Sildiarhiiv: random

1.12.14

Umbes kell 5 hommikul läks mul uni ära. Ma ei tea mille peale… või siis tean? Miuks oli roninud rinnale ja ma ei saanud hästi ei liigutada ega hingata, sest parema külje all oli Pussakas ja vasaku külje all väikesed teravad rusikad.

Uni läks ära ja ma mõtlesin rändom-asju, poolikuid tööasju, seda, kuidas esmaspäevase logistikaga hakkama saada. Mõtlesin kuusest teises toas ja mõtlesin lumest ja mõtlesin, et äkki nüüd hakkab ükskord jälle natuke normaalsem elu, sest ma olen nii vä-si-nud…

…mõtles ta kell 5 hommikul ja ei suutnud uuesti uinuda.

Uinusin paar minutit enne kella – as per usuell – siis lugesime Miiluga koos uudiseid ja toppisime riidesse ja surusime end külma autosse (reostaat!), kust aknast väga midagi ei näinud (kojameeste mootor!) ja sõitsime kaks minutit lasteaeda, sest ometigi oli ju Mila Esimene Päris Lasteaia Päev.

Ta lippas rõõmsalt minema ja mina läksin jälle külma autosse (reostaat!), kust aknast midagi väga ei näinud (kojameeste mootor!) ja kiirustasin selku-põikega (taara! et saada rongiraha!) Männikule.

“Ma tõin teile jälle ühe auto parandada…”
“…aitäh?”

Ja siis läbi sügavkülma (mm! kas te nägite, KUI ILUS täna maailm oli?) (v.a saartel) bussile ja siis läbi Nõmme keskuse kelgupõikega (sest lasteaed siiski on paraja vantsimise kaugusel) (Klooga ühistransport oleme teinekord me ise poest poeni, kui ilusti palutakse) rongile, siis läbi sügavkülma koju (mm! ilus!), siis üks kiire lõunasöök ja uuesti lapsele järele, sest nii on soovituslik.

Laps ei soovinud lahkuda, aga siiski tuli. Homseks jääb punn terveks päevaks, sest LASTEAED ON TORE SEAL SAAB MÄNGIDA EMME SEAL SAAB MÄNGIDA! ja mina imestan, et on olemas elu ja maailm, kus saab actually funktsioneerida nii, et näed ka päevavalgust ja saad PÄEVAL tööd teha ja PÄEVAL…

aga ööd on ju ka. Ööd on ju ka vaja üle elada. Mingi tõsine motivatsioonikriis on, kirjutamise mõttes. Ja üldiselt inimeseks olemise mõttes ka. Täna näiteks pidin kirjutama kuus asja, kirjutasin kaks. Aga kui ei jõua tervet rehkendust, tee pool?

Ja ma JUBA JÄLLE köhin nagu hullumeelne. Miks, ma küsin, miks?! Mul oli ausalt täna müts peas ja kaks kampsunit suisa seljas ja vähe ei puudunud, et suusapüksid oleks välja kaevanud, sest mitte et mulle ei meeldiks külm, väga meeldib, aga mulle ei meeldi, kui toas ja autos on külm. Õues? Vabalt. Muul ajal võiks saada ringi käia maikaga.

Rongipiletihinda on tõstetud. Vaene tudeng ei pääse linna enne reedet. Täna vaatasin pangaarvet ja mõtlesin, et see raha oli kunagi kolmandik kuueelarvest, täna katab ühe poeskäigu.

…aga kümne aasta taha pole mõtet hindu ja rahasid arvutada. Lihtsalt pole mõtet. Tagasi vaadata. Pole mõtet.

Aga meil on kuusk ja see on imeilus ja kuigi ma tahaks pugeda teki alla ja kaissu ja lihtsalt rääkida hingest välja see ärevus ja paanika, mis sinna tekkima on hakanud, saan ma siiski hakkama, sest mul on muusika ja mõned inimesed siiski arvavad, et ma olen lahe ja kuigi võibolla nad ülehindavad mind, leian ma oma motivatsiooni õige pea üles.

Sest nüüd algas uus elu ja ma saan lõpuks päriselt ELAMA hakata, ma ei ole 24/7 lapse külge seotud ja ISSAND KUIDAS MA NEED 3,5 AASTAT OLEN ÜLDSE ELANUD?!

PS. Millal see juhtus, et mul on Nii Suur Laps?

PPS. Kas nüüd on lõpuks jälle Minu Aeg?

PPPS. Ma armastan oma eriala vahepeal nii sügavalt, et tahaks nutma hakata. Oleks aeg vist õppida, kuidas sellega end siiski normaalselt ära elatada.

PPPPS. Depressioon valetab.

rikkus ei anna häbeneda

Maailma kalleimad pliiatsid. Loe daki.tahvel.info, kuidas ma feilisin.

A photo posted by daki (@instadaki) on

Vahepeal on 3aastasega poes käimine tõeline kadalipp. Eriti nüüd, kui kõik on jõuluasju ja fantastilisi mänguasju täis, mida isegi tahaks lademetes kokku kuhjata.

Aga õnneks ma vaene.

Ühel õhtul siin sain ma isegi seda stseeni (mida Mila tavaliselt ei tee, tavaliselt saab temaga ikka asjad läbi rääkida), kus laps lihtsalt ulgus ja nõudis mingit Lego-värki. Õnneks lahenes asi nii, et ajasin asja Jõuluvana vastutada.

See-eest Poni-lossiga nii lihtsalt ei läinud. Oli väga raske selgeks teha, et 60 eurot on mänguasja eest tõesti liiga palju, ISEGI JÕULUVANALE. On tõesti äge loss, no ja ponid, eks, ma tõesti mõistan. Aga no tõesti ei saa seda endale lubada.

Pärast pikki läbirääkimisi oli Mila nõus vahetama Poni-lossi plastiliinide vastu. Kõik need plastiliinijullad on head odavad ja mulle endale ka nii meeldib nendega mässata. Otsustasime ühiselt 9eurose jäätisemasina kasuks. Patsutasin endale mõttes juba õlale – hea vahetus, mõelda! Karjuva ja röökiva lapse või siis 60eurose väljamineku asemel mänguasi, mis meeldib meile mõlemale! Puhas võit!

“Oi, aga sul oli pliiatseid ju ka vaja,” haarasin ma esimese pliiatsipaki, mis kätte jäi. Sest et… pliiatsid. Palju need ikka maksta saavad.

Tuleb välja, et saavad maksta 17.90.

PLIIATSID! PEAAEGU 20 EUROT!!! Kolme paki eest saaks juba poni-lossi!

Vaatasin hiljem seda tšekki ja mõtlesin, et jepp. Nii palju siis võidust.

Ei tasu ikka hõisata enne õhtut.

Samuti ei tasu pidada enesestmõistetavaks, et pliiatsid on odavad.

Ega rikkus anna häbeneda samas, nagu Lemmik ütles. Tõsi ta on.

notes from the other time zone

Täna tundsin, et mul on nii fakken kopp ees sellest, et ma elan mingis täiesti teises ajavööndis kui kogu ülejäänud maailm. Ehk on õige hetk jätta ajalooannaalidesse märk maha – sest ju detsembrist saab Mila lõpuks lasteaeda ja järgmisel semestril peaks olema põhimõtteliselt ainult magistritöö kirjutamine ja võibolla üks aine, nii et elu muutub lõpuks ometi täiesti kardinaalselt – vähemalt mis puudutab ajavööndeid.

Sest ma olen NII väsinud sellest, et minu aktiivne päevaperiood algab kuskil 15 paiku pärastlõunal ja lõppeb 3-4 ajal öösel. Mis tähendab, et aeg, mil kogu ülejäänud maailm elab ja töötab, on minu jaoks ääretult ebaproduktiivne ja ma kas magan või püüan end ärkvele saada või tegelen emandusega.

Ja ma olen lõppeks ka nii väsinud selles pimedas sõitmisest. Väsitab rohkem, kui oleks arvanud.

Viimased nädalad on kuidagi eriti hullud olnud. 4-5 päeva nädalas on kool, mis algab üldiselt kell 17, mis tähendab, et heal juhul hakkame liikuma, kui veel on väljas hämar, halvemal juhul hakkame liikuma, kui on juba pime. Laps hoidu, ise kooli, siis koolist koju, vahel laps kaasas, vahel laps isa juures – aga igal juhul jõuame me koju 20-21, teinekord isegi 22 paik. Ja kui sellele liita otsa veel õhtusöögi valmistamise aeg, ning arvestada, et minu tegelik tööaeg algab siiski sel hetkel, kui laps on magama läinud, siis pole ju imestada, et: kui ma tahan töötada päevas vähemalt 4-5 tundi, siis on magamaminekuaeg 3-4. Või kui ma võtan vabamalt ja lähen linna sutt varem ja töötan või õpin enne kooli – siis lõppeks ikka tahaks ju omaette ka õhtul tšillida ja lugeda või sarju vaadata, näiteks.

Või juukseid värvida.

Või something-something asjad, mida inimesed teevad, kui nad saavad olla üksinda.

Ja ma olen suht väsinud sellest ka, et ei oska enam sõpradele seletada, miks ma nii imelikel aegadel aktiivne olen ja teistel, “täiesti normaalsetel” aegadel telefoni vastu ei võta, sest ma kas magan Milaga koos lõunauinakut või sõidan või olen koolis.

Täna oli linnas kell 15 kohtumine ja ma realnaja tundsin, et see on hetkel minu eluviisi juures sama hea, kui mul oleks kohtumine kell 10 hommikul. Siuke paras hommikusöögideit. Et jõuab parajalt hommikukohvi autos ära juua enne.

Aga detsembrist, ma loodan, kõik muutub. Või õigemini, kuna nüüd juba on Milal hea hoiukoht kuni lasteaiani, siis ma katsun juba praegu end kokku võtta ja teha natuke aktiivsemaid samme päevasesse eluviisi tagasipöördumise osas.

Sest need harvad korrad, mis ma kalleid näen, meeldiks mulle nendega natuke ka nii rääkida, et kõik ei vaataks mind imelikult, et miks ma ei ole kell 2am väsinud kui kõik teised on. Või siis äkki suudaks end kokku võtta ja inimesi hakata ka võõrustama rohkem. Sest inimestele meeldib maal külas käia siiski pigem päeval, kui rongid ka sõidavad.

Aga valgust pole vist niikuinii ühelgi ajal praegu eriti.

Unes näen juba mitmendat ööd järjest lund.

saturday night live

Kuna mu aju vajab õnnehormoone ja kui ma FBs nõu küsisin, soovitati mul süüa singivõileiba ja teha heroiini, samal ajal kui keegi mind spängib (kõlab nagu keeruline viis herot teha), siis mõtlesin, et proovin teha nimekirja asjadest, mis mu elus actually on hetkel megacoolid.

Näiteks fakt, et ma olen olnud kodus KÕIK LAUPÄEVAD viimased kümme nädalat, mis tähendab, et ma olen saanud vaadata Doctor Who värskeid osasid ahjusoojade saiadena.

Ja siis ma sain aru, et ma olen olnud kodus KÕIK LAUPÄEVAD VIIMASED KÜMME NÄDALAT.

Someone needs a life.

Aga siiski… Peab olema ju häid asju elus?

…küte lülitati sisse!

…Õhtuleht kirjutab olulistest asjadest

…mul on järjekorras viis artiklit!

…ja kaks kuud elektrivõlga…

…Mon Rouge’ile tehti õlivahetus ja peagi saab ta täiesti üles vuntsitud…

…ja ma tahaks öelda, et kui ma praamiga üle tulin ja tundsin surmahirmu, sest lained lõid üle kapoti ja ma PÄRISELT mõtlesin, et läheme siiasamma Suure Väina põhja, et siis mul oleks avanenud uus eluperspektiiv, aga ausalt oli mul lihtsalt megamerehaigus ja ma olin veits mures, kas Lemmik või keegi ikka kannab mu kasside ja kitarri eest hoolt ja ei olnud nagu seda tunnet, et live the life to the fullest.

///

Ühesõnaga, ei tulnud nimekirjast midagi välja. Aga igal juhul ei soovita tormiga merele minna mitte kellelgi.

Aga vähemalt on küte sees ja ükspäev tuleb ka päev, kui ma saan elektriradika välja lülitada.

Ja noh, kahe laupäeva pärast on ka Doctor Who hooaeg läbi ja siis saan ma öelda, et ma veetsin terve hooaja kodus ja keegi isegi ei üritanud mind välja kutsuda ja ma isegi ei tea, mille järgi ma edaspidi hakkan aega arvama.

dialoogikatke rongist

Alguses arvasin, et omavahel räägivad isa ja poeg, aga pärast ma polnud enam nii kindel. Igal juhul – üks umbes 30aastane natuke kulunud olemisega meesterahvas ja üks varateismeline poiss. Rongis teel Paldiskisse.

“Istu, kaks!… Õigemini, ei, oot, kuidas seda öeldigi? Istu, viis! Jah, just…! Mind on elus, muide, lausa kahest koolist välja visatud.”
“Jah?”
“Nojah.” Lonks kaheliitrisest pilsnerist. “Aga ega ma selle üle uhke ole või midagi. Ega ma mingi moraalijünger taha nüüd sulle olla, eks. Aga kui ma ikka ringi vaatan – kõik mu klassivennad ajavad miljoneid kokku. Miljonid tagataskutes! Ja mis mul on? Hui mul mingid miljonid on! Müün kehvasid autosid…”

Lonks kaheliitrisest pilsnerist.

eeskujulik klienditeenindus

Kui millalgi pärast lõunat olin valmis mobiilsesse levisse tagasi tulema, rabas mind hetkeks üks kiri postkastis. SEB-lt nimelt oli tulnud automaatvastus, et vastame teie kirjale õige pea. Aga ma ju ometi polnud neile midagi kirjutanud!

Kiirelt klikk sent kaustale ja ema-õõv sai teoks:

 

Screenshot_2014-08-20-16-31-37Küsisin Mila käest, et kas ta teab midagi sellest.

“Jaa, mina kirjutasin selle enne!” teatas ta rõõmsalt. Tsekkisin kellaaega: “Aga siis sa ju magasid?”

“Jaa, aga ma kirjutasin selle enne valmis!”

Nojah, ju siis kiri läks teele, kui data jälle sisse lülitasin. Jube piinlik, aga no ikka juhtub, rahustasin end. Ju SEB saab ka aru, et tegu on suvalise eksitusega. Seda piinlikum oli mul mõned hetked hiljem:

Screenshot_2014-08-20-16-32-23

Ei jäänud mul muud üle, kui neile olukorda lühidalt selgitada ja tänada neid eeskujuliku klienditeeninduse eest. Ja noh, kuigi nad arvutis vist neid emotikone ei näe, on minu arust Mila kiri päris vahvalt kokku pandud. Eriti meeldisid mulle need dollari-emotikonid. Ja et kiri lõppes kanaga.

Eeskujulik.

 

kuumapühad

Nii palju postitusi on järjekorras, aga ausalt öeldes olen ma poolsurnud, kohati täiesti surnud ja igatsen, et töötaksin konditsioneeritud kontoris ning ei oleks kuuma käes lõksus. No mitte KUHUGI pole minna, mitte KUSKIL pole hea. Ainus teadaolev konditsioneer on… Hmm, seda polegi. Tuleb vist ikka kuhugi päristööle minna.

Seega jätan ma siia ühe suveemotsioone täis pildi, kurdan ühe korra veel, et isegi merevesi ei jahuta, sest on vetikaid täis madal supikauss ja üleüldse, eks ole. See suvi on olnud õudselt tore, aga see temperatuuri asi, sellest ma peaks kellegagi siiski kuskil rääkima. Mingi kaebekirja kirjutama või midagi.

Seni võite lugeda Õhtulehest “Kortermaja” arvustust või Delfist mu värskemaid kolumne. Ja juulikuu Nipiraamatus katsetasin pikalt ja laialt, kuidas kuumusega hakkama saada, nüüd on aeg neid nippe katsetada!

summer emotions

Loosivõitja selgunud!

Ja nüüd ongi aeg käes, et loosida see tore inimene, kes saab Mario Mesiga minna ja läbi viia ühe toreda fotosessiooni Tartus. Random.org valis selleks 16nda kommentaari, mille jättis Kaidi ja kes kirjutas oma kõige lahedamast suvekogemusest nii:

Kõige lahedam asi selle suve juures on see, et vähemalt ÜKS AASTA on mul ka oma elukaaslasega samal ajal puhkused. Saame koos käia ringi mööda Eestit, vanavanematel külas ja isegi kodu äkki ära koristada :D
Tegelikult selle suve lahedam/hirmsam on alles vast ees: langevarjuhüpe üksinda 1,5km kõrguselt. Ning jah, ma kardan pisarateni kõrgusi:)

Palju õnne, Kaidi! Võta Marioga ühendust, tema kontaktid leiad kas tema Facebooki lehelt või tema kodulehet mariomesi.com, kus on üleval veel pilte meie pildituurist:)

vaadake kasse ka

Et mu emopost (pole täna enam hullu midagi, sain oma tähelepanuvajaduse rahuldatud ja emotsioonid kontrolli alla) poleks siin viimane, aga kuna mul pole aega kirjutada eriti, siis vaadake hoopis nunnusid kasse.

Ja ärge unustage, et täna õhtul loosin ma välja vahva fotosessiooni Mario Mesiga, on viimane hetk loosis osaleda!

Ahjaa, ja esikas muidugi tuleb, pange endale kohe kalendrisse kirja, et ma ootan teid kõiki 24.07 kell 16 Domingosse. Kauni kutse teen ka, sellepärast täna kiire ongi:)

veregrupidieet ehk GIMME MAH BACON BEEOTCH!

Minu uus ripsmetehnik Agnes on selline multifunktsionaalne inimene, kes muuhulgas on õppinud Kanadas tantsu, tegutseb fotograafina ja plaanib hakata õige pea andma toitumisalast nõu eratreenerina. Täna vestlesime natuke sel teemal, sest on tõsi, et kogu selle saikondus-lahutussaagaga seoses on mu kaal tõusnud, aga kuna selle langetamine pole olnud mu viimase aja prioriteet*, siis pole ma selle pärast muretsenud, sest a) ma tean, mis on selle põhjuseks, b) ma tean, mis on selle psühholoogiliseks põhjuseks (ja ma tegelen sellega) ja c) ma jõuan selleni.

Aga kui Agnes oma eratreeneri plaanist rääkis, siis sattusin ma kohe õhinasse ja pakkusin end sügisel katsejäneseks. Agnes muidugi arvas, et kui ma teen juba praegu paar lihtsat muutust, siis võibolla polegi mul sügisel tema abi vaja.

“Mis trenn sulle muidu meeldib?” uuris ta. Ja ma rääkisin. Et oi-kuidas-mulle-ei-meeldi jooksta, aga olen seda püüdnud endale mitu aastat peale sundida. Aga et mulle väga meeldib jõudu teha, sest seda ma jõuan ja lihaseid mul on ja…

“Kullake, see jutt jäta kohe järele!” haaras ta hellalt mu näost. “Kuule, kujuta nüüd ette: kui sa kogu selle rasva oma kehalt eemaldaksid, oleksid sa mingi tõeline ambaal! Sul on juba praegu liiga palju lihaseid ja kui su eesmärk on kaalu alandada, siis sul lihtsalt POLE VAJA kõiki neid lihaseid, et oma keha ringi vedada, on ju nii?”

OH GOD MA EI PEA ENAM JOOKSMA FAKK JEAH! oli ainus, mis ma mõtlesin.

Tegelikult meigib see väga senssi ka. Ja tore on see, et kõik Agnese soovitatud spordialad – rattasõit, jooga, planking ja keplemine – on need, mida ma olen mingil eluperioodil teinud ja väga nautinud.

Toitumisest rääkisime ka, Agnes usub tugevalt veregrupidieetidesse – või õigemini, mulle tundub, et täpsem oleks sõnastada: oma keha kuulamisse. Ma jäin kahtlevale seisukohale, sest olen kunagi seda asja uurinud ja ainus, mis mul meelde jäi, oli see, et kõik head asjad keelati mulle kui AB-grupile lihtsalt ära. Lubasin aga asja uurida ja nüüd ma seda siin põneva Uru-Eng mängu saatel tegingi.

Mis selgus? Oh jaa, mul oli õigus! MA EI TOHI MIDAGI HEAD SÜÜA. Liha, peekon? Unusta ära, kui see pole just jänes või kalkun, põhimõtteliselt. Tore on see, et tomat, küüslauk ja sibul on kõik kas soositud või nullefektiga (ehk “pohhui”, nagu ma seda Lemmikule ette lugedes sõnastasin). Jahutooted põhimõtteliselt ka – enamasti pohhui. Juustudest soovitatakse kodujuustu (kas just “väkk”, aga “sügav dislaik”), õnneks on mozzarella.

Ja siis kõige õõvastavam! Kaalu langetamiseks PEAN MA SÖÖMA PIIMATOOTEID. JA HOIDUMA PUNASEST LIHAST. Millest koosneb praegu mu elu? Punasest lihast ja piimatoodete vältimisest, kui see pole just parmesan pasta peale või supi sisse. Noh, midagi ma teen õnneks õigesti, juurikaid ja muud veget söön hea meelega, AGA MIS MÕTE ON SEL LIHATA?

(Vabandage mu dramaatilisust, mäng on siiski ülipõnev siin taustal.)

No ma ei tea, äkki naljapärast siiski proovingi. Sest mereande võin pee-emm mõõdutundetult näost sisse ajada ja mm, mereannid, mm… Õnneks Lemmikuga meil päris palju kattub (peekonile ja singile peaks me mõlemad matused tegema), aga no siiski. Inimkatsed? JA VEEL PEEKONIGA?

You have got to be kidding me!

Also, pildiga seoses: Adventure Time on vist üks parimaid multikaid, mis IIAL on tehtud. Regular Show ja Bob’s Burgersi kõrval, muidugi.

On kellelgi kogemusi veregrupidieediga? Ma tean, et arvamused sellest, kas see töötab, on vastandlikud ja eriti vist midagi siin teaduslikult tõestatud pole, aga ikka põnev ju kuulda teiste kogemusi ka!

*Prioriteetide järjestus ajalises lõikes: 1. Ellujäämine. 2. Õnnelik olemine. …45. Kaal.