temaatilist muusikat

Määratlemata 5 Replies

Lasin Andrisel peale panna plugina, millega saab nüüd mu jagatud muusikapalu kuulata. Täpselt nii, nagu Marta oma viimases postis ja nagu Jrigi teinud on. Ja ilma selleta, et ma peaksin seadust murdma ja muusika kuhugi üles riputama.

Ühesõnaga. Lumesadu on hetkeks küll üle jäänud ja ma sain täna (hoolimata hoiatusest oma sõiduvahend täna koju jätta) neliveoga mööda linna ringi “kihutada” (no sõidad pööretega 3,5 ja kiirust ainult 40), aga siiski oli lahe. Kui ma oleksin ainult poodi kapanud ja tagasi, ei teakski ma, kui ilus kõikjal on, siin ja linnast väljas ja.

Tänane päev on olnud jälle ideaalilähedane (ettevaatust, järgneb mida-sõin-mida-tegin-jutt). Kuigi öösel ei saanud und ja uinusin alles lõplikult pärast Inimese äraminekut hommikul kell 6, on siiski hästi olnud. Lugesin vannis [digit], jõin klaasi väga head valget veini (ma ei uskunud, et selline asi võimalik on, väga hea valge vein st), tegin imehead kalasuppi ja mässasin kassidega, kuulates jõululugusid, põletades küünlaid ja süües mandariini. Ja selle aasta aastavahetus tuleb väga lahe, vähemalt sama lahe kui eelmine (mis toimus nimetus Tšehhi väikelinnas Plženis), mis siis, et Marokosse ei lähegi.

Ning lõpuks, tänu Milliele, on mul ka see lapsepõlveaegne vaat et lemmiklugu, “Talveöö” olemas. No see, mida ikka kipud laulma, kui oled mõnes kohvikus talveõhtul hõõgveini joonud ja läbi lumesaju pärast hilisõhtul koju jalutad.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/13talve88.mp3]

ja kõik mattus vaikusse/+crazy eyes

Määratlemata Leave a reply

Meie korter pole pikka aega nii valge ja pime olnud ühekorraga. Valge, sest, noh, lumi, eksole. Pime, sest, noh, lumi eksole tuiskas aknad täiesti läbipaistmatuks.

Kõik jõudsid ilusasti koju, isegi Egiptimaalt tulijad on nüüd kenasti tekkide all kodus. Mina veel vedelesin, kuulasin, kuidas Inimene kõrval hingab ja mõtlesin, et miks ma koguaeg ei suuda nii väikeste asjade üle õnnelik olla – suruda end kellegi sooja keha vastu, vaadata, kuidas aknal küünal põleb ja väljas lumi tuiskab…

Pussakas, muide, ronis täiesti mulle kurgu alla, ju sai kah külmetada rõdul sumbates. Ta tavaliselt nii memmekas ei ole.

Ja nüüd ma lähen ja püüan veel haarata sellel tundel sabaotsast kinni, et hea on. Mis siis, et pole tööd, kuhu homme minna, tühja neist miinustest pangaarvel – süüa ju on kapis, kaste on ka, kuhu pakkida, kõik armsad on elusad ja terved ja akna taga on jõulutuled.

Mõtlesin, et vaatan, millal eelmisel aastal pärislumi maha tuli. Selgub (Täiesti Adekvaatne Allikas ehk minu blog), et 29. novembril hoopis 13. novembril olla ma juba lumme mattunud hoovi vaadanud. Kuid aasta tagasi samal ajal kirjutasin ma hoopis hullu silmadest ehk the case of crazy eyes. Ja kuna see oli hirmus naljakas (mulle praegu lugeda), siis kopin selle oma arhiividest siia ka.

Enjoy!

Continue reading

lumeõnn

Määratlemata 6 Replies

Ma pole ikka tükk aega nii õnnelik olnud kui täna tuisus poodi suitsu järele jalutades. Inimesed lükkasid autosid, meie ilus sisehoov oli mattunud nimetute lumekuhjade alla ja vastu tulev proua naeratas mulle ja ütles: “Hullumaja, kas pole?”

Mina ainult naersin ja keksisin ja mõtlesin, milline šokk on noorpaaril täna Egiptusest jõuda. Paar minutit hiljem sain teada, et neile tuleb ilmselt Riia lennujaama järgi sõita ning et Inimene passib kuskil Piibe maanteel lumevaalude vahel. Need kaks tõsiasja tegid mind natukene murelikuks, kuid ikkagi! Burgaa! Vuhuu!

Nüüd panin küünla põlema ja söön mandariini ja ootan, mis saama hakkab. Vaatan vahelduseks mõnda sarja ja/või “Accidental husbandi” ja olen lihtsalt õnnelik kuni edasiste juhtnöörideni.

Minu PÖFFi kava

Määratlemata Leave a reply

Saingi oma korraliku lume ja tuisu lõpuks! Pussakas ei jõudnud täna rõdul lumes enam ära kahlata, rõõm oli nii suur. Nüüd istub nukralt aknal (ei julge teda üksi rõdule ka jätta, tal komme piiretele hüpata ja praegu pole need just kõige haaramiskindlamad).

Aga igal juhul, 28ndal hakkab minu PÖFF. Otsisin välja filmid, mida esialgu plaanin vaatama minna. Taga sulgudes on mulle endale märkeks kolmepunktiskaala, ehk siis kui tuleb filmide vahel valida või midagi ette tuleb, oleks meeles, et a) 1 – võib jätta vaatamata (ehk siis: kui elu mingeid takistusi teele veeretab, jätab selle filmi esimesena kavast välja), b) 2 – vaataks pigem (ehk siis: kui elu mingeid takistusi veeretab, siis pigem lükata takistused eest) ja c) 3 – tahan kindlasti näha! (ehk siis: kui takistused, siis ronime üle nende ja vaatame kindlasti)

Reaalne hulk filme, mille jõuan ära vaadata, selgub alles töö käigus, sest noh, pakkida ja kolida tuleb vahepeal jne. Pealegi kattuvad ilmselt paljude filmide algusajad, aga sellepärast ongi mul punktiskaala:)

Reede, 28.11

Laupäev, 29.11

Pühapäev, 30.11

Esmaspäev, 1.12

Teisipäev, 2.12

Kolmapäev, 3.12

Neljapäev, 4.12

Reede, 5.12

Laupäev, 6.12

Pühapäev, 7.12

Nonii, tundub, et kõige rohkem tasub oodata detsembri esimesi päevi, täpsemalt kolmapäeva, neljapäeva ja reedet. Siis on kõige rohkem selliseid filme, mida ma kohe kindlasti näha tahaks.

Iseenesest põnev eksperiment – kui palju kultuuri suudab inimene ühe päeva jooksul tarbida ja veel sellest kirjutada, ilma et mõtted-süžeed-mälestused omavahel ei seguneks? Ning kui segunevadki, siis kuidas?

Oma PÖFFi kaelakaardi peaks ma ka täna kätte saama, nii et siis ei ole muud, kui katsuda kolimisega enne filmimaratone ühele poole saada.

Aga nüüd lähen ma lumme sumpama!

unenägudeseletaja

Määratlemata Leave a reply

Ma olin täiesti rõõsa ja rahulik (ok, mööndustega, sest viimasel ajal on mina olla ikka väga raske ja põhjust rõõmustamiseks väga vähe), kuni sain teada, et Tallinnas on rohkem lund. Et seal on päris lumi, mitte selline valge kiht nagu meil.

Neetud! Kus on meie lumi, ah?

Ja siis pidin rääkima neljapäevast. See oli jälle üks selline päev, kus kõik, mis valesti sai minna, valesti ka läks. Kõigepealt magasin sisse ja ärkasin veerand tundi enne tööintervjuud. Siis avastasin, et pool nägu on paistes ja rääkides suudan ainult susistada. Tööinteka feilisin täiega, aga ei ole eriti kurb, sest saaksin töötuskindlustushüvitist kah rohkem, kui palka. Siis unustasin tähtsad asjatoimetused ära. Siis läks rehvivahetuses tund aega lubatust kauem. Siis pritsis toitu tehes kuuma rasva silma. Nii et ma ei jõudnud õhtut eriti ära oodatagi. Eile aga andis lõpuks telefon otsad ja ma pole jõudnud seda veel väljagi osta. Ohjah.

Aga vähemalt on mul nüüd päris oma esimene uus mantel. Polegi varem midagi sellist omanud.

Täna öösel nägin unes, et meil (vist) toimus mingi hull katastroof, kokku kukkus suur-suur maja ja ma jäin rusude alla. Õnneks aga oli mul videokaamera kaasas ja ma jäädvustasin kogu protsessi: kuidas maja kokku vajus, kuidas suur hulk rahvast rusude all hukkus, sest nad hakkasid valele poole jooksma, kuidas ma ise õigel ajal otsa ringi keerasin ja välja pääsesin. Lõpuks tahtsin kogetust lugu kirjutada – ikkagi nagu meie oma 9/11. Aga tuli  välja, et Vene valitsus on väga selle vastu – olin maal vanaema juures peidus ja õuele sõitis tank, kahe naistankistiga pardal. Üritasin neile vanaema vahendusel seletada, et ma ei kavatse mitte kuidagi Vene-vastast lugu kirjutada, tahan vaid oma kogetut vahendada. Tüdrukud said aru ja ma hakkasin otsima väljaannet, kes mu loo avaldaks. Kusjuures, millegipärast pidi see ilmuma spordirubriigis. Võtsin siis Õhtulehe spordiosakonnal nööbist kinni, et kas saab. Pidavat saama. Ärkasin siis, kui lugu valmis ja esitatud.

kaks küsimust suurele ringile

hoomamatu 10 Replies

1. Miks ei tehta käekotte, kust on võimalik midagi seest üles leida? Päriselt nagu. Mul on umbes kümme käekotti ja ükski neist pole selline, millest on võimalik midagi leida, ükskõik kui hästi asjad sinna alguses ära paigutada.

2. Miks nõutakse kõigilt töödelt “head stressitaluvust”? Kas see on mingi uus skill, mida peaks omandama? Kuidas sa aru saad, et oled “hea stressitaluvusega”? Sellest, et sa võid teha silmi pilgutamata kuu aega järjest kõik nädalavahetused tööd? Või sellest, et sa suudad toimetaja karjumise ajal ikka veel lugu kirjutada? Mis on see müstiline “hea stressitaluvus”? Ja kuidas peaks seda kompenseerima “rahuldav tööleping”?

lapse nimeks B.M.W.

Määratlemata Leave a reply

“Lauljatar” Ashlee Simpson ja tema mees Pete Wentz said eile oma esimese lapse (sündis poiss) ning otsustasid anda talle nimeks… oota nüüd… Bronx Mowgly Wentz. Initsiaalidega B.M.W.

Mul on bemmil uued kummid… Ja nii palju nalju saab selle üle teha. Uskumatu.

Seostub ka kohe, et kui MTV Eesti saatejuht Martin veel poiss oli, siis kutsuti teda Mowglyks – ta oli seda osa (vist) Vanemuises kunagi mänginud. Senimaani kasutab ta plaate mängides nime Mowka.

Aga B.M.W… No mis sa ikka kostad. Minge vaadake www.nimi.ee, seal on ka igast kifte nimesid. Näiteks Vihvella või Diljaara.

(Via Perez.)

seitsme jalaga ämblik müügiks kümne tonniga

Määratlemata Leave a reply

Paljud teist on ilmselt kuulnud või lugenud seitsme jalaga ämblikust ehk siis lugu sellest, kuidas David Thorne’i arve oli 233.95 dollariga miinustes ja ta laenunõudjale raha asemel (mida tal polnud) saatis hoopis unikaalse joonistuse ämblikust. Kahjuks laenunõudja ämblikuga siiski ei leppinud (mille peale David selle tagasi nõudis) ning David pani lõpuks veebis tiirelnud ja kuulsaks saanud ämbliku eBays müüki.

Ta müüs selle maha 10 000 dollariga. Jääb veel raha ülegi selle arve tasumisest.

Oleks krt ise selle peale tulnud, mul on nii palju maksmata arveid (sest pangad on otsustanud mu niigi raske elu veel raskemaks teha tõmmates kõik kontod mul umbes 20 000ga miinustesse, et ma ÜLDSE midagi maksta ei saaks. Iialgi. Kuhugi. V*ttu.)

Aga see selleks. Allpool siis kuulsaks saanud kirjavahetus.

lumh!

Määratlemata 7 Replies

Lugesin Marta posti ja nii-ii jõulutunne tuli peale… Ja siis hakkasin mõtlema, kui armas ja oluline see on, et keegi haiguse puhul poputaks ja olemas oleks. Mina hakkan palavikusena alati jonnima ja pisarad on kerged tulema (pisaratest pikemalt teine kord) ja on tunne, et keegi ei hooli ega armasta… Sellepärast ongi hästi oluline igasugune poputamine ja toeks olemine.

Aga tegelikult tahtsin ma öelda, et juba mitu päeva oli lume lõhn väljas, aga ta ei saanud maha tulla, sest ma käisin ikka veel sügisjakiga. No pole mantlit noh… Ja ma teadsin, et lumi tuleb kohe, kui mantli leian. Käisin eile igasugused kaltsukad läbi, aga mida pole, see on mantel (ok, käisin ühes kaltsukas ja lõunakas). Ma muidugi tahan ka võimatut, sellist mantlit polegi vist – soovitavalt võiks see maksta ei midagi ning välja näha ülicool.

Pidingi siis suure hädaga emme juurest vana katkise manteelo ära tooma, et lumi ikka tulla saaks. Ja tuligi… Nüüd istun juba seitsmest üleval ja hakkan tasapisi otsast kolima – hakkab jälle see maraton pihta… Kas ma olen juba öelnud, et kui mul oleks võimalik valida supervõime, siis valiks ma teleporteerumise? Selle alla käiks ka võime asju teleporteerida. Näiteks need neli rrrrrrasket raamatukasti (ja see on alles pool kogu raamatuvarast) võiks saada ise kolmandale korrusele autost… Ja talvekummid saan ka alles homme alla…

Kogu post kolmepunktilisi lõppe täis, nagu alati pärast Marta blogi lugemist juhtub.

Panen hoopis mõned pildid lähiaegadest.

Pussak uurib vannis ringi. PS. Vann ei ole must ega räpane, see ongi kuidagi nii kulunud, et näeb välja, nagu ei harrastaks ma koristamist. Üürikate asi…

Eesti sügis.

Kured läinud, kurjad ilmad

Pilt, mille maalisin pulmakingituseks

Emme sai sünnipäevaks mullides roosi

Kassid-paksud laiavad nagu ikka

Kassid võitlevad, pildile on jäänud ka mu pulmas käimise kingad. Nummimeeter põhja!

Maailma kõige ilusam pruutpaar

Maailma ilusaim pruutpaar vol 2. Parasjagu tantsivad nad Dagö “Pulmade” järgi ja laulsid kaasa kohta: “Täna siin ruumi vaid on ARMASTADA!”

Kõige parem tort kogu maailmas koos minu tehtud pildiga ja kõige ilusama pulmakleidiga (pruutpaarist rääkimata)

Talvehommikune Tartu esimese lumega kaetult

//

Käisime just Pussakaga rõdul esimest lund kaemas. Kõigepealt nuuskis, siis kaapis käpaga ja siis avastas, et lund on kõige lahedam süüa. Täpselt nagu väike laps. Hiljem tegime Miuksiga lumesõda ja lähme keerame kohe magama tagasi. Teki all on flanellsärgiga soe ja mõnus ning külma korteri eeliseks on, et joogivesi püsib põrandal parajalt külm. Kolimine võib mõni tund oodata…