Blogiadvendikalender.

Täna on minu emme sünnipäev. Naljakas on see, et minu jaoks on ta igavesti 35aastane. See vist oli tema esimene vanus, mille ma lapsena ära õppisin ja sealt edasi paistab, et aeg pole edasi liikunud.

Ma olen elu aeg oma ema imetlenud. Ta on tõeline daam, on üsna ilmselge, et ta on sündinud valesse aega ja valesse riiki. Tema tõeline aeg ja koht on hoopis 19. sajandi teise poole Pariis. Ma nii hästi kujutlen teda ballisaali, kuningalossi ja salongiõhtutele, iga kord seljas aina peenem ja uhkem õhtukleit.

Ma ei saa senimaani aru, miks keegi, kes on nii läbi ja lõhki daam, on saanud endale tütre, kes on nii läbi ja lõhki mittedaam. Ma pole elus näinud oma ema dressipükstes ja koduriietekski on tal alati seelikud ja kleidid, minu mugavad koduriided on dressid või dressilaadsed esemed kombineeritud maikadega. Mul on kapis ainult üks kostüüm ja seegi pole mitte kontori-, vaid peoriietus. See-eest kingadega hakkan ma vaikselt juba järjele saama, uh, jumal tänatud sellegi eest.

42. Emme.

Blogiadvendikalender.

Ma armastan sarju. Minu jaoks on kvaliteetsed sarjad segu meelelahutusest ja õpiprotsessist – kui ma jälgin, kuidas teised lugude jutustajad oma lugusid üles ehitavad, õpin ise selle käigus nii mõndagi. Okei, päris sageli võin ma tänu sellele osa alguses ennustada, kes on pahalane või mõrtsukas, aga siiski. Õpiprotsess üleni.

Ma armastan uute heade sarjade tulekut. Ja ma armastan, kuidas iga kord ei pruugi pilootosa olla see, mis sarja kvaliteedi määrab. Kui otsustada pilootosade järgi, siis poleks olnud tulevikku ei “Firefly’l” ega “Supernaturalil”, pilootosad lihtsalt on sellised: ülepingutatud, toored, püüavad jutustada 45 minuti jooksul miljon lugu korraga.

Seda enam on mõnus see hetk, kui sa tajud, et sari on hoo sisse saanud. Kui ta ei karda enam kirvest, kui ta teab, kes on ta tegelased, kuidas nad käituvad, kuhu lähevad. Vahel juhtub see paari-kolme osaga, mõnikord läheb aega terve hooaeg, enne kui sari end mugavalt tundma hakkab. Praegu on mul näiteks need hetked sarjadega “Elementary”, “Person of Interest”, “Scandal”, “Doctor Who” – supersarjad, mille superlust ei teakski, kui nad oleks vaid kahe-episoodilisteks ühehitiimedeks jäänud. (Välja arvatud “Dr Who”, selle puhul pidasin ma silmas Matt Smithi aegu ja seda, kui ta lõpuks oma koha pikas doktorite reas leidis ning asi jälle minema hakkas.)

#43. Teine hooaeg.

Blogiadvendikalender.

Arusaadavalt on kõik hetked, mis ma Milaga veedan, mu lemmikud. Tõsi, me aeg-ajalt frustreerime teineteist, aga millised kaks koos elavat inimest seda ei teeks. Siis me leiame jälle ühise keele ja läheme üheskoos edasi.

Aga kõikidest hetkedest lahedaimad on vast need, kus Mila ootamatutes olukordades nii suurt rõõmu leiab, et see mind esiteks pahviks lööb ja siis kaasa haarab. Üheks neist on meie ühised poeskäigud. Millist rõõmu võib pakkuda lihtne poekäru!

Mila armastab, kui ma ootamatult kärule hoogu juurde annan või selle peatan. Eriti armastab ta järjekorras seismist ja seda, kuidas ma käruga siis nõksutan. Asi sai alguse loomulikult vajadusest – väikesel lapsel pole eriti kannatust mööda suuri poode konnata, nii püüdsin ma selle talle lõbusamaks teha. Nüüdseks on poeretkedest välja kujunenud meie oma mängud, kus võitjaks jääme me mõlemad – kahekesi hullumeelselt riiulite vahel naerda rõkates, põhjuseks peaaegu ei miski! Lihtsalt see, et tema istub kärus ja mina lükkan seda ootamatute intervallide tagant.

#44. Kihutamine poekäruga.