Category Archives: Argielu

Minu päev: pärastlõuna

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 2 kommentaari

Esimene osa minu päevast on kirjas siin.

Kui Mila lõpuks ühe paiku magama jääb ja ma tukastusest virgun, on käes aeg teha ära kõik need asjad, mis vajavad sel päeval tegemist. Delfi kolumn, telefonikõned allikatele mõne freelance artikli jaoks, kiirematele ja mõtlemist nõudvatele e-kirjadele vastamine, järjejutt, loengute ettevalmistamine, kodutööde lugemine-hindamine and what have you. Vahel on aega isegi blogida või pilte töödelda.

Vahel harva.

Ja siis ongi poolteist tundi nagu naksti läinud.

Ahjaa, sinna aja sisse tavaliselt mahub ka see, kui ma toon kuurist puid ja panen vähemalt kaks ahju küdema. Nüüdsel ajal, kui enam hommikul kohe sellega tegelema ei pea.

Kui Mila ärkab, tahab ta natuke aega kaisutada ja minu kaisus joonistada, kuubikuid ritta laduda või raamatut lugeda. Seda ma talle ka võimaldan, sest see on ju harukordne, kui on kümme minutit, kus võib suisa vedeleda ja niisama lapsega hängida.

Enamasti muidugi ei jõua ma 1,5 tunniga kogu tööd tehtud, siis see kummitab ja ma olen ilgelt närviline. Ma ei tea, mis elu ma oleksin elanud enne nutiajastut – nüüd saan vähemalt jooksvalt meile tšekkida ja kiirematele ka on-the-go vastata, sõpradega hektiliselt suhelda ja üleüldse inimkonnaga kontaktis olla. Kuigi täna just mõtlesin, et nutt nutiks, kui ikka oled orav rattas, siis POLEGI lihtsalt seda momenti, et telefon võtta.

Sest – kui algab näiteks õhtusöögi tegemine, vuristad nõude, lõikumise, hakkimise, praadimise, ahjude, lapse minikatastroofide, kiirkoristamise, kassiliivavahetuse, kasside õue ja tuppa laskmise, pesu pesema panemise, pesu masinast võtmise ja kõige muu vahel, telefon nõudlikult kuskil lauanurgal vibreerimas. Siis tuleb Milake, soovib midagi, tegelen, räägime, vahel keeb midagi üle, siis ei ole aega tegeleda, siis jälle on – telefon muudkui vibreerib kuskil lauanurgal.

Ja siis heidetakse mulle ette, et ma neil hetkil, kus mul actually on võimalus sissetulevaid teateid vaadata, neid ka vaatan – “Miks sa PÄRIS eluga ei tegele, vaid oma telefoni muudkui näpid?!”

Muudkui, hah, jah.

Novot. Aga enne õhtusöögiaega ja pärast lõunauinakut tuleb üldiselt siiski kiire snäkk ja pärast seda õuetuur. Kui on poest või turult midagi vaja, käime seal. Ja kui on päev, kus ma tulen loengust ja/või kohtumiselt, siis umbes 16-17 paiku toon ma Mila hoiust ja olenevalt kõhutühjuse astmest venitame seda käiku ka mänguväljakute ja muu peale.

Kevadhooajal on lisandunud muud hobid – aiakoristus, peenrad, õue aiamööbli või ronivõrede ehitamine, kuurikoristus… Needki mahuvad pärastlõunasesse aega.

Või siis ei mahu.

Järgneb.

 

Hair watch

Argielu, Läbi fotosilma 8 kommentaari

image

Ma olen ausalt öeldes unustanud, millal ma juuksuris käisin. Enne sünnipäeva ilmselt? Nii et ligi kolm kuud vabakasvatust. Täna värvisin kogemata juuksed pruuniks. No hea tahtmise juures võib poolpime seda tooni “tumeblondiks” hinnata. Joosta on mega ebamugav, juuksed ei püsi mütsi all, patsi panna ka veel päris hästi ei saa. Ideid?

Toiduklubi: vürtsikad kanaburgerid

Argielu, Läbi fotosilma, Toidujutud 2 kommentaari

Viimasel ajal on kuidagi palju kooskokkamist juhtunud inimestega. Ja kui ma ütlen “palju”, siis ma mõtlen, et umbes paar-kolm korda. AGA IKKAGI.

Niisiis tuli ükspäev Andra külla, olles päev otsa toitunud ainult melonist, ja nõudis midagi meeliülendavat. Ma pakkusin Tom Kha suppi ja kanaburkse. Retsepti leidsin Epicuriouse äppi kasutades loengust koju sõites. Kiidan. Äppi ja burkse ka.

Vürtsikad kanaburgerid

Vaja läheb: 800 g (kaks pakki) kanahakkliha, tšillit, kaks punast sibulat, lahjat hapukoort, kurki, tomatit, neli küüslauguküünt, soola-pipart, jääsalatit, kukleid või ciabattat või rukkipalakesi

Valmistamine: sega kausis hakkliha hakitud tšillikaunade (mina jätsin seemned ka, sest ma nii hardcore), purustatud küüslaugu, pipra ja peeneks hakitud sibulaga (ühest piisab esialgu). Mätsi segust burgerid, lao ahjuplaadile ja küpseta umbes 220 kraadi juures, no, julgelt pool tundi. Valmis saavad enne, aga kui tahad, et oleksid ilusad pruunid ka, siis peab nats kannatama.

Samal ajal sega hapukoorekaste – pipar-sool, peenikeseks hakitud kurk, tomat ja teine sibul. Sega.

Siis oota.

Kui burgerid valmis, võta kuklikesed (ma olen teinud nii rukkipalade kui ciabatta-kuklitega) – võid need enne ka ahjus kergelt soojaks lasta. Määri üks pool hapukoorekastmega, lajata peale burger. Kui tomatit jäi üle, võid sellegi viilutada ja otsa laduda. Siis jääsalat ja teine kuklipool ja mmmmmm…

put on your running shoes

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 21 kommentaari

Kevad on täiega peale murdnud, sellega seoses olen avanud jooksuhooaja. No okei, muidugi mitte nii ässalt kui Naabrinaine, kes eile tegi oma personaalparima ja vudis tosin kilta maha (for real, ta on hull) (heas mõttes, muidugi), aga üleeile tegin oma selle hooaja parima, mis jäi eelmise hooaja keskmise tulemuse kanti. See tähendab, et on suur lootus see hooaeg lõpuks ometi mingite normaalsete jooksutulemustega lõpetada.

Esimesed neli-viis korda jooksmist on sellised hädised vindumised, kus ma vihkan jooksmist, mööduvaid autosid, karjuvaid koeri, Savisaart, tänavaauke, oma odavaid jooksutosse, oma uut uhket telefoni, mis spets-käepaela ei mahu ja ma pean sellega kombineerima nagu napakas, seda, et alati tuleb klappidest vale lugu, Tallinna tuult, porilompe, pilvi, taevast – ühesõnaga, vihkan kõike ja kirglikult. Sest jooksmine on faking nõme!!! Miks ma pean seda tegema, AHHH?!

Peale selle on esimesed korrad alati sellised, mis panevad jälle vanusele mõtlema. Tunned mingeid kohti oma kehas ja saad aru, et nad on jäänud jälle nõrgemaks. Näiteks parem põlv on mu uus huviobjekt, sest ta teeb imelikke hääli ja on üldse imelik. Nähtavat põhjus sellele ei peaks olema, ma vähemalt ei mäleta, et oleks põlvele kukkunud või kuidagi muudmoodi liiga teinud.

Lähiajal.

Vanusele omaselt on tõenäoliselt see mingi ülikooliajal ninuli käimise hind, mida ma praegu maksan.

Aga siis pressid paarist esimesest korrast läbi ja saad aru, et tegelikult on jooksmine, noh, mitte just mõnus, aga see pole ju keeruline. Tuleb juba meelde vaikselt, pärast on ikka mõnus olla, ja kuigi kaalualandamisest ma isegi mitte ei unista (eelmise hooaja põhjal, kus ma ainult juurde võtsin iga jooksukorraga), on ikka kuidagi asjalikum tunne. Et midagi on nüüd tehtud.

Nii et sügisel elumuredesse mattunud “Projekt viiekas” läheb jälle töösse, ning seekord olen ma optimistlikum. Sest kui kõikides muudes eluvaldkondades on viimase poole aasta jooksul mu mantraks saanud failing is not an option, võib see ju vabalt ka siin töötada.

No ja asi see viis kilta joosta siis pole. Naabrinaine jõudis kümneni eelmisel aastal sisuliselt kolme kuuga või nii.

Kuidas teil jooksmisega on? Lippab?

Minu päev: hommik

Argielu, Kooskasvamine, Läbi fotosilma 3 kommentaari

Peamiselt on Mallu see, kes mult küsib, et mida kuradit ma päevad läbi teen ja kuhu mu aeg küll läheb. Palun väga, kirjutan üles oma päeva. Ilmselt mitmes osas. Siin on hommikupoolik.

Võrdluseks: selline oli minu päev aastal 2007. (Jeez Louise, ma olen vanaaaa…)

Viimasel ajal on Mila hakanud teistmoodi ärkama. Varem tõusis ta vupsti!, kargas voodist välja ja hakkas asjatama. Nüüd aga hängib ta niisama veits, vahel tõstab tühjaks mu seinataskud ja nii ärkasin ma sel nädalal korra selle peale, et ta mu käe peale joonistas, sest taskus oli üks vildikas. Aga peamiselt ta hängib niisama ja ma olen väga rõõmus, et ta on lõpuks pihta saanud hommiku mõttest – nii kaua kui vähegi võimalik voodist tõusmist venitada.

Umbes poole 10 paiku ajame kargu alla, Pussakas läheb oma õuetuurile ja mina lehvitan naabritele uksel peffi. (Heas mõttes muidugi.) Kaks nädalat tagasi oli hommikurutiin veel selline: lapsele krõbinad ette, ise kähku kütte kontoriahi, siis suur ahi, siis Mila toa ahi. Pliita all tuli muidugi juba lõõmas, sest see tuli käima panna kõige esimesena, et end kööki asudes kohe ära ei tahaks tappa.

Ja kui ahjud köes (jajah, okei, KÜDEMAS), alles siis võis hakata kohvi ja pudru peale mõtlema.

Nüüd käib õnneks asi vähemsuitsidaalselt. Panen kohvivee ja söögi käima (kas siis puder või näiteks soojad võileivad), ise pesen eelmisest õhtust nõud ja koristan natuke või panen pesumasina pesema. Seni naudib Milake oma appetiser’it, milleks on jätkuvalt midagi kerget – krõbinad näiteks. Korralikku hommikusööki sööb ta ikka minuga. Hängime, vahel vaatame multikaid, vahel sarju, räägime unenägudest. Mina joon kohvi ja Mila joob jogurtijooki või piima või mahla.

Umbes 11 paiku hakkab Mila omi asju ajama, seega saan mina kiirelt meilid üle vaadata, mõnel õnnelikul puhul ka neile vastata. Kui on hoiupäev, siis pole mingit lösutamisaega, vaid kribin-krabin riidesse ja söödud ja minek. Tagasi kodus olen sel juhul – kui hästi läheb –  11 paiku, tavaliselt natuke hiljem. Jah, saaks varem ju ka, kui varem tõusta ja varem kodust lahkuda, aga minu meelest pole midagi rumalamat kui hommikul NIISAMA TÜHJA kella peale tõusta. Mila saab elu aeg kella peale tõusta ja minagi veel ilmselt küll ja veel, nii et las olla praegu nii.

Mila tähtsad asjad – kõik kättejuhtuvad asjad mütsiks pähe panna (sh asjad, mis pole mütsid), kõik mõmmid magama panna (sh loomad, kes pole mõmmid), kõik paberid täis kirjutada (st paberid, mis pole selleks ette nähtud).

Kui Milat pole, siis kütan tööd teha või teen muid asju, mis lapsega koos võtavad neli-viis korda kauem. Näiteks… KÕIK ASJAD.

Aga tavaliselt, kui aus olla, tulen ma koju ja esimesed pool tundi vahin lihtsalt lage, telefoni mobiilne data välja lülitatud (sest kõik jookseb ju sinna kokku) ja lihtsalt OLEN. Vaikuses, mitte midagi tegemata. Kõik tegemata tööd kuklasse hingamas, aga mul on vaja seda hetke. Minu vaikset hetke.

Peamiselt on Mila siiski kodus. Nii et tööhommik näeb üldiselt välja nii, et ma likvideerin mingit kaost, siis kirjutan rea või paar, likvideerin järgmise kaose ja siis ongi kell juba 12 tuuri ning aeg hakata lõunasööki valmistama. Tänased kaosed: lõhnaküünal määritud telekaekraanile, lõhnaküünal määritud kontorilauale, Mila Tähtsast Kotikesest kaduma läinud mutrite ja poltide otsimine, ümber valatud kassikrõbinad, ümber valatud kassikrõbinad vol 2, hunnikusse laotud tekid ja padjad ja kõik üle laotatud mu tähtsate paberitega (seda tegi ta siis, kui kuurist puid tõin).

Ahjaa, ja kui ahjud on, siis tuleb ju nende pärast ka iga mõne aja tagant püsti ajada end. Mulle tundub, et koostöös ahjude, kaose, kasside ja muuga on Milal välja arenenud kuues meel tajumaks seda hetke, kui ma mõtlen, et oh, nüüd kõik töötab  ilma minutagi õlitatult ja ma saan hetkeks ISTUDA. Sest niipea, kui ma seda mõtlen ja näiteks kohvitassi võtan, kostub kuskilt: “Emmi! Kinni! Alla! Kakkiiiiii!”

Ja tuleb jälle minna ning laps näiteks laualt või toolilt alla tõsta või talle kuskilt kõrgelt midagi ulatada (või seletada, miks ei saa) või aidata millegi avamise või sulgemisega (“kinni”) või üleüldse, noh, vanemdada.

Lõunat sööme 12-13 vahel ja siis hakkab lõunaunetriangel. Üldiselt on Mila siiski hea magaja, kuid vahepeal on mingid anomaaliapäevad, millest ma pole sotti saanud, MIKS nad on. Mingit regulaarsust pole, uskuge, ma olen kõik läbi analüüsinud. Nii et vahepeal on lihtsalt nii, et Mila ei jää magama ja selleks läheb umbes tund, mille lõpuks ma olen frustratsioonist hall ja nutuvõru suu ümber, sest lõunauinak on ju see lühike aeg päevas, kus a) ma saan ise ka pool tunnikest tukkuda, või b) kus ma saan kõik kiired tööasjad valmis kütta ja ära saata.

Mõlemal juhul on mul VAJA, et ta magaks.

Temal muidugi on seda ka vaja, aga frustratsioon tekib mul ikka muust. Nii et siis me võitleme. Jalad teki all. Jalad teki peal. Jalad minu kõrvas. Jalad minu näos. Kass kaissu. Kass kaisust ära. Pool keha minu peale. Pea jalutsisse. Padi üle pea. Veel üks padi üle pea. KÕIK PADJAD ÜLE PEA. Miks? Hah, küsige jah minult.

(Mul on kuus patja.)

Üldiselt aga uinub ta kohe ja minagi jään natukeseks vedelema, et ehmatusega 15 minutit hiljem ärgata. Viimasel ajal ärkan ma kogu aeg ehmatusega. Maailma kõige rõvedam asi üldse on ärkamine, ehmatusega ärkamine on VEELGI rõvedam kui maailma kõige rõvedam asi.

Aga samas on see ärkamiserõvedus siiski seda väärt, sest pole midagi mõnusamat, kui oma zombisilmad hetkeks sulgeda ja teada, et oh, mul on see pooltund päevas, kus ma võin lihtsalt olla. Ei pea mitte midagi tegema. Kaisutad last ja kassi ning järsku tajud, et juba magadki. Viimasel ajal püüan ma seda momenti tabada. Teate seda hetke, kui mõtled omi une-eelseid mõtteid ja siis järsku nad libisevad peost ja sa saad aru, et sa ei kontrolli enam, kuhu nad lähevad? Ühel hetkel mõtled järgmise kodumajandusprojekti peale ja järsku tantsib Hitler seelikus su riidekapis ringi, näiteks.

Muidugi, sel hetkel, kui sa hakkad MÕTLEMA, et oh, see on nüüd see hetk, oled sa jälle teadvusel ja jaht hakkab jälle. Aga see on põnev! See tagaajamine.

Issand, mul on vaja normaalseid hobisid.

šaakalite invasioon

Argielu, Elu väljaspool mulli 6 kommentaari

Avastasin täna, et miski mu kaunis fantasilises (tulevikus muidugi) eeskojas haiseb. Ja, kurat, eluaegse puumajaelanikuna teadsin ma kohe, mis hais see on.

Mul haiseb seal surnud hiir. Selle lahtiseks jäetud põranda all, mis pidi “tuulduma” ja seetõttu omal ajal sügisel poolikuks jäeti, on mul surnud hiir.

On muidugi tõenäoline, et see õnnetu hiir putkas majja ära, tundis siis, et läheduses on kassid, puges lahtiste laudade vahelt põranda alla peitu ja jäi ootama, kuni kassid mööduvad. Kahjuks aga saalib Pussakas sisse-välja nagu, noh, mõni Saale, nii et hirmuvärinas see hiir sinna põranda alla jäigi ja ju ta lõpuks südarisse ka suri.

Minu jaoks tähendab see seda, et niipea, kui läheb piisavalt soojaks et ma saan kuuri korda teha ja ehituspasa kojast sinna tõsta, pean ma muuhulgas enne remondiga alustamist ka HIIRELAIBA EEMALDAMA.

Jeesus, Joosep, Maria, Pootsman ja Mooses.

Mitte et ma nõrga südamega oleks selles osas, aga ma ju ei taha lihtsalt.

Ja siis kõigele tagatipuks lugesin ma täna, et Eestis elab vähemalt kaks ŠAAKALIT. Metsas on ju niigi õudne, sest hiljaaegu sain ma teada, et meil ei ela mitte viis, vaid umbkaudu SEITSESADA karu. Seitsesada karu. Seda on ikka… hoomamatult palju. Hunte kardan ma niikuinii pärast seda, kui nad Saaremaal amokki jooksid ja öösiti kadakate vahel sabistasid.

Ja nüüd siis veel šaakalid. Kes on põhimõtteliselt väikesed hundid. VÄIKESED HUNDID, mees, mõistad?!

Aga lõppeks selgus kurb tõsiasi, et ma nüüd tahaks endale üht šaakalit. Passiks mul siin, hängiks kassidega ja käiksin temaga Nõmme vahel jalutamas.

Ma vean kihla, et siis ei peaks ma surnud hiirtega küll ju tegelema?

Ilmselgelt oleks ka raisakotkaste mure murtud…

dakiblogi 9!

Argielu Leave a reply

Igal aastal meeldib mulle meenutada, kuidas 2004. aasta 24. veebruaril võtsin ma kätte ja kirjutasin internetti, kuidas ma tahaks olla vampiir. Kuna ma olen hingelt hipster, siis on täitsa tore teada, et ma olin vampiirihull enne kui see oli cool. Nüüd ma enam vampiirihull muidugi ei ole, aga võite päris kindlad olla, et misiganes see on, mida ma praegu fännan, on mõne aasta pärast meinstriim. Ha!

Tähistamiseks panen ma aga täna üles ühe oma lemmikpostitustest, mille avaldasin 23. oktoobril 2005. aastal. Ja lisan, et nüüd olen ma üks neist inimestest, kes enam isegi ei mäleta, kuidas selline pohmell tundus. Halval juhul on iiveldus ja peavalu, enamasti pole sedagi. Võib-olla tuleb see vähesest alkoholist? Aga paistab, et 2005. aasta Daki standardite põhjal kuulun ma õnnelike inimeste hulka. Ah, if she only knew…

NB! Tahad võita Dakiblogi Sünnipäevapaketti? Veel on aega! Jäta oma kommentaar selle postituse alla, võitja loosin pärast südaööd. Heh, võrreldes poppide ilublogide kingijagamistega on siin vähemalt üks hea asi – võimalused võita päris suured:)

Stages of Hangover

Segadus ja ärritus. ”Fak, mis siis nüüd on? Miks mul enam und ei ole? Miks mul on liiga halb, et magada? Mis toimub? Oot, mis eile toimus? Oot… Midagi peab viltu olema. Raisk. Mis toimub???”

 

Läbitud kell 1130-1200

 

Eitusfaas. ”See ei ole pohmell. See ei ole. Ma lihtsalt sıin eile midagi halba. See leib kindlasti. Või see vorst. Ma tundsingi, et see oli imeliku maitsega. See ei ole pohmell. Kindlasti. Ma ei joonud ju eile sugugi palju. Ainult mõned lonksud. Ma ju tantsisin ja kindlasti higistasin kõik välja. Oli ju nii? See ei ole pohmell. Absoluutselt mitte. Sest see ei saa olla pohmell.”

Läbitud kell 1200-1220

Kauplemisfaas. ”Kui ma oma toa ära koristan, kas siis pohmell läheb ära? Kui ma panen kõik riided kappi ja teen voodi ära, kas siis läheb pohmell ära? Ausalt! Ma teen seda! Ma teen tolmuimejaga ka, missiis, et ma pean selleks põrandal roomama, sest püsti seista on valus. Ma teen seda! Võtke ainult see pohmell ära.” Läbitud kell 1220-1255

Vihafaas. ”Raisk! Fakjuuuu! Fakjuuu preestrid! Kus mu pult on?! Miks ma ei saa neid kuradi preestreid ekraanilt ära? Teie oletegi kõiges süüdi! Birx, raisk! SINA oled süüdi, et sa mind vedasid sinna raisk, ma teadsin, et ma ei tohi enam ju tilkagi juua! Ja kuigi oli väga lahe pidu, ei olnud see tänast enesetunnet küll väärt, nii et raisk, värdjad!!! Fakjuuu, kus mu faking pult on?! Faking liiklussaade!? Mingi nõme võrkpall? Suusatamine? Persse see maailm, mitte midagi pole pühapäeval telekast vaadata vä?! Mis teil viga on, inimesed?!

Depressioonifaas. “Ma olen nõme alkohoolik, kõik on väga halb, elu on väga halb, kõik on halb. Mul pole raha ja süüa ja minu viimase raha eest ostetud viin varastati ka eile ära ja mu diktofoni patareid on tühjad ja kassetti jaoks pole ka raha ja mul pole autot ja ma ei saa minna sinna, kuhu ma pean järgmisel nädalal minema ja see on kõik selle pärast, et ma eile seal peol käisin ja ma tahan ainult magada. Telefoni lülitan ka välja, sest kõik on liiga halb, et eksisteerida ja see kõik liiga halb kindlasti arvab, et peab mulle helistama.” Antud faas kestab praeguseni.

Testimisfaas. ”Hm. Tunne on, nagu ma oleks peaaegu inimene. Ma olen peaaegu samas seisundis, mis ma tavaliselt olen… Võiks proovida suitsu teha…” See tuleb ilmselt õhtul kella 9 paiku ja teadagi, millega lõppeb – pohmell ajab oma külmad käed läbi kogu mu sisemuse, pigistab need kokku ja pilt kaob taas.

Leppimisfaas ja usk heasse tulevikku. ”Okei. Mu organism on nagu 50aastasel joodikul. Jah. See oli tõesti pohmell. On. Kestab. Ilmselt hommegi veel. Ma pean aru saama, et ma ei tohi enam juua. Kunagi. Okei. Ma lepin sellega. Elu on ju niisamagi ilus. Eksole. Ja ma ei pea end ilusaks jooma. Ma meeldin inimestele niisamagi ju, eksju? Ma lihtsalt ei tohi seda tunnet kunagi unustada ja kõik saab korda.” See tuleb ilmselt südaöö paiku või hiljemgi. Siis ma lähen tavaliselt magama, andes endale lubadusi teha järgmisel päeval palju tööd ja koristada ja nõusid pesta ja üldse tubli olla. Usually… it never happens.

Siia lõpetuseks sobib Dylan Morani (mu hetke lemmikmehe) tsitaat pohmellide kohta. See on mul ka välja kirjutatud ja külmikule pandud, aga häda on, et ma ei joo viimasel ajal kunagi kodus ja seega ei näe seda.

All my organs seem to scream in a unanimous howl. My body is revolting on me. It is mutiny. The hangovers have become far more devious. In the old days you at least knew you had one, because it used to wake you up and you’d feel like death all day. But then you get a bit older. You wake up and you think you feel OK for about ten minutes. And then you go into the kitchen, and the hand of painslips into your bowels and grips you with its icy fingers and then it’s much, much worse. It’s unimaginable. Suddenly it sidles up to you and puts its arm round you and gives you this frozen kiss. You are there – fucked. All day. Several days.”

Lisaks omalt poolt juurde, et see on kujuteldamatu ja kirjeldamatu. Ainus, mida tahaks, on täielikku vere väljavahetamist ja uusi organeid või lihtsalt surra. Kohe. Ja seda on täiesti vıimatu kirjeldada inimesele, kellel pohmelli pole, või piirdub see kerge iivelduse ja peavaluga. Nemad on õnnelikud inimesed. (Ilmselt ka targemad ja korralikumad ja paremad ja ilusamad ja heamad ja nii edasi.)

Minu päev AD 2007

Argielu Leave a reply

Ilmunud “vanas” blogis, nüüd siia kopeeritud.

Kui on argipäev, siis ärkan kella peale. Tavaliselt heliseb see kell 9, mille ma sujuvalt 9.30 peale lükkan. Harva juhtub, kui suudan päriselt kohe ärgata ja veel harvem juhtub, et jõuan ärgata nii vara, et minna hommikul näiteks ujuma.

Hommikud mulle teoorias meeldivad, aga mulle ei meeldi kella peale ärkamine. Ja mulle ei meeldi, kui pean kella pealt suutma funktsioneerima hakata. Ideaalis on mul aega ärkamiseks, ma saan isekeskis endaga teed juua, võileiba süüa ja eelmiste päevade lehti lugeda, sest muul ajal lehelugemiseks väga aega ei ole. Aga ideaali siin tegelikult pole, tuleb tõusta, kohe kööki startida, teha kiirelt paar võileiba (kui söömiseks aega ei jää, siis kaasa pakkida), pesta, riidesse toppida ja tööle kimada.

Kusjuures, hommikuti ma kohvi enam ei joo ja ajapuudusel vahepeal võtan vaid klaasi tomatimahla. Kuuma joogi jaoks pole aega. Töö juures võtan masinast pool tassi latte‹t lõuna paik, aga see on ka kõik. Mulle meeldis kohvi juua, kui ma sain seda teha tund aega – see oli siis, kui kodus töötasin. Aga hommikul kohvi valmis teha oleks raiskamine, see jääb seisma ja ma ei joo seda iial ära.

Tööle kõnnin ma paarkümmend minutit, olenevalt tempost. Aga ükskõik, mis kell ma stardin, õnnestub mul pea alati hiljaks jääda. Küll mingi minut-paar, aga siiski. Tööpäeva algus pole väga täpselt paika pandud, reegel on, et enne hommikust (10.45) koosolekut peaks ikka kohal olema. Ja eks ma ikka jõuan ka.

Mõnikord tuleb ette, et pean otse kodust startima objektile või minema mõnda poodi jälle mingit hinda või midagi taolist otsima. See mulle tegelikult väga ei meeldi, sest ma ei funktsioneeri hommikuti väga hästi. Ma ärkan tõeliselt alles töö juures ja alles siin saan ma otsustada, milline tuju mul on või milline päev tuleb. Sest kui seda vahetult peale kellahelinat küsida, ma karjuks ja kriiskaks, et kuidas üldse saab hea päev tulla, kui kõik on nii kehvasti ja magada ma ka iialgi ei saa. Kui olen ärganud korralikult, on asi enamasti märksa päikselisem. Sellepärast tuleb mind hommikuti heaga rahule jätta. Olen püüdnud seda kõigile oma lähedastele öelda, neid hoiatada. Mees vahepeal üritab siiski suhelda, aga õnneks meie ärkamisajad väga ei kattu.

Mulle meeldib minu tööpäeva alguse rutiin. Kui raha on, lähen alati alt kioskist läbi ja ostan suure pudeli Värskat. Ja olen teinud endale reegliks, et enne töö juurest ära ei lähe, kui vesi otsas. See õnnestub ilma probleemideta peaaegu alati – kontori sundventilatsioon paneb mu kurgu kuivama.

Mulle meeldib, kui ma ei pea ise hakkama kohe teksti täristama või telefonikõnedega allikaid pommitama. Mulle meeldib, et ma tulen, vahetan saapad ära oma punaste Vagabond-susside vastu, panen arvuti käima ja loen üle kirjad, vastan meilidele, panen paika päevaplaani, lõpetan mõne loo, kui vaja… Toon postkastist lehed, sirvin neid kohvi kõrvale suitsuruumis ja alles siis hakkan tööle.

Õnneks enamasti on mul aega häälestuda, sest tegelikult ei võta see kaua aega, tund-poolteist. Ülejäänud päev kulub rutiinsele: helistad, käid kohal, saad kokku, kirjutad, valid pilte… Ja õnneks on minu teemad ka sellised, et ma ei pea lugu ühe päevaga valmis saama, et on aega nokitseda ja teha. Vahepeal selle tõttu peab küll mitut asja paralleelselt nokitsema, aga olgu, see ei ole probleem.

Suitsupausid kuluvad tavaliselt Birxu või Sikiga telefoneerides. Varem sai ka mehega päevas kuus-seitse korda helistatud, aga nüüd õnneks pole vajadust ja kui ta on kodus, saab rääkida lauatelefoniga. Mulle üldse meeldib väga lauatelefoniga suhelda ja ma valan pidevalt nähtamatuid pisaraid, kui mõtlen, et peale mu õe ja ema pole mu sõpradel kellelgi lauatelefoni. Võiks olla, võiks olla, ma leian.

Lõunapaus meil paika pandud ei ole, seega ma tavaliselt lõunat ei söögi. Kui, siis kodust kaasa võetud hommikusöögi võileibu. Vahepeal ei suuda ma vastu panna ja toon endale alt kioskis beef jerky‹t, aga see on pigem erand. Ma pean oma himusid taltsutama, rahaliseltki juba on nukker, kui nii palju selle vinnutatud veiseliha peale läheb.

Kõige halvem määramata tööaja juures on see, et pole paika pandud tööpäeva lõpp. Ma ei saa kunagi öelda, et ma olen nüüd pool kuus õhtul kodus. Ma kunagi ei olegi. Sageli, nagu täna, pean ma hoopis õhtul mõnele üritusele minema. Õhtuti töötamist vihkan ma kõige rohkem. Ma ilmselt ei paneks seda pahaks, kui ma saaks selle võrra hommikut pikendada, aga ei saa – alati on juba hommikul muud asjad ees ja kui polegi, siis ega keegi kodus sul välja magada ei lase. Selleks peab ikka erandjuhus olema, näiteks mõni 2-3 paiku öösel lõppev asi. Aga väga kurnav on ka see, kui pool 9 algab üritus, kust sa ehk küll enne südaööd koju jõuad, aga terve päev on ikkagi rikutud: tööpäev on hakitud ja puhkeaega, ISEENDA aega polegi jäänud.

Aga kui läheb hästi ja mul on võimalus enne kaheksat koju jõuda, siis olen ma tavaliselt ikkagi nii väsinud, et sõpradega mõni õlu teha väljas nädala sees küll kuidagi välja ei mängi. Ma jõuan koju, silitan kohe uksel Miuksu, kelle tervitusrituaal on end koridoripõrandale pikali visata ja jalad taeva poole ajada. Siis vahetan riided, silitan Miuksu ja annan talle süüa ning vaatan, kas kapis midagi on, kui pole enne poest läbi viitsinud minna. Tavaliselt küll viitsin, sest süüa – eriti juurikaid – osta mulle meeldib.

Meil on üldiselt seatud nii, et mina teen süüa ja mees peseb nõud. Peaaegu alati mõtlen ma peale sööki vannimineku peale, aga jõuan seda ette võtta tavaliselt siiski kaks korda nädalas. Ma ei tea, mõne jaoks vähe, mõne jaoks palju. Ma ei leia, et tavaline kontorikeskkonnas töötav inimene peaks end iga päev tund aega pesema, kuid saan aru veeprotseduuride pigem lõõgastavast eesmärgist. Kuid sageli eelistan ma lõõgastuda parem voodis, kaisus, hea raamatu või lemmiksarja seltsis.

Kui ma üksi elasin, panin alati selle päeva sarja tõmbama, enne kui süüa hakkasin tegema. Et siis ühendada kasulik meeldivaga ning teleka ees süüa. Nüüd üritan ma end ikka harjutada köögilaua taga sööma, sest hetkel on kogu meie arvutimajandus lollakate internetimeeste pärast magamistoas ja voodis süüa mulle ei meeldi. Küll aga meeldib diivanil ning ma kardangi, et kui ükskord õnnestub tehnika kõik elutuppa majandada, hakkab vana kamm otsast peale. Aga ega sellest pole suurt midagi.

Ma ei vaata palju telekat, aga ma vaatan kindlaid asju. Eesti telekanalitelt vaatan CSId, mõne vana lemmiku kordusi, nüüd ka «Konte», sest ma seda tõmmata enam ei viitsi, kui koju kätte tuleb. Esmaspäev on mul Simpsonite ja Family Guy päev (ja BBC pealt My Family päev), teisipäev How I Met Your Motheri päev, kolmapäeval on House ja Gilmore Girls, neljapäeval Medium, reedel Scrubs ja Supernatural. Eks see muutub ka hooajati vastavalt sellele, kuidas väljamaa kanalid on otsustanud sarju toota ja eetrisse lasta.

Ja siis ongi juba kell öö. Vahepeal vaatan veel midagi põnevat Discoveryte või Exploreri pealt, kuid enamasti loen, joon klaasi veini ja tule kustutan siis, kui silmad enam lahti püsida ei suuda. Kahjuks suudavad nad suhteliselt kaua lahti püsida. Ja nii see tsükkel kulgeb… Muidugi mõtlen veel silmi kinni hoides tööle, peas kerivad lahti end juba tehtud ja veel tegemata lood. See on üks mu häirivamaid omadusi, ma arvan. Ma ei suuda end tööst välja lülitada ja väga sageli tuleb see mind ka unes kummitama.

Ma tahaks hirmsasti, et mul oleks aega ja viitsimist õhtuti midagi iseendale kirjutada, lõpetada kõiki neid kunagi alustatud asju. Aga tavaliselt ei suuda ma end õhtul enam arvuti taha sundida, kõik internetivestlused ja blogilugemised teen tavaliselt töö juures vabadel momentidel. Ja nädalavahetused kulgevad peagi ilmselt natuke inimlikumas rütmis, praegu on need olnud peamiselt Tartu päralt, kuid oma tervise huvides lihtsalt julmalt vähendan seal käimisi. Muidugi ei mõju see hästi ka rahakotile, sest sõit on kallis. Aga sealsed inimesed on veel kallimad, nii et igatpidi on kahe linna vahel elamine väsitav. Kasvõi vaimselt kahe linna vahel elamine.

*Mulle hästi meeldib Ekspressi rubriik «Minu päev» ja ma olen pikemat aega mõelnud midagi sellelaadset kirjutada.