Author Archives: daki

kes ei šeivi?

Inimesed ja inimeseks olemine 10 Replies

Lugesin sõbrantsi lingitud artiklit “I Don’t Shave” ja see pani mõtlema. Kui on üldse midagi, mida ma naiseks olemise juures vihkan, siis on see karvutustamisprotsess. Ma jälestan kulmude kitkumist, kuid olen seda ometi umbes 14 aastat teinud. Ma vihkan, et suviti tunnen ma survet ka kõik need üheksa heledat jalakarva ära depileerida. Ma vihkan, et ma pean käsipagasiga välismaale sõites tegema väljamineku ja ostma raseerija, sellepärast et RASEERIMA PEAB.

Ja ma vihkan, et mu nahale see üldse ei meeldi, koguaeg on mingi häda. Ja ma vihkan, et mul on elus olnud kordi, kus mõni peabki vajalikuks seda kommenteerida, kuidas ma täpselt šeivitud olen. Või pole. (Oo õudust! Teinekord ka pole! WOULD SOMEONE THINK OF THE… erm…)

Muidugi, need vennad on ässhõulid, seda muidugi. See on faking minu enda keha ja ainult minult on õigus otsustada, kuidas ma temaga ringi käin. Tahan šeivin, tahan ei šeivi. Tahan, teen trenni, kui ei taha, ei tee. Tahan, saan lapse, kui ei taha, siis ei saa. Tahan, kasvatan kulmud monobrauks, tahan, ei kasvata…

Aga oleks see vaid nii, eks. Asi polegi ehk niivõrd kuttides, kas pole? Kõige rohkem on ikka torganud see üks kord, kui sõbrants ehmunult küsis, mis küll mu kulmudega juhtunud on (kui ma imiku kõrvalt vabshee ära unustasin, et äkki peaks kitkuma ka). Ja ma mäletan, kuidas ükskord käisime saunas ning sõbranna tundis piinlikkust, hakkas vabandama: “Sorri, jaa, ma tean, et ma ei ole jõudnud šeivida…”

Jeesus, naised, need on ju kõigest karvad! Kõigil nad kasvavad, mõnel vähem, teisel rohkem. Mõni kannatab raseerimist hästi, mõnele meeldivad kiilakamat sorti “soengud” – aga palun, laske käia! Aga ärgem tundkem end süüdi, kui me tunneme, et seekord ei viitsi. Kas see oleks võimalik?

Pigem mitte. Ja seda artikli autor ju küsiski – kuidas me ometi oleme jõudnud punkti, kus midagi, mis on keha juures loomulik – ja seda iga keha juures – on naiste jaoks by default midagi, mida tuleb häbeneda, varjata, esimesel võimalusel maha lõigata…

Nojah, küsimus on esteetikas. Aga erinevad inimesed peavad esteetiliseks erinevaid asju. Mul näiteks on alati olnud tõrge liiga pikkade juustega meeste vastu. No ja siis? See, et MUL on tõrge, ei ole mitte kuidagi nende probleem. Neil on õigus teha oma juustega, mida nad tahavad ja see on täiesti fain. Ma ei tuleks selle pealegi, et kellelegi minna soenguvalikut ette heitma. Ja kui mulle inimene meeldib, siis ma ausalt öeldes ei pane seda isegi tähele, millised on tema soengu- või raseerimisvalikud. Teine lugu on silmarõõmudega, aga kui aus olla, siis ega silmarõõm saab ikka silmarõõmuks ju siis, kui ta klapib algusest peale. Mitte nii, et oh, kena kutt, aga ta peaks muutma enda juures seda ja seda ja seda ja natuke toda ka…

Aga noh, mis sellest kõigest ikka. Mõnedele meeldib üks, teistele teine. Aga nagu paljude asjadega siin ilmas kipub sageli peale jääma arvamus, et kõik peaksid tegema ühtemoodi, nii nagu “on õige” ja “kõlbab”…

Niisiis, šeivima?

MEHESÕNA: Milleks kogu see deitimisterror?!

Inimesed ja inimeseks olemine, Külalispostitus 1 Reply

Mulle mehed üldiselt väga meeldivad, aga mul tekib väga sageli küsimusi, miks mehed on sellised nagu nad on. Võib-olla teil ka? Seega on siin blogis nüüd rubriik “Mehesõna“, kus üks mu meessoost sõber aeg-ajalt võtab vaevaks ja vastab (oma perspektiivist) kõigile mehi puudutavatele küsimustele. Palun väga – kui sul on küsimus, jäta see kommentaaridesse ja mees vastab!

Sel korral palusin tal kirjutada natuke pikemalt, milline on mehe vaatenurk kõikidele nendele mängudele, mida mehed ja naised omavahel mängivad.

Kuna mingi arusaamatu eksituse tõttu peab Daki mind meheks, palus ta mul kirjutada oma nägemus vastuseks vallaliste naiste murede positutuste kohta, pean tunnistama, et esimene reaktsioon oli lihtne, kuid seda sisukaks pidada on ehk liig:

Niisiis, kuna see on eest ära, siis peaks vist selgitama, mis täpsemalt sellist reaktsiooni põhjustas.

Pean täielikult nõustuma, et deitimismäng on terror kuubis, kuna ma tõesti ei tea, mis see isegi on, kurat. Kuidagi on õnnestunud seda deitimisjura kogemata kuni lähiajani vältida. Ja isegi nüüd sain ma aru, et sellega tegelesin, alles siis, kui see faas oli läbitud ning end kogemata suhtest avastasin.

Ja kuidas ma suhtesse jõudsin? Lühidalt – tutvusin neiuga, kes tundus minust huvitatud, mina temast ka. Ja kuna ilma Murphyta poleks miski täiuslik, siis kokku sattusime üldse järgmistel asjaoludel: meist kumbki ei otsinud suhet ja me mõlemad oleme töönarkomaanid. Makes no sense, but it works.

Paar korda põrkasime neiuga eksprompt kokku, kuniks ühel toredal varahommikul roomasin pisut vindisena koju ja pudelist ammutatud julguse abil (emotsionaalsed investeeringud on hirmuäratavad!) küsisin üsna otse, kas tal on minu vastu huvi.

“Jah,” vastas ta.

No ja otse loomulikult ei teinud see midagi selgemaks! Ka mitte teisele poolele. Jätkus kassi kombel ümber palava pudru kompamine. Õnneks on aga olemas Facebook, kus saab oma suhtestaatuse ära märkidan ning seeläbi tekib mingisugune meelerahu. 

Mordaknigaga on muidugi see asi, et pärast kirjutamist vastuse ootamine on päris närvesööv kogemus, eriti kui kirja on tõesti pandud see emotsionaalne investeering või lihtsalt enda kohta midagi isiklikku paljastatud. Istud, vaatad, ootad, käid suitsul, ikka ootad, lööd juba mõttes käega, asud tegema midagi muud ning siis tuleb vastus.

Järsku kasvavad persest diivanisse juured. Istud nõutu näoga või alustad taas raundi suitsul-vahid-suitsul-vahid… Või tabab hoopis mingi ootamatu eufoorialaine. Kurat, kui palju lihtsam on ilma sidumata ringi tõmbamine! Aga tuleb välja, et ma olen ikka üks paras eit.

Kuna mu enda eitsus on kinnitust leidnud ning raiutud ajaloo annaalidesse peaks liikuma minult hoopis üldisemald deitimisterrori peale. Kuna üsna tihti olen kuulnud ja ka tajunud ebamäärasuse häirivat mõju, siis miks mitte olla otsekohesem ja konkreetsem? Meigib ju, kurat, senssi! Tõsi, meigib, kuid sel puhul kiputakse sellega tavaliselt liiale minema ning otsekohesus asendub tahtmatult agresiivselt mõjuva seksuaalse rünnakuna (ei pea siinkohal silmas üllatusseksi ehk vägistamise-laadset rünnakut) mis võib mõjuda eemaletõukavalt.

Loomulikult ei saa ka üle ega ümber seksist – ahvatlev tegevus nagu ta on – mis kipub inimeste vahel suhtumist ja suhtlemist muutma. Miks? See on jäänud mulle alati arusaamatuks. Mina ei suhtu ise teadlikult inimestesse pärast nende keha nautimist teistmoodi. Miks keegi seda tegema peaks, on mulle müstika. Siinkohal oletan, et suhtumise muutumine või mittemuutumine on seotud sellega, kuidas konkreetne mees või naine üldiselt seksi suhtub ning mis on üleüldse eesmärgiks. Mõistlik oleks vastaspoole eesmärk enne selgeks teha (kui rohkemat ei saa, siis üritada selgitada kõige tõenäolisem variant olemasoleva info põhjal). Kuid jah, see kõlab küll hästi, kuid reaalsuses on seda tunduvalt keerulisem teha, peaaegu sama kasulik kui horoskoop.

Lühikokkuvõttena siis kogu selle terrori võimalikult valutu läbimine minu vaatenurgast näeks ette järgnevaid punkte:

  1. Mida mina tahan?
  2. Sobiv subjekt enda vajaduste rahuldamiseks
  3. Mida tema tahab?
  4. Mõlema osapoole soovide kokkusobivus
  5. ???
  6. Kasum kondoomitööstuse taskusse 

lennujaamamõtted

Argielu 4 Replies

image

Istun lennujaamas. Tulin just Vabakanali stuudiost släšš Elveri oosõm vanalinnakorterist, kus sai natuke Nokalaata peetud (siin on saate link, kuulakem!). Leidsin pingi ja vaikse nurgakese, räägin #naistejuttudes naistega ja jõudsin järeldusele, et see nädal on üsna suurepärane olnud.

Palavus on muidugi leidnud oma tee, aga las see palavus olla. On ju tore vaadata, kuidas see nii palju inimesi mõõdutundetult õnnelikuks teeb (umbes nagu mind jõulud teevad). Taksojuht säras ja oleks vist roolis plaksutanudki: “Nii hjad sjuve pole ikka… Mai mjäletagi, millal viimati!”

Eile kohtusin buss number 33s Charles Bukowskiga, näiteks.

Ja ühe imetillukese siiliga enda hoovis.

Olen vestelnud magistrisse sisseastumise vestlustel, need on olnud ääretult toredad kogemused, kuigi teise eelistuse vestluse lõpuks teatati mulle: “Ma arvan, et meie teiega enam ei kohtu!”

Jäin ehmunult vait. Ee…?

“Aga te võite muidugi meie eriala aineid kõrvale võtta…”

…

WHAT DOES THAT EVEN MEAN?!

Et nad arvavad, et mind tahab mu esimene eelistus ja sinna ma ka saan? Või…

Eks siis, kui tulemused tulevad, saab teada.

//

Mu järgmine järjejutuidee (mis on, if i say so myself, täiega geniaalne ja ma EI SUUDA OODATA, et ma seda juba kirjutama saaks hakata) kiideti heaks, augustiks on juba orgunnitud üht, teist ja kolmandat tööd ja septembrikuus… on äkki kõik uus. Kes teab.

Ja “Ü nagu üksikema” järjejutt saab juulikuuga otsa, järgmisel nädalal kirjutan ma kuskil keset Euroopat selle viimase peatüki.

Vahel mõtlen kui tore oleks, kui saaks lihtsalt oma elule peatükke kirjutada. Teinekord nii väga tahaks. Aga siis juba vaatadki enda ümber ringi ja näed, et kõik kohad on inspiratsiooni täis, inspiratsioon lihtsalt vedeleb jalus, korja ainult üles ja anna talle vorm, et mõtled…

…kurat, see on ikka päris lahe, et elu JUHTUB. Sitta juhtub ka, muidugi. Aga häid asju nii palju rohkem. Ja sa kunagi ei tea, kust sul järgmine mõnus üllatus tulemas on.

Palju toredaid üllatusi, sõbrad! Ma lendan nüüd nädalaks puhkusele. Blogi seisma ei jää.

Vist.

Muah!

 

paksude tüdrukute mured

Inimesed ja inimeseks olemine 23 Replies

Ma olen elu jooksul vähe kleite kandnud ja see pole mitte seetõttu, et ma EI teaks, et minu kehatüübile sobivad tegelikult paremini just kleidid. See on seetõttu, et talvel ei viitsi sukapükstega jamada ja suvel on… muud probleemid. Jah, täna ma räägin teile ühest murest, mille peale pooled teist suud kõverdavad ja teised kaasa noogutavad.

Faking reied. Nad faking hõõruvad. Ja kusjuures, nagu ma olen aru saanud, polegi see alati paksude tüdrukute probleem, vaid tegu on peamiselt kehakujulise eripärasusega. Nii et kui sul jalad mingist punktist käimise ajal kokku puutuvad, siis võid sinagi teada, kui megalt vastik võib olla pikki maid kleidikeses vänderdada.

Naistega rääkides olen ma kuulnud erinevaid lahendusi, kuidas selle murega mõnusal palaval suvepäeval võidelda, kui püksid ei tule kõne allagi. (Noh, peale selle obvious lahenduse, et sa ei kõnnigi. No näiteks lased end muudkui aga sõidutada punktist punkti ja jalutad minimaalselt.) (Mis nii üldisel skaalal ei aita muidugi kuidagi mure PÄRIS lahendusele kaasa, milleks oleks piitspeenikesed jalad.) (Mm, piitspeenikesed jalad…)

Mina olen tavaliselt kandnud retuuse, aga kurat, palju sa viitsid neid retuuse kokku osta, et nad sobiksid kõigi su eri tooni ja tegumoodi kleitidega. Ja mingist hetkest on juba naeruväärne ka. Pluss – ega retakad sukapükstest paremad pole. Samamoodi palav ja rõve hakkab lõpuks.

Siis tuli Ruumiga arutades välja, et internetis on hunnikute viisi (peamiselt USA) foorumeid, kus naised sellele propsile lahendust otsivad ja on järele proovinud näiteks reisi kreemitada. Mida ma ei viitsi proovida, sest kui on palav, tundub see eriti iu, mingi kreemiliga jalgevahel. (Heh. Hehehheh.)

Ja siis on veel kaks nippi – (beebi)talk ja higipulk.

Yes, seriously. Naised on nii hädas, et kasutavad hõõrdumise vältimiseks talki või higipulka. Mis mõlemad, muide, töötavad. Kuigi on tüütud.

No ja siis on variandiks veel muidugi pika säärega Spanxide kandmine. Mis tähendab, et su kõndimist saadab sensuaalne siuh-viuh-siuh-viuh heli, kui jalad Spanxides ikka kokku hõõrduvad. Aga abiks ikka, pluss on visuaalselt rasvu vähem, I guess. Ma ei tea, mul pole Spanxe olnud. Õigemini, kunagi olid, nüüd enam pole, peamiselt selle siuh-viuh asja tõttu ja üldiselt ka on nad kuidagi ebamugavad.

Ja lõpetuseks ühe sõbranna lause, kellelt küsisin, kuidas tema chafing issue’d lahendanud on.

“Noh, alati polegi vaja, aga kui ongi, siis kasutan midagi, mida ikka käekotis leidub. Higipulka või… libestit.”

Kakskümmend kuus kuud

Kooskasvamine 4 Replies

imageArmas Milake,

sel kuul täitus sul kahekümne kuues elukuu. Ma kirjutan sulle just täna, et märkida üles see oluline päev, et miski jääks seda korda meenutama. Täna oli päev, kui sinust sai full functional inimene. Ehk siis täna hakkasid sa käima potil.

Noh, eks sa oled siin juba mõnda aega kisades mähkmete vastu võidelnud ja potil kahe sekundi kaupa istunud, teatades tarmukalt: “Ei tule!” Aga nüüd lõpuks õnnestus ja ma arvan, et suve lõpuks oled sa meil lõpuks mähkmevaba laps. Fantastiline! Lihtsalt fantastiline, pole midagi öelda.

(Ja ma ei pidanud sind selleks isegi mitte sundima. Ise asjatasid, ise tegid, ma vahepeal ainult küsisin, et mis sa arvad. Ja kui sa keeldusid, siis nii oligi. Mäletame me ju kõik, mis sai, kui ma üritasin sundida.)

Viimased nädalad oleme me väga palju ringi rännanud ja sulle paistavad uued ja huvitavad olukorrad täitsa meeldivat. Nüüd on paar päeva, kus elu rahulik ja kodune, ja on kohe näha, et sa kibeled. Tahaks vaheldust, tahaks inimesi! Nüüd ei ela me ka enam kahekesi, meil on Ruumi, kelle nime sa veel päris hästi öelda ei oska, aga kui ta oma toa ukse kinni paned, siis sa võid küll megakurvalt nutma hakata, sest SA OLED JU NII TORE, MIKS SA EI TAHA MINUGA KOGUAEG MÄNGIDA?!

Nii et vähemalt on ka kodus taas vaheldust. Kui ma täna magistriõppesse sisseastumise vestluselt koju saabusin, vedelesite te kahekesi õndsalt voodil, vaatasite Masterchefi ja sa olid oma eluga ääretult rahul. Ja see on mõnus, selliseid hetki näha.

Mulle pakub ääretut rahuldust näha, kui toredaks inimeseks sa sirgud. Sulle meeldib suhelda, aga sa pole tuisupea. Elusse suhtud sa esialgu ettevaatlikult, koeri ja merd kardad, kuni oled harjunud ja selgeks teinud, kas sel korral võib usaldada. Sa armastad mütse (“Müst!”) ja ka asju, mis pole mütsid, kuid selleks otstarbeks siiski kõlbavad (seelikud, pluusid, käterätikud jne). Su suurimad sõbrad on kassid ja kui me kellelegi külla läheme või keegi meile külla tuleb, siis kõigepealt räägid sa neile oma emmest pikad jutud maha, millele järgnevad kohe pikad jutud kassidest. Või vastupidi. Vahel on emme ebaolulisem kui kassid.

Sa armastad tantsida ja mu päevade lemmikhetked on ühised õhtusöögivalmistamised, mil me köögis tantsime. Kuna sa oled ka hüppamise ära õppinud, siis on meie dance moves kohe oluliselt mitmekesisemad. Sa armastad oma sõpru hüsteeriliselt palju, näiteks polnud sa mõni nädal LMi näinud ja kui ta lõpuks saabus, trampisid sa niimoodi jalgu, et mõni Aafrika hõim kutsub seda ilmselt vihmatantsuks. (Ja võib-olla kuskil seetõttu ka sadas.)

Loomad üleüldse on su suured lemmikud ja on vahetanud välja eelmised suured lemmikud – putukad. Loomaaiaskäik meeldis sulle väga ja kuigi sa kutsud elevante jätkuvalt “und”, pole sellest hullu kedagi. Ma ei suuda oma näolt naeratust pühkida, kui sa mõnikord und oodates hakkad loomahääli tegema, ikka kõik järjest läbi, keda sa tead: “Siga: röhh-röhh. Lammas, lambad: mää-äää. Lehm: amuuu. Kass: mjaaau. Koer: auh-auh. Hunt: uuuuuu. Kist:… Kist? Emme, kist?”

No tean ma jee, mis häält kits teeb! “Mökk-mökk?”

“Öök!”

*

Viimased päevad on siiski kohati ka rasked olnud. See va uinumisevärk on ikka üks igavene nuhtlus, kas sa palun tegeleksid sellega? Ma ausalt ei taha, et me selle pärast pidevalt tülitseksime, samas ei saa ma sulle ka ette heita seda, et sa õhtul magama jäämise asemel mind musitada ja kallistada tahad. Või mulle pai teha. Või mulle näppe kõrva toppida. Ma ei saa selle pärast kurjustada, aga, kullake… Mina ju teen tööd kui sina magad… Mitte, et ma sinuga lõputult hängida ei tahaks, aga töö ju ootab…

Järgmisel nädalal oled sa terve aeg oma isaga ja mina lähen reisile. See on teine kord, kui ma sind nii pikalt ei näe ja ausalt öeldes… Mu süda on praegu juba murdunud. Aga ma tean, et see teeb meile mõlemale kindlasti ka head, sul saab kindlasti isaga megatore olema ja te käite kõiksugu lahedates kohtades ja enne kui sa arugi saad, olen ma juba tagasi ja, kas tead, siis ei olegi veel suvi läbi! Meil on veel suve ees küll ja veel, mil me saame tšillida ja grillida ja hängida ja mängida.

Sest sinuga on tõesti tore kõike seda teha.

Musid-kallid,

emme

#naistejutud

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Kutsusin naised grupivestluses väikesele veinile. Kuidagi sai sellest vestlusest jututuba, kus on kaks päeva käinud lakkamatult hüsteeriliselt naljakas arutelu meeste, naiste, elu ja seksi teemadel. See on mind inspireerinud rohkem kui sajal viisil, palju sellest jõuab lähiajal blokki ka, aga siin paar mõttetera.

Samuti on teemaks nahkjoomine.

Parim kommentaar Facebookis Justin Petronelt: “First there is a mountain. Then there is no mountain. Then there is. #Donovan“

#naistejutud

Catnapping ja sellest, kuidas mind peaaegu spängiti

Argielu 27 Replies

“Kes siin majas kassidest boss on?” küsis Ruumi paar päeva tagasi.
“Hmm,” pidin ma natuke mõtlema. “Noh, Pussakas on noorem ja isane, Miuks vanem ja emane… Vist on nii, et Miuks on siuke tagasihoidlik matriarh, kes laseb Pussakal arvata, et ta on boss. Aga tegelt on ise boss.”

Nojah, seda, kes boss on, saime me õhtul näha. Olin mina rahulikult vannis (pärast ELU PARIMAT jooksu, muide! Fantastiline, mida frustratsioon inimesega ära võib teha), kui järsku kostuvad ilgelt imelikud hääled. Kuna lapsenuttu ei järgnenud ja Ruumi käis üsna rahulikult pärast toas ringi, ma vannist välja ei kiirustanud. Hiljem selgus, et lahtisest uksest oli sisse hiilinud vana hea Pussaka sõber, kes otse Ruumi voodi alla jooksis.

No ja ega Pussakas sellist asja silmaotsaski kannatada või! Peksis sissetungija pikema jututa välja ja käis pärast, oks laiali, uhkelt toa ja õue vahet: “Noh, tahaks näha, kas VEEL KEEGI julgeb siin MINU NAISTELE läheneda?! Ah, on soovijaid? Pole? SEDA MA ARVASINGI.”

Miuks oli sel ajal ettevaatlikult voodi all peidus.

No ja siis järgmisel päeval läks Pussakas kaduma. Ta tuleb alati kutsumise peale ja kuna viimane tüli naabritega sai alguse just sellest, et ma peaksin oma kassi toas hoidma, sest NAD TAPAVAD LILLED ÄRA, KAS KEEGI OMETI MÕTLEKS LILLEDELE?!

Asi lõhnas, nagu öeldakse, kalaselt.

Hõikusin, mis ma hõikusin, ei miskit. Läksin mureliku südamega siis Milakesega koos Mallu juurde grillima, kui Ruumi tekstib: Pussakas kodus. Niipea, kui ma kodust lahkusin, olla kuskil käinud suure paugatusega uks ja Pussakas jooksnud, saba seljas, kergendunud ilmel kodu poole. Hiljem oli ainult Ruumi juures keras ja nurrus, nii et maja värises. Julges uuesti alles õhtupoole nina trepile pista.

Mis paneb mind arvama, et keegi hoidis Pussakat pantvangis. Sest mina ju keeldusin oma (praeguseks totaalselt) õuekassi kinni panemast ja pakkusin lillepeenrate jaoks välja muud, vähem catnappingut sisaldavad abinõud.

Ruumi muidugi kahtleb, kas inimesed suudaksid ikka nii napakad olla. Mina – noh, kuna ma ise olen üsna napakas (Ruumi: “See on ikka täiega veider, kui hull sa oled.”), siis ma suudan seda inimestest uskuda küll. Eriti arvestades, et see meie suur konflikt päädis sellega, et mind üritati SPÄNKIDA.

Ffs.

Ma arvan, et inimesed, kes tahavad teisi (mitte-erootilisel kombel) (nii, NII mitte-erootisel kombel) spänkida, kui neil konflikt tekib, on võimelised ka kassi röövima.

Aga tõestada ma midagi ei saa, nii et nüüd lihtsalt hoian kassidel veel rohkem silma peal. Kuni ma piisavalt rikas pole, et StickNFind bluetooth kleepsud ära tellida. Need on täiega oosõm asjad, muide. Võite vabalt mulle kinkida.

Edit: nagu siin kommentaatorid märkisid, siis tuleb ilmselt tõesti kassid nelja seina vahele kinni tagasi suruda. Üks põhjustest, miks üldse Nõmmele kolitud sai, oligi ju see mõnus võimalus, et Pussakas saaks õues käia… Plaan, et siit üldse minema tõmmata, tundub aina ahvatlevam…

suvesarjad

Muusika, raamatud, kinokunst 1 Reply

Niisiis, olen siin uute ja natuke vähemuute suvesarjade osas ringi šopanud. Tuleb tunnistada, et ega see valik just väga suur ei ole. Vanemate tegijate hulgast on suvel vaid “Drop Dead Diva” ja “Burn Notice”, millest mõlemat julgen soovitada, kuigi nad on üsna erinäolised. Üks kergem, teine keerukam, üks action, teine rohkem naistekas.

Aga uusi sarju õnneks tuleb ikka ju peale ka! Kõik neist püsima ei jää, kõik pole head ka, aga mõned siiski noppisin välja.

Defiance

“Defiance” on SyFy telekanali uus originaalsari, mille tegevus leiab aset tuleviku-Maal, kus omavahel rabelevad viimaste järelejäänud ressursside pärast eri tulnukarassid (kes kõik huvitaval kombel ikkagi inimeste moodi on, ka reptiilid). Iseenesest mulle meeldib, pikka aega pole mõni sci-fi sari mulle külge hakanud (viimane oligi vist “Firefly”), aga pole ta ka päris see sari, mille vaatamiseks õhtul endale mõnusa dinneri teed, telefoni välja lülitad ja siis naudiskled. Paras kerge suvine amps seega. Paksuks ei tee, mõtlema palju ei pea, aga nalja saab vähe.

Graceland

“Craceland” on kah uus sari, seda teeb Jeff Eastin, sama vend, kes on “Burn Notice’i” taga. Tegu on põnevussarjaga, mis keerleb pundi undercover mentide ümber. Kes on FBIst, kes tollist, kes DEAst – elavad koos ühes majas, enamik neist on muidugi unreasonably hot ja valedevõrk on seal mõnusalt juba nelja osa peale läbipõimunud. Ühesõnaga: soovitan. Üks mu hetke lemmiksarjadest. Ahjaa, silmale on õudselt mõnna vaadata ka. (Ja seda mitte ainult kuumade naiste ja meeste pärast. Režii ja montaaž on ka head.)

Mistresses

“Mistresses” on USA versioon briti samanimelisest sarjast, mida ma vaadanud ei ole, seega ei oska võrrelda. Aga ei ole ka isu UK versiooni üle tšekkida, sest SEE SARI ON FAKING OOSÕM. No täielik naistekas muidugi, aga nii-ii kuum ja nii-ii… plot-twisty, et ainult ahmin õhku. Muidugi, ei tea ju ka, kauaks neil pauerit jätkub. Üks neljast peaosalisest on see “Charmed’i” Phoebe, Alyssa Milano. Sari on täis intriige, saladusi, seksi ja veel kuumemaid osatäitjaid kui “Graceland”. No tõesõna, kust näiteks on välja võetud selline vend nagu Brett Tucker, kes – nagu pärast guugeldamist selgub – on üks neist meestüüpidest, kes näevad vananedes palju kuumemad välja kui noorena. Mm, Brett Tucker…

Continuum

“Continuum” on Kanada sari, mida kirjeldades võiks tunduda, et see on ääretult naeruväärne – tulevikupolitseinik satub olevikku ja hakkab seal kah politseinikuks, samal ajal uurides, kuidas oma aega tagasi saada… Aga olen praegu kaks-kolm osa ära vaadanud ja totally hooked. Väga lahe teostus ja kuigi peategelases puudub see sügavus, mida ootaks, on praegu veel flashi ja bangi piisavalt, et esimese hooaja vaatan kindlasti tervikuna ära.

Baby Daddy

Nüüd tulevad sarjad, mis on vähemhead või suisa igavad, aga ajatäiteks kõlbavad küll. Näiteks ABC Family sari “Baby Daddy“. Minusugusele inimesele ei sobi tavaliselt kohe üldse poliitkorrektsed asjad, eriti poliitkorrektne huumor ja roheline reiting, mis annab loa sarja vaadata kõigile vanusegruppidele. Seega pole ma vist mitte ühtki ABC Family sarja viitsinud elus vaadata. Aga seda jäin nüüd vaatama ja olen mõnda aega juurelnud, et miks ma vahel laia häälega naeran, kui sari on tuntavalt sitt. Täna mõtlesin välja – seal on head karakterid ja hea dialoog, aga küsimus on selles, kuidas need karakterid seda dialoogi ütlema pannakse. Ehk et ei mingit üllatusmomenti, täiesti klassikalised kisutud olukorrad. Aga punchline’id on kohati head ja kõrvaltegelane Tucker on lihtsalt teinekord puhas kullaauk.

Devious Maids

“Devious Maids” tuleb vist samadelt tegijatelt, kes “Meeleheitel koduperenaisi” tegid ja kuna see viimane sari ei läinud mulle kunagi peale, ei olnud ma väga üllatunud, kui DM-d pilootosast edasi ei viitsinud vaadata. Aga on näha, et on tõsiselt ette võetud ja kindlasti on ka teie hulgas keegi, kellele see meeldida võiks. Ma ei teagi, miks “Mistresses” mulle peale läheb ja “DM” mitte. No tõesti ei tea…

Sullivan & Son

“Sullivan & Son” on klassikaline baarikomöödia, mis keerleb baarmani ja tema perekonna, sõprade ja baarikärbeste vahel. Komöödiana mitu vaksa parem kui “Baby Daddy”, aga siiski mitte kõige parem. Autor ja peaosatäitja Steve Byrne tundub olevat kusjuures päris andekas tüüp, aga millestki jääb siin sarjas puudu. Kah ei saa öelda, et poleks huvitavad karakterid – paberil vähemalt. Aga nagu… veits igav.

Taaskasutus

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

K. on külas. Eile hakkas tal tekkima odraiva. Helistab sõbrannale, kes homme siia tuleb.

K: “Võta Lasnamäe taaskasutusest mulle kaasa uus silmamuna, kui tuled.”
Sõps: “Ei saa, silmamunad on otsas. Taljed ka.”
K: “Kurat, kolm taljet võiks sa küll võtta.”
Sõps: “Ei saa jah kahjuks. Ei saanud endalegi, hiljaks jäin…”