Ma mõtlesin välja, mis on mu peamine probleem Tallinnaga. Ma ei tunne end siin turvaliselt. Ma ei tunne end isegi seal kastis turvaliselt ja see peaks ju nime järgi olema nüüd mu kodu. Mind häirib kohutavalt, et ma elan justkui ostukeskuses või mõnes muus eriti lärmakas kohas, absoluutselt iga krõps ja ohe on läbi seinte superhästi kuulda. Rääkimata siis sellest, kui lapsed otsustavad koridoris kisada ja joosta või vastaskorteris taas sõda puhkeb või ülal korteris omavahel lõuatakse. Oh, võiks öelda, et ma isegi lausa igatsen oma Ropka-naabreid! Neile sai vähemalt politsei kutsuda või ukse taha minna, aga mida teha, kui läbi kostavad TERVE MAJA TEGEMISED?! Sittagi pole ju teha!
Ja rääkimata siis sellest, et kui minuga peaks siin linnas midagi juhtuma, poleks mul kellelegi helistada. Või kuhugi minna – nagu juhtus tookord, kui ma ei saanud välja helistada ja ma hilisõhtul Tartust tulin, et avastada – välisukse võti ei keera. Ma põhimõtteliselt oleksingi siis veetnud öö ukse taga, sest kellegi juurde poleks minna olnud, helistada ei saanud ja lootma pidin vaid sellele, et äkki keegi tuleb veel hilja kuskilt ja tahab ka koridori sisse saada (mis juhtuski õnneks). Tartus oleks mul olnud laksust viis kohta, kuhu öömajale minna – ka siis, kui ma helistada ei saa.
Või kui peaks midagi juhtuma autoga, nagu oli eile. Tahtsin maale vanaema juurde minna, aga kuna ma eksisin ära, siis sõitsin paagi tühjaks ja oligi kööga. Vanaema elab ju jumalast hüljatud kohas, kus lähim bensukas on 30 kiltsa kaugusel. Hinge kinni pidades jõudsin bensukani välja, aga kui ma olekski tee peale jäänud, siis sinna ma olekski jäänud. Noh okei, on Kats, kellele ma saaks ehk helistada, aga temagi on ju poole kohaga tartlane ja kui teda pole või kui ta ei saa appi tulla, siis polegi rohkem.
Ja ma ei tunne end ühistranspordis või tänaval turvaliselt. Mis on äärmiselt imelik, sest ma olen end alati üsna kartmatuks pidanud ja alati olnud uhke selle üle, et getos kasvanud ja värki. Nüüd on aga nii, et kui trammi satub “Mamotška! Bolna!” lõugav ja kisav narkomaan, olen ma pisarateni tänulik, et minu ja tema vahel istub vanataat, kelle taha ma saan varjuda, juhul kui mees peaks noa välja võtma ja oma bolnat lahkelt ka teistele jagama. No tõsiselt, ma olen muutunud chickenshit-tüüpi inimeseks ja see on häiriv. Kui ma õhtul trammist eluga välja saan, olen mitu korda olnud nutu äärel kergendusest – ja vihast, et ma pean selliseid asju läbi elama. Oh, muidugi, hormoonid on üheks vabanduseks sellele. Ja teiseks fakt, et enam ma ei saa surmapõlgurina kaklusse joosta, kui selline hetk peaks tulema. Varem olin ma selleks valmis ja ei kartnud kakelda. Nüüd kardan ma isegi purjus inimese ainitist pilku, sest jumal teab, mis juhtub, kui ahvile silma vaadata, eks.
Ma saan aru, et enamikule teist tundub see hala arusaamatu ja imelik. Aga võib-olla kardate teie midagi, mis minu jaoks minu kodulinnas mulle endale üldse hirmus ei tundu! (Või võibolla olete te terved inimesed, kel pole aimugi, mida tähendavad paranoiad.) Sest mind häirib see, et siin on kõik võõras ja siin pole ühtegi omast pidepunkti, millest ma võiks häda korral haarata. Ja kuna ma olen chickenshit, siis ma päriselt kardangi iga viimast kui asja viimasel ajal, millele ei aita kaasa see, et ma ei saa siin linnas selles kastis magada ja ma olen üleväsinud, stressis ning pea kohal vilgub pidevalt punane “paanika!”-latern.
Ning muidugi on tagasi paranoiad, mis kogu loo veel talumatumaks teevad. Paranoiad, mida pole olnud minuga vähemalt poolteist aastat.
Ma olen tõsisel langusteel.
