Mulle hullult meeldivad blogid, kus autor oskab/viitsib aeg-ajalt päisepilte teha ja vahetada. Iga kord on kuu alguses põnev vaatamas käia, millega on Dooce üllatanud või kas LJB on vahepeal midagi uut valmis nikerdanud. Ma pole muidugi asjade tegemises nii osav kui Dooce jt, aga sellegipoolest olen nüüd viimased pool aastat päisepiltidega mässanud, mida riiderist lugejad võib-olla tähelegi pole pannud.
Kuna ma olen Photoshopis kohe eritiii algaja, siis muidugi näitavad minu päisepildid seda. Aga katsetada meeldib mulle ikkagi. Olen püüdnud oma “käekirja” leida ja tundub, et vektorgraafikast võib veel alles und näha, mul tuleb pigem välja (kui tuleb) piltide kreisiks töötlemine ja teksti juurde lisamine. Vahepeal lähevad pildid kreisiks tahtmatult.
Vahel mängisin isegi mõttega lasta kellelgi teisel päisepilte nokerdada, andekaid disainertuttavaid on mul küll, aga kuidagi pole selleni jõudnud ja ise katsetada on ka lahe.
Siin on mu esimesed seitse mastheadi, augustist märtsini. Juuli pilt oli ka, aga on kuskile juba ära paigutatud. Augusti omas kasutasin tädi väikest lambapoega, kellele oleks hoovi peal kogemata peale astunud, sest ta sõi köögi akna all ristikheina tšillilt.
Nagu näha, armastan ma väga puid kasutada. Septembri pilti käisin spetsiaalselt otsimas, leidsin lõpuks Pikakari rannast täpselt sellise pihlaka nagu vaimusilmas ette nägin.
Oktoobri pilti käisin ka spetsiaalselt pildistamas, sest mul oli kompa vaimusilmas juba valmis pandud. Pidi olema lomp, värvilised lehed ja üks minu paljudest kummipardikestest. Nii ma siis toppisin Mila vankrisse ja läksin tuult ja tormi trotsides ilusal päiksepaistelisel päeval Stromkale lompi ja lehti otsima. Tuul puhus silmad-suud liiva täis ja Mila vankrist minema, aga pilt sai tehtud.
Novembri pilt läks mul üldse meelest ja kui ükskord november käes oli, oli mul Photoshopi trial parasjagu läbi saanud, nii ma siis viskasin kiirelt pilgu olemasolevatele piltidele, leidsin ühe vahva foto, mille olin rabamatkal klõpsinud, keerasin Picasa sätteid edasi-tagasi, panin Naabrinaise surematu lause juurde ja viie minutiga oli olemas. Ise olin ülirahul, et nii väikese vaevaga nii äge tulemus tuli.
Detsembri päisepildiga ei ole eriti rahul, saturatsiooni sai ikka liiast. Tegin veel kaks korda ümber, sest päisepilt tahtis pimedaks teha, kui blogi lahti võtsin. Põhipilt on tehtud ühel meie miljonist Slovakkia lauareisist, aga detsembrile omast glämmi ja sära ei osanud ma lisada. Kahjuks.
Jaanuariks olin ma kaotanud lootuse sel aastal normaalset talve näha. Ja olgu öeldud, et minu meelest pole tõesti talve olnudki. Aga mis siis ikka, nüüd hakkasingi kevadet ootama. Sest pärast seda tuleb see jube suvi ja siis on jälle sügis (vuhuu!) ja siis juba on lootus uuele ja paremale talvele. Jaanuari pilt on tehtud köögiaknast ühel neist harvadest kordadest kui detsembris lund sadas.
Veebruari pilt on ka samast puust (ma räägin noh, et mul on puudega mingi thing), aga mingist korrast, kui oli tõeline lumesadu, nii et isegi tänavad olid valged.
Märtsi pildiks tahtsin ma midagi ägedat, näiteks see üks pilt, mis mul on, kus Pussakas pungi näksib (siinkohal tervitused esipunganäksijale, Kairile), aga pärast tundi aega nokerdamist ja PS-is tausta eemaldamist andsin alla ning võtsin hoopis ühe 2009. aasta oktoobris (vist) tehtud pildi, käänasin huvitavaks ja viskasin teksti peale. Märts on niikuinii üks mu vihatumaid kuid – lõputu, vastiku ilmaga ja kas ma juba ütlesin, et lõputu? Ühtki püha ei ole, päevi on miljon ja raha antakse vaid poole miljoni päeva jaoks. Masendav on märts. Aga selle kuu märts on ehk erilisem, sest tuleb suur kolimissaaga ja kuu lõpus on ball!
