Category Archives: hoomamatu

ülbe pingu

hoomamatu 5 Replies

Pärast seda, kui ma hommikul kell 3 ärkasin, sest oli:

  • pissihäda
  • metsik janu
  • valu seal general areas, mida ma ei oska muudmoodi selgitada, kui, noh, VAAGEN, mis valutab nii, nagu üritaks miski teda ülaltpoolt laiemaks suruda ja see läheb iga päevaga aina hullemaks, täna lõid lausa pisarad silmi
  • selg valutas
  • mees ei võtnud kaissu
  • ja lõpuks hakkasid kassid mängima

Ühesõnaga, pärast seda ma istusin veel umbes seitsmeni üleval, sest und ei tulnud, sest valutas ja paha oli ja janu ja VALUTAS noh. Sellele äratusele (no poolteist tundi sain veel suikuda) järgnes päev, kus inimeste põhisõna mulle on: “Ei, te ei saa muga lugu teha.” Ja minu närvide peamine sõna on breakdown ja ma olen kindel, et kui ma järgmise nädala üle elan, siis ma elan kõik üle, aga point ongi selles, et ma ilmselt ei ela järgmist nädalat üle…

No siuke päev on olnud, et kohe nutma ajab. Valu ajab nutma ja see, et ma pean bussiga homme Tartu ja tagasi sõitma ja see mõte ajab juba nutma, kui valus mul seal pingi peal esimese kahekümne minutiga hakkab – no kõik ajab nutma noh. Ilgelt nõme on see elu ja ma olen kaotanud igasuguse omapoolse huvi seda paremaks kuidagigi muuta, sest niikuinii kõik koguaeg valutab ja on nõme.

No ja pärast sellist päeva näen ma SEDA pilti ja enam ei ajagi nutma. PINGU RAISK!

if you want it you can’t have it

hoomamatu 8 Replies

Noh, ühesõnaga, auto lähebki varuosadeks (ühtlasi, kui keegi peaks tahtma 96. aasta Primerat varuosadeks, siis võtke palun ühendust), mis on sitt mitmel põhjusel, aga ma isegi ei viitsi enam selle üle vinguma hakata. Mul on veel neli ja pool nädalat tööl käia ja siis kavatsen ma elada õndsas mullis ja minna majast välja ainult joogasse (loodetavasti lennates, mille ma selleks ajaks kindlasti ära õpin) ja sünnitama.

Ja siis sattusin ma taas totaalsesse vaimustusse Indrek Harglast. Tema apteeker Melchiori Rataskaevu tänava lugu pani mind vaat et (vanasse) Tallinnasse armuma. Nüüd ei jõua ma ära oodata mõnd vabamat päeva, et saaks minna vanalinna luusima ja vaatama neid maju ja tänavaid SELLE pilguga. Muidugi tabas mind kinnisidee saada KOHE ka Melchiori-lugude esimene osa. Ma lausa ei suutnud paigalgi istuda ja ükski teine raamat ei tundunud enam piisavalt hea, sest ma tahtsin Melchiori ja ma tahtsin seda KOHE! See vist on mingi rasedus-craving, ainult et äädikakrõpsude või hapukurgi asemel on mul siis nüüd Hargla.

Kiire otsing andis tulemuseks, et njeetu! (Mis tuletas mulle meelde, et 2010. aasta parimaks tsitaadiks peaks kuulutama selle “No davaite! Järgmise riigihanke teeme hobusele!”, kesiganes seda ütleski, kui Savisaare miljoniauto üle vinguma hakati.)

Ühesõnaga, pole! Ainus koht, kus on – Rocca al Mare Rahva Raamat. Ja sinna, noh, ma ei tea, kuidas saada ja ma olin laisk ka ja vihane, et auto ära lagunes (umbisikuliselt) ja jonnisin ja ÜLEÜLDSE eks. Õnneks väideti raamatut olevat ka Virukas ja kui ma pühapäeval sinna jõudsin, siis haarasin esimesel müüjal seelikust ja nõudsin jonnakalt: “Tahan! Kus on?!” Imetlusväärselt korraldati kohe laiaulatuslikud otsingud, et veenduda: pole! Läbi müüdud!

Siis Varrak. Kah läbi müüdud. Rahva Raamatu netipoest oleks saanud, aga see ei töötanud selle va eurojama pärast (ma kuulsin, et täna või eile olid inimesed saanud sealt eurohindadega, aga kroonide eest raamatuid osta või kuidagi nii). Raamatukoi teatas mulle rõõmsalt, et saab küll, milles probleem! Istuge ainult viis päeva kodus, kui kuller suvatseb tulla. No okei, ma tegelt ikka lootsin, et kuller helistab ja et saab midagi orgunnida, nii maksin raha ära ja jäin rõõmsalt ootele.

Ja täna siis kirjutavad, et njetu! Pole! Õnneks oli RR pood tööle hakanud ja tellisin sealt imekähku ära, kuigi ma olen kindel, et saan homme sarnase kirja: pole! Läbi müüdud!

Mis viib mind kõik selleni, et tuleb ikka see väljaminek teha ja e-luger endale ära osta. Kõik oleks märksa lihtsam ju siis! E-raamatud ei saa ju iialgi otsa, on ju? Pluss vähendaks see ka kaasakolitavate kastide hulka ilmselt kõvasti, sest loodetavasti lõppeks mu raamatuostmine kõik sellega, et hakkan päriselt ostma neid raamatuid, mida on väärt riiulitel aastaid hoida (as opposed to ma ostan kokku kõik huvipakkuvad raamatud ja kingin neid siis aegamööda järjest edasi). Ainult et ma ei ole üldse kindel, kas need e-lugerid a) peavad nii kallid olema ja b) kohe paugust paremaks ja odavamaks ei lähe, kui tõeline buum hakkab. Võib muidugi ka vastupidi juhtuda, et lähevad kallimaks ja paremaks, aga noh. Aga no 2000 krooni on ikkagi 128 eurot! (Ma tean, et neid on odavamaid ka, tegin põhjaliku uuringu, aga vt ka punkt selle kohta, et äkki saab varsti sama raha eest kvaliteetsema asja.)

Ja kõige tagatipuks ostsin ma täna bataadi asemel pastinaaki, sest mul ei olnud meeles, mis kuramuse aat või aak see oligi, mida retseptis küsiti. Kumbagi pole ju varem ostnud ega söönud, eks siis täna saab pastinaagiga katsetada, et kuidas on. Väideti, et terav on. Hea teada.

Üleüldse tahan ma minna reega sõitma või kelgukoeramatkale! Miks ma pean siin kivilinnas istuma?! Ma tunnen end nagu kätetu-jalutu printsess herneteral oma autotusega. Uskumatu, kui palju ikka üks neljarattaline inimesele vabadust ja võimalusi annab. Enne ei panegi tähele, et oled juba sõltuvusest spontaansetest trippidest kaugemasse kaubanduskeskusesse (kust saab äädikakrõpsu) või metsa või Saaremaale, kui sult see võimalus ära võetakse.

Ma ükskord kirjutan midagi sisukamat ka. Olgu see mu uusaastalubadus.

crash and burn

hoomamatu 7 Replies

No ikka on sattunud seda ebaõnne meile siiamaile. Kuna ma otsustasin, et kõige vähem õnnetu olen ma omade keskel Saaremaal, siis võtsin neljapäeval suuna sinna. Huvitaval kombel olen ma viimasel ajal mõelnud, mida teha, kui juhtub liiklusõnnetus. Näiteks, kus ma peaksin telefoni hoidma? Kui sõita ilma mantlita, siis ei saa seda taskus hoida, aga kui pauk juhtub, siis võib ju telefon lennata kuskile jumal-teab-kuhu ja kuidas ma siis selle üles leian ja abi kutsun? Või siis kujutasin elavalt ette, kuidas miskist olukorrast võiks õnnetus sündida – umbes nagu Nirti kunagi rääkis, kuidas ta treppidest käies kujutab alati ette kindlat surma ja astmetel puruks kukkumist. No mul oli sama diil liiklusõnnetusega, kuidagi tundus, et my number is up, sest kaheksa aastat ilma õnnetuseta tundus kuidagi… ebatõenäoline.

No ja siis see tuligi.

Sain veel varasema praami peale (sest sõitsin valesse bronniritta, aga tüübid viskasid käega, et ah, sõida peale) ja olin igatpidi rahul, et ilm püsis ja üldse. No kui saarele ära jõudsin, siis hakkas alla sadama mingit haiget jäidet, mis tähendas, et liiklusõnnetusfoobia sai uue hoo – mul oli nägemiseks vaid väike auguke esiklaasis, sest pühkurid ega radikas ei saanud esiklaasiga enam hakkama ja vedelik oli muidugi otsas, lähim tankla Kuressaares. Vahepeal siis pidasin kinni ja nühkisin klaasi puhtaks, ise jummala kindel, et nüüd kohe! Nüüd hüppab mõni loom ette või kaotab auto juhitavuse.

Aga ei, jõudsin kenasti Auriga keskusesse, sain oma ostud tehtud ja vedeliku kah ära valatud. Jäi veel viimane ots tädi juurde. Ja siis ühel hetkel sõitis lihtsalt üks tädi mulle teele ette. Kiirus polnud õnneks suur ja ma nägin, et ta ei saa pidama, sõitis peateele välja. Pidurdasin mis ma pidurdasin ja olgugi, et head rehvid all, ei saanud lumesopas ja jää peal pidama. Naljakas hetk oli see, kui vaatad ja tead, et nüüd käib pauk ära. Keerata enam kuhugi polnud, autod tulid ju vastu ka ja. Ilmselt tõmbasin ma end võimalikult kerasse ja lihtsalt ootasin. Ilmselt oli see hetk umbes nõnda.

Mina: “Kurat ja sõitsiki teele ette!”
Teele ette sõitnud tädi: “Kurat!”
Mina: “Nojah, sõidame siis otsa.”

Ja sõitsingi otsa, mis mul muud üle jäi. Ühtlasi sain teada, kuidas ma sellistes situatsioonides käitun: ma muutun ülevoolavalt lõbusaks ja hakkan kõiges nägema huumorit.

“No selge, me JUST rääkisime, et uuest aastast enam autoga ei sõida, sest benssu ei jaksa osta ja nii  nüüd lähebki!” või “Oli meeldiv kohtuda! Ehk põrkume mõni teinegi kord!” või “You should see the other car.” (Viimast tahtsin saata Twitpici.)

(Ega ma ei öelnud, et see huumor nüüd kvaliteetne oli, eks.)

Ja kuna ma olen Loll Blondiin (TM), siis ei teadnud ma üldse, mida peaks õnnetuse korral tegema või kuhu helistama. Suure hädaga sai siis selgeks, et tuleb mingi paber täita, mida müüakse bensujaamades (no aga kes sinna sõidab?) ja et üldiselt pole mul miskit muud teha, kui katsuda omade jõududega kohale saada ja hakata kunagi kindlustusega asju ajama, sest noh, mina polnud ju süüdi.

Polnud süüdi jah, aga nõme tunne on ikka. Pealegi läheb Sinine Numpsu nüüd ilmselt mahakandmisele, sest selle parandus läheb maksma rohkem kui asi väärt on. Millest on sitaks kahju ja kuna ma keeldun tulevikus lapsevankrit trammidega ühendamast, siis ilmselt tähendab see… Ma ei teagi nüüd, mida.

Imekombel jäi mootor terveks, kuigi esistange, vasak tiib ja kapott on omadega suht õhtul ja vasakpoolne tuli põleb mööndustega, mis tähendab, et tagasi sõitsin ma nii, et tule asemel oli ette pandud läbipaistev vorstikarp (mu õemehe ja tädi geniaalne leiutis, mida nad patenteerida tahavad). Ja siis otsustas ikkagi see torm kah kohale jõuda, sadades täis kõik teed Saaremaal, nii et 1. jaanuaril sõitsin ma tagasi sellistes lumeoludes, mida mu silmad veel näinud polnud. Peateed olid sellised, mida ma eeldasin, et kõrvalteed võiks olla – ühtlane valge, ähmaselt nähtavad rattaread jooksmas. Kõrvalteed olid SUPER: 40 cm märga vastsadanud lund, milles jooksid ÜHED jäljed ees, nii et kui keegi oleks vastu tulnud, siis oleks pidanud üks autodest lendama õppima. Ega muidu aru ei saanudki, et tee on, postid ka ei paistnud. Mandril õnneks oli juba okei. Sellest õppisin, et… pühade aeg end tööle ei pane võimalusel? Et kohustunne on vanem kui meie ja tugevam kui raudbetoon? Sest tegelikult olid need teed ilmselt ametlikult läbimatud, aga kui Daki peab õhtul Tallinnas tööl olema, siis Daki ei ole mingi wussy, kes helistaks ja ütleks, et ei saa, sest teid pole. Peab saama!

Rääkimata sellest, et kuigi mootor viga ei saanud, hakkas jagaga jupsima ja ma olin täiesti kindel, et jään teele, sest kuigi ma tean, mida jagaja teeb ja miuke välja näeb, ei tähenda see, et ma oskaks midagi teha, kui ta otsustab oma funktsiooni mitte täita. Siis võibolla oleks tõesti pidanud oma lüüasaamist tunnistama ja ütlema, et tööle ei jõua, aga seda olukorda ei juhtunud.

Rääkimata lõhutud klaasidest, sellest, et tädi kukkus täpselt kell 12:01 oma otsaesise lõhki ja sellest, et KÕIK ON NÕME. Ma lausa hirmuga juba ootan, et mis siis järgmiseks. Sest üks asi on niisama vinguda nähtamatute ja seletamatute asjade peale, et on nõme ja depressioon ja värki, teine asi on see, kui Emake Elu hakkab trääsa näitama ja konkreetselt ütlema: “Või et sa arvasid, et sul on halvasti? MA POLE VEEL ALUSTANUDKI!”

Väike ebaõnnestumine igasse päeva.

Ja nüüd olen ma see autojuht, kes hakkab kilomeeter enne kõrvalteed pidurdama, sest äkki mõni tropp otsustab ette sõita (tavaliselt otsustabki). Aga vähemalt peaks sellega nüüd siis ühel pool olema, eks? Kui ainult see kaelavalu nüüd järele annaks…

aasta 2010 küsimustes

hoomamatu 4 Replies

Kuskil pole hea olla. Abikaasa on aastavahetusel tööl, nii jäi mulle valikuteks: a) olla Tallinnas ja minna kas aastavahetust veetma ämma-äiaga või siis paari sõbraga ja olla sealjuures õnnetu ja tunda end üksinda võõraste keskel (hoolimata sõpradest), b) olla üksi kodus või c) sõita kuhugi, kus on vähemalt mõni “oma”. Alguses pidin sõitma õe juurde maale, kuhu pidi ka emme tulema, aga kuna see plaan langes ära (mis oli tegelt ideaalne, mõttes et kõik kallid koos v.a üks), siis nüüd sõidan vist Saaremaale. Ja olen ikkagi seal ka kurb. Ausalt, pole kohta, kus oleks praegu hea olla. Alati on midagi olulist puudu. Tegelikult mulle tundub üksinda aasta vastuvõtmine ka täitsa ahvatlev, olen seda korduvalt ähvardanud teha, aga tänavu on see äärmiselt reaalne. Eriti arvestades, et pean 1. tööl olema. Ja et ma pidutseda niikuinii ei saa/oska. AGA IKKAGI ei taha olla üksinda.

Selline lõpp siis sellisele aastale. Sügav rahulolematus ja õnnetu-olemise tunne. Tunne, et kuskil maamunal pole enam alles seda Daki-kujulist kohta, kuhu end pressida, et kõikjal on kuidagi halb ja vale olla. 2010 oligi muutuste aasta, täpselt nagu arvasin. Kaks tööd, kolm reisi, ühed pulmad, paar rasedustesti, üks raamat, üks kolimine. Mahtus päris palju asju sellesse aastasse. Järgmisse, noh, ma ootan, et alates veebruarist saan ma MAGADA, lõpuks ja viimaks ja pärast seda, ma eeldan, ei maga ma enam iial. Aga ju see kõik peabki nii minema.

/

Mitu korda sina sel aastal end nii tundsid? Mitu korda end õhtul magama nutsid? Mitu korda ärkasid järgmisse päeva ja tervitasid särasilmil päikest? Mitu korda kuumarabanduse äärel kõikusid? Mitu korda leigesse järvevette sukeldusid? Mitu korda kaevasid autot lumest välja, et avastada: raisk, vale auto! Mitu korda käna maha panid, sest keegi tarkpea oli välistrepi ehitanud sisematerjalidest? Mitu korda maksid töömeestele mõttetult suuri summasid asjade eest, millega sa isegi oleksid hakkama saanud?

Mitu korda otsustasid kolida? Mitu korda sind sunniti kolima? Mitu korda tundsid, et ei koli enam iialgi? Mitu korda tundsid, et oled jõudnud KOJU? Mitu korda raadioeetris targutasid ja tähtsat häält tegid? Mitu korda said ootamatult autogrammi jagada? Mitu korda tuli keegi sinu juurde ja ütles, et see, mis sa teed, meeldib talle ja on teda mõjutanud? Mitu päeva pärast selliseid kommentaare sa pilvedel kõndisid ja leidsid, et äkki on ikkagi elu midagi väärt olnud? Mitu korda ärkasid hommikul selle peale, et sisalikud jooksid üle voodi ja ookeanituul lammutas terrassil? Mitu korda lugesid viimaseid eurosid ja ostsid siis sprotti, saia ja ikkagi veini ka, sest ilma oleks ju tobe? Mitu korda pidid pastaka ära viskama, sest see läks rannas kirjutamisest nii liiva täis, et ei tulnud enam kriipsugi? Mitu korda tundsid lennukiga maandudes tõelist surmahirmu? Mitu korda lebasid lahtise aknaga (hotelli)toas ärkvel ja vaatasid väljas sähvivaid välke?

Mitu rasedustesti tegid? Mitu korda see positiivset vastust näitas? Aga negatiivset? Mitu korda sellest mõttest rõõmust hullusid? Mitu korda hirmust kangestusid? Mitu korda oma endise minaga hüvasti jätsid ja siis avastasid, et nii need asjad ikka ei käi? Mitu korda passilauas istusid ja tagaotsitavate kurjategijate pilte vaatasid, üritades neid meelde jätta? Mitu korda hakkasid öösel Tartu poole kõndima, sest Tallinn oli lihtsalt nii talumatu? Mitu korda otsa ringi pöörasid, sest hakkasid noortekampa kartma? Mitu korda surnuaias käisid? Mitu korda kellegi väga kalliga hüvasti jätsid? Mitu korda sind maha jäeti? Mitu korda sina kedagi maha jätsid? Mitu korda avastasid, kui sitt on lahkuminek?

Mitu korda šokolaadi sulatades selle põhja kõrvetasid? Mitu kooki küpsetasid? Mitut uut retsepti katsetasid? Mitut vastassoolist inimest suudlesid? Aga samasoolist? Mitu korda lebasid voodis ja kuulasid tuvide kluugutamist katuse all? Mitu korda tuikusid varahommikul koju, naeratus kõigest hoolimata kõrvuni? Mitu korda lubasid, et enam kunagi ei joo? Mitu korda avastasid, et pärast mitmekuulist joomispausi tunned sa – uskumatu lugu – pohmellidest puudust? Mitu ootamatut sõnumit eksidelt said? Mitu korda nad sulle öösel kell 00:15 ja 1:17 helistasid? Mitu korda pidid oma uhkuse alla suruma ja tunnistama, et eksisid? Mitu korda sa seda teha ei suutnud?

Mitu korda sa lubasid hakata paremaks inimeseks? Mitu korda alustasid dieedi või uue treeninguga? Mitu korda lumesulamisvees keksisid? Mitu korda tundsid, et sinu sees liigutab keegi veel? Mitu korda selle tantsimisega kaasa naersid? Mitu korda Alieni ette kujutasid? Mitu korda avastasid, et katsudki heldinult kõhtu, täpselt nagu stereotüüpne rase? Mitu korda leidsid, et sul on sellest täiesti savi? Mitu korda tundsid, et oled millegi suure lävel? Mitu korda lubasid, et ei unusta seda hetke mitte iialgi?

Ja mitu unustasid?

(2008, 2009)

minu viis asendamatut tehnikavidinat

hoomamatu 14 Replies

Kuna järgmises Digis ilmub viimane “Naistekas”, mis on minu toimetatud (keegi kommentaarides küsis – detsembris ei olnud jah, pühadevärk), siis mõtlesin, et reastan ka oma viis asendamatut tehnikavidinat, mida ma olen Digis palunud tuntud naistel teha. Natuke kahju on ka, olen ju Digi “Naistekat” vist mingi kolm aastat teinud, mõnus igakuine rutiin oli see, et käid ja uurid uusi põnevaid ja ilusaid asju, õhkad ja ohkad, et tahaks ka… Aga igal juhul, viis asendamatut siis.

1. Monster iCar Play. Selle ostsin kuulsa kolumnisti ja muuhulgas ka kursaõe Susan Luitsalu käest, kes seda vidinat oma nimekirjas mainis ja pärast mu pärimise peale, et kust saaks, pakkus, et müüb mulle enda oma, mis tal üle. Kohtusime südasuvises Jõgeva linnas (hah, sellepärast oligi alguses Jõgevas, et “sügiseseS JõgevaS”, ei saa ju öelda “sügisesel Jõgeval” või sügiseses Jõgeval”!), kus ma pikka aega õiget kohta taga otsisin, ja väikse tehingu tulemusel saingi juba edasi sõita, autos muusika mängimas. Mõnus asi on see – paned iPodi taha ja ongi muusika olemas! Lisaks ta veel laeb ka iPodi, mida ei tee näiteks see kassettadapter, mida enne kasutasin, nii et iPod elabki nüüd autos ja nii ongi. Seda pole veel juhtunud, et ristmikul kellegi teise muusika vahele hakkaks peksma, kes sama raadiosagedust kasutab, aga ootan põnevusega! Tüütu on see, et meie auto sigaretisüütaja on vist katki või midagi, igal juhul kipub see Monster sealt tagant vastupuutumise peale ära tulema ja Abikaasa pikad koivad ja meeste vist üleüldine harjumus jalad harki istuda tähendab, et ta käib pidevalt sinna roolis olles vastu ja siis tuleb koguaeg uuesti musa käima panna. Mul endal roolis olles seda ei juhtu.

2. Mobiiltelefon Nokia E63. Erinevalt Epust, kellel on sama telefon, meeldib mulle mu Nokia väga. Tal on QWERTY klahvistik, mis teeb opereerimise ja messimise ülimugavaks, mõnusalt suur ekraan ja kõik lisavidinad, mida ma tahta oskan. Inimesed võiksid rohkem messida, arvan ma. Või noh, ma ei viitsi üsna sageli inimestega RÄÄKIDA, seega saadan info sõnumiga. Aga enamik sõpru mul ei viitsi jälle trükkida ja nii nad parem helistavad (tavaliselt siis, kui ma ei viitsi rääkida). Nii et sellega on nokk kinni, saba lahti, aga saab hakkama. Ovi poest leiab ka piisavalt erinevaid ägedaid teemasid, mu lemmikud on õe nimekaimud Siki-teemad. Näiteks Siki Chakra Journey. Kiisud noh! Ainult häirib, et kaameral ei saa välku maha võtta – st seda saab teha ainult ühe pildistamiskorra ajaks, järgmine kord pead jälle välgu käsitsi maha võtma. Mulle ei meeldi ÜLDSE välguga pildistada, tavafotokaga ka mitte. Ja pildistamisheli ei saa ka maha keerata, mis on ülim rumalus. Ei tea, kuidas spioonid peaksid saama salaja pildistada!? Millest ma aga aru ei saa, on see, miks on ära kadunud see korpustevahetamisvõimalus, mis kunagi popp oli? Ma tüdinen asjade välimusest kiirelt ja sageli ja nii äge oleks, kui saaks telefonile korpusevahetusega kiirelt uue ilme anda. Üleskutse Nokiale: tooge korpusevahetamisvõimalused tagasi!

3. Braun Silk-Épil Comfort. Ma olen vist elus ainult ühe korra jalgu raseerinud ja tänu sellele on mu karvakasv üsna hõre. Küll aga tuleb neidki kaht karva aeg-ajalt eemaldada ja selleks kasutan epileerijat. (Noh okei, rasedusega on hakanud mingi mets vohama, aga see on pigem erand, MA LOODAN.) Umbes kord kolme kuu tagant, käib küll. Alguses oli harjumatu, noh valus natuke ja nii, aga tegelt on ikka väga mugav. Tõmbad korra üle ja on vähemalt kuu aega mureta. See masin on kestnud mul umbes kümme aastat, sain selle kunagi teismelisena jõuludeks ja ei kahetse!

4. Samsung N150 Notebook. Minu punane nunnu! Kohutavalt aeglane, vahepeal teeb rumalusi ja ma ei saa aru, MIS MÕTTES ei saa ma desktop photot muuta selle va 7 Starteriga, aga ikkagi. Asendamatu reisi- ja ajaviitekaaslane. Ja kirjutada on sellega ka ikka ülimõnus. Rääkimata sellest, et ta on PUNANE. Ja nunnu.

5. Fotokas Canon miski. Pole käepärast ja ei oska öelda, mis ta mul on, mingi Powershot seebikas. Tegelikult ihkab hing ammu juba korralikku peegelkaamerat, aga rahakott ei jõua hingeihkamisele kuidagi järele. Õnneks saab suurema osa asju Canoniga aetud, kuigi ma tunnen iga kord pilti tehes, et olen sellest masinast üle kasvanud. Ma tahaks, et saaks muuta ka säriaega lisaks ISOle ja välgutugevusele, aga sellega ei saa. Seega tulevadki pildid sellised, nagu nad tulevad (vt ülalt ka minu välguvastumeelsust). Õnneks saab ilusa valge ilmaga ikkagi väga häid pilte. Hämaras ja toas on probleeme. Ja ma olen endale lubanud, et kui kunagi saan hea kaamera, siis panustan ka blogi pildinduspoole parendamisse… Kunagi. Ausalt.

Millised on teie asendamatud tehnikavidinad?

mida ma rasedana ümber olen hinnanud

hoomamatu 9 Replies

Kui Mann, minu “raseduskaksik”, kirjutas asjust, mida ta rasedast peast on ümber hinnanud, hakkasin samale teemale mõtlema. Et küll ikka inimesed on erinevad.

Kõigepealt riietusest. Vastupidiselt Mannile ei kannata ma ÜLDSE, kui kõht on väljas. Sest nagu ma rääkinud olen, pole mul veel mingit ilusat rasedakõhtu. Ma ei tea, mida ma täpselt ootasin – ilmselt seda, et Põrnikas imeb kuidagi mu kõhurasva ära ja jätab järele kena ponksu sileda kõhu. Loomulikult aga ei juhtunud midagi sellist ja nüüd mul on siin rasvade all kuskil ka rasedakõht, mida on mõnus katsuda, aga kole vaadata (sest tavarasv on ju ikka alles ja pungitab igas suunas). Ja pealegi on mul mugavam, kui mu kõht on mõnusalt pükste sees ja pluuside all. Mul on hea meel, et on talv ja et mu kõht ikkagi “tavavaatajale” näha pole. Varsti muidugi saab see nali läbi. Ja lohvakad riided on küll väga mõnusad! Seetõttu ongi mul umbes 2-3 pluusi ja ühed püksid, millega praegu käia saan ja millega on tõeliselt mõnna, kuigi ma näen neis välja üsna nagu vormitu kott.

Siis on mul kuskilt raamatust meelde jäänud lugu, kuidas rasedusega keha muutub ja tekivad kühmud sinna, kus sa neid poleks eluski ette kujutanud. Selle peale ma vaid muigasin – oh jah, kullakesed, nüüd te teate, mis tunne on mul ELU AEG olnud! Aga oi, kuidas ma eksisin! Jumala tõsilugu nende kühmudega. Seisin ükspäev retuusides peegli ees (või noh, sõitsin liftiga ja vaatasin kogemata peelgisse) ja avastasin, et mul on reied kühmulised. Tekkinud on mingid Munamäed kohtadesse, kus enne laiutasid lihased ja nende peal täiesti aktsepteeritav ja ÜHTLANE polster. Ja nüüd! Mingid neetud kühmud! Rääkimata sellest, et kuigi mu keha on alati olnud nagu ta on, leian ma ikkagi aina enam üllatusi ja põhjuseid rahulolematuseks. Nii et ei päästa siinkohal see paks-laps-ilus-laps miskit. Ikka muutud, kus sa pääsed.

Üldse olid mul rasedusega kahetised tunded. Ühest küljest olen ma pärit küünikute ja kodukanade vihkajate koolkonnast, kelle jaoks olid rasedad midagi hirmsat ja titekaka ümber keerlevad jutud asjad, mida räägitakse pimedas ja teki all: “Kui sa nüüd kondoomi ei kasuta, siis muutud sa titemammaks! Kujutad sa ette seda õudust! Sa kaotad kohe igasuguse mõistuse, individuaalsuse ja kõik, mis on seni teinud sinust ägeda inimese!” See müüt on olemas ja alles sellest hoolimata, et ma ei tunne ühtegi titemammat ja kõik emad, keda ma tean, on täiesti lahedad inimesed. Nii et ma astusin sellele teekonnale olles valmis tõsiasjaks, et ma lähen üle “vastaste leeri” ja minust hakatakse õuduslugusid rääkima. Noh, eks neid ilmselt räägitakse (ilma selletagi), aga kui aus olla, siis ei saa ma ikka veel täpselt aru, et mis selles rasedas naises siis NII õudset on, mis lastetud, vallalised või põhimõtteliselt lastevastased ära hirmutab. No okei, muidugi ei saa ma enam pidutseda ega ka väljas käia ja ma olengi kookonisse tõmmanud – äkki selles ongi asi? Et ei oska nagu olla, kaasa rääkida või endist elu kaasa elada?

Teine asi, mida ma raamatutest sel teemal lugesin, oli müstiline rasedaülistamine. No et kui sa oled rase, siis hakkavad kõik sind hoidma, istet pakkuma, sinu tervise pärast muretsema ja on üldse igati hoolitsevad ja nunnud. Sittagi. Ei pööra keegi mulle eriliselt tähelepanu ja mingist nunnutamisest võin ma und ainult näha. Oh, jah, jõululauas võetud klaasi veini kõrvale nägin küll pöörlevaid silmi ja algatasin sellega peaaegu peretüli, aga see on ka peamiselt kõik. Ehk siis: ikka eeldatakse, et sa jõuad, teed, tahad, oled samamoodi nagu enne, ainult et pärast kõike seda mässamist ja pikki närvilisi tööpäevi ei tohi sa klaasi veini juua. Mitte et ma eriti tahakski, sest noh, veini niisama juua on ikka üsna igav, olen ma avastanud. No kui sa ainult klaasi võid. Aga ühesõnaga mu point on selles, et kohustusi pole vähem, soodustusi rohkem. Kõik on nii nagu tavaliselt. Võib-olla ehk ainult pööritatakse vähem silmi, kui sa ohata julged (sest saapaid jalga pannes surub kõht kopsud õhust tühjaks). Ja ma ju tegelikult ka lubasin, et ma ei hakka kunagi rasedust millelegi vabanduseks tooma, aga paratamatult vahepeal VÄGA TAHAKS. Sest mul päriselt on jaksu vähem, jalad hakkavad kiirelt valutama ja uni/magamisraskused on ka. Nii et on selline nokk kinni, saba lahti olukord: hullult tahaks, et kõrvalseisjad (eriti mehed) saaksid aru, et see on kohati päris raske, see rase olemine, ka siis kui on komplikatsioonideta rasedus nagu mul; teisalt ei taha seda ikkagi vabanduseks tuua, sest ega see mingi diagnoos pole ju.

Ja noh, eks minagi mõtlesin, et kui ma kunagi rasedaks jään, siis ma ei lase sellel oma elu muuta. Võib-olla polekski nii väga lasnud, kui kõik muud asjaolud poleks muutunud – kui ma poleks kolinud, jäänud ilma sõbrast ja elanudki sama elu edasi. Aga kuna kõik see juhtus, siis mu elu ongi teistmoodi. Mitte ainult raseduse pärast, vaid kõige pärast. Ma arvan, et kui rasedus oleks juhtunud näiteks aasta tagasi, siis tunneks ma end märksa rohkem “vana minana”, sest siis olid alles veel kõik asjad, mis minust minu tegid. Nüüd on aga kõik uus ja… Ja nii ongi. Käib enese ümberdefineerimise protsess. JÄLLE. Küll see on väsitav:)

Ainult et neid mugavaid pükse võiks rohkem olla…

/

Pilt on niisama äge, kuigi võib hästi illustreerida seda, et ma tahan oma väikses kindluses peidus olla päris sageli these days… Ja et tropid ajavad mind ka rohkem närvi kui tavaliselt.

24.12

hoomamatu 4 Replies

Tartus on ikka nii mõnus olla. Magada saan hoolimata vanast loppis külalistetoa madratsist täiesti suurepäraselt (ja hoolimata hommikusest kohustuslikust pissilkäigust – oh, kuidas see võiks juba läbi olla!), eile tegin valmis kolm erinevat magusat küpsetist (millest ühest pool kukkus maha, aga pole hullu) ja täna saab võibolla natuke lund lükata (või harjaga… harjata). Ja muidugi jõul. Seda olulist asja ei saa unustada.

Arutasime eile emmega, et me ei saa aru neist, kel tuleb pühadestress. St ma SAAN ARU teoorias, mis erinevad faktorid seda põhjustavad, aga ma ikkagi nagu ei saa aru. Naljakas, eks, ma peaks ju igasuguseid stresse ja depressioone ise väga hästi mõistma. Aga minu jaoks on jõulud olnud alati tervenemise ja stressist lahti saamise aeg, mu eelhäälestus on alati olnud teine. (Räägib inimene, kellele tekitab stressi see, kui ta oma igaõhtust pomelot ei saa…)

Mulle meeldib see, et saab vaaritada, et päev otsa on mõnusad perekondlikud ettevalmistused selleks, et saaks õhtul maha istuda ja isekeskis end mõnusalt tunda. Mulle meeldib kingitusi valida, mõtiskleda, mida kellele kinkida, hiljem neid pakkida. Mulle meeldib süümekaid tundmata kõht täis puukida (ja iga jumala kord üllatusega avastada, et ei olegi midagi juurde võtnud), näha neid nägusid, mis on kallitel kinke avades, käia surnuaial ja imetleda seda tuledemerd… Ma ei tunne, et ma peaks kõike jõudma või et kõik peaks olema ideaalne. Kõik ONGI ideaalne hoolimata sellest, kas ma teen midagi või ei tee, või kas miski läheb natuke viltu või kukub pool plaadikooki maha. Ja kuigi sugulased on kõik mööda ilma laiali, ei tunne ma mingeid süümekaid, kui neile külla ei jõua, sest see lihtsalt on nii, et meie peame jõule ema juures, nii on olnud ajast aega ja jääb ka, aamen. Armsaid jõuab külastada ka teine kord ju, selle pärast ei pea stressama!

Aga samas ma saan aru, et on inimesi ja peresid, kus on teistmoodi, kus vaadatakse asjadele teistmoodi ja las nii ollagi. Kuid palun ka mitte pahandada, kui ma panen kõrvad kinni, kui keegi hakkab kurtma kommertsialiseerumise, liigvaraste jõulukaunistuste ja hulluse teemadel, sest minu maailmas seda pole. Ja nii on täitsa hää.

Nii et ma ühinen Triangli jõulusooviga – et olgu teie kõigi pühad täpselt sellised, mis on teile ideaalsed. Ja igaüks peaks ju rõõmustama selle üle, et on pööripäev ja siit edasi hakkavad päevad kukesammu haaval pikemaks taas minema. Üks ring sai jälle täis.

Muah!

driving home for christmas

hoomamatu 6 Replies

Võib öelda, et aasta hakkab lõppema edukalt. Mind polegi veel lahti lastud, jõuluks saab koju (!) ja kui nüüd rahanatukesega teisipäevase arstivisiidi välja veaks, oleks kõik super.

Põrnikas liigutab hoogsalt. Või noh, vahepeal hoogsamalt (trammis, kus ta ilmselgelt on pahane) ja vahepeal vähem hoogsamalt ja siis ma juba jõuan vahepeal minna paanikasse, et mis on juhtunud. Aga ei olegi midagi juhtunud, tüübil lihtsalt on kummaline unegraafik. Kõige ärksam on ta hommikul 5-6 paiku, siis 11-12 paiku ja siis õhtul 20 ajal. Ja varahommikud on kõige veidramad. Kuna ma üldse magan siin väga kehvasti, siis kaasa ei aita ka see, et tavaliselt ärkan ma enne kukke ja koitu hirmsa pissihädaga. Nõks on selles, et kui vetsus ära käia, ärkab Põrnikas tavaliselt üles ja vahepeal viskleb ta nii vihaselt, et ei lasegi enam magama jääda. Nii ongi nokk kinni, saba lahti: kui vetsus mitte käia, siis magada niikuinii ei saa (sest nii suur pissihäda on); kui aga üles tõusta, siis ärkab ka Põrnikas, kes olenevalt tujust võib hakata kõhutantsu tegema (ma kujutan ette, et tal on seal diskokera ja isiklik DJ Magu, kellega koos nad biite tajuvad) ja ei lase ka magada.

Nii et kokkuvõtteks ei saa ma niiehknii magada.

Kummaline on see tunne, kui keegi sees liigutab. Keegi kuskil foorumis ütles tabavalt, et tunnet saab võrrelda sellega, kui tõmmata keelega põse sisemist külge. Sama aimamatu oli see alguses ja on vahepeal praegugi. Teisel hetkel aga on konkreetne põtkimine ja kukerpallid, mis ajab teinekord isegi südame pahaks. See on mingi Pavlovi refleks vist, sest tavaliselt ju, kui kõhus tants käib, kaasneb sellega ka iiveldus – no kui on toidumürgitus või midagi. Aga ma harjun ja naudin tegelikult neid selgeid märguandmishetki täiega.

Ja ootamatult on kõht ette tekkinud. Katsudes selline kõva, mis on muidugi megaäge, sest kõht, mis on katsudes kõva, oli mul viimati ehk 18aastasena. Okei, siis oli ta lame ja mitte kummis, AGA IKKAGI. I’ll take my victories where I can. Ja ma olen ka mõelnud sellisena, et täitsa hea, et ma oma keha enne kõike seda ei saanud sinna, kuhu ma ideaalis pürgisin. Siis oleks võibolla see kehakujumuutus tulnud traagilisemalt. Aga praegu mind ei häiri miski. Või noh, muidugi HÄIRIB, aga ma kujutan ette, et neil naistel, kes on oma keha aastaid ideaalsesse vormi timminud, et nende jaoks on see muutus märksa traagilisem. Minu jaoks on see praegu kõigest viis lisakilo juba olemasoleva 20 lisakilo juures, mille mahavõtmisega peab hakkama kunagi tulevikus tegelema. Ja nende 20 lisakiloga olen ma elanud viimased aastad täitsa rõõmsalt ja rahulikult. Aga kui mõelda, et paljude normaalkaalus naiste jaoks tähendab rasedus 12-27 (nagu Beatrice) lisakilo enne täiesti ideaalse keha juures, siis… Vahe on ju märgatav.

Aga riideid tahaks küll rohkem kanda, kui neid musti stretšpükse ja kaht-kolm pluusi, mida ma praegu kanda saan. Ma pole küll eriline riietepede, aga vaheldust võiks ikka olla. Aga selleks tuleks minna poodi ja poed on stressiallikad, eriti riiete proovimine ja… No küll võib üks inimene ikka vinguda, eks ole!

Varsti saabki selle aasta viimane kontoritööpäev läbi (tööd tuleb ikka edasi teha, aga õnneks natuke vähem neil nädalail) ja saab võtta suuna Tartule ja siis ongi juba jõulud ja.

in ja out 2010

hoomamatu 12 Replies

Ja natuke lõbusamatel toonidel. Asjad, mis sel aastal meele heaks või mõruks tegid. (Ei pruugi olla selle aasta leiutised tingimata.) Nimekiri võib täieneda!

Out 2010

  • Uggsid. Uh, kuidas ma ei salli Uggse!
  • Ja Crocksid. Uh, kuidas ma ei salli Crockse!
  • Inimesed, kes kannavad pidevalt kõrvaklappe – ka siis, kui nad kellegagi räägivad. See on ääretult ebaviisakas.
  • ID-pilet. Väidavad, et maksab 375, saad telefoniarve, tuleb välja, et maksab 445 (sest unustasid mainida käibemaksu või tegid seda sel kombel, et loll blondiin ei saanud aru, et lõpphinnas ei kajastugi lõpphind)
  • Bensiinihind. No kaua võib!
  • Autod, mis lagunevad kätte ära.
  • Et ma ei saa enam mojitosid juua.
  • Seksiseaduse eelnõu.
  • Minu juuksed (also known as tiidud). Iga kord, kui ma mõtlen, et enam ei saa mu juuksed hullemaks minna, siis nad üllatavad mind. Kiilakaks ajada end ei ähvarda, küll aga pixie cutiga (aga siis, kui hormoonid ei sega mõtlemist).
  • Palavus. Õnneks olin ma kõige suurema palava ajal Kanaaridel, kus oli inimlikum kui siin, AAFRIKAS OLI JAHEDAM KUI EESTIS, saate aru jah?
  • Kolimine.
  • Tropid naabrid.
  • Gmaili ja Chrome’i teemadevähesus. Kas ma pean selle pisiasja pärast tõesti Firefoxile tagasi pöörduma?!
  • Seadused ja fakt, et ma ei oska neid lugeda.
  • Parkimine ja fakt, et seda ei saa kusagil teha.
  • Seened ja fakt, et ma ei jõudnud seenele.

In 2010

  • Muusika nendelt: Owl City, Hurts, Train, Lily Allen, Disturbed, Biffy Clyro
  • Metro võikud!
  • Tartu lugematud kiirtoiduputkad, mis tulid nagu seened pärast vihma
  • Ookean ja kõik sellega seotu – soolasus, fakt, et ma sain seal ujuda, nunnud kalad
  • Mojitod. Oi kui head on mojitod – nüüd, kui ma lõpuks neid õigesti tegema õppisin!
  • Pasa-Petsi tagasitulek Tartusse. Sest muidu ma poleks iial teada saanud, et tegu on nii tupsununnu inimesega.
  • Pasa-Petsi hittlugu “Daki”
  • ajakiri Anne&Stiil. Ma ei tea, miks, aga A&S on tõusnud absoluutseks favoriidiks Eesti kuuajakirjade sääs
  • Lumi!
  • Piimakohv. Varem ma ei joonud piimakohvi (nii palju).
  • Elulised küsimused: kui mind vähendataks sõrmepikkuseks, kas ma siis hakkaksin asju valjemini kuulma? Kuidas tita kõhus ikkagi hingata saab? Miks inimesed kasutavad sisematerjale selleks, et ehitada välistreppe (ja siis imestavad, miks need talvel PÕRGULIKULT libedaks muutuvad)? Kas elektroonikaasjade sisselülitamisnuppudel olevate sümbolite 0 ja | taga on ka mingi loogika?
  • Loomad: Gaius, Siki uus must kuusu, Naabrinaise vutid jpm
  • Stand Up Comedy tulek Eestisse (mh ka paljude ilusate meeste Eestisse importimine)
  • Diskod ja nende tegemine.
  • Avantüristid ja nende tulek minu ellu (ja sellega seoses hästi paljude teiste toredate inimeste tulek ellu).
  • Mojitod. Kas ma juba ütlesin mojitod? Kurat, kuidas tahaks ühte mojitot!