ja halva seksi auhind läheb…

Määratlemata 1 Reply

Tema tukslev mehelikkus otsis oma sissepääsu temakese õrnade roosilehtede vahele…

Teate küll neid naistekaid, kus seksi on kujutatud erinevate kummaliste ja sageli õudustäratavate metafooridega? Nonii, tuleb välja, et väljamaal jagatakse sellise asja eest isegi auhindu. Täpsemalt öeldes Bad Sex in Fiction nimelist auhinda.

Guardian kirjutab, et sel aastal sai auhinna kirjanik Rachel Johnson, võttes auväärse koha sellise seltskonna hulgas nagu Norman Mailer, Thomas Wolfe. Johnson märgiti ära, kuna tema metafoorid ja eufemismid olid eriliselt halvad ja kuidagi väga loomadega seotud. Elutöö auhind halva seksi kujutamise eest anti aga John Updike’ile.

Mõned mu lemmikõudused võistluselt:

  • a moth caught inside a lampshade (Johnson, viide õrnadele sõrmedele)
  • a cat lapping up a dish of cream so as not to miss a single drop (Johnson, viide keelele)
  • soft as a coil of excrement (Mailer, viide peenisele)

Ja seal artiklis on veel värvikas lõik elutöö auhinna laureaadi Updike’i teosest, kus ta kujutab oraalseksi.

Johnson ise on aga auhinna ja tähelepanu üle suhteliselt õnnelik. Ja samas, kui sind ikka pannakse samasse ritta Maileri, Wolfe’i ja Updike’iga, ükskõik, mis põhjusel, siis tuleb ju rahul olla, kas pole.

uus haigus: küberhondria

Määratlemata 5 kommentaari

Sul on peavalu? Guugeldad natuke ja jõuad järeldusele, et tegu on suure tõenäosusega ajukasvajaga? Sul tuju kõigub ja raha ei püsi peos? Guugeldad natuke ja jõuad järeldusele, et see on kindlasti bipolaarsus? Järelikult võib sind ohustada mitte ükski neist haigustest, vaid hoopis küberhondria. Times kirjutabki sellel põneval teemal. Ehk siis teadlaste sõnul on aina levinum see, et inimesed harrastavad otsingumootorite vahendusel endale diagnooside panemist.

Tuleb välja, et küberhondrikud suhtuvad otsimootoritesse nagu oleks tegu elavate ekspertidega, kes suudavad igale individuaalsele juhtumile reageerida ja vastata. Pealegi on tõsised haigused märksa vähem tõenäolisemad, olgugi, et inimene on endale keerulised sündroomid selgeks teinud ja peab seda enda haiguseks.

Muidugi ütlevad uuringu läbi viinud teadlased ka, et sümptomeid ei tohiks siiski ignoreerida, kuid ei tasu ka üle pabistada.

Ma arvan, et küberhondria võib sarnaneda pühendunud House’i jälgijate sündroomiga, kes arvavad iga asja peale, et neil on kindlasti luupus ning teavad ebanormaalselt palju selle kohta, kuidas tehakse teatud meditsiinilisi protseduure (ning arvavad, et neil on neid kindlasti vaja).

//

In non-related news…

Arvasin, et sain unes epiphany ja tean, kuhu pean oma CV saatma, et tööd saada. Uni läks ootuspäraselt Inimese kella järgi ära ja nüüd tiksun siin nigu lolakas.  Koht, kuhu unenäo järgi oleks pidanud CV saatma, ei tundu päriselt üleval olles üldse selle kohana, pealegi ei otsi jätkuvalt keegi endale Tartusse satelliit-reportereid (kuigi mis häda on tänapäeva internetiseerunud maailmas Tallinnas kontoris kohal istuda, arumaisaa, pealegi ei ole ühe ajakirjaniku asi kontoris istuda – kui, siis ikka kirjutamiseks -, vaid ikka ringi liikuda).

Lisaks nägin unes kolme autoõnnetust ja seda, et Pussakas oskas rääkida. Ja et Aleksandri tänava viiekordsete taga õitsesid nurmenukud ja Aleksandri tänav üldse oli hästi ilusaks tehtud.

Eile nägin unes, et keegi kutt, kes meenutas kahtlaselt palju fotoblogijat Kaarel Nurka, ajas mind taga ja mingi kahtlane bisnis oli Birxi venna sünnipäevaga.

Oh heldust küll. Kuna ma aga olen ma uuest muusikavidinast vaimustuses, siis siit veel üks hea lugu teile. Ma loodan, et see innustab ka neid inimesi blogist muusikat kuulama, kes juutuubi linkidel üldse klikkida ei viitsi – saab ju muusika käima panna ja teistes akendes edasi surfata.

Igal juhul, siin üks ilus hommikohvikõrvane lugu. Tegu Lauri Saatpalu & co projektiga Folkmill, mis oma tegevuse küll mõni aeg tagasi lõpetas, kuid “Käib salapidi öö” on läbi aegade üks nunnumaid eestikeelseid lugusid minu jaoks vist üldse. Taas midagi sellist, mida omaette laulda, kui hilisööl kusagilt koju jalutad. Lisaks seostuvad selle looga suurepärased mälestused praeguseks lagunenud sõpruskonnast ja kõigist neist toredatest asjadest, mis me koos tegime.

See karge hommikune valgus
mida magajad ei näe
ei ole lihtsalt päeva algus
ta sulle ulatab käe

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/folkmill-kaib-salapidi-oo.mp3]

ainult küsimused

hoomamatu 4 kommentaari

Jälle üks küsimus suurele ringile – mis värk on, et kõik blogijad nüüd ühekorraga rasedaks jäävad? Tikker just sünnitas, hiljuti teatas Dooce, et ootab titat, järgnes Evelin teatega kaksikutest ja muidugi siis veel … Noh, neid on ühesõnaga veel.

Kas siis järelikult vastab tõele, et kui läheb külmaks ja pimedaks, on hea teki all nahistada? 🙂 Või siis lihtsalt olen mina juba selles eas, et lihtsalt noh. Tuleb käia pulmades ja katsikutel rohkem kui kunagi varem?

Kuulake selle peale übernunnut Robert Downey Jr-it. Väga hea biidiga lugu on.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/robert-downey-jr-vonda-shepard-snakes.mp3]

temaatilist muusikat

Määratlemata 5 kommentaari

Lasin Andrisel peale panna plugina, millega saab nüüd mu jagatud muusikapalu kuulata. Täpselt nii, nagu Marta oma viimases postis ja nagu Jrigi teinud on. Ja ilma selleta, et ma peaksin seadust murdma ja muusika kuhugi üles riputama.

Ühesõnaga. Lumesadu on hetkeks küll üle jäänud ja ma sain täna (hoolimata hoiatusest oma sõiduvahend täna koju jätta) neliveoga mööda linna ringi “kihutada” (no sõidad pööretega 3,5 ja kiirust ainult 40), aga siiski oli lahe. Kui ma oleksin ainult poodi kapanud ja tagasi, ei teakski ma, kui ilus kõikjal on, siin ja linnast väljas ja.

Tänane päev on olnud jälle ideaalilähedane (ettevaatust, järgneb mida-sõin-mida-tegin-jutt). Kuigi öösel ei saanud und ja uinusin alles lõplikult pärast Inimese äraminekut hommikul kell 6, on siiski hästi olnud. Lugesin vannis [digit], jõin klaasi väga head valget veini (ma ei uskunud, et selline asi võimalik on, väga hea valge vein st), tegin imehead kalasuppi ja mässasin kassidega, kuulates jõululugusid, põletades küünlaid ja süües mandariini. Ja selle aasta aastavahetus tuleb väga lahe, vähemalt sama lahe kui eelmine (mis toimus nimetus Tšehhi väikelinnas Plženis), mis siis, et Marokosse ei lähegi.

Ning lõpuks, tänu Milliele, on mul ka see lapsepõlveaegne vaat et lemmiklugu, “Talveöö” olemas. No see, mida ikka kipud laulma, kui oled mõnes kohvikus talveõhtul hõõgveini joonud ja läbi lumesaju pärast hilisõhtul koju jalutad.

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/13talve88.mp3]

ja kõik mattus vaikusse/+crazy eyes

Määratlemata Leave a reply

Meie korter pole pikka aega nii valge ja pime olnud ühekorraga. Valge, sest, noh, lumi, eksole. Pime, sest, noh, lumi eksole tuiskas aknad täiesti läbipaistmatuks.

Kõik jõudsid ilusasti koju, isegi Egiptimaalt tulijad on nüüd kenasti tekkide all kodus. Mina veel vedelesin, kuulasin, kuidas Inimene kõrval hingab ja mõtlesin, et miks ma koguaeg ei suuda nii väikeste asjade üle õnnelik olla – suruda end kellegi sooja keha vastu, vaadata, kuidas aknal küünal põleb ja väljas lumi tuiskab…

Pussakas, muide, ronis täiesti mulle kurgu alla, ju sai kah külmetada rõdul sumbates. Ta tavaliselt nii memmekas ei ole.

Ja nüüd ma lähen ja püüan veel haarata sellel tundel sabaotsast kinni, et hea on. Mis siis, et pole tööd, kuhu homme minna, tühja neist miinustest pangaarvel – süüa ju on kapis, kaste on ka, kuhu pakkida, kõik armsad on elusad ja terved ja akna taga on jõulutuled.

Mõtlesin, et vaatan, millal eelmisel aastal pärislumi maha tuli. Selgub (Täiesti Adekvaatne Allikas ehk minu blog), et 29. novembril hoopis 13. novembril olla ma juba lumme mattunud hoovi vaadanud. Kuid aasta tagasi samal ajal kirjutasin ma hoopis hullu silmadest ehk the case of crazy eyes. Ja kuna see oli hirmus naljakas (mulle praegu lugeda), siis kopin selle oma arhiividest siia ka.

Enjoy!

Continue reading

lumeõnn

Määratlemata 6 kommentaari

Ma pole ikka tükk aega nii õnnelik olnud kui täna tuisus poodi suitsu järele jalutades. Inimesed lükkasid autosid, meie ilus sisehoov oli mattunud nimetute lumekuhjade alla ja vastu tulev proua naeratas mulle ja ütles: “Hullumaja, kas pole?”

Mina ainult naersin ja keksisin ja mõtlesin, milline šokk on noorpaaril täna Egiptusest jõuda. Paar minutit hiljem sain teada, et neile tuleb ilmselt Riia lennujaama järgi sõita ning et Inimene passib kuskil Piibe maanteel lumevaalude vahel. Need kaks tõsiasja tegid mind natukene murelikuks, kuid ikkagi! Burgaa! Vuhuu!

Nüüd panin küünla põlema ja söön mandariini ja ootan, mis saama hakkab. Vaatan vahelduseks mõnda sarja ja/või “Accidental husbandi” ja olen lihtsalt õnnelik kuni edasiste juhtnöörideni.

Minu PÖFFi kava

Määratlemata Leave a reply

Saingi oma korraliku lume ja tuisu lõpuks! Pussakas ei jõudnud täna rõdul lumes enam ära kahlata, rõõm oli nii suur. Nüüd istub nukralt aknal (ei julge teda üksi rõdule ka jätta, tal komme piiretele hüpata ja praegu pole need just kõige haaramiskindlamad).

Aga igal juhul, 28ndal hakkab minu PÖFF. Otsisin välja filmid, mida esialgu plaanin vaatama minna. Taga sulgudes on mulle endale märkeks kolmepunktiskaala, ehk siis kui tuleb filmide vahel valida või midagi ette tuleb, oleks meeles, et a) 1 – võib jätta vaatamata (ehk siis: kui elu mingeid takistusi teele veeretab, jätab selle filmi esimesena kavast välja), b) 2 – vaataks pigem (ehk siis: kui elu mingeid takistusi veeretab, siis pigem lükata takistused eest) ja c) 3 – tahan kindlasti näha! (ehk siis: kui takistused, siis ronime üle nende ja vaatame kindlasti)

Reaalne hulk filme, mille jõuan ära vaadata, selgub alles töö käigus, sest noh, pakkida ja kolida tuleb vahepeal jne. Pealegi kattuvad ilmselt paljude filmide algusajad, aga sellepärast ongi mul punktiskaala:)

Reede, 28.11

Laupäev, 29.11

Pühapäev, 30.11

Esmaspäev, 1.12

Teisipäev, 2.12

Kolmapäev, 3.12

Neljapäev, 4.12

Reede, 5.12

Laupäev, 6.12

Pühapäev, 7.12

Nonii, tundub, et kõige rohkem tasub oodata detsembri esimesi päevi, täpsemalt kolmapäeva, neljapäeva ja reedet. Siis on kõige rohkem selliseid filme, mida ma kohe kindlasti näha tahaks.

Iseenesest põnev eksperiment – kui palju kultuuri suudab inimene ühe päeva jooksul tarbida ja veel sellest kirjutada, ilma et mõtted-süžeed-mälestused omavahel ei seguneks? Ning kui segunevadki, siis kuidas?

Oma PÖFFi kaelakaardi peaks ma ka täna kätte saama, nii et siis ei ole muud, kui katsuda kolimisega enne filmimaratone ühele poole saada.

Aga nüüd lähen ma lumme sumpama!

unenägudeseletaja

Määratlemata Leave a reply

Ma olin täiesti rõõsa ja rahulik (ok, mööndustega, sest viimasel ajal on mina olla ikka väga raske ja põhjust rõõmustamiseks väga vähe), kuni sain teada, et Tallinnas on rohkem lund. Et seal on päris lumi, mitte selline valge kiht nagu meil.

Neetud! Kus on meie lumi, ah?

Ja siis pidin rääkima neljapäevast. See oli jälle üks selline päev, kus kõik, mis valesti sai minna, valesti ka läks. Kõigepealt magasin sisse ja ärkasin veerand tundi enne tööintervjuud. Siis avastasin, et pool nägu on paistes ja rääkides suudan ainult susistada. Tööinteka feilisin täiega, aga ei ole eriti kurb, sest saaksin töötuskindlustushüvitist kah rohkem, kui palka. Siis unustasin tähtsad asjatoimetused ära. Siis läks rehvivahetuses tund aega lubatust kauem. Siis pritsis toitu tehes kuuma rasva silma. Nii et ma ei jõudnud õhtut eriti ära oodatagi. Eile aga andis lõpuks telefon otsad ja ma pole jõudnud seda veel väljagi osta. Ohjah.

Aga vähemalt on mul nüüd päris oma esimene uus mantel. Polegi varem midagi sellist omanud.

Täna öösel nägin unes, et meil (vist) toimus mingi hull katastroof, kokku kukkus suur-suur maja ja ma jäin rusude alla. Õnneks aga oli mul videokaamera kaasas ja ma jäädvustasin kogu protsessi: kuidas maja kokku vajus, kuidas suur hulk rahvast rusude all hukkus, sest nad hakkasid valele poole jooksma, kuidas ma ise õigel ajal otsa ringi keerasin ja välja pääsesin. Lõpuks tahtsin kogetust lugu kirjutada – ikkagi nagu meie oma 9/11. Aga tuli  välja, et Vene valitsus on väga selle vastu – olin maal vanaema juures peidus ja õuele sõitis tank, kahe naistankistiga pardal. Üritasin neile vanaema vahendusel seletada, et ma ei kavatse mitte kuidagi Vene-vastast lugu kirjutada, tahan vaid oma kogetut vahendada. Tüdrukud said aru ja ma hakkasin otsima väljaannet, kes mu loo avaldaks. Kusjuures, millegipärast pidi see ilmuma spordirubriigis. Võtsin siis Õhtulehe spordiosakonnal nööbist kinni, et kas saab. Pidavat saama. Ärkasin siis, kui lugu valmis ja esitatud.

kaks küsimust suurele ringile

hoomamatu 10 kommentaari

1. Miks ei tehta käekotte, kust on võimalik midagi seest üles leida? Päriselt nagu. Mul on umbes kümme käekotti ja ükski neist pole selline, millest on võimalik midagi leida, ükskõik kui hästi asjad sinna alguses ära paigutada.

2. Miks nõutakse kõigilt töödelt “head stressitaluvust”? Kas see on mingi uus skill, mida peaks omandama? Kuidas sa aru saad, et oled “hea stressitaluvusega”? Sellest, et sa võid teha silmi pilgutamata kuu aega järjest kõik nädalavahetused tööd? Või sellest, et sa suudad toimetaja karjumise ajal ikka veel lugu kirjutada? Mis on see müstiline “hea stressitaluvus”? Ja kuidas peaks seda kompenseerima “rahuldav tööleping”?

lapse nimeks B.M.W.

Määratlemata Leave a reply

“Lauljatar” Ashlee Simpson ja tema mees Pete Wentz said eile oma esimese lapse (sündis poiss) ning otsustasid anda talle nimeks… oota nüüd… Bronx Mowgly Wentz. Initsiaalidega B.M.W.

Mul on bemmil uued kummid… Ja nii palju nalju saab selle üle teha. Uskumatu.

Seostub ka kohe, et kui MTV Eesti saatejuht Martin veel poiss oli, siis kutsuti teda Mowglyks – ta oli seda osa (vist) Vanemuises kunagi mänginud. Senimaani kasutab ta plaate mängides nime Mowka.

Aga B.M.W… No mis sa ikka kostad. Minge vaadake www.nimi.ee, seal on ka igast kifte nimesid. Näiteks Vihvella või Diljaara.

(Via Perez.)