Kui sa midagi tahad, otsid sa võimalusi. Kui sa midagi ei taha, otsid sa vabandusi.
(Ma pean lõpetama vabanduste otsimise, kuid kui ma üritan enda sisse vaadata, et leida üles seda aktiivset, paljujõudvat ja mis peaasi, tahet täis Dakit, vaatab mulle vastu ainult pimedus.)
Selle aasta Halloweenil tegin esimest korda kõrvitsat seest tühjaks, tegin pilti ka ja nüüd kaunistab see minu telefoni taustapildina.
Selle aasta Halloweenil sain geniaalse jõulu/pulmakingituste idee, käisin sestap täna kolm korda ehituspoes, kus lõbustasin ehitusmehi oma palvetega vineerplaadist. Lõpuks lõikusid nad selle mulle tasuta tükkidekski, ise niimoodi muhedalt naeratades, et “Oh, mis see tibi iganes ka tahaks, loodame, et ta ei tule tagasi”.
Selle aasta Halloweenil käisin neljas kohas peol.
Selle aasta Halloweenil avastasin esmakordselt, et pidev pimedus polegi äge.
Selle aasta Halloweenil tuli üllatusena, et kohe ongi jõulud! Lumh!!!
Created by OnePlusYou – Free Online Dating
Jojot mäletate?
Mm… Hugh… “Mystery” ja “House Bloopers”.
Ja viimane Supernaturali osa oli nii naljakas, et ma hirnusin end katki. Jensen Ackles ja “Eyes of the Tiger”.
Ja lõpetuseks midagi kriipit. Kuus linnalegendi, mis on juhtumisi tõsi. Või: 31 jubedaimat Halloweeni-kostüümi. Või 35.
Täna ärkasin üles vahetult pärast seda, kui keegi seletas mulle, et kui sõrm on ära surnud, siis lõigatakse see arsti juures lahti ja kahvliga torgatakse veresoon läbi, et sõrm uuesti ellu ärkaks.
Tõnis Mäge nägin ka unes, töötas muusikapoes. Ja pulmi nägin ka, kus mind siis lauast välja visati, sest ma ei olnud jõudnud valmis kirjutada CD-d romantilise muusikaga.
Päh.
Orkut aga teatab mu tänase õnnelausena, et ma olen kultuuriinimene.
Arvutijamad ei teki ega kao, vaid muunduvad ühest vormist teise.
Seadus lahtisõnastatuna: ehk siis, kui on internet, pole arvutit. Kui on arvuti, pole internetti. Kui on arvuti, siis see ei ühildu ühegi tasuta pakutava wifivõrguga. Vuhuu, i say, vuhuu.
Telefonijamade jäävuse seadus on suht sarnane. Alles see oli, kui ma oma pikka aega teeninud klapitelefoni käigukangi vahele rammisin, nii et klapp küljest väändus. Nüüd siis on teisel, veel välja ostmata telefonil nupud läinud, sest need jäid liugklapi taha kinni.
Ja seadus on veel selline, et kui sa ei saa välja helistada, siis inimesed a) kirjutavad sulle e-kirju (aga arvutijamade jäävuse seadus takistab nendeni jõudmast) ja b) helistavad, aga sa ei kuule, kuigi telefon on lärmi-oleku peale seatud. Müstiline! Hakka või uskuma Lilitis kirjutatut, et tehnika võtab omaniku näo ja hakkab talle sitta keerama.
Minu meelest on Naistelehe Nipiraamat üks kiftimaid asju, mis viimasel ajal kirjule ajakirjadeturule trüginud. Ma armastan seda lausa nii väga, et peale kogumise märgin ka iga kord värviliste lipikutega ära põnevad retseptid, mida ma siis aegamööda katsetan.
Minu värviliste järjehoidjatega Nipiraamatud.
Eile tegin viimase Nipiraamatu retsepti põhjal hakklihavormi. Kuna ma aga eriti ei usu suvikõrvitsasse (ja Inimene usub veel vähem), siis muutsin seda meie maitsetele vastavaks.
Hakklihavorm köögiviljadega
Vaja läheb: 3 sibulat, palsamiäädikat, 3 keskmist kartulit, soola-pipart-suhkrut, 4 tomatit, 500 g hakkliha, 3 dl maitsestamata jogurtit, 100 g riivitud juustu
Valmistamine: pane ahi 180-200 kraadi peale sooja. Haki sibul ja prae see pannil. Enne valmimist lisa natuke punase veini äädikat, kuumuta ja lisa paar teelusikatäit suhkrut. Seejärel määri ahjunõu õliga ja vala sibulad nõusse. Viiluta kartulid nii õhukeseks kui võimalik ja prae samal pannil. Kui kartulid hakkavad otsast pruuniks tõmbama, laota need ahjunõusse sibulate peale. Viiluta tomatid ja lao kartulitele. Raputa üle meresoola ja sidrunipipraga, seejärel lisa jogurtiga segatud hakkliha. Pane vorm ahju ja 40 minuti pärast kata riivitud juustuga. Kui juust on pealt ilusasti kuldkollaseks tõmmanud, on õige aeg vorm ahjust välja võtta. Ja voila! Ongi valmis:
Kaalujälgijatele informatsiooniks: üks ruuduke vormi annab kuskil 5,5 punkti (kui mitte ahneks minna ja poolt korraga ära süüa:).
Lõpuks ilmus siis Lilit, kus sees minu ja Pussaka fotoseeria. Või noh, mis seeria, kaks pilti. Aga ilusad on!
Sellest, kuidas Daki modelliks käis, saab lugeda siin. Olen kirjutanud mälu järgi fotograafi nime valesti, mis ei ole mitte Valdas, vaid hoopis Valts.
Aga sisemine draakon hõõrus käpakesi kokku, kui kassasabas sattusin seisma oma esimese armastuse selja taga ja samal ajal sattus minu taha sabasse tuttav, kellele sain uhkeldades Liliti pilte näidata. “See oled ju sina, Daki! Ilus!” Biidib iga kell endise kutiga kokku sattumise stsenaariumi järgi “olen-parasjagu-kolm-päeva-pesemata-juustega-ja-vanades-dressides”. Hah! Ükski kord on deitimisjumal minu poolel!
(Klikkides näeb suuremalt, aga kõige parem on ajakiri osta;)