Suu on olnud paistes juba nädal aega, mis teeb rääkimise, naeratamise ja hea tuju in general üsna võimatuks. No ikka ei ole võimalik elada, kui iga neelatus ja liigutus valutab nagu vanakurat.

K. soovitas, et ehk ma võiksin proovida nõelravi. Ja kuna meeleheitel inimesed teevad meeleheitlikke tegusid, siis panin end kiirelt Tsui (ma loodan, et ta nimi kirjutatakse nii) juurde Hiina Keskuses kirja.

Võdin oli sees, kui eile kohale läksin. Mind juhatati taharuumi, kus kõigepealt lõi pahviks tugev viirukilõhn. Heitsin Tsui lüheldaste käskluste peale lauale pikali ja üritasin talle seletada, mis mul viga on, kui ta, näpud mu suus, üritas aru saada, kust valutab ja kui tugevalt. (“Ai-ai-ai-ai-aaaaah! Just seaaaalt!” – ja ma üldiselt olen ikka väga kõrge valutaluvusega*) Ning siis läks asjaks.

Ma ei osanud üldse ette kujutada, mis tunne see olla võiks, kui keegi nõelu paneb. Noh, mõtlesin, see võib vabalt olla midagi sarnast tätoveerimisnõelale. Aga võta näpust, polnud. Oli lihtsalt kerge surve. Valusaks läks siis, kui ta hakkas nõelu läbi katsuma ning valupunkte otsima. Liigutas aga nõela näos või käes ringi ja küsis: “Tunneme? Tunneme?”, kuni ma tõmblesin, vibelesin või ohkasin: “Tunneme-tunneme.” Need otsimishetked olid küll natuke ebameeldivad, eriti näos. Aga samas oli selline magusvalus tunne, nagu ikka on, kui paistes koha peale vajutada.

Kogu see vedelemine oli tegelt üsna igav. Mingil hetkel tõmbas ta mu kohale mingid soojalambid ning peagi hakkas mul üsna palav. Siis vaatasin ma lakke ning imetlesin suurt toru, mille kaudu – nagu ma kuulsin – kellegi ülemise korruse naabri väljaheited torustikku jõuavad. Tuba oli vaikne, kui välja jätta veelahin torust ja Tsui väheldane ringinahistamine ja see, kui ta iga teatud aja tagant tuli taas mu punkte otsima ja nõelu liigutama.

Oleks hirmsasti tahtnud näha, milline ma nõeltega välja näen, aga ei õnnestunud isegi käte nõelu kiigata. Ja kõige vastikum tunne polnud mitte nõelad varvaste vahel, vaid hoopis käeõndlas.

Mingil hetkel hakkas valutav suupool soojalt surisema ning valu vaikselt kaduma.

See kestis täpselt selle ajani, kui koju jõudsin ja õhtuks pidin ikka valuvaigistid sisse lajatama. K. lubas, et hommikuks peaks kõik möödas olema, aga boy was she wrong. Õigemini, täna on parem küll, näiteks pole ma võtnud valuvaigistit ja suudan üldiselt funktsioneerida, käisin isegi Elvas arsti juures, aga niipea, kui koju saan, neelan valuvaigistit küll, sest suht võimatuks on asi jälle läinud.

Nii et ma ei oskagi nüüd seisukohta võtta. Kogemusena oli huvitav, aga kas ka seda paarisadat krooni väärt?

Ma lihtsalt tahaks, et see valu juba ükskord lõppeks.

—

*Vt ka nibu- ja keeleneet, tätoveeringud

Uh, see nädal oli füüsiliselt ja emotsionaalselt üks väga raske nädal üle pika aja. Alles ma siin hõiskasin, et stressi üldse pole, võib-olla sellepärast siis tunduski nüüd natuke rohkem pingutamist kohe stressina. Varem, kui ma polnud siuke kulge-rahulikult-zen-mutt, poleks ma sellise nädala peale mitte kulmu ka tõstnud. Aga täna, kui ma kell 17 raamatud kokku pakkisin ja Prima Vista nädala ametlikult lõppenuks sain kuulutada, oleks ma praktiliselt poeparklas kokku kukkunud, sest nii suur pingelangus oli.

Füüsilisest raskusest: juba eelmisel laupäeval otsustas mu selg valutama hakata ja nii helistasin ma kolmapäeval, pisarad silmis massöörile, et paluuuun, tehke miidaaagiiii… Ning muidugi sain ma maiööl ju külma ning vasak põskkoobas on viimsed päevad valutanud. Ja ka see pole veel kõik, oo ei. Muidugi otsustas taas hakata kasvama tarkusehammas, mis tähendab, et lisaks vasakpoolsele põskkoopale on valutanud ka vasak suupool PIDEVALT* ja üldse ilgelt tropp on see, et koguaeg on valus ja päev algab ja lõppeb valuvaigistite söömisega.

Sel nädalal muidugi olid pikad tööpäevad ja esmaspäeval tuleb veel üks hästi stressirohke päev, aga sellepärast ma muretsen siis, kui see käes on. Lisaks oli veel see Hull Reede, kui ma pidin inglise keeles magistrandidele loengut pidama ja enne seda olin ma ikka suht breakdown of the närvi** äärel, ise sain aru küll, et olen ju ette valmistunud ja teemat natuke ikka valdan ja et TEGELIKULT ei peaks muretsema, aga ma kohe ei oska ilma muretsemata. Viimases (või eelviimases) “The Middle’i” osas just oligi, et inimesed jagunevad kaheks: need, kes muretsevad, ja need, kes ei muretse. Mina olen raudselt nende hulgas, kes muretseb.

Paradokse täis olen ka, nagu näha. Alles räägin zenist ja siis juba muretsemisest. Oh jah.

Õhtul veel oli kohustus ja rõõm mängida plaati Wave’il, mis oli nunnu ja äge ja ma mõtlen, et äkki ikka ei peaks diidžeitamine sisaldama endas nii palju tantsimist, aga teate, ma teistmoodi ei oska ka kohe. Kui mul oleks rohkem neid DJ gige, siis oleks ma märksa paremas vormis, otsustasin, kui higist tilkuvana lavalt maha ronisin.

Järgmine kord mängin plaati siis Roll ja Bassi festivalil, 21. mail rokiklubis, ma vist lähen peale kell 22 B-saalis.

Aga jah, mu sõbrad, kuidagi hullumeelne on veits olnud, või õigemini, natuke nihkes, et ei ole saanud õieti muule keskenduda, kui Nendele Olulistele Asjadele, Mis Tuleb Ära Teha. Aga nüüd ma vist katsun end kokku võtta ja õue minna ja natuke inimese kombel lõõgastuda. Kui ainult suu ei valutaks nii õudselt.

—

*Seda asja on varem hästi saanud ravida viinaga, no et hoiad viina põses, aga mul kodus viina polnud ja ma proovisin Pirita liksiga. NOT COOL, GUYS. Ärge järgi tehke. Valu vastu kah ei aidand.

**Nii närvis olin, et pesin kogemata enne kodust lahkumist hambaid karvaeemalduskreemiga ja imestasin, et miks ei vahuta.

Kuna ma järgmisest nädalast ei saa hakata enam oma armastatud treeneri juures kella 12 trennides käima, siis olen nüüd kaks nädalat või nii käinud ja erinevaid teisi minu spordiklubi trenne proovinud. No neid, kus ma reaalselt saaks hakata järgmisest nädalast käima.

Alguses, kui ma selle treeneri juurde läksin, valisin ma veits vale trenni – kõlava nimega fatburni, mis reaalsuses kujunes lihtlabaseks aeroobikaks. Või õigemini – lihtsat ja labast polnud seal midagi, sest teate, ma olen siuke puujalg, et lihtsalt on võimatu minu jaoks mingeid kombinatsioone omandada või teha. Pealegi hakkab mul maru kähku igast hüplemisest pea ringi käima ja siis on veel raskem mingeid kombosid teha.

Aga siis saatusin ma sama treeneri body KKT (kõht-käed-tuharad) trenni ja see oli praktiliselt SEITSMES TAEVAS. No täpselt selline trenn, mis mulle meeldib. Alguses natuke soojendust, siis hästi palju ja mõnusaid ja erinevaid jõuharjutusi, küll kangide, küll hantlitega. Vahepeal pingi pääl kah. Ja lõpetuseks hästi palju mõnusaid ja erinevaid kõhulihaseharjutusi. No siuke perfecto trenn lihtsalt noh.

Aga seda on ainult kaks korda nädalas, esmaspäeviti ja kolmapäeviti kell 12. Ja nüüd pean ma sellest raske südamega loobuma.

Siis proovisin ma sama trenni KST varianti, mida annab teine treener, kes pole nii hirmutav, vaid on siuke Elav Päike, ainult et talle meeldib liiga palju sammukombosid teha, leidsin ma.

Kuid siis ei teadnud ma veel, et nende trennide alternatiiv, lihtsalt body hoopis kolmanda treeneriga, ajab lihtsalt nutma.

Alustuseks käisin ma sama treeneri juures body xpress 45-s reedel, mis on kah kell 12. Vaat see oli juba natuke suurema väljakutsega trenn, selles mõttes, et ma pidin ikka paar korda end sundima mitte vihastuma. Õnneks olid harjutused teistest bodydest erinevad, nii et vahelduse mõttes oli päris tore. Kuigi treener mingi hetk lihtsalt kisas: “JÕUATE-JÕUATE! Trennis PEABKI raske olema!!!”

Tõde muidugi, peabki raske olema, aga täna siis jälle tema juures selles kella viieses trennis käies suutsin ma tunni aja jooksul terve nimekirja asju kokku panna, miks mulle täpselt ta trenn ei meeldi ja mis ta võiks teistmoodi teha.

Tähendab, mu lemmartreeneri harjutused on ka väga rasked, aga ta õnneks laseb nende vahepeal puhata. Treener nr Tänane ei tee seda – ta lihtsalt läheb sujuvalt ühest karmist harjutusest teise, ilma ühegi puhkepausita. Ja kui Lemmartreeneri tunnis vahepeal ikka mõned nats viilivad ja puhkavad, siis Tänase Treeneri trennis oli ringi vaadates pidevalt umbes 25% inimestest maas. No lihtsalt ei jõudnud. Väikesed puhkepausid oleksid kindlasti maasolnud inimeste arvu kahandanud. Ja minu meelest on mõistlikum teha palju erinevaid harjutusi väikeste puhkepausidega kui kaht ühetaolist harjutust pikalt ja puhkepausideta. Aga ma pole sporditeadlane kah.

Novot. Ja siis Tänane Treener armastas ikka üleliia palju sammukombosid ja vot sellest ma aru ei saa. Kui trennikirjelduses lubatakse MITTE sammukombosid, vaid hoopis jõuharjutusi kangide-hantlite-pingiga ja selle asemel on METSIKULT sammukombosid, siis no… maitea.

Ja ma jälestan sammukombosid. Mitte et ma neid teha ei suudaks, suudan küll üldiselt neid lihtsamaid. Aga mul hakkab lihtsalt KOHUTAVALT IGAV. Ma ei suuda teha ühetaolist asja 25 minti järjest, no ei suuda ja ei taha. Iga kord, kui treener jälle “Uuesti, alga!” karjus, pidin ma nutma hakkama. No kaua, no kaua veel! Tahan teha jõuharjutusi! Lihtsalt kohutavalt tüütavad ära ühed ja samad asjad. Ja kahjuks veendusin ma, et ta jõuharjutused olid täpselt samad, mis reedeses xpressis (vrdl Lemmartreeneriga, kel on iga kord midagi uut ja põnevat pakkuda).

Oeh. Nüüd ma olen hädas. Ma hakkasin tohutult oma 12seid trenne armastama noh. Ja treener, kes pärast fatburni tundus olevat surma enda kehastus, on nüüd saanud mu täielikuks tuburubu-lemmikuks noh. Mul ei ole tema trennis kunagi igav, ma saan alati mõnusa värina sisse (st et ei ole liiga nõrk) ja ta pakub palju erinevaid harjutusi. JA MINIMAALSELT SAMMUKOMBOT.

Nüüd jääb mul vist üle ainult bodypumpi minna, mis meeldis mulle ka täitsa okeilt, aga esiteks on meil seal treenerid ainult mehed (ja mulle meeldivad naistreenerid) ja teiseks… noh, mulle MEELDIS mu lemmartreeneri trenn noh!

Igavene rist ja viletsus. Äkki peaks kah hoopis jõusaali ringtreeningu peale mõtlema… (mida meie saalis küll ei tehta…)