Tag Archives: intestines

unedes ma kolin

Argielu, Läbi fotosilma 6 Replies

Ükskord tegin ma oma külmkapist pilti, või noh, siis kui see külmkapp oli veel minu ja Ruumi oma. Sest ma tahtsin rääkida sellest, kuidas meil olid alati kapis kõige imelikumad asjad. Pärissööki nii vähe kui võimalik, tavaliselt õhtusöögi jagu, kuid külmkapi ukseriiulid olid alati täis erinevaid purke ja purgikesi.

“Mm, condiments!” mõmises Ruumi. “Mul on suva, kui mul süüa ei ole, aga mul PEAB olema seda Siberist toodud härjapõlvlaste meisterdatud sinepit!”

Niisiis tegin ma selle pildi, et näidata ja võibolla ka üles lugeda, mis meil kõik kapis leidub.

condiments

Aga siis… siis juhtus elu. Nagu ikka. Ja nüüd on mu külmikusahtlid suhteliselt tühjad ja ma tahtsin ükspäev hakata condimentside riiuli ees Selveris nutma, no ja naerma ka, sest esiteks on mul fantastiline võimalus neid jälle hunnikute kaupa kokku osta, aga noh, enam ei saa neid ju Ruumiga jagada.

Ega kuulata, kuidas ta köögis oma söögiga räägib.

Nii palju asju.

Kõige sellega seoses on mul üks korduv unenägu. Paar kuud tagasi, kui eks teatas, et Ruumi peab välja kolima, et ta saaks Nõmmel oma asju ladustada, hakkas mu aju tööle nii, et ma nägin umbes igal öösel unes, kuidas ma elan kuskil ja otsin taga kadunud tuba. Et ma tean, et kuskil on see tuba olemas, aga ma olen ära unustanud, kus. Sest mul oli HÄDASTI seda tuba vaja. Sest ma ei tahtnud, et Ruumi ära koliks või et eks oma asjad sisse tooks, sest see kõik tähendas ju tegelikult seda, et ma loobun Nõmme korterist ja kolin ka ära. Sest no way ei ela ma edasi niimoodi nagu senini. Selles ebakindluses ja selles kõiges. Et pole ei liha ega kala. Et jagame mingit kinnisvara. Milleks.

Ei.

Kui kõik, siis kõik.

Ja kui me Ruumiga maha istusime, et asja arutada, sain ma lõpuks aru, et milleks. Milleks hoian ma kinni sellest korterist, kus aknast puhub tuul ja köögi remont ei saa iial valmis, sest kaasomanik keelab teha remonti nii, nagu mina seda tahaks.

Milleks.

Kellele.

Ja siis juhtus juba kõik veidi kiiremini.

Siis ma hakkasin unedes nägema, et ma kolin. Kolisin ärkvel olles ka, umbes ühe päevaga pakkisin kõik pasa kokku, natuke jäi maha, natuke ei mahtnud auto peale ja sellest veel natuke on praeguseks jäädavalt kadunud ka. Natuke teeb kurvaks, muidugi. Või noh. Isegi palju, vahepeal.

Ja unedes ma kolin igal öösel. Ma ei saa magada, sest ma muudkui kolin. Eri versioonides, eri kohtadest eri kohtadesse.

Ja täna öösel oli mul FANTASTILINE võimalus saada kombouni – ma kolisin JA otsisin taga kadunud tuba.

FFS!

Samas, eks.

Hetked nagu praegu.

Jäänud on umbes kaks kotti Mila riideid sorteerida. Ja veel mingi nipet-näpet. Välja mõelda üht-teist. Leida nagid ja neile kohad. Noh, siuke… nipp-näpp.

Ja ma ärkan ja mul on köök. Päris köök. Mul on pliit, kuhu teha soovi korral tuld, aga mitte kohustuslikus korras. Mul on laudpõrandad ja aknast tuleb palju valgust ja akna taga on lumi ja männid ja koerad ja rongid ja vaikus ja sinine taevas, vahepeal ka täiskuu ja lumesadu, vahel isegi need kaks korraga.

Ärkan ja mõtlen, et kui ma igal öösel unedes ei otsiks taga kadunud tube ja ei koliks pidevalt, siis ei olekski mitte millegi üle kurta. Absoluutselt poleks.

Kergendus on sõnulkirjeldamatu. Et üks etapp sai nüüd läbi. Läks teistmoodi kui plaanitult, venis kohutavalt pikaks ja valuliseks, aga lõpuks on asjad selged. Nõmme pole enam kodu.

Nüüd on meil uus kodu.

 

Tätoveeringu lugu: No Fear

Argielu, Läbi fotosilma 23 Replies

Ma mõtlesin pikalt, kuidas täpselt oma kehale Mila saabumine ja tema olulisus ära märkida. Alguses mängisin mõttega, et äkki seoks kuidagi tema sünnikuupäeva, nime, tähtkuju või nimetähedki, aga no mida sa sellest Sõnnist kaunist välja oskad võluda. Hiina kalendri järgi on ta Kassi aastal sündinud, aga no kuulge, mu kehal on juba piisavalt kasse, palju võib neid üks inimene ikka endale peale tätoveerida. Niigi peetakse mind teatud ringkondades napakaks kassimooriks.

(Aga mitte muidugi Mallu ringkondades. Tema mõistab mind. Mu hingekass!)

Mõtlesin kaua ja vahepeal tundus, et mõte jääbki teostamata. Kuni ükskord Liisu juures K2-ga istusime ja naersime, kuidas Mila iga asja peale “Ei karda!” ütles.

“Novot, selle sa peaksidki endale tätoveerima,” arvas K2.
“Ei karda?”
“Nojah, näiteks “No fear”, tramp stamp’iks, siis on nagu topelttähendus,” irvitas K2.

AGA mõte oli iseenesest ju hea! My beloved Ingrid, kes mulle ka küüsi teeb, usub, et sõnad, mida sa endale peale tätoveerid, saavad osaks sinust ja su elusaatusest, seega tasub need hoolikalt läbi mõelda. Ja “No fear” on ju tegelikult väga hea sõnum, mida endal kanda.

Ma olen liiga palju kartnud, eriti viimased aasta-kaks. Kartnud koputusi uksel ja seda häält, mis teeb telefon, kui mulle tuleb e-kiri. Kartnud vastu võtta võõraid numbreid ja minna trepist alla (sest mis siis, kui ma kukun?!). Kartnud kõrvalteelt lähenevaid autosid, kui ise olen peateel ja kartnud homset päeva ja kartnud alatasa ebakindlat tulevikku ja kartnud eksameid ja tähtaegu ja kartnud uksi avada, sest iial ei tea, mis nende taga võib peituda.

Mõni aeg tagasi ma otsustasin, et ma enam ei karda. Umbes sel ajal sai ka selgeks, et just need sõnad ma endale tätoveerida ka lasen. Sest omal kombel on just Mila õpetanud mind mitte kartma.

Aga mida küll peab tegema üks õnnetu hing, kes on hüljanud Tartu ja oma tätuu-Antoni? Hakkasin siis siit-sealt uurima, et ei tea, kas Tallinnas ka sellist teenust pakutakse. Kirjutasin siia-sinna, aga kuidagi ei võetud vedu. Kuni Ingrid ütles, et õu kle, ma lähen jaanuaris tegema, tule kaasa, pane aeg, räägi läbi. Pööfi!

inxu

Ingrid olemas pööfi.

Ja siis helistas ta ühe korra veel ja ütles, et pärast teda vabanes just samal päeval üks aeg, teed ära? Muidugi!

Nii me siis läbi lumest lörtsiks ja siis omakorda vihmaks muutuva sademe Mama’s Pride stuudiosse suuna võtsime. Kohe sisse astudes oli selge, et Ingridi ihutätoveerija Erm on üks andekas inimene.

20140110_134547_Anne_Gaze_Sand

Ermi kunst.

Üldse on tema stuts väga mõnna, kuigi selline… dark.

darknessNoh, ja edasi läksid asjad juba loomulikku rada mööda. Kõigepealt pikali…

at OBGYN office…ja siis tööle!

mmm surinsurinMiks just see koht ja vasak käsi? Sest ma kannan Milat just selle käega. Siki arvas küll, et sealt nahk jube õrn ja tundlik, aga tuleb välja, et ma  olen ikka üks tundetu inimeseloom küll, no absoluutselt ei saanud arugi, et peaks valus olema või misasja. Lihtsalt niiiiiii mõnna oli! Issand, kuidas ma olin seda igatsenud!

Ja lõpptulemus:

see ei alga o-ga

aastakokkuvõte

Argielu, Inimesed ja inimeseks olemine 9 Replies

(2011, 2012)

1. Mida sa tegid aastal 2013, mida sa polnud varem teinud?

Kandideerinud kohalike omavalitsuste valimistel. Aitäh kõigile, kes mulle oma hääle usaldasid! PS! Ma sain vist rohkem hääli, kui näiteks Peeter Võsa.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Möödunud aastal kirjutasin Delfis, et luban vähem vinguda ja proovida muuta mitte asju, mis pole mulle meelt mööda, vaid seda, kuidas ma neisse suhtun. Olen vähem vingunud. Peamiselt seetõttu, et ajud on suht tümaks tehtud. Seda teist poolt – püüan jätkuvalt. Lähikuudel rohkem kui kunagi varem. Sel aastal ei oska midagi eriti lubada – äkki lubaks, et püüan olla inimestele nii palju toeks kui vähegi võimalik, sest mulle on oldud toeks nii tohutult palju, et ma ei tea, kuidas seda tänuvõlga isegi hakata otsast tasuma.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Siki! Jälle! Mallu! Lõpuks! Ja Keiu ju näiteks ka, ja siis oli ikka neid põnne ju.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Selles osas on olnud rahulik aasta, kuigi ootamatult suri kunagine klassivend, kes oli üks neist vähestest, kellega kooli ajal poistest rohkem suheldud sai.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2014, mis puudus aastal 2013?

Hingerahu. Turvatunne. Et lahutus vormistatud saaks.

6. Mis riike külastasid?

Rootsis ikka, Soome vist ei jõudnud… Austria, Ungari, Holland.

7. Mis kuupäev aastast 2013 jääb igaveseks su mällu? Miks?

2. november. Jätsime lõplikult maha minu ja mu ema lapsepõlvekodu. Alles hiljem selgus, et sel päeval muutus elu nii mõnes teiseski mõttes kardinaalselt.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Oma firma! Magistrisse sissesaamine… kui nüüd selle semestriga ikka ühele poole ka saaks…

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Et ma olen kinni hoidnud millestki, millest oleks võinud ammu loobuda. Et ma olen lasknud endaga käituda nii, nagu minuga on käitutud.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Oktoobri lõpp ja novembri algus olid ajad, mil ma olin täiesti ribadeks. Ja täna muide ka hakkab haigusepoiss ligi hiilima.

11. Möödunud aasta parim ost.

Elektriline põrandahari.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Naabrinaise. Liisi. Preili Triinu. Oma ema. Ja kõikide nende teiste, kes on olnud… absoluutselt fantastilised.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Ha. Ha-ha. Ha-ha-ha. No mis te ise arvate?:)

14. Kuhu läks enamik su raha?

Toidupoodi. Kütte muretsemisse. Firma alla.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Biffy Cyro. Bill Bailey. Robbie Williams. Suvine tripp Kesk-Euroopas.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2013 meenutama?

Lykke Li “I Follow Rivers”, Lana Del Ray “Summertime Sadness”, Daughtry “Start of Something Good“, Foo Fightersi “Times Like These

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Tundub, et umbes sama.

iii. vaesem või rikkam? Rikkam. Mitte küll just rahaliselt, aga nii paljude muude asjade poolest.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Maganud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Tundnud hirmu.

20. Kas sa armusid aastal 2013?

Armusin.

21. Kui palju üheöösuhteid?

I do not kiss and tell. Unless there’s wine.

22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?

“Graceland”, “Orange is the New Black”, “Doctor Who”

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Olen piisavalt vana küll, et aru saada, et viha on emotsioon, mida ei tohi kaasas kanda, muidu see sööb sind elusalt. Andesta ja lase minna. Andesta ja lase minna. Andesta ja lase minna.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Caitlin Morani “Kuidas olla naine”, Russell Brandi “The Booky Wook”

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Imagine Dragons, The Boxer Rebellion, Bastille

26. Mida sa tahtsid ja said?

Olla õnnelik.

27. Mis oli selle aasta parim film?

No kurat, mul nende filmidega nii sitt suhe ju… Kas see loeb, kui ma ütlen, et “The Day of the Doctor”?

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Sain 29. Istusime tšikkidega ja mängisime erinevaid mänge. Naabrimees oli vist siiski ka. Oi, K&K ju ka. Mõnna, vaikne, rahulik.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Kui oleks vaid rohkem aega ja stabiilsust.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Naabrinaise riidekapp.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Sõbrad ja perekond.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl ju ometigi, mis küsimus see selline on.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

No kuulge. Ma polnud ju ainus, kes tahtis eneka teha, kui nägi, kuidas ekraanil Tallinn taas oktoobri lõpuks roheliseks värvus.

34. Keda igatsesid?

Oma perekonda.

35. Kes oli parim uus tutvus?

No see, et Preili Triin mu ellu tagasi tuli, on olnud lihtsalt oosõm. Ja üldse kogu see #naistejuttude värk on päris coolio. Aga no parim… on hoopis üks koer.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2013 õpetas.

Andesta ja lase minna. Ja armasta. Armasta nii palju kui võimalik.

aasta 2013 küsimustes

hoomamatu 7 Replies

Vahepeal on mul tunne, et kõik vastused on olemas, et enam küsimusi polegi järele jäänud. Aga siis saan aru, et see on vaid väär hetketaju, sest kohe järgmisel momendil teeb elu käänaku ja sul on taas palju rohkem küsimusi kui vastuseid.

Aastalõpud on selles suhtes veidrad. Istud kuuse all, vaatad endale hinge ja mõtled, et… Vot siis. Sel aastal selline lugu. Uus ehk tuleb teisiti? Või annab see, milline on aasta viimane päev, ka uuele vastiku sitamaitse juurde? Või loeb siiski see, kellele sa täpselt südaööl otsa vaatad? Kas loeb see, keda kallistad, keda suudled, kellele esimest korda “Head uut aastat!” soovid? Kas annab hoopis tooni see? Või sootuks see, kellelt tuleb see esimene uusaastakõne läbiülekoormatud liinide? Või saab uus aasta tooni esimeselt sõnumilt, e-kirjalt, külaliselt järgmisel päeval?

Või üldse, mis toonid on olnud su selle aasta päevades? Mis värvi on olnud su hommikud? Mis karva on hilisööd, kui akna peal suitsetad ja väljas sajab laia valget lund? Mis lõhna peale sa hommikuti ärkad? Kuidas lõhnab see kael, kuhu vastu oma nina surud? Mis oli su lõppeva aasta lemmikparfüüm? Kust selle ostsid? Või hoopiski, kes selle kinkis?

Kuidas lõhnas kevadtuultes esimest korda kuivanud pesu?

Millisest lõhnast said aru, et kevad on käes? Aga suvi? Millal tajusid oma väikese armsa ninaotsaga, et suvi on lõppemas? Millal tundsid esimest korda õhus talvelõhna? Mäletad seda tunnet, seda, mis oli sõrmeotstes, kui lükkasid lund, seda lund, mis ei sulanud enne juunikuud ja siis tuli vaid viivuks siin aastalõpupimeduses, et taas kaduda? Mäletad, kui mõnus tunne see oli, sõrmed lumesaha pideme ümber pigistatud, soe ja külm samaaegselt?

Millised üldse on su eredaimad mälestused möödunud aastast? Kas oli see paadisõit mööda Doonaud, riesling pokaalis ja sume päike paljaid õlgu paitamas? Või oli see hoopis üks videvikutund diivanil, kaisutades, mitte millestki olulisest ja kõigest olulisest kõige olulisemaga rääkimine? Või hoopiski ehk see õhtusöök sõpradega, see, kus sa lõpuks istusid laua all, pea sõbranna süles ja te naersite end oimetuks? Või siis see kord, kui sõbrad su üle nalja viskasid, nii, et kõigil pisarad silmist jooksid, ning hiljem zombiwalkides lahkusid – ja sa vaatasid, mõtlesid: see ongi armastus? See hetk, kus sa mõtlesid, et kas sulle ka ikkagi kunagi veel eluteel midagi sellist ette veeretatakse? Et saad kellegagi koos läbi elu zombiwalkida?

Või siis on eredaimad hetked – kahjuks – ikkagi kõik need kõige kohutavamad? Need röökimised, need nööked, mõnitused, pilked, anonüümsed kommentaarid ja vihased kirjad? Ahistamine? Vägivald? Terror? See hetk, kui sa istud politseiuurija juures ja küsid: “Palun öelge mulle, mida ma teen, ma ei oska enam midagi teha, palun, aidake mind?!” See hetk, kus sulle öeldakse, et TEGELIKULT sa ei pea kartma, kuula, kullake, mitte keegi ei pea elama nii nagu sina, surmahirmus, üle õla vaadates, sa oled väärt paremat? Nii palju paremat!

See hetk, kus sulle öeldakse, et ära hoia enam suud kinni, vägivald toitub ainult vaikimisest, see hetk, kus sulle öeldakse, et ka vaimne vägivald on vägivald ja… sa ei pea kartma – kas sulle jääb see hetk meelde? Kui eredaim? Või kui kõige vabastavam? Aga kui palju kordi tegelikult sulle seda juba öeldud on, aga ikka sa mõtlesid, ootasid, andsid inimesele aega, sest, noh, tegelikult sa saad ju aru, see on valu, mis paneb nii käituma… Palju oli neid hetki, kus sa mõtlesid, et see õudus ükskord lõppeb, ükskord lõppeb ju kindlasti? Ja siis ta ei lõppenud – aga, mõtlesid sa, küllap ta varsti ikka lõppeb, tuleb veel natuke vastu pidada… Aga miks? Miks mitte varem? Miks sa kartsid? Miks sa hoidsid kinni mälestustest või… millest sa kinni hoidsid? Sellest justkui-stabiilsusest?

Aga siiski, nii palju on ju ka häid küsimusi, mida sa oled endalt sel aastal küsida saanud, kas pole? Mitu korda sind kallistati nii kõvasti, et jah, jällegi, hakkasid õnnest naerma, aga hing jäi kinni ja välja tuli vaid vaikne õnnelik piuksatus? Mitu korda tuli su tütar su juurde, tegi enne magamajäämist musi, silitas pead ja ütles: “Emme, namastan…” Mitu korda sa jälle väikeste sugulaste võrra rikkamaks said? Mitu korda toimusid grandioossed elumuutused su kõige kallimatega, mis raputasid hinge lahti, aga siiski, lõpuks, jõudsid välja õigesse kohta…? Mitu korda sa ärkasid kohvilõhna peale, kuulasid, kuidas ema allkorrusel toimetab, kuulasid, kuidas tütreke teatab: “Mila ärkas!”, kuulasid, kuidas lund ei saja, aga jõulud on siiski…

Mitu korda käisid tünnisaunas? Mitu korda kütsid päev läbi pliiti? Mitu korda käisid jooksmas, mitu korda võistlemas? Mitu korda adusid, et sind ümbritsevad nii fantastilised inimesed, et sa ei saa üldse aru vahepeal, mida sa oled oma elus õigesti teinud, et oled nad kõik ära teeninud? Mitu korda naersid ukse taga nii, et tuppa oli kuulda? Mitu korda mängiti sulle kitarri, mitu lugu sulle kirjutati, mitu lugu ise kirjutasid? Mitu raamatut valmis, mitu läbi lugesid, mitu eksamit läbi kukkusid, mitu positiivsele hindele sooritasid?

Mitu korda seisid auditooriumis lektorina? Mitu korda istusid samas tudengina? Mitu korda suudlesid päikesetõusu ajal linnahalli katusel? Mitu korda eksisid vanalinna ära? Mitu korda eksisid kuskile välismaale? Mitu korda lennujaamas vale eskalaatori peale astusid? Mitu korda avastasid, et istud Amsterdami katusekorrusel ja räägid juttu Julian Assange’i vaat et bestikaga? Mitu korda stand-upi vaatamas käisid ja end hingetuks naersid? Mitu korda leidsid end hiljem peaesinejatega õlut joomas? Mitu korda, mitu korda, mitu korda…

2013, jah, see number ei olnud väga ilus, mitmes mõttes. Ja ometi on asjad kuidagi rohkem paika loksunud. Uude aastasse lähed ikka õhinaga, sest nüüd on selge, terad-sõklad ja kõik muu selline. Sul on su spaidermänid ja supermänid, sul on nii palju, mille eest tänulik olla.

Ja sa elad veel.

Me elame veel.

Head vana aasta lõppu, mu kallid!

(Möödunud küsimusi: 20052006, 20082009, 2010, 2011, 2012)

 

23

Elu väljaspool mulli, Inimesed ja inimeseks olemine 22 Replies

Mõned päevad on sellised, et sa istud pliidi ees ja teed suitsu ja mõtled, et kurat, ongi terve päev tuli all olnud ja alles nüüd lõpuks on tunne, et kuskil on soe.

Mitte, et füüsiliselt olekski külm olnud, ammu ju juba sai ahi kuumaks ja tuul ka ei puhu otse aknasse, aga vahel kohe on nii külm, nii külm, et see külmus on igalpool, justkui.

Ja siis on sellised päevad, kus väljas on nii pime ja kell pole veel kolmgi. Sa pesed kaks päeva seisnud nõusid ja mõtled nendele jõuludele, kui sa olid 23 ja said kingituseks selle vokkpanni. Sellesama, mida sa praegu pesed. Kõik need aastad, kõik need vokkroad.

Ja sa mõtled, et kuhu kurat see aeg on läinud. Kuhu see aeg läheb? Samamoodi pliidi alla nagu kõik need ajalehed ja reklaamlehed ja puud kuurist, kus alati võiks olla rohkem puid, aga tellida on ju mõttetu, sest sa ei tea ühelgi päeval, kauaks sa siia jääd, kauaks sa seda kohta veel koduks kutsud, millal peab jälle kolima.

Pesed selle vokkpanni ära ja mõtled, et

kurat, tunne on ikka ju, nagu oleks 23. Ainult et nüüd ootad eluarmastuse, karjääri või – mis kurat see oligi, mida sa ootasid, kui sa olid 23? vot, enam ei mäletagi – või kõige selle asemel, mida sa ootasid, kui sa olid 23, nüüd ootad sa oma last koju.

Mõtled, et äkki sinna aeg läkski.

Olid koguaeg suhtes või tülis või suhtes ja tülis, vahepeal oli ju armastus ka, olid jõulud ja abiellumised ja luhtunud abielud ja jälle jõulud ja jälle abiellumised, vahel sinu, vahel kellegi teise omad. Olid koguaeg reisil või kodus, olid koguaeg rase või prerase või postrase. Olid koguaeg depressioonis või olid koguaeg selles seisundis, mis on depressiooni vastand, või siis nende kahe vahepeal. Ja jälle olid jõulud ja abiellumised ja suhted ja tülid ja sõbrad ja vahepeal sa enam ei saanudki aru, mida sa ootasid.

Mida sa ootasid kõik need aastad?

Ootasidki seda õhtut, kuhu oled jõudnud, et pesumasin käib ja päev otsa on tuli pliidi all olnud, ootasid seda, et eelmine kuivanud pesu on ikka veel restil, sest sa ei suuda või ei viitsi – milleks, kui see saab jälle mustaks ja jälle tuleb see masinasse panna ja sealt restile. Samahästi võiks ta seal restil ju koguaegki olla, noh, ja ongi.

Ootasidki seda õhtut, kus oled päev otsa – ja päevad enne seda – oodanud, et laps jõuaks koju. Ootasidki seda õhtut, kus ta veel ei olnud kodus, aga pelmeenid keevad ja sa unustad nad pliidile ja lõpuks on üks rõve püdel mass ja sa mõtled, et ah, mäletad ju küll, kui ma olin 23, siis ma tegin igal õhtul erinevat rooga, lugesin punkte ja käisin esmaspäeviti kaalujälgijates kaalumas.

Kunagi ootasid sa veel midagi – eksameid, et eksamid läbi saaks, seejärel suve, siis jälle kooli, siis uusi eksameid, siis seda, et arvuti kõvaketas ometi ära ei surek, aga iga kord ta siiski ju suri. Ootasid, et see teatud kursavend ometi sind märkaks, ja kui ta seda tegi, ootasid jälle midagi muud, või kedagi muud, ise ka ju ei teadnud.

Nagu sa praegu teaks.

Ootasid ja ootasid, koguaeg ootasid. Ootasid pubides ettekandjat ja vihastasid iga kord. Siis ootasid sööki ja olid tige, sest näljased inimesed on tigedad ja kurat, no kurat, kui kaua võib üks inimene neid kuradi pelmeene teha, ah?

Õige jah, need pelmeenid.

Ikka veel püdel mass.

Siis ootasid, et tuleks ometi välja esimene raamat, ta tuligi, tuli teine ka ja siis nad jäid tulema ja enam ei osanud sedagi nagu oodata, kuidagi tavaliseks sai see ääretu privileeg, et sul üldse raamatud on. Ja tundsid end süüdi. Siis ootasid, et saaks magada, sest sa ju ei maga, kunagi sa ju ka ei maga. Senimaani ootad, et saaks magada ja nüüd saad magada siis, kui last ei ole, aga siis ju ei saa ka magada, sest siis ootad last ja nii ei saa ju magada.

Aga pidevalt ikkagi ootasid jõule ja sünnipäeva ja seejärel maikuud, et saaks sirelitesse pea matta ja olla korraks õnnelik, tunda hetkeks, et sel suvel on kõik teisiti. Siis ootasid, et saaks lõpuks grillima või piknikule, et saaks sõpradega koos naerda. Siis ootasid, et jaanid tuleks, et saaks pere ja šašlõkki ja natuke lollusi teha. Siis ootasid, et oh, oleks ometi need augustikuu sumedad ööd, et saaks kellegagi tähti vaadata ja siis juba hakkasid ootama korraga jõule ja krõbekülma oktoobrikuud, et oleks kuldne ja päikseline ja külm samal ajal, et saaks kanda sõrmedeta kindaid ja et ükskord ikkagi tuleks see lumi ju ka.

Ja lumi tuli, ja tulid jõulud, ja tuli aastavahetus ja jälle sünnipäev ja siis sa enam ei olnud 23, avastasid sa ühel hetkel. Seistes kraanikausi ääres, pestes nõusid, mis iial otsa ei saa, sa ei ole enam 23 ja sa ei oska enam midagi oodata, kui siis vaid ehk seda, et saaks ükskord see õudus läbi ja et sa ei tunneks nii. Et ei tunneks, et tahaks surra ja rõõmust naerda samaaegselt, et ei tunneks, et oled kohe-30 ja pole oma elus mitte midagi saavutanud, kõik, mis sa arvasid, et oled saavutanud on hologramm ja lahustub kohe su ümbert, sest kohe jälle, come new year, pakid sa tõenäoliselt jälle oma asjad ja lähed ja ainus, mida sa oma elus oled saavutanud on see, et sa ei oska kirjutada akadeemilist teksti, sest sa oled loll, ja see, et sul on imetore laps, keda sa ootad koju, sest selline see elu juba on.

“Be patient. Good things come to those who wait,” ütleb silt seinal ja Juri Gagarin naeratab oma teadvat naeratust ja kuigi sa tead, et ta oli alkohoolik ja ta suri nii õnnetult, et ta oli üks õnnetu mees, on ta siiski kuidagi nii mõnus ja turvaline ja su suhe Juriga on püha ja aus ja tema teab kõike, ta teab absoluutselt kõike

sest ta vaatab siit seinalt alla su peale ja näeb

absoluutselt kõike.

Kolmkümmend kuud

Kooskasvamine Leave a reply

kuntstKallis Milake,

täna said sa täpselt kahe ja poole aasta vanuseks. Minu viimasest kirjast sulle on möödas juba mõni aeg, ma vabandan selle pärast. Ja ma vabandan selle hullumeelse sügise eest ka, kuigi ma loodan, et see on mind raputanud rohkem kui sind ja et sinu jaoks on hoidjatädi Ilme ja alatihti töötav-õppiv emme elu normaalne osa, mille pärast mitte väga stressata.

Milline sa siis kahe-ja-poole-aastasena oled?

Noh, esiteks muidugi oled sa KOHUTAVALT ARMAS. Me rääkisime ükspäev koos telefonis vanaemaga ja ma olin sunnitud tunnistama: see hulk aega, mille me päevas kulutame koos müramisele ja teineteise kõdistamisele, kiusamisele, naerma ajamisele, kallistamisele ja lollitamisele, on ikka täitsa kopsakas. Ning ta oli järgmine päev väga üllatunud, kui ma sain rahulikult telefoniga rääkida, sest sina olid parasjagu Ruumit kiusamas JA EI ELANUDKI MUL SELJAS. Hämmastav! Neid hetki on! Neid on vähe, aga neid on!

Noh, see nüüd kõlas kah natuke veidralt. Nagu sa omaette ei asjatakski. Oi, sa asjatad kõvasti! Su erialaks on kruvid ja vedelikud. Nende valamine. Ükskord, kui ma süüa tegin, toppisid sa mõnusa peotäie kruve veepudelisse. Mul oli pärast tükk tegu, et neid sealt kätte saada.

Lisaks räägib Ruumi, et alatihti lähed sa tema tuppa ja ümised laulda: “Lalla-lalaa-laa…” Niimoodi hajameelselt, umbes et “ärge pange mind üldse tähele, ma lihtsalt jalutan ja laulan siin omaette”. Ja siis justkui juhuslikult näed sa: oi, söök! Ja hiivad Ruumilt singitüki või apelsiniviilu. See on hirmus nunnu ja kohutavalt naljakas.

Täna vaatasin ma, kuidas sa multikaid vaatad. Sa elasid lammas Shauniga koos kõik läbi, kräunusid seal, kus kass kräunus ja jooksid, kui Shaun jooksis. Kui ma üritasin su mjäugumist filmida, märkasid sa mind, ja nõudsid, et ma sulle seda 10sekundilist videot sinust endast kakskümmend viis korda mängiksin.

Vahel me naljatleme Ruumiga, et praegu on ju aeg, kui sul hakkavad tekkima esimesed mälestused. Ja õhtud sageli näevad meil välja nii, et me kõik saabume koju, hakkame kokkama, päevamuljeid vahetama. Ja siis tuleb Miuks, kräunudes, nagu tal ikka kombeks. Ta mjäub tõesti väga palju. Ja vahel me kräunume Ruumiga talle vastu. Mille peale hakkad sinagi kräunuma (sest why the heck not, eks ole!) ja meil on siuke armas kräunukoor elamises.

Kunagi imestad sa kindlasti, miks su esimesed mälestused kräunumist sisaldavad…

Ma armastan seda, kuidas sa räägid. Sa oskad väga hästi öelda näiteks “käterätik”, aga sulle meeldib öelda “kätike” ja nüüd ütlen mina ka kätike, sest kätike on lihtsalt NII NUNNU. Uuema aja trend on ka “namastan”. “Mila namastan mõmmit!” Ja ükskord oled sa tulnud minu juurde kaissu ja öelnud: “Namastan…”

Enamasti, muidugi, kui ma küsin, kas sa emmet armastad, vastad sa: “Ei namasta!”

Numbrid on su suured lemmikud, aga ka sina kipud sageli unustama numbri kolm. “Üks, kaks, neli, kuus, jookseme!” Väikse abiga loed sa siiski kümneni ära juba. Sulle meeldib, kui ma loen su sõrmi ja varbaid ja sulle meeldib minu sõrmi-varbaid lugeda. Ja veel meeldib sulle mu seljas ratsutada, kaelas rippuda ja siis see, kui me “teeme jalgu” – ehk et ma tõstan su pea kohale ja sina kasutad oma superlihaseid, et jalad taeva poole ajada. Üsna varsti, ma usun, seisaksid sa vaevata kätel, su kõhulihas on ikka tegija.

Sa oled kõige armsam asi mulle siin ilmas. Päriselt. Ma ei kujuta ette, kuidas ma elaksin ilma sinuta. Ja kuigi meil on päevi (eriti hommikuid), kus kohe mitte asjad ei klapi, saame me neist ju siiski üle. Ja need hetked, kui sa tuled, oma käed mulle ümber paned ja ütled: “Kõik on hästi…”

Neil hetkedel mu süda tõmbub kokku ja plahvatab siis armastusest.

Isegi, kui sa jätkuvalt mulle ütled “ei namasta”…

Namastan mina sind siiski lõputul hulga.

Emme

slowly waking

Inimesed ja inimeseks olemine, Läbi fotosilma 4 Replies

2013-09-11 17.50.48Tere, dakiblogi.

Mina olen Daki. Kirjutan sulle x-ndat korda, aga viimast korda ei suuda meenutada. See oli vist ammu.

Mul on tunne, nagu ma oleks mingist pikast unest ärkamas. Selline une ja reaalsuse vaheline periood tundub olevat. Mida ma septembri ja oktoobri kuu jooksul tegin? Rööprähklesin nagu hull, kaotasin nii ühes kui teises asjas järje käest ja alles esmaspäeva hilisõhtul tõmbasin korraks hinge, sain meeletu köhahoo, luristasin ninaga ja tõdesin, et ma olen paari nädala jooksul TEIST korda haigeks jäänud – aga et õnneks vist on hetkeseis selline, et lõpuks saab keskenduma hakata.

Aga viimased paar nädalat olen ma olnud täiesti rivist ära.

Ma käisin septembris ristimisel ja jäin kirikuõpetajaga juttu rääkima. “Ma tunnen end vahel nii kodutuna,” ütlesin. “Pigem nagu selline… eksistentsiaalne kriis.”

Kirikuõpetaja muidugi arvas, et see tuleb sellest, et mul pole kogudust.

Mõtisklesin selle üle pikalt. Et mul pole kogudust. Ma pole ristitud, ma usun veidraid asju (muuhulgas astraalkehadesse, vaimudesse ja paralleelreaalsustesse) (ja sellesse, et gravitatsioon eksisteerib ainult seetõttu, et me sellesse usume), aga organiseeritud religioonid pole üldse minu teema. Ma olen väga sügavatel masendushetkedel mõelnud, et see oleks tõesti väga tore, kui ma suudaksin Jumalat uskuda ja temast tuge leida. Usklikud paistavad tõesti väga rõõmsameelsed. Neil on pide.

Mina seon oma pidemed harilikult geograafiliste punktidega, kus elavad inimesed, kes minu südame külge on kinnitunud. Ja nüüd olen ma kaotamas pidet Tartuga, linnaga, mis on mulle nii väga oluline, aga tunne on, et käimas on lahkuminek. It’s not you, it’s me, ütleks ma Tartule. I just don’t see future for us, sorry babe.

And it’s breaking my heart.

Ja nagu kõigi vanade suhete lõppemisega, on tulevik siiski ere ja päikseline – uued sidemed tekitavad erutust ja see kerge teadmatus kõditab nii mõnusalt. Kus ma järgmisena armun? Milline hakkab olema Minu Kuressaare?

Ahjaa, sest seal mu südamed nüüd kõik elavad. Ja võimalik, et kunagi mina ka. Siis, kui kool on läbi. Siis, kui firma päriselt on käima läinud ja ei tundu selline “mängiks kontorit mänguraha ja kalkulaatori ja tühjade kaustadega” lapsemäng, mis ta praegu mulle tundub. (Sest kuidas saan MINA mingit… firmat pidada? Nalja teete või? Ma ei oska arvutada, sest ma sageli unustan ära, et number 3 eksisteerib ja ma pean senini guugeldama, et teada saada, mis on neto ja bruto vahe.)

Ja Minu Tallinna armastuslugu mulle meeldib ka. Siin on küll väga palju sellist, mille läbielamist ei soovi ma oma vaenlaselegi, aga need asjaolud pole ehk niiväga linnaga seotud. Või siis, väga paljus ka on. Mul ei ole siit enam kuhugi minna. Mul pole mingit teed “tagasi”. Mind püütakse vähemalt kord nädalas siit linnast minema ajada, aga ma ei lähe. Sest see on nüüd Minu Tallinn. Nõmme on koht, kus jookseb kevadeti paljajalu ringi mu tütar, minu lilleamplites punetab sügiseti Erika ja on ülemise korruse Naabritüdruk, ja Magamistoa Akna Tagused Naabrid (kelle juurde Mila suviti mängima ronib – läbi akna!) ja see suur karvane koer, kes oma käpad aknalauale toetab ja end sügada laseb.

Ja koolitee, mis on uskumatult pikk. Raudtee ja ülelendavad lennukid. Mila parimad sõbrannad. Need kohvikud, kus ma töötan ja need mõnusad üritused ja inimesed, kellega ma kohtun. Avastamata nurgakesed ja liiga tuuline ilm. Melanhooliat tekitavad Kopli-suunalised trammiliinid. K2 vanaka-korter. See imelik vene taksojuht, kelle kohta ma nägin unes, et ta on KGB. Võrkkiiges sinitaeva all kiikumine. Ja need hetked, kui tunned, et sul ON oma kogudus. Väreleva helesinise ekraani taga, vahel ka veiniklaaside taga, vahel tšillikausside taga. Aga ta on, ja ta on käeulatuses

ja kõik õudne saab ka ükskord läbi.

hüvasti, kollane kass

Inimesed ja inimeseks olemine 5 Replies

Ma pole kirjutama jõudnud mitmel põhjusel, aga need ükski pole olulised.

Oluline on hoopis see, et esmaspäeval jätsin ma hüvasti oma lapsepõlvekoduga.

hüvastiEma pani Pargi tänava müüki juba vist seitse aastat tagasi. Ratsionaalsetel põhjustel: selle ülesvuntsimiseks polnud meil raha, alumisel korrusel elavad parmud ei panustanud ammugi millessegi muusse kui aktiivselt maja mahapõletamise katsetesse ning minu ja Siki elud triivisid Tartust aina kaugemale.

Ostjat leida oli keeruline, just nimetet parmude pärast, sest mis mõtet on uuel perel maja ülemine korrus üle võtta, see korda teha, kui all istuvad sul ikka joodikud, kes lärmavad, eikuidagi tegemistes kaasa ei löö ja pigem saboteerivad kõiki su üritusi.

Lõpuks läks korda ja leiti arendaja, kes oli valmis ootama ja läbirääkimisi pidama, kuniks ka parmud lõpuks alla andsid, pakutud summa vastu võtsid ja…

Edasi läks nagu läks.

Nüüdseks on asjad pakitud ja kui ma pühapäeva öösel garaažilt tulin, oli see viimane kord, kui ma oma lapsepõlvekodus iial ööbin. Ma olin üleväsinud, emotsionaalne, ma ei suuda senini hoomata, kui suur see kaotus on.

Muidugi olen ma õnnelik, et lõpuks asjad liiguvad, ma olen ema ja kasuisa uue alguse üle õnnelik ja elevil. Aga raske on ikka.

Kõik need jõulud, kõik need pulmad, sünnipäevad, matused, lahkuminekud, armumised, aknal istumised, aknale jooksmised, hiilimised, tulemised ja minemised, tagasi kolimised ja ära kolimised… Mis kõik on selle majaga seotud… Neid on palju, nad on olulised, nad on põimitud mu ellu ja jäävad igaveseks minuga.

Ma seisin maja ees, asjad oli pakitud, tegin paar viimast pilti. Kasuisa seisis mu kõrval ja järsku ma ei suutnud, ma murdusin ja hakkasin luksudes nutma.

“Näe, see aken,” osutasin ma käega ülemise korruse poole. Tarbetult, sest kasuisa teab niigi. “Kas sa mäletad, kuidas vanaema alati akna peal kõhutas ja vaatas õue?”
“Jah…”

Ma nutsin ja nutsin, püüdsin end ära rebida, sundida lahkuma. Oktoobripäike oli nii ere ja valus, ilm oli imeilus ja paratamatult meenus mulle oktoobrikuu kaheksa aastat tagasi, kui vanaema läks, et mitte iialgi enam selle akna pealt välja vaadata. Ka siis oli ilm super, vananaistesuvi näis kestvat igavesti ja ma rändasin mööda Tartut, pooleldi unes, püüdsin pargipinkidel lugeda ja aru saada, kuidas selle kaotusega hakkama saada.

Tõde on, et ainult aeg aitab.

Ja uued algused muidugi ka.

On raske kujutleda, et eelmised jõulud jäid meie pere viimasteks, mille pidasime Pargi tänavas. Esimesed jõulud, kui Milakesele tuli päris jõuluvana! Esimesed jõulud, kus meil olid lapsed, minul ja Sikil mõlemal. Ja nüüd on järsku need ka viimased jõulud…

Hüvasti, kollane kass. Ma loodan, et sa saad suurepäraseks uueks koduks paljudele teistele, kes kõik suudavad hinnata, kui eriline on ärgata suvehommikutel ööbikulaulu peale ning oskavad imetleda jõe pealt tõusvat udu, mis aeglaselt üle Karlova katuste kodu poole sõuab.

Meil on nüüd uued kodud.

 

hädaorutõved

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Mul olid pikaks lapsevabaks nädalavahetuseks fantastilised plaanid. Käia kõikides loengutes (ka neis, kus ma peaksin samaaegselt olema kahes erinevas kohas ja mul oli isegi PLAAN, kuidas ma saaksin seda teha) (sisaldas kehateisikut, kloonimist ja parukaid), veeta ülejäänud aja raamatukogudes, jõuda õhtuti näiteks kinno või teha teisi hullumeelseid asju, mida teevad inimesed, kel pole kaht töökohta, magistriõpinguid ja last.

Kõik lõppes sellega, et ma jäin full on haigeks ja olen lihtsalt kaks päeva kudenud ja seejuures olnud täiesti segaduses.

Vaadake, ma isegi ei mäleta, millal ma viimati päriselt haige olin – st SAIN OLLA, mitte ainult ei olnud sunnitud sita enesetundega ikka oma igapäevast oravaratast lippama – ja ma kohe esimese hooga ei osanud mitte midagi pihta hakata.

Kõigepealt uurisin ma, mis nipid tänapäeval moes on, et haigus 24 tunniga võita. Ülekaalukalt soovitati ingverit, mett, sidrunit ja pipraviina. Kuigi mesi mulle teoorias meeldib, praktikas mitte, läksin ma lihtsama vastupanu teed ja ostsin väikse meega pipraviina. (Olles eelnevalt teel poodi korduvalt oma viimase kirja sõnastuse üle mõelnud, sest oli üsna kindel, et sinna teele ma suren.) Kodus avastasin, et ingver on siiski otsas. Jõin pipraviina, vahtisin sarju, jäin täiesti iseendalegi ootamatult purju (no sest kes oleks võinud arvata, et viinast jääb purju!) ja kebisin magama. Unenäod olid fantastiliselt värvikad, sisaldades mu kunagist MMA-treenerit (kes kirjutab väga oosõmilt, muide, oma blogis tervislikkusest, dieeditamisest ja kaalust, soovitan lugeda), poolikut hiigelrästikud ja Russell Brandi, kes kümme päeva pärast mu sünnipäeva Eestis on.

Okei, ma mõistan, eks tema graafiku juures TA EI SAAGI TÄPSELT ÕIGEKS PÄEVAKS JÕUDA. Ma olen kindel, et ta tegi kõik, mis omalt poolt võimalik.

Ärkasin üles, ikka veel Russelli-uimas, ning sain aru, et MA OLEN SADA KORDA HAIGEM KUI EILE.

Käisin pissil, tegin suitsu (alati tark mõte haigena) (või üleüldse) ja kebisin voodisse tagasi. Magasin igavesti, ärkasin, ikka veel haige, ja hakkasin tõsiselt mõtisklema, et kui kaua see jamps nüüd siin kestab.

Helistasin emale, sest kuigi ma olen peaaegu 30, helistan ma alati emale kui ma haige olen, sest ta on ainus inimene siin maailmas, keda ma sel hetkel vajan.

“Emme! Ma olen NII HAIGE! Surm on põhimõtteliselt silme ees!” kurtsin, demonstratiivselt köhides.
“Äkki sul on bronhiit?”

Woah, way to go, mum! Ma isegi ei olnud arvanud, et see võiks olla tõsisem kui seesama külmetus, mis Milakest siin eelmise nädala lõpus vaevas. Aga natuke asja üle järele mõeldes, olin ma järsku VEENDUNUD, et mul on bronhiit.

“Aga… Ma isegi ei tea, mida ma tegema peaks! Mida haigena tehakse? Kas ma peaks… midagi kuhugi… ee… määrima? Kedagi ohverdama? Keetma mingit… imekeedist?”
“Paratsetamool ja esmaspäeval arsti juurde!” teatas ema süvarahuga.

Nii et nüüd on juba teine päev sisuliselt täiesti raisus, sest ma lihtsalt leban, nuuskan, ägisen ja köhin nagu tuberkuloosihaige kass. Tüütan inimesi fesaris, vahin sarju, vaatan Russell Brandi ja naudin seda, et kuigi ma tunnen end nagu sitahunnik, ei pea ma vähemalt iga viie minuti tagant end püsti ajama, et ühe kaheaastase erinevaid vajadusi rahuldada. Kas ma olen juba rääkinud, kuidas ta ühel hommikul oli maailma kõige nummim ja lasi mul magada? “Emme, sina tudu!”

Mis oli kõik tore ja kena, ta asjatas tund aega niisama voodi ümber ringi, lugedes raamatuid ja ehitades küttepuudest kindlust hunnide vastu. Ainult et iga kahe minuti tagant kõlas: “Emme! Emme!”
“Jah, mis on?”
“Sina tudu!”

Niisiis ei oska ma kuidagi oma süllekukkunud vabadust haige olla ikkagi nautida. Koolitöid tegema ei jõudnud, tööd pole ka teinud peale kirjadele vastamise ja ma kahtlen, et kui ma nüüd täna magama lähen, siis Russell mind ootamas on. Lisaks tahan ma korraga kaisutada nii oma last kui pugeda oma ema kaissu.

SEST MUL ON NII PAHA OLLA JU!

Elu on ikka üks hädaorg, ma ütlen.

tänavanurgad

Inimesed ja inimeseks olemine 9 Replies

Täna oli selline hetk.

Me kõndisime mööda tänavat, kiirustades. Lapsehoidja ootas, laps ootas, aeg oli üle läinud, auto kaugel. Ja järsku ma näen: pisarates, lõdisev, umbes 8aastane poisike tänavanurgal.

“Kas me saame sind kuidagi aidata?” jäin ma keset autoteed seisma, hetkeks segaduses. Teate ju küll – lapsed, eks, tormad võõrale ligi, jumal teab, mida kahtlustama hakatakse.
“Jah…” nuuksus poiss, ja mu süda murdus koheselt. “Elekter läks ära ja-ja-ja… Ja ma ei saa kellelegi helistada ja… Ja ma nii ehmatasin!”

Otsisime välja oma mobiilid, panime poisile jope selga ja lasime tal oma vanematele helistada.

Tõesti, korraks oli kadunud elekter. Sealt ka, kus meie olime, ja isegi MEIL oli natuke hirmus, kuigi muudel põhjustel. Noh et äkki hakkab alarm tööle ja mis siis teha, sest koodi ei ole ja üleüldse, eks. Elekter kaob, kasvõi hetkeks, natuke on selline raputab-reaalsusest-välja tunne. Ja sel poisil oli eriti raputav. 8aastane, üksinda kodus, ja järsku – litaki! Kaob ainus turvatunne – telekas. Kõneaega pole ja sa ei oska midagi muud teha kui tänavale joosta ja tänavanurgal nutta.

Liiklus kihutas mööda, me seisime seal, ta lõdises ja ma tahtsin teda nii väga kallistada, aga nagu ei julgenud ka, ikkagi võõras laps ju ja nii.

Noh, vähemalt oli jope seljas.

Nüüd.

Jumal teab, kaua ta seal ilma meieta seisnud oleks. Nojah, olgem ausad – ka Jaanus Rohumaa tõttas mööda, korraks seisatas, hindas olukorda ja ilmselt veendus, et poiss saab juba abi. Ja tõttas edasi. Mul oli muidugi natuke piinlik ka, et äkki oleks pidanud selgitama, miks me võõraid poisse tänaval jopedega katame. Aga äkki ta mõistis, et oli just samas olukorras, kus meie hetked tagasi, ja et õnneks me olime seal, hetked tagasi. Kui poleks olnud meie, oleks olnud tema.

Me muidugi teadsime, et elekter on juba tagasi, pakkusime, et äkki räägime ise ta vanematega, aga polnud vaja. Saatsime poisi tuppa, ta näitas elektrikapi ette, selgus, et korgid on sees. Kontrollis – jah, nüüd töötab kõik jälle!

Lühikesest vestlusest selgus, et poisi isa, see, kellega ta rääkis, elab Lasnamäel. Tema ei tule, aga ema tuleb varsti.

Nii me ta sinna jätsime.

See poiss natuke kummitab mind. Ma olen liiga väsinud, et liialt minna neisse põhjustesse, miks, aga ikka kummitab. Mu süda murdub mõttest, et kunagi peaks minu laps niimoodi tänavanurgal nutma, ja samas – kui palju kordi olen mina tänavanurkadel nutnud. Mitte küll äraläinud elektri pärast, aga… Teinekord samasuguste triviaalsete asjade pärast – ja teinekord see üks väike triviaalne asi, see võib tunduda TERVE MAAILM. Kogu su turvatunne kukub kokku, sa oled väike ja õnnetu ja ei oska midagi muud teha, kellelegi helistada ei ole…

Seisad siis seal tänavanurgal.

Tegelikult ma olin enamuse tänasest päevast üsna positiivne. Aga praegu ongi selline mixed emotions aeg, kui palju eri asju on koos, kõik nõuavad hingelt oma ja lõppeks istud südaöösel fesaris, vahid avatud tšätiaknaid, kuhu sa oled kõikjale pannud karjatused, et nii, kullakesed, nüüd on mul LÕPUKS aega suhelda ja mul NII VÄGA oleks vaja…

Ja, noh, tänavanurk.

Aga lõpuks on oktoober ja mul hakkab jälle natuke aega olema. Blogi jaoks ka. Ja mul on nii palju asju, mida ma tahan jagada!

Stay tuned, my loves!