Tag Archives: intestines

don’t change a thing

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

Täna sõitsin töölt lasteaeda Milale järele ja mõtlesin, kui väga on mul vedanud. Ma olin lihtsalt üleni nii rahul ja õnnelik, et ma tundsin seda isegi oma varbaotstes. Teate küll seda tunnet? Kui isegi varbaotsad on üleni õnnelikud ja rahul, et natuke kergelt surisevad, siis sa tõmbad varbad korraks konksu, et nagu veenduda, kas sa mitte juhuslikult ei näe und, aga siis ongi nii, et ei, pole uni, täiesti reaalsus.

Pisiasjad. Pisiasjad, mida ei muudaks mingi hinna eest hetkel. Sest need pisiasjad, need klapitavad mu elupusle praegu nii mõnusalt kokku, et ma lihtsalt saangi olla ainult rahul.

Siis mõtlesin ma veel sellele, kui paljud inimesed päriselt ikkagi tunnevad igal hommikul, et nad ei jõua ära oodata, millal jõuaks tööle ja õhtul lahkuvad kontorist tundega, et nad on ÕNNELIKUD, et saavad sellises kohas töötada, sellise kollektiiviga. Ja ma ütlen hüvastijätuks, et näeme homme, mu kallid, ja ma mõtlen seda täiesti tõsiselt. Et need inimesed on juba paari nädalaga nii kalliks saanud. Just the way you are.

Või siis mingid muud pisisuurasjad. Paar ülilumist liugu mööda mäge, mis pole isegi mitte mägi, vaid pigem selline… lohk. Meie Klooga oma kelguLOHK, sest mägesid siin ei leidu. Aga üks või kaks liugu mööda seda… lohku, ja siis üks lõkerdav laps ja palju roosasid-rõõsasid põskesid ja natuke külmi sõrmi.

Ja siis kaks tundi järjest Jamie Oliveri ja õhkamist, mis sööke kõike võiks teha… ja ma saangi päriselt minna poodi ja OSTA süüa, täpselt seda süüa, mille järele on isu. Ma saan minna poodi ja osta endale liha, et teha Jamie piri-piri pork bellyt ja ma mõtlen, kui suur vedamine see ka tegelikult on.

Ma lõpetasin just Eia Uusi raamatu “Aasta Pariisis” ja ma vist olen jätkuvalt selle lummas, kuidagi tajun maailma jälle värvilisemalt ja magusamalt, hommikukohv lõhnab tugevamini kui muidu ja kohatud inimesed liigutavad sügavamalt kui vahepeal ma neil end liigutada lasin. Ning me kuulame Milaga autos kas või kakskümmend korda järjest “Thinking Out Loudi” üht väga special versiooni, mida olemegi maailmas võibolla ainult meie kahekesi (+1) kuulnud…

and I’m thinking out loud, et ma olen oma elusse armunud. Niimoodi liueldes tundub, et üle saab ka kõige raskemast ajast või hetkest või päevast. Ja võibolla panin ma selle endale siia kirja, sest ma tean, et nädala pärast, või kahe, või kuue – aga ühel hetkel kindlasti – tunnen ma, et see tunne, mis mul on praegu, ei saa olla võimalik või et see ei tule tagasi. Kui jälle on nii raske, et murrab ja varbaid ei tunne üldse – siis on mul see siin kirjas tuleviku-Daki jaoks.

Läheb küll. Kõik läheb mööda. Hea muidugi ka, aga eriti siiski halb läheb mööda. Et hea saaks jälle tagasi tulla.

avameelselt võtab sõna bioloogiline kell

Inimesed ja inimeseks olemine, Kooskasvamine 20 Replies

Mul on olnud tegelikult väga emotsionaalne nädal. Ma teadsin, et tuleb päevi, kus tuleb lihtsalt tuimalt läbi pressida ja mitte halbu asju endast läbi lasta, sest head kaaluvad niikuinii üles. Lihtsalt… no palju on hetkel, õigemini sel nädalal oli. Aga ma laadisin oma patareisid pidevalt – kõik need inspireerivad inimesed mu ümber, kõik need ägedad asjad, mida ma saan teha või tahan teha…

Neljapäev oli – juba ette teada – hommikust hilisööni asi-asjas kinni. Aga vahepeal läksin ja kallistasin sõpra ja sain jõudu juurde ja Eesti Muusikaauhindade jagamisel ma vist polegi kunagi käinud. Või vist siiski olen, sest ma olin kunagi isegi žüriis, aga igal juhul ma ootasin seda väga, sest pidulikud riided! Muusika! Auhinnad!

Ja tõesti oli võrratu. Kogu see sümfooniaorkester ja prožektorid ja kohati mulle tundus, et ma olen sattunud Muse’i konsale, näiteks. Oli mõnus ja tore ja palju ilusaid inimesi ja…

…siis hakkas Getter laulma.

Ja midagi minus murdus nii suure raksatusega, et pisarad lihtsalt voolasid ja voolasid ja ma ei suutnud end peatada. Ma mõtlesin peamiselt Milale, aga mõtlesin ka endale, et tegelikult kui eriline kogemus see on, kellegagi koos lapse kõrval kasvada. Jah, meil läks teistmoodi, meie “lapsega koos” on teistmoodi ja küllap me saame selle õige pea sujuvaks ja selliseks, et Milal on ka hea.

Aga lihtsalt kogu see… ma isegi ei tea, mille pärast ma kõige rohkem emotsionaalseks läksin. Vist seetõttu ka, et tegelikult ma tean, et mul on varsti otsustamise aeg – kas ma hakkan kaaluma ühe lapse peale mõtlemist või… ei. Ja ma ei taha sellele mõelda, aga kurat kui raske vahepeal on MITTE mõelda, kui mingi tik-tik-tik sulle jalaga kuklasse taob ja sosistab: “Aga eluplaanid, sa pead need NÜÜD paika panema!”

Kui palju lihtsam oli kümme aastat tagasi, issand. Kõik see oli nii määramatus kauguses ja kui-juhtub-siis-juhtub-õigel-ajal oli suhtumine, mida sai endale veel lubada. Või siis ma-isegi-ei-tea-kas-ma-tahan oli suhtumine, mida sai endale lubada. Nüüd ma tunnen aina rohkem, et ma… väga enam ei saa mittemõelda. Või mitte omada arvamust.

Ja ilmselt tõi see lugu üles ka selle ühe stsenaariumi hingepiina, selle stsenaariumi, kus ma teengi seda kõike üksinda, algusest peale. Sel on väga palju plusse, aga…

…no vaadake seda esinemist! Mingeid asju ei saa asendada. Ja kuna siin juba avameelitsemiseks läks, siis ma ütlen ausalt, et ma olen ääretult ettevaatlikuks tehtud selle suhtes, et ma üldse julgeks kellegagi last jagada, sest see on päris kohutav, mis võib järgneda, kui suhe omavahel läbi saab… Aga ometi ma ju tahaks ka! Vahepeal ma olen nagu mingi nukker kangelanna taustal, kes vaatab poolkadeduse-poolimetlusega seda, et kaks vanemat jagavad… Müravad koos oma lapsega, näiteks. Sellised lihtsad asjad.

Ja võibolla ma ei saagi seda kunagi.

Oleks, et ma teaks, kas ma tahakski. Aga mingi osa on minust NAGU MINGI LOLL ja kukub töinama, kui laval lapsed isadele sülle jooksevad, sest ma olen 30+ naine, kes teeks meeleldi siit edasi karjääri, aga no jumala eest, kui üldse sünnitada, siis lähiajal, aga rasedus ja sünnitamine, fuhh, ja siis oleks neid ju kaks… Aga siis oleks neid ju kaks!

Noh, näete siis? Katsu sellisega vaielda või elada.

aastakokkuvõte

Inimesed ja inimeseks olemine 6 Replies

Traditsiooniline aastalõpumeem, varastatud Aunt Beckylt, veits mugandatud. (2011, 2012, 2013)

1. Mida sa tegid aastal 2014, mida sa polnud varem teinud?

Ma pole kunagi varem niimoodi armastanud.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Eelmisel aastal lubasin olla inimestele rohkem toeks ja ma tegelikult ei tunne, et olen suutnud seda lubadust väga pidada. Samas, ehk Lemmik oskab rohkem selle kohta öelda. Annan uusi lubadusi. Näiteks luban anda parima endast oma uuel tööl. Ja lõppeks siiski sisse seada normaalse trennirutiini. Ja pseudoprobleemidega vähem tegeleda luban ka. Seda, et negatiivne energia mind enam rünnata ei saa ja et vägivallatsejatel pole mu üle enam võimu, this goes without saying.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Ee… Ee… Õigejaa! Üks südamepoisse ülikooliajast, tema sai isaks. Ja tegelikult päris palju tuli neid titeuudiseid, peamiselt ekskolleegid, aga ka üks mitte-veresugulane-sugulane, üks Tartu-aegne poolsõbrants ja… no ikka oli neid sünnitajaid. Comes with the age.

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Jah. Kaks. Ühest neist ei suuda senini rääkida, sest oli omal kombel liiga oluline.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2015, mis puudus aastal 2014?

Oma kodu, jätkuvalt.

6. Mis riike külastasid?

Rootsi forever! Ja Hispaania muidugi, ning sinna sõites kõik need läbitud riigid.

7. Mis kuupäev aastast 2014 jääb igaveseks su mällu? Miks?

21.01 kui olin lõplikult Klõugale ära kolinud. 13.08 for the heartbreak. Ja kindlasti siiski jääb ka 31.12 täielikult meelde.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

“Kortermaja”. Klõugale saabumine ja ellujäämine (krt see kõlab nagu Klõuga oleks süüdi, aga tegelikult üldse pole, lihtsalt ma olen väga feil uutes algustes). Suutmine tingimusteta armastada. Lapse lasteaeda saamine. Uus tätokas. Autoost!

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

Ikka ja jälle samad ämbrid. Usaldan liigselt ja saan vastu hambaid.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Ma olen terve selle aasta põhimõtteliselt pidevalt köhinud. Võib-olla nädal-paar jääb maksimaalselt vahet, aga siiski pidevalt.

11. Möödunud aasta parim ost.

Mon Rouge!

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Naabrinaine, Naabrimees, Ruumi, Lemmik ja veel mõned inimesed.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Saikode. Blogimaailma uute tähismaade.

14. Kuhu läks enamik su raha?

Toit ja transport.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Kruiisid! Roadtripid! Vaiksed nädalavahetused voodis! Magistritöö!

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2014 meenutama?

Foo Fighters “What Did I Do / God Is My Witness”, Rivvrsi “I Will Follow You”, aga tegelikult oli neid lugusid sitaks, peamiselt siiski veel mitte-lindistatud “Tätoveeringud”

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Õnnelikum.

ii. kõhnem või paksem? Suht sama või pigem paksem (olen kuulnud linna peal räägitavat)

iii. vaesem või rikkam? Vaesem.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Lugenud akadeemilisi artikleid. Võtnud rohkem rahusteid õigetel hetkedel.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Tõmmelnud. Pannud endale ebarealistlikke ootusi.

20. Kas sa armusid aastal 2014?

Oo jaa. Ma armusin nii põhjalikult, et see kestab elu lõpuni ja sealt edasi. (See vastus on muutmata kujul 2011ndast aastast, aga kehtib hetkel absoluutselt.)

21. Kui palju üheöösuhteid?

Ma olen muutunud peast täiesti monogaamiks. TÄNKS, LEMMIK.

22. Mis oli su lemmiksari või telesaade?

“How To Get Away With Murder”, “Elementary”, “Sonic Highways”

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Pole just vihkamine, aga adun rohkem seda, et mõned inimesed lihtsalt ongi halvad.

24. Parim raamat, mida lugesid?

Elizabeth Gilberti “The Signature of All Things”

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Rivvrs. Gaslight Anthem.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Armastuse. Kodu (uue). Auto.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Jällegi pole ma suurim filmivaataja, aga täna just vaatasin “Let’s Play Cops” ja omg see oli nii naljakas, lõpuks sai ka vaadatud Benjamin Buttoni film ära ja oh kus ma nutsin.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

30 tuli suure pauguga Paaris Veinis, mis lõppes mitme jaoks meist kohutava pohmelliga. Aga õigel hetkel, kui kell lõi südaööd, sadas väljas lund ja me joonistasime Lemmikuga lumme sõnu ja numbreid ja see oli nii faking ilus, et ajab senini südame pahaks.

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Rohkem sotsiaalset elu ja vähem kiirustamist ja logistikajama.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Change’i pesu, kleidid, palju koduriideid, mantli asemel jätkuvalt kampsun.

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Lemmik. Mila. Kassid. Naised. Vein.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Dave Grohl.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Perevägivalla ja triintulevi küsimus.

34. Keda igatsesid?

Oma peret. Lemmikut.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Maiden, Daisy, ja siis veel paar inimest. Ja no Maiden pole uus, vaid pigem uuesti leitud vana.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2014 õpetas.

Tõeline armastus armastab tingimusteta.

 

aasta 2014 küsimustes

Inimesed ja inimeseks olemine 2 Replies

Juba viimased üheksa aastat olen ma püüdnud aasta lõpus endale otsa ja hinge ja seljataha ja kuklasse ja varvaste vahele vaadata ja ausalt endalt küsida: kuidas läks? Mis sai tehtud? Mis jäi tegemata? On kordi, kus need küsimused korduvad – sest elumustrid korduvad. Kui ma vaatan neid möödunud küsimus-postitusi, siis siin on hulgas aastad, kus… ma alustasin küsimisega siis, kui ma polnud veel kohanud (kohanud-kohanud, tundsin teda ju ometigi ammu muidugi) oma esimest armastust/abikaasatki! Ja saati siis kõik see muu, mis on kõigi nende aastate jooksul juhtunud…

Ka aasta 2014 on olnud ääretult eriline. Ma ikka vahel mõtlen, et kas on mõni aasta, mille kohta ma võiks öelda: rutiinne. Oli täiesti rutiinne. Et ma ei kolinud kordagi, ei rasestunud, ei abiellunud, ei lahutanud, ei vahetanud tööd või… Polegi sellist aastat.

Sest jälle saan ma küsida ka sinult, mu sõber…

Mitu korda sa taaskord pappkaste pakkisid? Mitu korda heldimuse ja kurbusega raamatuid kokku lappasid? Mitu korda jooksid toa ja auto vahet, et kõik asjad õhtuks ära saaks? Mitu korda avastasid, minnes tagasi korterisse, kuhu oli jäänud veel paar kasti, et on puruks astutud su uhiuued veiniklaasid ja nipet-näpet veel? Mitu korda tundsid surmahirmu, mitu korda eluvabanemist?

Mitu korda võtsid ülipika nädalavahetuse lihtsalt selleks, et olla armastuse sees ja lihtsalt nii, et kuulata, kuidas keegi su kõrval hingab? Mitu korda tundsid neid käsi oma kehal ja said aru, et sa oledki kellegi jaoks maailma kõige ilusam inimene? Mitu korda sa istusid x-aegadel ja vaatasid imetlusega, kuidas maailma kõige andekam inimene tinistab kitarri ja lindistab ja laulab, ja sageli kasutab laulmiseks sinu antud sõnasid, või siis sõnu, mis muul viisil on MEIE jaoks olulised? Mitu korda sa nägid, kuidas tema sind salamisi jälgis, kui sa kirjutasid oma asju, keskendunult, unustuses…

Mitmeid kordi ärkasid sa üksi? Mitmeid kordi kaksi või kolmi või nelj-i? Mitu kassi elutses sel aastal su kodus? Mitu korda Pesaleidjas käisid kiisusid silitamas või tegid annetuse mõne armsa looma heaks? Mitu korda nutsid rõõmu- ja kurbusepisaraid, kui üks eriti õnnetu, surmasuust päästetud kass jõudis lõpuks Oma Koju? Mitu korda olid enne frustratsioonist pea kaotanud, sest kolm kassi on ikkagi liiga palju ja kuidas, kuidas jagada kõigile armastust, kui nad omavahel on nii tülis?

Mitu korda istusid vihmas ja vaatasid, kuidas inimeste unistused täituvad? Või mitu korda seisid vihmas ja ootasid Maikenit, et saaksid panna inimeste unistused täituma? Mitu korda jäid katkise autoga teele, mitu korda pidid täiesti üksi taas hakkama saama? Mitu korda pidid taluma oma isa natuke halvustavaid kommentaare, aga samas mitu korda te jällegi südamest südamesse saite rääkida?

Mitu korda sa olid siiralt rõõmus, et su lähedastel on lõpuks elu kõik joonel? Ja mitu korda sa istusid ja mõtlesid, et nendega võrreldes, ükskõik kellega võrreldes oled sa ikkagi elu lõpuni vist üks failure, keegi, kes iial ei saa hakkama? Mitu korda nutsid, mitu korda karjusid, mitu korda vaikselt pisaraid neelasid, mitu korda hakkasid ootamatult nutma sel hetkel, kui sul oli LIIGA HEA ja sa lihtsalt EI SUUTNUD SEDA KÕIKE TALUDA?

Mitu kinoseanssi? Mitu teatrikülastust? Mitu ID-kanali maratoni? Mitu kaotatud sidet sõpradega, mitu leitud uut sõpra? Mitu esimesest silmapilgust armumist? Mitu awkward Tinderi-kohtingut? Mitu uut üheöösuhet? Mitu uut kuulujuttu, mitu uut laimujuttu, mitu uut anonüümset trolli internetis, kes sind rändom põhjusel vihkavad?

Ja samas siiski – mitu oli neid päevi, kus sa ärkasid ja olid kõigega rahul? Või siis, vähemalt, tundsid, et kõik on händlitav – I can do this shit, this game is easy! Või siis, samas, mitu täiesti jalust niitvat elumuutust? Mitu päeva sa kõige kauem järjest nutta suutsid? Mäletad seda päeva, mil sa otsustasid, et sa enam ei nuta? Et sa armastad tingimusteta? Ja mäletad, kuidas pärast seda kõik muutus? Kui sa suutsid vabaks lasta?

Mitu uut avaldatud raamatut? Mitu täiesti awesome raamatuesitlust? Mitu imelikku autosõitu, mitu tünnisaunas istumist ja maailmaprobleemide lahkamist? Mitu veinipudelit sai avatud Hispaania lõunaranniku terrassidel? Mitu eeslipaid, mitu lambamusi, mitu uut koera su elus ja mitu purunenud rehvi?

Mitu uut sõbrannat, mitu kaotatud sõbrannat? Mitu korda sa ütlesid inimestele, et sa neid armastad? Mitu korda sa pidid eri allikatest kuulma, kui kohutav inimene sa siiski oled? Mitu korda sa pidid eri allikatest kuulma, kuidas inimesed, keda sa pidasid sõpradeks, on reetnud su usalduse lõplikult? Mitu korda sa nutsid ja väänlesid mõtte käes, et sa võibolla tõesti oled teinud oma inimesehinnangutes rängad vead?

Mitu artiklit kirjutasid sa nii, et pidid vahepeal sügavalt hinge tõmbama, sest kõik oli liiga terav ja karm ja värske? Mitu eid said oma töökandideerimistele? Mitu korda sa justkui ei kandideerinud, aga vestlusele minnes said ühtäkki aru, et tegelikult tahetaks sind vabalt juba esmaspäevast tööle? Mitu korda sa tundsid, et sa pole kellelegi vajalik? Mitu korda sa tundsid, et kõik on su ära unustanud? Ja mitu korda sa tundsid, et see kõik on vale ja pseudo, et tegelikult, tegelikult oled sa päris palju väärt?

Ja mitu korda vaimustusid sa oma erialast nii, et silmist lõi sädemeid? Mitu korda jooksid kooli poole, sest ei suutnud esitlust või loengut ära oodata? Mitu akadeemilist artiklit lugesid, mitu kirjutasid? Mitu lehekülge magistritööd oled jõudnud ära kirjutada?

Ja siiski lõppeks… mitu korda ütled oma lapsele päevas, et teda armastad? Mitu korda ütled oma lemmikutele päevas, et neid armastad? Mitu korda oled öelnud oma elupäästjatele, et sa neid armastad ja võimalusel püüad tasuda?

Siit edasi läheb kindlasti ainult paremaks. Peab minema.

Head 15ndat, mu kallid. Paaritud arvud on alati ägedamad kui paarisarvud.

(Möödunud küsimusi: 2005, 2006, 2008, 2009, 2010, 2011, 2012, 2013)

1.12.14

Inimesed ja inimeseks olemine Leave a reply

Umbes kell 5 hommikul läks mul uni ära. Ma ei tea mille peale… või siis tean? Miuks oli roninud rinnale ja ma ei saanud hästi ei liigutada ega hingata, sest parema külje all oli Pussakas ja vasaku külje all väikesed teravad rusikad.

Uni läks ära ja ma mõtlesin rändom-asju, poolikuid tööasju, seda, kuidas esmaspäevase logistikaga hakkama saada. Mõtlesin kuusest teises toas ja mõtlesin lumest ja mõtlesin, et äkki nüüd hakkab ükskord jälle natuke normaalsem elu, sest ma olen nii vä-si-nud…

…mõtles ta kell 5 hommikul ja ei suutnud uuesti uinuda.

Uinusin paar minutit enne kella – as per usuell – siis lugesime Miiluga koos uudiseid ja toppisime riidesse ja surusime end külma autosse (reostaat!), kust aknast väga midagi ei näinud (kojameeste mootor!) ja sõitsime kaks minutit lasteaeda, sest ometigi oli ju Mila Esimene Päris Lasteaia Päev.

Ta lippas rõõmsalt minema ja mina läksin jälle külma autosse (reostaat!), kust aknast midagi väga ei näinud (kojameeste mootor!) ja kiirustasin selku-põikega (taara! et saada rongiraha!) Männikule.

“Ma tõin teile jälle ühe auto parandada…”
“…aitäh?”

Ja siis läbi sügavkülma (mm! kas te nägite, KUI ILUS täna maailm oli?) (v.a saartel) bussile ja siis läbi Nõmme keskuse kelgupõikega (sest lasteaed siiski on paraja vantsimise kaugusel) (Klooga ühistransport oleme teinekord me ise poest poeni, kui ilusti palutakse) rongile, siis läbi sügavkülma koju (mm! ilus!), siis üks kiire lõunasöök ja uuesti lapsele järele, sest nii on soovituslik.

Laps ei soovinud lahkuda, aga siiski tuli. Homseks jääb punn terveks päevaks, sest LASTEAED ON TORE SEAL SAAB MÄNGIDA EMME SEAL SAAB MÄNGIDA! ja mina imestan, et on olemas elu ja maailm, kus saab actually funktsioneerida nii, et näed ka päevavalgust ja saad PÄEVAL tööd teha ja PÄEVAL…

…

aga ööd on ju ka. Ööd on ju ka vaja üle elada. Mingi tõsine motivatsioonikriis on, kirjutamise mõttes. Ja üldiselt inimeseks olemise mõttes ka. Täna näiteks pidin kirjutama kuus asja, kirjutasin kaks. Aga kui ei jõua tervet rehkendust, tee pool?

Ja ma JUBA JÄLLE köhin nagu hullumeelne. Miks, ma küsin, miks?! Mul oli ausalt täna müts peas ja kaks kampsunit suisa seljas ja vähe ei puudunud, et suusapüksid oleks välja kaevanud, sest mitte et mulle ei meeldiks külm, väga meeldib, aga mulle ei meeldi, kui toas ja autos on külm. Õues? Vabalt. Muul ajal võiks saada ringi käia maikaga.

Rongipiletihinda on tõstetud. Vaene tudeng ei pääse linna enne reedet. Täna vaatasin pangaarvet ja mõtlesin, et see raha oli kunagi kolmandik kuueelarvest, täna katab ühe poeskäigu.

…aga kümne aasta taha pole mõtet hindu ja rahasid arvutada. Lihtsalt pole mõtet. Tagasi vaadata. Pole mõtet.

Aga meil on kuusk ja see on imeilus ja kuigi ma tahaks pugeda teki alla ja kaissu ja lihtsalt rääkida hingest välja see ärevus ja paanika, mis sinna tekkima on hakanud, saan ma siiski hakkama, sest mul on muusika ja mõned inimesed siiski arvavad, et ma olen lahe ja kuigi võibolla nad ülehindavad mind, leian ma oma motivatsiooni õige pea üles.

Sest nüüd algas uus elu ja ma saan lõpuks päriselt ELAMA hakata, ma ei ole 24/7 lapse külge seotud ja ISSAND KUIDAS MA NEED 3,5 AASTAT OLEN ÜLDSE ELANUD?!

PS. Millal see juhtus, et mul on Nii Suur Laps?

PPS. Kas nüüd on lõpuks jälle Minu Aeg?

PPPS. Ma armastan oma eriala vahepeal nii sügavalt, et tahaks nutma hakata. Oleks aeg vist õppida, kuidas sellega end siiski normaalselt ära elatada.

PPPPS. Depressioon valetab.

made all our plans / down on the sand

Argielu Leave a reply

IMG_0926

Kuna ma juba olen loominguliselt sellesse fotojahti suhtunud ja mul on nii suur hunnik pilte, mida ma ei jaksa ette võtta, siis hakkan neid lihtsalt rändomli postitustesse panema. Selle pildi tegi aga Mila. Päev 9. Raamatud.

Mult täna küsiti, et mis sõltuvushaiguse käes ma vaevlen, et nii tihti Facebooki küll postitama pean. Asi, millele ma ise vahepeal mõelnud olen – küll natuke teises võtmes. Et miks ma siis ei võiks neid mõtteid ja linke päeva lõpuks kokku koguda ja tulla ja blogida siis, nagu kustuvale blogitähele kohane. Praegu aga käin lihtsalt sporaadiliselt siin, peamiselt olen FBs ja ise ka ei tea, kuhu oma online-kuvandi energia suunata.

Ja siis otsustan, tavaliselt, et kogu energia tuleks suunata rahaasjadele ja kooliasjadele.

Et siis nädala-kahe pärast jälle süümekaid tunda, et miks ma OMETI rohkem ei kirjuta.

//

Aga kooli on sisuliselt jäänud veel kaks kuud ja siis tuleb see kõige mõnusam (ja frustreerivam) osa, kus saab kogu energia panna magistritöösse ja ma EI SUUDA ÄRA OODATA, tõsiselt.

Ma nii väga tahaks, et see magistrikraad teeb mu elus ka muu muutuse, kui et ma hakkan jälle takkajärgi ülikooli järele nutma, umbes nagu pärast bakat oli mul mitu aastat väga raske üle saada sellest, et akadeemiline elu pole ikka mulle ja et tuleb “päris” maailma astuda. Mulle lihtsalt NII meeldib kogu see koolivärk, ja kogu mu erialavärk, ja ma tahaks, et ma suudaks kuidagi end organiseerida või et kusagil oleks kasvõi veerandit mu oskustest vaja, et ma saaks kuhugi päriselt ikkagi kinnituda ja hakata millegi ümber oma elu uuesti üles ehitama. Sest praegu mul on küll oma firma, aga…

Tähendab, ma kuulen viimasel ajal häirivalt sageli, et ma peaksin siiski 9st 5ni töö leidma. Ma ei olegi täpselt aru saanud, miks, ilmselt ainuke põhjendus on see, et ma tundungi kõigile nii megaluuser, et olen 30 ja lapsega IKKA VEEL kodus ja IKKA VEEL töötan suvalistel aegadel kodust, sisuliselt. Neil puhkudel ma tavaliselt hinges nutan, aga siis meenub mulle, miks ma oma firma tegin. Sest ma otsisin aastaid SEDA tööd. SEDA, kus ma saaks rakendada kõiki neid oskusi, mis mul on ja arendada uusi ja huvitavaid. Kus ma ei nühiks reporteripinki. Kus ma ei toodaks kollast. Kus ma saaksin teha sotsiaalmeediat ja samas ka kirjutada vabalt ja aega jääks üle ja iseenda kontrollida.

Praeguseks olen ma muidugi taas selles punktis, et ma VAJAN enda ümber inimesi, ma ei suuda kaua iseenda fantastiliselt ajuenergialt säravaid ideid genereerida. Ma hakkasin mõtlema, kellega ma kooliväliselt olen viimase paari-kolme nädala jooksul päriselt, näost-näkku rääkinud, ja mulle meenus… ainult Lemmik ja Mila ja Mila vanavanemad ja tädi.

Ülejäänud suhtlus käib netis ja on tore, ausalt, aga ma tahaks human contacti. Mitte tunda end nii mullis ja nii eraldatuna.

Ja samas tahaks ikka, et säiliks see suhteline autonoomsus. Aga et oleks kuhugi minna ja päriselt tunne, et mind ja mu oskusi ja teadmisi on sel maailmal vaja. Rohkem kui paari artikli või kolumni jagu… mida ma ometi tahan ka edasi teha.

//

Siis ongi vahel sellised hetked, et kaua ometi võib üks inimene end otsida. Õigemini, mul on end ammu leitud. Aga lihtsalt seda kohta, kuhu ma oma leitud endaga sobituks, ikka nagu pole.

Aga igasuguseid plaane on, kirjutatud muidugi liiva nagu Coastsi loos. Helgematel hetkedel on tugev tunne, et kevadel on hoopis uued tuuled. Tumedamatel hetkedel, jah, on tunne, et rabeled tühja. Et võta ometi see kassapidajatöö ja ära kobise.

(Kandideerin muide jälle nagu hull. Ühtegi vastust pole saanud:)

AGA! Praegu on ometigi veel paar päeva koolivaheaega jäänud ja mul vist lõppeks on üks vaba päev, kus ma saan lugeda LÕPUKS teadustöid oma magtöö jaoks.

This feels like true bliss.

40 kuud / 108 kuud

Inimesed ja inimeseks olemine 1 Reply

20141002_205718_Hagrid_Street_SmokeKallis vanaema,

täna möödub su surmast üheksa aastat. Ma arvutasin, see on kokku 108 kuud. 108 pikka-pikka kuud, mil sind pole olnud meiega. See on kolm korda kauem, kui Milake on olnud meiega. Tema sünnist möödub täna 41 kuud.

Ma olen mitu päeva mõelnud, mida ma sulle kirjutan. Aga ma teadsin, et kirjutan, sest ma näen kogu aeg Pargi tänavat unes. Kahe nädala jooksul vist, ütleme, seitse und. Kummalisel kombel pole ei sind ega vanaisa neis unedes, oleme mina ja kasuisa ja õde ja ema ja siis veel mõned võõrad, näiteks Dave Grohl, kes ei ütle sulle küll midagi. Aga pidevalt see unereaalsuses Pargi tänaval olemine, see… Miski kutsub mind sinna ja kuigi ma arvan, et need pole teie, siis miski siiski kutsub. Kas see suvel naabrite hooletusest (et mitte öelda ükskõiksusest) hukka saanud sirelipoiss, kes sai Pargi tänavalt toodud ja Mila jaoks Nõmmele istutatud? Kas puud võivad unedes kutsuda? Sest ma kuulsin, et Meie Sirel on ka Tartus maha võetud.

See teeb mind lõpmata kurvaks.

Inimesed kaovad ja kohad muutuvad. Sirelid, mis sa arvasid seal elu lõpuni seisvat, võetakse julmalt maha ja nii jääbki. Maailm liigub edasi ja keegi ei küsi, kuhu on maetud sinu süda või kust hakanud kunagi kasvama su juured. Kõik raiutakse maha ja läbi.

Kõigi nende üheksa aasta jooksul ma olen sind ja vanaisat väga-väga igatsenud. Ma mäletan, et paar nädalat enne su surma tulin ma uhkusega näitama sulle oma esimest esikaanelugu ja… sind ei huvitanud. Sa nagu ei saanud enam aru, et on olemas midagi veel peale su haiguse. Ma olin nii pettunud, nii vihane. Õhtul enne su surma istusin ma Birxi ja Tannuga Maailmas ja esimest korda rääkisin, kui õudne on su haigus. Kui jube see on, vaadata kõrvalt, kuidas sa sured. Et me ei saa enam midagi teha, ainult oodata. Ja kuidas sa oled muutunud, sa pole enam mu vanaema, sa oled Haigus. Sel õhtul, 1. oktoobri õhtul oli vanaisa tahtnud minna kooriga esinema ja sa ei lubanud. Kui ma sellest kuulsin – ma arvan, et ma käisin enne linnaminekut Pargi tänavalt läbi – vihastasin ma end siniseks ja ma usun, et ei tulnud sind isegi vaatama. Mu hilisteismelise maailmavõõras isekus ei suutnud hoomata Haiguse isekust. Ega seda, et võibolla oli sul PÕHJUS.

Sest, nagu selgus, oligi.

Öösel sa läksid.

2. oktoober 2005 koitis ja oli täpselt samasugune sürreaalselt ilus sügispäev. Puud olid samamoodi kirjud, päike soojendas ninaotsa ja ma tundsin, et mind on oma kehast välja kistud.

Sa oled mind ka kaua kummitanud – või ehk olen mina, minu süütunne kummitanud sind? Ma tundsin sind kaua, isegi aastaid veel enda kõrval. Ja, tegelikult, isegi sel kevadel viimati tundsin ma, et oled minuga. Aga nüüd juba selleks, et jõudu anda ja toeks olla. See oli vist isegi, nagu öeldakse, poolreligioosne kogemus, see kord kevadel, kui sa vanaisaga siin käisid. Siis, kui mul oli teid kõige rohkem vaja. Kui ma tundsin, et ma enam ei suuda selle hullusega, milleks on mu elu kujunenud, hakkama saada. Pärast seda hakkasid asjad lahenema ja senimaani pöördun ma enamasti just teie poole, kui hädasti abi on tarvis. Sa tead ju küll, kuuled ju küll.

Selle üheksa aasta jooksul on juhtunud nii mõndagi. Ma olen armastanud kordi kolm, mind on armastatud. Olen abiellunud ja lahutanud, vihastanud ja olnud vihatud, kirjutanud ja kirjutanud ja kirjutanud. Ja, mis peamine, ma olen siia ilma loonud juurde ühe fantastilise inimolendi, kellest on mul nii kahju, et te siin ilmas temaga kohtuda ei jõudnudki. Ma mõtlen sageli kõigele sellele, mida oleksin tahtnud sinu käest küsida. Kõik see, mida sa oma elus läbi tegid – kuidas sa suutsid? Kuidas sa suutsid nii palju kanda? Matta, kaotada, ja ikka olla nii leebe ja hea, ikka alati olemas. Mäletad neid õhtuid, kui istusime diivanil ja väljas läks pimedaks, Siki jalad olid su süles, et sa neid mudiks ja me isegi ei rääkinud vahel, lihtsalt vaikisime.

Mul on nii lõputult kahju kõikide halbade asjade ja mõtete eest, mida ma olen tootnud ja millega olen sulle valu põhjustanud. Aga ma loodan, et häid asju on siiski rohkem. Ja ma loodan, et kõik mu esikaaned ja raamatud ja esiklapsed – et tegelikult oled sa minu üle uhke.

Muide, paar päeva tagasi tabas mind arusaamine, et ma saan kunagi ühe tütre veel. Ja tema nimesse tuleb ka sinu nimi sisse.

Alati sind armastades,

Dagi

—

*Pilt ka fotojahi teise päeva teemasse: küünlavalgus. Pildil hoiavad vanaema ja vanaisa mõnekuust mind süles ja kuigi tundub, et mind on just välja võetud Žiguli pagassist, see siiski nii ei ole.

(VÄIDETAKSE MULLE vähemalt.)