Category Archives: Argielu

rööprähklemine

Argielu 21 kommentaari

imageEile oli selline päev, kus ma pidin Kuressaares ühele kohtumisele jõudma. Kohtumine ise oli tore ja vahva, Sikiga hängimine enne bussileminekut samuti, aga see ülejäänu osa päevast oli tõeline logistiline hullumaja ja ma tunnen, et ma tahaks tänagi veel esimest ettejuhtuvat lehma peksta ja lihtsalt ainult röökides pead vastu seina taguda.

Bussijuht, kes lubas mu Järvel maha panna, lihtsalt ignoreeris mind, seega pidin orienteeruma tühja akuga (sõiduplaanide-äpid!) bussijaamast Mustakale ja kuna mul pole õrna aimugi, kuidas ja millega ma sõitma pean, jäin ma kõigist bussidest maha, sest ei teadnud, kas ja kuhu sellega saab ja kui jõudsin järele vaadata, oli juba hilja. Lapsega astusin välja täpselt kell 21:47, kui läks buss, järgmine poole tunni pärast. Kõndida lihtsam, lõpuks sain ühe peatusevahe sõita ka ja lahke naisterahvas, kes aitas mul käru bussi ja sealt maha tõsta (FAKING HELL, KUIDAS emad kärud neist kõrgetest treppidest ise üles peaks saama?!), uuris etteheitva moega, mis ema ma üldse selline olen, et hilisõhtul titega mööda hämaraid parke hulgun ja küsis kahtlustavalt, miks ta nii rahulik on – külma saanud ehk juba?

Tahaks olla nii rikas, et sellistel hetkedel, kus mu “tööpäev” lõppeb kell 21 ja laps on vaja hoiust ära tuua, siis on mul see taksoraha võtta vähemalt.

First world problems, MA TEAN.

Kuidagi lihtsalt on kuhjunud neil päevil hunnik väikseid närviajavaid pisiasju, mille händlimisega ma täna hakkama ei saa. Lisaks läks kogu allesolev raha bussipiletite alla, honorarid hilinevad või tulevad alles kuu lõpus (kuigi arvasin, et hiljemalt kuu keskpaigaks), nii et RÖÖK! RÖÖK! RÖÖK!

Kurat ma kohe ei saa aru, kuidas üksikemad seda teevad. Päriselt. Ma pressin iga päev, nii et veri ninast väljas ja ikka jään vaid kõigile jalgu ja välja paistab, et ma ei saa millegagi hakkama. Ja nii paljud asjad on pidevalt tegemata, sest ma lihtsalt ei suuda välja mõelda, kuidas ma saan samal ajal liivakastiäärel olla ja ehituspaska likvideerida (millest ma alles eile teada sain, et see on ka meie korterist pärit ja naabrid ammu tigedalt ootavad, et ma sellega tegeleks – NO AGA KUST MA TEADSIN?!), või kuidas ma saan samal ajal tudengite töid hinnata ja puid saagida. Või kuidas ma saan samal ajal liivakastiäärel olla ja koristada. Või kuidas ma saan samal ajal lapsega õues/külas olla ja koristada-kokata või, noh, töötada.

Elu ilma autota on ka ikka üks rist ja viletsus (ning jajah, ma TEAN, et see on nii first world problem kui üldse olla saab, ja enda vabanduseks mind see üldiselt enamasti üldse ei häiri, aga praegu, kurat, oleks hädasti vaja iga päev mingil põhjusel sõidukit ja mida pole, seda pole), elu suvalistel hetkedel laekuvate honoraride rütmis on veel suurem rist ja viletsus, ja lapselogistika, noh, teadagi. Cross and destitution!

Ma olen õhtuteks nii faking rampväsinud, sest rööprähkled igas suunas ja ikka miski paremaks ei lähe, pidevalt on mingi hädaorg ja probleemid ja jamad, konfrontatsioon ja hädaldamine. Ükskõik, mis teed, teed valesti ja ma nii väga tahaks näiteks minna laupäevaõhtul välja, aga millal see õnn ja rõõm küll saabub mu õuele, vot seda ei oska mina küll ette kujutada.

A noh, vähemalt jookseb Naabrinaine teinekord läbi, kui oma jooksuringi lõpetab ja ajab paar sõna juttu. Või siis saab teinekord Liisiga lapsi vahetada, segada ja sheikida, sheerida ja laikida. Ja no see, et juba üldse on keegi, kes võtab Milakese hommikul enne kaheksat hoidu ja et Milakesel on koht, kus ta saab vabalt ka häda korral hilisõhtul hängida, sest ema ei suuda Tallinna transpordisüsteemist aru saada – see on ka juba kõva sõna.

Nüüd tahaks kedagi, kes laenaks autot vahepeal ja aitaks ehituspasaga, ja seemeneid tahaks ka. Sest muld on, aga midagi pole mulda panna – sest lihtsalt. Pole. Raha.

Argh!

Kuidas teie nädal muidu läinud on? Kui tahate kah räntida, siis vabalt siin kommentaariumis võite. Ausalt, hakkab parem kui saab natuke röökröökröök teha.

Röök!

Kõht

Argielu, Kooskasvamine 4 kommentaari

image

Enamasti on nii, et Mila küsib: “Kes see?”, mina vastan ja uus sõna ongi selge. See on hämmastav, kuidas kaheaastane kõike õhust tajub ja talletab. Aga mingite sõnadega on raskem – nendega, kus rohkem silpe või trikiga hääldus. Näiteks “lehm” on mingil põhjusel “mihma”, samas ütles ta enne jooki küsides peaaegu veatult “mah(l)”.

Täna vannis patsutati mulle kõhule (mis on peaaegu ainus, millest ma neil päevil koosnen) (näljapaistetus noh) ja küsiti: “Kes see?” (Parem ikka, kui “miks?”)

Mina: “See on kõht.”
Mila: “Kõhh?”
Mina: “Kõht.”
Mila: “Kah?’
Mina: “Kõht.”
Mila: “Mhmh!”

Millega sina asendasid Google Readeri?

Argielu 10 kommentaari

Teadupoolest paneb Google oma riideri uksed 1. juulil kinni. Esiteks ma muidugi pahandasin, sest ma olen ikkagi hinges vana tige penskar, kellele muutused ei meeldi. Aga kui natuke ringi vaatasin, et mille vastu Google Reader vahetada, siis ei saanud ma ausalt öeldes aru, MIS VÄGI mind selle riideri küljes kõik need aastad kinni hoidis – eriti, kui nad sheerimise võimaluse ära kaotasid.

Nüüd on mul uus uhke ja särav RSS-lugeja Feedly, mida ma suisa ARMASTAN. Tal on nii palju kellasid ja vilesid ning lihtsalt nii mõnus kasutajaliides, et ma olen päris rahul, et Readeri kinnipanek mind Feedly juurde juhatas. No vaadake vaid seda.

Kuna tänapäeval on enamik RSSi contenti visuaalne ja pildid on aina olulisemad, siis meeldib mulle väga, et saan erinevate kaustade/blogide/feedide lehed vastavalt sellele sättida. Kui enne pidin retseptid läbi klikkima, siis nüüd on nende kaust mul ajakirja-vaatele seadistatud, nii et värske ja isuäratav kohe silme ees.

Siin ma olen juba taustavärvi ära muutnud, just for kicks. Tegelikult tahtsin näidata, kui fantastiliselt lihtne on võrreldes GR-iga oma sisu sorteerida.

Mõnus on ka see, et on neli erinevat viisi, kuidas sa saad värske sisu kuvada – ainult pealkirjadena (GR stiilis), ajakirja-stiilis, täispostitustena või kaartidena. Mulle meeldib olenevalt sisust kord üks, kord teine – blogijad, kes pea alati lisavad postitustele pildid, võidavad minu riideris väga kaardivaatest:

Ajalehtedekaust ja huumorikategooria aga sobivad loomulikult kõige paremini kokku ajakirja-vaatega:

Ning vähemoluline pole ka see, et Feedlyl on super Androidi-äpp. Riideri oma ma põhimõtteliselt ei kasutanud, sest see oli kohutavalt tüütu minu sadade feedide sortimise jaoks. Teadupoolest on mul väga partikulaarne järjekord, kuidas ma oma igapäevast internetti loen. Feedly Androidis laseb seda mul teha, lisaks näeb välja ilus, puhas ja on sealgi oma käe järgi sätitav, nii et sisuliselt annab Feedly võimaluse oma lemmikblogidest ja -saitidest iseendale ajakiri koostada. Asi, mis riideriga võimatu oli.

Lisaks on Feedlyl ühe nupulevajutusega jagamise süsteem – miski meeldib, muudkui sheeri maailmagaga. Või salvesta endale mugavalt asjad hiljem ülelugemiseks, saad lisada ka silte. Ma arvan, et siia kolib üle ka mu Deliciouse lingikogu.

Selline on Feedly Androidis (kaks ülemist pilti).

Aga kõige mõnnam on see, et ma ei pea enam nende blogipostide või artiklite, mille omanikud on neist ainult riiderites katkendeid jaganud, lugemiseks minema riiderist välja originaalsaidile. Selle asemel saan ma mugavalt kohe Feedly hüpikaknaga sisu ära lugeda. ÕUDSELT MÕNUS. Ma ei kannata seda, kui riiderisse saadetakse ainult katkend. Ma mõistan, MIKS seda tehakse (et saada täpsemat statistikat lugejatest + klikke lehele), aga jube tüütu. Feedly preview-nupp päästab hädast!

Milline on teie eelistatud RSS-lugeja? Miks?

Lõuna ehk kuidas mehed on alati kõiges süüdi

Argielu 12 kommentaari

image

Eelmine nädal oli äärmiselt produktiivne: seksisin unes prints Williamiga, käisin emadepäeva puhul spas, grillisin, pesin kolmandik aknaid, panin tolmuimeja (kogemata) põlema (st ta ise läks), lugesin hunnikute viisi tudengite töid ja kandideerisin umbes miljonisse kohta tööle.

See nädal tõotab tulla veelgi produktiivsem. Esmaspäev juba algas paljutõotavalt. Nimelt ostsin paar päeva tagasi turult baklažaani. Pole seda vist isegi kunagi teinud ise, söönud aga küll.

Nojah, aga mis edasi? Küsisin sõbralt, mis pommuga pihta hakata (sellelt samalt, kes Mehesõna taga on) (ps! küsige talt veel midagi, varsti tuleb uus postitus!) (Aga ärge baklažaani kohta midagi parem küsige, sest…) …mille peale ta teatas: “Fuck if I know.”

A see-eest teadis ta, kes vormeli võitis. ASI SEEGI.

Guugeldasin veits, sain teada, et baklažaan tuleks enne soolaga üle piserdada ja siis rohke õli sees ära praadida. Teisele pannile panin sibulad, magusa paprika ja kirsstomatid, ahju chorizo-vorstid ja kujutlesin juba ette, kui suurepärane lõunasöök meil täna olema saab.

Spoilerina võib öelda, et pommu ja kõik muu maitsesid absoluutselt fantastiliselt, aga selle peale kulus pool pudelit õli, lisaks oli kogu korter tossu täis ja minu meelest on selle eest ainuisiklikult vastutav Härra Vormel. Teda päästis ainult see, et kogu kupatus tuli tõesti meeliülendav.

Mehed, ma ütlen.

Hiljem. Meenus, et kõige olulisem seik eelmisest nädalast oli hoopis see, et kohtusin Nõmme Kiisumarketis puhtehtsa maoga! Mingi mees oli tal ka kaasas. Kahju, et pilti ei taibanud teha.

Kuidas ma endale küüned sain

Argielu 17 kommentaari

Alles hiljuti kirjutasin, kuidas käisin Indigo Stuudio avamisel ja ma olin vist ainus tšikk seal, kellel polnud korralikku maniküüri, geelküüntest rääkimata. Tasahilju koorus idee, et tahaks ikka ära proovida – nii eksperimendi korras. Eksperiment ise ilmub Delfi Naistekas kohe, kui nad on mul mõnda aega olnud.

Aga kogu see protsess oli ise ka nii megapõnev ju! Eriti mulle, kes ma olen elus vaid korra maniküüris käinud.

Sellega lendasin letti

Põdesin veits küll, sest mu küüned on tõelised maanaise küüned, lisaks närin ma küünenahkasid, kui stressis olen… Aga Ingrid hoopis ütles, et mul on ilusad tugevad küüned ja kena küüneplaat ning et geelküüntega saan närimisest kindlasti lahti. Jei!

Mingi masin, millega Ingrid küüsi ette valmistas

Raadio mängis taustaks ja ühel hetkel tuli reklaam: “Hakkan ka inseneriks! Küüneinseneriks!” (või midagi sellist) ja Ingrid naeris laialt: “Jajah, ma olen ka “insener”, muidugi…”

Käisin sollis

Küsisin Ingridilt, et kas geelküüned tekitavad tõesti vähki (Naabrinaine ütles). Ingrid rahustas, et see väike aeg, mis ma sõrmi UV-valguse käes hoidma pean, ei ole kindlasti kohe ohtlik. Aga kas pärast küüntepanekut on sõrmed kenasti päevitunud? Ingridi sõnul on tal korra nii juhtunud – siis, kui ta alles õppis ja enda peal iga päev aina harjutas ja harjutas.

Rohenäpp!

Geeli pani Ingrid mitu-mitu kihti. Šablooni järgi mõõtis kõigepealt ära ja siis läkski: kiht, UV, järgmine kiht, UV jne. See geel ise on ju NII ilus! Nagu läbipaistev kukekomm. Vahepeal hakkas näppudel solaariumis kuum, siis käskis Ingrid nad välja võtta. Mitu kihti geeli peale sai, ma ei jõudnudki lugeda. Küll aga olin ma tugevalt arvestanud valesti aega, mis küüntepaneku peale kulub, nii tegelesin ma lapsehoiuküsimusega, endal näpud kukekommised.

Lihvi andmas

Lõpuks jäi Ingrid geeliga rahule ning hakkas sellele küünte kuju andma. Kuna mulle meeldivad pigem kandilised küüned ja sellisena nad mul üldiselt ka kasvavad, palusin just seda kuju. Mille ma ka sain.

Lakieelne küüs

Tuleb tõdeda, et geelküüned jäid väga loomulikud, nii et ilma küünealuseid vaatamata ei oskakski öelda, et tegu kunstküünega. Värvi segas Ingrid kokku minu kirjelduse järgi, mis oli muidugi ülitäpne: “Tahaks sellist, nagu ükskord Miiul oli, noh, tead, selline beežikas-roosakas-valge…”

Kunstnik segab värve

Ning siis oligi aeg lakkida, kõige lõpuks kandis Ingrid peale veel läikegeeli kihi, nii et nüüdki, kaks nädalat hiljem, on lakk ilusasti peal. Kuigi ma olen seda muidugi mitu korda üle lakkinud ja uuesti värvi maha võtnud – ära ju tüütab muidu:)

Küünealused petavad ära, et polegi naturaalne näpp

Ja kolm tundi hiljem olidki mul küüned! Ingrid küsis veel ettevaatlikult, et kas ma ikka tean, kuidas küüned välja hakkavad kasvama. Ma ei saanud hästi küsimusest aru ja tuleb välja, et on olemas inimesi, kes lähevad mõni nädal hiljem hooldusesse ja kui küsida, et kuidas on, teatavad: “Muidu on hästi, aga mis rant see siin küünenaha juures küll paistab, aru ei saa…” Sest küüned kasvavad ju otsast, KÕIK ju teavad seda.

See pole hennatätoveering, vaid Pixlromaticu filter, muide

Järgmisel nädalal ilmub Delfi Naistekas ka artikkel, kuidas muidu lühikeseküüneline inimene geelküüntega varustatult hakkama saab. Eksperimendi (ja ilu) nimel uutele tegudele!

Aitäh Ingridile ja Indigo Studiole!

goodie bag

Argielu, Läbi fotosilma Leave a reply

Nagu ma Instagramis juba mainisin, sain ma hiljaaegu uhiuute küünte uhkeks omanikuks. Seni, kuni ma Mila sünnipäevanädalavahetusest taastun, venib natuke ka küüntepostituse kirjutamine.

Meenutan aga hoopis hea sõnaga Indigo Stuudio avamisel loosiõnnega minule saanud nännikotikest, kus sees oli kaks huulepulka, juuksevaht, šampus, Palmer’si niisutav kreem ja lõhnaküünlad, lisaks paar maski- ja šampoonitesterit. Kuna ma enam reporter pole, siis pole ma ikka juba aastaid goodie bagi saanud – no teate ju küll, et kõiksugu avamistelt neid ikka teinekord kaasa antakse, eriti kui ajakirjanik oled. Nii et ma olen kotikesega ekstrarahul.

PS. Indigo Stuudio Facebooki-lehel käib hetkel loosimine – mine kae perra, ehk näkkab sulgi! Homme on juba hilja!

Kollaaži tegi Käopesa-Miiu.

Kuidas Naabrinaine zombi käest hammustada sai

Argielu, Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 3 kommentaari

Mu sõbrad on üldjoontes napakad. Normaalsel kombel, muidugi. Ega siin mingi sanatoorium pole.

Naabrimees ja Naabrinaine ükskord pärast perejooksu mu juurest läbi. Niisama, lonks vett, paar sõna juttu. Nad jäid umbes kümneks minutiks ja kogu see aeg ma hirnusin ja püüdsin paaniliselt välja mõelda, kuidas seda küll kirja panna.

Esiteks KOHE hakkas Naabrimees mind kiusama (aga see pole midagi uut, on normaalne, et muidu leebe ütlemisega NM mu juuksetooni “uriiniks” nimetab), siis nad leidsid, et ma olen nagu mingi puuvili ja arutasid pikka aega detailselt, milline küll.

VÄLISTREPP. TUULINE KEVADILM.

NM: “Kookospähkel!”
D: “Pealt karvane…?”
NM: “Seest mahlane ja flobisev!”
NN: “Ei-ei, see on midagi muud. See on välismaine puuvili, mida ma mõtlen…”
NM: “Jah, õigus, ega kookospähkel polegi välismaine…”
NN: “Mangostan! Voh! Seal on koore vahel nagu mingi tühimik ja siis on mahlane sisu…”
NM: “…sisu koliseb!”
D: “Jah, sest see ma olen. Mahlane ja kolisen. Pealt karvane ehk ka. Ja kuskil on tühimik.”
NM: “Lonkad?”
D: “Ja mölisen.”

See kõik oli muidu tore ja kena sõpradevaheline vestlus. Või noh, oleks olnud, kui NM ja NN poleks TERVE SELLE AJA mingeid… tantsu (?) liigutusi teinud. Võibolla said nad mingi epilepsiahoo. Või on ehk tegu degeneratiivse geenimutatsiooniga? Mis iganes see on, see oli fucking hilarious.

Naabrimees tantsis nagu jõusaalihunt, Naabrinaine nagu dementne jaanalind, kes vahepeal ära unustab, mis liiki olend ta on, ja arvab, et vist… oli… baleriin?

Seda kõike nimetasid nad nimelt lõdvestusharjutusteks.

Ja siis tuli tagatipuks neil suurepärane idee zombie walk’i tehes läbi keskuse koju kõndida. NM oli alguses küll kõva vend, aga siis lõi põnnama. Et las Naabrinaine ise läheb kui tahab. Ta vaatab eemalt ja naerab. Ja pildistab.

Siis nad harjutasid natuke zombie walki. Siis tuli Kärt, baffled, aga ilmselt on temagi ammu loobunud neil puhkudel küsimusi esitamast. Ning lõpuks läksid kah, Naabrimees kenasti zombie karakteris, see oli hindamatu. NN on ikkagi daam, tema zombie oli kah daamim, põrkas kergelt vastu puud ja isegi ei söönud ühtegi vaese linnu aju selle peale ära.

Kuni Naabrimees jõudis selle fantastilise kivimüürini, mille mu kõrvaltädike on mingil veidral põhjusel sellele rajale ehitanud, kust mulle ka külalised käivad. Aga, tõelise kangelasena ei langenud Naabrimees siiski rollist! Koperdas zombilikult, korjas jäsemed kokku, möiratas, vaatas ringi – ja siis nägi hämmeldunud minu majanaabreid teisel pool majanurka.

Naabrimees lehvitas neile rõõmsalt.

Pöördus siis, liipas Naabrinaiseni ja hüppas talle armastavalt möiratades kaela: “Zombie kiss!”

—KARDIN—

Millal sina viimati kellegagi zombiwalki tegid? Pluss: kui ma üldse kunagi enam suhtesse peaks sattuma, siis zombiwalk on eelvoorus kindlasti kohustuslik.

Ja millest me rääkisime tol korral peale puuviljade, flop-flop häält tegevate asjade, tsellofaani mähitud naiste? Tegelikult vist oli mingi suhtenõu isegi käsil.

Aga on ju VÕIMATU selliseid inimesi kuulata. Puhas piin. Hüsteeriliselt naljakas, aga piin!

Internet! Naabrinaine kiusab mind!

 

Minu päev: õhtu

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Esimesed osad minu päevast: hommik ja pärastlõuna.

Vahepeal mahuvad meie päevadesse ka külastused. Näiteks proovin ikka kord-kaks nädalas Naabrinaisele külla jõuda, et Mila ja LM saaksid hängida ja mina lihtsalt istuda ja juttu ajada inimesega, kes moodustab mitte ainult rohkem kui kolme-sõnalisi lauseid, vaid suisa põimlauseid teinekord.

Mõnikord õnnestub külaskäik siduda jooksmisega. Et viin Mila Naabrinaise juurde ära ja siis teen ise kiire tiiru. Enamasti aga me räägime, ma aitan õhtusöögiga (kui lubatakse) ja sööme, lapsed mängivad, Naabrimees kiusab.

Enamasti aga jõuame me õuetiirult 18-19 paiku koju tagasi ning siis ongi käes õhtusöögiaeg. Tiirled nagu orav rattas, taaskord, vahel õnnestub mõni armas inimene spiikeri peale panna – näiteks emmega kiirelt rääkida, et kuidas ka teistel läheb. Söök valmis, on see harv moment, kui ma päriselt saan jälle maha istuda… Või kas ikka saan? “Juua! Mahla!… Ei, piima! Ei taha… Peale! Saia! Liha! Veel!”

Midagi läheb ehk ümber, midagi on veel vaja juurde tuua, salatit peale tõsta…

Kaheksa paiku vaatame multikaid. Vahepeal nõuti kassi (Simon’s Cat), siis Pingut, nüüd on aeg “Šaallaa!” ehk “Charlie and Lola” käes. Selleks hetkeks olen ma üldiselt täiesti ajusurnud ja loen minuteid, millal jõuab kätte vanniaeg… Sest tööd tuleb ju ka veel teha, kui Mila on magama läinud!

20:30-20:45 paiku on vanniaeg. Vahel käime koos vannis ja peame veesõdasid (teate, milleks on vannipartidel piiksuaugud? Veesõdade jaoks!), seebitame, vahutame, mulistame ja puristame.

Kell 21 lähevad lapsed magama. Vannist tuppa, seal tudukad selga, tekk ümber, Mõmmi kaissu ja kui nõutakse, siis raamatut. Viimasel ajal ei nõuta, raamatuid loeme päeval. Nimelt on Milal voodi kohal uhke kassipilt, keda hiired taga ajavad, nii et lugusid pean ma rääkima hoopis neist kassidest ja hiirtest.

Kui Mila “kassi… tudu… auto… la-la-la” laulma hakkab, on aeg tuli kustutada ning käes unelaulu aeg. Ikka see klassikaline: “Mina ei taha veel magama jääda…”

Enne voodisse tõstmist, olen tähele pannud, ütlen poolunes Milakesele alati: “Head ööd, kallis. Maga hästi, hommikul näeme. Emme armastab sind hästi palju.”

Ja siis hakkab armastav emme tööd vuhkima, kasside sisse-välja taustaks. Umbes südaöö paiku lõpetan, siis ehk vaatan mõne sarja, kirjutan mõne posti või ütlen fesaris kellelegi tere.

Hommikul algab ju kõik jälle otsast peale.