Lõppenud nädal on olnud intensiivne, täis lõputult toredaid hetki, pisarateni naermist, vähe unetunde, palju huvitavaid uusi mõtteid, sõpru, hüvastijätte, emotsioone, treppidel südamest südamesse rääkimisi, palavusest hullumist, busse ja ronge, Tartu vareseid, Passengeri “Let Her Go” korduvalt kuulamist, luulet ja mere järgi lõhnavat vanalinna ja ja ja ja ja ja ja
…ja ma olen lõputult väsinud ja kurb, et see nädal läbi sai.
Edasi uute seikluste poole!
Sel nädalal võtsin puhkuse. See tähendab, et täistöömahu asemel teen lapse ja niisama tšillimise kõrvalt miinimumi, sõidan Tartusse mõneks päevaks ja kui tahan, siis vedelen lihtsalt päev otsa Liisi juures, sest on mõnus ja tuju selline.
Kui nüüd aus olla, siis tööd teen kah piisavalt. Aga mind set on puhkuse oma. Mõnus!
Ühtlasi sai spontaanse esmaspäevase grilliga avatud sääsehooaeg. Nad lihtsalt tekkisid üleöö. Selles mõttes on see kaks-nädalat-hilisem-kevad Tallinnas mõnus, saame vähem sääski. Mila on sääskedest vaimustuses. Miks? Sest kui “putu” lendab, hakkavad kõik ju plaksutama!
Nüüd ta käib ringi mööda elamist, otsib sääski ja kui mõne leiab, plaksutab rõõmsalt.
Elu õied, ma ütlen.
Juuksed kasvavad. Nad on jõudnud sellisesse veidrasse staadiumisse, kus kohati on MEGApalav (eriti enne magamajäämist jäävad nad ette), aga samas on nad ikka veel liiga lühikesed, et kinni panna. Mis ei tähenda, et ma seda ei üritaks. Üritan. Ja näen välja nagu nukker põrandamopp, kes on üritanud endale Marie Antoinette’i soengut teha.
Jooksmisega on jätkuvalt natuke tüütu, aga mingi buff ajab asja ära praegu.
Eile kui selle pildi saksa pensionäre täis bussis tegin, vaatasin, et olen jälle “vana Daki” näoga. Ja mõtlesin, et pikad juuksed on ikka megalahedad.
Täna olen jälle oma juustest tüdinenud ja tahaks uut seongut, lühemat, lahedamat, vähempalavat.
Õudne, kui oma juuste peale nii palju mõtlema peab. See’p see on, kui inimesel vaba aega liiga palju on…
“Oh, lõpuks ometi keegi võtab suvikõrvitsat ka!” hüüatas rõõmus müüja Nõmme turul, kui eile pasta jaoks materjali läksin otsima.
“Jah? Inimestele ei meeldigi?” imestasin.
“Mhmh,” teatas Mila kärust.
“Ei-ei, eile läksid väga hästi kaubaks, täna tulid just uued ja värsked ja kuidagi pole üldse võetud,” seletas müüjatar ja aitas mul kaks rohelisekoorelist juntsut välja valida.
“Noh, mina igaljuhul otsisin eile juba retsepti välja!” ütlesin uhkelt.
Tõsi see on, valisingi juba mõni päev tagasi selle retsepti välja, pärit ühest mu lemmik-toidublogist Palachinka.
Nagu ikka, läks mõni asi teistmoodi, minu versioon sai selline.
Suvikõrvitsapasta tagliatelle’dega
Vaja läheb: kaks pisemad suvikõrvitsat (need rohelise koorega), tagliatelle’sid, kaks küüslauguküünt, umbes 250 ml kohvikoort, kuivatatud oreganot, värsket basiilikut, musta pipart, oliiviõli
Valmistamine: pane pasta keema. Poolita tsukiini ristipidiselt ning siis viiluta peenikesteks ribadeks. Tee sama teisega ja prae ribasid oliiviõlis. Purusta küüslauk, maitsesta musta pipra, värske basiiliku ja kuivatatud oreganoga. Kui pasta keenud (al dente ikka), kurna, jäta potipõhja natuke keeduvett. Tõsta kõrvitsapann tulelt ja sega hulka kohvikoor. Seejärel sega kaste pastaga potis kokku ja tõsta korraks veel kuumale pliidiplaadile.
Kui segu mõnusalt kreemijas, vala kõik Tupperware’sse ning mine Naabrinaise juurde õhtustama.
Kuidas on nii, et üks rahuldustpakkuvamaid vaatepilte maailmas on vaadata, kuidas su laps sööb jäätist?
Ps. Tahaks äikest.
Eile oli selline päev, kus ma pidin Kuressaares ühele kohtumisele jõudma. Kohtumine ise oli tore ja vahva, Sikiga hängimine enne bussileminekut samuti, aga see ülejäänu osa päevast oli tõeline logistiline hullumaja ja ma tunnen, et ma tahaks tänagi veel esimest ettejuhtuvat lehma peksta ja lihtsalt ainult röökides pead vastu seina taguda.
Bussijuht, kes lubas mu Järvel maha panna, lihtsalt ignoreeris mind, seega pidin orienteeruma tühja akuga (sõiduplaanide-äpid!) bussijaamast Mustakale ja kuna mul pole õrna aimugi, kuidas ja millega ma sõitma pean, jäin ma kõigist bussidest maha, sest ei teadnud, kas ja kuhu sellega saab ja kui jõudsin järele vaadata, oli juba hilja. Lapsega astusin välja täpselt kell 21:47, kui läks buss, järgmine poole tunni pärast. Kõndida lihtsam, lõpuks sain ühe peatusevahe sõita ka ja lahke naisterahvas, kes aitas mul käru bussi ja sealt maha tõsta (FAKING HELL, KUIDAS emad kärud neist kõrgetest treppidest ise üles peaks saama?!), uuris etteheitva moega, mis ema ma üldse selline olen, et hilisõhtul titega mööda hämaraid parke hulgun ja küsis kahtlustavalt, miks ta nii rahulik on – külma saanud ehk juba?
Tahaks olla nii rikas, et sellistel hetkedel, kus mu “tööpäev” lõppeb kell 21 ja laps on vaja hoiust ära tuua, siis on mul see taksoraha võtta vähemalt.
First world problems, MA TEAN.
Kuidagi lihtsalt on kuhjunud neil päevil hunnik väikseid närviajavaid pisiasju, mille händlimisega ma täna hakkama ei saa. Lisaks läks kogu allesolev raha bussipiletite alla, honorarid hilinevad või tulevad alles kuu lõpus (kuigi arvasin, et hiljemalt kuu keskpaigaks), nii et RÖÖK! RÖÖK! RÖÖK!
Kurat ma kohe ei saa aru, kuidas üksikemad seda teevad. Päriselt. Ma pressin iga päev, nii et veri ninast väljas ja ikka jään vaid kõigile jalgu ja välja paistab, et ma ei saa millegagi hakkama. Ja nii paljud asjad on pidevalt tegemata, sest ma lihtsalt ei suuda välja mõelda, kuidas ma saan samal ajal liivakastiäärel olla ja ehituspaska likvideerida (millest ma alles eile teada sain, et see on ka meie korterist pärit ja naabrid ammu tigedalt ootavad, et ma sellega tegeleks – NO AGA KUST MA TEADSIN?!), või kuidas ma saan samal ajal tudengite töid hinnata ja puid saagida. Või kuidas ma saan samal ajal liivakastiäärel olla ja koristada. Või kuidas ma saan samal ajal lapsega õues/külas olla ja koristada-kokata või, noh, töötada.
Elu ilma autota on ka ikka üks rist ja viletsus (ning jajah, ma TEAN, et see on nii first world problem kui üldse olla saab, ja enda vabanduseks mind see üldiselt enamasti üldse ei häiri, aga praegu, kurat, oleks hädasti vaja iga päev mingil põhjusel sõidukit ja mida pole, seda pole), elu suvalistel hetkedel laekuvate honoraride rütmis on veel suurem rist ja viletsus, ja lapselogistika, noh, teadagi. Cross and destitution!
Ma olen õhtuteks nii faking rampväsinud, sest rööprähkled igas suunas ja ikka miski paremaks ei lähe, pidevalt on mingi hädaorg ja probleemid ja jamad, konfrontatsioon ja hädaldamine. Ükskõik, mis teed, teed valesti ja ma nii väga tahaks näiteks minna laupäevaõhtul välja, aga millal see õnn ja rõõm küll saabub mu õuele, vot seda ei oska mina küll ette kujutada.
A noh, vähemalt jookseb Naabrinaine teinekord läbi, kui oma jooksuringi lõpetab ja ajab paar sõna juttu. Või siis saab teinekord Liisiga lapsi vahetada, segada ja sheikida, sheerida ja laikida. Ja no see, et juba üldse on keegi, kes võtab Milakese hommikul enne kaheksat hoidu ja et Milakesel on koht, kus ta saab vabalt ka häda korral hilisõhtul hängida, sest ema ei suuda Tallinna transpordisüsteemist aru saada – see on ka juba kõva sõna.
Nüüd tahaks kedagi, kes laenaks autot vahepeal ja aitaks ehituspasaga, ja seemeneid tahaks ka. Sest muld on, aga midagi pole mulda panna – sest lihtsalt. Pole. Raha.
Argh!
Kuidas teie nädal muidu läinud on? Kui tahate kah räntida, siis vabalt siin kommentaariumis võite. Ausalt, hakkab parem kui saab natuke röökröökröök teha.
Röök!
Enamasti on nii, et Mila küsib: “Kes see?”, mina vastan ja uus sõna ongi selge. See on hämmastav, kuidas kaheaastane kõike õhust tajub ja talletab. Aga mingite sõnadega on raskem – nendega, kus rohkem silpe või trikiga hääldus. Näiteks “lehm” on mingil põhjusel “mihma”, samas ütles ta enne jooki küsides peaaegu veatult “mah(l)”.
Täna vannis patsutati mulle kõhule (mis on peaaegu ainus, millest ma neil päevil koosnen) (näljapaistetus noh) ja küsiti: “Kes see?” (Parem ikka, kui “miks?”)
Mina: “See on kõht.”
Mila: “Kõhh?”
Mina: “Kõht.”
Mila: “Kah?’
Mina: “Kõht.”
Mila: “Mhmh!”
Teadupoolest paneb Google oma riideri uksed 1. juulil kinni. Esiteks ma muidugi pahandasin, sest ma olen ikkagi hinges vana tige penskar, kellele muutused ei meeldi. Aga kui natuke ringi vaatasin, et mille vastu Google Reader vahetada, siis ei saanud ma ausalt öeldes aru, MIS VÄGI mind selle riideri küljes kõik need aastad kinni hoidis – eriti, kui nad sheerimise võimaluse ära kaotasid.
Nüüd on mul uus uhke ja särav RSS-lugeja Feedly, mida ma suisa ARMASTAN. Tal on nii palju kellasid ja vilesid ning lihtsalt nii mõnus kasutajaliides, et ma olen päris rahul, et Readeri kinnipanek mind Feedly juurde juhatas. No vaadake vaid seda.
Kuna tänapäeval on enamik RSSi contenti visuaalne ja pildid on aina olulisemad, siis meeldib mulle väga, et saan erinevate kaustade/blogide/feedide lehed vastavalt sellele sättida. Kui enne pidin retseptid läbi klikkima, siis nüüd on nende kaust mul ajakirja-vaatele seadistatud, nii et värske ja isuäratav kohe silme ees.
Siin ma olen juba taustavärvi ära muutnud, just for kicks. Tegelikult tahtsin näidata, kui fantastiliselt lihtne on võrreldes GR-iga oma sisu sorteerida.
Mõnus on ka see, et on neli erinevat viisi, kuidas sa saad värske sisu kuvada – ainult pealkirjadena (GR stiilis), ajakirja-stiilis, täispostitustena või kaartidena. Mulle meeldib olenevalt sisust kord üks, kord teine – blogijad, kes pea alati lisavad postitustele pildid, võidavad minu riideris väga kaardivaatest:
Ajalehtedekaust ja huumorikategooria aga sobivad loomulikult kõige paremini kokku ajakirja-vaatega:
Ning vähemoluline pole ka see, et Feedlyl on super Androidi-äpp. Riideri oma ma põhimõtteliselt ei kasutanud, sest see oli kohutavalt tüütu minu sadade feedide sortimise jaoks. Teadupoolest on mul väga partikulaarne järjekord, kuidas ma oma igapäevast internetti loen. Feedly Androidis laseb seda mul teha, lisaks näeb välja ilus, puhas ja on sealgi oma käe järgi sätitav, nii et sisuliselt annab Feedly võimaluse oma lemmikblogidest ja -saitidest iseendale ajakiri koostada. Asi, mis riideriga võimatu oli.
Lisaks on Feedlyl ühe nupulevajutusega jagamise süsteem – miski meeldib, muudkui sheeri maailmagaga. Või salvesta endale mugavalt asjad hiljem ülelugemiseks, saad lisada ka silte. Ma arvan, et siia kolib üle ka mu Deliciouse lingikogu.
Selline on Feedly Androidis (kaks ülemist pilti).
Aga kõige mõnnam on see, et ma ei pea enam nende blogipostide või artiklite, mille omanikud on neist ainult riiderites katkendeid jaganud, lugemiseks minema riiderist välja originaalsaidile. Selle asemel saan ma mugavalt kohe Feedly hüpikaknaga sisu ära lugeda. ÕUDSELT MÕNUS. Ma ei kannata seda, kui riiderisse saadetakse ainult katkend. Ma mõistan, MIKS seda tehakse (et saada täpsemat statistikat lugejatest + klikke lehele), aga jube tüütu. Feedly preview-nupp päästab hädast!
Milline on teie eelistatud RSS-lugeja? Miks?
Eelmine nädal oli äärmiselt produktiivne: seksisin unes prints Williamiga, käisin emadepäeva puhul spas, grillisin, pesin kolmandik aknaid, panin tolmuimeja (kogemata) põlema (st ta ise läks), lugesin hunnikute viisi tudengite töid ja kandideerisin umbes miljonisse kohta tööle.
See nädal tõotab tulla veelgi produktiivsem. Esmaspäev juba algas paljutõotavalt. Nimelt ostsin paar päeva tagasi turult baklažaani. Pole seda vist isegi kunagi teinud ise, söönud aga küll.
Nojah, aga mis edasi? Küsisin sõbralt, mis pommuga pihta hakata (sellelt samalt, kes Mehesõna taga on) (ps! küsige talt veel midagi, varsti tuleb uus postitus!) (Aga ärge baklažaani kohta midagi parem küsige, sest…) …mille peale ta teatas: “Fuck if I know.”
A see-eest teadis ta, kes vormeli võitis. ASI SEEGI.
Guugeldasin veits, sain teada, et baklažaan tuleks enne soolaga üle piserdada ja siis rohke õli sees ära praadida. Teisele pannile panin sibulad, magusa paprika ja kirsstomatid, ahju chorizo-vorstid ja kujutlesin juba ette, kui suurepärane lõunasöök meil täna olema saab.
Spoilerina võib öelda, et pommu ja kõik muu maitsesid absoluutselt fantastiliselt, aga selle peale kulus pool pudelit õli, lisaks oli kogu korter tossu täis ja minu meelest on selle eest ainuisiklikult vastutav Härra Vormel. Teda päästis ainult see, et kogu kupatus tuli tõesti meeliülendav.
Mehed, ma ütlen.
Hiljem. Meenus, et kõige olulisem seik eelmisest nädalast oli hoopis see, et kohtusin Nõmme Kiisumarketis puhtehtsa maoga! Mingi mees oli tal ka kaasas. Kahju, et pilti ei taibanud teha.
Alles hiljuti kirjutasin, kuidas käisin Indigo Stuudio avamisel ja ma olin vist ainus tšikk seal, kellel polnud korralikku maniküüri, geelküüntest rääkimata. Tasahilju koorus idee, et tahaks ikka ära proovida – nii eksperimendi korras. Eksperiment ise ilmub Delfi Naistekas kohe, kui nad on mul mõnda aega olnud.
Aga kogu see protsess oli ise ka nii megapõnev ju! Eriti mulle, kes ma olen elus vaid korra maniküüris käinud.
Sellega lendasin letti
Põdesin veits küll, sest mu küüned on tõelised maanaise küüned, lisaks närin ma küünenahkasid, kui stressis olen… Aga Ingrid hoopis ütles, et mul on ilusad tugevad küüned ja kena küüneplaat ning et geelküüntega saan närimisest kindlasti lahti. Jei!
Mingi masin, millega Ingrid küüsi ette valmistas
Raadio mängis taustaks ja ühel hetkel tuli reklaam: “Hakkan ka inseneriks! Küüneinseneriks!” (või midagi sellist) ja Ingrid naeris laialt: “Jajah, ma olen ka “insener”, muidugi…”
Käisin sollis
Küsisin Ingridilt, et kas geelküüned tekitavad tõesti vähki (Naabrinaine ütles). Ingrid rahustas, et see väike aeg, mis ma sõrmi UV-valguse käes hoidma pean, ei ole kindlasti kohe ohtlik. Aga kas pärast küüntepanekut on sõrmed kenasti päevitunud? Ingridi sõnul on tal korra nii juhtunud – siis, kui ta alles õppis ja enda peal iga päev aina harjutas ja harjutas.
Rohenäpp!
Geeli pani Ingrid mitu-mitu kihti. Šablooni järgi mõõtis kõigepealt ära ja siis läkski: kiht, UV, järgmine kiht, UV jne. See geel ise on ju NII ilus! Nagu läbipaistev kukekomm. Vahepeal hakkas näppudel solaariumis kuum, siis käskis Ingrid nad välja võtta. Mitu kihti geeli peale sai, ma ei jõudnudki lugeda. Küll aga olin ma tugevalt arvestanud valesti aega, mis küüntepaneku peale kulub, nii tegelesin ma lapsehoiuküsimusega, endal näpud kukekommised.
Lihvi andmas
Lõpuks jäi Ingrid geeliga rahule ning hakkas sellele küünte kuju andma. Kuna mulle meeldivad pigem kandilised küüned ja sellisena nad mul üldiselt ka kasvavad, palusin just seda kuju. Mille ma ka sain.
Lakieelne küüs
Tuleb tõdeda, et geelküüned jäid väga loomulikud, nii et ilma küünealuseid vaatamata ei oskakski öelda, et tegu kunstküünega. Värvi segas Ingrid kokku minu kirjelduse järgi, mis oli muidugi ülitäpne: “Tahaks sellist, nagu ükskord Miiul oli, noh, tead, selline beežikas-roosakas-valge…”
Kunstnik segab värve
Ning siis oligi aeg lakkida, kõige lõpuks kandis Ingrid peale veel läikegeeli kihi, nii et nüüdki, kaks nädalat hiljem, on lakk ilusasti peal. Kuigi ma olen seda muidugi mitu korda üle lakkinud ja uuesti värvi maha võtnud – ära ju tüütab muidu:)
Küünealused petavad ära, et polegi naturaalne näpp
Ja kolm tundi hiljem olidki mul küüned! Ingrid küsis veel ettevaatlikult, et kas ma ikka tean, kuidas küüned välja hakkavad kasvama. Ma ei saanud hästi küsimusest aru ja tuleb välja, et on olemas inimesi, kes lähevad mõni nädal hiljem hooldusesse ja kui küsida, et kuidas on, teatavad: “Muidu on hästi, aga mis rant see siin küünenaha juures küll paistab, aru ei saa…” Sest küüned kasvavad ju otsast, KÕIK ju teavad seda.
See pole hennatätoveering, vaid Pixlromaticu filter, muide
Järgmisel nädalal ilmub Delfi Naistekas ka artikkel, kuidas muidu lühikeseküüneline inimene geelküüntega varustatult hakkama saab. Eksperimendi (ja ilu) nimel uutele tegudele!
Aitäh Ingridile ja Indigo Studiole!