Blogiadvendikalender.

Pole vist ilmastikunähtust, mida ma rohkem armastaks kui lund. Mulle meeldib lumi pea kõigist temaeri olekuis. Kuna ma olen aga ikkagi peaaegu terve mõistusega inimene, siis loomulikult on üks osa kogu lumekogemusest, mida minagi ei salli – see kuumaastik, mis umbes veebruariks kõikjale Eesti linnatänavaile on moodustunud. Aga selles pole niivõrd süüdi lumi ise kuivõrd need, kes õigel hetkel sahka ei märka lükata.

Teadupoolest olen ma lohelaisk, aga lumelükkamine on mulle väga kontimööda. No ikka kohe väga-väga. Mm… lumelükkamine. Just ükspäev sain siin naabritega teineteise võidu karjuda, kus ma neile lahkesti meelde tuletasin, kes eelmisel talvel kõvasti lund lükkas. (Vastus: mina.) (Nende vastus: mingi vene mula.)

Aga ainult head asjad pidid siin kalendris olema… Niisiis, lumi.

Kas on midagi fantastilisemat kui see valgus, mis lõpuks saabub pärast lõputut pimedust? Siis, kui ükskord esimene lumi on maha sadanud ja kõik valgeks värvinud…

Või kas on midagi toredamat kui sahkat-sahkat puuderlumes saabastega vehkida?

Või midagi ägedamat kui lumetuubis meeletult mööda nõlva alla kihutada, hääl kähedaks kiljutud?

Või see kord, kui sa lõpuks lumelauaga mingi nipi (näiteks püsti jäämise) selgeks saad?

Või kas maitseb jäägritee millalgi paremini kui õhtul küdeva ahju ees, kus kohal käpikud päevasest lumesõjast kuivavad?

Ja kas pole õige jõuluõhtu see, kui krudinal mööda lumiseid tänavaid jalutad, akendest sisse piilud ja ninaotsaga helbeid püüad, kõhus tunne, et järgmine aasta saab tulla ainult superhea?

Mm…

#34. Lumi

Blogiadvendikalender.

Ma olen alati hinges teadnud, et minusugune ekstravert ja võõrastega suhtlemise nautija sobiks pigem elama mõnele avatud meeli täis inimesi riiki, aga need riigid on tavaliselt liiga kuradi päikselised ja palavad, seega käin ma kas mööda netti ringi ja räägin võõraste inimestega või siis lähen turule.

Ma olin loomulikult Nõmme turust kuulnud ammu, aga ma ei adunud selle koha aurat enne, kui eelmise aasta septembris Nõmmele jalutama minekut nõudsin ja korra ka nina turuväravate vahelt sisse sain pista. Siis läksime ja istusime KuKo kohvikusse lõunale ja ma teatasin kohvikuprouale, et ma just otsustasin – mina kolin Nõmmele.

Aasta hiljem… Elan ma Nõmmel. Ja Nõmme turg on üks mu lemmikkohti, kus konnata, poodelda, lihatükki valida, võõrastega rääkida, võõrastele ootamatult ilusaid asju öelda ja kogu oma raha ära kulutada (sest, fakk kui kallis elamine on!).

Kas teie tunnete ka end (Nõmme) turul tillikimpu nuusutades ja hapukurki maitstes nagu Jamie või Nigella? Sest mina tunnen. Alati kujutlen, et mind jälitab kaameracrew mu kokasaate jaoks. Ah õige jah, ükskord olen sedagi juba ju teinud:)

#35. Nõmme turg

Blogiadvendikalender.

Ma ei ole kunagi Itaalias käinud, kuid igatsen selle järele nagu oleks seal kunagi elanud. Itaalia köök ja selle dakistatud vormid on minuga nii kokku kasvanud, et JR ilmselt saab järgmised kümme aastat poes purustatud tomatitest möödudes krambihoo. (Ta nimelt ei salli mu “tomatimöga”.)

Mina  jälle? Sõltuvuses. Ma võikski ainult pastast toituda, või suppidest või kastmetest või… kõigest sellest hurmavast, millest koosneb Itaalia köök. Nii lihtne, samas nii nüansirikas, mõnusalt toitev ja tõeline comfort igas vormis, iga kell.

Rääkimata keelest, muusikast, jalgpallist, ilusatest meestest ja veinist. Kõik see on igas ampsus tunda.

Mm…

#36. Itaalia köök

Blogiadvendikalender.

Lapsena oli kohustuslik suvine komandeering maale vanaema juurde. Mingis vanuses oli see elu loomulik osa, mingis vanuses hakkas vastu (sest sõbrad jäid ju linna!) ja mingis vanuses kadus ootamatult kohustuslik osa ära.

Aga mitte sellest…

Ükskõik, mis vanuses ma olin, oli vähemalt üks asi, mis mind maniakaalselt rõõmsaks tegi – vanaema juures sai ringiratast joosta! Köögist suurde tuppa, suurest toast pikka koridori, siis esikusse ja uuesti kööki, kus olid juba uued ja veelgi põnevamad valikud – kas ma pööran ringi? Või jooksen ühe ringi veel niipidi? Või jooksen pool ja pool? Või peidan end esikukappi ära ja ehmatan, kui Siki joostes möödub?

See oli tõeliselt imeline.

Mulle meenus, kui õnnelikuks ringiratast jooksmine mind tegi, kui meil esimest korda olid külas Mila nõbud, mõned aastad vanemad. Üks neist kaotas oma kaka* ja naeris hüsteeriliselt, ise köögist Mila tuppa, sealt magamistuppa, siis jälle elutuppa ja kööki tormates.

Ja mulle meenus.

Ühtäkki ei pannud mind absoluutselt enam muretsema skeptiliste nõuandjate arvamus, et ei tasu ikka osta läbikäidavate tubadega korterit.

Tasub küll. Sest kuidas muidu ma ringiratast saaks joosta?

—

*lost her shit, heas mõttes, muidugi

Blogiadvendikalender.

Kunagi, ma mäletan, arvas mu ema, et ma ei suudaks iialgi elada ahiküttega korteris. Et ma selleks liiga laisk. Mu ema alahindas mind – ma olen küll laisk, aga elav tuli, puude praksumine ahjus… Ma ei oska ILMA selleta elada.

Noh, okei, puude toomine on küll tüütu, aga see on üks neist kodutöödest, mis tuleb ära teha ja parim on selle peale mitte mõelda. Lihtsalt teed ja ongi tehtud.

Igapäevane mäng kütmishooajal on ka proovida tuli ahjus põlema saada ühe tikuga. Järgmine väljakutse? Saada kõik KOLM ahju ühe tikuga põlema:)

Kusjuures, mul on allergiad peaaegu täiesti ära kadunud ahiküttega korteris elades. Suvel muidugi mingi õietolm ja värk ikka tekitavad, aga praegu on küll puhas rõõm vabalt hingata.

Ilma küünaldeta ei kujuta ma samuti elu ette. Tuli peab olema.

#38. Tuli

Blogiadvendikalender.

Ma mõtlen peaaegu iga päev sellele, kui väga on mul vedanud minu praeguse tööga.

See kõik on ju vaikselt settinud ja mingit suurt pauku pole nagu käinud – üks väike ots, teine väike ots, kolmas natuke suurem ots… Ja kui ma ühel hetkel aru sain, et ma töötan täis- (või isegi pooleteise-)kohaga ja ma saan seda teha graafiku alusel, mis sobitub minuga kõige paremini, teenides raha, mis ei ole sugugi sandikopikad… Siis, sel hetkel, ma olin NII-II tänulik.

Ma ei tea ise ka, kuidas see juhtunud on, aga ma olen jõudnud oma elus punkti, kus ma kirjutan vaid väljaannetele, kuhu ma tahan kirjutada, teemadel, millest ma tahan kirjutada ja kõigele lisaks on mul põhitöö Kingakaubamajas, kus ma saan ära kasutada kõiki oskusi, mida ma olen ülikoolis õppinud või aastaid internetis tegutsedes omandanud, lisaks sellele on iga päev uued väljakutsed, kollektiiv on nii meganunnu ja töö on lõpphuvitav… Mul on täitsa-pekkis-kui-väga-vedanud!

Nüüd on veel vaja aasta aega vastu pidada, kui mu hirmsuur laen läbi saab ja kui kõik on sama heas punktis nagu mul on asjad praegu, siis on järgmisel aastal samal ajal võimalik nii kergelt hingata, et… Ikka väga kergelt võib siis hingata.

Aitäh, universum, aitäh, inimesed, kes te mulle just sellisel viisil teile abiks olla võimaldate.

#39. Minu töö.

Blogiadvendikalender.

Kassid on ühed imelised elukad. Nad eksisteerivad enamiku ajast justkui sinuga paralleelselt, aga neil hetkedel, kui nad otsustavad end sinuga jagada, teevad nad seda täielikult.

Ma armastan neid hetki, kui ma õhtul (või pigem öösel) voodisse ronin ja mu kassikari mulle järgneb. Neil on ära jagatud, kuidas nad minu peal kerra tõmbavad. Kuna ma jään magama tavaliselt paremal küljel, vasak jalg pea lõua alla kronksu tõmmatud, siis Miuks leiab koha kuskil vasaku küünarnuki ja vasaku põlve vahele jäävas lohus, samas kui Pussakas uhkelt end parema jala peale sätib – nagu monorail cat.

Siis löövad nad mõni aeg nurru, umbes veerand tunni pärast läheb Pussakas omi asju ajama ja kui hästi läheb, siis nii ma uinungi.

Vahel ööbib Mila minu juures ja siis kassid väga agaralt voodisse ei kipu. Peamiselt seetõttu, et Mila põhimõtteliselt ainuke sõna on “kass” juba umbes pool aastat olnud, mis enamasti tähendab seda, et kui ta kassi näeb, üritab ta looma maadlusvõttega maha suruda. Pussakas talub seda üsna hästi, kui Mila teda maadligi-kallistada üritab, Miuks pole vist senini mulle päriselt andestanud, et keegi tema rahu nii järjepidevalt häirib ja ilmselgelt olen mina selles süüdlane.

Seda armsamad on hetked, kui me kõik koos lõunauinakut peame või lihtsalt, nagu silgud reas, kallistamisunelemisega tegeleme.

#41. Kassid.