Naabrite ja enda suureks rõõmuks on mul nüüd lõpuks kaunis ukseesine.
Uus katse saabastesse istutamisega. Eelmisel aastal proovisin sõdurisaabastesse, aga nagu õhtusöögisaade karmilt demonstreeris, surid mu lobeeliad seal täiesti surnuks. Nüüd proovin mahakantud kummarites lilli suve lõpuni elus hoida.
Muudes uudistes: Mila tutvus tuhkruga nimega Miilo.
Heh. Heheh. Kirjutasin üle pika aja “vana-Daki” tüüpi postituse ja kohe läks viral, nii nunnu:)
Palju asju jäi aga ütlemata, ja kommentaarides tõstatusid ka mõned teemad, mille kohta tahaks veel lisada.
Ja igaks juhuks mainin, et kui ma kirjutan sina-vormis, ei kirjuta ma ENDAST per se, vaid ikka üldistades. Ehk et see jutt polnud mingi konkreetne üks tüüp või et ma nüüd istungi fesaris ja vahin linnukesi (mitte pidevalt vähemalt). Sest kui ikka mingi tõmblemine pihta hakkab, siis ausalt öeldes pole mul selleks praegu aega ega tahtmist, nii et ma üldiselt ei viitsi sellega kaasa minna. Kummaline ongi aga see, kui paljudel on sarnaseid kogemusi.
Kuna ma olin viimati vallaline bFB (before Facebook), siis, mälus sobrades, võib tunnistada, olid mängud ikka samasugused. Saadad sõnumi, tuleb raport, aga vastusõnumit ei tule. Helistad, ei võeta vastu, ja siis ootad nagu mingi loll. Ja, ma mäletan, kuidas ma lõpuks õnnelikult suhtes olles hakkasin täpselt samamoodi kõigile oma sõbrannade andma üht ja sama nõu: “Aga räägi temaga! Miks sa ometi temaga ei räägi?”
See on kõige asjalikum ja kõige tobedam nõuanne, all rolled into one.
Sest vahel on nii, et klapib. Klapib kõik – mehel on “õige lõhn”, ta on sinu tüüpi inimene, te mõistate teineteist poolelt sõnalt ja olete juhuslikult ka oma eludes emotsionaalses mõttes samas punktis. Kuid, olgem ausad, palju seda ikka juhtub! Enamasti on ikka üks või teine asi valesti, võngub valel sagedusel. Ja see, miks hakkab mingi trillallaa-trullallaa selle omavahelise suhtlemisega, ei pruugi üldse taanduda sellele, kas sa meeldid talle piisavalt või on ta okei tüüp. Sel võib olla sada põhjust, miks suhtlemine imelikuks muutub. Tööd palju, eks käib pinda, tervis kehv, pole tuju, vanaema vajab hooldamist, kauge sõber külas… Misiganes, eks.
Ja teinekord on raske seda ka otse välja öelda, sest otse välja ütlemine tähendab konkreetsust. Elu harva annab sulle konkreetsed vastused. Või on vastus, mis sa täna tahaks anda, täiesti erinev sellest, mis võib olla homme – ja sa TEAD seda. Järelikult on targem plähmerdamist vältida. Las jääda rauad tulle, kui neid homme vaja võib minna.
Teine asi on see, et kuigi meile (nii meestele kui naistele, ma arvan) meeldib asjades konkreetsus, siis deitimine ja flirtimine on harva midagi konkreetset. Seks-ja-linna-stiilis kohtinguid mina oma sõprusringkonnas ausalt öeldes näinud polegi. Vähemalt pikka aega. Ikka on nii, et tutvutakse, ühised seltskonnad ja värgid, siis liigub asi juba koos peolt lahkumise poole, no ja nii edasi. Mis ma öelda tahan, on see, et harva on asi nii, et tutvud, küsitakse numbrit, helistatakse, kutsutakse kohtingule, käid 3-5 korda koos viisakalt kinos ja restoranis, suudled lahkudes tänavanurgal ning siis hakkad arvutama, millal võiks ta enda juurde kutsuda (mis see “reegel” oligi – kolmandal kohtingul võib minna voodisse?), ja sealt siis areneb suhe, läbides kõik nõutud etapid.
No ja kuna sellist pimeduses kobamist on tänapäeva suhete juures nii palju, siis ongi paratamatult väga pikk etapp selline, kus sa täpselt ei tea ise ka, mis käimas on ja kuidas sellesse suhtuma peaks. Justkui on, justkui pole ka… Aga kuna pole seda SATC ette antud kolme deidi reeglit, mille järgi saaks hinnata, kas asi on tõsine või mitte, siis plähmerdadki ringi, vahid linnukesi ja rohelisi täppe. Selline see eluke kord juba on. Tahaks, et oleks alati teada, wtf parasjagu käimas on, aga nii sageli pole õrna aimugi.
Kõigil osapooltel.
Midagi tahtsin nagu veel öelda, aga Mila mässis mu pea salli ja käskis magada.
Naiss!
Täiesti müstiline, kuidas pärast geelikate panemist (algas eksperimendina, suve lõpus otsustasin, et võtan maha, praegu nad veel on) (ja Delfis kirjutasin siis eksperimendist nii) on NII PALJUDEL järsku minu küünte kohta arvamus. Ja seda vähi-teemat ei hakka ma üldse üles kiskuma, eks, aitab ka juba.
Naljakas, ma olen muidu ikka kõva lakitaja olnud. On perioode, kus üldse ei viitsi, aga siis jälle vahetan üle päeva lakki. Ja ma ei mäleta küll, et inimesed mu maniküüri oleks isegi märganud, saati siis kommenteerinud. Aga nüüd äkitsi märkavad ja ütlevad kõik. Oh, meenus – paar korda on ikka varem ka öeldud. Kui ma näiteks küüned siniseks olen lakkinud.
Ja nüüd on mul kuu aega olnud üsna tagasihoidlik hele lakk, aga ikka jääb ette. A no las ta siis jääb.
Sel korral olin ka dilemma ees, sest mulle on väga oluline, et ma saaks küüsi ise ka lakkida – ma ei suuda üht ja sama maniküüri liiga kaua kanda. Nii et kui ma isegi tahaks väga midagi cooli või nail art stiilis proovida, jääb see ratsionaalsetel kaalutlustel ära. Nii hästi inimene ometi ei ela, et võiks kord nädalas maniküüri uuendamas käia.
Nii et kui juba beežikad küüned on olnud, jäigi lauale kas prantsuse maniküür või midagi roosakat. Valisin viimase.
Ma eile lõin kokku, et olen viimased kuu-paar töötanud rohkem, kui ma näiteks Õhtulehe ajal seda tegin. Täiesti müstiline on see vabakutselise elu ikka. Sa töötad nagu hullumeelne, teed rohkem kui ajalehes või ajakirjas palgal olles, erinevus on ainult selles, et sa töötad KOGU faking AEG. Ja kui sa parasjagu ei tööta ja pead näiteks oma kaheaastase päevi sisustama ja talle ema olema, kütma või pesema või koristama või kokkama, siis närib pidevalt hinges see üks ja sama mantra: “Ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis…”
Paned lapse õhtul magama ja lähed närvi, kui ta võtab selleks kauem aega, sest: “Ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis…”
Teine müstiline asi on see, et rahad tulevad täiesti etteennustamatult. Lood, mida täna punnitad, ilmuvad ehk ülejärgmise kuu ajakirjas, mis tähendab, et raha kantakse kolme kuu pärast.
Ja puhkust pole selles elus ette nähtud.
Ma olen viimased kolm nädalat pidanud igal õhtul kirjutama valmis 5000-8000tähemärgilise loo (võrdluseks: näiteks Õhtulehes oli nädalas ette nähtud 4 artiklit, á 4500tm, pluss nupud ja värgid teinekord) või siis muud töövärki tegema (toimetama, hindama jmt). Mul on veel kaks artiklit sellel nädalal jäänud, aga MA LIHTSALT EI JÕUA. See tähendab, ma jõuaks, aga ma ei suuda. Muidugi ma teen nad ära, sest peab, aga neljapäevast alates on aju olnud mingil režiimil, kus tuleb teda jõuga peksta tähemärke tootma. See on vastik ja ebameeldiv ja tundub vägistamisena.
(Ning muidugi on kõigil selliseid hetki, olgu palgatööl või mitte.)
Ma ei taha kurta ka, sest on suisa imetabane, et ma tegelikult nii end elatada suudan. Mitte eriti hästi, muidugi, aga selles on juba süüdi liiga suured kulutused. Näiteks ma ei saa aru, kuidas ma ostan poest kaks kohupiimakreemi, vee ja mahla ning mu arve on vanas rahas 60 krooni. Vanasti võisin ma 60 krooniga nädalas ära elada. Nüüd ei saa selle eest isegi päeva sööki kätte. (No mitte et kohuke ja vesi söök oleks, aga teate küll, eks.)
Ja siis ma kõnnin iga päev mööda sellest tühjana seisvast ruumist Nõmme keskuses ja mõtlen, kui mõnus oleks, kui seal oleks mingi siuke nunnu armas kohvik. Või raamatupood. Või raamatupood-kohvik. Või võileiva ja kohvi putka. Või hurmavalt lõhnavaid värskeid saiakesi müüv kondiitriäri.
Ja mõtlen, mis oleks, kui teeks elus professionaalses mõttes ka täieliku kannapöörde. Läheks õpiks midagi muud. Sügisel plaanisin niikuinii kooli minna, et oma magistriga ikka ühele poole saada. Aga kui ma juba praegu olen punktis, kus mulle öeldakse liiga sageli: “Täname kandideerimast, seekord ei osutunud valituks. Kuid teie oskuste ja CV juures leiate kindlasti kiiresti sobiva töö!”
Mis siis saab, kui ma sellele veel magistri lisan? Siis ma olen lihtsalt veelgi kõrgharitum tšikk, kes rabeleb vabakutselisena vere ninast välja.
Ma arvan, et mu häda on selles, et mul on midagi puudu. Mingi elutähtis isikuomadus on puudu. Äkki ma ei taha piisavalt? Pole piisavalt ambitsioonikas? Või nõuan ma liiga palju – ma ei taha teha seda reporteritööd, mille pärast ma omal ajal Õhtulehest ära tulin. Ma tahaks rohkem oma ideid teostada kui reaajakirjanikuna seda teha saab. Ma tahaks luua midagi, mille kohta inimesed vaataksid ütleksid: “Vot see, kurat, on awesome!”
Aga ma ei oska kuskilt alustada enam. Seda mõtlesin muide täna selle nurgapealse tulevikukohviku eest mööda jalutades ka. Et vot, kui oleks “päristöötu”, siis oleks aega tegeleda selliste asjadega, nagu äriplaanide koostamine ja taotluste kirjutamine ja visioonid ja EAS. Aga kui mul kuskil ongi mingi hea potentsiaalne ideepoeg sündinud, mattub see kohe kõikide igapäevaste asjade alla ära, sest muidu: “Ma ei jõua valmis, ma ei jõua valmis…”
Ma tahaks Tallinnast ära. Mõne nädala pärast loodetavasti saangi. Ma tunnen, et olen täiesti kokku jooksnud. Ma ei suuda diilida enam. Tahaks, et kõik need erinevad pasad, mis pidevalt erinevate ventilaatorite külge üle päeva hüppavad, korraks ära lõppeks. Tahaks, et KÕIK töö oleks tehtud ja et nädal aega ei peaks midagi tegema. Selleks aga pean ma nüüd kaks nädalat korraga kolme nädala töö ära tegema. Kui ma tahan jaanide paiku puhata. PÄRIS puhata. Mitte nii, et lebotan päev otsa näiteks kadakate vahel ja mängin Robi ja Milaga peitust, aga õhtul pressin hambad ristis kõike teha.
Ja nutta tahaks natuke ka.
Ei saa, enne tuleb mõned kandideerimised teha, motivatsioonikirjad kirjutada and all the works. Ja need kaks artiklit ka. Koristama peaks. Vaipu pesema. Sada muud asja.
Nojah.
Ma olen sisuliselt seitse aastat järjest mittevallaline olnud ja nüüd, lähenedes ettevaatlikult taas sellele merele, kus väidetavalt tuhandeid adekvaatseid kalu pidavat ujuma, on hakanud mulle taas meenuma, kui faking õudne on vahepeal olla vallaline naine.
Ja selles valguses tundub aina üllatavam, et kuidas kurat inimesed üldse suhetesse satuvad ja neid hoida õnnestub, kui kogu see deitimise mäng on üks terror kuubis.
Peamine mure vaat et pea kõigil mu vallalistel sõbrantsidel on see, et mehed on tuttavaks saades ja niisama heade sõpsidena täiega normaalsed düüdid. Nendega saab nalja ja rääkida kasvõi hommikutundideni suhetest, elust, Gagarinist ja relatiivsusteooriast. Oo, mõtled sa. Küll on vahva sõber! Ja vaat kui kelmikalt teinekord naeratab…
Üks asi viib teiseni, ühel kuumal ööl jõuate voodisse ja järgmine päev hakkab tants ja trall pihta. Sest seesama mees, kes alles oli supercool, muutub dr Jekyllist mr Hyde’iks ja ainus, mis sa teha saad, on hoida kahe käega pead kinni ja röökida: “MIDA FAKKI SEE VEEL TÄHENDAB?!”
Ja hakkab peale mingi sõnumite ja vaikimiste dešifreerimine. Kõigepealt muidugi oled sa ise segaduses, sest ei saa täpselt aru, kuidas peaksid nüüd edasi käituma. Ükskõik, mida sa kutist ka ei tahaks (üldiselt on variandid: a) sa tahtsidki üheöösuhet, b) sa tahad niisama hängida ja bängida, aga mitte suhet, c) sa tahaks full on ära crushida, ja võib-olla liikuda suhte poole), on peaaegu võimatu aru saada, kuidas sa peaks pärast seksi edasi käituma.
Sest OBVIOUSLY selle lihtsalt välja ütlemine ei tööta. Oh, proovida võib muidugi, aga kutt hakkab üldiselt ikka veidralt käituma. Mis kõige imelikum – KA SIIS, KUI TA TAHAB SAMA ASJA.
Mingil veidral põhjusel kipuvad tüübid lihtsalt ära kaduma, või siis suvalistel aegadel täiesti suvalisi lauseid fesaris ütlema ja sina istud, nagu mingi loll, vahid ta rohelist lollakat online tulukest ja mõtled, et kas on okei temaga rääkima hakata või mitte. Äkki ta arvab, et ma olen saiko? Äkki ta arvab, et kui ma nüüd talle naljaka pildi saadan, tähendab see kindlasti, et ma tahan suhet? Olgugi, et alles nädal tagasi vahetasite te koguaeg naljakaid pilte ja absull ei mõelnud keegi üle.
Kogud ennast, saadad lingi teele, istud kaks tundi ja vahid seda lollakat √ märki, mis näitab, et ta on FAKING NÄINUD SU TEKSTI, aga lihtsalt pole vastanud. Miks?!
Ja kolm närvilist tundi hiljem, kui sa oled ära närinud kõik oma küüned, koristanud ära kogu korteri, kirjutanud valmis viisteist romaani ja kandideerinud peaministriks, vastab ta sulle: “Hehe.”
PUNKTIGA.
Eriti loll on see, et kogu draama jääks ära, kui inimene suudaks suu lahti teha ja öelda, et olks, kuule, oli tore, aga ma ei viitsi suga enam hängida (ega bängida). Toodles!
Ja mure lahendatud! Ok, on küll meganõme, kui keegi sulle ära ütleb. ERITI siis, kui sa ise teda ka väga ei tahtnud või sul oligi üheöökas plaanis, sest sa poleks hakanud üldse üle mõtlema, kui ta oleks kohe suutnud sulle vastu öelda, et jajaa, oleme samal meelel. Ketrama hakkas asi ikka siis, kui ta mingit müstikasuhtlemist tegema hakkas, selle asemel, et lihtsalt ära öelda.
Aga vähemalt sa nüüd tead. Ja saad oma peaministrikarjäärile rahus pühenduda.
MIS SUL ALGUSEST SAATI JU PLAANIS OLIGI.
Kuid ei, ikka oli vaja mingite imelikke “olen-ei ole-räägin-ei räägi-tekstin-ei vasta su messidele” tiinekamänge mängida.
Siis on muidugi nõmedam, kui sa olidki ära crushinud ja veits juba peas planeerisid pulmi, vabal ajal harjutasid uut allkirja ning tegid Beebicenterisse kliendikaardi. See juhtub tavaliselt siis, kui kutt justkui mõista annab, et jee, ka sina meeldid talle täitsa hästi. Kohtute veel paar korda, kõik on übernunnu, isegi käite teineteise sõpradega istumas ja nii, kõik tundub paljulubav.
Ja siis kaob kutt päevadeks lambist lihtsalt ära.
Okei, mõtled sa. No TEGELIKULT meil ju mingeid kohustusi omavahel polnudki, me ju ei RÄÄKINUD, et mis värk see on… Aga no miks ta peab siis käituma, nagu oleks mingi värk? Raske siis öelda, et oh, näed, sa mulle ajatäide, mis siis, et armas ja tore ja klapp on ka olemas. Sa saaksid temast aru, kui ta vaid vaevuks ütlema, et ta ongi selline non-committal type, kes midagi tõsist ei oska/taha/suuda/viitsi. Davai, sotid selged! Ei taha, siis ei taha.
Kuidas kogu sellest sasipuntrast kooruvad suhted, kus kõik asjad avatult omavahel läbi räägitakse? Aga kooruvad, sest need suhted on olemas! Olen oma ihusilmaga näinud! Täiega veider.
Mating habits of Earth humans.
Totaalselt veidrad oleme ikka.
Eilne vestlus minu ja Mallu vahel.
Mallu: Ma nägin unes, et me käisime Jeruusalemmas joomas ja terve aja sa põdesid, et nüüd Jeesus pahandab. Sest me JOOME, JERUUSALEMMAS!
Mina: Hahahaa! Sounds like us.
Mallu: Lõpuks tutvusime keldribaaris Jeesusega, ta ei olnud pahane. Sina tahtsid, et ma teeks teist 76 sõbrapilti. Et sa saaks pärast blogida, et astume korraks Jeruusalemma ja kohe Jeesusega sõber.
Mallu: Jeesus ütles ainult, et sa teda FB-s ei täägiks. Muuseas, ta oli kiilakas! MEELEGA. Et teda ära ei tuntaks. Tahaks nüüd minna Jeruusalemma jooma Jeesusega ja sinuga. See oli hea tripp. Maksis muuseas 42 eurot Estonian Airiga. Võtsime mõlemad SMS-laenu. Jeesus tegi seda maha hiljem. :(((
Mina: Krt miski talle ka ei meeldi. Visaku pappi siis!
Mallu: Arvab, et kuna jeesus, siis võib alati möliseda :S
Mallu: Ta tegi jooke välja. VEINI. Aga ei pannud tähele, kas ostis või muutis ise veest.
Mina: No raudselt veest. Ihnur.
Mallu. Tüüpiline Jeesus… Ausalt, lood tema “jumalikkusest” on üle pingutatud. Lihtsalt üks “know it all” vend, kelle isa juhuslikult jumal on. Kiilakas vend. Meenutab nats hõlstis neonatsi…
Mallu: Oleks mingi firmajuht, ma saaks aru…
Suvine töö saab nii tehtud. Hommikupoole paistab päike lagipähe ja ekraani silmad ei seleta, aga muidu… Tuleb tunnistada, et vabakutselise elul on omad mahlased plussid.
Ja sääsed on ka üsna mahlased.
Elu on kiire, aga täitsa mõnus, kui see kiirustamine vähemalt osaliselt võrkkiiges toimub. Kus teie neil päevil töötate?
Käisin Tartus, kiirkülastuse korras (nagu tavaliselt) jõudsin hängida K.-ga, uhkeldada peagi abielluva Ssiki tüdrukuteõhtul, väisata kodubaari, surra palavusse, rääkida palju suhetest ja elust ja.
“Ma viimasel ajal pole su blogisse tõesti eriti sattunud,” sõnas sõber. “Sa kirjutad lapsest peamiselt, kas pole?”
Nojah, pidin ma tõdema. See teemadevalik siin pole mitte seetõttu, et ma TAHAKS ainult lapsest kirjutada. See on seetõttu selline, et ma EI SAA nii paljust muust kirjutada.
Ma tahaks kirjutada lahkuminekust. Sellest, kuidas vahepeal on juhe nii koos, et on reaalselt tunne, et ainus asi, mis olukorra lahendaks, on surm või kuhugi kaugele kolimine.
Sellest, kuidas tööd ja saamata rahad, või töötus ja olemata rahad teevad vahel nii õnnetuks, et ma ei suuda enam eelarvetki täita, sest iga kord tahaks end ära tappa, kui sinna numbreid kirja panen. Ja ma tahaks kirjutada, MIKS see nii on, aga mis sellest ikka kirjutada, sest tegelikult on peamine põhjus ikka selles, et tahaks tööle minna. Päris tööle. See lahendaks nii paljud asjad. Ja muu polekski enam oluline.
Ma tahaksin kirjutada kõigist neist toredaist asjust, mis ma teen, kuidas vahepeal juhtub hämmastavaid ja ülicoole asju. Ja et elu võib olla mõnus. Ja et mul tuli meelde, mis tunne on olla mitteõnnetu.
Aga ei saa.
Ma tahaks kirjutada kõigest sellest ja paljust muust, aga ma ei saa. Ma pean valima sõnu nii hoolikalt, et südame ajab pahaks. Seega valin ma sageli tee, kus ma ei vali neid üldse ja olen lihtsalt vait.
Sest raha ja väsimuse ja palavuse üle vinguda võib ainult that much. Siis läheb tüütuks.
Ja telefon läks katski. Ehk saab lähipäevil korda. Ja lauatelefonile saab helistada, aga see ei helise.
Nii et ärge muretsege. Tšättige või meilige ja kui meelde tuleb, login skaipi ka sisse.
Nii sõbrad emad. Jälle otsin allikaid. Rääkige mulle, milliseid beebividinaid olete kasutanud? Vidinate all pean siis silmas kõiki neid kummalisi tehnilisi agregaate, millest meie emad ei osanud isegi mitte und näha. Äpid, lällarid, kodused dopplerid – andke mulle teada!
Lõppenud nädal on olnud intensiivne, täis lõputult toredaid hetki, pisarateni naermist, vähe unetunde, palju huvitavaid uusi mõtteid, sõpru, hüvastijätte, emotsioone, treppidel südamest südamesse rääkimisi, palavusest hullumist, busse ja ronge, Tartu vareseid, Passengeri “Let Her Go” korduvalt kuulamist, luulet ja mere järgi lõhnavat vanalinna ja ja ja ja ja ja ja
…ja ma olen lõputult väsinud ja kurb, et see nädal läbi sai.
Edasi uute seikluste poole!