Mõtlesin siin asjadele, mida varem endale lubada sain ja mida enam ei saa. Teema tuli jutuks juhuslikult, kui jutu sees mainisin Inimesele, et kõige rohkem tunnen ma vist “mõttetutest luksusest” puudust solaariumis käimisest. Tõsi, mulle ei hakka see solaarium peale ja olen ikka kahvatu nagu õige emolaps kunagi, pakub see ometi soojust ja mõnusat olemist, mis sellisel pimedal ajal ära kulub (jah, isegi mina vajan päikest vahepeal).

Niisiis, viimase aastaga on asjad muutunud. Olgu, ei olnud ju ennegi nii, et raha oli jalaga segada ja peoga loopida, aga teda vähemalt oli või vähemalt tuli teatud kindlal ajal uuesti, as opposed to praegune olukord, kui teda lihtsalt pole ja lihtsalt ei tule ka. Lihtsalt pole ja kõik. Ma unistan vahepeal, et saan töö ja mõne aasta pärast on lõppenud kõik mu laenukohustused ja… Ja siis… Mis siis? Noh, ilmselt ostan rohkem orgaanilist toitu kui praegu. Või midagi muud sellist lihtsat.

Aga siis nimekirjas, nagu mulle meeldib. Mis on muutunud töötava vs töötu inimese elus:

Läksin üle säästuoperaatorile. Jah, okei, alles praegu läksin, umbes eile, aga ikkagi on see käik tark võrreldes EMTi mõrvarlike hindade ja arvetega. Keskmine arve tuhat krooni kuus (seda juba mitu-mitu aastat kusjuures) – seda ei saa endale lubada. Vaatame, kas säästuoperaator aitab. Väidab küll, et kõned Birxile ja Sikile on nüüdsest tasuta (ja vist emmele ka), eks näeb, kas räägib tõtt.

Ei osta enam raamatuid. Raamatukogus ka ei käi (st käin TÜ omas, aga seal on ilukirjanduse sektsioon tühi koguaeg ja parimad asjad väljas. Lutsu pole jõudnud veel, ei teagi, miks), laenan sõpradelt-tuttavatelt kokku (Birx! Kaua ma ootan seda va Rauda?!). Süda tilgub verd, kui raamatupoes käin. Tahaks uusi Pratchetteid ja seda “Söö, palveta, armasta” raamatut ja igast muid asju ka, aga ei saa lubada.

Ei osta enam pesu/riideid/kosmeetikat. Viimase hilbu ostsin Slovakkiast mingilt aastalõpualelt – T-särgi hinnaga 50 krooni. Ja muidugi need lumepüksid ka, aga need ei loe. Ah, valetan. Viimased hilbud ostsin Slovakkiast tagasi tulles Terranovast – kaks kampsunit saja krooni eest ja mõnekümnekroonised maikad. Raha eest, mis reisist üle jäi. No ja siis selle hommikumantli kaltsust. Tegelikult, kui nüüd vaadata, siis ikka ostan küll. Aga see on praegu sattunud nii, ma võin kinnitada, et nüüd on vähemalt mitmeks kuuks rahu majas. Endamisi unistan, et kui saabub valge laev või saan tööd ja kõik võlad on makstud, siis ostan endale ühe paari pesu. Sellist, mis omavahel klapib ja mis EI kanna peal Snoopy pilti (liiga palju Snoopy pesu on mul…).

Ja kosmeetika – oh puh-lease! Mul on mingi vana ripsmetušš, mida annab veel edukalt peale määrida, kui vajadus on ja natuke puuderkreemi ja igapäevaselt – eh, kes mind ikka vaatab. Kosmeetika on rikastele ja tibidele ja muidu korralikele naistele. (Ok, see on kadedus, mis räägib, tahan küll tegelt seda uut Ardeni ripsmekat ja nutan Kenzo lõhna järgi…)

Ei luba enam endale ekstravagantseid toite. Ei mingeid sushisid, ei mingeid teokarpe. Vahel harva luban mõnisada grammi lõhet, aga ei mingit suurt lõhekülge ahjus laiutamas. Ikka heik ja muud külmutatud värgid. Toit tuleb suurtes pottides, et jätkuks kauemaks ja peab olema ette planeeritud, et, noh, jätkuks kauemaks. Ja oleks soodne. Jäätist olen küll sööma hakanud, aga see on puhtalt Inimese süü.

Ei käi väljas söömas-joomas. Väljas söömas käime ikka väga pidulikul puhul, enamasti, ja mitte rohkem kui kord paari kuu jooksul. Joomas ja tšillimas, ehk siis nii, nagu varem sai ZumZumis B-ga istutud, ei käi enam ammu. Undergroundis on lauajalka (täpsemalt võimalus vaadata, kuidas teised mängivad, sest mind ei lasta kunagi), mis hoiab raha kokku ja sooduskaart. Mis viib mind järgmise punktini…

Käin kohtades, mille sooduskaart mul on. Kaalun tõsiselt Maxima Aitäh-kaardi muretsemist, kuigi esmapilgul see veel palju ja kasulikke soodukaid ei anna. Täna jätsin oma Partneri koju ja nutsin Selveris verepisaraid, kui nägin soodustusi – mis mul täna saamata jäid. Tõsi, üht sooduskaarti väga ei kasuta – tangime ikka odavast automaattanklast ja väga harva Statist.

Vahetasime auto välja. Bensiiniõgardi asemel sõidame säästumasinaga. Tõsi, võiks sõitmise pealt kah kokku hoida, aga praegu hetkel ei saa. Momendist, kui mul trennikaart läbi saab ja mul pole raha, et järgmine osta (mis tingimata juhtub), ei pea enam äärelinna käima ning saab auto rahus ära parkida.

Kassiliiva kasutan graanulite asemel. Õnneks/kahjuks enam neid häid graanuleid tavapoodides ei müüdagi, nii et mul pole vaja palju mõelda – võtan selle neetud Natusani ja vahetan sedavõrd tihedamini. Seega ma ei tea, kas see on tegelt kokkuhoid. Graanulid maksid rohkem, aga pidasid kauem…

Ei käi enam juuksuris/solaariumis. Juukseid lasin lõigata viimati suve alguses ja nüüd nüsin ise. Samas olen ma ise oma juukseid pea elu aeg lõiganud, see vahepealne “täiskasvanu periood” siis välja arvata. Solaariumis kah ei käi, määrin aga isepäevitajat ja võtan päiksevanne, kui ilm ilus on. Kannatab veel elada.

/

Aga on ka asju, mille pealt ma ei saa kokku hoida. Kasutan ikka oliiviõli salatite ja itaalia toitude tegemisel. Kasutan ikka ohtralt värskeid puu- ja köögi- ja juurvilju toidutegemisel. Ravimite pealt ei saa kokku hoida (nagu tänane edukalt tõestas, aitab tõsiste, aju plahvatama panevate ja elutahet ära võtvate krampide vastu ikka ja ainult topeltannus ibumaxi ja nospad. Siin ei ole mingeid herbal tea‘sid), hea tee või kohvi pealt ka mitte. Kassid saavad jätkuvalt toakassidele mõeldud spetsiaalset toitu, mitte kõige odavamat rämpsu. Ja internet-telekas võiks ikka ka kodus olla, ilma ei saa. St ilmselt saaks, aga. Selle pealt ei hoia kokku.

Vot nii. Nüüd ma joon tassi teed ja naudin valuvaba olekut ja lähen varsti jälle voodisse.

Millised on teie säästunipid?

Ja palun, siin on teile viimase “Grey anatoomia” lõpulugu – Powderfinger “Drifting Further Away”. Sest ilus nutukas lugu on. PS. Sellest, kuidas Jeffrey Dean Morgan ja Danny-liin mind seal ärritavad, räägin teine kord. Ja sellest, et Javier Bardem ei ole õnneks uus (või järgmine või eelmine) Jeffrey Dean Morgan. (Jah, vaatasin viimase Woody Alleni filmi ära, aga sellest teine kord, nagu öeldud).

[audio:https://daki.tahvel.info/wp-content/powderfinger-drifting-further-away.mp3]