veel

hoomamatu Leave a reply

Seoses sarjadega mängisime Halloweeni ajal veel lahedat series theme mängu, kus üks istus arvuti taga ja otsis juutuubist välja erinevaid sarjade algusmuusikaid ja ülejäänud said ajusid ragistada. Uskuge, see pole nii lihtne kui kõlab! (Mäletate näiteks sellist sarja nagu “Danger Bay”?)

Aga vaadake parem naljakaid ja huvitavaid vetsusilte. Pluss: õumaigaad, on see Hunter S. Thompson? (Iseenesest tegu fotorpojektiga autoga sõitvatest inimestest.)

sarjad, mida võiks jätkata

Määratlemata 14 Replies

Kui ükspäev oli List Of The Days üleval nimekiri kolmekümnest sarjast, mida võiks jätkata, siis hakkasin mõtlema, et paljusid neid, mida mina jätkaks, seal kirjas pole. Ning kuna pulmaärevus on nii suur, et ei saa und, siis millal oleks ikka parim aeg neid kirja panna.

Ehk siis: sarjad, mida võiks edasi teha:

  • “Jack and Jill” – humoorikas sari kuuest noorest, mida tehti ainult kaks hooaega. Jilli osas Härra Huul ehk Ivan Sergei, Jacki osas Proua Huul ehk Amanda Peet. Aga igati nunnu sari oli, näitas kunagi ETV pealt. Pole suutnud kuskilt leida selle torrenteid, ilmselt tõiga tõttu, et see sari ei tulnud kunagi DVD-dena.
  • “Black Books”. Need I say more?
  • “Dead Like Me”. Sarmikas Mandy Patinkin (“Criminal Minds”), lihtsalt liiga nunnu Callum Blue ja teised mõnusalt iroonilises with a fantastic touch sarjas. Tehti samuti ainult kaks hooaega. Häbematus!
  • “Courting Alex” ja loodetud fantastilise, kuigi kandilise naeratusega Jenna Elfmani tagasitulek. Tehti ainult üks hooaeg ja sinna see jäigi. Kurb. Oli potentsiaali.
  • “Futurama”. Samas on joonissarju, mida on lihtsalt liiga palju hooaegu juba. Näiteks “South Park” (sorry, guys, ma naeran ka seda vaadates, aga vahepeal on see ikka liig mis liig).
  • “Angel”. David Boreanaz! Parim Joss Whedoni sarjadest, ever.

Nii, teised sarjahullud. On teil mõtteid, mida jagada?

kõik on uus, novembrikuus

Määratlemata 1 Reply

Käisin üle ei-tea-kui-mitme aasta vanas koolimajas. Lootsin mõnede õpetajatega kohtuda, kuid vabakutselise släšš töötu elu on ikka nii tihe, et kui Daki õega koolimajja jõudis, olid tunnid juba lõppenud. Vaid armastatud/kardetud füüsikaõpetaja kabinetis põles tuli, kuid seal ukse taga koolutades tabas mind ootamatu pelgus ning ei julgenudki sisse astuda. Poolenisti kartsin, et äkki ta ei tunne ära, teisalt oli lihtsalt natuke hirmus – kunagi oli ta üks vähestest õpetajatest, kelle aineks ma päriselt õppisin ning üks vähestest ainetest, kus mul õnnestus üldse kogu kooliaja vältel hinne “kaks” skoorida. (Muidugi tegin selle järgi, aga nutsin ikka ka, kui töö kätte sain. Mitte, et ma poleks seda tookord aimanud – ma polnud üldse õppinud ja füssaks pidin õppima – aga ikkagi! Loomulik intelligents vedas alt.)

Igal juhul.

Hiljaaegu leidsin oma põhikooliaegsed kirjandid, ühe teema oli “Koolipäev kümne aasta pärast”. Lugu oli ise küll natuke naiivne, kuid põhiasi – et meil on kapid, need filmidest nähtud lockers – oli selgelt näha. Mul on meeles, kuidas ma millegipärast tohutult kappidest unistasin. Täna avastasime, et jah, keldrikorruse seinaääred ongi kappe täis (kuigi küsimuseks jääb, kes neid 80 kappi kasutavad, mille järgi see jagatud on). Unelm!

Kolmanda korruse seinad on täis National Geographicu vaimus pilte mereelukatest, seinad on värvitud helesiniseks tumesinise portega. Kaunis! Trepikodade trepid on vist uuesti valatud, sest seda, et need nii puhtad ja kulumata oleks, ei mäletagi. Õpetajate toa kõrval kõrgub laiekraan-telekas, mis mu vana klassijuhataja sõnade kohaselt vahendab olulisi teateid. Tahaks siinkohal ohata, et “meie ajal küll nii ei olnud”, aga noh. Mis sa ikka ohkad. Põnev on hoopis.

See on naljakas, kuidas su vaatenurk asjadele ajaga muutub. Käisime hiljaaegu õega vanamal maal külas ning taas hämmastusime – kui väike kõik on! See lai tänav, millel jooksime ja mängisime, see suur vana lasteaed, see kõrge mägi, millelt rulaga alla kimasin ja mõlemad põlved katki kukkusin – kõik oli nii väike, pisike… “Tänav” oli suisa õueala ja nii kitsuke, et autoga vahelt läbi mahtumine võrdus juba kunsttükiga õhtusel ajal Ropkas parkimiskoha leidmisega.

Kui sa oled ise väike, paistavad asjad nii suured. Õpetajad paistavad ebainimlikud, nad tunduvad kellenagi kaugelt Tõsiste Suurte Inimeste planeedilt. Nüüd paistsid need mõned üksikud õpetajad, kellega kokku sattusime, armsad ja omased, lähedaste nägudena kaugelt minevikust. Ja kui kallid nad tegelikult kõik on/olid! Olgugi, et kunagi abituuriumi lõpus sai uksel rõõmsalt hõigatud – siia ma enam tagasi ei pöördu (kui, siis ainult järgmise inglise keele õpetajana – jah, mul oli siuke plaan ka kunagi)!

Kõigi nende laulude mõttest, mis räägivad armsast koolimajast ja armastatud õpetajatest, saad sa aru alles siis, kui sul enam nendega tegelikult asja pole.

Olid ajad, ah?

Homme on aga Tähtsad Pulmad, nii et mind pole sellega seoses liinil kohe mitu päeva. Uiii!

Boyzone’i Stephen tuli kapist välja!

Määratlemata 1 Reply

Jälle üks sammuke ausale meelelahutusele lähemale (aususe all pean silmas muidugi seda, et suur hulk meelelahutusbisnises olijaid peavad kapis olema, sest kuvandi kohaselt müüvad nad paremini heterotena). Iiri poistebändi Boyzone’i Stephen Gately tuli bändi (mäletate veel seda 90ndate boybandi, kust sai tuule tiibadesse Ronan Keating) uues videos “Better” avalikult kapist välja. Tõsi, avalikult tunnistas ta oma sättumust juba millalgi 90ndate lõpus, kuid siiski!

Täitsa nummi lugu on ka.

meeste ja naiste peamine erinevus

Määratlemata 18 Replies

Meeste ja naiste üks peamisi erinevusi, minu tähelepanekute kohaselt, on tõsiasi, et mehed ei suuda enamasti lihtsalt muresid ära kuulata, vaid peavad automaatselt lahendusi pakkuma.

Teeme asja näitlikuks.

Stseen A. Sõbranna Leida kurdab oma muret sõbrannale Katja.

Leida: “Täiesti nõme, mind lasti töölt lahti! Hullult haige! Mida ma nüüd peale hakkan?!”
Katja: “Oi, tibu, mul on nii kahju… Ära muretse, kui sa rääkida tahad, olen ma olemas. Kuidas sul on?”
Leida: “Äh, mis, nõme on… Ma tean, et see oli natuke minu süü, aga ikkagi! Totaalselt vastik.”
Katja: “Küll kõik saab korda. Küll sa jälle jalule tõused. Tahad, ma tulen külla ja joome mõned veinid?”
Leida: “Oh, jah, see oleks tore küll! Ma ootan sind siis kella kaheksast.”

Mida Leidal vaja oli? Seda, et keegi kuulaks, oleks kaastundlik ja pakuks toetavat õlga, mille najal nutta ja/või visata obsöönsusi lahti lasknud ülemuse aadressil. Lahendust – seda, et teha korda oma CV ja postitada see cv.ee-sse, teab ta isegi. Vaja on lihtsalt sõbralikku julgustust ja lohutust!

Stseen B. Sõbranna Leida kurdab oma muret sõbrale Viidu.

Leida: “Täiesti nõme, mind lasti töölt lahti just! Hullult haige!”
Viidu: “Kas sa oled mõelnud, mida nüüd edasi peale hakata?”
Leida: “…Kamoon! Ma TEAN, mida edasi peale hakata! Lihtsalt hullult nõme on praegu! Mind lasti just lahti!”
Viidu: “Aga sa ei saa jääda ootama ja venitama selle asjaga. Sa pead kohe tegutsema. Tead küll, kuidas see tööturg on praegu… Ja sul on veel laenud ja üür maksta…”
Leida: “No tänan väga. Mul oli lihtsalt sõpra vaja ja sina hakkad kohe õiendama! Ma TEAN ise ka kõike seda, et mul on laenud ja üür ja nii edasi!”

jne

Mida Leidal vaja oli? Jällegi, seda, et keegi kuulaks, oleks kaastundlik ja pakuks toetavat õlga. See, kui mees hakkab raskel hetkel tänitama ja ilmselgeid lahendusi nina alla hõõruma (mida naine hästi isegi teab), ei ole lahendus. Naine teab, mida edasi teha ja ta teeb seda kohe, kui on saanud piisavalt pai, kallistusi ja julgustust – et oleks motivatsiooninäidik kõrgel ja tuleks tagasi tahe midagi teha. Et tahe tuleks tagasi, tuleb lahtilaskmise depressioonist kõigepealt lahti saada. Ja et depressioonist lahti saada, on vaja sõpru ja toetavat õlga jne.

Miks mehed ei saa lihtsalt kuulamisega hakkama, vaid peavad hakkama kohe maailma päästma? Vastus, et paljud inimesed ootavad lahendusi, ei ole vastus, sest nagu ma just näitasin, ei vaja paljud naised sellises olukorras lahendusi (nad on võimelised ise ka need välja mõtlema), vaid just ära kuulamist.

Lõpetuseks tsitaat värskest “Samantha Who?” osast (mis mind selleks postiks ajendas):

Todd: She’s driving me crazy. Like the other day – she comes in, all upset about this thing and I try to give her advice and she starts yelling at me!
Howard: My advice – don’t try to fix her again.
Todd: Yeah, next time I’ll call the plumber.
Howard: No, not the sink – I’m talking about Samantha. A woman is not a sink. You try to fix them, they hear they need fixing – you’re done, pal. No. All you gotta do is listen, nod occasionally and say: I’m sorry you feel that way. And you’re good to go!
Todd: So you’re doing something without doing anything. Sounds like a trick.
Howard: No, the trick is to show them that you’re listening. It’s the gesture that counts!

küsimus suurele ringile

hoomamatu 3 Replies

Kuigi ma olen end alati pidanud heaks, mis puudutab internetist vajaliku info leidmist, kuid praegu pean kuulutama kaotust ning küsin suurelt ringilt: kus tehakse Tartus Java, C++, Oracle, MySQL ja PHP koolitusi?

Ette tänades,

Yours n00b trulee.

Kui soovitakse ilusaid unenägusid…

Määratlemata 1 Reply

…saab jälle vastata, mis möödunud ööl unes nähtud…

Vihvella-Diljara says (23:45):
täna öösel nägin ma unes, et tartus oli mingi bdsm toetusgrupp
Vihvella-Diljara says (23:46):
kus oli paar minu klassiõde ja [konfidentsiaalne]
Vihvella-Diljara says (23:46):
grupi juht oli kutt nimega oasak
Vihvella-Diljara says (23:46):
kes lõpuks kukkus jõkke ja jäi kanalisatsiooni kinni ja tuli välja, et ta on tegelikult poolenisti mängujänes
Vihvella-Diljara says (23:46):
iseenesest oli põnev uni muidugi

(Küll Freudil oleks palju öelda – furries, bdsm jne…)

unenäobloog

Määratlemata 2 Replies

Ilmselt tänu Tikri bundle of joy sündimisele ja viimase aja trendile, et kõik blogijad jäävad rasedaks, nägin täna unes, et mul oli kaks last, üks neist vist aga ex-husbandiga. Point oli aga hoopis selles, et vanem laps, umbes pooleteistaastane, oli mad kick-ass maletaja.

Aga kui te eile nägite limusiini linnas ringi sõitmas, siis need olime meie.