Category Archives: Argielu

Kuidas ma endale küüned sain

Argielu 17 Replies

Alles hiljuti kirjutasin, kuidas käisin Indigo Stuudio avamisel ja ma olin vist ainus tšikk seal, kellel polnud korralikku maniküüri, geelküüntest rääkimata. Tasahilju koorus idee, et tahaks ikka ära proovida – nii eksperimendi korras. Eksperiment ise ilmub Delfi Naistekas kohe, kui nad on mul mõnda aega olnud.

Aga kogu see protsess oli ise ka nii megapõnev ju! Eriti mulle, kes ma olen elus vaid korra maniküüris käinud.

Sellega lendasin letti

Põdesin veits küll, sest mu küüned on tõelised maanaise küüned, lisaks närin ma küünenahkasid, kui stressis olen… Aga Ingrid hoopis ütles, et mul on ilusad tugevad küüned ja kena küüneplaat ning et geelküüntega saan närimisest kindlasti lahti. Jei!

Mingi masin, millega Ingrid küüsi ette valmistas

Raadio mängis taustaks ja ühel hetkel tuli reklaam: “Hakkan ka inseneriks! Küüneinseneriks!” (või midagi sellist) ja Ingrid naeris laialt: “Jajah, ma olen ka “insener”, muidugi…”

Käisin sollis

Küsisin Ingridilt, et kas geelküüned tekitavad tõesti vähki (Naabrinaine ütles). Ingrid rahustas, et see väike aeg, mis ma sõrmi UV-valguse käes hoidma pean, ei ole kindlasti kohe ohtlik. Aga kas pärast küüntepanekut on sõrmed kenasti päevitunud? Ingridi sõnul on tal korra nii juhtunud – siis, kui ta alles õppis ja enda peal iga päev aina harjutas ja harjutas.

Rohenäpp!

Geeli pani Ingrid mitu-mitu kihti. Šablooni järgi mõõtis kõigepealt ära ja siis läkski: kiht, UV, järgmine kiht, UV jne. See geel ise on ju NII ilus! Nagu läbipaistev kukekomm. Vahepeal hakkas näppudel solaariumis kuum, siis käskis Ingrid nad välja võtta. Mitu kihti geeli peale sai, ma ei jõudnudki lugeda. Küll aga olin ma tugevalt arvestanud valesti aega, mis küüntepaneku peale kulub, nii tegelesin ma lapsehoiuküsimusega, endal näpud kukekommised.

Lihvi andmas

Lõpuks jäi Ingrid geeliga rahule ning hakkas sellele küünte kuju andma. Kuna mulle meeldivad pigem kandilised küüned ja sellisena nad mul üldiselt ka kasvavad, palusin just seda kuju. Mille ma ka sain.

Lakieelne küüs

Tuleb tõdeda, et geelküüned jäid väga loomulikud, nii et ilma küünealuseid vaatamata ei oskakski öelda, et tegu kunstküünega. Värvi segas Ingrid kokku minu kirjelduse järgi, mis oli muidugi ülitäpne: “Tahaks sellist, nagu ükskord Miiul oli, noh, tead, selline beežikas-roosakas-valge…”

Kunstnik segab värve

Ning siis oligi aeg lakkida, kõige lõpuks kandis Ingrid peale veel läikegeeli kihi, nii et nüüdki, kaks nädalat hiljem, on lakk ilusasti peal. Kuigi ma olen seda muidugi mitu korda üle lakkinud ja uuesti värvi maha võtnud – ära ju tüütab muidu:)

Küünealused petavad ära, et polegi naturaalne näpp

Ja kolm tundi hiljem olidki mul küüned! Ingrid küsis veel ettevaatlikult, et kas ma ikka tean, kuidas küüned välja hakkavad kasvama. Ma ei saanud hästi küsimusest aru ja tuleb välja, et on olemas inimesi, kes lähevad mõni nädal hiljem hooldusesse ja kui küsida, et kuidas on, teatavad: “Muidu on hästi, aga mis rant see siin küünenaha juures küll paistab, aru ei saa…” Sest küüned kasvavad ju otsast, KÕIK ju teavad seda.

See pole hennatätoveering, vaid Pixlromaticu filter, muide

Järgmisel nädalal ilmub Delfi Naistekas ka artikkel, kuidas muidu lühikeseküüneline inimene geelküüntega varustatult hakkama saab. Eksperimendi (ja ilu) nimel uutele tegudele!

Aitäh Ingridile ja Indigo Studiole!

goodie bag

Argielu, Läbi fotosilma Leave a reply

Nagu ma Instagramis juba mainisin, sain ma hiljaaegu uhiuute küünte uhkeks omanikuks. Seni, kuni ma Mila sünnipäevanädalavahetusest taastun, venib natuke ka küüntepostituse kirjutamine.

Meenutan aga hoopis hea sõnaga Indigo Stuudio avamisel loosiõnnega minule saanud nännikotikest, kus sees oli kaks huulepulka, juuksevaht, šampus, Palmer’si niisutav kreem ja lõhnaküünlad, lisaks paar maski- ja šampoonitesterit. Kuna ma enam reporter pole, siis pole ma ikka juba aastaid goodie bagi saanud – no teate ju küll, et kõiksugu avamistelt neid ikka teinekord kaasa antakse, eriti kui ajakirjanik oled. Nii et ma olen kotikesega ekstrarahul.

PS. Indigo Stuudio Facebooki-lehel käib hetkel loosimine – mine kae perra, ehk näkkab sulgi! Homme on juba hilja!

Kollaaži tegi Käopesa-Miiu.

Kuidas Naabrinaine zombi käest hammustada sai

Argielu, Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 3 Replies

Mu sõbrad on üldjoontes napakad. Normaalsel kombel, muidugi. Ega siin mingi sanatoorium pole.

Naabrimees ja Naabrinaine ükskord pärast perejooksu mu juurest läbi. Niisama, lonks vett, paar sõna juttu. Nad jäid umbes kümneks minutiks ja kogu see aeg ma hirnusin ja püüdsin paaniliselt välja mõelda, kuidas seda küll kirja panna.

Esiteks KOHE hakkas Naabrimees mind kiusama (aga see pole midagi uut, on normaalne, et muidu leebe ütlemisega NM mu juuksetooni “uriiniks” nimetab), siis nad leidsid, et ma olen nagu mingi puuvili ja arutasid pikka aega detailselt, milline küll.

VÄLISTREPP. TUULINE KEVADILM.

NM: “Kookospähkel!”
D: “Pealt karvane…?”
NM: “Seest mahlane ja flobisev!”
NN: “Ei-ei, see on midagi muud. See on välismaine puuvili, mida ma mõtlen…”
NM: “Jah, õigus, ega kookospähkel polegi välismaine…”
NN: “Mangostan! Voh! Seal on koore vahel nagu mingi tühimik ja siis on mahlane sisu…”
NM: “…sisu koliseb!”
D: “Jah, sest see ma olen. Mahlane ja kolisen. Pealt karvane ehk ka. Ja kuskil on tühimik.”
NM: “Lonkad?”
D: “Ja mölisen.”

See kõik oli muidu tore ja kena sõpradevaheline vestlus. Või noh, oleks olnud, kui NM ja NN poleks TERVE SELLE AJA mingeid… tantsu (?) liigutusi teinud. Võibolla said nad mingi epilepsiahoo. Või on ehk tegu degeneratiivse geenimutatsiooniga? Mis iganes see on, see oli fucking hilarious.

Naabrimees tantsis nagu jõusaalihunt, Naabrinaine nagu dementne jaanalind, kes vahepeal ära unustab, mis liiki olend ta on, ja arvab, et vist… oli… baleriin?

Seda kõike nimetasid nad nimelt lõdvestusharjutusteks.

Ja siis tuli tagatipuks neil suurepärane idee zombie walk’i tehes läbi keskuse koju kõndida. NM oli alguses küll kõva vend, aga siis lõi põnnama. Et las Naabrinaine ise läheb kui tahab. Ta vaatab eemalt ja naerab. Ja pildistab.

Siis nad harjutasid natuke zombie walki. Siis tuli Kärt, baffled, aga ilmselt on temagi ammu loobunud neil puhkudel küsimusi esitamast. Ning lõpuks läksid kah, Naabrimees kenasti zombie karakteris, see oli hindamatu. NN on ikkagi daam, tema zombie oli kah daamim, põrkas kergelt vastu puud ja isegi ei söönud ühtegi vaese linnu aju selle peale ära.

Kuni Naabrimees jõudis selle fantastilise kivimüürini, mille mu kõrvaltädike on mingil veidral põhjusel sellele rajale ehitanud, kust mulle ka külalised käivad. Aga, tõelise kangelasena ei langenud Naabrimees siiski rollist! Koperdas zombilikult, korjas jäsemed kokku, möiratas, vaatas ringi – ja siis nägi hämmeldunud minu majanaabreid teisel pool majanurka.

Naabrimees lehvitas neile rõõmsalt.

Pöördus siis, liipas Naabrinaiseni ja hüppas talle armastavalt möiratades kaela: “Zombie kiss!”

—KARDIN—

Millal sina viimati kellegagi zombiwalki tegid? Pluss: kui ma üldse kunagi enam suhtesse peaks sattuma, siis zombiwalk on eelvoorus kindlasti kohustuslik.

Ja millest me rääkisime tol korral peale puuviljade, flop-flop häält tegevate asjade, tsellofaani mähitud naiste? Tegelikult vist oli mingi suhtenõu isegi käsil.

Aga on ju VÕIMATU selliseid inimesi kuulata. Puhas piin. Hüsteeriliselt naljakas, aga piin!

Internet! Naabrinaine kiusab mind!

 

Minu päev: õhtu

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Esimesed osad minu päevast: hommik ja pärastlõuna.

Vahepeal mahuvad meie päevadesse ka külastused. Näiteks proovin ikka kord-kaks nädalas Naabrinaisele külla jõuda, et Mila ja LM saaksid hängida ja mina lihtsalt istuda ja juttu ajada inimesega, kes moodustab mitte ainult rohkem kui kolme-sõnalisi lauseid, vaid suisa põimlauseid teinekord.

Mõnikord õnnestub külaskäik siduda jooksmisega. Et viin Mila Naabrinaise juurde ära ja siis teen ise kiire tiiru. Enamasti aga me räägime, ma aitan õhtusöögiga (kui lubatakse) ja sööme, lapsed mängivad, Naabrimees kiusab.

Enamasti aga jõuame me õuetiirult 18-19 paiku koju tagasi ning siis ongi käes õhtusöögiaeg. Tiirled nagu orav rattas, taaskord, vahel õnnestub mõni armas inimene spiikeri peale panna – näiteks emmega kiirelt rääkida, et kuidas ka teistel läheb. Söök valmis, on see harv moment, kui ma päriselt saan jälle maha istuda… Või kas ikka saan? “Juua! Mahla!… Ei, piima! Ei taha… Peale! Saia! Liha! Veel!”

Midagi läheb ehk ümber, midagi on veel vaja juurde tuua, salatit peale tõsta…

Kaheksa paiku vaatame multikaid. Vahepeal nõuti kassi (Simon’s Cat), siis Pingut, nüüd on aeg “Šaallaa!” ehk “Charlie and Lola” käes. Selleks hetkeks olen ma üldiselt täiesti ajusurnud ja loen minuteid, millal jõuab kätte vanniaeg… Sest tööd tuleb ju ka veel teha, kui Mila on magama läinud!

20:30-20:45 paiku on vanniaeg. Vahel käime koos vannis ja peame veesõdasid (teate, milleks on vannipartidel piiksuaugud? Veesõdade jaoks!), seebitame, vahutame, mulistame ja puristame.

Kell 21 lähevad lapsed magama. Vannist tuppa, seal tudukad selga, tekk ümber, Mõmmi kaissu ja kui nõutakse, siis raamatut. Viimasel ajal ei nõuta, raamatuid loeme päeval. Nimelt on Milal voodi kohal uhke kassipilt, keda hiired taga ajavad, nii et lugusid pean ma rääkima hoopis neist kassidest ja hiirtest.

Kui Mila “kassi… tudu… auto… la-la-la” laulma hakkab, on aeg tuli kustutada ning käes unelaulu aeg. Ikka see klassikaline: “Mina ei taha veel magama jääda…”

Enne voodisse tõstmist, olen tähele pannud, ütlen poolunes Milakesele alati: “Head ööd, kallis. Maga hästi, hommikul näeme. Emme armastab sind hästi palju.”

Ja siis hakkab armastav emme tööd vuhkima, kasside sisse-välja taustaks. Umbes südaöö paiku lõpetan, siis ehk vaatan mõne sarja, kirjutan mõne posti või ütlen fesaris kellelegi tere.

Hommikul algab ju kõik jälle otsast peale.

Minu päev: pärastlõuna

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

Esimene osa minu päevast on kirjas siin.

Kui Mila lõpuks ühe paiku magama jääb ja ma tukastusest virgun, on käes aeg teha ära kõik need asjad, mis vajavad sel päeval tegemist. Delfi kolumn, telefonikõned allikatele mõne freelance artikli jaoks, kiirematele ja mõtlemist nõudvatele e-kirjadele vastamine, järjejutt, loengute ettevalmistamine, kodutööde lugemine-hindamine and what have you. Vahel on aega isegi blogida või pilte töödelda.

Vahel harva.

Ja siis ongi poolteist tundi nagu naksti läinud.

Ahjaa, sinna aja sisse tavaliselt mahub ka see, kui ma toon kuurist puid ja panen vähemalt kaks ahju küdema. Nüüdsel ajal, kui enam hommikul kohe sellega tegelema ei pea.

Kui Mila ärkab, tahab ta natuke aega kaisutada ja minu kaisus joonistada, kuubikuid ritta laduda või raamatut lugeda. Seda ma talle ka võimaldan, sest see on ju harukordne, kui on kümme minutit, kus võib suisa vedeleda ja niisama lapsega hängida.

Enamasti muidugi ei jõua ma 1,5 tunniga kogu tööd tehtud, siis see kummitab ja ma olen ilgelt närviline. Ma ei tea, mis elu ma oleksin elanud enne nutiajastut – nüüd saan vähemalt jooksvalt meile tšekkida ja kiirematele ka on-the-go vastata, sõpradega hektiliselt suhelda ja üleüldse inimkonnaga kontaktis olla. Kuigi täna just mõtlesin, et nutt nutiks, kui ikka oled orav rattas, siis POLEGI lihtsalt seda momenti, et telefon võtta.

Sest – kui algab näiteks õhtusöögi tegemine, vuristad nõude, lõikumise, hakkimise, praadimise, ahjude, lapse minikatastroofide, kiirkoristamise, kassiliivavahetuse, kasside õue ja tuppa laskmise, pesu pesema panemise, pesu masinast võtmise ja kõige muu vahel, telefon nõudlikult kuskil lauanurgal vibreerimas. Siis tuleb Milake, soovib midagi, tegelen, räägime, vahel keeb midagi üle, siis ei ole aega tegeleda, siis jälle on – telefon muudkui vibreerib kuskil lauanurgal.

Ja siis heidetakse mulle ette, et ma neil hetkil, kus mul actually on võimalus sissetulevaid teateid vaadata, neid ka vaatan – “Miks sa PÄRIS eluga ei tegele, vaid oma telefoni muudkui näpid?!”

Muudkui, hah, jah.

Novot. Aga enne õhtusöögiaega ja pärast lõunauinakut tuleb üldiselt siiski kiire snäkk ja pärast seda õuetuur. Kui on poest või turult midagi vaja, käime seal. Ja kui on päev, kus ma tulen loengust ja/või kohtumiselt, siis umbes 16-17 paiku toon ma Mila hoiust ja olenevalt kõhutühjuse astmest venitame seda käiku ka mänguväljakute ja muu peale.

Kevadhooajal on lisandunud muud hobid – aiakoristus, peenrad, õue aiamööbli või ronivõrede ehitamine, kuurikoristus… Needki mahuvad pärastlõunasesse aega.

Või siis ei mahu.

Järgneb.

 

Hair watch

Argielu, Läbi fotosilma 8 Replies

image

Ma olen ausalt öeldes unustanud, millal ma juuksuris käisin. Enne sünnipäeva ilmselt? Nii et ligi kolm kuud vabakasvatust. Täna värvisin kogemata juuksed pruuniks. No hea tahtmise juures võib poolpime seda tooni “tumeblondiks” hinnata. Joosta on mega ebamugav, juuksed ei püsi mütsi all, patsi panna ka veel päris hästi ei saa. Ideid?

Toiduklubi: vürtsikad kanaburgerid

Argielu, Läbi fotosilma, Toidujutud 2 Replies

Viimasel ajal on kuidagi palju kooskokkamist juhtunud inimestega. Ja kui ma ütlen “palju”, siis ma mõtlen, et umbes paar-kolm korda. AGA IKKAGI.

Niisiis tuli ükspäev Andra külla, olles päev otsa toitunud ainult melonist, ja nõudis midagi meeliülendavat. Ma pakkusin Tom Kha suppi ja kanaburkse. Retsepti leidsin Epicuriouse äppi kasutades loengust koju sõites. Kiidan. Äppi ja burkse ka.

Vürtsikad kanaburgerid

Vaja läheb: 800 g (kaks pakki) kanahakkliha, tšillit, kaks punast sibulat, lahjat hapukoort, kurki, tomatit, neli küüslauguküünt, soola-pipart, jääsalatit, kukleid või ciabattat või rukkipalakesi

Valmistamine: sega kausis hakkliha hakitud tšillikaunade (mina jätsin seemned ka, sest ma nii hardcore), purustatud küüslaugu, pipra ja peeneks hakitud sibulaga (ühest piisab esialgu). Mätsi segust burgerid, lao ahjuplaadile ja küpseta umbes 220 kraadi juures, no, julgelt pool tundi. Valmis saavad enne, aga kui tahad, et oleksid ilusad pruunid ka, siis peab nats kannatama.

Samal ajal sega hapukoorekaste – pipar-sool, peenikeseks hakitud kurk, tomat ja teine sibul. Sega.

Siis oota.

Kui burgerid valmis, võta kuklikesed (ma olen teinud nii rukkipalade kui ciabatta-kuklitega) – võid need enne ka ahjus kergelt soojaks lasta. Määri üks pool hapukoorekastmega, lajata peale burger. Kui tomatit jäi üle, võid sellegi viilutada ja otsa laduda. Siis jääsalat ja teine kuklipool ja mmmmmm…

put on your running shoes

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 21 Replies

Kevad on täiega peale murdnud, sellega seoses olen avanud jooksuhooaja. No okei, muidugi mitte nii ässalt kui Naabrinaine, kes eile tegi oma personaalparima ja vudis tosin kilta maha (for real, ta on hull) (heas mõttes, muidugi), aga üleeile tegin oma selle hooaja parima, mis jäi eelmise hooaja keskmise tulemuse kanti. See tähendab, et on suur lootus see hooaeg lõpuks ometi mingite normaalsete jooksutulemustega lõpetada.

Esimesed neli-viis korda jooksmist on sellised hädised vindumised, kus ma vihkan jooksmist, mööduvaid autosid, karjuvaid koeri, Savisaart, tänavaauke, oma odavaid jooksutosse, oma uut uhket telefoni, mis spets-käepaela ei mahu ja ma pean sellega kombineerima nagu napakas, seda, et alati tuleb klappidest vale lugu, Tallinna tuult, porilompe, pilvi, taevast – ühesõnaga, vihkan kõike ja kirglikult. Sest jooksmine on faking nõme!!! Miks ma pean seda tegema, AHHH?!

Peale selle on esimesed korrad alati sellised, mis panevad jälle vanusele mõtlema. Tunned mingeid kohti oma kehas ja saad aru, et nad on jäänud jälle nõrgemaks. Näiteks parem põlv on mu uus huviobjekt, sest ta teeb imelikke hääli ja on üldse imelik. Nähtavat põhjus sellele ei peaks olema, ma vähemalt ei mäleta, et oleks põlvele kukkunud või kuidagi muudmoodi liiga teinud.

Lähiajal.

Vanusele omaselt on tõenäoliselt see mingi ülikooliajal ninuli käimise hind, mida ma praegu maksan.

Aga siis pressid paarist esimesest korrast läbi ja saad aru, et tegelikult on jooksmine, noh, mitte just mõnus, aga see pole ju keeruline. Tuleb juba meelde vaikselt, pärast on ikka mõnus olla, ja kuigi kaalualandamisest ma isegi mitte ei unista (eelmise hooaja põhjal, kus ma ainult juurde võtsin iga jooksukorraga), on ikka kuidagi asjalikum tunne. Et midagi on nüüd tehtud.

Nii et sügisel elumuredesse mattunud “Projekt viiekas” läheb jälle töösse, ning seekord olen ma optimistlikum. Sest kui kõikides muudes eluvaldkondades on viimase poole aasta jooksul mu mantraks saanud failing is not an option, võib see ju vabalt ka siin töötada.

No ja asi see viis kilta joosta siis pole. Naabrinaine jõudis kümneni eelmisel aastal sisuliselt kolme kuuga või nii.

Kuidas teil jooksmisega on? Lippab?