Ma olin täiesti rõõsa ja rahulik (ok, mööndustega, sest viimasel ajal on mina olla ikka väga raske ja põhjust rõõmustamiseks väga vähe), kuni sain teada, et Tallinnas on rohkem lund. Et seal on päris lumi, mitte selline valge kiht nagu meil.
Neetud! Kus on meie lumi, ah?
Ja siis pidin rääkima neljapäevast. See oli jälle üks selline päev, kus kõik, mis valesti sai minna, valesti ka läks. Kõigepealt magasin sisse ja ärkasin veerand tundi enne tööintervjuud. Siis avastasin, et pool nägu on paistes ja rääkides suudan ainult susistada. Tööinteka feilisin täiega, aga ei ole eriti kurb, sest saaksin töötuskindlustushüvitist kah rohkem, kui palka. Siis unustasin tähtsad asjatoimetused ära. Siis läks rehvivahetuses tund aega lubatust kauem. Siis pritsis toitu tehes kuuma rasva silma. Nii et ma ei jõudnud õhtut eriti ära oodatagi. Eile aga andis lõpuks telefon otsad ja ma pole jõudnud seda veel väljagi osta. Ohjah.
Aga vähemalt on mul nüüd päris oma esimene uus mantel. Polegi varem midagi sellist omanud.
Täna öösel nägin unes, et meil (vist) toimus mingi hull katastroof, kokku kukkus suur-suur maja ja ma jäin rusude alla. Õnneks aga oli mul videokaamera kaasas ja ma jäädvustasin kogu protsessi: kuidas maja kokku vajus, kuidas suur hulk rahvast rusude all hukkus, sest nad hakkasid valele poole jooksma, kuidas ma ise õigel ajal otsa ringi keerasin ja välja pääsesin. Lõpuks tahtsin kogetust lugu kirjutada – ikkagi nagu meie oma 9/11. Aga tuli välja, et Vene valitsus on väga selle vastu – olin maal vanaema juures peidus ja õuele sõitis tank, kahe naistankistiga pardal. Üritasin neile vanaema vahendusel seletada, et ma ei kavatse mitte kuidagi Vene-vastast lugu kirjutada, tahan vaid oma kogetut vahendada. Tüdrukud said aru ja ma hakkasin otsima väljaannet, kes mu loo avaldaks. Kusjuures, millegipärast pidi see ilmuma spordirubriigis. Võtsin siis Õhtulehe spordiosakonnal nööbist kinni, et kas saab. Pidavat saama. Ärkasin siis, kui lugu valmis ja esitatud.