Ilmunud “vanas” blogis, nüüd siia kopeeritud.

Kui on argipäev, siis ärkan kella peale. Tavaliselt heliseb see kell 9, mille ma sujuvalt 9.30 peale lükkan. Harva juhtub, kui suudan päriselt kohe ärgata ja veel harvem juhtub, et jõuan ärgata nii vara, et minna hommikul näiteks ujuma.

Hommikud mulle teoorias meeldivad, aga mulle ei meeldi kella peale ärkamine. Ja mulle ei meeldi, kui pean kella pealt suutma funktsioneerima hakata. Ideaalis on mul aega ärkamiseks, ma saan isekeskis endaga teed juua, võileiba süüa ja eelmiste päevade lehti lugeda, sest muul ajal lehelugemiseks väga aega ei ole. Aga ideaali siin tegelikult pole, tuleb tõusta, kohe kööki startida, teha kiirelt paar võileiba (kui söömiseks aega ei jää, siis kaasa pakkida), pesta, riidesse toppida ja tööle kimada.

Kusjuures, hommikuti ma kohvi enam ei joo ja ajapuudusel vahepeal võtan vaid klaasi tomatimahla. Kuuma joogi jaoks pole aega. Töö juures võtan masinast pool tassi latte‹t lõuna paik, aga see on ka kõik. Mulle meeldis kohvi juua, kui ma sain seda teha tund aega – see oli siis, kui kodus töötasin. Aga hommikul kohvi valmis teha oleks raiskamine, see jääb seisma ja ma ei joo seda iial ära.

Tööle kõnnin ma paarkümmend minutit, olenevalt tempost. Aga ükskõik, mis kell ma stardin, õnnestub mul pea alati hiljaks jääda. Küll mingi minut-paar, aga siiski. Tööpäeva algus pole väga täpselt paika pandud, reegel on, et enne hommikust (10.45) koosolekut peaks ikka kohal olema. Ja eks ma ikka jõuan ka.

Mõnikord tuleb ette, et pean otse kodust startima objektile või minema mõnda poodi jälle mingit hinda või midagi taolist otsima. See mulle tegelikult väga ei meeldi, sest ma ei funktsioneeri hommikuti väga hästi. Ma ärkan tõeliselt alles töö juures ja alles siin saan ma otsustada, milline tuju mul on või milline päev tuleb. Sest kui seda vahetult peale kellahelinat küsida, ma karjuks ja kriiskaks, et kuidas üldse saab hea päev tulla, kui kõik on nii kehvasti ja magada ma ka iialgi ei saa. Kui olen ärganud korralikult, on asi enamasti märksa päikselisem. Sellepärast tuleb mind hommikuti heaga rahule jätta. Olen püüdnud seda kõigile oma lähedastele öelda, neid hoiatada. Mees vahepeal üritab siiski suhelda, aga õnneks meie ärkamisajad väga ei kattu.

Mulle meeldib minu tööpäeva alguse rutiin. Kui raha on, lähen alati alt kioskist läbi ja ostan suure pudeli Värskat. Ja olen teinud endale reegliks, et enne töö juurest ära ei lähe, kui vesi otsas. See õnnestub ilma probleemideta peaaegu alati – kontori sundventilatsioon paneb mu kurgu kuivama.

Mulle meeldib, kui ma ei pea ise hakkama kohe teksti täristama või telefonikõnedega allikaid pommitama. Mulle meeldib, et ma tulen, vahetan saapad ära oma punaste Vagabond-susside vastu, panen arvuti käima ja loen üle kirjad, vastan meilidele, panen paika päevaplaani, lõpetan mõne loo, kui vaja… Toon postkastist lehed, sirvin neid kohvi kõrvale suitsuruumis ja alles siis hakkan tööle.

Õnneks enamasti on mul aega häälestuda, sest tegelikult ei võta see kaua aega, tund-poolteist. Ülejäänud päev kulub rutiinsele: helistad, käid kohal, saad kokku, kirjutad, valid pilte… Ja õnneks on minu teemad ka sellised, et ma ei pea lugu ühe päevaga valmis saama, et on aega nokitseda ja teha. Vahepeal selle tõttu peab küll mitut asja paralleelselt nokitsema, aga olgu, see ei ole probleem.

Suitsupausid kuluvad tavaliselt Birxu või Sikiga telefoneerides. Varem sai ka mehega päevas kuus-seitse korda helistatud, aga nüüd õnneks pole vajadust ja kui ta on kodus, saab rääkida lauatelefoniga. Mulle üldse meeldib väga lauatelefoniga suhelda ja ma valan pidevalt nähtamatuid pisaraid, kui mõtlen, et peale mu õe ja ema pole mu sõpradel kellelgi lauatelefoni. Võiks olla, võiks olla, ma leian.

Lõunapaus meil paika pandud ei ole, seega ma tavaliselt lõunat ei söögi. Kui, siis kodust kaasa võetud hommikusöögi võileibu. Vahepeal ei suuda ma vastu panna ja toon endale alt kioskis beef jerky‹t, aga see on pigem erand. Ma pean oma himusid taltsutama, rahaliseltki juba on nukker, kui nii palju selle vinnutatud veiseliha peale läheb.

Kõige halvem määramata tööaja juures on see, et pole paika pandud tööpäeva lõpp. Ma ei saa kunagi öelda, et ma olen nüüd pool kuus õhtul kodus. Ma kunagi ei olegi. Sageli, nagu täna, pean ma hoopis õhtul mõnele üritusele minema. Õhtuti töötamist vihkan ma kõige rohkem. Ma ilmselt ei paneks seda pahaks, kui ma saaks selle võrra hommikut pikendada, aga ei saa – alati on juba hommikul muud asjad ees ja kui polegi, siis ega keegi kodus sul välja magada ei lase. Selleks peab ikka erandjuhus olema, näiteks mõni 2-3 paiku öösel lõppev asi. Aga väga kurnav on ka see, kui pool 9 algab üritus, kust sa ehk küll enne südaööd koju jõuad, aga terve päev on ikkagi rikutud: tööpäev on hakitud ja puhkeaega, ISEENDA aega polegi jäänud.

Aga kui läheb hästi ja mul on võimalus enne kaheksat koju jõuda, siis olen ma tavaliselt ikkagi nii väsinud, et sõpradega mõni õlu teha väljas nädala sees küll kuidagi välja ei mängi. Ma jõuan koju, silitan kohe uksel Miuksu, kelle tervitusrituaal on end koridoripõrandale pikali visata ja jalad taeva poole ajada. Siis vahetan riided, silitan Miuksu ja annan talle süüa ning vaatan, kas kapis midagi on, kui pole enne poest läbi viitsinud minna. Tavaliselt küll viitsin, sest süüa – eriti juurikaid – osta mulle meeldib.

Meil on üldiselt seatud nii, et mina teen süüa ja mees peseb nõud. Peaaegu alati mõtlen ma peale sööki vannimineku peale, aga jõuan seda ette võtta tavaliselt siiski kaks korda nädalas. Ma ei tea, mõne jaoks vähe, mõne jaoks palju. Ma ei leia, et tavaline kontorikeskkonnas töötav inimene peaks end iga päev tund aega pesema, kuid saan aru veeprotseduuride pigem lõõgastavast eesmärgist. Kuid sageli eelistan ma lõõgastuda parem voodis, kaisus, hea raamatu või lemmiksarja seltsis.

Kui ma üksi elasin, panin alati selle päeva sarja tõmbama, enne kui süüa hakkasin tegema. Et siis ühendada kasulik meeldivaga ning teleka ees süüa. Nüüd üritan ma end ikka harjutada köögilaua taga sööma, sest hetkel on kogu meie arvutimajandus lollakate internetimeeste pärast magamistoas ja voodis süüa mulle ei meeldi. Küll aga meeldib diivanil ning ma kardangi, et kui ükskord õnnestub tehnika kõik elutuppa majandada, hakkab vana kamm otsast peale. Aga ega sellest pole suurt midagi.

Ma ei vaata palju telekat, aga ma vaatan kindlaid asju. Eesti telekanalitelt vaatan CSId, mõne vana lemmiku kordusi, nüüd ka «Konte», sest ma seda tõmmata enam ei viitsi, kui koju kätte tuleb. Esmaspäev on mul Simpsonite ja Family Guy päev (ja BBC pealt My Family päev), teisipäev How I Met Your Motheri päev, kolmapäeval on House ja Gilmore Girls, neljapäeval Medium, reedel Scrubs ja Supernatural. Eks see muutub ka hooajati vastavalt sellele, kuidas väljamaa kanalid on otsustanud sarju toota ja eetrisse lasta.

Ja siis ongi juba kell öö. Vahepeal vaatan veel midagi põnevat Discoveryte või Exploreri pealt, kuid enamasti loen, joon klaasi veini ja tule kustutan siis, kui silmad enam lahti püsida ei suuda. Kahjuks suudavad nad suhteliselt kaua lahti püsida. Ja nii see tsükkel kulgeb… Muidugi mõtlen veel silmi kinni hoides tööle, peas kerivad lahti end juba tehtud ja veel tegemata lood. See on üks mu häirivamaid omadusi, ma arvan. Ma ei suuda end tööst välja lülitada ja väga sageli tuleb see mind ka unes kummitama.

Ma tahaks hirmsasti, et mul oleks aega ja viitsimist õhtuti midagi iseendale kirjutada, lõpetada kõiki neid kunagi alustatud asju. Aga tavaliselt ei suuda ma end õhtul enam arvuti taha sundida, kõik internetivestlused ja blogilugemised teen tavaliselt töö juures vabadel momentidel. Ja nädalavahetused kulgevad peagi ilmselt natuke inimlikumas rütmis, praegu on need olnud peamiselt Tartu päralt, kuid oma tervise huvides lihtsalt julmalt vähendan seal käimisi. Muidugi ei mõju see hästi ka rahakotile, sest sõit on kallis. Aga sealsed inimesed on veel kallimad, nii et igatpidi on kahe linna vahel elamine väsitav. Kasvõi vaimselt kahe linna vahel elamine.

*Mulle hästi meeldib Ekspressi rubriik «Minu päev» ja ma olen pikemat aega mõelnud midagi sellelaadset kirjutada.