses probleeme nii loomadel kui inimestel jne.
Ühesõnaga, mul pointi polegi. Või, noh, okei, on küll. Ma saan aru, et Miuks on vana. Ma olen valmistunud tema lahkumiseks juba mitu aastat. Ma pole veel ostnud labidat, aga ma *mõtlen* sellele üsna tihti. Et ühel päeval tuleb see hetk, kui ma tulen koju ja… Ning ma koguaeg kalkuleerin mõttes. Mul on koguaeg mingi plaan, et mida siis teha. Suviti on lihtsam, siis piisabki labidast, eks. Aga talvel? Mida ma teeksin, kellele helistaksin? Mis teenused meil surnud lemmikloomade jaoks on? Ma ei tea. Ma peaksin seda uurima, aga ma ei julge ja ei taha. Kuigi tean, et peaks.
Suvel rääkisin ühe sõbraga sellest, et millal on õige hetk panna vana loom magama. Minu seisukoht oli selge – siis, kui tal on valus. Kui on selge, et tal on liiga valus. Kui ta neerud enam ei tööta, kui ta enam ei söö ega joo. Ma ei tea, kas peaks siis jääma ootama.
Tema jällegi arvas – kogemuse põhjalt – et seda ei tasuks teha. St ta on teinud nii üht- kui teistpidi ja magamapanek oli kohutavam. Ta tegigi läbi selle, et ta hooldas oma kuhtuvat lemmikut nagu hooldaks kuhtuvat pereliiget. Kõige selle sita koristamise ja dementsete veidrustega. Aga et vähemalt ta oli seal, lõpuni välja. Täie hinge ja südamega.
See variant, kusjuures, polnud mulle pähegi tulnud. Sest minu elus on kassid kõik kas kadunud, jäänud auto alla või on nad magama pandud. Aga et keegi ka nö sureb vanadusse…
Eks ma siis nüüd näen, ma usun. See mõte on südantmurdev ja eluliselt pragmaatiline samaaegselt.
Aga, muidugi, olen ma kuulnud ka kassidest – ka paksudest – kes elavad forever. Nii et we shall see.
külmast ja käepigistustest
Meil hakati kütma. See on igal sügisel selline magusvalus hetk, kui lõpuks kütma hakatakse. See tähendab, et umbes kuu aega on veel sellist aega, kui saab kodus käia bodidega ja poolalasti, ei pea sees hoidma radikat – aga juba peab neid määratuid küttearveid maksma.
Aga siiski, imeliselt mõnus kuu aega. Valgust veel jagub ja on piisavalt soe.
Täna ärkasin ma ometi üsna jahedasse. Nimelt suutsin ma kuskilt eile mingi külma külge haarata. Või no, okei, ma saan aru et see külm polnud eile (kui ma ütlen külm, siis ma mõtlen viirus, ma tean küll, et külm kui selline inimest haigeks ei tee), vaid mõni päev tagasi. Igal juhul see eile laekus. Ja ma olin märkimisväärselt õnnetu ja valutas siit-sealt. Pesumasin oli mõni päev varem katki läinud ja nii kerge tundus vajuda sellesse vanasse halasse, et ohhh, kus mul nüüd alles on kehv elu.
Ja siis keegi ütles, et talle tundub, et ma olen väga tasakaalukas inimene.
Ma hakkasin laialt ikka naerma kõigepealt, sest first of all härra tinder, tundub et te tõesti pole minuga veel kohtunud. Aga ta küsis edasi ja ma jäingi mõttesse, et issake. Kas ma tõesti olen… tasakaalukas? Mina? HAVE YOU MET ME?! Ma leban regulaarelt kontoripõrandal, sest mul on raske vahel hakkama saada asjadega, millest ma tunnen et on neid vajalik inimestele kirjutada.
//
Läksin täna tööle ja küsisin, kas mu tiimikaaslased tõesti näevad mind tasakaalukana. Ja tuleb välja, et – tõepoolest.
Tõe-imede-poolest.
Millal see juhtus? Millal juhtus see, et ma pole enam melanhoorast dakistan? Millal juhtus see, et ma olen täiskasvanud tasakaalukas inimene? Kes, jah, vahel heidab põrandatele pikali, aga siiski.
Millalgi see juhtus. Ja ma arvan, et see on enamikus järjepideva töö tulemus. Kui mul enam ei jäänud muud üle ja ma pidin päriselt tööle hakkama endaga. Kui mul polnud enam ühtki vabandust. Kui minust sõltus veel ühe inimese elu.
Ja ma pidin seda kõike tegema, kulmude peal välja roomama – võibolla ehk tõesti mitte jõudes sinna, mis ühiskonna mõttes on tore koht, kuhu jõuda, sest mu õhtud on ikkagi mehevabad, naisevabad ka – aga tegin selle ära ja siin ma olen. Ma olen suhteliselt õnnelik, mul pole millestki väga puudus, ma tunnen end ja oma reaktsioone suhteliselt hästi. Ma saan aru, kui hakkab viltu vedama ja ma reageerin.
Ja ma tantsin õhtuti köögis lapsega (ja vahel talle külla sattunud sõbrannadega, naerdes sisemas, kui imeliselt piinlik ja tore tal selle pärast on, et ma nii tantsin ja laulan), me räägime õhtuti oma salaasju, me ütleme palju “ma armastan sind miljon ja rohkem”, ma teen oma kuradi faking lollakat joogat ja see teeb mind vahel kuradi õnnelikuks ja vahel ajab faking närvi; ma maksan iga kuu viimasel päeval arveid ja ülejäänud kuu olen ülipiinlikult täpne oma väljaminekute osas. Ma kannan liiga palju kleite ja pean endale meelde tuletama, et isegi kui inimesed mulle meeldivad, on edasi liikumine okei.
Ja ma…
…olen vist tõesti tasakaalus.
Kuidas see juhtus?
///
Ning siis, jah, tegelikult, meenub, et tahtsin rääkida kätepigistustest. Mul on olnud hullumeelne värbamisnädal seljataga. Sellest, kuidas inimesed tööintervjuudel võivad olla nii omamoodi, sellest peaks mõni teine kord, aga kui õige inimene ma ikka olen sellest rääkima? Ma pole ühtki tööd tänu intervjuule saanud.
Aga ma tahtsin öelda seda, et… Käepigistus on hullult oluline. Ma olen märganud, et kandidaadid, keda ma niigi juba hiljem kipun eelistama – nende käepigistus on tugev. Ma olen alati rõhku pannud sellele, et mu enda käepigistus oleks tugev ja mu jaoks on alati hämmastav, kui inimesed panevad mu pihku oma lõdva ja vedela pihu. Kas… kas sa ei mõtle sellele? Kas see pole su jaoks oluline? Kas me elame erinevates ühiskondades?
///
Ja hetke lemmiklugu ka. Mul pole üldse piinlik, et see on see lugu. Iga kord, kui ma hakkan kuhugi minema (“Ma nüüd lähen vanni, aga enne…” või “Ma hakkan kohe süüa tegema, aga enne…”), panen ma selle loo korra peale ja iga jumala kord haarab Mila peast ja oigab dramaatiliselt: “Issand jumal, kas jälle?!” Ometi on ta juba teisel real minuga kaasa laulmas ja kui ma täna naljatlemisi unelaulu asemel seda laulu hakkasin laulma, oli ta rõngas ja itsitas ja nõudis “Veel, veel, veel!”, nii et mida ma öelda tahan, on see, et kaheksa-aastaste maitse on IMELINE ja ärge palun kuulake, mida nende ratsionaal rääkida püüab vahepeal.
xxx
On üks podcast, mida ma armastan kuulata. Noh, neid on muidugi mitu(kümmend), aga üks neist on Disgraceland. Ja täna ma sattusin kuulama osa räppar XXXtentacionest (kuulake, see on väga hea!).
Ja siis läksin ma sinna internetiauku. Teate võibolla seda auku, see jäneseurg, kuhu sukelduda, uurida ja kuulata ja lugeda ja vaadata ja sattuda aina rohkem segadusse, kuniks umbes sa oledki veendunud, et 2Pac on veel elus.
St, ma ei usu, et X on elus, ja see pole üldse see, millest ma tahtsin.
Kuulasin XXXtentacione lugusid ja… need nii meeldisid mulle. Ja siis jälle kuulasin ja lugesin kõikide nende õudsete asjade kohta, mida ta tegi, ja ma… Ühesõnaga, ma ei tea. Ma kirjutasin just raamatu lähisuhtevägivallast ja nüüd ma kuulan – ja mulle meeldib!!! – lugusid, mille on kirjutanud mees, kes tegi oma naistega kohutavaid, sõnulseletamatuid asju. Ma ei oska siinkohal üldse seisukohta võtta, õigemini, ma tean ju ka, et ma natuke kuulan ja siis läheb üle, aga see hirmus rebestumine hinges ju jääb.
Mulle ei peaks meeldima selle inimese looming, kes ei suutnud olla inimene.
Jeesus, ma veetsin oma elust POOL TUNDI, et vaadata järjest, kuidas ta KAKLES. Sest, jah, sellest on internetis compliationid.
Ja mingil hetkel, ma avastasin, et vaatasin neid kaklusvideoid juba selle pilguga, et okei, ahah, siin ta tõmbab selle kaitse ja – kurat, misasja?!
Aga usutavalt see kõik pole mingi uus probleem või leiutis. Ajalugu on täis mehi, kes on teinud toredaid asju, loonud kauneid asju – ja olnud täielikud tõprapead.
Teisipäeviti ilmub Sõbrannas nn ajaloonaine ja vahel küsitakse mult, et aa ok, aga MIKS TE MEESTEST EI KIRJUTA? For reals, mul oli eelmisel aastal mingi tinderivend, kes päris siiralt küsis seda – selle peale, kui ma olin täie vaimustusega rääkinud talle ühe ägeda naise loo.
“Aa, nojaa, aga miks see lugu naisest oli? Miks TE MEESTEST EI KIRJUTA?!”
Ee… Sest terve ajalugu on meestest? Mehed on kirjutanud kõik? Ja äkki oleks aeg kirjutada naistest?
Ühesõnaga, tagasi teemasse.
Või noh, jah, see kõik on üks ja seesama teema. Asi, millega koguaeg on raske hakkama saada. Et maailm on täis, lühidalt, kohutavaid inimesi. Ja kuidas siis elada või olla.
Aga XXXi valguses jäin ma enim mõtlema vist sellele, et iga intekas, mis ma lugesin, iga video, iga snap, iga periskoop, iga live mida ma vaatasin – see karjus mulle näkku. TA ON NARTSISSIST!!! Ta on katkise ajuga, lapsepõlves vanemate ära rikutud nartsissist, kes ei suuda ega oska kunagi luua ühtki lähisuhet.
Kamoon, loos “Changes” ta ütleb sõnaselgelt
Baby I don’t understand this
You’re changing I can’t stand it
My heart can’t take this damage
And the way I feel can’t stand it
I mean, kui see pole puhas nartsu-ülestunnistus, siis mis see on. Muidugi ei talu ükski nartsissist seda, et inimesed nende ümber muutuvad, kasvavad, arenevad… Sest iga muutus ja kasv ja areng on isiklik solvang nende endi jaoks, sest see seab ohtu nende autoriteedi. Ning jah, nad ei mõistagi seda, et inimesed peavadki muutuma ja arenema ja kasvama.
Ma tundsin üht inimest, kes teatas suure uhkusega: “Ma ei kavatse MITTE KUNAGI muutuda!!!” Ta oli nii kindel endas, nii veendunud… Ja mul oli temast lihtsalt nii-nii kahju, sest mõelda kui õudne oleks see, kui me kunagi ei muutuks? Aga tulles nartsissistide juurde tagasi, siis…
…Mõtlesin, et sellest on mul kõige rohkem kahju. Et ma ei pannud raamatusse seda üht sõna sisse. Nartsissist. Äkki see oleks olnud võti kellelegi nagu see oli mulle.
Nimelt olen ma viimasel ajal – eriti just viimastel nädalatel, täitsa juhuslikult – jälle nii palju nartsude kohta lugenud ja mulle meenus üks kord, kui ma intervjueerisin üht inimest. See intekas kunagi looks ei saanudki – tehnilised viperused – ja pärast otsustasime, et nii ongi parem. Aga ma mäletan, et ta ütles mulle selle võtmesõna. Nartsissist.
See võti oli mul veel puudu, et teatud asjad lahti muukida. Et aru saada, miks ma teatud vigu korduvalt justkui teen.
Ja ma ei pidanud üldse palju XXXtentacionest teadma, et aru saada. Just see ta on. JEESUS KRISTUS ta ema ütles talle, et naisi võib lüüa, kui “olla selles osas džentelmen”, st enne tuleb naisele öelda, et kui sa kohe ära ei lõpeta, siis ma löön sind. SEST MA OLEN DŽENTELMEN.
Nartsud tulevad just sellistest peredest, kus armastus aetakse segi valuga, ja nad lõpuks ei oskagi paremini. Nende aju on harjunud teistmoodi, õppinud teistmoodi, nende aju saab oma serotoniinid ja endorfiinid draamast, vahel ka teistele valu põhjustamisest, nad ei oskagi kuidagi kellegagi päriselt haavatavad olla. Aga nad on nii head selle teesklemises!
Nii et kui ma seda lugu kuulan, siis see meeldib mulle omamoodi küll, aga samas ikka ronib mööda kukalt see rõve teadmine, nagu ma justkui näeks selle mehe sisse, kes selle loo kirjutas. Ja ma oskaks talle kohe vastata, et ohhhh, ah et mida ma kardan? Nartsissiste kardan. Vägivalda kardan. Viha kardan. See, mu sõber, pole armastus, millest sa räägid.
PS. See teadmine, mis mul nüüd on. See, et ma tunnen nartsu kaugelt ära (loodetavasti!). SEE EI TEE ELAMIST TÄNASES POLIITILISES KLIIMAS JUST KERGEMAKS, nõnda palju ma ütlen teile küll.
Aga seda, kas XXXtentacionet kuulata või mitte, sellele ma ei oskagi vastust anda. Mu moraalne kompass on katki. Ma olen ometi nautinud Bukowskit ja Thompsonit ja kindlasti sadu loojate loomingut, kes on olnud täielikud tõprad, vägivaldurid ja joodikud. Kust see piir peaks minema?
sellest õudusest on väljapääs
Viimased nädalad, võibolla isegi kuud, olen ma veetnud mingis imelikus sünnitusjärgses hämus. Seda tunnet on vaat et võimatu kirjeldada, aga just sellise sünnitusjärgse ärevuse, ehmatuse, valu ja põnevusega see sarnaneb.
Kui sa hakkad kirjutama raamatut, on peaaegu võimatu ette kujutada, et see saab kunagi valmis. Isegi, kui lugu su peas on juba valmis, on ikkagi väga raske ette kujutada, et ühel hetkel sa hoiadki teda lõpuks oma käte vahel. Muide, ma pole praegu veel oma beebit käte vahel hoidnud, sellepärast on ka tunne selline eriliselt veider – nagu on sünnitatud ja nagu pole kah.
Igal juhul, raamatut “Ü nagu üksikema” hakkasin ma kirjutama 2013. aastal. Sellest ajast on palju vett merre voolanud, selle ajaga olen ma rääkinud paljude naistega, kes on olnud vägivaldses suhtes. Ma olen rääkinud paljude terapeutidega, psühholoogidega, psühhiaatritega, ekspertidega, ohvriabi inimestega, vägivalla vastu võitlevate inimestega, isegi toonase justiitsministri Andres Anveltiga rääkisin sellest. (Nüüd, muide, kui te veel ei tea, teen ma Andresega koos Eesti esimest roimapodcasti – otsi oma podcasti äpist “Eesti roimad koos Andres Anveltiga”!)
Aga kui ma seda lugu kirjutasin ja üles hakkasin ehitama, olin ma alguses üksi. Kuid siis neid kihte lisandus. Lisandus selle sõbranna lugu, kelle tema oma mees korduvalt vägistas. Lisandus selle sõbranna lugu, kelle tema oma mees ähvardas ära tappa, kes pidevalt sõitma hakates kontrollis igaks juhuks pidureid, sest äkki sel korral need enam ei tööta.
Lisandus selle naise lugu, kes ei julgenud hingatagi, sest iga vale pilk või hingetõmme vallandas tõelise sõja. Ning lisandusid kõikide nende ellujääjate lood, kes lõpuks olid otsustanud end vabaks murda.
Need samad lood, mis põimusid kõigi jaoks üheks suureks terrorihõnguliseks segapudruks, sest sa võid ju otsustada, et sa lõpetad selle suhte ära, aga… kui ta lihtsalt ei lase? Kui ta helistab, kui ta pommitab sind kirjadega, kui ta sajab sul korteriuksest sisse? Kui ta räägib sulle, et nüüd ta muutub, kui ta lubab sulle kokku maad ja ilmad ja sa muutudki pehmeks, sest – sa oled ju seda meest armastanud. Sa oled teda armastanud kogu oma hingest, äkki ta lõpuks nüüd tõesti mõistab, et sul on tõsi taga? Äkki ta nüüd lõpuks saab aru, et ta peab muutuma? Äkki ta lõpuks tunnistabki, et ta on käitunud valesti?
…ja see kõik hakkab jälle otsast peale.
Sellest on “Ü nagu üksikema”. See on nii paljude naiste, nii paljude (luhtunud?) lahkuminekute lugu. Ja seda oli sitaks valus kirja panna. Ma isegi ei tahtnud korrektuuri lugeda, sest ei tahtnud seda kõike uuesti läbi elada, aga kui ikkagi seda tegema hakkasin – lubasin endale, et vaid diagonaalis! -, avastasin, et mõned lõigud haaravad endasse, ma ei saa end lahti rebida… Ma ei tea, kas see näitab, et sai hästi kirja pandud, või siis näitab see midagi muud.
Kuigi ma pole veel oma beebit käes hoidnud, siis olen juba saanud mitmeid lugejakirju. Need puudutavad mind sügavalt iga kord, aga ma ei oskagi kuidagi reageerida. Mulle kirjutas üks naine, kes on hetkel täpselt selles olukorras, et peaks lahti rebima, kõik on läinud nii valesti, rusikad on välkunud, sõrmed on kõri pigistanud… Aga ma ei oska teda aidata muudmoodi, kui vaid lihtsalt suunata ressursside poole.
Meil on ohvriabi telefon 116 006 ja meil on abiliin 1492. Palun helista, kui sul on vaja abi. Helista isegi siis, kui sa arvad, et sa ei vaja abi, aga sa tahaks natuke rääkida. Sest sa oled hakanud oma kaines mõistuses ja reaalsuses kahtlema, kuna su elus on keegi, kes veenab sind, et tõed, mida sa tead, ei ole tõesed. Keegi, kes ütleb sulle, et kui sa vaid ise hoiaksid suu kinni, ei peaks ta sind lööma, ei peaks ta sind vägistama. Keegi, kes ütleb, et sa ise oledki süüdi. Keegi, kes ütleb, et sa ei väärigi paremat, sest vaata, milline sa oled – kole ja paks, kes sind ikka tahab, ja pealegi, sa ei saaks ju üksi hakkama, sa oled nõme, loll ja abitu. Kui su elus on keegi, kes sulle seda räägib, siis – ta ei peaks seal olema. Sest ükski neist asjadest pole tõsi. Sa oled ilus, hinnatud ja väärt parimat. Sa oled tugevam kui sa arvad. SA PÄÄSED SELLEST VÄLJA. Aga sa pead tegema ise selle otsuse ja selle esimese sammu. On inimesi, kes saavad sind aidata. Aga sa pead laskma end aidata.
Ja ma tean, et see võib olla väga, väga raske. Võib tunduda suisa võimatu.
Aga see pole võimatu. See on võimalik. Ja ühel hetkel oled sa ükskord jälle õnnelik.
kingade* lugu (peaaegu)
Binžin Netflixist sarja nimega Easy ja ühes osas astus üks tegelastest tuppa ja ma märkasin ta jalas kingi.
Need kingad polnud üldse nii väga sarnased ühtedele kingadele, mis mul kunagi olid, aga ometi mul tulid need kingad kohe meelde. Need olid üsna lihtsad rihmikud, kahe nö paelaga, õigemini olid need vist slip on, mis need eesti keeles ongi, libikud? (Jah, ise töötan naisteajakirjanikuna, ja ei tea.)
No igal juhul olid need sellised lihtsalt varba otsa lükatavad, umbes 5-sentimeetrise kontsaga kahe rihmaga kingad. Mustad. Rihma peal oli vist ka pannal. Ma mäletan, et ma sain need endale vist kümnendas klassis aastal 2000 ja mul on tunne, et ma lõpuks viskasin nad ära pärast Mila sündimist.
Mul nimelt on (vaese inimese harjumused!) komme hoida alles kõiksugust kraami ja kuna ma kraami eriti väga juurde ei osta, siis tundubki, et miks ma peaks ära viskama kingi, kuigi nad on kümme aastat vanad, aga siiski ju üsna käravad.
Ainult et nad olid kohutavalt ebamugavad.
Igal kevadel, kui algas kingahooaeg ja ma sain need kingad jalga panna, tähendas see, et esimesed kolm nädalat ma piinlesin. Sest need hõõrusid ko-hu-ta-valt.
Järgmised nädal-paar kulusid haavade paranemisele ja siis juba oli üsna fain see eluke. Kuni oligi sügis käes ja sai kingad järgmise hooajani ära pakkida. Vahel üritasin neid kanda ka talvisel hooajal, aga kuna nad olid libikud (tõsiselt, kutid, on see sõna? hakkan aina enam kahtlema), siis sukkadega ei kõlvanud nad üldse, pidevalt libisesid jalast ära.
Kõrvalepõikena – mul on töö juures nö töökotadeks ühed kotad, mille ostsin – issand, mäletan nii hästi! – aastal 2007 Helsinkist, kui olin seal Eurovisioonil töölähetusel. Oli kohutavalt palav ja mul polnud õigeid jalanõusid ja nii ma need ostsin.
Ok, kui ma praegu hakkan mõtlema piltidele, mis sealt tehti, siis ilmselt polnud palav, vaid ma lihtsalt sattusin umbes H&M poodi ja nägin asja, mis maksis alla 10 euro (mis raha meil toona oligi?) ja ostsin ära.
Igal juhul, need töökotad on kah sellised. Et jalas ei püsi hästi sokkide või sukkadega, eriti kui tahta treppidest alla kõndida. Üles on fain, alla not so much. Mis on toonud kaasa päris palju kauneid seletamishetki Maakri maja treppidel, kus ma pean õigustama, miks ma kramplikult käsipuu külge klammerdun, selmet kõndida nagu normaalne inimene. Päris hirmus on, kui kott jalast vajub ja.. Noh, igal juhul, ma olen 35, mul juba on tunnetus, mis on ohtlik ja mis mitte. Trepid on OHTLIKUD FO SHO.
Aga tagasi kingade juurde. Ehk on asi ka maikuus ja akna all lõhnavalt kisavates sirelites, aga sel ajal aastast on Tartu-igatsus kõige suurem. Ja need kingad, oh! Oh, kus me kõndisime läbi Tartu üheskoos. Üleüldse on läbi linna kõndimises mingi eriline maagia. Ma saan seda kogeda viimastel aastatel nii vähe, et vahepeal tuleb nutt peale. Jah, okei, ma saan minna Klooga peale kõndima, aga see pole iialgi päris see. Tallinnas tänavaid võtta, see oleks juba teine tera, aga olgem ausad, kui palju mul seda ikka ette tuleb. Ma olen küll 35, aga iga sellise tuju jaoks endale hotellituba panna, et öösiti linnas jalutada – no kuulge. (Vaadake märkust selle kohta, kus ma niigi tunnistan, et endale midagi eriti ei luba ega osta.) (Ok, just ostsin “Sõna on vaba” pusa, aga SEE ON TEINE ASI.)
Igal juhul, uskumatu, kuidas mälu töötab. Näed mingit täiesti suvalist asja ja juba oled tagasi aastas 2006, kaks päeva armunud oma tulevasse esimesse abikaasasse, kummitab The Suni “Tüdrukune” ja elu on… Elu on alles algamas – aga siis ma seda ei teadnud.
/
Rääkisin täna pikalt kalliga, rääkisime natuke ka uutest algustest, kuigi peamiselt sellest, kuidas mõned asjad on nii kohutavad, ja sa oled nende sees ja sa ei saa ära ja ainus asi, mis sa saad teha, on oodata. Ma pole hetkel oma eluga küll selles kohas, aga vahel ikka ma tunnen seda lolli tunnet, et ma ootan midagi – aga ma olen 35 ja ma tean, et see on üks kõige ennasthävitavamaid tundeid üldse.
Siin pole midagi oodata, kõik on praegu ja just kohe.
Aga ma ikka ei tea, kuidas seda tunnet välja lülitada. Kuidas lülitada välja seda tunnet, seda igikestvat melanhooratunnet, mida ma kultiveerisin nii agaralt blogi-Dakina, kui ma olin 20ndates – ja ma juba SIIS ehitasin oma identiteedi üles sellele, et ma alati ootasin midagi.
Et kuidas teha nii, et suvaline kingastseen ei tekitaks tunnet, et müüks korteri maha, annaks lahkumisavalduse ja koliks… kuhu? Tartu ei oota mind juba ammu…
Ah, teate, tegelikult on see ainult jutt sellest, et mul oleks vaja normaalseid kingi. Eriti selle palavaga, kui niikuinii funktsioneerimine on taandunud laiali valgunud lögaks olemisele.
Parem, kui oleks juba norm kingad.
Ja äkki siis on need sellised, mis säilivad kah mul 12 aastat ja millele 50-aastaseks saades mõeldes järgmise blogiposti kirjutan. Oleks see vast asi, ah?
*Kingadest pole ühtki pilti, kontrollisin. V.a üks, aga see tehti matustel ja kamoon, eks.
96 kuud / 2 kuud
Kallis vanaema,
on esimene emadepäev, kui sa pole enam meiega. Sellest on möödas 73 päeva, kuid tunne on vahepeal, nagu oleks möödunud aastad.
Ja siis võtan pahaaimamatult telefoni, et kellelegi helistada ja näen su numbrit ja kõhtu lööb nii sügav ja ootamatu valu, sest ma saan järsku aru, et ma ei saa sulle enam mitte kunagi helistada. Et sind päris-päriselt ka enam ei ole.
Kirjutan sulle emadepäeval, 10 päeva pärast Milakese kaheksandat sünnipäeva. Kas sa mäletad, mil mina kaheksaseks sain? Kas see võis ehk olla see aasta, kui sa mulle ükskord sünnipäevaks lumikellukesi kinkisid? Oli küll südatalv, aga oli olnud vist piisavalt soe talv, et sul räästa all juba lumikellukesed olid ninad välja pistnud.
Mäletan seda kimbukest hästi.
Üldse on mälestustega huvitav. Näiteks vahepeal meenub mulle hästi teravalt, millne oli su lõhn, ma justkui isegi tunneksin seda õhus – või siis jagame me niivõrd palju siiski ühiseid geene, et ma tunnen sinu lõhna enda pealt. Kes teab, ma ei oska seda seletada.
Või siis püüame õega meeleheitlikult meenutada kellegi nime, kellega me suviti koos sinu juures maal olles mängisime ja ei suuda; meenub aga hoopis, kuivõrd selged olid sul kõik nimed, kuidas sa viitasid kõigile kui Perenimi-Emanimi-tütar. “Jajah, see oli tema tütar, tean küll,” arutlesid sa sageli.
Veel ütlesid sa mulle hästi palju, kui me helistasime ja sa küsisid, kuidas mul läheb, kuidas töö on, ega me ometi haiged pole: “Ma ikka üldse ei saa aru, kuidas sa jaksad. Tänapäevane maailm on nii nõudlik, nii keeruline, kuidas sa küll hakkama saad… Aga peaasi, et olete ikka terved!”
Jah, vanaemake, ega ma alati ei saagi hakkama. Päris tihti on nii, et ma jaksan olla ainult pikali, sest kõik on olnud nii pikk ja väsitav ja nõudlik. Tean, et peaksin tegema trenni või kokkama midagi tervislikku, aga siis teen nachosid, võtan klaasi veini ja vaatan Netflixist Hitleri-dokke, selmet teha midagi muud.
Ja siis vahepeal me polegi terved. Sel talvel on Milake nii palju haige olnud, et süda on suisa raske selle pärast. Mina ise aga tegin sel aastal esimest korda gripisüsti ning tead, mis? Ma pole kordagi päriselt haigeks jäänud. Kõik mu haigeksjäämised on olnud paar päeva, kui olukord on kahtlane või korraks paha, aga siis jälle läheb üle ning tuleb jälle elukest edasi rabada. Ma isegi vahepeal lootsin, et ma jään päriselt haigeks, siis saaks vähemalt puhata… Aga ma tean tegelikult ise ka, et haigena ei puhka keegi ja ikka maru paha on haige olla. Ning et targem oleks nende mõtete mõtisklemise asemel äkki hoopis puhkus võtta…
Muidu on Milake aga imeline ja tubli. Õnneks sa seda tead, on küll kahju, et sa ei näe, kui toredaks inimeseks ta sirgub, aga mulle meeldib mõelda, et omal viisil sa siiski näed ka. Sa ju tead, kui tubli ja imeline ta on, eks ole? Ta on kohati nii täiskasvanulik ja mõistlik, et ma lihtsalt ei saa aru, kuidas see võimalik on. Sel aastal näiteks oli ta oma sünnipäevanädalal väga haige. Ööl vastu sünnipäeva oli raske, palavik tõusis, me olime öösel palju üleval – tead ju küll, kuidas murelik ema öösel palavikus heitleva lapsega tegeleb, teda põetab…
Igal juhul, ärkasime üles, sättisin end tööle valmis, kallistasin, ütlesin, et armastan teda ja läksin südamerahus tööle…
…et endale koosolekute vahepeal vastu otsaesist lüüa. Mis ema see selline on?! Ema, kes unustab ära oma lapse sünnipäeva?! Unustab ära, sest… sest mis? Oli nii palju tööasju, millele mõelda? Oli nii väsinud, et üldse ei jaksanud mõelda? Vabandused! Mõttetud vabandused!
Aga kui Milale helistasin, ette ja taha vabandades, nutt peaaegu kurgus, ütles ta lohutavalt: “Emme, sellest ei ole midagi, ausalt!”
Tegelikult on sellest nii palju. See on mu enda silmis täiesti andestamatu asi. Kuidas ma sain olla nii eemal, et unustasin ära selle olulise päeva?
Ma ei tea, vanama, kas sul ka seda kunagi juhtus; või kui hull oleks sinu silmis see eksimus olnud. Aga ma olen tundnud end kohutava emana viimased kümme päeva. Ma ei tea, kuidas seda heaks teha ja ma ei tea, kui väga ma pekki keerasin. Võibolla polegi sellest midagi, võibolla ta unustab selle peagi. Aga võibolla on see midagi, mida ta räägib aastaid hiljem terapeudile, leides, et see oli üks algpõhjuseid, miks asjad hakkasid viltu minema…
…ja kui ma sellele kõigele mõtlen, siis see vastutusekoorem on nii suur, et lämmatab hinge. Nii et jah, ma olen olnud mingis imelikus emandus-limbos, ma tahaks sinuga nii väga sellest rääkida, aga see on ainus viis, kuidas saan.
Aga ma loodan, et kus iganes sa ka poleks, on sul hea ja oled leidnud lõpuks rahu. Et enam ei pea töötama, et enam ei pea rabelema, et enam ei pea muretsema. Et see koht, kus sa oled, on ainult puhas armastus.
Ma armastan sind väga-väga.
Sinu
Dagi
udustest nädalatest
Veebruarikuu viimasel päeval lahkus minu vanaema. Või õigemini – vanama. Ta oli ainuke, kes oli veel jäänud, kuid minekul oli ta omamoodi juba pikka aega.
Alles jõulude ajal veel me rääkisime pikalt, kuigi jah, enam ei saanud temaga rääkida sellest, mis juhtus täna või eile, küll aga mäletas ta hästi nooruspõlve. Sellest sai rääkida.
Minu sünnipäeva paiku viidi ta hooldushaiglasse, mõned nädalad hiljem jõudsime käia teda veel kallistamas, kuigi lõpuni ma aru ei saanudki, kas ta üldse aru sai, et ma seal olin.
Ja siis algas ootus. Õudne, vastik ootus. Ja ometi paratamatu. Ma tõstsin ringi Mila toa, ma sügavpuhastasin köögi, põlvili maas, nühkides iga põrandalauda eraldi, kuni lõpuks ei mäletanudki, mida endas alla surun.
Ootama ei pidanud kaua.
Siis algas järgmine ootus. Ärasaatmine on homme.
Kõik need nädalad on olnud nagu unes ja ma ei saa aru, millal see uni algas, veel vähem saan ma aru, millal see lõppeb. Mul on tunne, et ma räägin kohatut juttu, olen tööl ebaprofessionaalne, kodus aga liiga suletud, lähedastega e jaga seda, mida peaks – kolleegidega aga jagan liiga palju. Kõik on nii sassis, ma ei tea, mida mis järjekorras teha, ma ei tea, millele keskenduda ja pealegi, keskenduda ei suuda niikuinii.
Ma peaksin kohe tellima takso ja minema tegema “Naistejuttude” laivi. Muidugi ma lähen ja teen selle ära ja tõenäoliselt ma naeran ja mul ongi selles hetkes lõbus, ma unustan ära. Aga siis tulen ma siia, kus ma ööbin täna öösel – tühjas kontorihoones, mis teeb imelikke hääli (ei, mitte enda kontoris) – ja ma ei tea, kuidas ma selle veeallolemise tundega edasi hakkama saan.
Ma loodan, et homme, kui ma saan päriselt, lõplikult hüvasti jätta, hakkab see udu kuidagi hajuma. Sest praegu on nii, et kui jääd mõttesse, siis avastad end kummalisi seoseid loomast. Hommikul ärkad, vaatad voodipesu: jah, laupäeval vahetan. See saab olema see voodipesu, millel ma magasin, kui vanaema oli veel elus ja siis ära suri.
Või kui valisin täna tund aega kapi ees matuserõivaid.
Sest sellest saavad riided, millega käisin vanaema matustel.
Või siis need kastanid, mis hooldushaigla kõrvalt taskusse korjasin. Või see lugu, mis esimesena hakkas mängima, kui haiglast hakkasime ära sõitma ja ma Spotify käima panin. Kõik need esimesed ja viimased, nad muudkui kuhjuvad, sest nüüd edasi on ju nii palju hetki, mida tema enam ei näe või ei tea või mis juhtuvad, noh… pärast. Pärast seda, kui tema läks.
Ma ilmselt kirjutan vanamast veel, praegu pean takso tellima, inimesed ootavad.
Muide, koos olin kolleegidega, kui isa sõnumi saatis, et vanaema ei ole enam. See kõik on mu praegusele eluperioodile kuidagi nii iseloomulik – et oma tähtsaimad hetked nii rõõmus kui kurbuses ikka kuidagi saavad jagatud kolleegidega.
Ma pean seda heaks asjaks, vähemalt seni olen pidanud. Aga täna saabus selline sügav ja valus eksistentsiaalne segadus (ei tahaks öelda kriis, ilmselt normaalne leina osa) ka, sain aru, et me kõik sureme üksi ja sain aru, et tegelikult olen juba praegu üksi ja kõik see kammis korralikult ära.
Ma kohe siiralt ootan, et näha, kui suurepärane mu ümberkehastumisvõime on täna:)